Ühineda jääb Musta Kassiga selles osas, et tõepoolest uued ja pöörased ideed ei ole ulmes otsa saanud, iseasi, kas neist tuletatud maailm meile meeldib. Käsitledes toda 9-osalist lugudekogu romaanina, algab esimeses peatükis kõik sellest, et üks mees teeb kõiki teisi rikkaks oma ideedega, elades ka ise tavamõistes üsna nihkes elu – talle ei kuulu midagi, näiliselt ta ei teeni midagi, kuid tema ideede eest ollakse talle niipalju võlgu, et ta saab endale üsna palju lubada. Kui ma tagantjärele romaanile mõtlen, oli too osa "Lobsters" vast ehk kõige teravam ja kirju headest ütlemistest -- et venelased on viimased, kes Microsofti kasutavad, kuna aparatchikud püsivad arvamusel, et kui sa tarkvara eest maksad, peab see midagi väärt olema; et NASA on kamp lolle, kes tahavad primaadikonservi Marsile saata (canned primates originaalis); et kui valitsus ei suuda midagi maksustada, ei suuda ta sellest ka aru saada... Üldse oli ehk pisut kunstlik, kuid väga hea see vastandus -- nimelt esindas peategelase armuke ühtlasi ka USA maksuametit ja nuhkis kuti järele, kui keppimisest aega üle jäi... Merivähid (või homaarid; ma ei tea, kuidas see eesti keeles õigem oleks) puutuvad asjasse niipalju, et kui nende närvisüsteem sai arvutisse kaardistatud, oli see ka teadvuse omandanud ja lõpuks leiavad nad nö oma koha elus seeläbi, et saadetakse juhtima esimest komeedikaevandust.
Üldse esindas kogu raamatu esimene kolmandik ühe briljantse idee arendust -- nimelt jõuavad tsivilisatsioonid varem või hiljem suurema hulga mateeria konvertimiseni nö mõtlevaks aineks (computronium) ja kui see protsess on kord alanud, on see pidurdamatu, kuni kogu kättesaadav aine vastava tähe läheduses on arvutustehnikaks konverditud. Et tähtede ümber tekivad sellised tänapäevasemad Dysoni sfäärid -- loendamatu hulk protsessoreid, mis toituvad otse päikeseenergiast ja peavad sided laseritega, ja lisaks on neid veel mitu kihti, iga järgmine kasutab eelmise jääkenergiat. Nimetab Stross sellist asja "Matrjoshka ajuks" ja kui romaani alguses on idee, siis lõpuks on selline asi olemas -- arvutusvõimsus, mis ületab kogu inimkonna oma kümnete suurusjärkude jagu rohkem, kui inimese teadvus näiteks nendesamade merivähkide primitiivse närvivõrgu... Tasapisi kolib mõtlemine, teadvus Maalt ära, algab siseplaneetide lammutamine, et ikka uut riistvara teha ja päikese ümber orbiidile saata. Ent nagu öeldud, kuni sellest räägitakse, on kõik hästi, kui see olema saab... miljardid virtuaalsed maailmad, mis mahutavad miljardeid kordi targemaid olendeid, kui kogu inimkond kokku...
Raamatu teises kolmandikus jälitatakse tulnukate signaali ja lõpuks saadetakse tähelaev uurima nn Ruuterit, mis peaks asuma 3 valgusaasta kaugusel pruuni kääbuse orbiidil ja võimaldama silmapilkset sidet teiste samasugustega. Laev on kokapurgi suurune ja lähevad muidugi vaid teadvused. Mängu tuleb tehisintellekt Aineko, kes alustas kassikujulise mänguasjana, kuid kuna peategelane pidevalt ta riistvara on uuendanud, on tema tegelikult see, kes õieti küsimust formuleerides tulnukate signaali lahti harutab. Leitakse... olgu, ei räägi ära, kuid maalaste õnneks leitakse vaid õnnekütte ja degenerante ;-)
Raamatu viimane kolmandik (kolm juttu) olid minu jaoks õige pisut nõrgemad, sest tundus, et teema käib autorile pisut üle jõu. Ma ei saa teda ka hukka mõista, sest kuidas veel leida mingi koht inimestele või väheselgi määral inimesi meenutavatele olevustele sellise superteadvuse kõrval? Need jutud on tegelikult head, kuid jäävad pisut kaugeks. Muidugi on häid leide, kasvõi tolle peategelase mõnda aega eksisteerimine tuviparvena, kuid kas on siis vaja panna teda oma lapselapsele pähe sittuma... Lõpuks tõmbab ta kõik ripnevad niidid muidugi kenasti kokku ja ette heita ei ole midagi... Teatud pinguldatust ehk? Probleem on ju selles, et inimeksistents on suhteliselt napi ajaga muutunud tundmatuseni ja paratamatult tuleb seda selgitada, sealjuures otsides tasakaalu loo ja tausta vahel. Stross teeb seda loogiliselt ja hästi, ideed on head, kuid paratamatult muutub tulemus pisut kuivaks.
Kokkuvõttes on siiski tegemist tugeva asjaga. Küberpunk segatuna kosmoseooperi ja panoraamsete tulevikuvisioonidega -- kui meeleheitlikult zhanrit määratleda püüda :-P