Kasutajainfo

Andrus Kivirähk

17.08.1970-

  • Eesti

Teosed

· Andrus Kivirähk ·

Mees, kes teadis ussisõnu

(romaan aastast 2007)

eesti keeles: Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2007

Hinne
Hindajaid
8
9
0
0
0
Keskmine hinne
4.471
Arvustused (17)

Kivirähk on seni minus tõelist tõrget tekitanud. Tal on enamasti mingi kummaliselt nõme autorikõne taustal. Nagu need nn humoristid Oja ja Juur. Eriti vastikult iniseva tooniga lugu oli see "Vaene üliõpilane".

Ussisõnadega hakkas mulle Kivirähk kohe meeldima. Tervitan täiega seda alatut naturalismi ja eesti ainelist fantasy`t. Kui seni on Rehepapp kujundanud küllaldasel määral iga eestlase identiteeti (nagu Tammsaare ja muu selline) - jõudnud iga enesest lugupidava eestlase öökapile ja käibefraasidesse -, siis Ussisõnadaga on tal võibolla lootust saada lausa Eesti Bulgakoviks. Kultuskirjanikuks.

Kivirähk on varjamatu iroonik, tema autoritekst on alati väga otsekohene. Ussisõnade sümbolism keele hääbumisest ja globaliseerumisest on üpris ilmne. Meeleheitlik juurtest kinni hoidmine ja kõik need kohanemisraskused on tõenäoliselt esitatud meelega niimoodi marurahvuslikus toonis - skeptiliselt ja ironiseerivalt, veidi üle dramatiseeritult.

Ma lugesin raamatu suht ühe hooga läbi. Lugu iseenesest haaras kohe ja oli väga IN. Juba poole raamatu pealt hoidsin ma täiega pöialt, et Leemet ikka Magdaleenaga ka kepiks... :)

Väga meeldis veel Eesti mütoloogia vaba kasutamine: Põhjakonn, rästikud, tuule-ema(?), hiied... või karuga keppiv ema & õde...

Aga ma ei tahaks maksimumpunkte ikkagi anda, kuna mind tõsiselt häiris see Kivirähk`lik arvete klaarimine. Noh, tõelise vaenlase ja lolluse kuju saab ainuisikuliselt kristlus kui selline. Umbes, et kristlus ongi absoluutselt kõige kurja juur - eestlasliku identiteedi A & O. Täpselt nii nagu on meie rahvuslikult prevalveeriv suhtumine: igasugune täisõginud munk loomulikult PEAB OLEMA paks ja jäle, kelle rasvavoltide vahel oleks hea nuga keerutada; ajupesu läbinud eestlane on see kummardav-ümmardav orjapask, kellele ei pea ega tohikski armu anda; + veel kõik need tüüpilised kommunikatsioonihäired, (nimetagem seda nö onavalt "eestlaslikuks uhkuseks") vms...

Mingist hetkest hakkas kogu see lugu kõlama nagu mingi kirjanduslik arveteklaarimine minevikuga (selle tõelise vaenlasega). Umbes nagu mingi krdi Ervin Õunapuu või Indrek Hargla. Ja kohe pärast seda äratundmist, muutus kogu raamatu autoritekst suhteliselt inisevaks. St, autori vaated paljastusid, Kivirähk omamoodi strippab autorlusega - ja ta hakkab nagu (jälle) ära panema... Kindlasti võiks (+ oleks kohustuslik) asjale veel nii läheneda, et Kivirähk "iniseb" muuhulgas ka eestlaste kallal. Kõik need mudas püherdavad tropid ja tsikid -- kes eelkõige tahavad keppida karude- või välismaalastega, või tahavad kummardada võõraid jumalaid, millest nad tegelikult sittagi aru ei saa, -- see pool on jällegi absoluutselt 5+. Eestlane on ju alati loll ja tropp olnud. :)

Eelkõige mulle meeldis vist peamiselt see, et Kivirähk ei anna eriti kummalegi poolele armu. Samuti ei hakka raamat päris otseselt neid rahvustundeid rõhutama, sest minategelase karakter kõõlub pidevalt arrogantsi ja kahtluse vahel.

Kuuldavasti ei ole praegu veel Ussisõnad lugejate ja kriitikute eriline lemmik. Ja väga hea kui pole. Sest "Rehepapp" on selle raamatu kõrval tegelikult poisike.

4++

Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus siis umbes kolmeteistkümnenda sajandi Eestis ja minategelaseks Leemet, metsas sündinud eestlane, viimane ussisõnu (rästikute keel, millega saab loomi allutada ja osadega neist ka muidu suhelda) valdav mees maailmas. Samuti üks viimaseid metsas sündinuid. Kivirähu järgi elasid muistsed eestlased metsades ja elatusid küttimisest, praegu rahvuslikuks peetav agraarkultuur oli tegelikult ülevõetud võõrnähe.

Orcus K. on romaanist tegelikult palju rääkinud ja sellega võib nõustuda... Ehkki mind mungamõnitamine näiteks ei häirinud. Küllalt huvitav oli Jako Bergsoni võrdlus Mika Waltariga listis-just selles mõttes, et mingitpidi meenutab Leemeti elukäik Sinuhe oma-inimene, kes justkui saatusest määratuna toob hukatust kõigile teda ümbritsevatele inimestele. Käesolevas romaanis vaheldub huumor traagika ja nukrate langusmeeleolude ning üliveriste barbaarsete võitlus- ja tapmisstseenidega a la Poul Andersoni "Murtud mõõk" . Ka justkui fatalistlikult hävingu poole galopeeriv sündmustik seob mõlemat romaani-ent mis parata, Anderson on siiski parem. Sellise sü˛eega teosed on huvitavad, ehkki igavesti neid küll vist ei loeks, vahepeale kulub ka midagi optimistlikumat marjaks ära. Muide, Kivirähku lugedes leiad end vahepeal mõistatamas, millise koleda lõpu kirjanik siis sellele või teisele Leemeti sõbrale või sugulasele varuks on hoidnud...

Samas muidugi tõsiselt head naljad, nagu Eestis metsades elavate ahvinimeste (!) Pirre ja Räägu aretatud hiidtäi või talumatside mõtisklused moodsa maailma hüvedest ("Mina usun, et ükskord tõuseb meie rahva hulgast ka kuulsaid koorilauljaid ja kastraate, kes terves maailmas kuulsust koguvad"). Kivirähku on tihti süüdistatud labasuses ja Pirrele kürbaroninud sipelgad muutusid vahepeal isegi ulmelisti arutlusteemaks. Noh, kindlasti pole need kirjeldused romaanis kõige olulisemad.

Närvidele käis, et autor kostitas nii sümpaatset tegelast nagu Vootele niivõrd lollaka surmaga. Samuti oli tobe Leemeti järgnenud käitumine-molutada keldris koos mädaneva laiba ja purustatud käega, selle asemel, et üritada minna külla abi otsima. Eesti mütoloogiat ma eriti põhjalikult ei tunne ja alles Orcus K. arvustusest sain teada, et see naiste karulembene sodoomiakihk pärineb sealt-võib-olla olen kunagi midagi sel teemal lugenud, ent praeguseks unustanud. Muidu oleksin maininud ka selle kihu psühholoogilist usutamatust, aga mis sa teed-mütoloogia on mütoloogia. Karud Kivirähu romaanis on üldse nagu mingid mängukarud, ei ole päris. Karu pole mingi kohmakas loom, vaid kiire kiskja (või täpsemalt segatoiduline). Okei, ilmselt oli see taotluslik. Ja kas autor tõesti ei tea, et nimi Pärtel tuleneb Bartholomeusest ja on kristlikku päritolu-Peetruseks ümber ristimine on absurd! Kui muidu mitte, siis ajaloolise sündmuse Pärtliöö põhjal võiks mingid järeldused teha. Samuti hakkasid need nukrad langusmeeleolud kohati ära tüütama.

Kõik see võtab hinde "neljale" , ent üldiselt on tegu korraliku eesti fantaasiaromaaniga. Eriti sümpaatne oli see kohatine berserkilik stiil, mille parimaks esindajaks oli Leemeti vanaisa. Ja erinevalt Martin Kivirannast mind tapmised ei häirinud.

Teksti loeti eesti keeles

Eeehh - kurb ja naljakas üheaegselt! Minule hakkas silma eelkõige paralleelide rohkus tänapäevaga. Hämmastas ka autori julmus, et niipea kui mõni rahulik ja õnnelik olukord tekkis, sai see kohutava lõpu. Hindeks ikkagi viis, sest jube hästi oli pihta pandud sellele pidevale uue ja moodsa otsimisele.
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutselt ei koti, et “Mees...” on trenditeos, ja ütlen — ei, nõuan! — rohkem sellist trendi Eesti kirjandusse! Kivirähu värskeim romaan on korraga nõtke kui siug ja räige nagu mädanend pärasool, ülev kui kerkokell ja kole nagu rong, naljakas nagu pangetäis kõdi ja sünge kui süüta lapse laip, sõjahüüuna kaasakiskuv ja tuumapohmelusena masendav. Siin ei ole heitlikku pendeldamist ja lahtisi otsi nagu “Rehepapis”; viimse metseestlase elulugu on lennukas, sisu- ja aluusioonidetihe allegooria, vaimukas maagiline realism, röökiv hoiatuskirjandus ja särtsuv-paroodiline kaasaja-kriitika, mis meisterliku andega ühtseks romaanikujuliseks silmuseks seotud. Sest samal ajal kui “Mees, kes teadis ussisõnu” müügiedetabeli tipus troonib, kärvab kusagil prügikasti taga tõenäoliselt meie viimane rahvuskaaslane, kes oleks võimeline kommunistliku partei ajaloo eksami viiele tegema; homme järgneb talle vast viimane Eesti mees, kes oskab remontida kettaga telefoni ja paigaldada telerile Soome plokki...

Kivirähk ei tee oma teoses tegelikult üht maailmanägemist või mõtteviisi või usku teisest paremaks — on ju viimane hiietark Ülgas sama loll ja tige värdjas nagu enamik Kivirähu loomingus kujutatud kristlikke pappe ning metsarahvas mõttetuisse vanadesse kombeisse klammerdudes sama nüri ja jäärapäine kui külaelanikud oma vankumatus jeesuse-, härra-, töö-, leiva- ja vokikummardamises, — vaid nendib küünilise ratsionalistina asju sellisena, nagu nad on. Ning kui mõne teose puhul võib ilmne ekraani jaoks kirjutatus mõjuda albilt või võltsilt, siis “Mehe...” juures maitseb see pigem taotlusliku lisaväärtusena (või siis on autor — teadlikult või mitte — üritanud stsenaristi elu juba ette kergemaks teha). Meie, statistikat uskudes Euroopa kõige uskmatumad ja õnnetumad inimesed, oleme ju ometi väärt seda, et “Mees, kes teadis ussisõnu” saaks kiiresti filmiks ja mitmes meediumis kulutulena levides süstiks meie musta huumorit ja künismi kõigisse kristluse ja üleüldise heaolu karmi kanna all vaevlevaisse suur- ja ka väikerahvastesse.
Teksti loeti eesti keeles

Leemet on kahtlemata traagiline kangelane ning sellega seoses ei ole kohatu rääkida hybrisest. Eriti veel arvesse võttes, et ka „Mees, kes teadis ussisõnu“ raamatus endas on vähemalt üks kreekapärase nimega tegelane. See suur kala. Ja muidugi Bartholomaios, ehk Pärtel. See selleks.

Hybris on traditsiooniliselt traagiliste kangelaste peamine tunnusjoon -- nad tegutsevad sellest ajendatuna ning just selle pärast kohtuvad nad oma saatusega, nii nagu see neile ette tuleb. Üheks variandiks siin on lähedaste traagiline hukkumine ja selle tagajärjel saabuv äng ja kahetsus. On iseloomulik, et kangelane ise motiveerib oma käitumist vaid kõige õilsamate kavatustega ning alguses ei paista kusagilt välja, et ta ise oleks endale peale tõmmanud sellise saatuse, nagu teda tabas. Ta näib esmapilgul õnnetute juhuste otsa kogemata sattuvat ja saatusele puhtalt ebaõnnest jalgu jäävat. Nii esitab lugejale ennast ka Leemet -- sest tegemist on minavormis jutustatud looga, kus peategelane esitab mitte objektiivset vaadet asjadele vaid nii nagu tema seda näeb ja sellest aru saab. Ta kurdab, et on ajaloole jalgu, kuhugi nurka kopitama jäänud igand. Viimane.

Aga mille igand ja mille viimane? Loos joonistuvad välja vähemalt neli erinevat traditsiooni. Esiteks inimahvid, teisteks, ussisõnadega rääkijad ja praktilised targad, kolmandaks haldjate ja vaimude kummardajad ja neljandaks kristlased ja külainimesed (kelle hulka ideeliselt kuuluvad tegelikult ka rüütlid jms).

Ajalisel skaalal vaadeldes justkui tundub, et kuigi inimahvid on kõige vanemad on nad siiski oma vanuse tõttu pisut napakad ja endast ära. Miks? Nad kasutavad küll ussidelt õpitud tarkusi (sest ussisõnad kui sellised toimivad kogu teose vältel lingua francana loomariigis), kuid ilmutavad sealjuures obsessiooni tegeleda hoopis kõige tuimemate olenditega (nt täid). Keelt oskavad nad küll kõige paremini, aga samas hoiduvad tihedast läbikäimisest ussidega. Evolutsiooniliselt (ilmselt) on arenenud ahvidest välja teise põlvkonna ussisõnade rääkijad, kellel on maohambad -- esindajaks on nt Leemeti vanaisa. Kuna inimahvidel teadaolevalt hambaid ei ole, siis arvatavasti on tegemist madudega läbikäimise tagajärjel saadud omadustega. See põlvkond on ka põhjakonna käsutajad ja üldiselt kõige suurema au sees, teose minajutustaja arvates. Neid iseloomustab madude suur austamine ja põlgus (koguni julmus) kõikide teistsuguste (inimeste) vastu. Heaks näiteks siin on need inimesed, kes ei oska ussisõnu -- need pole üldse inimesed ja seega võib neid valimatult hävitada. Vrdl natsid ja juudid või valged ja indiaanlased vms..

Joonistub välja pilt sellest, kuidas ussid, kes on kõige intelligentsemad (kas võrdlus Eedeni aiaga on siin kohatu?) on õpetanud välja teised loomad -- kelle hulka kuuluvad ka inimesed -- neile loomulikul teel väga raskesti omandatavat keelt rääkima. Sealjuures on eeliseks see, et selle keele hea tundmisega on võimalik teisi olendeid sundida nende vabast tahtest loobuma (vrdl karud; põdrad; hundid). Näib, et loogiliselt alluvad kõik madalama mõistmis- ja keeleoskusega olendid kõrgema keeletundja käsklustele. Selliselt võib oletada, et maod said anda inimestele käske, mida inimesed pidid tegema. See jääb paraku vaid oletuseks, sest minategelane sellest midagi ei jutusta ning ka mujalt ei tule selline asjaolu välja. Samas tuleb arvesse võtta, et lugu jutustatakse ikkagi nn madude partei esindaja poolt, kelle seisukohad nõuaksid kindlasti kriitilist pilku.

Muidugi on arusaadav, et inimesed said ussisõnade oskamisest palju kasu ning esialgu polnud kellelgi tahtmist usside mõjusfäärist ära kolida. Ilmselt teatud poolehoidjate tihedal läbikäimisel ussidega saadi isegi mürgihambad endale geneetilise pärandusena. Siis aga toimus sakslaste ja kristlaste saabumisega suur muutus ning inimesed metsast hakkasid järjepanu minema kolima. Näha oli ka rästikute suur põlgus selliste suhtes ning ka ussisõnu oskavad inimesed ei suutnud sellist sõgedust kuidagi mõista. Ometigi tehakse seda massiliselt. Tekib paratamatult küsimus, et miks inimesed on nii lollid, et metsast ära kolivad. Kas tõesti selle pärast, et metsast väljas on moodne elada?! Elu on seal ju silmanähtavalt raske ja toit ei maitse… Järelikult peab külas olema midagi, mis kaalub üles ussisõnade poolt pakutud mugvused ja hüved. Kahtlustan, et siinkohal on ajendavaks asjaoluks, et inimesed lootsid külas vabaneda usside ikke alt ning olid valmis kannatama selle nimel ränka vaeva ning vastikut toitu, et orjusest lahti saada. Valmis vastu võtma sakslaste ikke, mis hoolimata selle teatud veidrustest oli miskipärast (miks?) kergem kanda, kui usside oma. Usse otsesõnu vihati. Paistis, et üks väheseid viise usside võimule mitte alluda, oli nende sisina unustamine, mida kõik külaelanikud tegid ka võimalikult kiiresti.

Selliselt vaadatuna ei erine Leemeti tegelaskuju tegelikult Ülgase omast, kes üritab kinni hoida enda pettekujutelmadest ning oletab, et vaid see on ainuõige maailmanägemise viis. Siit edasi jõuamegi hybrise juurde tagasi, sest just see pettekujutelmades elamine ning autoritatiivsel moel kõigile lähedastele oma kinnisideede selgeks tegemine on üks vaevatud kangelaste iseloomulikke tunnuseid. Ise aru saamata ja oma eksitust taipamata rassib ta selles ja toob kõigile, kellega kokku puutub häda ja õnnetust. Soovides kätte maksta Ülgasele piinas Leemet teda ning lootis, et vanamees siis oma vigastustesse sureb. Kui tegemist oleks olnud Ülgase minajutustusena, oleks ta sealt edasi oma tegusid esitanud õilsa ja hoogsa võitlusena nürimeelse ja topaka rahvaga. See viis omakorda Leemeti vastuoluni Johannesega.

Kogu see keskne probleem põhinebki eksitustele, valestimõistmistele ja tahtmatusele kuulata -- klassikalise tragöödia elemendid. Ja muidugi on siinjuures oluline peategelase sügav veenudmus, et tal on õigus, kõik teised on lollid. Selle (Leemeti vimm?) tõestuseks ei näe kangelane enam muid vahendeid kui vägivald (vrdl Prantsuse revolutsioon, kus kõik, kes ei mõelnud nii nagu head ja õilsad revolutsionäärid giljotineeriti). Nii tegi ka Leemet -- põletas külasid ja piinas karusid. On üsna tüüpiline „vabastajate“ võte sundida olendeid omale vastuvõetamatut tegema ning siis seletama, et näete, teie uskumused on lollid ja nõmedad, vaevlete ebausu küüsis. Nii tegid ristirüütlid moslemitele ja nii tegid natsid juutidele ja nii tegi Leemet ja ta vanaisa karudele (tapsid narri, kes neid armastusega oli toitnud).

No see on üks viis seda lugu näha ja ei tasu seda väga tõsiselt võtta. Kindlasti on veel variante, nagu ka ülalolevates arvustustes ja lehtedes jms kirjas. Selles mõttes ju hea lugu, aga vahepeal läks igavaks ja kohati mõjus ka kuidagi naiivselt. Võib-olla pidigi. Hinne on tegelt kolme-nelja vahel.

Teksti loeti eesti keeles

"Eestis aja ikka eestimaist asja, mitte ära kummarda võõrad kuntse ja kuningaid!"Nõnda tahab Kivirähk vist öelda. Ainult, et miks ta seda nii heietades ja pikalt teeb?
Teksti loeti eesti keeles

Ma alustasin seda raamatut natuke peale seda kui ta ilmus ja ma selle hankisin. Jäi pooleli, ei suutnud, liialt vastu hakkas see Kivirähkile omane absurdsuste ja jaburuste kuhjamine. Liiati olen ma alati pidanud Kivirähki jutukirjanikuks, õigemini humoristiks, kellel kukuvad kõige paremini välja need päevakajalised följetonid, kus ta saab kedagi matkida, eriti mingeid venelasi ja Oskar Lutsu.

Asjata jätsin tookord pooleli. Nüüd lugenuna saan ma väga hästi aru, miks see raamat 2008. aastal Stalkeri võitis. Viimase metseestlase kurb lugu, kus võetakse ka halastamatult läbi kaasaegse Eesti elu jaburus ja mokk töllakil Euroopa lolluste pimesi kaasategemine, ei jäta külmaks. Selline depressiivne, masendav, läbilõikav, põhjamaine hingekraapimine, ugri doom kui lubate, mõjub puhastusvahendina, eemaldades sinna igapäevalollustest kogunenud soppa.

Ma ei usu kohustuslikku kirjandust; ühtegi raamatut ei tuleks kohustuslikus korras lugeda. Kui aga miski asi peaks koolis kohustuslik olema, siis seesama raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Ega Kivirähk ju oma kirjanikukarjääri jooksul muud teinud polegi kui mänginud müütidega. Seekord on ta võtnud kaks näiliselt vastukäivat eestluse müüti - eestlased kui metsarahvas vs eestlased töökate põlluharijatena. Põhiküsimus on muutused - kust need tulevad ja kuidas toimivad. Aga ega Ussisõnu ei pea niiviisi lugema, see on ka lihtsalt lõbus lugemine, kuigi natuke lohisev. Kokkuvõttes ikka väga kõva tekst, meenutab oma mitmekihilisuselt Umberto Eco ilukirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Kivirähk on kujutanud läbi tegelaste evolutsiooni. Inimahvid, kelle sõnul algas inimese allakäik sellest, kui otsustati puuotsast alla minna, on pika karva ja sabaga pool ahvid, kes esindavad Lascaux koopa ja Flinstone´i vahepealseid inimesi(ka nemad osaksid ussisõnu, veel kõige iidsemaid). Niisiis kui inimene läks puu otsast alla nägi ta kui uus ja mugav keskkond teda ootab. karvade asemel saab kanda loomade nahke, meremeestelt saab röövida juveele ja uhkeid tööriistu, ei enam pea pihukirvega taguma. Ja siis, pärast mitmeid põlvkondi, leiti, et mets ei ole veel piisavalt mugav koht, kus inimene elama peaks ning mindi külla elama. Siinsed uued õhulised riided ja ka masinad nagu vokk, garanteerib et inimesed vuhinal tulevad. seda võiks võrrelda tänapäeval Facebookiga, uus ja atraktiivne. Kui vaadata veel kaugemalegi, siis võib arvata, et järgmine etapp on linnastumine, mis hetkel toimub, ning sealt edasi võib minna asi maalt lahkumiseni. Võib-olla tahab kirjanik edasi öelda, et kui selline kiire elukohtade vahetumine toimub, kus vanad tavad unustatakse võib meie rahvas üldse kaduda maakaardilt?

Nüüd raamatu enda juurde. Meeldis saab nelja. tapmised ja vere lendamine mind ei häirinud, kuid kuidas sai olla et Leemet on nii tark ja külas elavad mehed - need krdi külamehed olid ikka naljatilgad, meeldis see kuidas sitta uurisid. "Kuradi ilus sitt. Oleks meil selliseid hobuseid, kes sihukesi pabulaid mõistavad lasta" külamees Andreas - nii lollid? Tunnen et Kivirähk läks Leemeti intelligentsusega liiga kaugele. Veel oleks taht teada, kus see Põhja-Konn siis ka pärineb?

Võrrelda teost Kiviräha varasema loominguga, siis kindasti parim siiani, Rehepapile jääb minu silmis alla. Veel tasuks mainida, et raamat on väga heas stiilis kirjutatud - ma mõtlen sellises kiires stiilis nagu see 21.saj. on. Lugu on tempokas ja haarav. Head lugemist Kõigile!

