Karel Michal

Võib-olla on see lugu mõeldud aset leidma sellises alternatiivses maailmas, kus Vahemeri on tõesti praktiliselt inimtühi ja Põhja-Aafrika rannik on tõesti lage ning kus Niilus voolab valgetest inimestest puutumata läbi kõrbe ja inimasustus on koondunud Põhjamaadesse. Kuid see ei "tulnud tekstist välja". Miks peaksid viikingid üldse põhjapoolsematest vetest välja sõitma, kui seal nagunii mitte midagi pole peale primitiivsete nuubialaste...?

Võib-olla oli autoril tõesti mõeldud valmis mingi taustsüsteem, mis erineb kardinaalselt sellest maailmast, kus meie elame. Aga miks siis polnud sellest räägitud? See ei ole loogiline, et niivõrd viljakas ja rikas kant nagu Vahemeri täiesti inimtühi on ja inimesed on kogunenud elama karmide kliimatingimustega maadesse, eriti arvestades seda, et viikingite retkede üheks eesmärgiks oligi uute, viljakamate alade avastamine ja koloniseerimine (Island, Põhja-Ameerika).

Meie maailmas on asi nii, et inimene arenes välja Aafrikas ja liikus sealt mitme erineva kolonisatsioonilainena üle kogu Maa ning esimesed kultuurid tekkisid just Vahemere ääres või läheduses. Foiniiklased, egiptlased, pärslased, hetiidid...

Selle kõige taustal on naljakas lugeda pikki kirjeldusi inimtühjast Põhja-Aafrikast ja suurest krokodille täis jõest (Niilusest), mille kaldal ei elanud kedagi (peale nuubialaste, eks).

Ulme ei tähenda ju, et kogu loogika peaks maailmast hajuma üksnes sel põhjusel, et tegu on ulmega.

Jutt ise on hirmus hästi kirjutatud, terminoloogia, grammatika - kõik on paigas. Mida ei ole, on pikk, kandev, mahlane jutt. On vaid skeem: A tapab B, C näeb seda pealt ja tormab hüsteeriliselt röökides mööda ülemist tekki edasi-tagasi ja lööb kirvega maha D ning K ja L löövad C lõpuks ise maha. The End.

Romaani peategelane on Carl Streator, väga morbiidne ja häiritud psüühikaga ajakirjanik, kelle ülemus suunab ta uurima imikute äkksurmasid ning kirjutama sellest lugu. Loo teeb tema jaoks isiklikuks ja valusaks see, et tema enda naine ja imik surid samamoodi aastaid tagasi salapärastel asjadoludel une pealt. Aastatega väga detailemärkavaks ja kõike meeldejätvaks inimeseks kujunenud Streator sõidabki kiirabidega kaasa ning paneb tähele ühte huvitavat tõsiasja - kõigis majapidamistes leidub üks kindel luulekogu, mis on avatud ühe kindla lehekülje pealt, millest siis lastele unejutuks nii-öelda luuletus on loetud.

Streator õpib selle luuletuse poolkogemata pähe ning tema stress ja häiritud psüühika võimendavad luuletuse-loitsu võimu nii suureks, et ta suudab praktiliselt ainult loitsule mõtlemisega tappa inimesi, näiteks raadiodiktoreid, suvalisi liftis trügivaid jörsse ja nii edasi. Kuna ta pole loll inimene, siis ta saab lõpuks kenasti aru, et surmade ja loitsu vahel on otsene seos ning otsib abi kinnisvarapetisest Helenilt, kes teenib kummitavate majade müügiga suuri kasumeid, tema okultistlikult assistendilt Monalt ja tolle ökohullult poiss-sõbralt Oysterilt.

Nelik suundub omalaadsele nõiajahile mööda maad, otsides ja hävitades nimetatud luulekogu kõiki eksemplare ning otsides ühte grimuaari, kust luulekogusse sattunud loits pärit on. Streator soovib seda grimuaari hävitada, ülejäänud nelik (eriti ökohullust-terroristist Oyster) soovivad aga seda omaks otstarbeks pruukida ning see valmistab Streatorile muidugi kõvasti meelehärmi.

