(romaan aastast 1951)
eesti keeles: «Trifiidide päev»
Tallinn «Eesti Raamat» 1990 (Mirabilia)
Tallinn «Hea Lugu» 2015
Wyndham oligi selle suuna üks (taas)rajajaid, teised aktiivsemad tegijad olid veel John Christopher ja J. G. Ballard. Aga üldiselt on seda teemat pruukinud pea iga inglise ulmekirjanik.
Sageli on nimetatud seda romaani kirjaniku debüüdiks, aga siin pannakse küll mööda: John Wyndham Parkes Lucas Beynon Harris avaldas oma esimese ulmejutu juba 1932. aastal. Aga sel ajal ilmutas ta oma tekste põhiliselt USA ulmeajakirjades ja nime John (Beynon) Harris all. Seal ilmusid ka kaks tema esimest romaani. Rääkisin siin autorist seetõttu pikemalt, kuna Aivo Lõhmuse (tõlkija) järelsõnas on üsna mitu olulist (fakti)viga.
Raamat ise on sihuke «kodune katastroof» – see on jänkide termin sedasorti kirjanduse kohta. Tähendab seda, et katastroofi näidatakse lihtsate (valitsussfäärist kaugelolevate) inimeste «silmade» läbi. Lõpetuseks ütlen, et hea romaan ning omas zhanris suisa etalon.
Viis!!!
Romaanist valmis 1963. aastal ka üsna talutav samanimeline film.
Vene keelde tõlkis romaani Arkadi Strugatski – ka see on soovitus!
USA väljaannete ostmisel tuleks eelistada varianti pealkirjaga «Revolt of the Triffids», see on autoriversioon.
"Trifiidid" kuuluvad minu meelest samasse klassi romaaniga "Needuste allee" ja "Andromeda". Ajaviitekirjandusena (võib ka õhtul lugeda, halbu unenägusid ei tule) saab "4" kätte. Absoluutsel SF-skaalal "3-".
KOMMENTAAR: Olen saanud massiliselt hämmeldusavaldusi seoses oma arvamuse ja hindega kõnealuse teose kohta. Miks siis nii?
Kui ma ütleksin, et mulle ei meeldi katastroofiulme, siis poleks see õige. Ometigi...ometigi ei meeldi mulle KUNSTKOPP. Siinkohal võib muidugi vastu väita, et ulme, ja seejuures katastroofiulme veel eriti, on nii kui nii kunstlik. Tõsi, nii see on, kuid lgp. John Wyndham on siin "võtnud üle ääre".
Minu arvates.
Ebaõiglane? Hmm... jah, võib-olla, et pisut. Kindlasti aitasid kaasa (arvustuse toonile, mitte hindele, see oli juba siis kui seda lugesin, aga juhtus see enne kui keegi BAASist kuulnudki oli, 100% paigas) ka eelnevad vaimustunud mõtteavaldused. Maailmanimi ja kõik muu juurdekuuluv. Minu arvates pole see lugu maailmanimega mehe vääriline. Kui keegi Kolla Uugametsast oleks midagi taolist teinud, siis oleks vast "kolme" välja rääkinud. Aga nüüd... :-(((
Nüüd raamatust, mis on tõesti suurepärane. Parajalt õudne ning mõtlemapanev. Suur annus on siin ka traagikat--inimeste käitumine, kui nad nägemise kaotavad ning toimuvast midagi aru ei saa. Sündmuste kulg on kohati ebausutav, kuid idee on iseenesest huvitav. Kas pime inimkond suudab hakata vastu salapärasele vastasele? Wyndham arvab, et suudab. Viis talle selle eest!
Wyndham saadab inimkonnale kaela mitu nuhtlust: pimestuse, trifiidid ja mingi tüüfuselaadse haiguse. Ma piirdunuks pimestusega, piisanuks täiesti. Wyndham uhas muudkui juurde. Ning inimkond on ikka veel elus! See tekitab teatavat uhkust, ehk Heinleini sõnutsi "Kavatseme neile nälkjatele selgeks teha, et nad on kõvasti eksinud, hakates sekeldama selle kosmosepiirkonna kõige vintskema, nurjatuma, ohtlikuma, järeleandmatuma ja võimekama eluvormiga."
Eile kutsuti taskutargas vaatama virmalisi. Ehee, sinna lõksu mina ei kuku, mõtlesin. Ning täna näen vabalt arvustust kirjutada.
Hmm.. Pean tunnistama et eelnevaid arvustusi lugedes minu jaoks ikkagi ei selgunud, et mida Wõrokas & Co. sellele teosele ette heidavad? Kunstkopp? Tuleb tunnistada, et ma ei tea mida see sõna täpselt tähendab. Kui see sobib iseloomustama "Trifiidide päeva", siis ilmselt midagi head..
Pigem nõustun Jyrka kommentaariga, et tegemist on postapokalyptiliste survivalromaanide etaloniga. Vähemasti tulevad mulle sääraseid lugedes alati just Wyndhami Trifiidid meelde. Kusjuures võrdluses jäävad nimetatud trifiidid enamasti ka peale. Jyrka poolt juba mainitud John Christopheri "Tripoodide" lood olid IMO märksa kehvemad.
Mis puutub Windhami ylejäänud loomingusse, siis tundub et ka sin on Jyrkal õigus. Kaks teist Windhami romaani mis mulle ette on sattunud olid kesised. Aga käesolevale panen ilusa rasvase viie.
Ja veel. Kui mu mälu mind ei peta, siis ka eestikeelne tõlge oli igati tasemel. Niiet kui kellelgi mingil põhjusel veel lugemata on, siis otsige vanade Mirabiiliate hunnikust välja ja proovige kindlasti.
Ja üldse - oleks tegu mõistujutuga rasketest aegadest, oleks norida ehk teiste asjade kallal, ent tsirkus nende liikuvate taimede ümber kandis totaalse läbimõtlematuse pitserit. Eriti masendav oli koht, kus peategelane jutustas katsetest neid miinipildujaga tappa - no olgu, korra võib ju proovida, aga, kallis autor, sa oled iseenda tursaks rääkinud, halasta nüüd lugejale! Mis nad olemuselt olid? Umbrohi. Kes hävitab umbrohtu miinipildujaga?!? Ämber pähe, hekikäärid kätte ja võid rahulikult igal hommikul oma põllud puhastada. Tulevad kolina peale… Kurask, midagi ideaalsemat ei saa olemas olla - loomasööt tuleb ise kohale!!!
Aga eriti meeldis mulle see "setting", ja lugedes torkas aeg-ajalt pähe igasugu huvitavaid kohti, kus võiks seda settingut edukalt kasutada (sest ta jätab mõnusalt palju otsi lahtiseks) - teistes raamatutes, filmides, arvutimängudes (strateegia, seiklus, RPG, MMORPG, survival-horror, automängud jne). See võiks olla sama populaarne nagu Discworld või Middle-Earth või Star Wars vms. Aga võib-olla on see ainult minu arvamus ja maitse.
Kolm pikkade miinustega. Seda romaani saab ilmselt nautida inimene, kelle jaoks ulmezhanr on suur pluss iseenesest.
Samuti ei hakka vigu otsima autori katastroofifantaasiates ja nende kirjeldamistes - no vot tahtis inimestele ikka nõnda palju piinu kaela saata ja saatiski, mis aga peamine asi - saatis huvitavalt kirjutatuna. Teise peatüki juures küll tekkis väike kahtluseke, et kas asjake nüüd liiga kroonika mekiliseks ei transformeeru, kuid kolmandast jätkuv põnevik kestab tõusude ja mõõnadega kohe täitsa meeldiva lõpuni. Võib-olla jääb autoril ka mingist sügavusest puudu, kuid ma ei leidnudki, et raamatus peale niigi eksisteeriva sügavuse veel juurde miskit vaja oleks - autori paar rahulikku filosoofilisemat mõtisklust eetika ja agressiooni teemadel mõjusid hoopiski meeldivalt pärast de Sade filosoofiat täis topitud Justine (mis oma küllusest hoolimata oli tegelikult ju peamine põhjus, miks too raamat nõnda huvitav oli... ma eeldan).
