Ulmekirjanduse BAAS - Clifford D. Simak

Arvustused (30)

12.01.1998, kell 03:05

Romaani "Vahejaam" on sageli nimetatud CDSi parimaks. Anyway sai ta parima romaanina ameerika fännide aastaauhinna "Hugo". Romaani peategelane on Ameerika Kodusõjast osavõtnu, kes raamatu sündmustiku käivitumise hetkeks on elanud c.125 aastaseks. Sellega on ta ka pälvinud CIA tähelepanu. Tegelikkus on veelgi komplitseeritum Enoch Wallace (nimi võib vale olla, lugesin vene keeles), on Galaktikalise Sõprusühenduse transpordijaama hooldaja. Sihuke vaikne ja diskreetne filosofeeriv töömees, kuulsus kellest on saja aastaga üsna kaugele kosmosesse levinud ning sestap on see Maal asuv vahejaam üsna populaarne. Kõik oleks endiselt kena ja rahulik, aga CIA aktiivne huvi on tekitamas mitmeid pingeid... Oeh, ei tahagi rohkem rääkida, pole sügavat mõtet, siis tuleks kogu romaani sisu juba ümber jutustada. Soovituseks ütleks, et eesti keeles ilmunud Simaki romaanidest, meenutab "Vahejaam" kõige rohkem "Härjapõlvlaste kaitseala". Mitte süzheelt, pigem just kirjutamislaadilt: sihuke rahulikult voolav ja samas üsna pingeline ning põnev. "Härjapõlvlaste" huumori asemel on selles romaanis ülevus ning selle sõna parimas tähenduses. Lummav on ka see, kuidas Simak otsekui läbisegi ja juhuslikult viib lugejat kurssi varasemate sündmustega... Ka on võrratud igasuguste erinevate kosmiliste rasside kirjeldused. Üsna mõtlikuks teevad lugemisel peatükid ülelüldise sõja lävel seisvast Maast... ning vastuoludesse vajuvast Galaktikast. Ja loomulikult Talisman - Galaktika Püha Artefakt. Soovituseks võiks öelda, et tegu oleks justkui jutustuse "Suur eesõu" (ek. antoloogias "Lilled Algernonile") teemade edasiarendusega. Aga siin pole see lihtsalt jutustuse romaaniks venitamine, pigem tundis autor, et midagi jäi ütlemata ning kirjutas uue teksti, mis on teiste tegelastega ning täiesti omaette seisev. Teema on üsna sama: lihtne ja tavaline inimene, kui Maa värav ja läbipääsuluba Kosmosesse. Noh, kui aus olla, siis esineb seesama mõte väga paljudes Simaki tekstides. Selles romaanis on see lihtsalt sedavõrd täiusliku lahenduseni jõudnud. LOE!!!

Teksti loeti vene keeles

Andri Riid

22.05.1998, kell 22:03

Konkurentsitult kõige rahulikum ja mõtisklusterohkem Simaki raamat, kus madistamiseks läheb alles 10 lk. enne lõppu ja sedagi ainult hetkeks. Eelkõneleja on kõik olulise ja vähemolulise juba ära öelnud, minupoolne hinne on neli pluss, mis kajastab seda et miskil täiesti suvalisel põhjusel edenes selle raamatu lugemine erakordselt vaevaliselt (aga mäletan ma teda hästi). Kuigi raamat on iseenesest kaunikesti stiilne ja ilus, härib siinkohal liigne sentimentalism ning naiivsus, mis igast otsast vastu vaatab.Et "Vahejaama" üsna üksmeelselt Simaki tipmisemaks teoseks peetakse... noh üsna ilmselt meeldivad minule kirjaniku hoogsamad teosed rohkem. See on siiski raamat, mille läbilugemise üle ma siirast heameelt tunnen. Noh on teatud raamatud, mida igal juhul lugema peab.

Teksti loeti inglise keeles

Arvi Nikkarev

21.07.1998, kell 02:30

Romaani tegevus toimub nn. “Simak country”-s, st. Wisconsini osariigis Millville’i linnakese lähedal. Selles teoses ilmnevad Simaki kirjanikuomadused kõige selgemalt: pastoraalses miljöös elab tagasihoidlikku erakuelu (nii näib!) maailma vanim inimene – Enoch Wallace. Tunnetele mõjuv romaan on väärt, et iga ulmehuviline ta läbi loeks. Paljude lugejate meelest on “Vahejaam” Simaki parim romaan. Teos võitis 1964 Hugo auhinna edestades Vonneguti “Cat’s Cradle”-it, Heinleini “Glory Road”-i ja “Düün”-i ajakirjavarianti. Millegipärast pean paremaks “Härjapõlvlaste kaitseala”. “Way Station”-ile siiski kindel 5.

