Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Charles Stross ·

Accelerando

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: «Accelerando»
Tartu «Fantaasia» 2009 (Sündmuste horisont, nr 15)

Sarjad:
Sisukord:
  • Stalker
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
8
6
0
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (14)

[Märkus: vaatasin siin, et romaan koosneb üksikutest lugudest, mis siin eraldi kirjas ja millest üht olen lausa arvustanud, kuid no seekord kindlasti kohe ei viitsi neist igaühele eraldi midagi kirjutama hakata...]

Ühineda jääb Musta Kassiga selles osas, et tõepoolest uued ja pöörased ideed ei ole ulmes otsa saanud, iseasi, kas neist tuletatud maailm meile meeldib. Käsitledes toda 9-osalist lugudekogu romaanina, algab esimeses peatükis kõik sellest, et üks mees teeb kõiki teisi rikkaks oma ideedega, elades ka ise tavamõistes üsna nihkes elu – talle ei kuulu midagi, näiliselt ta ei teeni midagi, kuid tema ideede eest ollakse talle niipalju võlgu, et ta saab endale üsna palju lubada. Kui ma tagantjärele romaanile mõtlen, oli too osa "Lobsters" vast ehk kõige teravam ja kirju headest ütlemistest -- et venelased on viimased, kes Microsofti kasutavad, kuna aparatchikud püsivad arvamusel, et kui sa tarkvara eest maksad, peab see midagi väärt olema; et NASA on kamp lolle, kes tahavad primaadikonservi Marsile saata (canned primates originaalis); et kui valitsus ei suuda midagi maksustada, ei suuda ta sellest ka aru saada... Üldse oli ehk pisut kunstlik, kuid väga hea see vastandus -- nimelt esindas peategelase armuke ühtlasi ka USA maksuametit ja nuhkis kuti järele, kui keppimisest aega üle jäi... Merivähid (või homaarid; ma ei tea, kuidas see eesti keeles õigem oleks) puutuvad asjasse niipalju, et kui nende närvisüsteem sai arvutisse kaardistatud, oli see ka teadvuse omandanud ja lõpuks leiavad nad nö oma koha elus seeläbi, et saadetakse juhtima esimest komeedikaevandust.

Üldse esindas kogu raamatu esimene kolmandik ühe briljantse idee arendust -- nimelt jõuavad tsivilisatsioonid varem või hiljem suurema hulga mateeria konvertimiseni nö mõtlevaks aineks (computronium) ja kui see protsess on kord alanud, on see pidurdamatu, kuni kogu kättesaadav aine vastava tähe läheduses on arvutustehnikaks konverditud. Et tähtede ümber tekivad sellised tänapäevasemad Dysoni sfäärid -- loendamatu hulk protsessoreid, mis toituvad otse päikeseenergiast ja peavad sided laseritega, ja lisaks on neid veel mitu kihti, iga järgmine kasutab eelmise jääkenergiat. Nimetab Stross sellist asja "Matrjoshka ajuks" ja kui romaani alguses on idee, siis lõpuks on selline asi olemas -- arvutusvõimsus, mis ületab kogu inimkonna oma kümnete suurusjärkude jagu rohkem, kui inimese teadvus näiteks nendesamade merivähkide primitiivse närvivõrgu... Tasapisi kolib mõtlemine, teadvus Maalt ära, algab siseplaneetide lammutamine, et ikka uut riistvara teha ja päikese ümber orbiidile saata. Ent nagu öeldud, kuni sellest räägitakse, on kõik hästi, kui see olema saab... miljardid virtuaalsed maailmad, mis mahutavad miljardeid kordi targemaid olendeid, kui kogu inimkond kokku...

Raamatu teises kolmandikus jälitatakse tulnukate signaali ja lõpuks saadetakse tähelaev uurima nn Ruuterit, mis peaks asuma 3 valgusaasta kaugusel pruuni kääbuse orbiidil ja võimaldama silmapilkset sidet teiste samasugustega. Laev on kokapurgi suurune ja lähevad muidugi vaid teadvused. Mängu tuleb tehisintellekt Aineko, kes alustas kassikujulise mänguasjana, kuid kuna peategelane pidevalt ta riistvara on uuendanud, on tema tegelikult see, kes õieti küsimust formuleerides tulnukate signaali lahti harutab. Leitakse... olgu, ei räägi ära, kuid maalaste õnneks leitakse vaid õnnekütte ja degenerante ;-)