(Vabandan oma ruttava kirjutamise pärast)

Teksti loeti eesti keeles

Alguses olid eestlased tugevad ja vägevad, elasid metsas ja ajasid oma asju ning vaenlase rünnaku korral kutsusid isegi Põhjakonna endale appi seda tagasi tõrjuma. Siis levis siia ristiusk, maarahvas tuli võsast välja ning asusid põldu harima. Vanad kobmed hakkasid kaduma. Kivirähk irvitab Eesti ja eestlaste üle. Kohati üsna vaimukalt, kohati jälle mitte nii väga. Lugu ise on üsna hea ning kannab autori iroonia kenasti välja, kuigi kohati kippusid liiga lihtsad lahendused seda natuke labaseks tegema. Mütoloogia kasutamine on hästi õnnestunud, tõstab esile olulise, nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Kahjuks räägib kaks asja selle raamatu vastu - mulle ei meeldi autori isiklike vaadete manifestid ning eesti huumor. Sellest kõigest hoolimata veab nelja välja
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi kirjutatud raamat, aga mulle meeldis "Rehepapp" rohkem. Üldjoontes jäi sarnane mulje, nagu Meelis Friedenthali arvustuses pikemalt analüüsitud on.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthal on eelnevalt kultusteose nauditavalt läbi analüüsinud ja seega polegi eriti miskit suurt lisada. Minu jaoks algus venis ja lugedes tekkis kohe selline meelt painav "naiivsuse sündroom", et see kõik on üks suur jant ja veiderdamine. Aga peagi läks lugu tõsisemaks ja siis ei saanud enne lõppu pidama. Tegelikult üsna sünge lugu eestlusest ja eestlastest neid ümbritseva maailma keskel.
Teksti loeti eesti keeles
x
Orcus K.
23.03.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kivirähk on seni minus tõelist tõrget tekitanud. Tal on enamasti mingi kummaliselt nõme autorikõne taustal. Nagu need nn humoristid Oja ja Juur. Eriti vastikult iniseva tooniga lugu oli see "Vaene üliõpilane".

Ussisõnadega hakkas mulle Kivirähk kohe meeldima. Tervitan täiega seda alatut naturalismi ja eesti ainelist fantasy`t. Kui seni on Rehepapp kujundanud küllaldasel määral iga eestlase identiteeti (nagu Tammsaare ja muu selline) - jõudnud iga enesest lugupidava eestlase öökapile ja käibefraasidesse -, siis Ussisõnadaga on tal võibolla lootust saada lausa Eesti Bulgakoviks. Kultuskirjanikuks.

Kivirähk on varjamatu iroonik, tema autoritekst on alati väga otsekohene. Ussisõnade sümbolism keele hääbumisest ja globaliseerumisest on üpris ilmne. Meeleheitlik juurtest kinni hoidmine ja kõik need kohanemisraskused on tõenäoliselt esitatud meelega niimoodi marurahvuslikus toonis - skeptiliselt ja ironiseerivalt, veidi üle dramatiseeritult.

Ma lugesin raamatu suht ühe hooga läbi. Lugu iseenesest haaras kohe ja oli väga IN. Juba poole raamatu pealt hoidsin ma täiega pöialt, et Leemet ikka Magdaleenaga ka kepiks... :)

Väga meeldis veel Eesti mütoloogia vaba kasutamine: Põhjakonn, rästikud, tuule-ema(?), hiied... või karuga keppiv ema & õde...

Aga ma ei tahaks maksimumpunkte ikkagi anda, kuna mind tõsiselt häiris see Kivirähk`lik arvete klaarimine. Noh, tõelise vaenlase ja lolluse kuju saab ainuisikuliselt kristlus kui selline. Umbes, et kristlus ongi absoluutselt kõige kurja juur - eestlasliku identiteedi A & O. Täpselt nii nagu on meie rahvuslikult prevalveeriv suhtumine: igasugune täisõginud munk loomulikult PEAB OLEMA paks ja jäle, kelle rasvavoltide vahel oleks hea nuga keerutada; ajupesu läbinud eestlane on see kummardav-ümmardav orjapask, kellele ei pea ega tohikski armu anda; + veel kõik need tüüpilised kommunikatsioonihäired, (nimetagem seda nö onavalt "eestlaslikuks uhkuseks") vms...

Mingist hetkest hakkas kogu see lugu kõlama nagu mingi kirjanduslik arveteklaarimine minevikuga (selle tõelise vaenlasega). Umbes nagu mingi krdi Ervin Õunapuu või Indrek Hargla. Ja kohe pärast seda äratundmist, muutus kogu raamatu autoritekst suhteliselt inisevaks. St, autori vaated paljastusid, Kivirähk omamoodi strippab autorlusega - ja ta hakkab nagu (jälle) ära panema... Kindlasti võiks (+ oleks kohustuslik) asjale veel nii läheneda, et Kivirähk "iniseb" muuhulgas ka eestlaste kallal. Kõik need mudas püherdavad tropid ja tsikid -- kes eelkõige tahavad keppida karude- või välismaalastega, või tahavad kummardada võõraid jumalaid, millest nad tegelikult sittagi aru ei saa, -- see pool on jällegi absoluutselt 5+. Eestlane on ju alati loll ja tropp olnud. :)

Eelkõige mulle meeldis vist peamiselt see, et Kivirähk ei anna eriti kummalegi poolele armu. Samuti ei hakka raamat päris otseselt neid rahvustundeid rõhutama, sest minategelase karakter kõõlub pidevalt arrogantsi ja kahtluse vahel.

Kuuldavasti ei ole praegu veel Ussisõnad lugejate ja kriitikute eriline lemmik. Ja väga hea kui pole. Sest "Rehepapp" on selle raamatu kõrval tegelikult poisike.

4++

Teksti loeti eesti keeles

Mõnus tehnoloogiline jutt. Kujutlusvõime hooleks jäetakse palju ruumi. Väike love-story ka olemas. Ei lobise rohkem midagi, lugege ise! Korralik ulme.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt selline: kristlane ja moslem reklaamivad oma usku miskile Bulgaaria valitsejale. Kogu moos.

Lugu läheb poole pealt huvitavamaks, aga mitte eriti. Usundilooga kursis olemine tuleks kõvasti kasuks. Ajalooga kursis olemine tuleks veel rohkem kasuks. Islam sündis teadupoolest VII saj pKR ja Rooma impeerium lõppes V sajandil – seega ei saa tegemist olla misjonivenna Saulus-Paulusega. Paari lehekülje pärast antakse juba kindlam pidepunkt. Tegemist on ajaga, mil Bulgaaria oli Rooma liitlane – st, millalgi 1032. aastast edasi.

Jutt ise on suhteliselt nüri. Väideldakse usulistel teemadel ja muud midagi. Mulle meeldis sellegipoolest. Korralik alternatiiv-ajalugu. Ajastu hõng igati olemas.

Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu ümberjutustamine on täiesti võimatu. Juttu nimelt polegi. On vaid üks pikk soga ja palju ilusaid sõnu, aga konkreetset juttu pole. Hoiatavalt mõjus juba Raul Sulbi pomomiskatse: “Laur võiks ilmselt rahus kirjutada võtmes ja teemal, mis tagaks talle kohese edu ja publiku igavese armastuse siinsel ulmemaastikul, kuid miskipärast ei tee seda. Ta kirjutab just kõige ja kõigi kiuste selles vaid talle ainuomases laadis.”

Olgu pealegi, oleksin sellega peaaegu et nõus. Aga pean siinkohal mainima, et Lauri lugu jäi mul 3 korda pooleli. Täpselt iga peatüki lõpus ma enam ei viitsinud edasi lugeda. Põhjus on väga lihtne. Ei olnud absoluutselt huvitav! Võiksin isegi jagada Lauri sümpaatiat segastel unenägude teemadel, ent paraku on jutt tervikuna kohutavalt igav.

