Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Charles Stross ·

Accelerando

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: «Accelerando»
Tartu «Fantaasia» 2009 (Sündmuste horisont, nr 15)

Sarjad:
Sisukord:
  • Stalker
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
8
6
0
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (14)

[Märkus: vaatasin siin, et romaan koosneb üksikutest lugudest, mis siin eraldi kirjas ja millest üht olen lausa arvustanud, kuid no seekord kindlasti kohe ei viitsi neist igaühele eraldi midagi kirjutama hakata...]

Ühineda jääb Musta Kassiga selles osas, et tõepoolest uued ja pöörased ideed ei ole ulmes otsa saanud, iseasi, kas neist tuletatud maailm meile meeldib. Käsitledes toda 9-osalist lugudekogu romaanina, algab esimeses peatükis kõik sellest, et üks mees teeb kõiki teisi rikkaks oma ideedega, elades ka ise tavamõistes üsna nihkes elu – talle ei kuulu midagi, näiliselt ta ei teeni midagi, kuid tema ideede eest ollakse talle niipalju võlgu, et ta saab endale üsna palju lubada. Kui ma tagantjärele romaanile mõtlen, oli too osa "Lobsters" vast ehk kõige teravam ja kirju headest ütlemistest -- et venelased on viimased, kes Microsofti kasutavad, kuna aparatchikud püsivad arvamusel, et kui sa tarkvara eest maksad, peab see midagi väärt olema; et NASA on kamp lolle, kes tahavad primaadikonservi Marsile saata (canned primates originaalis); et kui valitsus ei suuda midagi maksustada, ei suuda ta sellest ka aru saada... Üldse oli ehk pisut kunstlik, kuid väga hea see vastandus -- nimelt esindas peategelase armuke ühtlasi ka USA maksuametit ja nuhkis kuti järele, kui keppimisest aega üle jäi... Merivähid (või homaarid; ma ei tea, kuidas see eesti keeles õigem oleks) puutuvad asjasse niipalju, et kui nende närvisüsteem sai arvutisse kaardistatud, oli see ka teadvuse omandanud ja lõpuks leiavad nad nö oma koha elus seeläbi, et saadetakse juhtima esimest komeedikaevandust.

Üldse esindas kogu raamatu esimene kolmandik ühe briljantse idee arendust -- nimelt jõuavad tsivilisatsioonid varem või hiljem suurema hulga mateeria konvertimiseni nö mõtlevaks aineks (computronium) ja kui see protsess on kord alanud, on see pidurdamatu, kuni kogu kättesaadav aine vastava tähe läheduses on arvutustehnikaks konverditud. Et tähtede ümber tekivad sellised tänapäevasemad Dysoni sfäärid -- loendamatu hulk protsessoreid, mis toituvad otse päikeseenergiast ja peavad sided laseritega, ja lisaks on neid veel mitu kihti, iga järgmine kasutab eelmise jääkenergiat. Nimetab Stross sellist asja "Matrjoshka ajuks" ja kui romaani alguses on idee, siis lõpuks on selline asi olemas -- arvutusvõimsus, mis ületab kogu inimkonna oma kümnete suurusjärkude jagu rohkem, kui inimese teadvus näiteks nendesamade merivähkide primitiivse närvivõrgu... Tasapisi kolib mõtlemine, teadvus Maalt ära, algab siseplaneetide lammutamine, et ikka uut riistvara teha ja päikese ümber orbiidile saata. Ent nagu öeldud, kuni sellest räägitakse, on kõik hästi, kui see olema saab... miljardid virtuaalsed maailmad, mis mahutavad miljardeid kordi targemaid olendeid, kui kogu inimkond kokku...