Teksti loeti soome keeles

Indrek Hargla

18.01.1999, kell 12:14

Raamat, mis oleks võinud olla eesti keelda tõlgitud "Libainimeste ja/või "Libahundi princiibi" asemel. Tasemelt nesit kõvasti üle. Olen hindamisel raskustes, nelja ja viie vahel. Raamatu esimene pool on kindlat viis, hiljem läheb kuidagi liiga trafaretseks ja sentimentaalseks. Niisiis, on "jaamaülem" Enoch ligi sajandi Wisconsinis Milleville`i lähedal Galaktika vahejaama pidanud. Enoch peab päevikut, on teadmishimuline, aus ja kõrge moraaliga inimene. Igati eeskujulik tüüp, liigagi eeskujulik ühe romaanikangelase kohta. Enoch on ühe maavälise statistikasüsteemi alusel välja rehkendanud, et Maal läheb varsti jälle suureks sõjaks. Ja loomulikult elab ta kogu maailmavalu seal üksildases kolkas kõvasti üle. Siis hakkab kõik korraga juhtuma, CIA varastab ühe tulnuka laiba, paravõimetega kurttumm plika tõmbab Enochi konflikti naabritega, vahejaama plaanitakse Galaktika Keskuse poolt sulgeda, Galaktika ülienergia Talisman on kaduma läinud jne. Eriti kiidan raamatu algust. Simak hoolib oma lugejast ja ta tahab lugemise kergeks ja nauditavaks teha. Kui juba pihta hakkad, siis käest enam ei pane! Sügavamad mõtted tulevad alles poole pealt. Kuid Simak pole õnneks ka targutaja, oma maailmavalu elab ta välja kiirest ja konkreetselt. Raamatus on mitmed tähelepanuväärivaid ideid. Maailma ilu ja väärtust oskab kõige rohkem tunnetada inimene, kes ise maailmast praktiliselt äralõigatud ja elab erakuelu. Suurt sõda suudab Maal ärahoida ainult maavälise vaimsuseenergia sekkumine, ise on inimesed selleks liiga piiratud. Jälle tuleb välja autori põlgus linnaelau vastu ja tema maalähedus, Simak armastab loodust ja kõike seal leiduvat (jälle on mängus ka pesukarud ja penid!). Kompositsioon meenutab väga "Härjapõlvlasi" - Simak kuhjab igasugus detaile (mis nagu suhteliselt juhuslikult korraga ühes kohas ilmnevad) ja siis seob nad kõik puntrasse üheks hetkeks ja leiab sealt oma loo lahenduse ning moraali. Üllatusi on vähevõitu, kui iriseda kah. Ja muidugi on see väga naiivne lugu. Kujutan ette, et mõnel hard sf fännil on irve näol kui loeb, et maaima päästab mingi maaplika, kelle USA riigisekretär on rahv. konverentsile tarinud ja kes seal miskist helendavast vidinast headuseenergiat jagab! Kogu raamatu seos "Suure eesõuega" on muidugi olemas, ideestik on väga sarnane. Tegelasena on "Eesõue" Hiram aga palju usutavam ja mõnusam.

Teksti loeti vene keeles

Markko Meriniit

20.01.1999, kell 15:37

Lugu mehest, kes elab vaikselt ja suhteliselt tähelepandamatult, oma majas. Kõik oleks nagu korras, kui... mees ei näeks ikka sama nooruslik välja, kui 100 aastat tagasi. Loomulikult hakatakse aja jooksul selle vastu huvi tundma ning teda hakatakse jälgima. Vastust küsimustele see aga ei anna. Ühe valearvestuse pärast tekib mehel väike konflikt oma tööandjatega(kes kuuluvad loomulikult maavälise intelligentsi hulka) ja ta peab otsustama, kas jääda truuks inimkonnale või lahkuda maalt tulnukate juurde ning jätta maailm teadmatusse elust teistes maailmades. Lahendus siiski nii must-valge pole vaid leitakse mingi kompromiss ja... asi lõppeb rahulikult kuid nukralt.

Teksti loeti inglise keeles

Indrek Jentson

31.05.1999, kell 21:44

Liisa Vesik

5.07.2001, kell 22:50

Zurgutt

11.07.2001, kell 17:49

Taavi Kalju aka Ghilderich

11.08.2001, kell 04:39

Räägitakse, et "Way Station" on Simaki parim teos. Ning see romaan ongi hea, väga hea. Siin avaldub kõige paremini Simaki kirjutamisviis. Raamat on rahulik, sentimentaalne ning ehk vahest isegi naiivne. Aga see ei sega absoluutselt.