Raamatu viimane kolmandik (kolm juttu) olid minu jaoks õige pisut nõrgemad, sest tundus, et teema käib autorile pisut üle jõu. Ma ei saa teda ka hukka mõista, sest kuidas veel leida mingi koht inimestele või väheselgi määral inimesi meenutavatele olevustele sellise superteadvuse kõrval? Need jutud on tegelikult head, kuid jäävad pisut kaugeks. Muidugi on häid leide, kasvõi tolle peategelase mõnda aega eksisteerimine tuviparvena, kuid kas on siis vaja panna teda oma lapselapsele pähe sittuma... Lõpuks tõmbab ta kõik ripnevad niidid muidugi kenasti kokku ja ette heita ei ole midagi... Teatud pinguldatust ehk? Probleem on ju selles, et inimeksistents on suhteliselt napi ajaga muutunud tundmatuseni ja paratamatult tuleb seda selgitada, sealjuures otsides tasakaalu loo ja tausta vahel. Stross teeb seda loogiliselt ja hästi, ideed on head, kuid paratamatult muutub tulemus pisut kuivaks.

Kokkuvõttes on siiski tegemist tugeva asjaga. Küberpunk segatuna kosmoseooperi ja panoraamsete tulevikuvisioonidega -- kui meeleheitlikult zhanrit määratleda püüda :-P

Teksti loeti inglise keeles

Stross ei lakka mind üllatamast, ja kui “Iron Sunrise” välja arvata, on need üllatused seni meeldivad olnud. Itaaliakeelse pealkirjaga ingliskeelne “Accelerando” pole erand. Esiteks on seda keeruline paigutada kindlasse formaati — lugesin teost ühtede kaante vahel nagu romaani (täiesti võimalik ja tõenäoliselt isegi soovitav), aga olen seega jäänud igavesti ilma võimalusest nautida jagusid eraldiseisvate novellidena suvalises järjekorras, millest on ka natuke kahju, sest üle lugeda tuleb see sisutiheduse apoteoos niikuinii.

Teiseks on Stross andekas futurist ja erinevalt ulmekirjanike lausenamikust teab ka tegelikult üht-teist reaalteadustest, tehnoloogia võimalustest ja potentsiaalsetest arengusuundadest, tänu millele on võimeline tulevikku ja progressi kiirenevat käiku (mis kas või eelarvustajate kirjelduste põhjal võivad ehk tunduda liiga pöörased ja ebainimlikud) oma kirjelduses edastama eriliselt elaval ja seejuures vahvalt visualiseeritaval moel. Sisu on siin eespool ka juba üsna ära kirjeldatud, ent uskuge mind — ükski ümberjutustus ei anna teose tegelikest mõõtmetest korralikku aimu. Lugemiselamust ei riku ka. "Accelerando" (muusikaterminoloogias "kiirendatult") on nimelt kirjutatud samas tempos, milles toimub inimkonna areng romaani ajaskaalal, mistõttu on kogu aeg tunne, et kohe-kohe lõppeb võime orienteeruda Strossi (k)über-tehnoloogiliste visioonide ja sü˛eeliste surmasilmuste labürindis, ainult lehekülg veel... Ent lend aina kestab ja jääbki kestma, lõpuni välja.

Sellist peadpööritav sõitu suudavad pakkuda vähesed geeniused. Seega on mul hea meel, et Stross otsustas ulmekirjanduse kasuks, mitte ei valinud näiteks põnevuskirjaniku laia ja libedat teed, sest muidu jääks need kogemused ilmselt saamata. Ma ei loe põnevikke.
Teksti loeti inglise keeles

Kohustuslik kirjandus neile kes väidavad nagu oleks ulmekirjanduses ideede kriis. Oli vist Aleksandr Gromov kes ytles et kriis kui niisugune on ulme kui zanri loomulik seisund.. Raamatu enda kohta on Ants Miller juba hea ylevaate andndud. Tõesti – viimane komandik tundus hakkavat autoril yle pea käima. Mis värk nende mõistuslike finantsinstrumentidega toimus – jäi mulle ausaltöelda kohe päris segaseks. Aga hinnet viielt alla see ei tõmba – just sellist futurismi ostaks mitte ainult (mustad) kassid. On kahtlus et ei lähe kaua kuni see romaan saab sama moodi kultusklassikaks nagu omal ajal Gibsoni Neuromancer.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli tulvil täis ideid, osa neist selged, osa neist segased ja osa ilmselgelt põrunud. Aga täiesti loetav, kuigi selleks tuli tugevalt pingutada ja lugedes rahulikuks jääda. Läheb aega, enne kui koguda kokku viitsimist, et see üle lugeda.