Raamatu teises kolmandikus jälitatakse tulnukate signaali ja lõpuks saadetakse tähelaev uurima nn Ruuterit, mis peaks asuma 3 valgusaasta kaugusel pruuni kääbuse orbiidil ja võimaldama silmapilkset sidet teiste samasugustega. Laev on kokapurgi suurune ja lähevad muidugi vaid teadvused. Mängu tuleb tehisintellekt Aineko, kes alustas kassikujulise mänguasjana, kuid kuna peategelane pidevalt ta riistvara on uuendanud, on tema tegelikult see, kes õieti küsimust formuleerides tulnukate signaali lahti harutab. Leitakse... olgu, ei räägi ära, kuid maalaste õnneks leitakse vaid õnnekütte ja degenerante ;-)

Raamatu viimane kolmandik (kolm juttu) olid minu jaoks õige pisut nõrgemad, sest tundus, et teema käib autorile pisut üle jõu. Ma ei saa teda ka hukka mõista, sest kuidas veel leida mingi koht inimestele või väheselgi määral inimesi meenutavatele olevustele sellise superteadvuse kõrval? Need jutud on tegelikult head, kuid jäävad pisut kaugeks. Muidugi on häid leide, kasvõi tolle peategelase mõnda aega eksisteerimine tuviparvena, kuid kas on siis vaja panna teda oma lapselapsele pähe sittuma... Lõpuks tõmbab ta kõik ripnevad niidid muidugi kenasti kokku ja ette heita ei ole midagi... Teatud pinguldatust ehk? Probleem on ju selles, et inimeksistents on suhteliselt napi ajaga muutunud tundmatuseni ja paratamatult tuleb seda selgitada, sealjuures otsides tasakaalu loo ja tausta vahel. Stross teeb seda loogiliselt ja hästi, ideed on head, kuid paratamatult muutub tulemus pisut kuivaks.

Kokkuvõttes on siiski tegemist tugeva asjaga. Küberpunk segatuna kosmoseooperi ja panoraamsete tulevikuvisioonidega -- kui meeleheitlikult zhanrit määratleda püüda :-P

Teksti loeti inglise keeles

Stross ei lakka mind üllatamast, ja kui “Iron Sunrise” välja arvata, on need üllatused seni meeldivad olnud. Itaaliakeelse pealkirjaga ingliskeelne “Accelerando” pole erand. Esiteks on seda keeruline paigutada kindlasse formaati — lugesin teost ühtede kaante vahel nagu romaani (täiesti võimalik ja tõenäoliselt isegi soovitav), aga olen seega jäänud igavesti ilma võimalusest nautida jagusid eraldiseisvate novellidena suvalises järjekorras, millest on ka natuke kahju, sest üle lugeda tuleb see sisutiheduse apoteoos niikuinii.

Teiseks on Stross andekas futurist ja erinevalt ulmekirjanike lausenamikust teab ka tegelikult üht-teist reaalteadustest, tehnoloogia võimalustest ja potentsiaalsetest arengusuundadest, tänu millele on võimeline tulevikku ja progressi kiirenevat käiku (mis kas või eelarvustajate kirjelduste põhjal võivad ehk tunduda liiga pöörased ja ebainimlikud) oma kirjelduses edastama eriliselt elaval ja seejuures vahvalt visualiseeritaval moel. Sisu on siin eespool ka juba üsna ära kirjeldatud, ent uskuge mind — ükski ümberjutustus ei anna teose tegelikest mõõtmetest korralikku aimu. Lugemiselamust ei riku ka. "Accelerando" (muusikaterminoloogias "kiirendatult") on nimelt kirjutatud samas tempos, milles toimub inimkonna areng romaani ajaskaalal, mistõttu on kogu aeg tunne, et kohe-kohe lõppeb võime orienteeruda Strossi (k)über-tehnoloogiliste visioonide ja sü˛eeliste surmasilmuste labürindis, ainult lehekülg veel... Ent lend aina kestab ja jääbki kestma, lõpuni välja.