Positiivne on autori keelekasutus. Tõesti hea! Mahlakas ja poeetiline. Aga see on ka kõik. “Ilusad sõnad. Juba algusest peale nägid sa välja, nagu... hulk ilusaid sõnu, ei enamat...” (lk 62) Ühesõnaga, jutu sisu on äärmiselt nõrk. Autor põikab igasugustesse filosoofilistesse mõtisklustesse, kuid enamasti on see tüütu ega õigusta end. Isegi teist korda lugedes ei muutu midagi selgemaks. Viimaks jäi painama mõte, et kas autor ikka ise ka teab, mida ta kirjutab ja mida lugejale öelda tahab.

Minu arust on tegemist kogumiku nõrgema tekstiga, mis viitab ainult autoripoolsele soovile tegeleda uduse ulmekirjandusega. Soovitan soojalt mõelda edaspidi konkreetse ja selge teemaarenuse tekitamisele ning lõpetada ära selline enda jaoks kirjutamine.

Teksti loeti eesti keeles

Simpson jutustab ja jutlustab läbisegi. Ta kaldub jälle, nagu tal viimasel ajal kombeks, äärmisse sentimentaalsusesse. Jutt ise võib olla nii ilus ja moraalne kui tahes, aga paraku sobib taoline pajatus rohkem laste pühapäevakooli lehte.

Jutt on sellest, kuidas pisike poiss satub tsirkuseareeni kulisside taha ja märkab ühes puuris (maailma viimast) draakonit. Ja poiss otsustab selle eluka ära päästa või vabadusse lasta. Ongi kogu moos.

Tegelikult võtan selle jutu puhul mütsi maha. Simpsonil on äärmiselt väljapeetud anne jutustada dramaatilist lugu. Tõesti, võtab (silma-)munad märjaks! Keele ja meeleolu poolest annab see jutt isegi Bradburyle silmad ette! Tegemist on rohkem mälupildikesega, kui huvitava looga. Eriti tüütud olid jutustaja seletused, mis üritasid kõik juba ette “ära vabandada”, et kas seda lugu tasub ikka jutustada. Ütlen ausalt, meeleolult ja keelelt on küll tore lugu, aga jutustada ei tasunud – puht minu kui lugeja seisukohalt. Nimelt stiililiselt oleks paslik seda lasteaias või vanadekodus pajatada. NB, stiililiselt!

Tinglikult võiks autori teksti enda loo kohta kokku võtta jutustaja sõnadega: “Pole mul selle loo lõpetuseks kirja panna kaunikõlalist ja maailma paremaks muutvat moraali /.../ Ehk oligi mul seda lugu vaja just enese jaoks...”

Juba ammu olen märganud, et Simpson on tõeliselt hästi kirjutama õppinud. Ma fännaks teda täiega, kui ta suudaks saavutada oma vana teravuse. Praegu on lihtsalt hirmus kahju vaadata, et kirjastajad viitsivad paberit määrida suht seniilse tekstiga. (ja ma olen sada protsenti veendunud, et praegune Simpsoni käekiri on miski veider hübriid vene autorite ja ta enda maailmavalust.) Mis ma öelda tahan? No ikka seda, et Simpson kallis, arvesta oma lugejatega ja hakka ometi kirjutama! Ja loe vahelduseks peale venkude ka midagi teravat! Britte näiteks.

Teksti loeti eesti keeles

Autoritutvustuses liigitatakse jutt sotsiaalulmeks. Täiesti nõus. Paremat liigitust ei oskagi esimese hooga pakkuda. Trinity jutustus on peale sotsiaalsuse veel üsna filosoofilise alatooniga, aga sedagi väga peenelt ja varjatult. Kerged viited ja naljad Moore ja Spinoza aadressil lähevad kindlasti keskmisest lugejast täiega mööda. Aga sellest pole midagi, sest jutt ise, kõiges oma konkreetsuses, on superhea.

Lugu räägib ühest perekonnast, kolme päeva läbilõikes. Peategelaseks näib olevat 8 aastane poiss, kes kannatab disotsiatiivse identiteedihäire all. Ühesõnaga poiss on kahestunud: samas kehas elab too õige poiss ning sellele lisandunud üliandekas Dee. Poiss ei sa oma võõrasisaga absoluutselt läbi ja sealt see intriig ja pinge tekibki. Seebimaigulisele perekonnaelu detailidele lisaks oli päris hea leid Predestinatoorium – firma, mis tegeleb ennustamisega.

Keeleliselt on jutt sorav ja omapärane. Eriti köitis see koht, kus kanepine võõrasisa koju oma asjadele järgi tuleb. Tüübil on täielik paranoia kõiksugu elutute asjade vastu: kirjutuslaud tõstab jalgu, sandaalid nukrutsevad kapi all, raamatud tukuvad trepil, kummipart “lipsab” jala alla... ja see pranoia kandub ka erapooletu jutustaja keelepruuki. Hetk hiljem, pann mitte enam ei leba pliidil, vaid pikutab jne.

Jutt on kahtlemata väga sisutihe. Detailid mängivad väga suurt rolli ja faabulas loksatab lõpuks kõik omale kohale. (lugu räägib ju kausaalsusest!) St, dünaamika on igati väljapeetud. Seda kõike võib kokku võtta Trinity enda kreedoga (ja see on iseloomulik enamikele tema lugudele): “Pisiasjad, pisiasjad... Neile tuleb tähelepanu pöörata! Näha tuleb aga suurelt!” (lk 116)

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldisid Barkeri tekstid siis rohkem, kui ta veel nii varjamatult endast ei kirjutanud. ;) Ülbe arsti tegelaskuju, kel väike viinaviga küljes, pakub vaid niipalju huvi, et kujutada ette Barkerit ennast tolle minategelase prototüübina. Ühest küljest on küll natuke huvitav näha maailma nihilistliku arsti silmade läbi – naturaalselt ja rõvedalt – aga mina küll sellise tüübi juurde oma muret kurtma ei läheks, kes kirjeldab patsiente ja paneb diagnoose sõnadega: “nägemine peaaegu puudub”, “neer on samuti kutu”, “jalgadel möllab gangreen”, “rinnad põlvini ja üleni läbi mädanenud” (lk 75) jne. No respect at all!

Lugu ise on tavaline unenäokas: Nihilistlik arst joob ja tõmbleb haiglas ringi ja kodus võtab portsu uinutit sisse, et korralikult välja puhata. Kui ärkab, siis on vahepeal Eestist hiidlaine vms üle käinud ja kogu selle saasta minema pühkinud. Tartus valitseb anarhia jne. Pärast ärkab tegelane üles ja kõik on jälle ok.

Ümber jutustades on lugu suht mage. Tegelikult jutt nii mage ei ole. Barker kirjutab hästi, selles pole kahtlustki - vastikult, aga hästi. Loo viga on vaid sellessamas ülesehituises. Maailmalõpu kirjeldused ja kõik seal toimuv on lahe, aga point ikkagi puudub. Jääb niru tunne, et oli nagu jutt, aga samas polnud ka. Selline rahuldamatuse tunne.

Teksti loeti eesti keeles

Viimasel ajal on jäänud selline mulje, et Hargla nišš on siiski alternatiivajalugu. Seda oskab ta väga hästi. Ja oma ajarännu juttudega saab ta ilma igasuguse excuse’ta ajalukku põigata.

Loost ütlen vaid niipalju, et seekord minnakse “külla” Dracula ajaloolisele prototüübile. Jutt on hea ja haarav. Tegelased on sümpaatsed ja huvitavad, ajaloolised detailid samuti. Eriti meeldis mulle nais-karakter. Pinge krutitakse kiirelt üles, nii et poole pealt juttu käest ära panna ei raatsi eluilmas. Selles vallas on Hargla kirjanduslikud võimed superhead.

Aga... aga paraku olen paljudes ta eelnevateski juttudes mageda lõpu osaliseks saanud. Nii ka nüüd. Andku Hargla mulle andeks, aga ausalt: loo lõpud on tal tihtipeale äärmiselt maitselagedad. Seekord on tegu puhta kitshiga! Okey, tüüpilist vampiirika lõppu ma ootasingi, sest sellele viidati eelnevalt palju kordi. Idee iseenesest on ju ok, aga tõeliselt häiris väljenduslaad. Ma saan aru, et sellega punniti puänti (puändi viimasele reale asetamist), aga mu arust oleks võinud seda natuke peenemalt teha. Kui terve jutt on väga kõrgetasemeline, siis selline “odav lõpp” rikub hea elamuse ära.

Sel (ja ainult sel) põhjusel olen sunnitud 4 andma. Muidu igati viie vääriline kraam.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu kuulub justkui fantasy kilda. Vanaeit pajatab mingit lugu... aga konkreetset lugu tegelikult polegi. Fantasy puhul mängiks välja selgepiirilise tausta või maailmaga, aga seegi jääb häguseks. On vaid hulk veidraid tegelaste nimesid ja nende staatusi (nagu lohevõlur, loheisand, sõjaisand jne). Aga nende kohta ei saa lugeja suurt midagi teada.

Tegelikult jutustab B. kahte lugu, mis toimuvad küll “samas maailmas”, kuid omavahel eriti ei haaku. Ma ei teagi, kas viga on autoris või kujundajas. Pehmelt öeldes on asi õige segane. Teksti sees viidatakse “inetule loole koera ja toatüdrukuga” – seal on isegi tärn, mis paneb joonealust märkust otsima (seda pole ei samal leheküljel ega ka mitte jutu lõpus) – edasi lugedes jõuan lõpuks tärnini (näe, oligi jutu lõpus!), mis asetseb ülejärgmise lehekülje alguses. Olin nõutu. Lugesin selle nn 3 lk-se joonealuse läbi ega saanud loo liigendusele enam absoluutselt pihta. Miks see seal oli? Ok, kui on üks lugu, siis on üks lugu, kui kaks siis kaks. Äkki oleks targem olnud jutt peatükkideks jaotada või see “teine lugu” kuidagi mõistlikult eelmise sisse põimida! Või siis kaks ühe pealkirjaga lugu kahe alapealkirjaga varustada. Sellisel kujul mõjub see paraku täieliku “pornograafiana”.

Kokkuvõttes sogane ja mitte eriti köitev värk. Keeleliselt on tekst hea ja loetav, sisu jääb aga väga nõrgaks.

(Milleri sõnavõtt pani mind mõtlema, et äkki olen hinnangus natuke ülekohtune olnud. Vaatasin jutu veelkord üle... ja olen nõus hinnet ühe palli võrra kergitama, aga ainult keelelisuse arvelt. Sisult on ikkagi tegu nõrga looga.)

Teksti loeti eesti keeles

Simpsoni looming muutub iga uue tekstiga aina masendavamaks. Nii depressiivset teksti pole ma juba tükk aega lugenud. Pidevalt meeleoluga ühte väravasse tagumine teeb jutust tüüpilise nyyh-stoory. Selliseid manipuleeriva meeleoluga pöördumisjutte võib peamiselt kirikutes ja äratuskoosolekutel kuulamas käia.

Keeleliselt on jutt samuti üsna kehvake. Simpsoni pikad laused on tüütud ja täis tarbetuid üliemotsionaalseid võrdlusi. Sõnastus on moraliseerivale papile kohaselt arhailine (N: “...väeti inimolevuse jaoks, et tilluke tõeseeme kohe tärgata suudaks.”) ja konarlik. Mingit tempot ei teki ja jutt huvitavamaks ka ei lähe. Pigem aina uimasemaks.

Lõpp on muidugi tõeline kergendus. Mitte, et tegelane kuidagi paranes või maailm ilusamaks muutus... Ei! Ei muutunud. Kergendus, et see jutt lõpuks läbi sai ja ühtlasi ka depressioon, mis sellega komplekti kuulus.

Teksti loeti eesti keeles

Vangonen on vist kõige vastuolulisem autor siin ulmemaastikul. Kiidetakse ta arhailist keelt ja vinget sõnavara ja kes teab mida veel, aga kui siinseid arvustusi lapata, siis tundub, et enamik lugejaid kehitab seepeale õlgu.

Kehitan minagi. Palju kiidetud plussid muutuvad lugemisel hoopis miinusteks. Arhailine keel on tüütu. Autoril on tõesti vinge sõnavara, aga ta ei oska sellega midagi peale hakata. Iga paljutõotav lugu määritakse ohtra poeesiaga mitmele leheküljele laiali, ent lood jäävad kõik suhteliselt nõrgaks. Mõnede juttude puhul (nagu “Surnurüvetaja...”) heietus ja poeesia töötab, kuid enamik jutte upub tüütusse sõnamulinasse. Õuduse tunne lämbub samuti üli-ilukirjanduslike lausete rägastikku, milles aegajalt tõstab pead ülim poeesia sõnaseades.

Nii mõnegu jutu puhul torkas silma luuleline keel ja see hakkas lugemist segama. Kui autor järjepidevalt Homerose või kes teab mis stiilis lauseid looks, siis oleks ju päris huvitav ja harjuks sellega lõpuks äragi. Paraku on kord nii ja kord naa – ehk on ebaühtlane lugeda.

Millest ma üldse räägin? Haikudest ja luulest! N: “Pea lõuad mees! / Ja ära suitseta siin sees, / mul on siin / bensiin / ja kaltsud.”(lk 246) või “Veel on öö / oktoobrikuine, pilvine / tormiohtu-tuuline / kuid hurmavalt karge / ja ehkki vastse hingeränduri jaoks / ei või enam tähendust / olla maise kadalipu nükkeil – / need unagu / kadugu /nagu urm / lõikuslaualt” (lk 172) --- sedatüüpi haikusid võiks pea iga loo alguslõikudes leida. Need haikud segavad lugemise rütmi ja jutustav stiil kaob pingutatud lausekonstruktsioonidesse.

Selle jutu võiks kokku võtta Vangoneni enda lausekatkega: “...ja lähebki jamaks kätte.” (lk 273)

Teksti loeti eesti keeles

Selle aineltel tehtud filmi olen varem juba näinud ja peab ütlema, et originaalse jutustusega on seal väga vähe pistmis. Jutt on kõvasti koledam ja parem. Tegelane on äärmiselt vastik ja jõhker tüüp, kellele keegi eriti korda ei lähe. Eelkõige torkab silma külm suhtumine naisolevustesse, kes eelisjärjekorras putukatele toiduks söödetakse. Poole lugemise pealt võib juba aimata, kes viimasena kuningate toidumenüüsse satub.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatasin neid arvustusi, mis ma Orlaule kirjutanud olen ja jäi selline mulje nagu kuuluksin kuhugi Orlau Vihkajate Seltsi. Vale puha! Orlaud peetakse tegijaks ja mingil põhjusel olen ma lootusrikkalt alati kõik ta uued jutud läbi lugenud. Reeglina muutuvad autorid ajapikku paremaks ja arenevad. Nüüd pean raske südamega tunnistama, et selle jutu kohta midagi head öelda on tõeliselt raske.

K&K loos seisneb Orlau areng paraku ainult jutu pikkuses. Ma ei teagi, mis järjekorras puudusi välja tooma hakata. Lugu algab väga halvas stiilis. Laused on konarlikud ja rasked ning iga sõna lõpp tuleb suure pingutusega välja lugeda. (kuna kiire ja ladusa lugemise puhul jääb mulje, et laused ei ühildu absoluutselt. Tegelikult ühilduvad, aga jube kohmakalt!) Kui tausta seletavad leheküljed läbi saavad ja tegelased lobisema hakkavad, siis muutub stiil voolavamaks. Kohati trügib see punnitatud poeetiline keel uuesti sisse ja jutt muutub omadusõnade kuhja all uuesti kohmakaks.

