Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Charles Stross ·

Accelerando

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: «Accelerando»
Tartu «Fantaasia» 2009 (Sündmuste horisont, nr 15)

Sarjad:
Sisukord:
  • Stalker
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
8
6
0
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (14)

[Märkus: vaatasin siin, et romaan koosneb üksikutest lugudest, mis siin eraldi kirjas ja millest üht olen lausa arvustanud, kuid no seekord kindlasti kohe ei viitsi neist igaühele eraldi midagi kirjutama hakata...]

Ühineda jääb Musta Kassiga selles osas, et tõepoolest uued ja pöörased ideed ei ole ulmes otsa saanud, iseasi, kas neist tuletatud maailm meile meeldib. Käsitledes toda 9-osalist lugudekogu romaanina, algab esimeses peatükis kõik sellest, et üks mees teeb kõiki teisi rikkaks oma ideedega, elades ka ise tavamõistes üsna nihkes elu – talle ei kuulu midagi, näiliselt ta ei teeni midagi, kuid tema ideede eest ollakse talle niipalju võlgu, et ta saab endale üsna palju lubada. Kui ma tagantjärele romaanile mõtlen, oli too osa "Lobsters" vast ehk kõige teravam ja kirju headest ütlemistest -- et venelased on viimased, kes Microsofti kasutavad, kuna aparatchikud püsivad arvamusel, et kui sa tarkvara eest maksad, peab see midagi väärt olema; et NASA on kamp lolle, kes tahavad primaadikonservi Marsile saata (canned primates originaalis); et kui valitsus ei suuda midagi maksustada, ei suuda ta sellest ka aru saada... Üldse oli ehk pisut kunstlik, kuid väga hea see vastandus -- nimelt esindas peategelase armuke ühtlasi ka USA maksuametit ja nuhkis kuti järele, kui keppimisest aega üle jäi... Merivähid (või homaarid; ma ei tea, kuidas see eesti keeles õigem oleks) puutuvad asjasse niipalju, et kui nende närvisüsteem sai arvutisse kaardistatud, oli see ka teadvuse omandanud ja lõpuks leiavad nad nö oma koha elus seeläbi, et saadetakse juhtima esimest komeedikaevandust.

Üldse esindas kogu raamatu esimene kolmandik ühe briljantse idee arendust -- nimelt jõuavad tsivilisatsioonid varem või hiljem suurema hulga mateeria konvertimiseni nö mõtlevaks aineks (computronium) ja kui see protsess on kord alanud, on see pidurdamatu, kuni kogu kättesaadav aine vastava tähe läheduses on arvutustehnikaks konverditud. Et tähtede ümber tekivad sellised tänapäevasemad Dysoni sfäärid -- loendamatu hulk protsessoreid, mis toituvad otse päikeseenergiast ja peavad sided laseritega, ja lisaks on neid veel mitu kihti, iga järgmine kasutab eelmise jääkenergiat. Nimetab Stross sellist asja "Matrjoshka ajuks" ja kui romaani alguses on idee, siis lõpuks on selline asi olemas -- arvutusvõimsus, mis ületab kogu inimkonna oma kümnete suurusjärkude jagu rohkem, kui inimese teadvus näiteks nendesamade merivähkide primitiivse närvivõrgu... Tasapisi kolib mõtlemine, teadvus Maalt ära, algab siseplaneetide lammutamine, et ikka uut riistvara teha ja päikese ümber orbiidile saata. Ent nagu öeldud, kuni sellest räägitakse, on kõik hästi, kui see olema saab... miljardid virtuaalsed maailmad, mis mahutavad miljardeid kordi targemaid olendeid, kui kogu inimkond kokku...

Raamatu teises kolmandikus jälitatakse tulnukate signaali ja lõpuks saadetakse tähelaev uurima nn Ruuterit, mis peaks asuma 3 valgusaasta kaugusel pruuni kääbuse orbiidil ja võimaldama silmapilkset sidet teiste samasugustega. Laev on kokapurgi suurune ja lähevad muidugi vaid teadvused. Mängu tuleb tehisintellekt Aineko, kes alustas kassikujulise mänguasjana, kuid kuna peategelane pidevalt ta riistvara on uuendanud, on tema tegelikult see, kes õieti küsimust formuleerides tulnukate signaali lahti harutab. Leitakse... olgu, ei räägi ära, kuid maalaste õnneks leitakse vaid õnnekütte ja degenerante ;-)

Raamatu viimane kolmandik (kolm juttu) olid minu jaoks õige pisut nõrgemad, sest tundus, et teema käib autorile pisut üle jõu. Ma ei saa teda ka hukka mõista, sest kuidas veel leida mingi koht inimestele või väheselgi määral inimesi meenutavatele olevustele sellise superteadvuse kõrval? Need jutud on tegelikult head, kuid jäävad pisut kaugeks. Muidugi on häid leide, kasvõi tolle peategelase mõnda aega eksisteerimine tuviparvena, kuid kas on siis vaja panna teda oma lapselapsele pähe sittuma... Lõpuks tõmbab ta kõik ripnevad niidid muidugi kenasti kokku ja ette heita ei ole midagi... Teatud pinguldatust ehk? Probleem on ju selles, et inimeksistents on suhteliselt napi ajaga muutunud tundmatuseni ja paratamatult tuleb seda selgitada, sealjuures otsides tasakaalu loo ja tausta vahel. Stross teeb seda loogiliselt ja hästi, ideed on head, kuid paratamatult muutub tulemus pisut kuivaks.

Kokkuvõttes on siiski tegemist tugeva asjaga. Küberpunk segatuna kosmoseooperi ja panoraamsete tulevikuvisioonidega -- kui meeleheitlikult zhanrit määratleda püüda :-P

Teksti loeti inglise keeles

Stross ei lakka mind üllatamast, ja kui “Iron Sunrise” välja arvata, on need üllatused seni meeldivad olnud. Itaaliakeelse pealkirjaga ingliskeelne “Accelerando” pole erand. Esiteks on seda keeruline paigutada kindlasse formaati — lugesin teost ühtede kaante vahel nagu romaani (täiesti võimalik ja tõenäoliselt isegi soovitav), aga olen seega jäänud igavesti ilma võimalusest nautida jagusid eraldiseisvate novellidena suvalises järjekorras, millest on ka natuke kahju, sest üle lugeda tuleb see sisutiheduse apoteoos niikuinii.

Teiseks on Stross andekas futurist ja erinevalt ulmekirjanike lausenamikust teab ka tegelikult üht-teist reaalteadustest, tehnoloogia võimalustest ja potentsiaalsetest arengusuundadest, tänu millele on võimeline tulevikku ja progressi kiirenevat käiku (mis kas või eelarvustajate kirjelduste põhjal võivad ehk tunduda liiga pöörased ja ebainimlikud) oma kirjelduses edastama eriliselt elaval ja seejuures vahvalt visualiseeritaval moel. Sisu on siin eespool ka juba üsna ära kirjeldatud, ent uskuge mind — ükski ümberjutustus ei anna teose tegelikest mõõtmetest korralikku aimu. Lugemiselamust ei riku ka. "Accelerando" (muusikaterminoloogias "kiirendatult") on nimelt kirjutatud samas tempos, milles toimub inimkonna areng romaani ajaskaalal, mistõttu on kogu aeg tunne, et kohe-kohe lõppeb võime orienteeruda Strossi (k)über-tehnoloogiliste visioonide ja sü˛eeliste surmasilmuste labürindis, ainult lehekülg veel... Ent lend aina kestab ja jääbki kestma, lõpuni välja.

