Raamatu torkas mulle pihku ülemus; ma ei teagi, miks — vist lihtsalt sellepärast, et Hubbardi fenomen tuli jutuks ja meie kirjastus oli antud teost tehniliselt toimetanud. Esiteks — sissejuhatus ja peatükk “Autorist” on raamatu kõige ulmelisem osa, lausvaledest kubisev häbitu kiidulaviin. Ilmselgelt on nende salapärane looja härra Toimetus tegelikult ilma näota institutsioon, saientoloogia kirik ise, millise genereeritud tekst on trükise paksendamise eesmärgil tuimalt maakeelde ümber pandud. Huvitavast vandenõuteooriast annavad aimu Bradbury ja Kingi soovitused (kuidas need on hangitud? Relva ähvardusel või uimastite sokutamisega kirjanike toidusse? Või on leitud samanimelised isikud, kellel pole tunnustatud autoritega mingit seost?). Teose sisu aga haakub ulmega palju kehvemini kui näiteks Alice Imedemaal. Pigem meenutab seosetu sokkimine kaugelearenenud autismiga sakslase äpardunud katset Alice’i-lugusid psühhopatoloogilises võtmes ümber jutustada. Rämedalt mööda tõlge mõjub rämedalt halvasti kirjutatud teose puhul boonusena — tõlkija on autori taotlusi ja stiili ilmselgelt mõistnud ja nendega edukalt kaasa läinud. Eessõnas hoiatatakse ju, et raamatut ärgu avagu see, kes kardab tavalist. Just seda teos ohtralt pakub: tavalise inimese tavalisi toimetusi, tavalise malaariatõbise tavalisi hallutsinatsioone, tavalise grafomaani tavalisi ja surmigavaid väljaheiteid.
Kui teose oleks mulle lugeda andnud keegi muu ja kui ma poleks enne lugema asumist BAASis jagatud hinnetele pilku heitnud, oleksin selle pärast paari esimese lehekülje läbimist viisakalt vabandades tagasi andnud, aga nüüd surusin end roojusest läbi, nii et silm pealuust väljas. See oli väga valus kogemus ja ma ei soovita seda kellelegi. Tegelikult — kui mind seaks kahemeetrine, uljaste husaarivuntside ja imiku pea suuruste rusikatega nahkmees valiku ette, et loe seda raamatut uuesti või säh, siin on purk vaseliini, libesta end kenasti sealt, kust vaja ja aja siis tagupool uppi ning oota, kuni ma kummikinnaste ja leeklambi järel käin, peaksin võtma paar minutit mõtlemisaega.
Samas olen teosele tänulik — hämmeldus tõsiasja üle, et sellist sitta ikka veel kirjastatakse ja tõlgitakse ja, nagu BAASist näha, isegi loetakse, sundis mind endisest põhjalikumalt tutvuma autori elu ja saavutustega ning saientoloogia kiriku doktriiniga, mis on hoopis huvitavam lugemine kui patoloogilise valetaja ja psühhopaadikalduvustega manipulaatori Hubbardi enda sonimised, kirjanduslik laussaamatus ja kehvapoolsete hallutsinogeenidega immutatud pastakast imetud sisu. Samuti sain hea aimu BAASi arvustuste nullilähedasest usaldusväärsusest. Ma ei tea, kas see on hea või halb. Vist hea — edaspidi olen ettevaatlikum.
P.S. Teose lõpplahendus — peategelase tserebraalmalaaria — on absurd. Tserebraalmalaaria tekitab lisaks muutustele vaimses seisundis peagi kooma ning tapab 24 kuni 72 tunni jooksul. Teose sündmused vältavad (vist) kauem ja peategelane on enamasti jalul (jajah, ehkki iga paari lehekülje tagant rõhutatakse, et ta kuumab palavikust, teatatakse sama tihti, et ta tunneb end täiesti tervena).
