Käesolev Swanwicki novell võitis 1999. aasta Hugo auhinna ning esindab hardSF suunda. Tegevuskohaks on Jupiteri kuu Io. Peategelane Marta Kivelsen jäi ellu, kui kulguriga juhtus avarii. Ta kaaslane Juliet Burton hukkus. Martal oli hapnikku peaaegu neljakümneks tunniks ja ta hakkas oma kaaslase surnukehaga kosmosesüstiku poole liikuma. Kogu see lugu - mis algul muutub üha müstilisemaks, aga lõpuks saab teadusliku lahenduse - räägibki sellest raskest minekust. Reetmata kuidagi jutu põhiideed, mainin vaid, et stardirakett sai järjekordses maa(=io?)värinas vigastada ja raske rännak oleks nagu olnud asjata. Aga... lugu leiab ootamatu lahenduse.
Millegipärast ei tekkinud lugedes samasugust vaimustust kui neil, kes selle aasta parimaks ingliskeelseks novelliks hääletasid. Mina hindan tugeva nelja vääriliseks.
Millegipärast ei tekkinud lugedes samasugust vaimustust kui neil, kes selle aasta parimaks ingliskeelseks novelliks hääletasid. Mina hindan tugeva nelja vääriliseks.