Annan hinde tervele kogumikule, peatükkidele eraldi ei viitsi tähelepanu pöörata, sest lugemise ajal ei teadnud, et neid võiks eraldi vaadelda ja hinnata.
Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani novellides - mille mõnele osale olen ka maksimumhinde andnud - tähtsus ei seisne mitte kirjanduslikus meisterlikkuses kui zhanri arengu verstaposti seisundis (nagu keegi eelnevalt võrdles "Neuromandiga"). Jah, muidugi on küberpunki ka enne kirjutatud ja sarnaseid ideid enne arendatud (nagu oli see ka "Neuromandi" puhul), aga käesolev tekst tõuseb ikkagi oma jõulisuse ja kontsentreerituse tõttu esile.

Ja kindlasti saab sellest taas üks "tulevik, mis ei realiseerunud ega saanudki realiseeruda", nagu Asimovi robotilugude või "Neuromandi" maailmad.

Teksti loeti eesti keeles

monumentaalne teos muidugi, millega Stross on kirjutanud end ühte ritta selliste meestega nagu Stapleton, Asimov, Clarke ja ehk isegi Gibson. ehk siis andekas ülevaade ühest võimalikust tulevikust, iga lugu ikka järgmisest aastakümnest, haarates nii kolme sugupõlve - viimasel lool on eelmistega küll pikem vahe ja ringiga jõutakse tagasi alguse tegelasteni. õnneks on Stross, vastupidiselt näiteks Sterlingile, inimesekeskne. jah, tehnika areneb, maailmavaated muutuvad, aga jutt on sellest, kuidas need muutused mõjutavad inimeste käitumist. või vähemalt edumeelsemate, arenemisvõimelisemate inimeste tõekspidamisi ja käitumist. arenemis- ja mõtlemisvõimet nõuab see raamat muidugi ka lugejalt. keskmine kolmandik, Amberi noorus ja teekond ruuterini meeldis mulle ehk kõige rohkem. ja, vastupidiselt lugude kirjutamisajale, on nüüd paraku ka selgeks saanud, kuidas need isetoimivad (eba?)mõistlikud finantsinstrumendid võivad tegutseda.

pole aga parata, tõlkijale vähemalt vapruse eest au andes pean ma seda raamatut siiski tõlkimatuks. muidugi poleks ma ise seda paremini tõlkinud, ma aimasin ette, millised jamad tekkima hakkavad, ja põgenesin selle võimaluse eest. aga kui inglise keel enam-vähem selge ja arvutiterminoloogiaga ka natuke kokkupuutumist olnud, siis tundus Accelerando igati ladusa, kohati lausa nauditavalt mängulise lugemisena. eestikeelset tõlget peaks aga vist lugema, võõrsõnade leksikon või mingid muud teatmeteosed teises käes. ehk siis on küll täiesti nauditavaid lehekülgi, ent pahatihti takerdub lugeja (eesti keeles!) raskestimõistetavate terminite rägastikku.

jamasid on tõlkimisel tekkinud kahte liiki - mitte et ma nüüd kogu teksti oleskin paralleelselt üle vaadanud. mõnes kohas on lihtsustused. "antitorque wrench" ei ole ju lihtsalt "mutrivõti" (lk 133), eriti kui järgnevat kirjeldust arvestada. ja mõnes kohas on kõigile toimetajatele ja konsultantidele vaatamata arusaamatusi. peab tunnistama, et kui ma jõudsin terminini "ruudu õigused" (lk 221), siis sai raamat kannatada ja sein sai ka natuke kannatada. kuna ma ei lase agurisme oma arvutisse, siis ma muidugi ei tea, võibolla ongi selle koha peal, kus normaalselt on "run as administrator" eesti keeles nüüd "jooksuta ruuduna", aga ma hästi ei usu.

niisiis, võimas nägemus, kahtlemata 21. sajandi esimese kümnendi ulme tipp. aga kui peakuju ei luba küberpungist aru saada, siis oleks mõistlik eemale hoida. ja kui keeleoskus vähegi lubab, siis saab originaali lugemisest parema elamuse.