Kokkuvõttes meeldiv ja natukene mõtlema panev, kuid ennekõige kaasatõmbav ja põnev raamat, mida vaat ei tahtnud kohati käestki panna.
Mis mulle selle raamatu puhul meeldis, oli see, et erinevalt Tolkienist pole siin lehekülgede pikkusi maastikukirjeldusi, pikki kõrvalepõikeid ajalukku ega high speechi.Lihtsalt loetav seiklusjutt. Mitmed asjad, mida olen kohanud RPG mängudes, tulid siin väga tuttavad ette. Võlukunsti süsteem, see kuidas endale võimsaid abilisi appi kutsutakse, on siin huvitavalt ja üsna loomulikuna näivalt lahendatud.
Üldiselt jätab raamat unenäolise mulje, sest mitte ainult maailm pole täiesti ebarealistlik, vaid ka tegelaste motiividest ja mõtetest väljaspool hetkel toimuvat pole suurt midagi teada.Va Elric, kuid temagi on sihitu otsija, kes läheb sinna, kuhu sündmustekeeris parajasti kannab.Kokkuvõttes: loetav raamat.
Kultuuri maailm tundub selle kirjelduse järgi selline maailm, milles enamik inimesi sooviks elada. Maailm, kus kõik materiaalsed vajadused on rahuldatud ja kus ühiskond on täiesti vaba. Kus naudingud ja meelelahutus on eesmärgiks, kus ühed inimesed ei saa võimutseda teiste üle. Kus mehed ja naised on sotsiaalselt võrdse staatusega ja soovahetus on nii loomulik, et enamus inimesi jõuab elu jooksul korduvalt olla mõlemast soost ja tuua ka lapsi ilmale.
Selle juures ei ole inimesed ullikestest elunautlejad, vaid on geneetiliselt arendatud olema suurema intelligentsusega ja tegelevad intellektuaalsete hobidega. Nagu peategelane, kes on mängudele pühendunud, mis meenutavad midagi tuleviku male taolist, kuid on keerukamad.
Meeldib ka see, kuidas on kujutatud robotite (droonide, ajude) ja inimeste suhteid. Droonidel on kõik inimlikud omadused ja siiski pole nad inimesekujulised, inimnäo või -silmadega. On droone, kellest võivad saada sõbrad ja teisi, kellega läbi ei saa. Ja droonid ise suhtlevad omavahel nagu inimesed. Kõik on võrdsed. Ajud on küll üliintelligentsed ja neil on Kultuuri maailmas väga vastutusrikas roll, kuid samas ei ole nad võimul traditsioonilises mõttes.Kui neil on võim, siis väga subtiilsel kujul.Muidugi jääb selgusetuks, kes määratleb Kultuuri ühiskonna eesmärgid, selle sotsiaalse korra, suhtumise teistesse tsivilisatsioonidesse. Samas, kuna inimesed ja masinad on võrdsed, siis võiks mõelda, et nad teevad seda käsikäes.
Impeeriumi ühiskond seevastu meenutab täna maailmas valitsevat ühiskonda oma sotsiaalsete hierarhiatega, rõhuasetusega võistlusele ja vallutamisele, oma julma ja perversse ning tabudega pikitud suhtumisega seksuaalsusesse.
Raamatu lõpp pole just selgelt etteaimatav, on mitu varianti kuidas see lõppeda võiks ja püüda tegelikku lahendust ära mõistada on huvitav.
Lugeja on justkui jäetud teadmatusse, kas peategelase motiivid, ta võitlus Kultuuri vastu, on õilis või ajendatud mingitest madalatest tungidest. Mõnes mõttes on see hea, sest on ruumi mõistatamisele, teisalt see häirib. Häirib, sest ei aita mõista, mida peategelane üldse taotleb, mis on ta üldine eesmärk või kus ta asub hea ja kurja teljel: selget hea-kurja telge raamatus pole.