LUGEGE!!!

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Ats Miller

21.09.2001, kell 16:38

Kogu oma eespool korduvalt mainitud naiivsusest hoolimata suurepärane raamat. Rahulik, köitev, mõjus. Aga "5" ei pane. Kui keegi tahab teada, miks, siis lugege Golikovi arvustuse viimast kuute rida...

Teksti loeti inglise keeles

Sander Vahter

21.08.2002, kell 09:13

Kristjan Ruumet

11.05.2003, kell 13:22

Kena mõnus lugemine, kuigi lõpp oli liiiiiiiga magus.

Teksti loeti inglise keeles

Riivo Mägi

13.05.2003, kell 16:48

Vägagi tüüpiline Simaki romaan, kergelt naiivne aga samas küllaltki haaravalt kirjutatud. Lõpplahendus oli liiga läbinähtav, kui juba Talismanist juttu tuli, siis pidi ta kindlasti maal leitama ja maa päästma.

Teksti loeti inglise keeles

Toomas Aas

11.04.2004, kell 22:43

Kunagi aastaid tagasi sai seegi teos Baasist loetud arvustuste põhjal oma isiklikku "kohustusliku kirjanduse" nimekirja lülitatud. Nüüd, kus ma ta ootamatult täitsa eestikeelsena raamatupoest avastasin, avaneski hea võimalus nimekirja üks linnuke juurde teha.

Aga. Paraku ei jätnud minule see teos nii head muljet, nagu eelarvustajatele. Kuidagi ei saa üle tundest, et Simak on vingest ja palju võimalusi pakkuvast teemast kergelt ja pealiskaudselt üle lennanud. Suur filosoofiline sügavus ja teaduslik tõepära ei olegi ilmselt kunagi Simaki taotluste hulka kuulunud, aga selles teoses ei ole ka midagi, mis nende puudumist tasakaalustaks, nagu "Härjapõlvlaste kaitseala" muhe huumor, "Libainimeste" tempokas action või "Nagu lilleke väljal" täiesti fantastiliste sündmuste tulevärk. Kui ma hakkaksin kellelegi Simakit soovitama, siis seaksingi nimetatud teosed siinarvustatavast kindlalt ettepoole.

Teksti loeti eesti keeles

Must Kass

18.04.2004, kell 05:50

ega see ei ole õige koht simaki kõige parema romaani selgitamiseks, aga ei saa ka üle kiusatusest mainida, et mulle meeldis city rohkem. aga way station oli mul lugemata ning järsku tundus, et tahaks ühe õhtu veeta millegi heatahtliku või lausa südamlikuga. ja kuna ootused said õigustatud, pole ka hindes kahtlust. oli küll naiivne lõpp ja ega vahepealsedki arutlused Suurte Probleemide ümber palju paremad olnud, aga vahel harva võib inimene ju rõõmu tunda ka õnneliku lõpuga raamatust?

Teksti loeti inglise keeles

Chris

17.05.2004, kell 01:47

Simaki stiil ja looming (niipalju kui ma teda lugenud olen) lihtalt meeldib mulle. Ei saa miskit sinna parata. Olid üksikud kohad, mis häirisid (eelkõige Mary/David mõttearenduse ettekäändena)), aga üldmuljet ja kandvat ideed ning õhustikku need õnneks ei rikkunud. Soovitan.

Teksti loeti eesti keeles

Meelis Sepp

28.06.2004, kell 16:47

Minule ka Simaki stiil ja looming üldjoontes meeldivad, aga vaat se raamat ei meeldinud. Ega eriti ei ärritanud kah. Minu arust oli ilmselgelt tegu "best before" tähtaja ületanud teosega. Lugemist siiski ei kahetse, aga vaevalt et veel kunagi selle raamatu kätte võtan.

Teksti loeti eesti keeles

Raul Veede

3.07.2004, kell 04:45

On vaikne, on rahulik, on leidlikud kirjeldused võõrtsivilisatsioonidest, on inimlik ja mitteinimlik psyhholoogia, on isegi pesukarud, aga millegipärast ikkagi ei lumma. Olgu selle yleilmse rahuriigiga kuidas on, happy-happy-clap-your-hands-jubina abil võib see ju isegi olla ja jupstykk oli ise ka leidlik, ainult et selle töökirjeldus kuidagi... ei mõjunud. Ju pole mind sellega piisavalt töödeldud või olen siis lihtsalt immuunne. Mis sest, et Simaki enda tegelasena ei tohiks Oop Looja vastu kobiseda, mõnigi muu Simak tundub siiski parem olevat.