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Tegelikult meeldis mulle raamatu esimene pool rohkem kui teine. Selles oli täiesti usutavalt kirjeldatud lähitulevikku ehk seda, millisesse kriisi läänemaailm võib 21. sajandi jooksul jõuda. Erilised plusspunktid autorikaitse/maffia temaatika eest ehk siis Strossi näol tegu inimesega, kes teatud asjadest tõtt räägib.

Kuni Amberi noorpõlve kirjelduseni oli raamat päris huvitav. Autor kohe oskas nooruslikust energiast tulvil tegelased sümpaatseks ja kopitanud süsteemi konservatiivist jüngri Pamela ebameeldivaks kirjutada. Mingist hetkest muutus tekst aga järjest segasemaks ja lõpp polnud enam nii põnev. Singulaarsuse-järgne maailm lihtsalt erineb meie igapäevasest reaalsusest nii palju, et sellest ei saa eriti midagi aru.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei ole ennast kunagi suureks küberpungi fänniks pidanud. Ilmselt on probleem minu jaoks selles, et IT-inimese professionaalne kretinism ei võimalda mul eriti tõsise näoga lugeda tekste, mille aluseks olevad arusaamad tehnoloogiast on tänaseks ilmselgelt aegunud. Kui veel ka teose sisu on selline, et tehnovidinate kirjeldamine kipub prevaleerima kirjanduse üle, ongi tulemus mitteloetav.

Kui nüüd üldistatud hädaldamine lõpetada, siis nendin et alati on meeldiv kohtuda reeglit kinnitavate eranditega. "Accelerando" on ülalkirjeldatud puudustest (hetkel) peaaegu vaba. Teose "riistvara" erilisi kõhklusi ei ärata, ja kui kuskil keskel tekkiski korraks tunne et lugu kui selline läheb täitsa kaduma ja järele jääb ainult seosetu killuviskamine a la Kurt Vonnegut, siis õnneks nii ei juhtunud.

Hetkel saab teosele plussiga nelja kõhklemata ära panna, kuid 25 aasta pärast üle lugedes võib ta siiski üsna anakronistlik tunduda.

Teksti loeti eesti keeles

Ootused olid suured, kuid paraku need ei täitnunud. Ma ei tea, kas asi on selles, et romaan ei allu hästi tõlkimisele või milleski muus, aga kohati oli raamatu lugemine päris vaevaline. Enim häiris just esimese otsa püüd öelda lihtsaid asju võimalikult keeruliselt. Ilmselt tingis selle autori soov rõhutada seda, kui erinev ja keeruline on ikka kõik kirjeldatu võrreldes lugeja tänapäevaga. Tulemus oli paraku vastupidine: kõik see terminoloogiline ilutulestik kippus sündmusi varjutama. Õnneks jäi enamik verbaalsest gemüüsest raamatu esimesse kolmandikku ja ülejäänu oli juba päris loetav. Tõsi, viie saamiseks sellest ei piisanud.
Teksti loeti eesti keeles

Stross on ideedekirjanik ja "Accelerandos" on neid rohkem kui küll. Autori visioon on igatahes võimas. Digitaalajastu teeb oma võidukäiku ning varsti pole me midagi muud, kui andmed küberruumis. Mitte just kõige meeldivam väljavaade, kuid sellest hoolimata üsna huvitav. Romaan koosneb üheksast jutust, mida tinglikult võib jagada kolmeks osaks. Nende keskmes üks perekond. Algab raamat võimsalt. Lisaks peadpööritavale visioonile mõistab autor ka täiesti korralikult kirjutada, luua maailma ja arendada tegelaskujusid. Kahjuks ei suuda ta taset päris lõpuni hoida. Mida kaugemale lugu areneb, seda pealiskaudsemaks Stross muutub. Justkui ei huvitaks teema teda ennast ka enam ning ta tahaks sellele joone alla tõmmata. Lugemist ja nautimist see ei seganud. Vähemalt minu puhul mitte ja oma viie teenib raamat auga välja. Parim asi, mida ma üle pika aja lugenud olen
Teksti loeti eesti keeles

Mõtted on Strossil väga head ja värsked. 80ndate juba tehniliselt-teaduslikult iganenud küberpunk stambid on kõrvale heidetud, asendatud parematega või läbinunud noorenduskuuri.