Kuigi Horza vastumeelsusest Kultuuri vastu võib mingil määral aru saada, jääb see ikkagi pigem tema isikliku maitseeelistuse pinnale ja tugevaid põhjusi, miks Kultuur peaks halb olema, ei leidu. Ja nii ongi raamatu lõpp, kus peategelasel just hästi ei lähe ja tema eesmärk, mille poole ta kogu selle aja püüdles, saavutamata jääb, minu jaoks omamoodi happy end.
Stiil on lõpuni väljapeetud, kusagil ei lähe asi tühiseks või räigeks -- aga selliste tunnete-maailma kirjelduste puhul tuleb just seda kõige enam karta. On ilus, kuidas varenite olemus ja erinevus gaalidest ka nende kõnes edasi kandub.
Mulle meeldis just nende uudsete sõnade kasutamine - tea kelle arvele see siis nüüd läheb, tõlkija nime mina küll ei suutnud leida...
Kui see raamat pretendeerib naiste-meeste vaheliste maailmade/tajude erinevuste adekvaatsele kirjeldamisele, siis ei saa ma selles plaanis küll kuidagi nõus olla. Nimelt selle suhtes, et erinevus just niisugune on ja nii suur. Võtan seda puhta fiktsioonina ja sellisena on see hea, usutav ja endaga kooskõlaline.
Rehepapis on palju laenatut. Seda nii stiili osas kui ideede osas. Näiteks rahulikult piipu popsiv rehepapp vm tegelane (Kaval-Antsu lugudest) või lugu kahe pastlaga (Torupill, haldjad ja hiiglased).
Kõik need kratid ja mummid ja külmkingad on tegelikult vahvad, mujal fantaasiakirjanduses neid ju tõesti ei kohta. Hea, et Kivirähk oma raamatuga selle osa eesti folkloorist jälle kaasaega ja meelde toob. Igatahes huvitavam ja originaalsem kui need tüütuseni korduvad vampiirilood.
Mulle meeldis, sobiv ühe-õhtu-ajaviide.
Olen varem lugenud Pratchetti "Võlukunsti värvi", too raamat vedeles mul ka seekordse üllitise lugemise ajal käeulatuses. Võtsin selle aegajalt lahti, et meelde tuletada ja võrrelda.
"Võlukunsti Värv" suutis ikka üllatada oma ootamatute pööretega, absurdihuumorit, mida hindan, oli palju enam. See, mis mulle Pratchetti juures üldse meeldis, kui teda esmakordselt lugesin, oli (kohati üsna tervameelne) huumor, ei miski muu.
"Võluv Võrdsus" on teistsugune raamat, see on kohe algusest peale tajutav. Tegevus kulgeb mööda kindlat liini: avalugu, sündmuste areng ja lõpuks kulminatsioon.Ent siin peitub ka nõrkus - kui raamatul on juba kord selline kindel süzhee, siis ootaks, et see oleks tõesti kandev kogu muu tegevuse suhtes, mitte lihtsalt plaanikohane kuidagi-lõpuni-väljavenitamine. Kuni sinnamaani, kus Esk koos oma vanaemaga kodust rändama läheb, sujub kõik kenasti, sealpeale aga muutub asi ebakindlaks, tegevus kulgeb ühest juhuslikust sündmusest teise, tundub nii, et kui autoril jälle mingi omaarust hea nalja idee tuli, siis pani ta selle kohe ka kirja, suunates ja kohandades teksti nii, et kõik ikka üldise tegevustiku raamidesse mahuks. St. etteheide seisneb selles, et raamat lubab alguses olla midagi muud, siis aga petab seda lubadust ja läheb Pratchettile omast naljategemise teed. Selles poleks veel midagi halba, kuid seekord pole naljad kuigi naljakad ...
Naljad on ühetaolised, ettearvatavad, ei üllata millegiga.Jah, mõned üksikud head kohad on, nagu näiteks see luua joostes käivitamine, kuid neid on väga vähe ja need vähesedki on üleekspluateeritud. (Need üksikud naljad on ka ainus põhjus, miks ma kõige halvemat hinnet ei pane).
Ei suutnudki lõpuni lugeda, panin enne käest ära.