Ei soovita raamatut lugeda minimalismivihkajatel, nõrga närvikavaga inimestel ja madala valulävega inimestel, sest see raamat oskab omal kombel väga haiget teha. Palahniuki edu võtmeks ongi minu arvates oskus mängida väga võimsate ja tundetiinete sümbolite ja kujunditega, millega lugeja otsekohe suudab ühenduda. Hirm, abitus, viha, raev, surmahirm, elujanu... Kõik see lausa kisendab nende süngete ja williamgibsonlikult lakooniliste ridade vahelt otse näkku, põrutab hinge sees segamini ja lõpuks sa lähened kõigile luuleraamatutele suletud silmadega, sest see emotsioon, hirm et "Mis siis, kui sõnadel on vägi ja meelevald minu üle?" jääb ikka tükiks ajaks kummitama.

Suurepärane raamat. Satiiriline, musta huumoriga vürtsitatud ning kuna Palahniuki raamatutes peab alati olema trademark, siis selle raamatu trademarkiks on detailne olustikukirjeldus, mille ajakirjanikust Streator lugejani toob. "Nähtamatutes koletistes" kasutas Palahniuk näiteks moefotograafide Give me happy! Give me deathwishing maniac!-hüüdeid ja muud moebutafooriat, siis siin saab läbivaks jooneks ja sümboliks ajakirjanduslik lakoonilisus ja täpne, detailne kirjeldus ruumidest, inimestest.

Soovitan soojalt.

Pastakas äkki? :)

Enda arvamus kattub enam-vähem Kalju Maapoja omaga. Liiga palju tegelasi. Samas pahandan tugevalt väljendiga "arvutimängulik". Vähemalt tänapäevased RPG-d ei ole küll sellised, et tegelased on tundetud ja tuhmid. Mängige näiteks mänge "Star Wars: Knights of the Old Republic" I ja II osa ning siis räägime ehk edasi karakterite arvutimängulise pinnapealsuse teemadel. :/

Kõige parem ja õigem ongi seda raamatut lugedes endale kõigepealt vaimusilma ette manada selline arbuusiroosa ja armas keskkond ja võtta seda millegi ohutu ja toredana, näiteks lasteraamatuna.

See on vajalik sellepärast, et kuna tegu on Brautiganiga ning miski pole see, millena ta näib, siis on raamatu lõpust saadud mulje ja võib-olla isegi teatud šokk märksa võimsam. Kui raamatule läheneda teadmisega, et selle kirjutas iseenda ja maailmaga pahuksis olev mees, kes aastaid alkoholismi ja depressiooni käes vaevelnuna otsustas enesetapu teha, kaotab raamat esmakordsel lugemisel oma mõju. Peale raamatu lugemist tuleks tutvuda põhjalikult autori teiste teostega, tema eluloo ja maailmakäsitlusega ja siis see teist korda läbi lugeda. Ja siis paar aastat hiljem see kolmandat korda läbi lugeda. Siis saab enam-vähem sellele pihta.

Minule soovitatigi seda lihtsalt kui "ühte armast raamatukest". Tõin selle raamatukogust koju, muigasin armasroosat kujundust nähes sardooniliselt ja asusin lugema, esimeste lehekülgedega üleni suhkrustudes, täiesti ette valmistamata selleks sümbolistlikuks surmasõiduks, kuhu mind kiiresti paisati.