Tõsiselt lahe idee oli nt teadvusest lõimete loomine ja nendele erinevate ülesannete jagamine, ehk siis tehnoloogiline lahendus üheaegselt mitmes kohas olemiseks (kes meist siis ei igatseks seda). Samuti on hästi kirjeldatud lahti üleminekuid, kus kogu maailm ragiseb pingest mis uus tehnoloogia ja kiirem areng on peale sundinud nii tavadele, kujutlustele, seadusandlusele kui majandusele

Autori ilu seisneb ka mitmetele vanale ideedele, näiteks nagu Dysoni sfäär, uue vindi andmises. Nii on tema loos planeetidest ehitatud päikest ümbritsev kest, mis koosneb lugematust hulgast kosmoses hulpivatest protsessoritest. Sellised sfäärid, mis omakorda ümbritsetud veelgi suuremate sfääridega moodustavad tema teoses hiiglaslikke matrioskaajusid, mis on sedavõrd suure võimsusega, et sudavad simuleerida paraleelselt tuhandeid inimkondi jms.

Küll aga on teos stiililt neetult raskelt loetav ja vajas arusaamiseks omajagu „arvutikeele“ mõistmist. Joonealuste märkustena on seletatud ainult eriti rasked mõisted ning terminid nagu "inkrementaal varukoopia" on jäetud lugeja enda mõistatada. Töö iseloomu tõttu suutsin neist arvutiterminitest end kenasti läbi närida aga jäin samas hätta füüsikaliste ja bioloogiaalaste terminitega. Seega on üldiselt kaks võimalust. Et kas lugeda raamatut wikipedia lahti või siis lüüa käega ja lastagi tehnilisel mumbo-jumbol külgimööda maha libiseda.

Võibolla polegi paberkuju selle teose jaoks ideaalne? Ehk olekski parem epub versioon, kus kõik terminid on varustatud linkidega wikipediale ja muudele netiallikatele? Igaljuhul tõmbaks tugeva paraleeli Accelerando ja Michael Crichtoni teoste vahel. Ainult, et viimane suudab minu isikliku arvamuse kohaselt keerulist teadusjutt paremini teksti pakendada ja lugejale seveerida, seletades läbi tegelaste ka neid kasutatud mõisteid lahti, mitte jättes neid lugeja enda puurimiseks.

Ühesõnaga Accelerando juures pole parim osa mitte lugemismõnu vaid hiljem loetu üle mõtisklemisest tulev rahuldus. Ideid on Strossil väga palju, enamasti on need väga magusad ja uuenduslikud.

Olen kahevahel, kas panna maksimumhinne või kiskuda lugejavaenulikuse eest hinne nulli? Kas hinnata fantastiliselt häid ideid või materdada kohutavalt viletsat stiili? Ah põrgusse, paneme nelja ära.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olin seda raamatut kunagi lugenud, aga säärasel isiklikult keerulisel ajal, et meeles oli "noh, halb ei old, ok".
Nüüd lugesin uuesti. 
Millisest oivalisest kogemusest ma ilma jäin, sest hing oli maksimaalselt valus! See on äärmiselt tore raamat.
 
Jah, jah, tohutud visioonid, teadlik mateeria, intelligentsi hüppeline laienemine üha ja üha, oo, küberpunk, oo, teised mõistused, oo, avatarid ja vaba mõtlemine ja mm, alguses ka "raha ei ole vaja, kõik on tasuta" - aga peamiseltPEAMISELTon see minu jaoks imeline raamat seksist ja suhetest. 
 
Ärge nüüd tulge. "Heh, sul on raamatutäis imelisi ideesid kümberruumist ja võrkintelligentsusest, kosmosest ja selles reisimisest, aga naine võtab ikka suhted!"Ei, ma ei võta seksi ja suhteid selles raamatus peamisena, sest ma olen naine. Ma võtan seksi ja suhteid peamisena, sest ma olen mina.
Ja ma olen kaua-kaua elanud oma kogemuses, aga mitte saanud seda otseseõnu valideeritud. Jah, siin-seal on vihjeid. Siin-seal on läbi lillede öeldud, et päris krdi kuum. Aga otsesõnu, selgelt ja korduvalt on "Accelerandos" mulle esimest korda öeldud, et see ei ole imelik, kui naine pigem päästaks kui oleks päästetud, see ei ole imelik, kui mees on pigem kontrollitav kui kontrollija, ei ole imelik BDSM-seksida nii, et mõlemil on hea, isegi kui ei ole mees dom, naine sub dünaamika.
See ei eelda, et mees on nõrk jobu. See ei eelda, et naine oleks südametu tulehark (kuigi raamatus on ka üks säärane, negatiivse näitena, et ka nii saab). (No niivõrd-kuivõrd. Ka tema on inimene.) 
Viimaks.
 