Sellist peadpööritav sõitu suudavad pakkuda vähesed geeniused. Seega on mul hea meel, et Stross otsustas ulmekirjanduse kasuks, mitte ei valinud näiteks põnevuskirjaniku laia ja libedat teed, sest muidu jääks need kogemused ilmselt saamata. Ma ei loe põnevikke.
Teksti loeti inglise keeles

Kohustuslik kirjandus neile kes väidavad nagu oleks ulmekirjanduses ideede kriis. Oli vist Aleksandr Gromov kes ytles et kriis kui niisugune on ulme kui zanri loomulik seisund.. Raamatu enda kohta on Ants Miller juba hea ylevaate andndud. Tõesti – viimane komandik tundus hakkavat autoril yle pea käima. Mis värk nende mõistuslike finantsinstrumentidega toimus – jäi mulle ausaltöelda kohe päris segaseks. Aga hinnet viielt alla see ei tõmba – just sellist futurismi ostaks mitte ainult (mustad) kassid. On kahtlus et ei lähe kaua kuni see romaan saab sama moodi kultusklassikaks nagu omal ajal Gibsoni Neuromancer.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli tulvil täis ideid, osa neist selged, osa neist segased ja osa ilmselgelt põrunud. Aga täiesti loetav, kuigi selleks tuli tugevalt pingutada ja lugedes rahulikuks jääda. Läheb aega, enne kui koguda kokku viitsimist, et see üle lugeda.

Annan hinde tervele kogumikule, peatükkidele eraldi ei viitsi tähelepanu pöörata, sest lugemise ajal ei teadnud, et neid võiks eraldi vaadelda ja hinnata.
Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani novellides - mille mõnele osale olen ka maksimumhinde andnud - tähtsus ei seisne mitte kirjanduslikus meisterlikkuses kui zhanri arengu verstaposti seisundis (nagu keegi eelnevalt võrdles "Neuromandiga"). Jah, muidugi on küberpunki ka enne kirjutatud ja sarnaseid ideid enne arendatud (nagu oli see ka "Neuromandi" puhul), aga käesolev tekst tõuseb ikkagi oma jõulisuse ja kontsentreerituse tõttu esile.

Ja kindlasti saab sellest taas üks "tulevik, mis ei realiseerunud ega saanudki realiseeruda", nagu Asimovi robotilugude või "Neuromandi" maailmad.

Teksti loeti eesti keeles

monumentaalne teos muidugi, millega Stross on kirjutanud end ühte ritta selliste meestega nagu Stapleton, Asimov, Clarke ja ehk isegi Gibson. ehk siis andekas ülevaade ühest võimalikust tulevikust, iga lugu ikka järgmisest aastakümnest, haarates nii kolme sugupõlve - viimasel lool on eelmistega küll pikem vahe ja ringiga jõutakse tagasi alguse tegelasteni. õnneks on Stross, vastupidiselt näiteks Sterlingile, inimesekeskne. jah, tehnika areneb, maailmavaated muutuvad, aga jutt on sellest, kuidas need muutused mõjutavad inimeste käitumist. või vähemalt edumeelsemate, arenemisvõimelisemate inimeste tõekspidamisi ja käitumist. arenemis- ja mõtlemisvõimet nõuab see raamat muidugi ka lugejalt. keskmine kolmandik, Amberi noorus ja teekond ruuterini meeldis mulle ehk kõige rohkem. ja, vastupidiselt lugude kirjutamisajale, on nüüd paraku ka selgeks saanud, kuidas need isetoimivad (eba?)mõistlikud finantsinstrumendid võivad tegutseda.

pole aga parata, tõlkijale vähemalt vapruse eest au andes pean ma seda raamatut siiski tõlkimatuks. muidugi poleks ma ise seda paremini tõlkinud, ma aimasin ette, millised jamad tekkima hakkavad, ja põgenesin selle võimaluse eest. aga kui inglise keel enam-vähem selge ja arvutiterminoloogiaga ka natuke kokkupuutumist olnud, siis tundus Accelerando igati ladusa, kohati lausa nauditavalt mängulise lugemisena. eestikeelset tõlget peaks aga vist lugema, võõrsõnade leksikon või mingid muud teatmeteosed teises käes. ehk siis on küll täiesti nauditavaid lehekülgi, ent pahatihti takerdub lugeja (eesti keeles!) raskestimõistetavate terminite rägastikku.

jamasid on tõlkimisel tekkinud kahte liiki - mitte et ma nüüd kogu teksti oleskin paralleelselt üle vaadanud. mõnes kohas on lihtsustused. "antitorque wrench" ei ole ju lihtsalt "mutrivõti" (lk 133), eriti kui järgnevat kirjeldust arvestada. ja mõnes kohas on kõigile toimetajatele ja konsultantidele vaatamata arusaamatusi. peab tunnistama, et kui ma jõudsin terminini "ruudu õigused" (lk 221), siis sai raamat kannatada ja sein sai ka natuke kannatada. kuna ma ei lase agurisme oma arvutisse, siis ma muidugi ei tea, võibolla ongi selle koha peal, kus normaalselt on "run as administrator" eesti keeles nüüd "jooksuta ruuduna", aga ma hästi ei usu.

niisiis, võimas nägemus, kahtlemata 21. sajandi esimese kümnendi ulme tipp. aga kui peakuju ei luba küberpungist aru saada, siis oleks mõistlik eemale hoida. ja kui keeleoskus vähegi lubab, siis saab originaali lugemisest parema elamuse.

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Tegelikult meeldis mulle raamatu esimene pool rohkem kui teine. Selles oli täiesti usutavalt kirjeldatud lähitulevikku ehk seda, millisesse kriisi läänemaailm võib 21. sajandi jooksul jõuda. Erilised plusspunktid autorikaitse/maffia temaatika eest ehk siis Strossi näol tegu inimesega, kes teatud asjadest tõtt räägib.

Kuni Amberi noorpõlve kirjelduseni oli raamat päris huvitav. Autor kohe oskas nooruslikust energiast tulvil tegelased sümpaatseks ja kopitanud süsteemi konservatiivist jüngri Pamela ebameeldivaks kirjutada. Mingist hetkest muutus tekst aga järjest segasemaks ja lõpp polnud enam nii põnev. Singulaarsuse-järgne maailm lihtsalt erineb meie igapäevasest reaalsusest nii palju, et sellest ei saa eriti midagi aru.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei ole ennast kunagi suureks küberpungi fänniks pidanud. Ilmselt on probleem minu jaoks selles, et IT-inimese professionaalne kretinism ei võimalda mul eriti tõsise näoga lugeda tekste, mille aluseks olevad arusaamad tehnoloogiast on tänaseks ilmselgelt aegunud. Kui veel ka teose sisu on selline, et tehnovidinate kirjeldamine kipub prevaleerima kirjanduse üle, ongi tulemus mitteloetav.

