Kasutajainfo

Joel Jans

19.07.1982–

  • Eesti

Teosed

· Maniakkide Tänav · Joel Jans ·

Saladuslik tsaar 3: Kettmõõgaga mõõdetud maa

(romaan aastast 2015)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2015

Sarjad:
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
3
1
0
1
0
Keskmine hinne
4.2
Arvustused (5)

Tsaari-tsükli kolmas raamat ja esimene romaan (mis eessõna järgi on ühtlasi romaanidiloogia esimene osa) sisaldab oma pealkirjas taaskord metakirjanduslikku sõnamängu-kui varem on "Tsaari"-raamatute pealkirjades vihjatud Jules Verne`ile ning Tove Janssonile, siis sedapuhku tehakse kummardus suhteliselt vähetuntud Eesti kirjaniku Aristarh Sinkeli Põhjasõja-teemalisele ajaloolisele romaanile "Mõõgaga mõõdetud maa".

Sisust: asteroid Tooni kokkupõrkest Maaga on möödunud sajandid ja suur osa meie koduplaneedist on asteroidilt pärit tulnuklike nanomasinate poolt ksenoformitud. Suur osa Maale jäänud ja varjendites ellujäänud inimeste järeltulijatest on ksenoformimise tagajärjel hiiglaslikeks putukateks muteerunud, teised on varjendi suletud keskkonnas teinud läbi kohutava retardatsiooni ning taandarenenud kääbusteks. Eestit ja selle vahetut ümbrust on siiani ksenoformimise eest kaitsnud orbitaalkompleks Ippolit, mida keskaja tasemele langenud kohalikud jumalana kummardavad ning mis võõrelu levimiskatsed orbiidilt suunatud tulelöökidega tõkestab. Eestis ja Loode-Venemaal on moondumata kohalikud loonud mingi kummalise, ajalooraamatust eeskuju võtva muinas- või keskaegse tsivilisatsiooni, mis kujutab endast muinas-Eesti ning Kiievi-Venemaa koopiat, Sankt-Peterburi kohal paikneb Uus-Kiiev. Tõsi küll, õigeusu pappide moodi vaimulikud palvetavad selles maailmas Ippoliti poole, veo- ja lihaloomadena kasutatakse hiiglaslikke võõrmaailmset päritolu putukaid ning eksisteerib ka hulk teisi erinevusi 11.-12. sajandi ajaloolisest reaalsusest. Samal ajal on tehnoloogiline kõrgtsivilisatsioon levinud kosmosesse, ent väljaspool koduplaneeti elavaid inimesi vaevab jätkuvalt viljatus, mistõttu lapsi tuuakse kosmosesse Maa ksenoformimata alalt. Et kohalikud Maalt ei põgeneks, hoiab Kuu Multirahvuseline Kultuur neid madalal arengutasemel, hoides alal nende Ippoliti kummardamisel põhinevat religiooni, ent kaitstes nende asuala ka Ippoliti tulelöökide abiga ksenoformimise eest.

Kahest esimesest "Tsaari" raamatust tuntud Kuu Multirahvuselise Kultuuri sõjaväelast Jaan Kallost on "Kettmõõgaga mõõdetud maa" alguseks tabanud üsnagi kummaline saatus-nimelt on ta algul ühes kehapooles vohava vähkkasvaja tõttu pikuti pooleks lõigatud ning amputeeritud kehapool küberneetilise proteesiga asendatud. Amputeeritud kehapoolt on omakorda algul säilitatud krüokastis ja hiljem see teaduse arenedes vähist terveks ravitud ning omakorda küberneetilise proteesiga varustatud. Kuna amputeerimisel on poolitatud ka aju, on Kali isiksus koos keha lõhestamisega jagunenud kaheks-targem, ent kibestunum kolonel Kal ja juhmivõitu, ent elurõõmus seersant Los. Hiljem on Kali poolt kontrollitud kehapool läbinud ka vananemisvastase ravi. Kehapooli pole uuesti ühendatud, ent need saab küberneetilistest proteesidest lahti ühendada ja koos tegutsema panna.

"Kettmõõgaga mõõdetud maa" alguses saabub teade Ippoliti allakukkumisest ja Kal, Los ning teised kosmosetsivilisatsiooni esindajad suunduvad Maale, et toimuva põhjusi uurida. (Kuu Multirahvuselise Kultuuri esindajate infiltreerumine Uus-Kiievi ühiskonda toob meelde Strugatskite romaani "Raske on olla jumal".) Samal ajal on Tarbatu seaduslik valitseja, oma lelle Lehari poolt reedetud kollitapjast seikleja Õnnepäev kunagises Virumaa Katastroofikaitsekeskuses maoljate ehk kääbusteks retardeerunud inimeste käes vangis. Kuna koos Ippoliti allakukkumisega ütleb üles ka maoljate maa-aluses kodus elu tagav termotuumareaktor, asub Õnnepäev koos maoljatega teele Uus-Kiievi poole, otsustades tee peal ka oma Tarbatus viibiva reeturist lellega arved klaarida. Olukord Maa elamiskõlblikuks jäänud osas muutub äärmiselt veriseks ja kaootiliseks...

Võrreldes kahe eelmise "Tsaari" raamatuga on tegevusmaailm käesolevas romaanis detailsemalt lahti kirjutatud. Ka muutuvad tsükli sündmustik ja üldine õhustik järjest süngemateks, seda hoolimata koomiksilikust ning mitte väga tõsiseltvõetavast tegevusmaailmast. Romaani täpsem žanriline defineerimine on keeruline... iseenesest on vaieldamatult tegu postapokalüptilise SFiga, ent siin põimuvad omavahel kosmoseooperi, science-fantasy, auru-, küber- ja biopungi elemendid. Kohati näib, et see poolnaljatlevalt mõjuv "Tsaari" maailm hakkab autorite stiili ja eesmärkide jaoks veidi kitsaks jääma. Hindeks siiski maksimum-ja jääme järgmist osa ootama.

Teksti loeti eesti keeles

Kirjutatud hea käega ning lugeda äärmiselt meeldiv, AGA romaanil võiks liaaks algusele ka lõpp olla (või siis hoiatus: nende kaante vahel on selle seikluse esimene pool/kolmandik/veerand). Samas, sisult ja teostuselt vist seni loetud sarja lugudest üks meeldivamaid.
Teksti loeti eesti keeles

Panen punkthaaval kirja, mille eest punktid maha läksid:

1. Sarja maailm on jabur. Seda muidugi juba algusest peale, kuid sarja esimene, 2012. aastal ilmunud köide oma entusiasmiga mulle meeldis. Minu poolest oleks võinudki asi sinnapaika jääda, kuid kahjuks hakkasid autorid oma maailma tõsiselt võtma; kaugelt tõsisemalt, kui tarvilik.

2. Konkreetne romaan on väga lõdva struktuuriga, sisuliselt on kaks autorit oma eraldi kirjutatud asjad kuidagimoodi vaheldumisi kokku lappinud ning tagatipuks lõpeb romaan suvalises kohas nii et kahel tegevusliinil pole omavahel mingeid kokkupuutepunkte. Arusaadavalt vajab see romaan järge, aga oleks loogilisem olnud koguteos ühtede kaante vahel avaldada.

3. Kui Kali ja Losi seiklusi kujutavas osas esineb teatud kirjanduse elemente, siis Õnnepäeva tegevuspäevikust ei suutnud ma midagi sellist leida. Ättitjuudi poolest meenutab see osa teosest vast Trubetsky/Pathique`i punkromaani "Daam sinises". Midagi juhtub, midagi ei toimu.

Lõppkokkuvõttes meeldisid mulle ses romaanis, mis mõjub koomiksi romaniseeringuna, kõige rohkem peatükkide pealkirjad, täiesti anakronistlikud, aga omamoodi stiilsed. Peatükkide sisuga need stilistiliselt jälle eriti kokku ei sobi.

Teksti loeti eesti keeles

Olen küll võib-olla veidi erapoolik antud teost hindama, kuid teen seda siiski.

Mulle meeldis väga, et autorite esialgsest kavandatud kogumikujutust kasvas välja romaan. Tõesti on hea lugeda üht korralikku tervikust tükki, mis seob varasemad seigad ilusti kokku ja annab head ainest uuteks. Endiselt võib leida mõlemale autorile omaseid äratuntavaid jooni, kuid minu meelest need siinses loos täiendavad teinetest, mitte ei mõju võõristavalt. Vähem on tavapärast janti ja rohkem tõsisemaid teemasid. Ei, nalja (naersin kontrollimatult stseeni kirjelduse juures, kus Jomka ja Los napsatud laste kohal vaidlesid ja maimud neid vaikides vaatasid - väga hästi realiseeritud :D) ja muhedaid kirjeldusi jagub endiselt, kuid mul on tunne, et autorite sünergia on siin lõkkele löönud. Kui varasemad kogumikkude lood olid ehk rohkem varateismelise hullud tembud, siis nüüd on tegu täiskasvanulikuma tööga.

Mind ei häiri otseselt romaani järsk lõpp. Vaadates, kuidas on Varrak poolitanud näiteks G.R.R. Martini “Jää ja tule laulu” saagas eesti tõlkeid (lihtsalt keskelt), on mõistetav ka Fantaasia kirjastuse mure liigmahuka raamatu trükkimise osas. Ja siin on lugu täiesti loogiliselt poolitatud - retk Tarbatusse, retk Uus-Kiievisse. Ja rääkides ootamatust pöördest romaani lõpus: arvestades kõiki veidrusi ja naasemisi Tooni-järgses maailmas, pole ühegi lahkunud tegelase taassünd võimatu.

Tean, et järg on peatselt ilmumas ja neid kahte tulekski tegelikult koos lugeda ning ühe tervikuna hinnata. Kuid mul pole kahju esimesele poolele südamerahuga viis tärni ära laduda. Himu edasi lugeda on vägagi olemas.

Teksti loeti eesti keeles
x
Reidar Andreson
07.05.1978
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Revelation Space sari jätkub antud romaaniga, mida on mööndustega võimalik tõesti lugeda iseseisvana. Kuigi Reynolds küll proovib teose jooksul möödunud sündmusi või tausta lahti seletada, võivad nii mitmedki asjad pealiskaudseks või arusaamatuks jääda. Seega soovitan pigem RS maailmaga tutvunutele kui värsketele huvilistele.
 
Erinevalt varasematest sarja osadest on siin tegevus tihe ja kui jätta kõrvale episoodiline kõrvalliin, siis võib kogu romaani kokku võtta kui ühe eepilise questi. Kohtume mitmete väga lahedate tegelastega varasematest romaanidest (hüpersiga Scorp, Nevil Clavain, määndunud laevmõistus John Brannigan, Rashmika Els või Aura) ja leiame uusi, kellele kaasa elada. Teos on tihedamalt tegevust täis kui varasemad romaanid, aga mastaapsus ning tehnoloogia endiselt Reynoldsi kõrgel tasemel. Romaani jooksul saame rohkem aimu müstilistest tulnukatest (Nestbuilders), süveneme rohkem planeetide (nagu varasematest osadest tuttav Ararat) ookeane katva mõistusliku tsivilisatsiooni (PatternJugglers) maailma, taaskülastame kuulsat Yellowstone'i planeeti, mille ümber tiirleb inhibiitorite poolt hävitatud Rust Belt ja jõuame isegi Chasm City jäänuste manu.
 
Kuna teose lähtepunktiks on inhibiitorite tõttu inimkonna hävingu viimane vaatus, saab kokku väga ebatõenäoline kamp tegelasi, kes peavad inhibiitorite vastu mingitki rohtu leidma. Kas see õnnestub, jääb huvilistele lugeda. Reynoldsi ja RS maailma fännidele kohustuslik lugemine, teistele SF huvilistele mastaapse seiklusliku loona siiski mõnus kulgemine.
Teksti loeti inglise keeles

Sarnased jooned Vinge romaaniga "Sügavik taevas" on tõesti olemas, kuid "Chidren of Time" andis parema seletuse ämblikute inimlaadsele käitumisele ja kiirendatud arengule. Lisaks on Czajkowskil sobivam haridus bioloogiast kirjutamiseks, mida on ka tunda. Jah, maailm ei ole ehk nii lai kui Vinge "Zones of Thought" sarjas, aga väga läbimõeldud ja mitmekihiline siiski. Minul oli nii inimeste kui putukate peatükke ühtviisi põnev lugeda. Kahjuks mahu tõttu ilmselt jälle üks selline sari, mis tõlkena maakeelde ei jõua. 5+
Teksti loeti inglise keeles

Polity sarja sissejuhatavad lühikesed palad on läbi mälutud ja ees ootamas hunnik telliseid. Käesoleva loo lühidus on kindlasti plussiks, sest lugu ise ei olnud nii kaasahaarav, kuid Cormaci taust ja Spatterjay-ga seonduv küll. Võib arvata, et legendaarse drooniga saab edaspidistes romaanides veel kohtuda. Pean tunnistama, et Prador Moon meeldis rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Vast kolmest romaanist kõige nõrgem selles triloogias, mis on iseenesest huvitav, et esimene ja eriti keskmine osa tundusid paremad. Kuid vähemalt sõlmis autor otsad rahuldavalt kokku ja ühiskond võttis uue suuna. Tsipa liiga magus oli, aga vähemalt jäi lõpuks parem maitse suhu, kui triloogia viimase osa algust lugedes. Üldiselt on kogu tsükkel mõnuga tarbitav, hoogsa sündmustikuga ja värvikaid kujusid täis paleeintriigide tulevärk.
Teksti loeti inglise keeles

Reynoldsi tume YA piraadisaaga jõuab selle teosega lõpule. Vähemalt on autor nii lõppsõnas väitnud, et lähiajal ta õdede Nesside maailmaga edasi minna ei plaani. Triloogia kolmas osa on eelmistega võrreldes pea poole mahukam (603 lk).
 
Eelmistes osades raskustes karastunud ja "üleöö" täiskasvanuks saanud kaptenitest õed Nessid otsivad käesoleva romaani alguses endale uut töötavat pealuud, mis on kosmoses kaguside pidamiseks hädavajalik. See viib neid taaskord uue maailma külastamiseni, kus nad mässitakse ootamatult (või siis nende puhul täiesti tavapäraselt) mastaapsetesse sekeldustesse, mis lõpuks määrab kogu inimkonna ja ehk ka mitme teise tsivilisatsiooni tuleviku. Õed aitavad ühel keerulise nimega tulnukal põgeneda, keda jahivad tumedad pankurid ja võimueliit. Neid jahib kuuest spetsiaalse lahingvarustusega koosnevast laevast eskadron, mida juhib sadistist nooruk Incer Stallis. Neid ootab ees Reynoldsile tüüpiline pikk ja painav kosmosevõitlus, seiklused mitmes maailmas ja hea eesmärgi nimel kaotavad oma elu mitmed meile lähedaseks saanud tegelased. Autor avab romaani lõpus veidi suuremat pilti inimeste ja tulnukate ajaloost, kogeme sensawundat ja müstikat ning saame õrnalt aimu sündmustest, mis ulatuvad kaugelt üle käesoleva Okupatsiooni ja inimtsivilisatsiooni tervikuna.
 
Romaan esimene pool on rahulikum sammumine, kuid autor kerib põnevust tasapisi. Mõnes kohas oleks saanud lühemalt, kuna dialoogid kipuvad lugeja jaoks heietamiseks muutuma, kus olulist või huvitavat infot edasi ei anta. Küll aga näeme selles romaanis Arafura Nessi pehmemat poolt ja Adrana suuremat otsustavust, kui õed on sunnitud eraldi laevu kaptenitena juhtima ning raskeid otsuseid vastu võtma. Mina jäin autori seletustega tulnukatest ja maailmast rahule, kuid ma mõistan ka neid, kes ütlevad, et see ei pakkunud sellist rahuldust kui võiks (võrreldes näiteks Revelation Space universumiga). Tõesti, romaani epiloog, kus kosmosemüsteeriumi uuritakse, jätab veidi kokkuklopsitud mulje, kui tegelased justkui õhust sobivaid teooriaid välja käivad. Ehk oleks võinud olulist infot juba varem tilgutama hakata, sest asjadest teadlik tulnukas, keda õed kaitsesid, kippus loo käigus pidevalt ebaolulist mõistujuttu ajama, kuidas ahvid ei suuda oma alamate mõistustega asju mõista jne. Mis ei ole iseenesest vale, muidugi :) Jah, õed (eriti Adrana) püstitasid juba loo käigus mõningaid teooriaid, kuid veidi jäi selles arengus miskit puudu. Maitse asi ja pisinorimine tegelikult. Kokkuvõttes siiski minu jaoks tugev teos ja hea lõpetus süngele piraadilikule kosmosesaagale.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates "Viimane soov" kogumikust tugevam. Lood on täiskasvanulikumad, ühtlaselt head ja sügavamad, nagu ülal juba korduvalt mainitud. Saame rohkem aimu maailmast, tegelaste taustast ja motiividest. Kõik jutud antud kogumikus on sarnase pikkusega ja nauditavalt kirja pandud. Olen minagi "müüdud", et romaanide kallale asuda. Eriti hõrgutav oli kogumikku koos Netflixi sarjaga kogeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik tervikuna oli väga hea - selline rahulik ja intelligentne SF, kus puudub seikluslikkus/märul ja tegeletakse inimesi või ühiskonda mõjutavate tehnoloogiate analüüsiga. Juttudest olid selle valikus minu jaoks paremad just lühemad ja vanemad lood (The Merchant and the Alchemist's Gate, What's Expected of Us, Dacey's Patent Automatic Nanny). Ülejäänud olid nii 4-5 vahel, aga viimased kaks 2018. ilmunud juttu ei haakinud kuidagi.
Teksti loeti inglise keeles

Hea kogumik ja korralik sissejuhatus Sapkowski Nõiduri fanatasy-maailma. Lood läksid mu meelest järjest paremaks (kaks viimast olid väga head) ja seetõttu võtan kohe järgmise, "Ettemääratuse mõõga" kätte. Kohati tundus minu maitse jaoks natuke naiivne või lapsik olevat, aga siis lajatas autor jälle mõnusa sarkasmi või mahlaka kirjeldusega.
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et Raul Sulbi on selle koostamisega teinud kena žesti kuulsale ulmekirjanikule ja teaduse populariseerijale Isaac Asimovile. Antoloogiasse saanud jutud on algupärastele autoritele omaselt väga eripalgelised ja illustreerivad täiesti isemoodi lähenemisi Asimovi tegelastele ja sündmusele tema teostes. Mulle isiklikult sümpatiseerisid enam Weinbergi, Lauriku ja Hargla teine lugu, kuid mis ei tähenda, et ülejäänud oleks nõrk või halb looming. Ei, Eesti autorite käekiri oli meeldivalt äratuntav ja samas oli mõnus taas tuttavates lugudes/maailmades ringi uidata, mis tõi ette mälestusi enda kunagistest lugemiselamustest. Mul on hea meel, et selline antoloogia on teoks saanud, ja koondhindeks kahtlemata 5. Väikestviisi on siin ka Stalkerihoiatus selleks suveks õhus.
Teksti loeti eesti keeles

Polegi midagi eelnevale lisada. Siin näitab Hargla, mida ta tegelikult oskab. Hea lugu, hea fantaasia ja lahe kontseptsioon. Kiidan koostaja valikut see lühiromaan viimaseks jätta, sest tegu on täiesti teise lähenemisega ja siin näeme me nö. noort Asimovi ennast tegutsemas alternatiivses reaalsuses, kus mitmed ajaloosündmused ja tuntud teadlased ning ulmekirjanikud on hoopis rollid vahetanud. Lisapunkt tülika dr Weinbergi eest! :D
Teksti loeti eesti keeles

«Igaviku lõpp» on jätnud ka minusse sügava vao (nii raamat kui 1987. aastal valminud Jermaši ekraniseering). Seetõttu oli Lauriku lugu Belialsi eelneva looga võrreldes kuidagi kergem seedida. Mind üllatas autor väga positiivselt - meeldis filosofeerimine Igaviku ja lõpmatuse teemal  ning pseudoteaduslik arutlemine temporaalenergia üle. Hea saavutus lühijutu mahus. Kardan, et kes Asimovi romaani pole lugenud või ei mäleta seda, jääb see jutt veidi kaugeks, aga mulle mõjus hästi. Tubli töö!
Teksti loeti eesti keeles

Antud lugu lisab Asimovi Asumi saagale pisukese epiloogi, kus tuntud tegelased nagu Trevize, Bliss, Daneel saatust jagavad. Lugu on belialsilikult emotsionaalne ja keerab kogu teemale ühe lisavindi peale küll. Huvitav mõtteeksperiment. Kuna Asumi sarja lõpuosade lugemisest on hulga vett merre voolanud, siis on mäletamisega kehvasti. Ehk oleks kasuks tulnud väike autoripoolne kokkuvõtte eelnevast või siis et tegelased ise tuletavad lugejale mõne sõnaga meelde kasvõi dialoogi käigus, mis juhtus. Muhe lugemine sellegipoolest.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi Impeerium on määndumas ja lagunemas, Perifeeria kiratseb lugematutes konfliktides ja mässudes. Kusagil Galaktika piiri taga asub müstiline Asum, kes läkitab ääremaadele kaupmeesteks maskeerunud "võlureid" ja võtab üha uusi maailmu enda kontrolli alla. Weinbergi lugu räägib Siwenna nimelisest planeedist, kus kohaliku patriitsi Onum Barri noorim poeg Ducem Barr, kes tappis väärastunud asekuningas Luciuse, konflikti järel üksinda pagenduses viibib. Planeet on tuumasõja järel tundmatuseni muutunud: radioaktiivsed kraatrid, hävinud asulad, kõdunenud laibad - tõeline apokalüpsis. Poeg Barr püüab jõuda mereni, et pääseda pealinna isa juurde. Ta kohtab kaose keskel ootamatult naisega, kes küll esialgu mehe juurest pageb, aga saatus viib nad taas kokku. Eemärgi saavutamiseks on vaja leida liitlasi ehk ootamatust seltskonnast. 
 
Tuleb tunnistada, et ma pole viimasel ajal just palju Weinbergi lühiloomingut lugenud, mistõttu mõjus käesolev jutt päris värske sõõmuna. Jutust ei puudu mõnusad dialoogid, leidub ägedat täristamist ja üldse on lugu terviklik. Algus oli selline Fallout 4/«I am Legend» õhustikuga maailmapildi loomine. Näeme peategelast muretsemas mineviku, oleviku, tuleviku, sõjakoleduste ja moraalsete valikute pärast. Väikese koerakese kodustamine annab kõledale olustikule veidi soojust. Ehk hoiab see kangelast vähegi mõistuse juures, et naise ilmudes mitte rumalusi teha. Ma ei tea, kuidagi elasin Barri tegemistele ja mõtetele nii kaasa, et lõpulause jõudis üllatavalt kiiresti kätte. Hea meelega loeks selle selli tegemistest veel. Sümpaatne lugu, Weinberg!
 
Mõttekild: kas edaspidi hakkame kohvimanustamise asemel/kõrval leidma Weinbergi juttudest kohustusliku elemendina ülalmainitud loomaliiki? Minugi poolest!
Teksti loeti eesti keeles

Armas lugu Impeeriumi inspektorist ja tema abilisest. Kui tegevus jõudis Solariale, meenutasin härdalt kunagisi Eliah Baley ja R. Daneel Olivawi tegemisi sel samal planeedil. Nüüd on muidugi neist sündmustest väga palju aastaid möödunud ning olukord sootuks teine. Inspektori küünilisus ja samas häbematu flirt kaaslannaga paralleelselt õõvastavate südmuste käigus mõjub kuidagi muretu vana telesarja või seiklusloo episoodina. Sarnaselt eelarvustajale jäi mulle tunne, et lõpp on kuidagi liiga järsku peale tulnud. Mitmeid kordi räägiti mingist printsist ja tegelased justkui komistasid lahenduse peale. Lahendus ise ja idee oli lahe, aga kuidagi noh... liiga sigarisuitsuselt kergelt paljastus sellise mastaabiga vandenõu. 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Krimilugu taas robootika seaduste teemal ja seejuures täitsa elavalt kirja pandud. Mulle tundub, et see lugu oleks sobinud paremini Hargla teose järele, ilmestamaks järk-järgulist arengut Asimovi robotite iseseisvumise ja sellega seotud ohtude suunas. Küll aga oli Belialsi jutus täiesti ebausutavad kaks tegelast - kindral Opiter ja peategelane Yalla ise. No ei ole ükski tõsiseltvõetav kindral selline õnnetusehunnik, kes laseb mingil teadlasetolgusel endada nii rääkida või jääb lontis kõrvadega loenguid kuulama. Teades, mis on kaalul. No ei ole ükski uurimislaeva eest vastutav(!) ning erudeeritud teadlane selline hüsteerik ja taolise sõnavaraga. Mõni sajatus ajas lausa naerma. Ehk on asi vabandatav, kui juba algusest peale...
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe valitud teema/periood Asimovi universumist on kahtlemata huvipakkuv, et kuidas Maa ja Välismaailmade omvaheline suhe ja tehnoloogia areng edasi kulges. Autor pakub siin ühte arengusuunda, mida võiks tegelikult pikemalt lahata. Kahjuks koosneb jutu algus liiga mahukast lugeja harimisest ja sättungi püstitamine on läbi pikkade vestluste veidi väsitav. On tõesti meeldiv, et Veskimees pole raisanud aega aktide kirjeldamisele, mis ei sobituks kuidagi Asimovi stiiliga. Mul on tunne, et siin on säärases mahus ideid, mida võiks rahumeeli romaaniformaadis realiseerida. Jutu puhul tasub kiiremini asja kallale asuda.
Teksti loeti eesti keeles

Mind häiris siin vast kõige enam Calvini tegelaskuju. St see oleks võinud olla tema jünger või ootamatult välja ilmunud tütar või kes iganes teine. No ei olnud Susan selline. Kui tuli vihje atsetooni varastamisest ja meenus loo pealkiri «Õnnelik robot», jäi sisimas paluda, et mitte purjus robotid! No ok, nii läkski. Korralik satiir Asimovi robotilugude teemal väikese ühiskondliku annusega. Lõpp oli siiski armas ja totrus ajas mitmes kohas muigama küll. Seega üks tärn hästi teostatud kirjatööle juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle Asimovi robotilood meeldivad. Ühelt poolt nostalgiast ja teiselt poolt just sellise armsa aegunud tehnoloogia ja vasturääkivuste osas. On lahe lugeda, kuidas erinevad kirjanikud (nüüd nii meil kui mujal) proovivad Asimovi klassikalist kolme (või nelja, kui Hea Doktori hilisem looming arvesse võtta) robootikaseadust edasi arendada või uusi vinte neile peale keerata. Mis sellest, et see kõik on pseudoteaduslik heietus. Ilukirjandus ikkagi.
 
Roosvaldi «Jänesehautis» sisaldab suures osas kuulsa doktor Susan Calvini sisepilti (mis on Asimovi loomingus suht haruldane, ei meenugi kohe) ja suures hulgas vestlust streikiva robotiga. Värvikad Donovan Ja Powell saavad küll veidi sõna, aga kahjuks neil palju pildil olla ei lasta. Calvin lahendas juhtumi suht lennult, kuigi rohkesõnaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Sander on kirjutanud loole "It's Such a Beautiful Day" järje, mis jätkab Asimovi mõneti ühiskonnakriitilist teemat, kuidas tehnoloogia inimkonda mõjutab. Uksed ehk portaalid võimaldavad inimestel hõlpsalt ruumis ümber paikneda elik külla/teatrisse/tööle/poodi jne minna, ilma et peaks tüütut kodust halva ilma kätte väljumist ja liiklemise tüütut agooniat taluma. Kuigi Ukse omamine on esialgu kättesaadav rikkamale osale ühiskonnast, leidub neid juba piisaval hulgal, et mõju inimeste käitumisele ja mõtlemisele on tajutav.
 
Naerma ajas see bakterite leviku kirjeldamise koht, mis on ilmselt mõeldud illustreerimaks teatud seltskonna täielikku ignorantsust. Pole siis imestada, et vandenõuteooriad kergesti kanda kinnitavad.
 
Jällegi jäi ette lõpp. Kui oma varasemas loomingus on Sander lühivorme nõtkelt lahendanud, siis siin on kuidagi liiga nuiaga pähe. Samas on omal kohal kriitika, mis viimastest lõikudest välja kumab.
Teksti loeti eesti keeles

Merese jätkulugu neandertaali poisist Timmyst ja emalikust Edith Fellowesist on vististi tugevalt eristuv ülejäänud antoloogia juttudest. Kahjuks pole eellugu nii värskelt meeles, aga soe tunne valdas küll seda paari taas kohates. Loo põhiteema (sarnaselt Asimovi jutuga) on ajastuülese kontakti loomine erineval arengutasemel inimolendite vahel. Minu jaoks oligi paeluv just see võõristuse ja tunnete edasiandmine, suhtlemisraskused ning tegelaste väike areng nendes. Peateemaks (millele vihjab ka pealkiri) tulega seonduv, mis on koopainimestele (tegelikult ka meile) väga tähtis. Võib-olla jäigi puudu väike lõpuvimka või üllatus. Soe lugu, mis tegi meele heaks.
Teksti loeti eesti keeles

Uhh, see oli küll vahelduseks hoopis teistsugune SF, mida olen harjunud tarbima. Orgaanilised maailmad (Leegion) ümber kunsttähe mööda ilmaruumi uitamas. Lahe! Maailmade asukad võitlemas kontrolli pärast Leegioni üle. Ok! Maailmades eksisteerivad ainult naised (või vähemalt naissoost mutandid), kuigi mingit seletust sellele me ei saa, ja hunnik veidrat faunat ja floorat. Lahe siiski! New Weird oma kõige rõlgemas tähenduses: määndumine, lagunemine, seened, veri, higi, roe, kannibalism, kõikjal vohav liha jne. Sügelema ajavalt lahe! Maailmad "kasutavad" naisi ära, et endile vajalikke olendeid või osi sünnitada, mitte-seksuaalne viljastumine. Päris õõvastav! Julmus, vägivald, täielik reetmine ja armastus läbisegi. Noh, ok - kohati usutav. Kaasahaaravad ja huvitava tegelased? Ei. See tähendab kõrvaltegelased olid ägedad ja huvitavad, peategelastega (Jayd ja Zan) oli kuidagi raske ühtida - ei hoolinud neist karvavõrdki. Lugu tervikuna kompaktne? Ei, selline raske teekond väärinuks pikemat ja põhjalikumat lahendust. Lugedes käis äkitselt mingi klõks läbi, kui oli aru saada, et autor tõmbab otsad kiiresti kokku. See oli vist hetk, kuid rag-tag nelik jõudis... No ei taha spoilida rohkem. Kaalusin 3 tärni andmist, aga pagan, romaan pani mõtlema, et mis värk seal ikkagi päriselt toimub, miks need maailmad või selline tsivilisatsioon üldse tekkisid, mis oli selle orgaanika taust jne jne. Mitte suurepärane, aga häirivalt hea - seega neli.
Teksti loeti inglise keeles

Soliidne ja sirgjooneline andmine võika tulnukrassi ja inimkonna vahel. Esimene ja selgelt lõunasse läinud kontakt. Lühike ja lööv romaan. Meeldis nii, et võtab peagi järgmise osa ette.
Teksti loeti inglise keeles

Väga lahe seikluslik lugu kerge filosoofilise alatooniga. Lõpp, nagu ka esimeses osas, sunnib järge kätte haarama. Õnneks on teises osas vähem pildil eelmise osa minu meelest overpowered ese nimega kuldne kompass. Sellega oleks võinud põhimõtteliselt peategelane esimeses osas juba kogu tuleviku/loo enda jaoks välja selgitada. Nn maagilise eseme kasutamise tasakaalustavat efekti pole või on see äärmiselt nõrk. Pullman ei raiska aega ka tühjale tähjale. Tegevus kappab edasi peadpööritava kiirusega, välja jäetakse tegelaste pikad liikumised punktist A punkti B, mis tähendab kohe kerget lugemist ja sisulist lendlevust.
Teksti loeti eesti keeles