(romaan aastast 1976)
eesti keeles: «Intervjuu vampiiriga»
Tallinn «Varrak» 1995
Iseenesest vahva oli see, et tegevus ja kogu vampiirindus oli vampiiride poolt ja silme läbi nähtud. Arvestama peab, et raamatu rõhk ei ole sündmustel, actionil, vaid on vampiiri kujunemislugu, kus tegevustikku viivad edasi igasugused moraaliküsimustele vastuste otsingud. Selle tulemusel on suur osa tekstist minategelase sisemonoloogid, mõtisklused, tähelepanekud, mis võivad võtta lehekülgi. Lugemistempo on maas. Ma ei erutu eriti vampiiriteema peale ja seepärast ei ole neid eriti lugenud. Stokeri Draculast oli see parem. Mõni koht oli väga hea, näiteks Ida-Euroopa osa. Aga minu jaoks jäi ikka veidi kaugeks ja uimaseks.
Peategelase sageli äraootav seisund, vähene tegutsemisvalmidus, tundus mõnikord küsitav. Oli ju Louis enne vampiiriks hakkamist istanduse juht. Seega ta oleks pidanud olema harjunud juhtima ja tegutsema. Või mõjus siis õnnetus vennaga nii rängalt et noormees vaimselt kokku varises ja hiljem ei suutnudki toibuda?
Pikad kirjeldused, mida mõned arvustajad on maininud, mind ei häirinud. Näiteks New Orleansi linna kirjeldus ja isegi seigad ajaloost olid huvitavad. Samas Ida-Euroopa maid kirjeldati kuidagi nii nagu oleks seal ainult pimedus ja metslus. Või tulenes see mulje asjaolust et tegelased olid sunnitud seal oma füsioloogilise eripära tõttu pimedas sõitma? Nii neile tunduski, et kogu Ida-Euroopa on hämar kant ja kirjanik otsustas seda kogemust ka lugejatele jagada?
Varna linn peaks tänapäeva Bulgaariasse jääma. Ometi paneb Rice Varna lähedase küla talunaise suhu sloveenikeelse palve. Miks sloveeni? Ma ei ole kuulnud sloveeni diasporaast Bulgaarias.
Mõnes mõttes on tegemist tavalise rännuromaaniga, mis olulises ei erine Gailiti "Ekke Moorist". Ainult et Louis`l võtab kõik natuke kauem aega.