Jutu sisu on samuti kahtlane. Ütleme nii, et arusaamine on võimatu. Mis üldse toimub? Kõigepealt koormab autor kõiksugu nimede ja tegelastega (ja need ei jää absoluutselt meelde, kuna neid ainult mainitakse mokaotsast. Ühesõnaga mõttetu vaht!), seejärel relvade ja turvistega... rääkimata tegelaste segasest kuuluvusest. Viimase asja kohta käib enamik sarkastilisi märkusi – kas sellise ja sellise päritoluga mees/naine/vms on hea võitleja või mitte. (Jälle mõttetu vaht!)Kogu jutu vältel sisuliselt rännatakse. Vahepeal tuleb ette paar tobedat taplust, kuid selle mõttekus on jälle küsitav, kuna kõikidest tegelastest ja nende vaenlastest on mul kogu lugemise vältel üsna ükskõik. Siit tulebki järgmine viga...

Karakterid! Mida pole, seda pole. Üks mees on seal natuke turtsakas ja teine sõjakas, aga see on ka kõik. Nad teevad küll kõike seda mida tegelased tegema peavad: noogutavad, sõnavad, lausuvad, ohkavad jne, aga iseloom puudub. Seetõttu jäävad nimed nimedeks ja ükski tegelaskuju silmade ette ei kerki. Pole siis ime, kui ma loo lõpuni ei suuda nimesid ja “nägusid” kokku viia ja lõpptulemusena on mul täiesti ükskõik mida nad seal teevad.

Kui Orlau on selle looga võtnud endale ülesande mõni arvuti- või rollimäng ümber jutustada, siis on arusaadav, miks kõik nii nässus on. Esiteks, Orlau võimeid arvestades on see praegu veel liiga suur suutäis (rääkimata sellest, et taoline ettevõtmine võib huvi pakkuda ainult paadunud mängufriigile.) Teiseks, isegi kui õnnestuks 10 arvutitegelast välja “joonistada”, siis köitval viisil sisu edasi andmine kukuks ikka läbi. Vaadake kas või neid tobedaid filme, mis arvutimängudel baseeruvad! Final Fantasy on visuaalselt küll omapärane, aga kõik ülejäänu on täielik null.

Kui ma eksin, ja tegu pole arvutimänguga, siis on lood veel kehvemad. Siis pole Orlaul vabanduseks ju enam midagi öelda. :-( 2

Teksti loeti eesti keeles

Spekulatsioonid kuulsa portree ümber on päris vahvad. Ajarändamise läbimõeldus ka sinna otsa. Lõpus klappis kõik kenasti.

Vene autoritest ma üldiselt ei vaimustu. Selle jutuga on täpselt sama lugu. Idee ja jutt tervikuna on väga mõnus ja põnev, aga kuna autor on venelane, siis on ta miskipärast teinud Leonardost vene temperamendiga itaallase. Tegelane käitub nagu tüüpiline vene näitleja mõnes tobenõmedas vene komöödias. Ma ei teagi, kellega teda võrrelda. Võibolla Carabas-Barabas venelaste Buratiino filmis: vedib oma õpilast pidevalt kõrvust, saab perioodilisi raevuatakke ning vahetevahel mossitab demostratiivselt. Leonardo on Kalugini esituses tõeliselt kehv näitleja. Why not, võibolla täpselt selline ta oligi, aga eks mine tee kindlaks!

Meenub veel, et Freudil on ka päris kobe spekulatsioon: “Leonardo da Vinci lapsepõlvemälestus” (LR 40/1998). Freudile tüüpilised tõlgendused ja järeldused viitavad küll alati ühele ja samale asjale: võimalikule homoseksuaalsusele. Kellele taolised oletus-tõlgendused mõnu pakuvad, võivad sellest raamatust lõbusat järellugemist leida.Kaluginile annaks karakterite eest 3 ja jutu idee eest 5. Kokku neli. Heasüdamlikult siis 5-.

Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu tasemel kogumik. Tõlkejutud on paremad kui tavaliselt. Kalugini jutus on mõned häirivad momendid sees, kuid ei ole vist mõtet pisiasju ette heita. Tervikuna päris hea ja põnev. G. Martini Liivakuningad on juba klass omaette. Barkerile iseloomulik ilge värdjas peategelane kaasa tundma ei kutsu, aga jutt on see-eest super.

Nagu Marduse tavadele kohane, on ka sel korral kaante vahel kohustuslik prohmakas. Orlau lühiromaan on kõike muud kui hea ja huvitav. Minu arvates oleks ta võinud selle arvutimängu-referaadi kenasti HDDsse saata. Sealsed friigid rõõmustaksid ja kiidaksid lõputult. Lool pole ei tegu ega nägu (kui lugedes paar lehekülge aeg-ajalt vahele jätta, ei juhtu absoluutselt mitte midagi. Teistkordsel lugemisel on jutt veel halvem kui enne!). Selline ülejala kirjandus liigitub kenasti sinna Soobli loo kanti (kuigi, viimane oli lausa klass omaette. Orlault poleks nii niru asja küll oodanud).

Muud arvustused olid sedakorda asjalikud. Kivistiku piiritluskatsetust on küll huvitav lugeda, kuid vaikselt hakkab juba nalja tegema selle ulmekirjanduse uute ja uute terminitega raamistamine. Aga sellest Riid juba rääkis.

Abel Caini “diskursus” on küll vähe iganenud. Kõike seda oleks saanud ka ilma Straussi ja Todorovi tüütamata kenasti ära öelda. Pealegi ei leia binaarse vastandamise (ja muud) teooria(d) enam kirjanuses sugugi nii laia kasutuspinda. See oli rohkem iseloomulik müütidele ja pärimustele ja sedasorti arhailistele asjadele. (Kui vaadata Algernonis ilmunud Habichti artiklit, siis on seegi kitsasse ringi kuuluv A-B, mis leiab peamiselt rakendust muinasjutu-, seiklus- ja fantasy kraami valdkonnas) Kaasaegne kirjandus saadab igasuguse iganenud strukturalismi seenele ja teeb mis tahab. Cainil on huvitav lähenemine sellegipoolest.

Kokkuvõttes igati kobe kogumik. Hindaks meelsasti viiega, ent Orlau soust, mis kolmandiku kogumikust enda alla haarab, kisub hinde kahjuks 4 peale.

Teksti loeti eesti keeles

Kui osa peategelasi on koerad ja tsiteeritakse prohvessor Paukat (pidin naerukrambid saama!), siis raamat on kindlalt jabur. Esimese komandikku raamatust lugesin tõsise eelarvamusega. Siis harjusin ära ja hakkas meeldima. Täiesti idiootne tulevikunägemus, aga hea ja nauditav.
Teksti loeti eesti keeles

Barker kirjutab paremini kui enne. Waanenburgi jutu puhul on seda märgata. WT jutt on väga hea. Kuigi peategelase vastikult konservariivne maailmavaade ja ühiskonnakriitilised vahemõtted hakkavad aeg-ajalt ajudele käima, on lühiromaan sellegipoolest tohutult hea. Selline pooleldi “timuk-jumala pihtimus” mõjub väga värskendavalt.

Seevastu lühemad jutud polnud mu arvates need kõige paremad. Samas maailmas küll, aga kui autor jääb lühiromaanis hulluse esitusega hea maitse piiridesse, siis lühemad tekstid (eriti Suur Rahupüha) pingutasid selle paranoia ja psühhoosi esitamisega tõsiselt üle. Tegelased on kõik kohutavalt vastikud ja haiged. Viimase jutu “suur vihkamine” ja teiste juttude (ka lühiromaani) ebainimlik “võimutahe” seda raamatut mu lemmikute hulka kahjuks küll ei aseta.

Ütleme nii, et selle raamatuga suutis Barker veelkord tõestada, et fantaasia on tal hea ja ta kirjutab paremini kui varem, aga ka vastikumalt kui kunagi enne. Kogumik 5-, lühiromaani eest puhas viis.