Kui nüüd üldistatud hädaldamine lõpetada, siis nendin et alati on meeldiv kohtuda reeglit kinnitavate eranditega. "Accelerando" on ülalkirjeldatud puudustest (hetkel) peaaegu vaba. Teose "riistvara" erilisi kõhklusi ei ärata, ja kui kuskil keskel tekkiski korraks tunne et lugu kui selline läheb täitsa kaduma ja järele jääb ainult seosetu killuviskamine a la Kurt Vonnegut, siis õnneks nii ei juhtunud.

Hetkel saab teosele plussiga nelja kõhklemata ära panna, kuid 25 aasta pärast üle lugedes võib ta siiski üsna anakronistlik tunduda.

Teksti loeti eesti keeles

Ootused olid suured, kuid paraku need ei täitnunud. Ma ei tea, kas asi on selles, et romaan ei allu hästi tõlkimisele või milleski muus, aga kohati oli raamatu lugemine päris vaevaline. Enim häiris just esimese otsa püüd öelda lihtsaid asju võimalikult keeruliselt. Ilmselt tingis selle autori soov rõhutada seda, kui erinev ja keeruline on ikka kõik kirjeldatu võrreldes lugeja tänapäevaga. Tulemus oli paraku vastupidine: kõik see terminoloogiline ilutulestik kippus sündmusi varjutama. Õnneks jäi enamik verbaalsest gemüüsest raamatu esimesse kolmandikku ja ülejäänu oli juba päris loetav. Tõsi, viie saamiseks sellest ei piisanud.
Teksti loeti eesti keeles

Stross on ideedekirjanik ja "Accelerandos" on neid rohkem kui küll. Autori visioon on igatahes võimas. Digitaalajastu teeb oma võidukäiku ning varsti pole me midagi muud, kui andmed küberruumis. Mitte just kõige meeldivam väljavaade, kuid sellest hoolimata üsna huvitav. Romaan koosneb üheksast jutust, mida tinglikult võib jagada kolmeks osaks. Nende keskmes üks perekond. Algab raamat võimsalt. Lisaks peadpööritavale visioonile mõistab autor ka täiesti korralikult kirjutada, luua maailma ja arendada tegelaskujusid. Kahjuks ei suuda ta taset päris lõpuni hoida. Mida kaugemale lugu areneb, seda pealiskaudsemaks Stross muutub. Justkui ei huvitaks teema teda ennast ka enam ning ta tahaks sellele joone alla tõmmata. Lugemist ja nautimist see ei seganud. Vähemalt minu puhul mitte ja oma viie teenib raamat auga välja. Parim asi, mida ma üle pika aja lugenud olen
Teksti loeti eesti keeles

Mõtted on Strossil väga head ja värsked. 80ndate juba tehniliselt-teaduslikult iganenud küberpunk stambid on kõrvale heidetud, asendatud parematega või läbinunud noorenduskuuri.

Tõsiselt lahe idee oli nt teadvusest lõimete loomine ja nendele erinevate ülesannete jagamine, ehk siis tehnoloogiline lahendus üheaegselt mitmes kohas olemiseks (kes meist siis ei igatseks seda). Samuti on hästi kirjeldatud lahti üleminekuid, kus kogu maailm ragiseb pingest mis uus tehnoloogia ja kiirem areng on peale sundinud nii tavadele, kujutlustele, seadusandlusele kui majandusele

Autori ilu seisneb ka mitmetele vanale ideedele, näiteks nagu Dysoni sfäär, uue vindi andmises. Nii on tema loos planeetidest ehitatud päikest ümbritsev kest, mis koosneb lugematust hulgast kosmoses hulpivatest protsessoritest. Sellised sfäärid, mis omakorda ümbritsetud veelgi suuremate sfääridega moodustavad tema teoses hiiglaslikke matrioskaajusid, mis on sedavõrd suure võimsusega, et sudavad simuleerida paraleelselt tuhandeid inimkondi jms.

Küll aga on teos stiililt neetult raskelt loetav ja vajas arusaamiseks omajagu „arvutikeele“ mõistmist. Joonealuste märkustena on seletatud ainult eriti rasked mõisted ning terminid nagu "inkrementaal varukoopia" on jäetud lugeja enda mõistatada. Töö iseloomu tõttu suutsin neist arvutiterminitest end kenasti läbi närida aga jäin samas hätta füüsikaliste ja bioloogiaalaste terminitega. Seega on üldiselt kaks võimalust. Et kas lugeda raamatut wikipedia lahti või siis lüüa käega ja lastagi tehnilisel mumbo-jumbol külgimööda maha libiseda.

Võibolla polegi paberkuju selle teose jaoks ideaalne? Ehk olekski parem epub versioon, kus kõik terminid on varustatud linkidega wikipediale ja muudele netiallikatele? Igaljuhul tõmbaks tugeva paraleeli Accelerando ja Michael Crichtoni teoste vahel. Ainult, et viimane suudab minu isikliku arvamuse kohaselt keerulist teadusjutt paremini teksti pakendada ja lugejale seveerida, seletades läbi tegelaste ka neid kasutatud mõisteid lahti, mitte jättes neid lugeja enda puurimiseks.

Ühesõnaga Accelerando juures pole parim osa mitte lugemismõnu vaid hiljem loetu üle mõtisklemisest tulev rahuldus. Ideid on Strossil väga palju, enamasti on need väga magusad ja uuenduslikud.

Olen kahevahel, kas panna maksimumhinne või kiskuda lugejavaenulikuse eest hinne nulli? Kas hinnata fantastiliselt häid ideid või materdada kohutavalt viletsat stiili? Ah põrgusse, paneme nelja ära.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olin seda raamatut kunagi lugenud, aga säärasel isiklikult keerulisel ajal, et meeles oli "noh, halb ei old, ok".
Nüüd lugesin uuesti. 
Millisest oivalisest kogemusest ma ilma jäin, sest hing oli maksimaalselt valus! See on äärmiselt tore raamat.
 
Jah, jah, tohutud visioonid, teadlik mateeria, intelligentsi hüppeline laienemine üha ja üha, oo, küberpunk, oo, teised mõistused, oo, avatarid ja vaba mõtlemine ja mm, alguses ka "raha ei ole vaja, kõik on tasuta" - aga peamiseltPEAMISELTon see minu jaoks imeline raamat seksist ja suhetest. 
 
Ärge nüüd tulge. "Heh, sul on raamatutäis imelisi ideesid kümberruumist ja võrkintelligentsusest, kosmosest ja selles reisimisest, aga naine võtab ikka suhted!"Ei, ma ei võta seksi ja suhteid selles raamatus peamisena, sest ma olen naine. Ma võtan seksi ja suhteid peamisena, sest ma olen mina.
Ja ma olen kaua-kaua elanud oma kogemuses, aga mitte saanud seda otseseõnu valideeritud. Jah, siin-seal on vihjeid. Siin-seal on läbi lillede öeldud, et päris krdi kuum. Aga otsesõnu, selgelt ja korduvalt on "Accelerandos" mulle esimest korda öeldud, et see ei ole imelik, kui naine pigem päästaks kui oleks päästetud, see ei ole imelik, kui mees on pigem kontrollitav kui kontrollija, ei ole imelik BDSM-seksida nii, et mõlemil on hea, isegi kui ei ole mees dom, naine sub dünaamika.
See ei eelda, et mees on nõrk jobu. See ei eelda, et naine oleks südametu tulehark (kuigi raamatus on ka üks säärane, negatiivse näitena, et ka nii saab). (No niivõrd-kuivõrd. Ka tema on inimene.) 
Viimaks.
 
Kogu loos - selles tohututeks kasvanud mõistustega, plateetide lammutamise ja Saturni rõngastele loodud tsivilisatsiooniga loos - jookseb teadvulikkuse ja ideede teemaga paralleelselt kaasa seksi, soojätkamise, armastuse ja armumiste teema ning seda on väga lohutav lugeda.Ükskõik, kui kaugele kehadest minnakse (ka valu kaotatakse kui ebavajalik), ükskõik, kui imelised vaimude välgatused on, ikka jäävad armumine, seks ja soov kassi silitada, kui kass ette sattub. Inimlikkus jääb ikka.Minnakse lahku, nii tore kui teine ka mingil ajal ei tundu, saadakse kokku, mis siis, et ollakse meie mõistes nii ebainimlikud kui saab. Nii lohutav. Nii armas. 
 
Raamatu päris-päris lõpp mulle väga ei meeldi - osalt ka selle suhtevärgi pärast. Tundub, nagu oleksid Strossil ideed otsa saanud. Aga aus olles - sellist sõitu veits meh-tundega lõpetada ei tähenda, et sõit poleks ikkagi faking imeline olnud. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:

Nagu kord juba mainitud, on tegemist sarjaga Aftermath, mida Dave Hutchinson ja Adam Roberts on kordamööda kirjutanud. Et siis tegevuspaik on sama, umbes sada aastat pärast Inglismaad väga põhjalikult rüüstanud meteoriiditabamusi. Ent kumbki autor veab oma tegelasi, Robertsi peategelaseks on 13-aastane epileptik Davy.
Tegelasi on muidugi veel, seejuures suht tarbetuid. Olustikku tutvustavad nad küll, näiteks vanamees, kes pargasega kaupa mööda Thames'i toimetab. Mootoreid pole kusagilt võtta, purjed ei toimi, nii tulebki pargast köiega ülesvoolu järel vedada või allavoolu liikudes pidurdada. Kirjeldatud on seda tööd pikalt, süžee kohalt on vanameest vaja aga ainult selleks, et ta ootamatul kombel oma pargasest laiba leiaks. Pikalt on juttu ka sõjaka naiskogukonna liidri raskest elust - et ta siis saaks Davyle mõned targad sõnad öelda.
Stiil mulle kohati meeldis, selline rahuliku vooluga ja rustikaalne, mille vahele autor poetab kolmest ühesõnalisest lausest cliffhangeri. Kordusi on siiski paljuvõitu. Saab Davy noole selga, väga valus on, eriti kui seda noolt kasutatakse abivahendina, et ta evakueerimiseks hobuse selga tõsta. Ja siis on kaks nädalat ikka väga valus, enne kui natukene juba liigutada saab...
Nii et olustik on, stiil on, ainult intriig on kuidagi tobe.
Teksti loeti inglise keeles

Eks see sari ju ebaühtlane ole. Ning mida mahukam osa, seda enam on seal täitematerjali. Antud juhul on püütud süstematiseerida loitsude olemust, koostist ning umbes nagu sedagi, millise elementaali mõju all olija milliseid loitse suudab kokku panna.
Siis on hulk vähetähtsaid intriige ja lõpuks pikk kirjeldus pealahingust. Autor pole peategelaste arenguga väga kiirustanud, aga kaheksandas osas on Boxxy võimed juba jumalikele suhteliselt lähedal. No ja siis tuleb talle ka väärilisi vastaseid otsida. Aga kui omadusi, oskusi, loitse ja relvi on peaaegu lõputult, võivad need segi minna, täpsemalt, lugejal võib tekkida küsimus, et kas tüübil siis selle olukorra lahendamiseks paremaid vahendeid ei olnud. Ja ei viitsi ka tagasi lapata, et vaadata, mis oskused, omadused jms Boxxyl on. Neid loetelusid pole liiga palju, sest iga kord võtavad need enda alla mitu lehekülge.
Ei soovita, aga minu jaoks on see lahedalt mitte-deep ajaviide lõunauinakule eelnevaks veerandtunniks.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG romaan pika sarja keskelt, seega pole põhjust mingit kunstilist sügavust oodata. Samas on autor tänuväärsel moel võtnud vaevaks kogu sarjas valitsevaid jõuvahekordi lahti seletada.
Fantasys on väga sageli probleemiks jõudude tasakaalustamine nii, et mõlemal vaenupoolel oleks võiduvõimalus. Seepärast toimub tegevus reeglina tulirelvade-eelsel ajal. Ent keerukas võib olla ka usutavalt kirjeldada tule-elementaalile toetuva warriori võitlust jää-elementaalile toetuva wizardiga.
Niisiis, Boxxy koos oma familiaaridega ründab üheksa kaitseliiniga kindlust, igaüks neist familiaaridest satub kokku võimalikult ebasobiva vastasega ja nii ongi võimalus kirjeldada, millised loitsud kelle vastu kuidas mõjuvad. Familiaarid saavad kõvasti rappida, aga teevad oma töö ära ja koguvad rohkesti punkte, et jõuda järgmisele tasemele. (Mitte level up, kuigi see võib olla eelduseks, vaid rank up.) Et siis succubusest, kel varasemast nii- ja naasugused oskused ja omadusest, saab džinn jne. Selline kulissidetaguse mehhaanika äraseletamine tegi romaani minu jaoks täiesti loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Kolmas osa sarjast "Aftermath". Mõne aasta eest kirjutas Hutchinson esimese osa "Shelter", siis lisas Adam Roberts samasse maailma teise osa "Haven" ja Hutchinson jätkas kolmandaga. Meenutuseks: umbes 80 aasta eest tabasid Maad suuremat sorti meteoriidid ja lõhkusid palju asju ära, näiteks Londoni ning hulga muid asulaid, igasugune taristu ei tööta, ringi liigutakse hobuste ja jalgratastega.
Nagu varemgi öeldud, meeldib mulle Hutchinsoni rahulik jutustamisviis: ka ootamatud sündmused lihtsalt juhtuvad, ilma mingite eelnevate ohumärkide või hilisema juubeldamiseta. Üldse on sündmused, kirjeldused ja dialoogid minu jaoks sobivalt tasakaalus.
Allesjäänud tsivilisatsiooni üks tugipunkte on Plymouthi endine mereväebaas, sealt lähetatakse eriagent Adam uurima, mis toimub mujal, näiteks Oxfordis. Ja ühtlasi korda looma, kui kusagil mingit jama märkab. Jamasid selles segases maailmas muidugi jätkub ja Adam lahendab neid omal kombel. Näiteks kui talle tundub, et linnakeses on võimust võtmas maffia, avastab linnarahvas ühel hommikul, et peaväljakule on rivistatud mõnikümmend paremat jalga. Ülejäänud kehaosasid ei leitagi, aga maffia kaob linnast nagu võluväel.
On umbes kolm asja, mille vajalikkust Hutchinson rõhutab. Kuninglik merevägi - sest seal on alati väga mitmekülgsete oskustega inimesi, ükski töö ei jää tegemata. Siis vanad ülikoolid, mis säilitavad teadmisi ja jäävad ka segastel aegadel neutraalseks. Ning vanad perekonnad: kui ühe liikmed on 150 aastat töötanud politseis ja teised niisama kaua otsinud teid hõlpsamaks rikastumiseks, siis lapsed on ju maast-madalast koos mänginud, konflikti tekkides klaaritakse omavahel, uustulnukaid, kes politsei või kuritegevusega liitunud alles 15 aasta eest, ei saa ju usaldada.
Veel üks detail sarja kohta: kui Dave kirjutatud osades on peategelaseks Adam, superman, kes ei suuda oma tapjainstinkti alati taltsutada, siis Adami kirjutatud osas on peategelaseks hädine epileptik Dave, kel ellujäämisega suuri raskusi.
Teksti loeti inglise keeles

