''Ajalaevade'' lugejal on kaks võimalust - ta kas on või ei ole enne lugenud Wellsi ''Ajamasinat''. Esimene variant näib olevat pisut nauditavam, sest sel juhul on näha kogu see uus kvaliteet, mille Wellsi teos on omandanud, samuti on arusaadavam Ajaränduri suhtumine eloidesse, morlokitesse ja muusse kraami, mis juba Wellsil olemas oli. Üks suur naudinguallikas seda raamatut lugedes ongi see metamorfoos, mille teevad läbi Ajaränduri arusaamad, mis alguses meenutavad Wellsi omaaegset kangelast, s.o. 19. sajandi lõpu inimest, aga hiljem on märksa omasemad tänapäeva, s.t. 20. sajandi mõtteviisile. Muuseas, Baxter on oma raamatu kirjutamisel üritanud võimalikult palju järgida Wellsi ''Ajamasina'' stiili - tegevus toimub mina-vormis ning jutustaja (Ajarändur) näeb maailma ja kirjeldab oma tegevust endiselt nagu viktooria-ajastu inimene. ''Ajamasinat'' mittelugenutel võib sellega seoses ehk mingi ebakõla tekkida, kuid Wellsi fännide jaoks on asi imho täiesti nauditav - vahel tundub, nagu kadunud meister ise oleks ellu ärganud. Siiski jäetakse suurelt osalt kõrvale Wellsi aegne mentaliteet ja selle asemele astub tänapäevane (a la tuleb olla salliv kõigi ja kõige vastu) - morlokid, keda Wells kujutas jubedate ja jälestusväärsetena, osutuvad teises ajaloovariandis hoopis tarkadeks ja pühendunud teadlasteks-filosoofideks, tema oma kaasaegsed ja 20. sajandi alguse inimesed on aga hoopis sõjardid, kes oma ninaotsast kaugemale ei näe. Raamatu teist peategelast, morlok Nebogipfelit, ongi kujutatud vaimses mõttes kogu meie mõistes inimkonnast peajagu üle olevana - kakskümmend tugrikut Baxterile nt. selliste kohtade eest, kus morlok aastast 657208 seletab postindustriaalse infoühiskonna põhitõdesid inimesele aastast 1891. Väga head olid veel näiteks ideed sellest, kuidas Ajaränduri leiutis paneb lõppkokkuvõttes erinevad ajalood paljunema nagu kärbsed ning muidugi grandioosne mõte Aja enese algusse minekust. Märkimata ei saa ka jätta seiku, kus Ajarändur koos oma varasema minaga seikleb ringi keset mitmekümne aasta pikkuseks veninud Esimest Maailmasõda. Baxter käib üldse väga kergekäeliselt ümber ideedega võimalikest paradoksidest ja aja kõverdumisest tagasi iseenda juurde - Ajarändur kohtub iseendaga erinevatest aegadest kokku kolm korda, põhjustades nii muuhulgas ka ajamasina leiutamise. Mismoodi see kõik ka välja tuleb ja mis sellest erinevate ajalugude paljususe puntrast saab, seda loeb juba igaüks ise. Üks mõte mul siiski jäi - 1895. aastal kirjutas Wells ''Ajamasina''. 1995. aastal kirjutas Baxter ''Ajalaevad''. Mida kirjutatakse aastal 2095? Aeg näitab.