Sellist peadpööritav sõitu suudavad pakkuda vähesed geeniused. Seega on mul hea meel, et Stross otsustas ulmekirjanduse kasuks, mitte ei valinud näiteks põnevuskirjaniku laia ja libedat teed, sest muidu jääks need kogemused ilmselt saamata. Ma ei loe põnevikke.
Teksti loeti inglise keeles

Kohustuslik kirjandus neile kes väidavad nagu oleks ulmekirjanduses ideede kriis. Oli vist Aleksandr Gromov kes ytles et kriis kui niisugune on ulme kui zanri loomulik seisund.. Raamatu enda kohta on Ants Miller juba hea ylevaate andndud. Tõesti – viimane komandik tundus hakkavat autoril yle pea käima. Mis värk nende mõistuslike finantsinstrumentidega toimus – jäi mulle ausaltöelda kohe päris segaseks. Aga hinnet viielt alla see ei tõmba – just sellist futurismi ostaks mitte ainult (mustad) kassid. On kahtlus et ei lähe kaua kuni see romaan saab sama moodi kultusklassikaks nagu omal ajal Gibsoni Neuromancer.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli tulvil täis ideid, osa neist selged, osa neist segased ja osa ilmselgelt põrunud. Aga täiesti loetav, kuigi selleks tuli tugevalt pingutada ja lugedes rahulikuks jääda. Läheb aega, enne kui koguda kokku viitsimist, et see üle lugeda.

Annan hinde tervele kogumikule, peatükkidele eraldi ei viitsi tähelepanu pöörata, sest lugemise ajal ei teadnud, et neid võiks eraldi vaadelda ja hinnata.
Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani novellides - mille mõnele osale olen ka maksimumhinde andnud - tähtsus ei seisne mitte kirjanduslikus meisterlikkuses kui zhanri arengu verstaposti seisundis (nagu keegi eelnevalt võrdles "Neuromandiga"). Jah, muidugi on küberpunki ka enne kirjutatud ja sarnaseid ideid enne arendatud (nagu oli see ka "Neuromandi" puhul), aga käesolev tekst tõuseb ikkagi oma jõulisuse ja kontsentreerituse tõttu esile.

Ja kindlasti saab sellest taas üks "tulevik, mis ei realiseerunud ega saanudki realiseeruda", nagu Asimovi robotilugude või "Neuromandi" maailmad.

Teksti loeti eesti keeles

monumentaalne teos muidugi, millega Stross on kirjutanud end ühte ritta selliste meestega nagu Stapleton, Asimov, Clarke ja ehk isegi Gibson. ehk siis andekas ülevaade ühest võimalikust tulevikust, iga lugu ikka järgmisest aastakümnest, haarates nii kolme sugupõlve - viimasel lool on eelmistega küll pikem vahe ja ringiga jõutakse tagasi alguse tegelasteni. õnneks on Stross, vastupidiselt näiteks Sterlingile, inimesekeskne. jah, tehnika areneb, maailmavaated muutuvad, aga jutt on sellest, kuidas need muutused mõjutavad inimeste käitumist. või vähemalt edumeelsemate, arenemisvõimelisemate inimeste tõekspidamisi ja käitumist. arenemis- ja mõtlemisvõimet nõuab see raamat muidugi ka lugejalt. keskmine kolmandik, Amberi noorus ja teekond ruuterini meeldis mulle ehk kõige rohkem. ja, vastupidiselt lugude kirjutamisajale, on nüüd paraku ka selgeks saanud, kuidas need isetoimivad (eba?)mõistlikud finantsinstrumendid võivad tegutseda.

pole aga parata, tõlkijale vähemalt vapruse eest au andes pean ma seda raamatut siiski tõlkimatuks. muidugi poleks ma ise seda paremini tõlkinud, ma aimasin ette, millised jamad tekkima hakkavad, ja põgenesin selle võimaluse eest. aga kui inglise keel enam-vähem selge ja arvutiterminoloogiaga ka natuke kokkupuutumist olnud, siis tundus Accelerando igati ladusa, kohati lausa nauditavalt mängulise lugemisena. eestikeelset tõlget peaks aga vist lugema, võõrsõnade leksikon või mingid muud teatmeteosed teises käes. ehk siis on küll täiesti nauditavaid lehekülgi, ent pahatihti takerdub lugeja (eesti keeles!) raskestimõistetavate terminite rägastikku.

