„Smert ili slava” sarja neljast osast kõige kesisem. Lugesin küll ka selle ühe hooga läbi, aga ta valmistas mulle pettumuse.
Lugu on pealiskaudne. Arusaadav, et galaktiline sõda on mastaapne sündmus, aga oleks siis ehk võinud rohkem paarile episoodile keskenduda? Praegu rapsivad peategelased ühelt ülesandelt teisele, käib üks pidev hüppamine ühelt tegevuselt teisele.
Teiseks ajas mind närvi suur hulk täiesti mõttetuna näivaid süžeeliine (mõttetud juhul, kui sarjal rohkem osi ei tule, ja ei ole näha, et neid tuleks). No näiteks mina küll aru ei saanud, mis mõte oli seal galaktika 2-s tolles tulnukateuurimisasutuses „ekskursioonil” käimises, mis mõte oli nägude tekkel ruumitunneli generaatorile (ja planeetide atmosfääri), mis mõte oli igasugustel galaktilistel viirastustel, mis mõttega Roi uuesti mängu tuli (kui tuli) jne. Hulk täiesti seosetuid alguse ja lõputa tegevusliine – milleks?
Kolmandaks kajastati eelmises osas sündmusi üsna põhjalikult ka vastaste vaatevinklist. See lisas sündmustikule kõvasti värvi. Selles osas aga šat-tsuride vaatenurk puudus. Kahju. Ja siis impeeriumi liitlaste liin: nende luureülema tegevuse võttis autor suure aplombiga ette, siis unustas, kusagil lõpu eel tuli talle äkki meelde, et oi pagan, see tegelane mul ka kusagil veel „ripub” ja lõpetas selle sündmusteliini üsna möödaminnes ära. Ühesõnaga autor puhub suurt õhupalli täis, võib oodata, et see lõhkeb peagi hirmsa pauguga ja siis unustab kirjanik nii puhumise kui suisa kogu õhupalli ja see visiseb kusagil tolmuses nurgas vaevukuuldavalt tühjaks – kesisevõitu värk.
Raamatu lõpp - üllatusteta. Stiilis „ja kui nad ära pole surnud, siis elavad nad õnnelikult tänapäevani”.Kui nüüd kogu neljaosalisele „Smert ili slava” sarjale tagasi vaadata, siis minu jaoks oli seal 2 head raamatut, esimene ja kolmas osa. Teisel osal polnud ka viga, ainult et tagantjärele vaadates jääb ikka arusaamatuks küll, mis ta mõte üldse oli: ta ju praktiliselt ei haakunud talle järgnenud osadega. Ja viimane osa oli kõige kesisem, pealiskaudne ja hulga mõttetutena näivate tegevusliinidega.
Jah, kirjutatud on haaravalt, ladusalt, aga seda sisu, mis kaasa mõtlema ja süvenema paneks... ühesõnaga ei venita „Nikto, krome nas”-ile nelja välja.