Kogu loos - selles tohututeks kasvanud mõistustega, plateetide lammutamise ja Saturni rõngastele loodud tsivilisatsiooniga loos - jookseb teadvulikkuse ja ideede teemaga paralleelselt kaasa seksi, soojätkamise, armastuse ja armumiste teema ning seda on väga lohutav lugeda.Ükskõik, kui kaugele kehadest minnakse (ka valu kaotatakse kui ebavajalik), ükskõik, kui imelised vaimude välgatused on, ikka jäävad armumine, seks ja soov kassi silitada, kui kass ette sattub. Inimlikkus jääb ikka.Minnakse lahku, nii tore kui teine ka mingil ajal ei tundu, saadakse kokku, mis siis, et ollakse meie mõistes nii ebainimlikud kui saab. Nii lohutav. Nii armas. 
 
Raamatu päris-päris lõpp mulle väga ei meeldi - osalt ka selle suhtevärgi pärast. Tundub, nagu oleksid Strossil ideed otsa saanud. Aga aus olles - sellist sõitu veits meh-tundega lõpetada ei tähenda, et sõit poleks ikkagi faking imeline olnud. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Johannes Koit
16.12.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles

Füüsiku haridusega Alastair Reynolds viljeleb põhiliselt hard-SF`i ning modernset kosmoseooperit. Erinevalt paljudest teistest samal suunal tegutsevatest autoritest on tema lugude keskmes eelkõige inimene, mitte tehnoloogia ja/või selle arengust tingitud sotsioloogilised, poliitilised ning ühiskondlikud muutused. Muidugi leiavad tema loomingus käsitlemist ka need teemad, kuid siiski üritab ta rohkem tähelepanu pöörata üksikisikule. Või vähemalt nii mulle tundub."Suur Marsi müür" koondab endast kahte lugu, mis kuuluvad Revelation Space nimelisse sarja. Mõlema peategelaseks on Nevil Calvain. Esimene jutt vormilt pigem seiklusjutt, teine kriminull. Mõlemad on ühtviisi head, kuigi vaimustusest just lakke hüppama ei pane. Põhiliseks puuduseks lugude juures on keskpärane süžee, tugevuseks aga kirjaniku napp ning konkreetne stiil. Lõppkokkuvõttes meeldis. Vahelduseks igasugusele muule sogale. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Suurest Marsi müürist" tuntud Nevil Clavain avastab koos oma ühendujatest sõpradega Diadeemi nimeliselt planeedilt ameeriklaste koloonia, mille asunikud on kõik salapärasel viisil otsa leidnud. Mingil kummalisel põhjusel hakkab ta asja uurima ning avastab selle käigus kohutava tõe. Oma olemuselt üsna tavaline krimka, mida vürtsitavad Reynoldsi tulevikumaailma detailid. Kübeke parem kui "Suur Marsi müür", kuid siiski liiga tavaline. Kõige suuremaks puuduseks on nõrk intriig. Autor näeb küll kõvasti vaeva, et lugu usutavana hoida, kuid sellest hoolimata jääb liiga palju küsitavusi õhku rippuma. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik. Päikesesüsteemis käib võimuvõitlus mingisuguse koalitsiooni ja ühendujate vahel. Esimestele ei meeldi, et teised (nano)tehnoloogiaga liiga sõbralikud suhted sisse seadnud on. Maha on peetud isegi üks sõda ning järgmine on kohe algamas. Loo peategelane üritab seda ära hoida. Paraku ei sõltu temast suurt midagi. Üldiselt kena lugu, mille kõige nõrgemaks kohaks on peategelane. Probleemiks pole mitte tema tähtsusetus, vaid tuimus. Kuigi ta ise on sündmuste keskmes, annab ta neid edasi justkui kõrvaltvaataja, mille tõttu on talle ka üsna raske kaasa elada. Kui peategelane ei hooli, siis miks peaks seda tegema lugeja? Kui see pole just taotluslik, milles ma kahtlen. Erilist muljet ei jätnud, kuid autori ülejäänud loomingu vastu siiski mingit huvi tekitas. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