Selline paralleelosa - ja sellisena on ehk ka autoril olnud lihtsam kirjutada. Pole siin Boxxyt ega tema deemonitest familiaaride kõlvatusi, on ainult väike Fizzy oma pürgimustega ikka paremaks meistriks saada. Hetkel on ta mithrilist golem ja juhuslikkuse jumala paladin... Meeldival kombel on püütud ühendada füüsikat ja loitsusid, nii et paralleelselt ürgelementidele tuginevatele needustele on mängus ka elekter ja magnetism.
Oma võlu lisandub nende jaoks, kes vene keelt vähemalt sõimusõnade tasemel valdavad. Mul on kahtlane tunne, et autoril pole nende gradatsioon päris paigas, kuid naljakas on ikkagi.
Et siis suht lahe lorament, aga ega enamat ei saagi ju LitRPG puhul loota.
Teksti loeti inglise keeles

13. Laundry sarja kuuluv raamat, tuleval aastal pidi veel üks ilmuma. Kuigi mõtted kipuvad juba nüüd otsa saavat.
Naguteada, pääsevad vastikud, jumala staatusele pretendeerivad olevused Maale matemaatiliste võrrandite, aga ka inimohvreid toovate kultusrühmade loitsude kaudu. Organisatsioon koodnimega Laundry peaks selliseid sissetunge ära hoidma. Ligi 30 aastat tagasi hakkas üliagar ametnik kahtlustama D&D huvilisi koolipoisse - et kah pöörduvad imelike nimedega olevuste poole ja manavad ja suhtlevad kuidagi šifreeritult. Poisid eraldatakse ühiskonnast, teised lastakse hiljem lahti, aga mängujuht saab "eluaegse" laagrist, kust pääsemine on nii füüsiliste kui maagiliste vahenditega võimatuks tehtud. Aga 28 aastaga õpib nii mõndagi ning kogu selle ajaga on mees välja mõelnud AD&D mänge, mille sisu sarnaneb kahtlaselt sarja viimastes osades toimunuga.
Sõidab siis mees mänguhuviliste kokkutulekule ja seal tuleb tal kokku puutuda pigem LARPi kui lauamänguga. Hea küll, kõik teised süüakse ära või saavad muul kombel piinarikkalt otsa, poiss ja tüdruk (mõlemad küll juba neljakümnendates) pääsevad enam-vähem terve nahaga ja võetakse Laundrysse tööle, vihjatakse ka, et nende isiklik elu võib saada õnneliku pöörde.
Lahja, niisiis, ja vähemalt üks asi tekitab ajateljel segadust: et kui need ja need asjad on juba juhtunud, siis on see tüüp juba surma saanud ja tema tiitel on teisele üle läinud.
Et raamat vähemalt eemalt vaadates romaanina paistaks, on samade kaante vahele pistetud 2009. aastast pärit jutt Overtime, mis on küll tore ja seni (vist) ainult ajakirjas ilmunud, kuid ei oma põhitekstiga mingitki seost.
Teksti loeti inglise keeles

Kohati naljakas, aga siiski jabur ajarännulugu. Võimalik moraal: ei tohiks viia kaasaegseid leiutisi aega, kus nendeni jõudmiseni kuluks veel sajandeid.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu, mida peaks vist kaks korda lugema.
Üks liin on droogidisainerist: mehest, kes loob uusi ja huvitavaid hallutsinogeene ja ühtlasi videoid/muusikat, mis elamust võimendaksid. On küll vihjatud, et nooruses oli tal seepärast pahandusi, kui nüüdseks on ta väga, väga hinnatud kunstnik. Oma geenidest lasi ta endale tekitada nn tütre, kes hiljem otsustab saada armukeseks, ta on ära näinud kõik vaatamaisväärsused maal (ja vist ka Kuul), ostnud mõned kultuuriajaloo kõige kallimad maalid ja laseb end vahel mõneks ajaks kunstlikku koomasse panna.
Ning vahepeal on lõigud Stonehenge'i uurinud veidrikest ja nende oletustest. Kokkuvõttega: Stonehenge on nii suur peegel, et igaüks näeb seal enda teooria peegeldust.
Hea küll, ärkab droogidisainer järjekordsest koomast, talle ei meeldi tütre/armukese järjekordne boyfriend, keda ta peab luuseriks (aga kellel veab), ja loomulikult koondub kõik Stonehenge'is ühte bad tripi. Mitte Kesey-Leary sitiilis, aga ikka tõsiselt bad trippi.
Aga miks kaks korda lugeda? Enne oma viimast pooleaastast koomat nägi peategelane tulevasi sündmusi ilmselt ette, läks nö eest ära selleks ajaks. Mis asetab tegevuse mõneti teise valgusse.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei taha öelda, et autor kirjutada ei oska, aga pärast sissejuhatust kipub asi minema skemaatiliseks. Umbes nagu vaidleks noor Karl Marx Ayn Randiga. Järeldus on küll õige, kuid selline, mida vaid harva söandatakse välja öelda: selleks, et inimkonna elu kekmsiselt mugavamaks muutuks, on paratamatult vaja sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist. (Piltlikult ja üldse mitte jutust võetuna: ka need, kelle töönädal on 75 tundi, saavad endale lõpuks külmiku ja teleka.)
Teksti loeti inglise keeles

Autor ei anna omalpoolt toimuvale tausta, laseb seda teha tegelastel endil (ja selline stiil mulle teadagi meeldib). Tegelased ei räägi enesestmõistetavatest asjadest. (Kui keegi ütleb, et nüüd tuleb minna Frankie juurde, siis ei hakka ju keegi täpsustama, kes on Frankie.) Tegelaste omavahelist juttu ei saa alati usaldada, sest sageli on nad mingi droogi mõju all. Võib siiski aimata, et Venemaa on Saksamaaga sõjas, aga Brüsselis asuv Euroopa juhtkond ei oska seisukohta võtta, kusagil - Kuu peal? - on koloonia, mille varustamist venelased blokeerivad, tegutseb vähemalt üks, tõenäoliselt kaks juutide maailmavalitsemise eesmärgiga salaorganisatsiooni ja maailma kõige edukamad (koos teenindava personaliga) on ankurdanud oma kunstsaare Vahemerre).
Naguöeldud, võib suur osa sellest olla vaid osa tegelaste hallukatest.
Minu jaoks kõige meeldivam oli muusikaga seotud episood, vana rockeri jõuetu viha, kui tema bänd tahab hakata raha nimel teknot tegema. (Ma olen mõnel korral sattunud bändide esinemiseelsesse lavatagusesse, aga mitte kunagi olukorda, kus palgamõrtsukat valmistatakse ette salakavala juudiliidri mõrvamiseks.)
Üldiselt jääb mulje, et pikemast romaanist on võetud lehekülgedepakke, mitte peatükke, vaid täiesti suvalisi. Sest iga kord, kui lugejal tekib tunne, et ta saab aru, mis toimub, läheb kirjeldus mujale, teiste tegelaste juurde.
Kokkuvõttes: suurepärane küberpunk, äärmiselt nauditav lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Keskeakriisis mees on tööl juba nii uimaseks jäänud, et saadetakse koos naisega firmale kuuluvale saarekesele taastuma. Osa saarest ongi puhkekompleks, aga osa nagu midagi muud, kõrvalisi sinna ei lasta.
Mees magab vale naisega, sukeldub vales kohas, näeb asju, mida ei peaks nägema. Kõige selle tõttu saab temast amfiibinimene.
Teksti loeti inglise keeles

Pärast jumala surma mõnekümne aasta eest tekib maa peal tohutu kaos, katedraalis elavad nunnad lähevad väga kiimaliseks ja ühtuvad katedraalis leiduvate kivikujudega. Mõned neist kujudest kujutavad inimesi (pühakuid vms), mõned mitte. Igatahse sünnivad lihast ja kivist järeltulijad, kes kuulutatakse ebarditeks, kui katedraali saabub totter paksuke, kes olevat tundnud kutset piiskopiks hakata - kõigepealt laseb ta katedraali aknad kinni katta, et väljas valitsev kaos sisse ei pääseks.
Hästi kirjutatud jamps, mumeelest.
Teksti loeti inglise keeles

Sellesse juttu sisse minna on palju lihtsam (tõsi, mõningad eeldused peavad selleks olema) kui kirjeldada, millest see räägib.
Tegevuskohaks Ameerika suurlinn, aga kuna vastikud sino-sovietid on selle vastu maha pidanud juba mitu "sõjalist erioperatsiooni", siis on linn kannatada saanud. Veel on elus mõned juhuslikud tsivilistid, peamiselt aga tänavakambad, mis on harjunud enda eest seisma (ja üksteist reeglina ei salli). Siis tekib kusagilt miski uus kamp, mille liikmed on nii suured, et trambivad maju puruks. (400 ei näita mitte hulka, vaid linna piirkonda.)
Vaenulikud jõugud ühinevad, muudavad hiiglased kuidagi tavaliste inimeste suurusteks ja tapavad ära, ise muidugi samuti ohvreid kandes.
Keelepruuk on mõnus, jõukude nimed on toredad - ja keda siis ikka nii väga huvitab, mis ja miks juhtus...
Teksti loeti inglise keeles

Pikapeale läheb ikka tüütuks. Autor ei raatsi oma tegelastekambast loobuda ja pühendab neile palju lehekülgi. Täpsemalt siis sellest, mis oskusi ja leveleid keegi vahepeal juurde saab ning milliseid omadusi see kaasa toob ja kuidas atribuudid kasvavad.
Tõsi küll, peategelane saab mõneks ajaks surma, aga kuna ta sündis puust kastina, siis ei saa see ju lõplik olla.
Teksti loeti inglise keeles

Rucker on kirjutanud palju häid tekste, kindlasti jääb küberpungi ajalukku romaan Wetware oma järgedega ning toredaid lühijutte on samuti. Aga seesinane oleks võinud ka kirjutamata jääda - või vähemalt ei leia ma ainsatki põhjendust, miks pidanuks see ilmuma küberpungi kogumikus.
Teksti loeti inglise keeles

Kui suuremal osal peegelpäikseprillide autoritel on rõhk ideedel (pluss ehk natuke slängi), siis Queen of Cyberpunk on võtnud ka keeleuuenduse (?) täie rauaga ette. Mõned mõtted on jõudnud Gibsoni esimesse triloogiasse, mõned veel sinna-tänna. Minu jaoks oli kõige nauditavam jälgida, kuidas visandist (milleks seda juttu võib ju pidada) kasvas aastatega välja midagi nii lahedat nagu romaan Synners
Teksti loeti inglise keeles

Pronto kiidusõnadega jääb vaid nõustuda. Lugu meenus aga seepärast, et mis ca 40 aastat tagasi oli põnev hüpotees, on nüüdseks samahästi kui reaalsus. Et inimmõistus uurib tehismõistust ja vastupidi, aga on saanud selgeks, kummal poolel on selles mängus tugevamad kaardid.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmise arvustuse kirjutamise ajal võis see lugu tõesti tunduda teismelise poisi huvitava, kuid naiivsevõitu katsetusena. Nüüd aga, eriti kui asendada dirižaabel drooniga ja teisendada lubatud dirižaablite mass kaasaegseteks droonideks, tundub lugu lausa hirmuäratavalt ettenägelikuna.
Riikide vahel toimuvad droonide sõjad, mis kestavad paarist tunnist mõne päevani. Droonijuhid ei ole vahetus läheduses, vaid teevad oma tööd kasvõi teiselt poolt maakera. Paremad droonijuhid saavad hakkama ka viie drooni üheaegse juhtimisega. Sõda käib antud juhul maailma suurima päikeseelektrijaama pärast: kaheksakümne miili jagu päikesepaneele. Tsiviilelanike pihta ei tohi lasta, ÜRO analoog karistab reeglite vastu eksinud. Isegi USA - Hiina konflikt Tiibeti pärast on realistlik.
Jah, natuke on paratamatut naiivsust. Esimese maailmasõja lendurite autunnet: täna lasid sina minu alla, minu kord on seega joogid välja teha. Siis see rohkem keskaega kuuluv, totaalset sõda välistav mõtteviis, et maa ja inimesed on vajalik ressurss, mida ei tohiks hävitada, ja konflikti lahendavad valitsejad või nende valitud eestvõitlejad omavahel (ning ÜRO kinnitab tulemused).
Avalõigus on küll kinnitatud (võimalik, et see on hiljem lisatud, mul on see '93 aasta versioon), et kui maa elanikkond jõuab 20 miljardini, algavad uuesti totaalsed, ajaloos tagsi paiskavad sõjad.
 
