Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Robert Silverberg

15.01.1935–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Silverberg ·

To See the Invisible Man

(jutt aastast 1963)

ajakirjapublikatsioon: «Worlds of Tomorrow» 1963; aprill
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Märgata nähtamatut»
«Liivimaa Kroonika» 1991; nr. 31 (19. detsember) - 1992; nr. 1 (2. jaanuar)

«Näha nähtamatut inimest»
«Täheaeg» 1992/93; talv

«Näha nähtamatut»
«Maa teine vari» 1994

Tekst leidub kogumikes:
  • Ilmunud ajalehes
  • Täheaeg (ajakiri)
Hinne
Hindajaid
20
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.909
Arvustused (22)
Jüri Kallas

Kui ma nüüd õieti mäletan, siis oli see üks minu esimesi loetud Silverberge.

Düstoopne lugu ühiskonnast, kus inimesi karistatakse häbimärgiga, mis muudab nad sotsiaalselt nähtamatuteks. Jutt ongi kirjeldus peategelase «karistusajast». Tore lugu, mida ei suuda isegi ära rikkuda pisut pateetiliseks minev lõpp.

Olen näinud ka selle jutu põhjal tehtud telefilmi (sari «The New Twilight Zone») ja ka see polnud paha... oli teine üsna täpne.

PS: Paljudes vene tõlgetes on see naistesauna stseen «ära jäänud».
Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles
Siim Espenberg

Päris lahe lugu. Kuigi füüsiliselt sa nähtamatuks ei muutu, oled sa lihtsalt teiste inimeste ajust ja mälust pühitud ja sind üritatakse igatepidi vältida. Tegelikult suhteliselt julm karistus. Ei saa kohtuda ei oma sugulaste ega sõpradega. Kuritegu, mille eest ta pidi aastakese "nähtamatu" olema, oli küll veidi liiga absurdne (külmus kaasinimeste vastu), aga noh sobib karistuse absurdsusega mõningal määral kokku. Nagu juba öeldud, lugu oli lahe ja tasub igal juhul lugemist.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Ilmselt üks "Täheaja" teise numbri meeldejäävamaid lugusid, mis ka mulle väga meeldib. Viis ilma igasuguste miinusteta.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Märt Laur

Nukker lugu. Olen mõtelnud, mida ma ise oleksin teinud, sattununa sellisesse olukorda nagu peategelane jutu lõpus. Kas võitnuks kaastunne ligimese vastu või instinkt, mis keelab tuld pärast kõrvetadasaamist näppida? Pigem see viimane...
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Vahvalt synge lugu poliitiliselt ja muidu igati korrektsest yhiskonnast. Olen seda lugend nii eesti kui vene keeles (ei mäoletagi enam, kummas esimesena) ja oli vinge ja õõvastav kyll. Esmapilgul ei tohiks ju kellelgi halligi selle vastu olla, et kaaskodanikud sind justku ei näe ja midagi sinu sigatsemiste peale ei tee, aga pikapeale võib see suht ebameeldivaks kujuneda ja isegi letaalseid tagajärgi omada. Nojaah, see pateetiline lõpp... Ma kyll iasti aru ei saa, mis suhtes on parem seda nähtamatuse märki kanda siis, kui ise tead, et oled kuidagist tubli olnd... Eks ole Silverbergi eramure rohkem. Oleks lõpp veitsa teistmoodi olnd, siis viis, praega aga...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Adrifted

Kui kogu ühiskond otsustab sind mitte näha, siis oledki nähtamatu. Ning sulle võidakse autoga otsa sõita ning haiget teha, sest näha sind ju pole...
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Igati parim Silverbergi teos, mida lugenud olen. Meeldis nii algus, keskpaik kui lo~pp. Ytleksin, et kui see oli pateetiline, siis teistsugused lo~pud, mida kujutlesin, oleks olnud kyynilised... ja need oleks olnud veel vähemgi usutavamad.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

No kes meist poleks teatud `õrnas` eas unistanud nähtamatuna naistesaunas olla? (meie=meesterahvad muidugi) :>))

Tartsi nurinaga loo lõpu suhtes ei ole päris nõus. Oli ju kujutatud värdjalikku ühiskonda - ja loo mõte - sellele pidi peategelane vastu astuma v. alla andma - lahendas autor sel korral vastuhaku ja halastusega.