Teksti loeti eesti keeles

Laur Salundi

17.08.2004, kell 17:23

Maniakkide Tänav

18.08.2004, kell 12:35

Madis Veskimeister

28.09.2004, kell 00:34

Lauri Heinsalu

22.10.2004, kell 14:58

Vastandina "City"le on see äsja loetud ning hästi meeles. Suurem osa raamatust lugesin vabade tundide ajal kursusepäeval läbi, kandudes eemale kõigest muust kärast, kuigi vabade tundide ajal on tegelikult tavaliselt vaikne. Raamat oli imelik. Imelik selles mõttest, et ei üritatudki varjata lugeja eest, mis värk tegelikult on. Algul arvasin, et tegevuse pea tegelaseks on agent aga üllatus oli suur kui selleks osutus Einoch(loodan, et kirjutasin nime õigest-mul on nimede peale jube mälu). Tegevusest puudust ei tulnud, kuid samas oli selline meeldivalt "mõtlema" panev raamat, ja hea lugeda. Vahel ongi midagi sellist hea lugeda, nii et minult viis kukub. Huvitav nägemus Universumist ja kõigest, kuigi planeetide taha numbrite panemine andis mingit lapsikust, tunne, et tahaks planeeti tugevamalt näidata, või raamatut lahedamalt, kuid veaks seda lugeda vist ei saa.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep

6.02.2005, kell 13:49

" Härjapõlvlaste kaitseala" järel parim eestikeelne Simaki romaan. Võib-olla tõesti veidi naiivne, ent eks kuuekümnendad olidki naiivsem ajastu kui kaasaeg. Sentimentaalsust ma üldjuhul ei salli, ent selle romaani puhul absoluutselt ei häirinud. Kosmiliste rasside kirjeldused on tõesti suurepärased, nagu Jyrka mainis. Julgen soovitada!

Teksti loeti eesti keeles

Pärtel Riit

2.03.2005, kell 12:04

Neli pluss.Olen Simakilt paremat lugenud. Aga hea oli ikkagi. Häirivaid detaile oli. Näiteks see üleuniversumiline viipekeel. Kuidas see võimalik on, kui enamikel olenditel universumis polnudki jäsemeid ja kel oli, need olid erineva ehituse ja liikuvusega. Samuti see, et planeedi elanikud kutsusid oma planeete nummerdatult, näiteks Veega XXI. Oma koduplaneet on midagi ainulaadset ja seda ei nummerdata, ei ole ju mõeldav, et maalased kutsuvad oma planeeti Maa III-ks. Aga need olid pisiasjad. Tunnetatav oli 60-date alguse ängistus. Nagu mu vend tabavalt märkis, olles raamatut lugenud, et ilmselt kirjutati raamat Kuuba raketikriisi ajal, mil inimkond seisis tuumasõja lävel. Kohe kõvasti on seda meeleolu tunda.

Teksti loeti eesti keeles

Johannes Koit

8.04.2005, kell 22:16

Tegelikult ei tahaks midagi halba öelda. Hea raamat, pisut naiivne ja ajast natuke maha jäänud, kuid siiski nauditav. Einus asi, mis mind tõsiselt häiris, oli peategelase suutmatus kainelt ja loogiliselt käituda. Tal oli üle saja aasta aega mõelda, mis juhtub siis kui ta avastatakse, aga tema käitus lõppkokkuvõttes ikka nagu poisike. Nõustun Golikoviga, "Suure Eesõue" Hiram oli usutavam ja ka mõnusam. Aga väärt raamat sellegipoolest. Tugev neli

Teksti loeti eesti keeles

Bix Pokupoeg

3.08.2006, kell 13:44

Kristjan Sander

29.08.2009, kell 19:30

Nõustun Indrekuga - algus oli hea, lõpuosa kesisevõitu. Ei meeldi mulle, kui kõik tegevusliinid mõne päeva jooksul ülegalaktikaliseks probleemipuntraks kokku jooksevad ja siis jälle otsekui nõiaväel hetkega lahti hargnevad. No mitte kohe ei meeldi. Eriti ei meeldi just see maailmapäästmise motiiv - kohe kindlasti peab mõnele lihtsale inimesele inimsugu / maailma / galaktikat / Universumit päästev jubin kätte sattuma... Lihtsad inimesed võivad ilma selliste jubinatetagi huvtavad olla, kas teate.