Mu silme all hargnes lahti üsna kummaline ja omanäoline lugu ühest lausa imetabaselt veidrast kogukonnast, mille asukad veedavad oma aega arbuuse kasvatades ning arbuusidest erinevaid produkte valmistades. Nimetuks jääv minategelane jutustab natuke naiivselt nende linna keskusest iDEATHist, oma suhetest naistega ja teiste inimestega, ideathlaste elu-olust. Üldiselt turvalise ja ohutuna tunduvat elu segavad üksnes vaikselt, ent kindlalt mõned asjad, näiteks peategelase endise tüdruksõbra Margareti jõuline otsing millegi järele, millele ta isegi nime anda ei oska ja mehe nimega InBoil katsed seda hulluksajavalt rahulikku ja magusat maailma tükkideks rebida, vastuvoolu ujuda. Mõlemal juhul lõppevad katsed sellest magusast ja suhkrusest maailmast välja astuda enesetapuga. Usun, et Brautigan väljendas sellega oma arvamus massidest erinemise kohta. Kui sa mõtled teisiti kui kõik sinu ümber, siis sa lähed lolliks ja parem oleks juba surnud olla...

Mis teeb Brautigani nii heaks kirjanikuks ja "Arbuusisuhkrus" üheks suurepäraseks raamatuks, mida lugeda? Raamat on ju iseenesest suhteliselt õhuke ja süžee esmapilgul väga lihtne, lausa lapsikki?

Esiteks on "Arbuusisuhkrus" sürreaalsest sümbolismist nii pööraselt tiine, et Arhtur Rimbaud`le tuleks seda lugedes ilmselt meeleliigutusest pisar silma. Seda raamatut ei ole lihtsalt võimalik üheselt mõista, iga sõna, iga tegu, iga objekt, iga süžeepööre võimaldab enese lahtimõtestamist sajal erineval moel ja nõnda ongi seda raamatut võimalik lugeda sada korda ja saada sada erinevat muljet.

Ise näen seda romaani pigem ühiskonnakriitikana kui ulmena. Sümbolism ei mahu paljude arvates otseselt ulme alla, kuigi need mõisted on tegelikult üksteisest lahutamatud. Hea ulme ei saa minu arvates valmida ilma hästi läbimõeldud sümbolismita. Sümbolid on lihtne, universaalne ja hästimõistetav keel, mille abil on vähegi mõtlemisvõimelisele lugejale võimalik paari leheküljega öelda rohkem, kui mõni realistlik mämmerdaja 10 tellisepaksuse mammutteosega öelda suudab.

Ja kui lugeja ei ole veel eriti mõtlemisvõimeline (nagu mina seda raamatut esmakordselt lugedes, miskine 17-aastane plikake nagu ma olin), siis on suured šansid, et ta mõtlemisvõime areneb kõigi nende sümbolite ja seoste üle järele mõeldes valguskiirusel. Brautigan õpetas mulle, et suhkur pole kunagi lihtsalt särav magus ja vigadeta substants ja mitte miski pole mitte kunagi jääv, isegi mitte selle lause mõte.

Brautigan ja tema "Arbuusisuhkrus" on krestomaatiline teos neile, kellele meeldib raamatut lugedes ise mõelda ja kes on võimelised lahti mõtestama sümboleid ja nägema väikeste ja esmapilgul tähtsusetute pisiasjade taga suurte abstraktsete mõistete üldistusi.

Ja sellepärast tulebki seda raamatut lugema asudes kõigepealt omaks võtta peategelase naiivne ja kohtlasevõitu maailmakäsitlus, sest realismi ja kliiniliselt puhtakoelise teadusulme austajatel ei ole siit mitte midagi leida. See raamat on nagu Richard Kelly filmid - hirmus segased ja mõistetavad üksnes siis, kui õppida väikeste asjade taga nägema suuri ja suurte taga väikseid ja...

5 :)

Peategelane on rikkast ja auväärsest suguvõsast pärit noormees William Wilson, kes saadetakse kodust ära aadlipoiste internaatkooli õppima. Internaatkoolis "kohtub" ta poisiga, kes on tema nimega, tema välimusega, kuid siiski teatud erinevustega, näiteks pärit proletariaadi seast.

Narratiiv viib lugejat läbi lapsepõlve, noorukiea otse dekadentsist ja kombelõtvusest tiinesse täiskasvanuikka.

Leian, et ulmet loos ei ole ning novelli koht ei ole Ulmekirjanduse BAASis - puudub nii üleloomulikkus kui ka horror. Sellegipoolest on tegu suurepärase ja köitva looga hirmudest, skisofreeniast, südametunnistusest.

Ühesõnaga minus tekitavad jälestustunnet lood, kus Kangelane läheb otsima Aaret ning peab seejuures tapma Vaenlase. Mitte, et eelmine lause loo sisuga haakuks, aga lihtsalt ülemäärane ja ülepingutatud suurte algustähtede pruukimine, et jutule mingit sügavust anda.

Naised on alati hukatust toonud :)

Silma torkas raamatu hämmastav ülesehituslik ja sisuline sarnasus Robin Hobbi "Salamõrtsuka"-seeriaga. Mingisugune emotsionaalne ja orvustunud assassiiniõpilane, kellel on mingeid imelikke maagilisi võimeid.

Kõlab sarnaselt, eks?

http://gaslight.mtroyal.ab.ca/mnkyspaw.htm

Puhas kuld! Ja maailm on muidugi köitvalt kirjeldatud.

Suurepärane, perversne, haiglane, nilbe, nauditav lugu!

Plusspunkt kaisukarude eest. ^_^

Miinuspunkt "valkjate taimede" eest. Kaldun arvama, et planeedil kasvavad taimed oleksid olnud pigem punased või roosad, sest just seda värvi on näiteks kuni 200 meetri sügavusel kasvavate punavetikate värvus - selle värviga taimed suudavad elutseda väga vähese valgusega paikades.

Kaisukarude ja zooride seos jäi veidi segaseks. Alguses ma lootsin, et kaisukarud olidki zoorid, aga nüüd arvan, et hoopis see kombitsatega muna oli zoori.

Kui too hädamaandumise teinud eit Maybelle`iks nimetati, siis ma mõtlesin esimese kihvatusega, et panen kogu sellele neetud kremplile ühe. Maybelle!!!

Lisaks oli Maybelle`i nimi ka pidevalt valesti käänatud, kui eelduseks võtta, et nimi hääldub [meibell].

Dialoog oli ka üsna naljakas lugeda, see sarnanes Oscar Wilde`i raamatute kõrgseltskonna vestlemisele - väljapeetud, kammitsetud ja surnud.

Aga tegelikult mulle lugu meeldis. Meeldis ka see, et naine jäi lõpuni pearahakütiks, mitte ei kahetsenud vahepeal pattu ega tormanud oma metsiku kütiga päikeseloojangusse, üdini õilsana.

Kolme saab jutt humoorika joodikpapi eest, kelle kirjeldamine suunurka muige tõi.

Kui maagia toimib, oleks pidanud ka Serafimi maagia toimima.

Näiteks: miks vananeb too naine elu lõpu poole kiiremini kui elu alguses? Kolme tunniga sai imikust väikelaps, aga paari minutiga elu lõpus vananes naine 30-40 aastat? Maagia, ilmselt...

Loeks meelsasti loo eellugu.

Idee ise ei ole ka minu arvates kuigi halb - kui see Daniel ikka nii meeletu tahtejõuga oli... Samas oleks soovinud tema saarekesel viibimise pikemaid kirjeldusi. Kuidagi väga lihtsalt jõuti selle jala küljest tüki söömiseni. Enne oleks ta võinud ju oma riideid püüda süüa, juukseid kiskuda peast ja nätsutada, vetikaid süüa (sukelduda vetikate järele, karpide järele - veest välja ulatuv kaljutükk ei lähe püstloodis sügavikku).

Lootsin sellest rohkem "Pii elu" sarnast asja, aga ei saanud. Samas kõige hullem saast ka ei ole. Paneksin 3- hea meelega, aga ei saa. Panen siis kolme.