Teksti loeti inglise keeles

Iga järgmise osaga venib miinus pikemaks, aga hinnet madalamaks võtta pole ka nagu mõtet. Võtsin ette meelelahutuseks ja meelelahutust see ju ka pakkus.
Kui intriigide lahendused on naljakad ja leidlikud (kohati), siis nõuab nende ette valmistamine muidugi liiga palju tekstiruumi. Juba loetelud Boxxy/Kiera oskustest, omadustest, atribuutidest, loitsudest jms võtavad terveid lehekülgi. Ning kõiki neid on nii palju, et lugejal on väga raske ennustada, mida neist järgmise konflikti puhul kasutada võidakse. Liiatigi ei lase autor "headel" (mis on muidugi suhteline mõiste) otsa saada, isegi kui neile pole just palju tegemisi antud.
Või, noh, deemonitest familiaarid ei saagi ju surma saada, piisab lihtsast loitsust, et nad teispoolsusest tagasi ilmuksid. Surematu ja hävimatu on ka pealkirjas mainitud Teresa, tõe ja õigluse jumalanna. Jumalate karistamine on jumalate endi vaheline asi, ometi on ka Boxxyl oluline roll, kui Teresat sunnitakse oma pettusi ja valesid avalikult tunnistama. Igatahes saab inimeste ja haldjate vaheline sõda selleks korraks läbi ja ilmselt algab järgmine osa väiksemate intriigide lahendamisega - mis aga loodetavasti suurteks kasvavad...
Teksti loeti inglise keeles

Sarja arenedes lähevad romaanid ikka pikemaks, järelsõnas kurdab autor liiatigi, et ei pööranud kõigile tegelastele võrdselt tähelepanu. Aga kõik need võitluste kirjelduse: kangelane kangelase vastu, neli nelja vastu, 5K armee 20K armee vastu võtavad enda alla tõesti tüütult palju lehekülgi, eriti kui ei le eelnevat ülevaadet kummagi poole võimalustest. Isegi kui meie lemmik Boxxy (everybody loves big chests) peale järjekordset kaklust oma lisandunud leveleid, oskusi ja omadusi üle vaatab, kulub selleks terveid lehekülgi.
Tema ise ei saa Boxxy küll eriti olla. Haldjate juures elades veedab ta suurema osa ajast väga sõbraliku ja entusiastliku kass-tüdrukuna (inimesesuurune, aga kassi kõrvade ja sabaga), kes kangesti tahab luurajaks õppida. Ja veidi aega isand Sandmanina, kes puhastab linna kurjategijatest ja asotsiaalidest, ent pakub raha eest oma teeneid ka siis, kui vaenulikud inimesed haldjaid ründama hakkavad. Lisaks muule on ta veel "emme" viiele väga noorele drüaadile (antud juhul on need ühtaegu hiigelpuud ja naisolevused).
Kokkuvõttes, lugu kippus tükati igavaks ja kuigi autor oli seda ilmselt mõnuga kirjutanud, venis miinus ikka pikemaks. Aitab küll sellest sarjast, otsustasin. Võtsin ette ühe oma lemmikautori aeglaselt kulgeva postapo, siis tundmatu austraallase küberpungi, aga kumbki ei köitnud ja üha sagedamini mõtlesin, et mis ikkagi Boxxyst edasi sai...
Teksti loeti inglise keeles

See ei ole raamat - või sari - mida lapselastele unejutuna ette lugeda. Liiga palju humoorikat nö adulti. Et siis lõbus lugemine, mida on raske käest panna, hoolimata kordustest ja omaduste-võimete tabelitest. Sageli juhtub, et kangelane saab liiga kiiresti oma tasemed kätte ja siis pole enam eriti kuhugi areneda, kuigi autor tahaks veel viis järge kirjutada. See ei käi ainult LitRPG kohta, aga ka see, kes kirjutas dozore ja kelle nime pole praegu sünnis nimetada, lasi oma kangelasel liiga kiiresti tipu lähedusse tõusta. Ilievi maailmas ongi see õnnestunud võte, et teatud tasemeni jõudes tuleb ümber kvalifitseeruda. Boxxy võib olla mimicuna ja warlockina maksimumini tõusnud, aga peab nüüd käsitöölisena või doppelgängnerina üsna algusest alustama. Kolmes esimeses osas esines ta omaette tegutseva monstrumina, järgmistes peab ta hakkama inimühiskonda sulanduma. Karta on, et ma jään tema seiklusi jälgima, kuigi peaksin lugema midagi hoopis muud...
Teksti loeti inglise keeles

Poliitiline ebakorrektsus on endiselt vägagi nauditav. Kui selgub, et üks demonessidest on androgüün, koguneb seksi ehk liigagi palju, aga ikka parem kui erektor. Pärast paari õnnestunud operatsiooni - või õigemini juba alates linnakese hävitamisest - tekib kodanik Morningwoodile väga võimekas vastane ja nii ta suuremast osast oma võimetest ilma jääbki. Aga olekski ju igav, kui kõik aina ülesmäge läheks. Tuleb ümber kvalifitseeruda käsitöömeistriks, tõrksaks õpetajaks lillade patsikestega goblin, kelle isa ja venna ta hiljaaegu nahka pani. Kohtumine kaose, kokkusattumuste, õnne ja ebaõnne jumalaga on samuti tore ja meenutas mulle miskipärast Sheckleyd.
Ei soovita kellelegi, aga ise kavatsen ka järgmist osa nautida.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG kokkupanekuks on mitmeid võimalusi. Tegevus võib toimuda paralleelselt reaalsuses ja virtuaalsuses ning see, kes on ühel pool sõber, võib teisel pool osutuda vaenlaseks vms. Muidugi võib kõik juhtuda ainult virtuaalsuses, aga ka siis on abiks, kui toimub mingi suhtlus seiklejate ja labürindi genereeritud kollide vahel, mitte lihtsalt NPC-de tuim nottimine. Peategelas(t)e võimete ja oskuste kasvu dokumenteerimine on ilmselt vajalik, jääb autori otsustada, kui põhjalikult ta seda teeb - väga kerge on arvuderägastikuga lugeja huvi hajutada.
 