Kui kõrvutada teiste Simaki teostega, siis osaliselt sama ideestikku hõlmav "Suurt eesõue" on juba mainitud. Lausa samal ajal ja samas universumis aga võiks toimuda "New Folks` Home". "Shotgun Cure" võiks olla lugu sellest, mis juhtunuks, kui "Vahejaama" probleemisõlm poleks niimoodi lahti hargnenud ja Wallace oleks oma Otsuse ära teinud.

Taseme poolest niisugune keskmine Simak - paljud jutud ja "Härjapõlvlaste kaitseala" olid paremad.

Teksti loeti inglise keeles

Indrek Rüütel

4.12.2013, kell 22:25

Olev Toom

12.05.2021, kell 21:11

Andri Riid kirjutas 23 aasta eest, et tal edenes selle raamatu lugemine kaunis vaevaliselt -- ja ma olen temaga täiesti nõus. Siiski ei võta see hinnet madalamaks, "viis" tuleb igal juhul.
Kuigi -- andestage mulle, ortodokssed Simaki-fännid -- see on väiksem "viis" kui näiteks "Libahundi printsiibil" ja mitmel teisel.
Muide, kõige võimsama mulje jättis mulle sihi-ja-lase-tüüpi arvutimängu kirjeldus. Kuuekümne kolmandal aastal!
P.S. Mõned eelarvustajad on imestust avaldanud planeetide nummerdamise üle. See on täitsa loomulik, sest galaktilises vaates on märkimisväärsed vaid tähed, ja nummerdatakse nende ümber tiirlevaid planeete. Nii et Maa oleks "Päike III" või "Sol III", nagu enamasti kasutusel.

Teksti loeti inglise keeles

Mart Pechter

8.01.2023, kell 16:29

Vahejaam on pastoraalne ulmeromaan. Peategelane Enoch Wallace pole eriti tähelepanuväärne - olles sündinud aastal 1940, on ta lihtsalt üks neist paljudest noormeestest, kes Ameerika Ühendriikide kodusõjast osa võttis. Kuid sada aastat hiljem avastavad julgeolekuasutused, et Enoch elab ikka veel oma vanemate ehitatud talus ja ei näe välja vanem kui kolmekümnene.

Kõigile teadmata on Enoch sada aastat tagasi sõlminud lepingu tulnukatega ning tema talust on tollest ajast peale saanud üle-galaktikalise transpordivõrgu vahejaam. Kuid nüüd on valitsus lõpuks midagi kahtlast märganud - ja mis veel hullem, segadus ja võimuvõitlus on haaranud ka galaktika seni rahumeelsete tulnukate ühendust. Enochi elu ja tööd ähvardavad mõlemad...

See lugu on isegi Simaki enda kohta märkimisväärselt kammerlik, sest praktiliselt kogu tegevus toimub Enochi talus ja taluõues, samuti on tegelasi vaevalt käputäis. Harva võib lugeda ulmeromaani, mida oleks võimalik üsna lihtsalt teatrilavastusena etendada. "Vahejaama" puhul saaks seda teha isegi musta kasti tüüpi teatris ja umbes neljaliikmelise trupiga.

Selle kõigega läheb väga hästi kokku äratuntavalt simaklik rahuarmastus. Kõige suurem mure tulebki siin sellest, et rahu on võimalik nii lihtsalt kaotada. Tuumasõja-hirmu on siin ikka väga palju (teos on kirjutatud kas Kuuba raketikriisi ajal või vahetult peale seda). Sarnaselt saame teada, et kuigi tulnukad enam ammu sõdu ei pea, pole omakasupüüdlikud tülid neilgi kadunud.

Kui teost üldse kritiseerida, siis tundub lõpplahendus natuke kiirustatuna kirja pandud ja seda toetab pisut liiga palju õnnelikke kokkusattumusi. Samuti pole teosel kogu oma lihtsa ilu juures päris sellist mõttehaaret nagu romaanil "Linn" (mida mina pean jätkuvalt Simaki parimaks saavutuseks). Mida selle kõrval "Vahejaam" üldse öelda püüab?

Vahest peitub vastus peategelases Enochis. Sündinud lihtsa maapoisina on ta kulutanud kõik need sada aastat tulnukate heaks töötamise kõrvalt selleks, et õppida. Lihtne oleks lüüa käega ja tõdeda, et tulnukate teadmised on inimeste omadest liiga kaugel, et nende mõistmist isegi üritada. Enoch aga teeb, mida suudab - ja seda iga päev. Paremat tõde on raske välja mõelda.

Hinnang: 8/10

Teksti loeti eesti keeles

Clifford D. Simak

03.08.1904–25.04.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Clifford D. Simak ·

Lisavahendid:

Clifford D. Simak

03.08.1904–25.04.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Clifford D. Simak ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: