Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· John W. Campbell, Jr. ·

Who Goes There?

(lühiromaan aastast 1938)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science-Fiction» 1938; august [autorinimega Don A. Stuart]
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
2
0
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (5)

Legendaarse mehe tuntuim tekst!

John W. Campbell, Jr. on see mees kellega seostatakse seda ameerika ulme kuldajastut 1939-1946 (mõni venitab veel paar-kolm aastat juurde). Campbell oli alates 1938. aastast (kuni surmani) ajakirja «Astounding» toimetaja: just tema ajakirjast tulid Robert A. Heinlein, A. E. van Vogt ja Isaac Asimov – ameerika ulme suur kolmik. Just Campbell tõi ulmesse tagasi Clifford D. Simaki, tegi ajakirja püsiautoriteks Henry Kuttneri ja C. L. Moore`i, Theodore Sturgeoni. Just Campbelli käe all kirjutasid Eric Frank Russell ja L. Ron Hubbard oma parimad tekstid.

«Who Goes There?» on lugu sellest, kuidas ameerika polaaruurijad leiavad Antartikast, jää seest mingi võõra kosmoselaeva, sulatavad selle välja ning sealt pääseb lahti Olend. Olend on justkui liba: suudab võtta mistahes kuju. Nii nad seal siis notivad üksteist tulnuka pähe, ainuke kes kogu aeg terve nahaga pääseb on Olend ise.

Võiks arvata, et sihuke õudukavarjundiga rappimislugu, aga ei, loost kumab läbi mingi kummaline ja kaine teadlaslik vari. Campbell oli MITis õppinu ning üsna prohvetliku fantaasiaga (ka hüperruumi idee pidi temalt pärinema).

Väärib kindlasti lugemist.

Kurb, et see tekst jäi autori viimaseks jutuks – leping «Astoundingu» kirjastajatega nägi ette ka punkti, et Campbell ei tohi enam ise kirjutada. Samas pärinavad Robootika Kolme Seaduse, Asumi ja Tulevikuajaloo ideed paljuski just Campbellilt.

Pseudonüümist! Don A. Stuart (autori naise Donna Stuarti neiupõlvenimi) märgistas lugusid, mis olid keerulisemad ja mõttetihedamad; tavalisi kosmoseoopereid avaldas John W. Campbell, Jr. oma kodanikunime all.

Lühiromaanist on ka filme valminud: «The Thing» (1951) ja sellest 1982. aastal tehtud värviline remake. Mõlemad on head tükid, remake paistab silma veel ka kõrgeklassiliste limaste ilgustega. Remakei on näidanud ka mingi kohalik telekanal. Selle uue versiooni põhjal kirjutas Alan Dean Foster ka romaniseeringu, mille pealkiri oli samuti «The Thing».

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Tige andmine! Lugu sattus mulle ette mingis naabrite kogumikus (kas see poln''d midagi taolist nagu "Amerikanskaja fantasticeskaja proza 30-40"? või midagi sihukest). Veetsin tõesti mõnusalt aega. Kuna Jürka on seda teost põhjalikult tutvustanud, siis polegi muud kui "viis" ära.
Teksti loeti vene keeles

Osasid jutte loetakse ja tuntakse muidugi ainult tänu populaarsele ekraniseeringule, aga Campbelli oma selliste hulka arvestada ei saa - võitnud on teine päris palju prestiižsseid auhindu ja kui ulmefanaatikutest tuttavaid õigesti olen mõistnud, kuulub autor ise kaasaegse ulmekirjanduse suurkujude hulka... andis vist mingit märkimisväärset ajakirja välja. Mulle endale jõudis viimaks midagi pärale: oluline on klassikalisi ulmejutte lugedes arvestada, et kui rohelised mehikesed, lendavad taldrikud, kehade ülevõtmine ja muu säärane on asi, millest praeguseks juba lugematuid filme vändatud ja raamatuid kirjutatud, siis sajandi esimesel poolel pidid selliseid teemasid käsitlevad lood päris novaatorlikult ja rabavalt mõjuma. Söandan oletada, et kõnealune lühiromaan, mis esmakordselt 1938. aastal ilmus, on ka üks varasemaid näited nüüdseks üsna kulunud nn. kehanäppaja-loost, nii et selles valguses ei tohiks kellelgi olla õigust süüdistada seda ebaoriginaalsuses. Lihtsalt tähelepanek. Kuigi jutu ideestik on särav ja õhkkond lämmatavast paranoiast tiine (nagu filmgi), on polaaruurijate meeskonda kuuluvad mehed armutult ühedimensioonilised. Kuna tekst pole oluliselt pikem keskmise koolipoisi referaadist, siis oodata ei maksagi, et tegu Jean Valjeanidega, aga individuaalsete isiksuste puudumise pärast sulanduvad nad üheks üksluiseks kollektiiviks. Vähemalt filmis on nad sellised uimased muidusööjad ja seega veidi koloriitsemad. "The Thing`i" stsenaristist Bill Lancasterist pole ehk ülbe väita, et Campbelli juttu on kergem austada kui seda võrratuks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt on muidugi raju ja omast ajast ees - siit kiirgab ju otse Dicki moodi paranoiat. Hinne on kompromiss uuenduslikkuse tunnustamise ja lapsikuste peale ohkamise vahel. Hirmus kahju igatahes, et ta rohkem ei kirjutanud.
Teksti loeti inglise keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nüüd kus esimene lugemine on lõpetatud, hakkan ma mõtlema kas peategelasena esitatud mees, Earl Turner, üldse on selle romaani peategelane. Kui romaani sündmused viivad ühiskonna olulise ümberkorraldamiseni, nagu paistab, siis üksiku tegelase osa ei saa olla kunagi nii suur et teda ennast pidada keskseks, isegi kui ta ise aktiivselt kaasa lööb, ja endast kõik võimaliku annab. Kuigi Turner tegutseb tulemuslikult, kaasa arvatud mõned dramaatilised tagasilöögid, on tema tähtsamaks ülesandeks võimaldada lugejatel heita pilk n-ö vana ajastu viimastele aastatele ja võidutseda koos uue ajastu võitjatega.

 

Tähtsaim tegelane leiab endale pidevalt uusi ettevõtmisi, pinge, vähemalt minu jaoks, oli üleval ja lugemine läks kiiremini kui näiteks Koestleri „Keskpäevapimedusejuures. Parajal hetkel esitatud praktilised nõuanded lähendavad lugejat looga ja tekitavad tunde nagu oleks ta ise sündmuste keskel. Koestleri romaani „Keskpäevapimeduspeategelane Rubašov, ei olnud kunagi nii tulemuslik mässaja kui Turneri päevikute“ Earl Turner, ent jättis minu jaoks parema mulje oma rikkama siseelu poolest võrreldes Turneriga, ja kas ei viita Turneri kohatised surmatungi puhangud tegelase teatud sisemisele kuhtumisele.

Teksti loeti inglise keeles

Vaikuse-sõdalaste triloogia kolmas romaan. Enamik keskseid tegelasi on tuttavad juba kahest varasemast osast. Põhiliselt jätkatakse samade teemadega mis Les guerriers du silenceˈis ja  „Terra Materˈis ette tulevad, nagu üksiisiku vastuolu tema ümbrusega, väljavalitus, korruptsioon, reetmine, erivõimed ja nende hankimine, võitlus kurjaga jms.

Teksti loeti saksa keeles

Lugemise ajal romaan olulist vastupanu lugejale ei osutanud ja see oligi tema suuremaid voorusi. Lisaks lihtsustas lugemist ühe selge peategelase olemasolu. Farmeri puhul mitte üllatav, kuid teiste ameerika autorite juures vist haruldane, oli tema püüe arvestada tegelaste erineva keelelise taustaga – mitte kõik peategelase vestluskaaslased ei rääkinud inglise keelt.

 

 

Teksti loeti inglise keeles

Terra Mater“ on Pierre Bordage’i triloogia „Les guerriers du silence“ teine raamat. Kui triloogia esimese osa, mille nimi on samuti „Les guerriers du silence“, tegevus toimub kaheksakümne sajandi kauguses tulevikus, heites pilku sündmustele, mis viisid Naflini Konföderatsiooni lagunemisele ja Angi impeeriumi tekkele, siis „Terra Mater“ teeb sissevaate Angi impeeriumisse kuusteist aastat hiljem. Vahepealsetel aastatel on Angi keisririik end korralikult vana riigi varemetel laiali laotada suutnud, siin-seal perifeerias veel säilinud Naflini reliktid võetakse hoolika vaatluse alla, ja pigistatakse üksteise järel tühjaks.

 

Eelmise romaani kesksed tegelased Tixy ja Aphykit on taandatud kõrvaltegelasteks, „Les guerriers du silence’i“ lapstegelased Shari ja Fracis on täiskasvanuks saanud ning Syracusa õukonda halvasti sobituv provintsitar Sibrit jätkab oma püüdlusi päästmaks inimkonda. „Terra Mater’i“ peategelaseks saab aga 8-aastane Jek, keda tema vanemad soovivad panna Püha Propaganda misjonäride kooli, millest aga vaikuse sõdalaseks saada unistav poiss midagi kuulda ei taha. Niisiis alustab Jek oma koduplaneedilt Ut-Genilt esialgu üsna lootusetuna näivat odüsseiat vaikuse sõdalaste arvatava redupaiga, Terra Materi, poole. Rännaku kestel saadavad Jekki mitmed kaaslased, nagu nt jersalemlased San Fransisco ja Phoenix, sürakuusalane Marti. Vaatamata peategelase noorele eale ma „Terra Mater’it“ lasteromaaniks päriselt ei peaks, kuna selle tegevuse käigus toimuvad näiteks mõned massimõrvad, millest lähemalt kirjeldatakse siiski vaid ühte.

 

Teksti loeti saksa keeles

Vaikuse sõdalased on küllalt meeliköitev romaan. Autor on päris palju vaeva näinud tegelaste välimuse  kirjeldamisele. Kõige rohkem on värvi saanud ootuspäraselt peategelane Tixu, kelle kohta lugeja võib isegi lapsepõlve ja hariduselu seikasid teada saada. Huvitavad on ka mõned episoodilised tegelased (nt üks šamaan ja üks poliitik), kuid kõige olulisema naistegelase kirjeldamine jääb pisut ühekülgseks.
 
Romaani sündmused kulgevad rööbiti mitmel planeedil, mistõttu suhteliselt suure loetud lehekülgede mahu juures, milleks ma kulutasin märkimisväärse hulga aega, möödub romaanis aega suhteliselt vähe, ja sellega oli algul vaja harjuda.
 
Romaani üldine õhustik on võrdlemisi sünge. Näiteks planeedi Punatäpp, kus toimub viie peatüki tegevus, ühiskond on düstoopiline. Kurjategijate ja heidikute ohtrus on omane just sellele planeedile, kuid  kõrvalekalletega tegelaste lai valik on esindatud teistelgi planeetidel.
Teksti loeti saksa keeles

Romaan algab sellise tagasihoidliku taustaga kangelase küllaltki napi kirjeldusega, mistõttu esimest paari peatükki lugedes küsisin endalt, kas loost üldse asja võib saada. Pikapeale aga olukord paranes, lugu muutus põnevamaks, kuigi peategelane jäi endiselt vähehoomatavaks. Üheksanda peatüki paiku hakkasid ilmnema mõned sarnasused van Vogti teostega, mida ma küll oodata ei osanud, kuid mis kokkuvõttes mõjusid pigem positiivselt. 
Teksti loeti inglise keeles

Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.

 

Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelastelimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.

Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.

 

Teksti loeti vene keeles

Jutt vananevast seiklejast, keda kuulujuttudest ajendatud uudishimu toob kaugele planeedile. Ta on teada saanud, et Seitsme Maskiga Planeet on üsna omapärane ilmaruumi asustatud planeetide hulgas. Sellel puuduvad sõjad, vaenutegevus ja kannatused. Mingis mõttes olevat tsivilisatsioon seal jõudnud oma viimasesse arengujärku. Üldiselt aga on Seitsme Maskiga Planeedist teada vähe — maalane Stello ei ole isegi kindel, mis päritolu on sealsed asukad.
Teksti loeti vene keeles

Tegemist on justkui gootiliku õudusjutuga, millele autor on keelemänguga pisut vinti peale keeranud. Loo tegevus toimub Inglismaal ühes keskaegses lossis. Peategelaseks on keegi daam, kes on selle maja pärija.
Teksti loeti vene keeles

 Pärast karme lahinguid on sõjamees taas koduplaneedile jõudnud, olles väliselt terve, sisemiselt aga muserdunud. Peategelase mälestused sõjaväljal juhtunust on katkendlikud ja teda painavad sund-unenäod.
Teksti loeti vene keeles