Veider, et Dracula senini baasis mainimata jäänud, kuigi tegemist nii yldteada teosega. Huvitav ongi, et tollest sajanditagusest raamatust tekkis sellise plahvatusega omaette kultuskultuur: lugematult filme, uusi raamatuid, yhesõnaga täielik buum. Tänu draculakultusele teab praegu kyll igayks, keda kujutab endast too transilvaania vyrst, kuigi raamatut ennast on kyllalt vähesed lugenud. Mu meelest tasub täiesti lugemist, kuigi on kyll sajanditaguse stiili tõttu kohati naljakas, on ta just samal põhjusel sellevõrra ehedam. Mis sellest, et Coppola filmi vaadanult raamatut lugedes pettuda võib, ning et seetõttu raamatutegelased filmifiguure meelde tuletavad ja nendega võrreldes hoopis kahvatumad tunduvad. Midagi võltsimatult ajatut tolles raamatus igati on. Dracula on niivõrd ehe kuju, et kui ta yhel hetkel tundubki äravahetamiseni Gary Oldmani nägu, siis järgmise liigutuse võib ta teha pigem Lugoshina. Vampiirikirjanduse vundamendiga on tegemist igatahes, ning kuigi teda on sajal viisil yle kirjutatud ja ära filmitud, tasub ta igati lugemist. Juba kasvõi selle pärast, et pyyda avastada selle raamatu fenomeni: mis see siis õieti oli, mis kogu selle märuli põhjustas.