Kurt Vonnegut

Lugu räägib siis sellest, kuidas suur sõjakangelane Harold Ryan ja tema kindralist sõber, kes muide heitis aatompommi Nagasakile, pärast 8 aastast viibimist Ladina-Ameerika dzhunglites koju tagasi jõuavad. Käisid seal teemandeid otsimas, leidsid ka. Haroldi naine Penelope on vahepeal asunud vähem sõjakate meestega mehkeldama, kellest üks on küll suur Haroldi fänn. Rohkem jutustada ei viitsigi. Lugege ise edasi. Ulmet on nii palju, et vahel võtavad sõna ka juba surnud isikud elik vaimud.

Lugeda kõlbas. Tegelikult päris hea näidendi kohta.

Aga jutust endast - nagu autor eessõnas märgib, tekkis tal mõte, et Odysseuse käitumine koju saabudes oli kohutavalt ebainimlik, jõhker ja kõik muud need sõnad. Iseenesest on tal õigus - ka mina arvan, et ainult ääretult, üle igasuguse piiri naeruväärsuseni enesekeskne inimene võib eeldada, et teistel ei olegi oma elu, ei ole muud teha, kui kakskümmend aastat oodata, kuni sa kusagil kaugel mingit lolli ja mõttetut kaklust pidamas käid. No ja vaat seda mõttejuppi lohistatakse kaks tundi üle lava - tänapäeva toodud näitemängu ja eriti ilge Odysseuse-Haroldiga. Ei ole halvasti kirjutatud, korra tasub lugeda (tõsimeeli! Nii saab kiiremini, kui näidendit vaadata...), aga - eriti kui arvestada! - et autor ise öelnud, et ta ei teadnud, millist lõppu teosele kirjutada, ja üllatust see niikuinii ei paku ja ei oleks üks lõpp kah mingil juhul olnud parem kui teine... No mulle vist põhimõtteliselt ei meeldi lood, mis on romaani-näidendi mõõtu õhku täis puhutud vaid selleks, et ühte lihtsat asja puust ette teha ja punaseks värvida...

PS. Olen seda kunagi ammu näinud telelavastusena. Vana Baskin mängis kolonel Looseleaf Harperit, kes oli vist parim, kuigi täiesti mõttetu kuju selles jutus.