Mida on siis sedapuhku teisiti tehtud? Peategelane pole õnneotsija või (tavamõttes) kangelane, vaid dungeoni genereeritud vastane eriti äpardlikele seiklejatele - ent ajapikku õnnestub tal dungeoni mõju alt vabaneda ja omandada vaba tahe. Teiseks on ta - eriti alguses - nii loll, et vajab pidevat autoripoolset kommenteerimist. Tema enda eksistentsiaalsed küsimused on: Kas see on söödav? Mõned raudesemed ei ole. Veel tähtsam küsimus: Kui on söödav, kas see on maitsev? Jällegi, seiklejad, st inimesed, on, aga puud mitte eriti. Oskuste kasv? Autor on kuhjanud kokku erakordselt põhjaliku komplekti oskustest, võimetest, lisahüvitistest jms, mis teevad võimalikuks järgmised oskused, loitsud jne. See võib tunduda tüütu, aga on samas ka üsna naljakas, eriti kui kujutada ette lugejat, kes pole mingil kujul D&D-ga varem kokku puutunud.
 
Peategelane ise oli vähemalt minu jaoks üsna üllatav. Kindlasti mitte ükski neist, kelle hulgast mängija väga paljudes mängudes saab oma kangelaseks valida: ei ole paladin ega druiid ega vibukütt ega... jne. Antud juhul on peategelaseks mimic, kelle esimeseks familiariks on succubus ja - juba romaani lõpuosas, kui ta võimed on oluliselt arenenud - teiseks familiariks fiend. Mõlemad nagu mõnest animest pärit: rinnakad ja väga napilt riides naisdeemonid.
 
Tarbetu kõrvalepõige: vägaammusel ajal, kui 286 oli tehnika viimane sõna, aga ka XT ajas asja ära, tundus Rogue kõige põnevama mänguna - kuni Nethacki tulekuni. Arvestatav hulk tunde kulus labürintides hulkumisele ja üksainus kord elus tundus mulle, et ees paistab kauaotsitud Yendori amulett. Aga ei, loomulikult oli see mimic...
Niisiis, peategelane on pealtnäha puust kast või kirst, kelle üks omadusi on kannatlikkus, võime päevade kaupa liikumatult paigal istuda ja seiklejaid oodata, sest kui mõni neist peaks optimistlikult kaane avama, leiab ta eest suure hulga väga teravaid hambaid... Kujumuutmise oskus areneb vähehaaval: et jalad alla võtta, kolme kombitsaga mõõkasid keerutada, kasvatada endale pimedas nägevad silmad jne. Igatahes, kui alguses on tegemist läbinisti rumala ja süüdimatu tegelasega, siis osa lõpuks, kolme kuu vanusena, on ta 33. leveli mimic ja ühtlasi 22. leveli warlord ning äsja hävitanud umbes 8000 elanikuga inimasula - mitte küll niivõrd ise, kui familiaridele käske jagades.
 
Kokkuvõttes: tegemist on sarjaga Everybody Loves Large Chests, mis on iga osa kaanele ka suurte tähtedega kirjutatud. Neid osasid on praeguse seisuga umbes üksteist. Ja Morningwood on antud juhul peategelase nimi: Boxxy T. Morningwood. Familiarid käivad peale, et tal võiks olla nimi. Kas nimi on midagi maitsvat? küsib ta. Jah, kinnitavad familiarid. Ja itsitavad tükk aega, kui miski random (või mitte päris random) generator talle sellise nime annab. Kusjuures puust kast, isegi kui ta võib soovi korral jalad alla võtta, on loomulikult (või vähemalt esimeses osas) täiesti aseksuaalne. Kuigi nii sarja kui avaosa nimi sisaldavad mõningat mitmetimõistetavust.
 
Millegi võrrelda? Mitmedki Pratchettid pole (isegi originaalis, tõlgetest pole mõtet rääkida) kaugelti nii naljakad. Samas ka mitte nii verised. Kui ma Murderbotiga tutvudes hindasin seda miinusega viiega, siis päris samal tasemel Boxxy ei ole. Aga seda lugu ette võttes ma ei tahtnudki midagi muud kui lõbusat paari-õhtu-lugemist ja just selle ma saingi. Olgu siis plussiga neli, ja vähemalt ühe järje loen ma veel.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei hakka siinkohal sisu ümber jutustama või arutama ulme ja maagilise realismi vahekorra üle teoses. Tahaksin lihtsalt rõhutada, et tegemist on kohalikus mastaabis tippkirjandusega. Romaan võiks olla lausa kohustuslik lugemine neile, kes kirjutamise teekonnal esimesed sammud juba astunud - algajatel, kes ise ka veel ei tea, mida teevad, pole sellest kasu. Aga mumeelest on õpetlik, kui põhjalikult peaks autor oma kirjeldatavat maailma tundma ja kui hoolikalt valima just selle loo jutustamiseks kõige õigema vaatenurga.
Nii mulle tundubki, et autoril oleks õigem jääda endale lähedaste teemade juurde ja loobuda tellimustöödest.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjeldatud maailmas on palju maagiat. See on ka mõlema autori jaoks kodune teema - Kadrey Sandman Slimi sarjas oli alatasa kõrvaldada zombisid, deemoneid ja muud sellist klientuuri. Kadrey stiili ma arvan tundvat, ikkagi üle tosina romaani loetud, ja neid stiilinäiteid leiab ka sellest raamatust, kuni ühe positiivset üllatust märkiva hüüatusena. Nii et sündmused arenevad kohati üsna loogiliselt. Khaw karjäär sai alguse arvutimängude stsenaristina, hiljem on lisandunud raamatuid, aga tundub, et see algus jättis oma jälje. No et mänguloogika on veidi teine, üleminekud ühest situatsioonist teise võivad toimuda äkilisemalt, eriti nn "liivakastides".
Selles loos saavad tegelased sageli surma ja äratatakse ellu, süüakse ära, seestuvad või juhtub midagi veel hullemat. Vereohvrid vahel aitavad, vahel aga teevad asja hullemaks. Nii et värvikaid episoode piisab.
Sisu keerleb suuresti selle ümber, et peategelannal - vabakutselisel esoteeriliste probleemide lahendajal - on olnud rasked ajad. Lihtsaid töid ei pakuta, keeruliste eest ei taheta väärilist hinda maksta jne. Tuleb talle pähe endale kaitseingel manada. Läheb hangib raamatu (haruldus, muidugi!) kus sellekohane õpetus. Paraku saab ta õige manuskripti asemel võltsingu ja olevus, mis manamise peale ilmub, on kõike muud kui ingel. Ning kõik vihjab sellele, et olevusest vabanemise vältimatuks eelduseks on esilemanaja surm.
Positiivse poole pealt võib mainida näiteks peategelanna teadmisi psühhotroopsete ainete vallas. Mitte nii positiivne on see, et minu arvates on Khaw'le on kirjutamise käigus meelde tulnud, et tema koduses malaisia folklooris on veel mõni vastik elukas, veel mõni kaval lõks surelike jaoks, veel mõni loits, mis võiks kaasa tuua maailmalõpu. Ja mulle üldiselt ei meeldi, kui mängureeglid poole mängu pealt muutuvad.
Teksti loeti inglise keeles