jamasid on tõlkimisel tekkinud kahte liiki - mitte et ma nüüd kogu teksti oleskin paralleelselt üle vaadanud. mõnes kohas on lihtsustused. "antitorque wrench" ei ole ju lihtsalt "mutrivõti" (lk 133), eriti kui järgnevat kirjeldust arvestada. ja mõnes kohas on kõigile toimetajatele ja konsultantidele vaatamata arusaamatusi. peab tunnistama, et kui ma jõudsin terminini "ruudu õigused" (lk 221), siis sai raamat kannatada ja sein sai ka natuke kannatada. kuna ma ei lase agurisme oma arvutisse, siis ma muidugi ei tea, võibolla ongi selle koha peal, kus normaalselt on "run as administrator" eesti keeles nüüd "jooksuta ruuduna", aga ma hästi ei usu.

niisiis, võimas nägemus, kahtlemata 21. sajandi esimese kümnendi ulme tipp. aga kui peakuju ei luba küberpungist aru saada, siis oleks mõistlik eemale hoida. ja kui keeleoskus vähegi lubab, siis saab originaali lugemisest parema elamuse.

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Tegelikult meeldis mulle raamatu esimene pool rohkem kui teine. Selles oli täiesti usutavalt kirjeldatud lähitulevikku ehk seda, millisesse kriisi läänemaailm võib 21. sajandi jooksul jõuda. Erilised plusspunktid autorikaitse/maffia temaatika eest ehk siis Strossi näol tegu inimesega, kes teatud asjadest tõtt räägib.

Kuni Amberi noorpõlve kirjelduseni oli raamat päris huvitav. Autor kohe oskas nooruslikust energiast tulvil tegelased sümpaatseks ja kopitanud süsteemi konservatiivist jüngri Pamela ebameeldivaks kirjutada. Mingist hetkest muutus tekst aga järjest segasemaks ja lõpp polnud enam nii põnev. Singulaarsuse-järgne maailm lihtsalt erineb meie igapäevasest reaalsusest nii palju, et sellest ei saa eriti midagi aru.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei ole ennast kunagi suureks küberpungi fänniks pidanud. Ilmselt on probleem minu jaoks selles, et IT-inimese professionaalne kretinism ei võimalda mul eriti tõsise näoga lugeda tekste, mille aluseks olevad arusaamad tehnoloogiast on tänaseks ilmselgelt aegunud. Kui veel ka teose sisu on selline, et tehnovidinate kirjeldamine kipub prevaleerima kirjanduse üle, ongi tulemus mitteloetav.

Kui nüüd üldistatud hädaldamine lõpetada, siis nendin et alati on meeldiv kohtuda reeglit kinnitavate eranditega. "Accelerando" on ülalkirjeldatud puudustest (hetkel) peaaegu vaba. Teose "riistvara" erilisi kõhklusi ei ärata, ja kui kuskil keskel tekkiski korraks tunne et lugu kui selline läheb täitsa kaduma ja järele jääb ainult seosetu killuviskamine a la Kurt Vonnegut, siis õnneks nii ei juhtunud.

Hetkel saab teosele plussiga nelja kõhklemata ära panna, kuid 25 aasta pärast üle lugedes võib ta siiski üsna anakronistlik tunduda.

Teksti loeti eesti keeles

Ootused olid suured, kuid paraku need ei täitnunud. Ma ei tea, kas asi on selles, et romaan ei allu hästi tõlkimisele või milleski muus, aga kohati oli raamatu lugemine päris vaevaline. Enim häiris just esimese otsa püüd öelda lihtsaid asju võimalikult keeruliselt. Ilmselt tingis selle autori soov rõhutada seda, kui erinev ja keeruline on ikka kõik kirjeldatu võrreldes lugeja tänapäevaga. Tulemus oli paraku vastupidine: kõik see terminoloogiline ilutulestik kippus sündmusi varjutama. Õnneks jäi enamik verbaalsest gemüüsest raamatu esimesse kolmandikku ja ülejäänu oli juba päris loetav. Tõsi, viie saamiseks sellest ei piisanud.
Teksti loeti eesti keeles

Stross on ideedekirjanik ja "Accelerandos" on neid rohkem kui küll. Autori visioon on igatahes võimas. Digitaalajastu teeb oma võidukäiku ning varsti pole me midagi muud, kui andmed küberruumis. Mitte just kõige meeldivam väljavaade, kuid sellest hoolimata üsna huvitav. Romaan koosneb üheksast jutust, mida tinglikult võib jagada kolmeks osaks. Nende keskmes üks perekond. Algab raamat võimsalt. Lisaks peadpööritavale visioonile mõistab autor ka täiesti korralikult kirjutada, luua maailma ja arendada tegelaskujusid. Kahjuks ei suuda ta taset päris lõpuni hoida. Mida kaugemale lugu areneb, seda pealiskaudsemaks Stross muutub. Justkui ei huvitaks teema teda ennast ka enam ning ta tahaks sellele joone alla tõmmata. Lugemist ja nautimist see ei seganud. Vähemalt minu puhul mitte ja oma viie teenib raamat auga välja. Parim asi, mida ma üle pika aja lugenud olen
Teksti loeti eesti keeles

Mõtted on Strossil väga head ja värsked. 80ndate juba tehniliselt-teaduslikult iganenud küberpunk stambid on kõrvale heidetud, asendatud parematega või läbinunud noorenduskuuri.

Tõsiselt lahe idee oli nt teadvusest lõimete loomine ja nendele erinevate ülesannete jagamine, ehk siis tehnoloogiline lahendus üheaegselt mitmes kohas olemiseks (kes meist siis ei igatseks seda). Samuti on hästi kirjeldatud lahti üleminekuid, kus kogu maailm ragiseb pingest mis uus tehnoloogia ja kiirem areng on peale sundinud nii tavadele, kujutlustele, seadusandlusele kui majandusele

Autori ilu seisneb ka mitmetele vanale ideedele, näiteks nagu Dysoni sfäär, uue vindi andmises. Nii on tema loos planeetidest ehitatud päikest ümbritsev kest, mis koosneb lugematust hulgast kosmoses hulpivatest protsessoritest. Sellised sfäärid, mis omakorda ümbritsetud veelgi suuremate sfääridega moodustavad tema teoses hiiglaslikke matrioskaajusid, mis on sedavõrd suure võimsusega, et sudavad simuleerida paraleelselt tuhandeid inimkondi jms.

Küll aga on teos stiililt neetult raskelt loetav ja vajas arusaamiseks omajagu „arvutikeele“ mõistmist. Joonealuste märkustena on seletatud ainult eriti rasked mõisted ning terminid nagu "inkrementaal varukoopia" on jäetud lugeja enda mõistatada. Töö iseloomu tõttu suutsin neist arvutiterminitest end kenasti läbi närida aga jäin samas hätta füüsikaliste ja bioloogiaalaste terminitega. Seega on üldiselt kaks võimalust. Et kas lugeda raamatut wikipedia lahti või siis lüüa käega ja lastagi tehnilisel mumbo-jumbol külgimööda maha libiseda.

Võibolla polegi paberkuju selle teose jaoks ideaalne? Ehk olekski parem epub versioon, kus kõik terminid on varustatud linkidega wikipediale ja muudele netiallikatele? Igaljuhul tõmbaks tugeva paraleeli Accelerando ja Michael Crichtoni teoste vahel. Ainult, et viimane suudab minu isikliku arvamuse kohaselt keerulist teadusjutt paremini teksti pakendada ja lugejale seveerida, seletades läbi tegelaste ka neid kasutatud mõisteid lahti, mitte jättes neid lugeja enda puurimiseks.