"Lõputuse piirid" on nii võrmilt kui sisult jutukogumik, mida ümbritseb raamlugu. Iseenesest mitte just kõige halvem idee erinevate tekstide ühtede kaante vahele koondamiseks. Kahjuks see käesoleval juhul väga hästi ei toimi, sest raam on üllatavalt nõrk. Jutud seevastu aga päris head. Kui peaks nüüd objektiivselt tervikut arvustama, siis selline kooslus väga positiivset hinnangut ei saaks. Õnneks seda siin tegema ei pea, mistõttu tuleb hinne ka kõrgem, kui see tegelikult olema peaks, sest koostisosade headus varjutab kenasti terviku nõrkuse ära. Suures plaanis pole Bujoldi Milesi saaga midagi erilist, kuid ajaviitena on see kindlasti kõvasti parem kui mõni suuremate ambitsioonidega sari. Mina igatahes selle lugemisele läinud aega raisatuks ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Miles siis jälle olukorras, millest esmapilgul väljapääsu ei paista olevat. Loomulikult ainult esmapilgul... Sellist tüüpi vangla, kus peategelane on oma kaaskannatajatega võrreldes ilmselgelt halvemas olukorras, on päris kena nõks põnevuse kasvatamiseks, mis pealekauba ka täiesti toimib. Vähemalt enamasti. Olen nõus, et päästeoperatsioon jätab natuke punnitatud mulje, kuid sellest hoolimata pean ma seda juttu samanimelise kogumiku parimaks. Eelkõige just tempo pärast, mis on peadpööritav põhimõtteliselt algusest kuni lõpuni. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Jälle kistakse Miles mingisugusesse afääri, mille tagamaadest tal tegelikult eriti aimu ei ole. See kord peab ta päästma mingisuguse geeniteadlase, kes tahab oma tööandjate juurest plehku panna. Loomulikult pole lugu tegelikult nii lihtne, kui esialgu paistab. Milesile tekkinud jamast välja tulemine muidugi erilisi raskusi ei valmista. Nagu üks eelarvustaja kenasti kokku võttis - tüüpiline Bujold. Hea lihtne lugeda, kohati naljakas, kohati jälle põnev, kuid lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina ootasin ka poliitilistest intriigidest kubisevat kosmoseseiklust ning sain hoopistükis täiesti tavalise detektiviloo. Paras üllatus, kuid õnneks mitte ebameeldiv, sest mulle sellist tüüpi krimikirjandus meeldib. Eriti veel kui see on hästi teostatud, mida "Leinamäed" üldjoontes ka on. Negatiivselt mõjub liigne etteaimatavus, mida mingil määral tasakaalustab jutu rõhuasutus. Tähtis ei ole puänt, vaid mida sellega öelda tahetakse. Puudega peategelase tegutsema panemine kohta, kus isegi kõige pisem puue põhjustab väga suuri ebakõlasid, on kena lüke, mis toob autori sõnumi kenasti esile. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina I see jutt väga meeldis, Mina II pani õlgu kehitama, Mina III üldse mitte. Kokku kolm. Lihtne ja loogiline ju. Tegelikult mitte, sest nii jääb hinnang üsna pealiskaudseks ning skemaatiliseks. Sama asi vaevas ka juttu. Suurepärane idee, kuid nõrk teostus. Liiga episoodiline. Kuigi lõigud olid võrdlemisi lühikesed, nõudsid need pidevat süvenemist, sest erinevatest nimedest hoolimata olid tegelased liiga üheülbalised. Jutule ei tulnud kasuks ka mannetu lõpp, mis nullis hea idee täielikult ära. Loo kõige tugevam külg oli stiil, kuid see ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena, et autor kirjutada mõistab. Kokkuvõttes kolm
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on raamatu sisu kenasti kokku võtnud, kuigi mõningad asjad, mis talle ebaselgeks jäid, on autor siiski tekstis ära põhjendanud. Muidugi ei pruugi neid tähele panna või ära tunda, sest tegemist on ühe igavama, halvima ja absurdsema raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen (ja ma loen üsna palju igavat, halba ja absurdset kirjandust, kuid see on juba omaette teema).Kui ma peaksin seda teost ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loll. See võtab kokku nii tegelaste käitumise kui sisu. Leidsin end lugedes pidevalt mõtlemas, et peaks kirja panema asjad, mis selles raamatus valesti on, kuid jõudsin järeldusele, et see oleks puhas minu aja raiskamine, sest lõppkokkuvõttes nothing makes any sense.Positiivse poole pealt peaks võib-olla mainima autori kirjaoskust. See on olemas, sest sõnad on kenasti reas ning neist moodustuvad isegi laused. Kui nüüd nali kõrvale jätta, siis stiil oli täitsa olemas, aga kasu polnud sellest grammigi. Hernehirmutist võib ju ehtida kõige ilusama garderoobiga, kuid see ei muuda fakti, et ernehirmutis jääb ikkagi hernehirmutiseks. Selliste raamatute valguses ma ei imesta, et ulmekirjanduse maine tavalugejate silmis nii madal on. Sellepärast ka üks, kuigi objektiivselt võttes oleks ka kahe välja venitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles

Pensionieelikust Conan lõikab lõpuks seda, mida on terve elu külvanud. Hoolimata Conani tegelaskuju suhtelisest ühekülgsusest, on mulle tema lood alati meeldinud, sest ta ei pea pikalt igasuguste moraaliküsimuste üle aru. Donato Altomare "Conan, igavene" algab üsna samas vaimus, kuid muutub hiljem märksa tõsisemaks. Kangelane pole pelgalt tuim tapamasin vaid inimene, kes peab lõpuks ka oma tegude eest vastutama. See on huvitav lähenemine ning tuleb tunnistada, et mõneti meeldib mulle isegi rohkem kui originaal. Kuigi tegelaskuju on sama, on Howardi ja Altomare stiilid siiski piisavalt erinevad, et neil vahet teha. Mulle meeldivad siiski mõlemad. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Naiivsevõitu muinasjutt, mis algab nõrgalt ning lõppeb ka umbes samaväärselt. Kuigi hoogu on loos piisavalt, ei kisu see endaga kaasa, milles on põhiliselt süüdi mitte just kõige originaalsem sisu. Võib-olla kunagi ammu oleks see jutt isegi mulle mingit muljet avaldanud, kuid praegu pani ainult nõutult õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mul kulus ikka päris jupp aega, et pealkirja ning eelmise arvustuse järgi meelde tuletada, millest antud lugu oli. Kuidagi sain sellega igathes hakkama, mis muidugi ei räägi eriti jutu kasuks. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole ning lugu on päris nauditav oma mittemidagiütlevas lihtsakoelisuses. Hea lihtne lugeda, korraks ajas isegi muigama, kuid mitte mingit sügavamat muljet ei jätnud. Meelelahutus, mis muud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kolm noort jäävad peopealt kojuminekuga natuke hilja peale ning satuvad selle tõttu Kaku kabeli nimelises kohas kurjade jõududega vastamisi. Õnneks on pundis üks nõiahakatis, kes teab rohkem, kui see loo sisemist loogikat arvesse võttes võimalik on. Loo idee iseenesest paha ei ole. Kuigi see on võrdlemisi kulunud, annab sellest hea tahtmise korral midagi teha. Autor aga otsustab teist teed minna. Ta valib peategelasteks tüübid, kellele on nende lolluse tõttu üsna raske kaasa elada ning paneb nad olukordadesse, kuhu terve mõistusega inimesel on praktiliselt võimatu sattuda. See kahjuks ei ole veel kõik. Lisaks selgub poole jutu peal, et üks tegelane grupist on veel üsna võimekas nõid, kes teab, kuidas kurjaga toime tulla. Niisama lihtsalt... No ei usu ma seda kõike, vähemalt mitte selliselt esitatuna. Mingi teise nurga alt seevastu küll. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Üks eriti karm tüüp avastab hibernatsioonist ärgates, et üks tema neerudest on une ajal tuuri pandud. Vana on vihane ning asub kohe oma puuduvat organit taga ajama. Järgneb ohtralt möllu ja madinat. Üldiselt omal kombel üsna tore jutt, mis oleks võinud olla vähe paremini kirja pandud. Samas sobis esitluslaad jällegi peategelase mentaliteediga parajalt kokku. Igatahes, muljet ei avaldanud, kuid vastu ka ei hakanud. Tugev kolm
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore lugu, mis teeb seda, mida see tegema peab. Pikaajalisest avakosmoses viibimisest tulenevad foobiad on päris hea mõte, kuidas üsna sirgjooneliselt kulgevale süžeele pisut pinget lisada. Samuti väärivad kiitust detailid. Kiire, pingeline ning põnev. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles