Kasutajainfo

John W. Campbell, Jr.

8.06.1910-11.07.1971

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John W. Campbell, Jr. ·

Who Goes There?

(lühiromaan aastast 1938)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science-Fiction» 1938; august [autorinimega Don A. Stuart]
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
1
0
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (4)

Legendaarse mehe tuntuim tekst!

John W. Campbell, Jr. on see mees kellega seostatakse seda ameerika ulme kuldajastut 1939-1946 (mõni venitab veel paar-kolm aastat juurde). Campbell oli alates 1938. aastast (kuni surmani) ajakirja «Astounding» toimetaja: just tema ajakirjast tulid Robert A. Heinlein, A. E. van Vogt ja Isaac Asimov – ameerika ulme suur kolmik. Just Campbell tõi ulmesse tagasi Clifford D. Simaki, tegi ajakirja püsiautoriteks Henry Kuttneri ja C. L. Moore`i, Theodore Sturgeoni. Just Campbelli käe all kirjutasid Eric Frank Russell ja L. Ron Hubbard oma parimad tekstid.

«Who Goes There?» on lugu sellest, kuidas ameerika polaaruurijad leiavad Antartikast, jää seest mingi võõra kosmoselaeva, sulatavad selle välja ning sealt pääseb lahti Olend. Olend on justkui liba: suudab võtta mistahes kuju. Nii nad seal siis notivad üksteist tulnuka pähe, ainuke kes kogu aeg terve nahaga pääseb on Olend ise.

Võiks arvata, et sihuke õudukavarjundiga rappimislugu, aga ei, loost kumab läbi mingi kummaline ja kaine teadlaslik vari. Campbell oli MITis õppinu ning üsna prohvetliku fantaasiaga (ka hüperruumi idee pidi temalt pärinema).

Väärib kindlasti lugemist.

Kurb, et see tekst jäi autori viimaseks jutuks – leping «Astoundingu» kirjastajatega nägi ette ka punkti, et Campbell ei tohi enam ise kirjutada. Samas pärinavad Robootika Kolme Seaduse, Asumi ja Tulevikuajaloo ideed paljuski just Campbellilt.

Pseudonüümist! Don A. Stuart (autori naise Donna Stuarti neiupõlvenimi) märgistas lugusid, mis olid keerulisemad ja mõttetihedamad; tavalisi kosmoseoopereid avaldas John W. Campbell, Jr. oma kodanikunime all.

Lühiromaanist on ka filme valminud: «The Thing» (1951) ja sellest 1982. aastal tehtud värviline remake. Mõlemad on head tükid, remake paistab silma veel ka kõrgeklassiliste limaste ilgustega. Remakei on näidanud ka mingi kohalik telekanal. Selle uue versiooni põhjal kirjutas Alan Dean Foster ka romaniseeringu, mille pealkiri oli samuti «The Thing».

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Tige andmine! Lugu sattus mulle ette mingis naabrite kogumikus (kas see poln''d midagi taolist nagu "Amerikanskaja fantasticeskaja proza 30-40"? või midagi sihukest). Veetsin tõesti mõnusalt aega. Kuna Jürka on seda teost põhjalikult tutvustanud, siis polegi muud kui "viis" ära.
Teksti loeti vene keeles

Osasid jutte loetakse ja tuntakse muidugi ainult tänu populaarsele ekraniseeringule, aga Campbelli oma selliste hulka arvestada ei saa - võitnud on teine päris palju prestiižsseid auhindu ja kui ulmefanaatikutest tuttavaid õigesti olen mõistnud, kuulub autor ise kaasaegse ulmekirjanduse suurkujude hulka... andis vist mingit märkimisväärset ajakirja välja. Mulle endale jõudis viimaks midagi pärale: oluline on klassikalisi ulmejutte lugedes arvestada, et kui rohelised mehikesed, lendavad taldrikud, kehade ülevõtmine ja muu säärane on asi, millest praeguseks juba lugematuid filme vändatud ja raamatuid kirjutatud, siis sajandi esimesel poolel pidid selliseid teemasid käsitlevad lood päris novaatorlikult ja rabavalt mõjuma. Söandan oletada, et kõnealune lühiromaan, mis esmakordselt 1938. aastal ilmus, on ka üks varasemaid näited nüüdseks üsna kulunud nn. kehanäppaja-loost, nii et selles valguses ei tohiks kellelgi olla õigust süüdistada seda ebaoriginaalsuses. Lihtsalt tähelepanek. Kuigi jutu ideestik on särav ja õhkkond lämmatavast paranoiast tiine (nagu filmgi), on polaaruurijate meeskonda kuuluvad mehed armutult ühedimensioonilised. Kuna tekst pole oluliselt pikem keskmise koolipoisi referaadist, siis oodata ei maksagi, et tegu Jean Valjeanidega, aga individuaalsete isiksuste puudumise pärast sulanduvad nad üheks üksluiseks kollektiiviks. Vähemalt filmis on nad sellised uimased muidusööjad ja seega veidi koloriitsemad. "The Thing`i" stsenaristist Bill Lancasterist pole ehk ülbe väita, et Campbelli juttu on kergem austada kui seda võrratuks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt on muidugi raju ja omast ajast ees - siit kiirgab ju otse Dicki moodi paranoiat. Hinne on kompromiss uuenduslikkuse tunnustamise ja lapsikuste peale ohkamise vahel. Hirmus kahju igatahes, et ta rohkem ei kirjutanud.
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019
jaanuar 2019
detsember 2018

Autorite sildid: