Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· John W. Campbell, Jr. ·

Who Goes There?

(lühiromaan aastast 1938)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science-Fiction» 1938; august [autorinimega Don A. Stuart]
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
2
0
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (5)

Legendaarse mehe tuntuim tekst!

John W. Campbell, Jr. on see mees kellega seostatakse seda ameerika ulme kuldajastut 1939-1946 (mõni venitab veel paar-kolm aastat juurde). Campbell oli alates 1938. aastast (kuni surmani) ajakirja «Astounding» toimetaja: just tema ajakirjast tulid Robert A. Heinlein, A. E. van Vogt ja Isaac Asimov – ameerika ulme suur kolmik. Just Campbell tõi ulmesse tagasi Clifford D. Simaki, tegi ajakirja püsiautoriteks Henry Kuttneri ja C. L. Moore`i, Theodore Sturgeoni. Just Campbelli käe all kirjutasid Eric Frank Russell ja L. Ron Hubbard oma parimad tekstid.

«Who Goes There?» on lugu sellest, kuidas ameerika polaaruurijad leiavad Antartikast, jää seest mingi võõra kosmoselaeva, sulatavad selle välja ning sealt pääseb lahti Olend. Olend on justkui liba: suudab võtta mistahes kuju. Nii nad seal siis notivad üksteist tulnuka pähe, ainuke kes kogu aeg terve nahaga pääseb on Olend ise.

Võiks arvata, et sihuke õudukavarjundiga rappimislugu, aga ei, loost kumab läbi mingi kummaline ja kaine teadlaslik vari. Campbell oli MITis õppinu ning üsna prohvetliku fantaasiaga (ka hüperruumi idee pidi temalt pärinema).

Väärib kindlasti lugemist.

Kurb, et see tekst jäi autori viimaseks jutuks – leping «Astoundingu» kirjastajatega nägi ette ka punkti, et Campbell ei tohi enam ise kirjutada. Samas pärinavad Robootika Kolme Seaduse, Asumi ja Tulevikuajaloo ideed paljuski just Campbellilt.

Pseudonüümist! Don A. Stuart (autori naise Donna Stuarti neiupõlvenimi) märgistas lugusid, mis olid keerulisemad ja mõttetihedamad; tavalisi kosmoseoopereid avaldas John W. Campbell, Jr. oma kodanikunime all.

Lühiromaanist on ka filme valminud: «The Thing» (1951) ja sellest 1982. aastal tehtud värviline remake. Mõlemad on head tükid, remake paistab silma veel ka kõrgeklassiliste limaste ilgustega. Remakei on näidanud ka mingi kohalik telekanal. Selle uue versiooni põhjal kirjutas Alan Dean Foster ka romaniseeringu, mille pealkiri oli samuti «The Thing».

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Tige andmine! Lugu sattus mulle ette mingis naabrite kogumikus (kas see poln''d midagi taolist nagu "Amerikanskaja fantasticeskaja proza 30-40"? või midagi sihukest). Veetsin tõesti mõnusalt aega. Kuna Jürka on seda teost põhjalikult tutvustanud, siis polegi muud kui "viis" ära.
Teksti loeti vene keeles

Osasid jutte loetakse ja tuntakse muidugi ainult tänu populaarsele ekraniseeringule, aga Campbelli oma selliste hulka arvestada ei saa - võitnud on teine päris palju prestiižsseid auhindu ja kui ulmefanaatikutest tuttavaid õigesti olen mõistnud, kuulub autor ise kaasaegse ulmekirjanduse suurkujude hulka... andis vist mingit märkimisväärset ajakirja välja. Mulle endale jõudis viimaks midagi pärale: oluline on klassikalisi ulmejutte lugedes arvestada, et kui rohelised mehikesed, lendavad taldrikud, kehade ülevõtmine ja muu säärane on asi, millest praeguseks juba lugematuid filme vändatud ja raamatuid kirjutatud, siis sajandi esimesel poolel pidid selliseid teemasid käsitlevad lood päris novaatorlikult ja rabavalt mõjuma. Söandan oletada, et kõnealune lühiromaan, mis esmakordselt 1938. aastal ilmus, on ka üks varasemaid näited nüüdseks üsna kulunud nn. kehanäppaja-loost, nii et selles valguses ei tohiks kellelgi olla õigust süüdistada seda ebaoriginaalsuses. Lihtsalt tähelepanek. Kuigi jutu ideestik on särav ja õhkkond lämmatavast paranoiast tiine (nagu filmgi), on polaaruurijate meeskonda kuuluvad mehed armutult ühedimensioonilised. Kuna tekst pole oluliselt pikem keskmise koolipoisi referaadist, siis oodata ei maksagi, et tegu Jean Valjeanidega, aga individuaalsete isiksuste puudumise pärast sulanduvad nad üheks üksluiseks kollektiiviks. Vähemalt filmis on nad sellised uimased muidusööjad ja seega veidi koloriitsemad. "The Thing`i" stsenaristist Bill Lancasterist pole ehk ülbe väita, et Campbelli juttu on kergem austada kui seda võrratuks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt on muidugi raju ja omast ajast ees - siit kiirgab ju otse Dicki moodi paranoiat. Hinne on kompromiss uuenduslikkuse tunnustamise ja lapsikuste peale ohkamise vahel. Hirmus kahju igatahes, et ta rohkem ei kirjutanud.
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles