(kogumik aastast 2001)
eesti keeles: Tallinn «Kuldsulg» 2001 (Põnevusromaan)
"Nad tulevad täna öösel" ilmus samuti sarjast "Põnevusromaan". Ma ei tea, kas romaani nime all ilmuvas sarjas ei peaks ikka romaanid ilmuma, aga mõlema kogumiku puhul on püütud lugejat veenda, et seos romaaniga on olemas. Esimeses kogumikus väideti, et raamat sisaldab lühiromaani, teise puhul pingutatakse veelgi enam, kinnitades, et tegu on romaaniga novellides, millest mõni ise romaani mõõtu. Võib olla on "Põnevusromaan" kaubamärk, mis hästi müüb, aga mõistete sisu muutmisega punnitatakse küll. Ma arvan, et enamikku lugejaid jätab külmaks ulmeruumis kasutatav madal latt romaani pikkuse suhtes. Samuti tahaks näha, kas keegi registreerib teose BAASis romaanina.
"Grpowski" on palju ühtlasem kogumik, kui "Nad tulevad..." ja seda mitte ainult ühendava peategelase ja teemavaliku, vaid ka taseme poolest. Ehkki "Liiga hiljat" ja "Meest Assisi linnast" eraldab samuti igavik, ei ole seee vahe siiski nii suur, kui see, mis eraldab "Kõiki Võimalusi maailmas" mõnest debüütraamatu paremast jutust. "Liiga hilja" on suhteliselt igav sentimentalism, lugu puudub (võikski olla 8, mitte 9 juhtumit). Naise surma võinuks ühendada mõne teise tekstiga, kui ilma tõepoolest ei saanud. "Mehe Assisi linnast" võib aga mis tahes seltskonnas letile lüüa, ilma et peaks häbenema. Mulle on see "Isa südame" kõrval Harglalt enim meeldinud tekst. See on tõepoolest silmatorkavalt originaalne lugu.
Nagu ka esimese kogumiku puhul, vähendab raamatu mõjuvust see, et enamik jutte on ennem loetud: üheksast viis on varem ilmunud ja kahte olen veel tutvuse poolest enne ilmumist näinud. Kuulun nende isikute hulka, kes kahte korda loevad ühte asja üliharva.
Raamatu tekstidest eralduvad pikkuse poolest "Jõulud" ja "Mees, kes ei joonud viskit". Kui "Jõulude" puhul hakkab see hea ja kurja üle arutamine sama tühjalt kõmisema, kui "Existerioni" bluff-filosoofia, siis "Viski" puhul kompenseerib krimkalikud stampvõtted küllalt ootamatu lõpplahendus (ise küll ootasin veel miljööd arvestades dramaatilist a la Reichenbach-Moriarty-Holmes kahevõitlust). "Eeben", "Kindel linn" ja "Spitzbergen" tuleks ilmselt ka õnnestumiste hula lugeda, mis teeb meeldiva mulje jätnud tekstide suhtarvu kogumikus üle ootuste suureks. See on ka oluline erinevus esimesest kogumikust
No ja saatesõna ka: see tundub olevat järg tagakaanele reklaamina paigutet kiiduhüüatustele. Võinuks säästa.
"Liiga hilja" oli muidu hea ja rahulik vahepala, aga häiris see pidev "liiga hilja - liiga vara" mantra korrutamine. Saan aru kyll, et pealkirjaga on cool mängida, aga üle pakkuda ka ei maksa. Parem kui kõik need "hiljad" ja "varad" lugeja mõttes mõlguvad, et igaüks saaks omad järeldused teha.
Aga ultra-yli-supper oli "Veneetsia peeglite mõistatus". See jutt rabas, pani kõvasti kaasa mõtlema/tundma ja jäi kõigis oma nyanssides igavesti ajukäärude vahele.
Teine super lugu oli "Eeben", mis heitis aeg-ajalt varju ka teistele juttudele. Oleks nagu järge ja lahendust oodata, kuigi jutu lõpu järgi on see teada. Ikkagi ootasin... Kui raamatu lõpp juba paistma hakkas, ootasin, et nüüd tuleb lugu mis on "Eebeniga" otseselt seotud või midagi säärast. Ei tulnud. Ma ei tea isegi mida ma ootasin! Nähtavasti seda, et viimane lugu on sellest, kuidas Pan lahendab, mulla ja kõdu hais juures, veel oma viimase juhtumi ja siis saabub kohale paha professor ja vibutab Eebeni-viguriga poolaka teise ilma tagasi. Veidi ylepakutud idee, aga seda ma vist ootasin.
"Mees kes ei..." oli täiesti muhe kriminull. Pan-i kohutas lugu kohe nii väga, et unustas ratastooli kus see ja teine ning meelde tuli see alles siis, kui lugu läbi sai. Hea jutt oli ikkagi.
Kokkuvõttes täiesti super raamat, mahtus heade juttude sekka ka tagasihoidlikemaid vahele, nagu alati jutukogumike puhul juhtub. Alla viie ei luba süda panna, olgugi, et Hargla on üks igavene... (aga see on juba üx isiklik teema)
Ette saaks heita kodutöö otsest transformimist teksti ning luterliku ja katoliku maailmapildi ühtlustamist. Mõjub läbimõtlematult.
Aga muidu on kogu täitsa hea.
Tänud autorile Indrek Harglale meeldiva elamuse tekitamise eest ja laenajale võimaluse eest seda elamust nautida!
Ussisõnadega hakkas mulle Kivirähk kohe meeldima. Tervitan täiega seda alatut naturalismi ja eesti ainelist fantasy`t. Kui seni on Rehepapp kujundanud küllaldasel määral iga eestlase identiteeti (nagu Tammsaare ja muu selline) - jõudnud iga enesest lugupidava eestlase öökapile ja käibefraasidesse -, siis Ussisõnadaga on tal võibolla lootust saada lausa Eesti Bulgakoviks. Kultuskirjanikuks.
Kivirähk on varjamatu iroonik, tema autoritekst on alati väga otsekohene. Ussisõnade sümbolism keele hääbumisest ja globaliseerumisest on üpris ilmne. Meeleheitlik juurtest kinni hoidmine ja kõik need kohanemisraskused on tõenäoliselt esitatud meelega niimoodi marurahvuslikus toonis - skeptiliselt ja ironiseerivalt, veidi üle dramatiseeritult.
Ma lugesin raamatu suht ühe hooga läbi. Lugu iseenesest haaras kohe ja oli väga IN. Juba poole raamatu pealt hoidsin ma täiega pöialt, et Leemet ikka Magdaleenaga ka kepiks... :)
Väga meeldis veel Eesti mütoloogia vaba kasutamine: Põhjakonn, rästikud, tuule-ema(?), hiied... või karuga keppiv ema & õde...
Aga ma ei tahaks maksimumpunkte ikkagi anda, kuna mind tõsiselt häiris see Kivirähk`lik arvete klaarimine. Noh, tõelise vaenlase ja lolluse kuju saab ainuisikuliselt kristlus kui selline. Umbes, et kristlus ongi absoluutselt kõige kurja juur - eestlasliku identiteedi A & O. Täpselt nii nagu on meie rahvuslikult prevalveeriv suhtumine: igasugune täisõginud munk loomulikult PEAB OLEMA paks ja jäle, kelle rasvavoltide vahel oleks hea nuga keerutada; ajupesu läbinud eestlane on see kummardav-ümmardav orjapask, kellele ei pea ega tohikski armu anda; + veel kõik need tüüpilised kommunikatsioonihäired, (nimetagem seda nö onavalt "eestlaslikuks uhkuseks") vms...
Mingist hetkest hakkas kogu see lugu kõlama nagu mingi kirjanduslik arveteklaarimine minevikuga (selle tõelise vaenlasega). Umbes nagu mingi krdi Ervin Õunapuu või Indrek Hargla. Ja kohe pärast seda äratundmist, muutus kogu raamatu autoritekst suhteliselt inisevaks. St, autori vaated paljastusid, Kivirähk omamoodi strippab autorlusega - ja ta hakkab nagu (jälle) ära panema... Kindlasti võiks (+ oleks kohustuslik) asjale veel nii läheneda, et Kivirähk "iniseb" muuhulgas ka eestlaste kallal. Kõik need mudas püherdavad tropid ja tsikid -- kes eelkõige tahavad keppida karude- või välismaalastega, või tahavad kummardada võõraid jumalaid, millest nad tegelikult sittagi aru ei saa, -- see pool on jällegi absoluutselt 5+. Eestlane on ju alati loll ja tropp olnud. :)
Eelkõige mulle meeldis vist peamiselt see, et Kivirähk ei anna eriti kummalegi poolele armu. Samuti ei hakka raamat päris otseselt neid rahvustundeid rõhutama, sest minategelase karakter kõõlub pidevalt arrogantsi ja kahtluse vahel.
Kuuldavasti ei ole praegu veel Ussisõnad lugejate ja kriitikute eriline lemmik. Ja väga hea kui pole. Sest "Rehepapp" on selle raamatu kõrval tegelikult poisike.
4++
Lugu läheb poole pealt huvitavamaks, aga mitte eriti. Usundilooga kursis olemine tuleks kõvasti kasuks. Ajalooga kursis olemine tuleks veel rohkem kasuks. Islam sündis teadupoolest VII saj pKR ja Rooma impeerium lõppes V sajandil – seega ei saa tegemist olla misjonivenna Saulus-Paulusega. Paari lehekülje pärast antakse juba kindlam pidepunkt. Tegemist on ajaga, mil Bulgaaria oli Rooma liitlane – st, millalgi 1032. aastast edasi.
Jutt ise on suhteliselt nüri. Väideldakse usulistel teemadel ja muud midagi. Mulle meeldis sellegipoolest. Korralik alternatiiv-ajalugu. Ajastu hõng igati olemas.
Olgu pealegi, oleksin sellega peaaegu et nõus. Aga pean siinkohal mainima, et Lauri lugu jäi mul 3 korda pooleli. Täpselt iga peatüki lõpus ma enam ei viitsinud edasi lugeda. Põhjus on väga lihtne. Ei olnud absoluutselt huvitav! Võiksin isegi jagada Lauri sümpaatiat segastel unenägude teemadel, ent paraku on jutt tervikuna kohutavalt igav.
Positiivne on autori keelekasutus. Tõesti hea! Mahlakas ja poeetiline. Aga see on ka kõik. “Ilusad sõnad. Juba algusest peale nägid sa välja, nagu... hulk ilusaid sõnu, ei enamat...” (lk 62) Ühesõnaga, jutu sisu on äärmiselt nõrk. Autor põikab igasugustesse filosoofilistesse mõtisklustesse, kuid enamasti on see tüütu ega õigusta end. Isegi teist korda lugedes ei muutu midagi selgemaks. Viimaks jäi painama mõte, et kas autor ikka ise ka teab, mida ta kirjutab ja mida lugejale öelda tahab.
Minu arust on tegemist kogumiku nõrgema tekstiga, mis viitab ainult autoripoolsele soovile tegeleda uduse ulmekirjandusega. Soovitan soojalt mõelda edaspidi konkreetse ja selge teemaarenuse tekitamisele ning lõpetada ära selline enda jaoks kirjutamine.
Jutt on sellest, kuidas pisike poiss satub tsirkuseareeni kulisside taha ja märkab ühes puuris (maailma viimast) draakonit. Ja poiss otsustab selle eluka ära päästa või vabadusse lasta. Ongi kogu moos.
Tegelikult võtan selle jutu puhul mütsi maha. Simpsonil on äärmiselt väljapeetud anne jutustada dramaatilist lugu. Tõesti, võtab (silma-)munad märjaks! Keele ja meeleolu poolest annab see jutt isegi Bradburyle silmad ette! Tegemist on rohkem mälupildikesega, kui huvitava looga. Eriti tüütud olid jutustaja seletused, mis üritasid kõik juba ette “ära vabandada”, et kas seda lugu tasub ikka jutustada. Ütlen ausalt, meeleolult ja keelelt on küll tore lugu, aga jutustada ei tasunud – puht minu kui lugeja seisukohalt. Nimelt stiililiselt oleks paslik seda lasteaias või vanadekodus pajatada. NB, stiililiselt!
Tinglikult võiks autori teksti enda loo kohta kokku võtta jutustaja sõnadega: “Pole mul selle loo lõpetuseks kirja panna kaunikõlalist ja maailma paremaks muutvat moraali /.../ Ehk oligi mul seda lugu vaja just enese jaoks...”
Juba ammu olen märganud, et Simpson on tõeliselt hästi kirjutama õppinud. Ma fännaks teda täiega, kui ta suudaks saavutada oma vana teravuse. Praegu on lihtsalt hirmus kahju vaadata, et kirjastajad viitsivad paberit määrida suht seniilse tekstiga. (ja ma olen sada protsenti veendunud, et praegune Simpsoni käekiri on miski veider hübriid vene autorite ja ta enda maailmavalust.) Mis ma öelda tahan? No ikka seda, et Simpson kallis, arvesta oma lugejatega ja hakka ometi kirjutama! Ja loe vahelduseks peale venkude ka midagi teravat! Britte näiteks.
Lugu räägib ühest perekonnast, kolme päeva läbilõikes. Peategelaseks näib olevat 8 aastane poiss, kes kannatab disotsiatiivse identiteedihäire all. Ühesõnaga poiss on kahestunud: samas kehas elab too õige poiss ning sellele lisandunud üliandekas Dee. Poiss ei sa oma võõrasisaga absoluutselt läbi ja sealt see intriig ja pinge tekibki. Seebimaigulisele perekonnaelu detailidele lisaks oli päris hea leid Predestinatoorium – firma, mis tegeleb ennustamisega.
Keeleliselt on jutt sorav ja omapärane. Eriti köitis see koht, kus kanepine võõrasisa koju oma asjadele järgi tuleb. Tüübil on täielik paranoia kõiksugu elutute asjade vastu: kirjutuslaud tõstab jalgu, sandaalid nukrutsevad kapi all, raamatud tukuvad trepil, kummipart “lipsab” jala alla... ja see pranoia kandub ka erapooletu jutustaja keelepruuki. Hetk hiljem, pann mitte enam ei leba pliidil, vaid pikutab jne.
Jutt on kahtlemata väga sisutihe. Detailid mängivad väga suurt rolli ja faabulas loksatab lõpuks kõik omale kohale. (lugu räägib ju kausaalsusest!) St, dünaamika on igati väljapeetud. Seda kõike võib kokku võtta Trinity enda kreedoga (ja see on iseloomulik enamikele tema lugudele): “Pisiasjad, pisiasjad... Neile tuleb tähelepanu pöörata! Näha tuleb aga suurelt!” (lk 116)
Lugu ise on tavaline unenäokas: Nihilistlik arst joob ja tõmbleb haiglas ringi ja kodus võtab portsu uinutit sisse, et korralikult välja puhata. Kui ärkab, siis on vahepeal Eestist hiidlaine vms üle käinud ja kogu selle saasta minema pühkinud. Tartus valitseb anarhia jne. Pärast ärkab tegelane üles ja kõik on jälle ok.
Ümber jutustades on lugu suht mage. Tegelikult jutt nii mage ei ole. Barker kirjutab hästi, selles pole kahtlustki - vastikult, aga hästi. Loo viga on vaid sellessamas ülesehituises. Maailmalõpu kirjeldused ja kõik seal toimuv on lahe, aga point ikkagi puudub. Jääb niru tunne, et oli nagu jutt, aga samas polnud ka. Selline rahuldamatuse tunne.
Loost ütlen vaid niipalju, et seekord minnakse “külla” Dracula ajaloolisele prototüübile. Jutt on hea ja haarav. Tegelased on sümpaatsed ja huvitavad, ajaloolised detailid samuti. Eriti meeldis mulle nais-karakter. Pinge krutitakse kiirelt üles, nii et poole pealt juttu käest ära panna ei raatsi eluilmas. Selles vallas on Hargla kirjanduslikud võimed superhead.
Aga... aga paraku olen paljudes ta eelnevateski juttudes mageda lõpu osaliseks saanud. Nii ka nüüd. Andku Hargla mulle andeks, aga ausalt: loo lõpud on tal tihtipeale äärmiselt maitselagedad. Seekord on tegu puhta kitshiga! Okey, tüüpilist vampiirika lõppu ma ootasingi, sest sellele viidati eelnevalt palju kordi. Idee iseenesest on ju ok, aga tõeliselt häiris väljenduslaad. Ma saan aru, et sellega punniti puänti (puändi viimasele reale asetamist), aga mu arust oleks võinud seda natuke peenemalt teha. Kui terve jutt on väga kõrgetasemeline, siis selline “odav lõpp” rikub hea elamuse ära.
Sel (ja ainult sel) põhjusel olen sunnitud 4 andma. Muidu igati viie vääriline kraam.
Tegelikult jutustab B. kahte lugu, mis toimuvad küll “samas maailmas”, kuid omavahel eriti ei haaku. Ma ei teagi, kas viga on autoris või kujundajas. Pehmelt öeldes on asi õige segane. Teksti sees viidatakse “inetule loole koera ja toatüdrukuga” – seal on isegi tärn, mis paneb joonealust märkust otsima (seda pole ei samal leheküljel ega ka mitte jutu lõpus) – edasi lugedes jõuan lõpuks tärnini (näe, oligi jutu lõpus!), mis asetseb ülejärgmise lehekülje alguses. Olin nõutu. Lugesin selle nn 3 lk-se joonealuse läbi ega saanud loo liigendusele enam absoluutselt pihta. Miks see seal oli? Ok, kui on üks lugu, siis on üks lugu, kui kaks siis kaks. Äkki oleks targem olnud jutt peatükkideks jaotada või see “teine lugu” kuidagi mõistlikult eelmise sisse põimida! Või siis kaks ühe pealkirjaga lugu kahe alapealkirjaga varustada. Sellisel kujul mõjub see paraku täieliku “pornograafiana”.
Kokkuvõttes sogane ja mitte eriti köitev värk. Keeleliselt on tekst hea ja loetav, sisu jääb aga väga nõrgaks.
(Milleri sõnavõtt pani mind mõtlema, et äkki olen hinnangus natuke ülekohtune olnud. Vaatasin jutu veelkord üle... ja olen nõus hinnet ühe palli võrra kergitama, aga ainult keelelisuse arvelt. Sisult on ikkagi tegu nõrga looga.)
Keeleliselt on jutt samuti üsna kehvake. Simpsoni pikad laused on tüütud ja täis tarbetuid üliemotsionaalseid võrdlusi. Sõnastus on moraliseerivale papile kohaselt arhailine (N: “...väeti inimolevuse jaoks, et tilluke tõeseeme kohe tärgata suudaks.”) ja konarlik. Mingit tempot ei teki ja jutt huvitavamaks ka ei lähe. Pigem aina uimasemaks.
Lõpp on muidugi tõeline kergendus. Mitte, et tegelane kuidagi paranes või maailm ilusamaks muutus... Ei! Ei muutunud. Kergendus, et see jutt lõpuks läbi sai ja ühtlasi ka depressioon, mis sellega komplekti kuulus.
Kehitan minagi. Palju kiidetud plussid muutuvad lugemisel hoopis miinusteks. Arhailine keel on tüütu. Autoril on tõesti vinge sõnavara, aga ta ei oska sellega midagi peale hakata. Iga paljutõotav lugu määritakse ohtra poeesiaga mitmele leheküljele laiali, ent lood jäävad kõik suhteliselt nõrgaks. Mõnede juttude puhul (nagu “Surnurüvetaja...”) heietus ja poeesia töötab, kuid enamik jutte upub tüütusse sõnamulinasse. Õuduse tunne lämbub samuti üli-ilukirjanduslike lausete rägastikku, milles aegajalt tõstab pead ülim poeesia sõnaseades.
Nii mõnegu jutu puhul torkas silma luuleline keel ja see hakkas lugemist segama. Kui autor järjepidevalt Homerose või kes teab mis stiilis lauseid looks, siis oleks ju päris huvitav ja harjuks sellega lõpuks äragi. Paraku on kord nii ja kord naa – ehk on ebaühtlane lugeda.
Millest ma üldse räägin? Haikudest ja luulest! N: “Pea lõuad mees! / Ja ära suitseta siin sees, / mul on siin / bensiin / ja kaltsud.”(lk 246) või “Veel on öö / oktoobrikuine, pilvine / tormiohtu-tuuline / kuid hurmavalt karge / ja ehkki vastse hingeränduri jaoks / ei või enam tähendust / olla maise kadalipu nükkeil – / need unagu / kadugu /nagu urm / lõikuslaualt” (lk 172) --- sedatüüpi haikusid võiks pea iga loo alguslõikudes leida. Need haikud segavad lugemise rütmi ja jutustav stiil kaob pingutatud lausekonstruktsioonidesse.
Selle jutu võiks kokku võtta Vangoneni enda lausekatkega: “...ja lähebki jamaks kätte.” (lk 273)
K&K loos seisneb Orlau areng paraku ainult jutu pikkuses. Ma ei teagi, mis järjekorras puudusi välja tooma hakata. Lugu algab väga halvas stiilis. Laused on konarlikud ja rasked ning iga sõna lõpp tuleb suure pingutusega välja lugeda. (kuna kiire ja ladusa lugemise puhul jääb mulje, et laused ei ühildu absoluutselt. Tegelikult ühilduvad, aga jube kohmakalt!) Kui tausta seletavad leheküljed läbi saavad ja tegelased lobisema hakkavad, siis muutub stiil voolavamaks. Kohati trügib see punnitatud poeetiline keel uuesti sisse ja jutt muutub omadusõnade kuhja all uuesti kohmakaks.
Jutu sisu on samuti kahtlane. Ütleme nii, et arusaamine on võimatu. Mis üldse toimub? Kõigepealt koormab autor kõiksugu nimede ja tegelastega (ja need ei jää absoluutselt meelde, kuna neid ainult mainitakse mokaotsast. Ühesõnaga mõttetu vaht!), seejärel relvade ja turvistega... rääkimata tegelaste segasest kuuluvusest. Viimase asja kohta käib enamik sarkastilisi märkusi – kas sellise ja sellise päritoluga mees/naine/vms on hea võitleja või mitte. (Jälle mõttetu vaht!)Kogu jutu vältel sisuliselt rännatakse. Vahepeal tuleb ette paar tobedat taplust, kuid selle mõttekus on jälle küsitav, kuna kõikidest tegelastest ja nende vaenlastest on mul kogu lugemise vältel üsna ükskõik. Siit tulebki järgmine viga...
Karakterid! Mida pole, seda pole. Üks mees on seal natuke turtsakas ja teine sõjakas, aga see on ka kõik. Nad teevad küll kõike seda mida tegelased tegema peavad: noogutavad, sõnavad, lausuvad, ohkavad jne, aga iseloom puudub. Seetõttu jäävad nimed nimedeks ja ükski tegelaskuju silmade ette ei kerki. Pole siis ime, kui ma loo lõpuni ei suuda nimesid ja “nägusid” kokku viia ja lõpptulemusena on mul täiesti ükskõik mida nad seal teevad.
Kui Orlau on selle looga võtnud endale ülesande mõni arvuti- või rollimäng ümber jutustada, siis on arusaadav, miks kõik nii nässus on. Esiteks, Orlau võimeid arvestades on see praegu veel liiga suur suutäis (rääkimata sellest, et taoline ettevõtmine võib huvi pakkuda ainult paadunud mängufriigile.) Teiseks, isegi kui õnnestuks 10 arvutitegelast välja “joonistada”, siis köitval viisil sisu edasi andmine kukuks ikka läbi. Vaadake kas või neid tobedaid filme, mis arvutimängudel baseeruvad! Final Fantasy on visuaalselt küll omapärane, aga kõik ülejäänu on täielik null.
Kui ma eksin, ja tegu pole arvutimänguga, siis on lood veel kehvemad. Siis pole Orlaul vabanduseks ju enam midagi öelda. :-( 2
Vene autoritest ma üldiselt ei vaimustu. Selle jutuga on täpselt sama lugu. Idee ja jutt tervikuna on väga mõnus ja põnev, aga kuna autor on venelane, siis on ta miskipärast teinud Leonardost vene temperamendiga itaallase. Tegelane käitub nagu tüüpiline vene näitleja mõnes tobenõmedas vene komöödias. Ma ei teagi, kellega teda võrrelda. Võibolla Carabas-Barabas venelaste Buratiino filmis: vedib oma õpilast pidevalt kõrvust, saab perioodilisi raevuatakke ning vahetevahel mossitab demostratiivselt. Leonardo on Kalugini esituses tõeliselt kehv näitleja. Why not, võibolla täpselt selline ta oligi, aga eks mine tee kindlaks!
Meenub veel, et Freudil on ka päris kobe spekulatsioon: “Leonardo da Vinci lapsepõlvemälestus” (LR 40/1998). Freudile tüüpilised tõlgendused ja järeldused viitavad küll alati ühele ja samale asjale: võimalikule homoseksuaalsusele. Kellele taolised oletus-tõlgendused mõnu pakuvad, võivad sellest raamatust lõbusat järellugemist leida.Kaluginile annaks karakterite eest 3 ja jutu idee eest 5. Kokku neli. Heasüdamlikult siis 5-.
Nagu Marduse tavadele kohane, on ka sel korral kaante vahel kohustuslik prohmakas. Orlau lühiromaan on kõike muud kui hea ja huvitav. Minu arvates oleks ta võinud selle arvutimängu-referaadi kenasti HDDsse saata. Sealsed friigid rõõmustaksid ja kiidaksid lõputult. Lool pole ei tegu ega nägu (kui lugedes paar lehekülge aeg-ajalt vahele jätta, ei juhtu absoluutselt mitte midagi. Teistkordsel lugemisel on jutt veel halvem kui enne!). Selline ülejala kirjandus liigitub kenasti sinna Soobli loo kanti (kuigi, viimane oli lausa klass omaette. Orlault poleks nii niru asja küll oodanud).
Muud arvustused olid sedakorda asjalikud. Kivistiku piiritluskatsetust on küll huvitav lugeda, kuid vaikselt hakkab juba nalja tegema selle ulmekirjanduse uute ja uute terminitega raamistamine. Aga sellest Riid juba rääkis.
Abel Caini “diskursus” on küll vähe iganenud. Kõike seda oleks saanud ka ilma Straussi ja Todorovi tüütamata kenasti ära öelda. Pealegi ei leia binaarse vastandamise (ja muud) teooria(d) enam kirjanuses sugugi nii laia kasutuspinda. See oli rohkem iseloomulik müütidele ja pärimustele ja sedasorti arhailistele asjadele. (Kui vaadata Algernonis ilmunud Habichti artiklit, siis on seegi kitsasse ringi kuuluv A-B, mis leiab peamiselt rakendust muinasjutu-, seiklus- ja fantasy kraami valdkonnas) Kaasaegne kirjandus saadab igasuguse iganenud strukturalismi seenele ja teeb mis tahab. Cainil on huvitav lähenemine sellegipoolest.
Kokkuvõttes igati kobe kogumik. Hindaks meelsasti viiega, ent Orlau soust, mis kolmandiku kogumikust enda alla haarab, kisub hinde kahjuks 4 peale.
Seevastu lühemad jutud polnud mu arvates need kõige paremad. Samas maailmas küll, aga kui autor jääb lühiromaanis hulluse esitusega hea maitse piiridesse, siis lühemad tekstid (eriti Suur Rahupüha) pingutasid selle paranoia ja psühhoosi esitamisega tõsiselt üle. Tegelased on kõik kohutavalt vastikud ja haiged. Viimase jutu “suur vihkamine” ja teiste juttude (ka lühiromaani) ebainimlik “võimutahe” seda raamatut mu lemmikute hulka kahjuks küll ei aseta.
Ütleme nii, et selle raamatuga suutis Barker veelkord tõestada, et fantaasia on tal hea ja ta kirjutab paremini kui varem, aga ka vastikumalt kui kunagi enne. Kogumik 5-, lühiromaani eest puhas viis.
Ei saa ka päris öelda, et Vadi Heinsaarelt snitti oleks võtnud, sest tema lood on ikkagi hoopis teisest puust. Mõni jutt on isegi loetavam, kui Heinsaare pangetäis absurdi.
Kokku neli. Ootasin Vadilt natuke rohkem originaalsust.
Teine asi, mis mulle meeldis, oli teksti hakitus. Pildike siit, pildike sealt -- tuttav Vonneguti stiil, aga "Sinihabemes" mõjub see vahest kõige paremini. Midagi enamat ei oskagi ühe pauguga öelda, kui et LUGEGE! Kes näpuga ainult ulmet taga ajab, sellele raamat loomulikult ei meeldi, sest ulmet pole seal grammi eestki.
Ei hakka nurisema, et see ja see jutt oleks võinud välja jääda! Nii halbu jutte kogumikus lihtsalt pole. Jääb vaid loota, et Stalker 2002 ei jää erandväljaandeks, vaid kujuneb heaks traditsiooniks ja kvaliteedi märgiks.
Kõige lihtsamalt öeldes, põhjendab või seletab Trinity kolmainsusprinsiipi läbi skisofreenia. Sama mõtet väljendab ka hästi valitud kaanepilt. Aga taoline raamistik ei tundu üldsegi mitte otsituna (nagu on näiteks "Eksisterioni" raam), vaid annab igale jutule arusaamiseks uue perspektiivi. Tegelikult pole need teoloogilised spekulatsioonid lihtlugejale üldsegi olulised, jutud iseenesest on piisavalt nauditavad ja kõnekad ka ilma kõikvõimalike varjatud tähenduste leidmise rõõmu.
Meeldivalt positiivse laengu sain veel viimasest loost "Tervitusi Alcypast", mis on niivõrd muhe, humoorikas ja ladus tekst (lõpetab mänglevalt kogumiku üli-positiivses toonis!), et tahaks seda üha uuesti ja uuesti üle lugeda ja lõpuks kannatamatult ootama jääda, millal Trinityl uued jutud ilmuvad.
Siis veendusin tänast EE-d lugedes, et ma polegi ainuke, kes Trinity juttudest pööraselt vaimustub. Sivoneni arvustusest võib järeldada, et nii mõnigi lugeja ootab pikkisilmi Trinitylt uut raamatut. Romaan või kogumik, vahet pole. Peaasi, et ikka tuleb!
Looga "Tervitusi Alcypast" suutis Trinity jälle üllatada! Jutustamisoskuse areng on veelkord kõva hüppe teinud. Jutt iseenesest tundub olevat fantasy suunaga, kuid kogumiku kontekstis flirdib see uuesti une-reaalsuse piiridel ja vaevu-aimatavalt jätkab hoopis sealt, kus "Unenägude jumal" lõppes. Mäng esimese jutuga on väga peenelt teostatud. Pihta saamiseks tuleb jutu lõppu üsna hoolsalt lugeda.
Jutust endast. Tegevus toimub kuskil kaugel planeedil pisikeses kogukonnas, kus kaks venda – Nedet ja minategelane Deedee (kes on skisofreenik) – saavad täisealiseks ja nad saadetakse kaugele Alcypasse naist otsima. Poisid leiavad endale teelt kaaslase – Mofiku – ja rändavad mööda väga kummalist pool-elusat loodust sihtmärgi poole. Mofik on parajalt mahlakas tüüp, kellega juhtub alatasa mingi jama. (Minategelase asemel on peategelaseks hoopis Mofik ja Deedee jääb tagasihoidlikuks jutustajaks) Linnas leiavad nad kiirelt kolm imekaunist õde ja kõik oleks maru tore... Ent Mofik, rahutu hing, hakkab teistele õdedele närvidele käima ja need püüavad talle mingit rahustit salaja sisse joota. Juhtub aga nii, et tassid lähevad vahetusse ja eluohtlikku rahustit joob hoopis üks õdedest – Mofiku kallim. Sealt areneb lugu edasi võidujooksuks surmava haiguse ja imerohu leidmise vahel...
Kirjeldatud maailm on üli-huvitav ja sisutihe, jutustamisstiil väga sorav ja muhe. Mõned detailid haakuvad eelmiste juttudega ning jätavad taas tugevalt mõtteruumi ja seoste leidmise rõõmu. Kaldun arvama, et selle looga on Trinityl tugev lootus seekord Stalker endale napsata! (Lugematute plussidega VIIS.)
Täna pole norimise tuju, nii et jään oma senise arvamuse juurde, et maru hea jutt, millest oleks saanud/võinud midagi tahkemat ja kobedamat treida, veel teemat edasi aretada jne. Ent ka sellisel kujul viis mis viis. Meelisele jõudu ja edu, ootan järgmisi!
Kogumiku tagumine osa arvustuste ja muude ülevaadete näol on muidugi väärtus omaette, aga sealgi annab amatöörlus end kõvasti tunda. Orlau raamatu kohta aeti ikka sihukest udu, et vähe pole. Ja ega Belialski hiilanud arvustamise vallas. Ülejäänud kirjutised olid okey.
Positiivseks edasiminekuks tuleb pidada muidugi Marduse välimust. Poeletil nägi päris ahvatlev välja!
Ootan kiiret arengut ka muus osas!