Mind veenis.
Teksti loeti vene ja eesti keeles
Janek H.

Hea, aga olles just lõpetanud "Kuritöö ja karistuse" tundus inimese psühholoogia käsitlemine lausa lapsikuna. Nõrk viis aga siiski viis.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

J.Hortla sõnutsi oli tegemist "inimese psühholoogiaga". Eriti nagu ei nõustuks. Psühholoogia ikkagi veits pikem teema. Pooled punktid andis jutule ilus lõpp. Sihuke ilus lõpp, mis paneks emotsinaalsel inimesel pisara silmanurka kerkima.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Ehe lugu üksindusest. Autor on üksindust ja tõrjutust lühijutus nii paljude nurkade alt vaadelda suutnud, et see avaldab siiralt muljet.Kogu lugu kedratakse selles võtmes, et lõpus on peategelane ümber kasvanud ja elab õnnes ja harmoonias kaaskodanikega surmani südamlikult suheldes. Seetõttu oli tegelik lõpp hea ootamatus. Tõeline puänt!
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

«Märgata nähtamatut» ei tohiks ühelegi eesti ulmehuvilisele tundmatu jutt olla, seda on kolm korda erinevates tõlgetes välja antud ning kes ei lugenud omal ajal ulmeajakirja Täheaeg või nädalalehte Liivimaa Kroonika, mille joonealusesse juturubriiki väljaandes toona töötanud Jüri Kallas tihti ulmejutte surus, siis igatahes peaks ulmehuvilistel olema loetud esimene eestikeelne Silverbergi raamat, 1994. aastal ilmunud kogumik «Maa teine vari».

Lühidalt räägib jutt lähituleviku kõledast ühiskonnast, kus inimestele mõistetakse kuritegude eest karistuseks «nähtamatust» – nad on tegelikult ikka nähtavad, kuid nende laubal on märk, mis annab ülejäänud ühiskonna liikmeile märku, et neid inimesi ei tohi märgata, nad on nähtamatud. Selline klassikaline sotsiaalne fantastika, et mis siis aastaks sellist karistust kandma mõistetud inimesega vaimselt ja moraalselt juhtub ning kuidas ta oma eluga toime tuleb.

Vaieldamatu klassika, millega ajakirjade Galaxy, If ja Worlds of Tomorrow toimetaja Frederik Pohl tõi paariks aastaks ulmeajakirjade buumi pauguga lõppemise järel ulmest eemaldunud Silverbergi žanri juurde tagasi. Nimelt oli 1959. aastal ulmejuttude turg masendavalt kokku kuivanud ning Silverbergki enda seni vorbitud pretensioonitutest pulpseiklustest tüdinud ja leidnud, et ta võib põhimõtteliselt ju pisut suurema honorari eest ka mingit muud suvalist kräppi toota, misjärel tegutseski ta mõned aastad teistes kirjutamisvaldkondades – alates pseudonüümitud pornoromaanidest kuni üsna heal tasemel populaarteaduslike (peamiselt ajaloo- ja arheoloogiaaineliste) raamatuteni.

Igatahes tegi toimetaja Pohl talle carte blanche-pakkumise, et kirjutagu Silverberg mida iganes tahes ja eeldusel, et see on hingega kirjutatud ulme, on Pohl kohustatud selle avaldama. Nii läkski ja Silverberg kirjutas juunis 1962 selle loo. Oma lihtsuses geniaalne idee ei ole tema enda oma, nimelt sai ta algtõuke Jorge Luis Borgese novellist «Paabeli loterii», mis algab sõnadega (eestikeelseid Borgese raamatuid pole paraku käepärast): «Like all men in Babylon I have been a proconsul; like all, a slave... During one lunar year, I have been declared invisible; I shrieked and was not heard, I stole my bread and was not decapitated.»

Kummalisel kombel nimetab ajakirjaulme ajaloo uurija Mike Ashley seda oma vastavasisulise kapitaalse uurimuse teises köites «Transformations: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1950 to 1970» (2005) «kompetentselt teostatud aga tähtsusetuks» tekstiks, ühel vähestest kordadest luban endale siis Ashley`ga mitte nõustuda: jutt on suurepärane.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Kristjan Sander

Mingil arusaamatul põhjusel on see ammuloetud jutt mul arvustamata.
Nagu Raul juba märkis, on see esimene jutt Pohli poolt tellitud väärtlugude reas ning "Valitud teoste" II köites "Kannatustega kaubitsejate" eessõnas peab Silverberg seda oma tegeliku ulmekirjaniku karjääri alguseks. Ainuüksi selle mõtlemapaneva fakti pärast tasub juttu lugeda (küsimuseasetus siis, et milliseid jutte kuidas hinnati ja hinnatakse...).
Teksti loeti eesti keeles
x
Margus Freudenthal
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Margus Freudenthal

Minu meelest väga hea raamat. Viie teenisid välja põhiliselt hiired, kes äsja teadvuse omandanutena ekslesid ringi filosoofia ja metafüüsika rägastikus. Nemad olid esimene põlvkond, kes pidi lahendama küsimusi stiilis: kes me oleme, miks me oleme, mis saab pärast surma. Noh, ja muu sündmustik sinna juurde oli ka täiesti loetav. Puhas viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Lugu algab sellest, kui kõikvõimalikke sündmusi korrelleeriv ja analüüsiv ning selle põhjal vaenlaste rünnakut tuvastada püüdev arvuti annab häire. Kohalerutanud tehnikute ja sõjardite üllatus on suur, kui häire põhjustajaks on mingis väikelinnas üles seatud nätsuautomaadid. Järgeb vaidlus teemal, kas arvuti on lolliks läinud või mitte. Situatsiooni teeb keerulisemaks asjaolu, et arvuti poolt kasutatavad heuristikad on nii keerukad, et käsitsi tulemust kontrollida ei ole võimalik. Seega on küsimus lihtne - kas uskuda või mitte.

Päris hea lugu Dickile omase puändiga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Käes on külm sõda ja igal normaalsel perel on oma pommivarjend. Probleemiks on see, et pahad venelased mõtlevad pidevalt uusi relvi välja, mis vanad pommivarjendid aegunuks muudab. Ka kohalikud töösturid genereerivad pidevalt lisafeatuure. Tulemusena läheb inimestel suurem osa rahast oma pommivarjendi uuendamise peale. Peategelaseks on pois, kelle isa põhimõtteliselt varjendit osta ei taha ning kes selle pärast pidevalt kannatab.

Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Läheb mees töölt koju, vaatab - laternaposti otsa on poodud keegi tegelane. Üritab teine rahva käest abi otsida, aga keegi ei võta nagu vedu. Politsei ka mitte. Ühesõnaga - vandenõu, mille liikmeks pole peategelasel au olla. Päris mõnus paranoiajutt. Ka puändil pole viga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Sarja esimeses osas ilma teinud Toller Maraquine`i pojapoeg Toller Jr. veedab oma elu uues ja vinges koloniseeritud maailmas ning sureb igavuse kätte. Ainsaks lohutuseks on teistest sõjaväeosadest pärit tegelastega vägikaika vedamine.

Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.

Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Romaani tegevus toimub jutu "The Great Judge" totalitaarses maailmas. Tegevus algab kõrgete riigiisade koosolekust, milles langetatakse kehtiva korra vastast propagandat väljastanud teadlase Wade Traskile surmaotsus (tähtajaga üks nädal). Üks funktsionääridest, David Marin, otsustab Traskiga kokku saada, kuid sõbra pool saab ta millegiga vastu pead ning kustub ära. Ärgates tuvastab ta, et 1) Trask on leiutanud masina, millega saab inimmõistust ühest kehast teise tõsta ja 2) seda masinat on just tema peal katsetatud. Niisiis on Marini kehas Trask kuhugi kadunud ning Traski kehas olev Marin peab midagi ette võtma enne kui nädal täis saab ja surmanuhtlus toime pannakse. Kavala mõtte ajel maskeerib ta end iseendaks ning jätkab oma asjade ajamist. Järgneb palju igasugu tegevust, mis lõppeb ootuspäraselt revolutsiooni ning Suure Kohtumõistja võimu aluseks oleva räpase saladuse (tm) paljastamisega.

Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Midagi nii totrat pole ammugi lugenud. Süzhee sisaldab nii makroskoopilisi kui ka mikroskoopilisi totrusi. Esimeseks võks lugeda asjaolu, et pärast seda, kui head on metsikute inimohvrite hinnaga (mõnest tuhandest jäi ellu vist paarikümne ringis) pahade kuninga troonisaali lähistele jõudnud, teeb hoobilt paleep;ouml&;ouml&rde tema heade poole hoidev sugulane ning kõik lepivad ilusti ära. Ma kujutan ette, kuidas näit. kurjuseimpeeriumi rahvastik võtab vastu tingimusteta rahulepingut tegelastega, kes tapsid kuu aja jooksul miljoneid nende poegi.
Väiksemas mastaabis käis pidevalt närvidele peameeste pidev ülbamine. Näiteks valmistudes surmaks lahmaka merekoletise läbi, kommenteerivad nad külma rahuga tolle haisvat hingeõhku.
Tagantjärele on kahju raamatu läbilugemisele kulunud ajast.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Lugedes, tundus, et kogu lugu koosnebki mingist pikaksvenitatud stambist. Eriti just see quest-iks vajaliku kirju meeskonna kokkusaamine jättis eriti otsitud tegevuse mulje. Kolm, kuna kogu kupatus oli siiski võrdlemisi loetavalt kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Mõnus lugu hulluksminemise kohta. Peategelaseks on üks keskmine jutuajakirja toimetaja. Tal õnnestub saada oma ajakirja geniaalse, kuid ekstsentrilise kirjaniku jutt (kirjanik pole juba aastaid midagi avaldanud). Kirjanikuga suheldes ilmneb, et tolle arvates elavad tema kirjutusmasinas väikesed loomakesed, kes aitavad loometööle kaasa. Selleks, et jutu parandatud versiooni võimalikult lihtsalt kätte saada, mängib toimetaja ning räägib omapoolsetest vaatlusandmetest. Lõpuks tüürivad asjalood sinnapoole, et kirjanik muutub üha normaalsemaks ning toimetaja ise keerab üha rohkem ja rohkem ära.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Istub poisike õhtul üksi kodus. Ema on läinud venda haiglasse vaatama ning kodus on peale tema veel vaid vanaema. Vanaema on aga haige, hirmus ning võib iga kell vedru välja visata. Põhiline osa tekstist tegelebki sellega, kuidas poiss omaette köögis istub ja kardab (sest vanaemal on aeg-ajalt koleda häälega hüüda ja teed nõuda). Esialgu paistabki, et kogu jutt seisneb mingi poisikluti omaette põdemises. Hiljem selgub, et põdemine on täiesti asja eest, kuna vanaemaga ei ole kõik korras. Lõpupuänt aga paneb i-e punkti.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Kaks paari tulevad vastu sügist lolli mõtte peale: ujuks õige kohaliku järve keskel oleva parve peale. Vesi on küll külmavõitu, kuid kõik laabub hästi ning varsti istubki kogu kamp parve peal ning tülitseb omavahel (peale selle, et keegi ei taha eriti külmaga tagasi ujuda, näib ühele poisile, et tema tüdruk vaatab ta parima sõbra poole). Siis avastab üks, et järve peal hõljub nagu mingi õlilaigu moodi asi, mis ei ole päris õlilaik. Kui laik parve alla ujub, läheb kõigil olemine kõhedaks. Siis saavad kõik ükshaaval surma ning ongi jutt läbi.Alguses ei taha lugu kuigi kiirelt tuure üles võtta, kuid hiljem on praktiliselt võimatu raamatut käest panna. Mõnusalt õudne. Viis.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Nojah. Põhimõtteliselt polnud antud raamatul ju vigagi ning isegi paar päris lahedat kohta oli sees. Näiteks see indialaste poolt asustatud planeet. Samas ei viitsinud ma eriti süveneda suurt osa tekstist hõlmavate filosoofiliste arutluste jälgimisele, mistõttu asi vahetevahel igavaks kippus. Seega kolm.
Teksti loeti inglise keeles