Teksti loeti eesti keeles

Üldmuljena on kogumik üsna stiilne. Esimene lugu oli päris kobe a´la moodne eesti ennemuistne rahvajutt (põhiline, et moodne-ennemuistne!). Paar järgmist juttu olid ka talutavad, aga siis hakkas stiil Heinsaare kanti kippuma. Olgu pealegi, maagilise realismi viljelejad mõlemad, aga väga ühetaolises stiilis. Eks seda maag. realismi ole igat sorti, kuid mind hakkas lõpuks tõsiselt häirima, et "Stoor fisk" ja veel paar lugu olid väga sarnased Heinsaare liinile.

Ei saa ka päris öelda, et Vadi Heinsaarelt snitti oleks võtnud, sest tema lood on ikkagi hoopis teisest puust. Mõni jutt on isegi loetavam, kui Heinsaare pangetäis absurdi.

Kokku neli. Ootasin Vadilt natuke rohkem originaalsust.

Teksti loeti eesti keeles

Minu arust üks armsamaid KV teoseid, mille ma ikka ja jälle uuesti kätte võtan. Kuigi on tegemist ühe vananeva kunstniku heietustega, heietab ta sellegipoolest väga muhedalt. Tegelane muutub raamatu lõpuks juba üsna mõnusaks semuks ja temale kaasaelmisrõõm on paratamatu.

Teine asi, mis mulle meeldis, oli teksti hakitus. Pildike siit, pildike sealt -- tuttav Vonneguti stiil, aga "Sinihabemes" mõjub see vahest kõige paremini. Midagi enamat ei oskagi ühe pauguga öelda, kui et LUGEGE! Kes näpuga ainult ulmet taga ajab, sellele raamat loomulikult ei meeldi, sest ulmet pole seal grammi eestki.

Teksti loeti eesti keeles

Asjalik ja kvaliteetne kogumik! Täielik saast puudub täiesti ja lugude keskmine tase on kõvasti üle keskmise! Eesti Ulmeantoloogiaga võrreldes on käesolev kogumik igati etema ja parema tasemega.

Ei hakka nurisema, et see ja see jutt oleks võinud välja jääda! Nii halbu jutte kogumikus lihtsalt pole. Jääb vaid loota, et Stalker 2002 ei jää erandväljaandeks, vaid kujuneb heaks traditsiooniks ja kvaliteedi märgiks.

Teksti loeti eesti keeles

Seni ilmunud kogumikest ei tea ma küll ühtegi teist, mille lood oleksid omavahel niivõrd tugevas seoses nagu Trinity omal. On näha, et absoluutselt kõik on peensusteni läbi mõeldud: pealkiri, kaanepilt, juttude valik ja järjekord jne. Kui enamasti pannakse mingi suvaline jutt kogumiku pealkirjaks, siis "UJ" puhul raamistab nimilugu tervet raamatut. Kuidas täpselt? Selle lahtiseletamine on üsna keeruline ettevõtmine.

Kõige lihtsamalt öeldes, põhjendab või seletab Trinity kolmainsusprinsiipi läbi skisofreenia. Sama mõtet väljendab ka hästi valitud kaanepilt. Aga taoline raamistik ei tundu üldsegi mitte otsituna (nagu on näiteks "Eksisterioni" raam), vaid annab igale jutule arusaamiseks uue perspektiivi. Tegelikult pole need teoloogilised spekulatsioonid lihtlugejale üldsegi olulised, jutud iseenesest on piisavalt nauditavad ja kõnekad ka ilma kõikvõimalike varjatud tähenduste leidmise rõõmu.

Meeldivalt positiivse laengu sain veel viimasest loost "Tervitusi Alcypast", mis on niivõrd muhe, humoorikas ja ladus tekst (lõpetab mänglevalt kogumiku üli-positiivses toonis!), et tahaks seda üha uuesti ja uuesti üle lugeda ja lõpuks kannatamatult ootama jääda, millal Trinityl uued jutud ilmuvad.

Siis veendusin tänast EE-d lugedes, et ma polegi ainuke, kes Trinity juttudest pööraselt vaimustub. Sivoneni arvustusest võib järeldada, et nii mõnigi lugeja ootab pikkisilmi Trinitylt uut raamatut. Romaan või kogumik, vahet pole. Peaasi, et ikka tuleb!

Teksti loeti eesti keeles

Jõudsingi taas esimesena arvustama, kuigi kogumik juba ammu saadaval! ;-)

Looga "Tervitusi Alcypast" suutis Trinity jälle üllatada! Jutustamisoskuse areng on veelkord kõva hüppe teinud. Jutt iseenesest tundub olevat fantasy suunaga, kuid kogumiku kontekstis flirdib see uuesti une-reaalsuse piiridel ja vaevu-aimatavalt jätkab hoopis sealt, kus "Unenägude jumal" lõppes. Mäng esimese jutuga on väga peenelt teostatud. Pihta saamiseks tuleb jutu lõppu üsna hoolsalt lugeda.

Jutust endast. Tegevus toimub kuskil kaugel planeedil pisikeses kogukonnas, kus kaks venda – Nedet ja minategelane Deedee (kes on skisofreenik) – saavad täisealiseks ja nad saadetakse kaugele Alcypasse naist otsima. Poisid leiavad endale teelt kaaslase – Mofiku – ja rändavad mööda väga kummalist pool-elusat loodust sihtmärgi poole. Mofik on parajalt mahlakas tüüp, kellega juhtub alatasa mingi jama. (Minategelase asemel on peategelaseks hoopis Mofik ja Deedee jääb tagasihoidlikuks jutustajaks) Linnas leiavad nad kiirelt kolm imekaunist õde ja kõik oleks maru tore... Ent Mofik, rahutu hing, hakkab teistele õdedele närvidele käima ja need püüavad talle mingit rahustit salaja sisse joota. Juhtub aga nii, et tassid lähevad vahetusse ja eluohtlikku rahustit joob hoopis üks õdedest – Mofiku kallim. Sealt areneb lugu edasi võidujooksuks surmava haiguse ja imerohu leidmise vahel...

Kirjeldatud maailm on üli-huvitav ja sisutihe, jutustamisstiil väga sorav ja muhe. Mõned detailid haakuvad eelmiste juttudega ning jätavad taas tugevalt mõtteruumi ja seoste leidmise rõõmu. Kaldun arvama, et selle looga on Trinityl tugev lootus seekord Stalker endale napsata! (Lugematute plussidega VIIS.)

Teksti loeti eesti keeles

Hea jutt. Lõpp jäi nats hõljuma, aga eks see ole see "alguse" värk.

Täna pole norimise tuju, nii et jään oma senise arvamuse juurde, et maru hea jutt, millest oleks saanud/võinud midagi tahkemat ja kobedamat treida, veel teemat edasi aretada jne. Ent ka sellisel kujul viis mis viis. Meelisele jõudu ja edu, ootan järgmisi!

Teksti loeti eesti keeles

Hindan kogumiku siiski lugude järgi. Kahjuks üle kolme ei kärista kuidagi välja. Ainuke loetav ja hea jutt oli minu arust Caini oma. Igasugu maapojad ja sooblid oleksid võinud vabalt olemata olla ja mõni tõlkelugu ka sinna otsa.

Kogumiku tagumine osa arvustuste ja muude ülevaadete näol on muidugi väärtus omaette, aga sealgi annab amatöörlus end kõvasti tunda. Orlau raamatu kohta aeti ikka sihukest udu, et vähe pole. Ja ega Belialski hiilanud arvustamise vallas. Ülejäänud kirjutised olid okey.

Positiivseks edasiminekuks tuleb pidada muidugi Marduse välimust. Poeletil nägi päris ahvatlev välja!

Ootan kiiret arengut ka muus osas!

Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas kenasti ja suht huvitavalt, aga siis läks üsna metsa. Kõik oli vastikult poolik -- poolik maailm, poolik idee... Ja siis seda verd, solki ja ila... Mõtetu sisu. Jutu pisike väärtus on selles, et suutis ümbruskonnast ja templist eheda pildi silme ette manada. Aga see on ka kõik.
Teksti loeti eesti keeles