Ühesõnaga Accelerando juures pole parim osa mitte lugemismõnu vaid hiljem loetu üle mõtisklemisest tulev rahuldus. Ideid on Strossil väga palju, enamasti on need väga magusad ja uuenduslikud.

Olen kahevahel, kas panna maksimumhinne või kiskuda lugejavaenulikuse eest hinne nulli? Kas hinnata fantastiliselt häid ideid või materdada kohutavalt viletsat stiili? Ah põrgusse, paneme nelja ära.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olin seda raamatut kunagi lugenud, aga säärasel isiklikult keerulisel ajal, et meeles oli "noh, halb ei old, ok".
Nüüd lugesin uuesti. 
Millisest oivalisest kogemusest ma ilma jäin, sest hing oli maksimaalselt valus! See on äärmiselt tore raamat.
 
Jah, jah, tohutud visioonid, teadlik mateeria, intelligentsi hüppeline laienemine üha ja üha, oo, küberpunk, oo, teised mõistused, oo, avatarid ja vaba mõtlemine ja mm, alguses ka "raha ei ole vaja, kõik on tasuta" - aga peamiseltPEAMISELTon see minu jaoks imeline raamat seksist ja suhetest. 
 
Ärge nüüd tulge. "Heh, sul on raamatutäis imelisi ideesid kümberruumist ja võrkintelligentsusest, kosmosest ja selles reisimisest, aga naine võtab ikka suhted!"Ei, ma ei võta seksi ja suhteid selles raamatus peamisena, sest ma olen naine. Ma võtan seksi ja suhteid peamisena, sest ma olen mina.
Ja ma olen kaua-kaua elanud oma kogemuses, aga mitte saanud seda otseseõnu valideeritud. Jah, siin-seal on vihjeid. Siin-seal on läbi lillede öeldud, et päris krdi kuum. Aga otsesõnu, selgelt ja korduvalt on "Accelerandos" mulle esimest korda öeldud, et see ei ole imelik, kui naine pigem päästaks kui oleks päästetud, see ei ole imelik, kui mees on pigem kontrollitav kui kontrollija, ei ole imelik BDSM-seksida nii, et mõlemil on hea, isegi kui ei ole mees dom, naine sub dünaamika.
See ei eelda, et mees on nõrk jobu. See ei eelda, et naine oleks südametu tulehark (kuigi raamatus on ka üks säärane, negatiivse näitena, et ka nii saab). (No niivõrd-kuivõrd. Ka tema on inimene.) 
Viimaks.
 
Kogu loos - selles tohututeks kasvanud mõistustega, plateetide lammutamise ja Saturni rõngastele loodud tsivilisatsiooniga loos - jookseb teadvulikkuse ja ideede teemaga paralleelselt kaasa seksi, soojätkamise, armastuse ja armumiste teema ning seda on väga lohutav lugeda.Ükskõik, kui kaugele kehadest minnakse (ka valu kaotatakse kui ebavajalik), ükskõik, kui imelised vaimude välgatused on, ikka jäävad armumine, seks ja soov kassi silitada, kui kass ette sattub. Inimlikkus jääb ikka.Minnakse lahku, nii tore kui teine ka mingil ajal ei tundu, saadakse kokku, mis siis, et ollakse meie mõistes nii ebainimlikud kui saab. Nii lohutav. Nii armas. 
 
Raamatu päris-päris lõpp mulle väga ei meeldi - osalt ka selle suhtevärgi pärast. Tundub, nagu oleksid Strossil ideed otsa saanud. Aga aus olles - sellist sõitu veits meh-tundega lõpetada ei tähenda, et sõit poleks ikkagi faking imeline olnud. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles