(romaan aastast 2001)
https://veskimees.eu/operatsioon-ogaline-paike
eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2001 (Maailma fantastikakirjanduse tippteoseid)
Oh häda. Aga ma nyyd reedel Veskimehe käest saan..
Alustuseks parafraseeriks Neil Armstrongi. Tegemist on suure sammuga kodumaise ulme arengus. Samas väikese sammuga Siim Veskimehe loomingus.
Yldisemaks hädaks oli see, et kõike seda rabelungi ja actionit oli kirjutatud kuidagi buddhalikult häirimatult distantsilt. Ehk kõige karikatuursem ja seeläbi tegelikult pingelisemgi stseen, kus yks tegelastest kylma rahuga pealt vaatab, kuidas keegi proua tema tuttava laipa lohistab ja mõtleb, et ma parem ei lähe talle appi, muidu peab vaene tydruk pärast veel kahte keha tassima. Tulevahetused, plahvatused, jälitamised, autori, tema tegelaste ja lõppkokkuvõttes lugeja näos ei liigu ykski muskel. Noh, selle ylalkirjeldatud stseeni puhul on säärane distants omal kohal ja cool. Yldises plaanis niiväga cool enam ei ole.
Dialoogid. Neid oli raamatus kahesuguseid. Yhetedel juhtudel jahus enamasti yks meestegelastest mõne naistegelasega. Ysna lakoonilised, tabavad, mõnusad. Teist sorti dialoogid olid mingi aktiivsema tegevuse taustal. Tuimad ja kohati silmatorkavalt ebaloomulike sõnastustega.
Sõnastused yldiselt. Sorry aga kohati tundusid nad lohakad. Kuni selleni, et mitmes kohas tuli kange tahtmine kätte võtta ja mõned laused ymber kirjutada. Kuidagi löövamaks, äkilisemaks. Kõige kummalisem, et nii oli see ainult kohati. Umbes nii, et mõne peatyki ajal autoril oli vaim peal ja mõne ajal mitte eriti..
Teose voorustest. Need on põhiliselt “strateegilist” laadi. Esiteks on tegemist yle ei tea kui mitme aja esimese kodumaise tõsise Science Fiction romaaniga. Mitte ainult selles mõttes, et raketid ja muu säärane vaid sellisega kus võetakse läbi tõsiseid kysimusi ja antakse nendele ka vastuseid. Kasvõi ainult seda biokonstruktsioonidesse suhtumise teemat lugeda oli sularõõm. Selles mõttes jääb ainult öelda, et oleks sääraseid raamatuid ometi rohkem.
Kommentaariks hindele. Sisu eest viis, teostuse eest kolm. Kokku neli.
Nozilat, autori väitmisi sumbunud ja stagneerunud heaoluühiskonda, noolib oma haardesse kaubandusliit (WTO analoog?), mis sinna sokutanud destabiliseerimise eesmärgil tehisinimesi. Ärksamad kodanikud pöörduvad abipalvega Föderatsiooni eriteenistuse poole, mille esindajana Chaterate pöörabki asjad nii, et Nozila liitub ilmselt Föderatsiooniga. Kaupmeeste vandenõule antakse küll vastulöök, ent see lõpetab ka Nozila isoleerituse ja iseolemise.
Tegevustikult on seega põnevik, milles paugutamist, tagaajamist, lävimisi kaunite naisterahvastega, saladuste ja vandenõude paljastamist. Seda saadavad tegelaste vestlused, milles avatakse Nozilat, Föderatsiooni ja palju muudki. Mina päriselt hard sf’iks ei nimetaks... Nozila astronoomiat ja tähelendude põhimõtet küll seletatakse, ent mitte väga pealetükkivalt. Autori fookus näikse olevat rohkem sotsiaalses modelleerimises.
Muljed, hinne? Üldiselt oli stseene, kus lausa aplodeerisin ja mida mitu korda üle lugesin. Samas jälle kippus vahepeal järg kaduma ja lugu ise soiku jääma. Üldmulje jäigi setsap kuidagi hüplik. Struktuurilt on romaan episoodide kogu, milliseid siis väga detailselt ja kohati väga edukalt kirja pannakse. Ja just siis, kui asjad hakkavad huvitavaks minema, kui oled end antud olustikku sisse elanud, lõppeb peatükk ära ja lugeja paistakse ajas mitu päeva edasi, vahel ka hoopis teisele planeedile. Vaat seda heidakski subjektiivsest vaatepunktist ette - et ei tekkinud kohalolekutunnet; romaan ei olnud sujuvalt ja ühtlaselt jooksev lugu, vaid Chaterate’i ekskurssidega nööri otsa pikitud piltide jada. Aga põnevusromaanis, millena “Ogaline päike” ju mõeldud oli, on just aegupidi kasvav pinevus ja järk järgult saabuv kulminatsioon tähtis? Edukamalt on kasutatud lahendusvõtmete peitmist teksti, mida siis tegelased hiljem õige nurga alt lahti seletavad. Ning ka pildid ja episoodid klapivad kenasti ühtsesse loogilisse skeemi. Ent kuidagi saanuks seda ehk kompaktsemaks suruda ja voolavamaks ja värvikamaks kirjutada. Ka madinastseenid tundusid kuidagi kohustuslikena vahele pikitud.
Sündmistik ja taustasuhted on üldiselt mõeldud illustreerimaks autori ideid ja siin jääb lugejale vaba valik, kuidas neisse suhtuda. Enamuses lastakse neil ideedel kuuldavaks saada Chaterate’i suu läbi, ent ka tollest spioonist võib lugeja vabalt ise oma arvamuse kujundada. Nii et ideestikult siiras (ehkki mitte väga mõttelennuline, pigem konservatiivne), samas delikaatne romaan, mis põnevikuna just päriselt ei õnnestu, küll aga seab kohalikus plaanis teadusulme standardeid ja on üpriski nauditavalt kirja pandud. Väga julgeid ja fantastilisi tulevikumaailmu Veskimees siiski ei maali... Võin eksida, aga visioonierkuselt on tase ehk kuskil 50-ndates? Mõtlen, et Simmonsi, Chalkeri, Beari, Benfordi, Hamiltoni, ja paljude,paljude teiste suurkujude ulme on ikka rohkem ulmelisem ja pildid võimsamad. “Ogalise” maailm meenutab “Asumi” oma - lennatakse vaid ühelt planeedilt teisele ja aetakse kosmilisi vandenõusid uppi. Laiekraaneffekti päriselt ei teki.
Nii et esiteks selle teatava hüplikuse ja teiseks kuidagi liiga ettevaatliku ulmlemise eest praegu siiski “neli”. Aga päris “viiest” palju puudu ei jää.
Kodumaiselt autorilt sellise stiiliga raamatut saada – see on ikkagi midagi märkimisväärset. Novaatorlik!
Aga kuna stiil oli talumatult tüütu ja nauding oli seetõttu raske tulema, siis viit ei raatsi anda.
Liigsed tegelased
Ehkki Uang Tai alias Rufusega seostuvad romaani kirjanduslikult kõige mõjuvamad leheküljed, on uue tegelase (ja vaevalt et temale ettenähtud tegevust poleks tahtmise korral kellelegi teisele saanud omistada) sissetoomine poole romaani pealt segav, eksitav ja ärritav. Palju on ka selliseid tegelasi, kes ilmuvad et kohe kaduda, kuid kelle nime peab autor vajalikuks meile teatada.
Lohakusvead
Näiteks lause "Personali moodustasid ainult kaks näitsikut, kes peamiselt tegelesid lobisemisega" (lk. 81), kätkeb endast sisemist vastuolu (sõna ainult on ilmselgelt liigne). Ebaloogilisus lause tasandil (kui selliseid on rohkesti) segab lugemist. Samuti jättis Öak`i ja Aligo dialoog romaani alguspooles mulje halvasti tõlgitud inglisekeelsest algupärandist (a la Terasrott). Kuid Veskimees ei vassi mitte ainult sõnastusega. Lk. 114 veel seltskonnas viibinud professor Leonard Bistolf haihtub (autor ei ütle kuhupoole ta või kellega läheb, ilmselt on mõeldud et tegelane lihtsalt aurustub) ja 14 lehekülge hiljem nimetab Zätereit et professor on kadunud "mis tähendab et nüüdseks teavad meie vaenlased sama palju kui teadis professor" ning veelgi hiljem, et professori peitumineku organiseeris tegelikult Zätereit ise. COME ON!
Pealetükkiv ideoloogia
On raske ja isegi kuritegelik mitte nõustuda sellega et "Elu mõte on ellu jääda. Elule on inimene andnud ka muid mõtteid, mis muudavad selle tema jaoks elamisväärseks, aga kui peamine mõte ei ole teostatud, on teiste üle arutlemine tühine ajaraiskamine", ja mitmete teiste mõtetega, mis romaanis avaldamist on leidnud, küll võib aga väidelda nende ideede avaldamisvormi üle. Ehkki romaani lõpp meenutab paljuski Asimovi, on näiteks Zätereit ilmne laen Heinleini tegelastegaleriist, kelle ainus mõte on lugejat õpetada. Autoripoolne suhtumine võiks lugejani jõuda kaudselt, nt. läbi tegevuse aga mitte tegelastepoolsete loengute kaudu.
Tegelastel on liiga palju seletada
Praktiliselt kõik tegelased laskuvad pikkadesse heietustesse, olgu selleks siis Nozila legendid, meenutused kooliajast või muud süzhee seisukohast tarvilik. Ei saa heaks kiita asjaolu, et kõik taustmaterjal jõuab meieni pajatuste vahendusel.
Enamikku neist puudustest oleks saanud siluda veidigi läbimõelduma kirjutamise ning rohkem lahti kirjutatult. Süzheed ja tegelasi on olemasoleva napi mahu kohta kindlasti liiga palju. Võib-olla oligi Veskimehe taotluseks pisut vormiga eksperimenteerida, ainult et kas lugeja eemalepeletamine peaks autori taotluste hulka kuuluma?
Hindeks on "kolm pluss" ja seda absoluutses skaalas. Häbenemisväärset midagi pole, tuleb edasi kirjutada ja ega need meistritöödki tulemata jää. BAAS näitab, et Siim Veskimehe produktsioon on 2001 aastal oluliselt langenud ja pole eelnenuga samaväärne (kui välja arvata romaan, mis on tegelikult valminud juba 2000). Loodame käesolevast aastat uut tulemist (2003. a. märkus - ei tulnud!).
P.S. Mis mind naerma ajas ja Indiana Jonesi meenutas: "Zätereit võttis vöölt oma toru, sihtis ja lasi esimese nähtavaloleva lennuki alla, sihtis teist/.../ Teine sai tabamuse ja laskus tulekerana kõrbesse."
Kauges tulevikus toimuvatele sündmustele iseloomulik (mulle liiga) raskepärane tehniline taust ei anna samuti teosele punkte juurde. Samuti nagu asjaolu, et lugemise ajal oli võimatu aru saada, mis on tegelaste käitumist ajendavad motiivid. Üht teist selgub alles viimastel lehekülgedel. Ent milles peaks seisnema lugemisnauding, kui sündmuste ja asjaosaliste vahelised seoseid on suuremas osas võimatu ära arvata? Toimuva mõte näib reaalajas olevat arusaadav ainult autorile.
Kas "Ogaline Päike" oli see tekst, mis osales ka romaanivõistlusel ja TOP-10-sse ei jõudnud? Kui nii, ma ei imesta.
Huvitav, kas kõik selle föderatsiooni liikmed ajavad oma missioone niimoodi, et kohe igaühega voodisse jne. Nati Bondilik käitumine mõlema tegija poolt(Zätereit ja Rufus). Ja milline tark agent roniks voodisse naisega, kes just külma südamega ühe maha lasi?
Olen üpriski kindel, et kui poole aata pärast sellele meenutan vaevalt midagi meelde tuleb. Polnd see romaan eriti huvitav ega meeldejääv. Hindkas kui "ajaraisk". Paistab, et Veskimees ikak ei kuulu nende kirjanikke hulka, keda heameelega loeksin.
Võiks ju kohe anda hävitava paugu, et raamatu kõige esimese lehekülje kõige esimeses lõigus on mitu silmatorkavat ja räiget kirjaviga, mida iga toimetaja peaks esimesel pilgul märkama; inimeste nimed ja käitumismotiivid on napakad ja lugejat koheldakse alaarenenud debiilikuna, kellele kõik tuleb pehmeks mäluda, lusikale pudistada huulte vahelt ja siis hoolitsevalt kurku suruda. Toomas Aas on eespool märkinud, et teda häiris see, et kõik tehti puust ette ja värviti punaseks pealekauba, jääb üle vaid sellele alla kirjutada. Üldse võib kõigile ülalpool toodud kiitustele ja laitustele alla kirjutada. Aga see jätaks üldmulje väga ühekülgseks, sest tegu ei olnud ju siiski halva raamatuga!
Sellest hoolimata lugesin raamatu kohe ostmise päeval ahnelt läbi, isegi naersin mõne nalja peale suure häälega ja ei kahetse selleks kulunud rahast ainsatki senti. Maailm tundus loogiline, jutt tundus mõnusa jutuna ja mitte napaka melanhoolse huinamuinana (kui ma peaksin valima, et kas võtta üksikule saarele näiteks Simmonsi mõni raamat või käesolev, võtaksin käesoleva) ja tegelikult oli väga hästi jutustatud stseene ka; selliseid, mis panid unustama, et tegu on eesti autoriga.
Aga samas... Nüüd... 5-6 tundi peale raamatu teistkordset lugemist (eelmine oli küll kiirustav ja lihtsalt ühe sõbra juures aega parajaks tegemine ja seega on ehk seletatav, miks sellest erilist muljet ei jäänud tookord)... Ma ei mäleta eriti hästi, et millest ma täpselt lugesin... Ja lugedes ei tulnud tekst ka väga tuttav ette, kuigi lugesin raamatut kunagi minevikus ka... No ma mäletan süžeed üldjoontes ja tegelasi, aga midagi meeldejäävat selles raamatus vist ei olnud järelikult.
Klišeesid on muidugi masendavalt palju... Kõik naised on sihvakad, kaunid ja valmis avajalu kangelasi vastu võtma igas asendis (meenub lausa Tolkien, kellel iga raamatus vastujalutav naine oli iluduskuninganna); kõik lennukid kukuvad esimese sihtimisega alla ja ülepea läheb kõik nagu lepase reega. Imekaunis ja seksikas politseimutt, keda keegi kohtama ei kutsu... Kuskil kaevanduses sureva isa viimane pihtimus sõbrale, mida pealt kuulatakse. Mees, kes mängleva kergusega kummutab kanget alkoholi ja paneb naisi kahe-ja kolmekaupa maha ja ei armasya neist kedagi ja kelle parim sõber kohe alguses maha lüüakse... No on klišeesid ju ikka piisavalt!
Nii et Veskimehe raamat püstitas mulle peamiselt ühe küsimuse - kas üks asi saab korraga olla üsna halb ja samas päris hea? Tundub, et saab. Vead ja head on üsna hästi balansis, nii et kokku venitab minu jaoks nõrgukese nelja ja koha mu raamaturiiulis kui eesti SF üks paremaid näiteid siiski.
Võib-olla on see lugu mõeldud aset leidma sellises alternatiivses maailmas, kus Vahemeri on tõesti praktiliselt inimtühi ja Põhja-Aafrika rannik on tõesti lage ning kus Niilus voolab valgetest inimestest puutumata läbi kõrbe ja inimasustus on koondunud Põhjamaadesse. Kuid see ei "tulnud tekstist välja". Miks peaksid viikingid üldse põhjapoolsematest vetest välja sõitma, kui seal nagunii mitte midagi pole peale primitiivsete nuubialaste...?
Võib-olla oli autoril tõesti mõeldud valmis mingi taustsüsteem, mis erineb kardinaalselt sellest maailmast, kus meie elame. Aga miks siis polnud sellest räägitud? See ei ole loogiline, et niivõrd viljakas ja rikas kant nagu Vahemeri täiesti inimtühi on ja inimesed on kogunenud elama karmide kliimatingimustega maadesse, eriti arvestades seda, et viikingite retkede üheks eesmärgiks oligi uute, viljakamate alade avastamine ja koloniseerimine (Island, Põhja-Ameerika).
Meie maailmas on asi nii, et inimene arenes välja Aafrikas ja liikus sealt mitme erineva kolonisatsioonilainena üle kogu Maa ning esimesed kultuurid tekkisid just Vahemere ääres või läheduses. Foiniiklased, egiptlased, pärslased, hetiidid...
Selle kõige taustal on naljakas lugeda pikki kirjeldusi inimtühjast Põhja-Aafrikast ja suurest krokodille täis jõest (Niilusest), mille kaldal ei elanud kedagi (peale nuubialaste, eks).
Ulme ei tähenda ju, et kogu loogika peaks maailmast hajuma üksnes sel põhjusel, et tegu on ulmega.
Jutt ise on hirmus hästi kirjutatud, terminoloogia, grammatika - kõik on paigas. Mida ei ole, on pikk, kandev, mahlane jutt. On vaid skeem: A tapab B, C näeb seda pealt ja tormab hüsteeriliselt röökides mööda ülemist tekki edasi-tagasi ja lööb kirvega maha D ning K ja L löövad C lõpuks ise maha. The End.
Romaani peategelane on Carl Streator, väga morbiidne ja häiritud psüühikaga ajakirjanik, kelle ülemus suunab ta uurima imikute äkksurmasid ning kirjutama sellest lugu. Loo teeb tema jaoks isiklikuks ja valusaks see, et tema enda naine ja imik surid samamoodi aastaid tagasi salapärastel asjadoludel une pealt. Aastatega väga detailemärkavaks ja kõike meeldejätvaks inimeseks kujunenud Streator sõidabki kiirabidega kaasa ning paneb tähele ühte huvitavat tõsiasja - kõigis majapidamistes leidub üks kindel luulekogu, mis on avatud ühe kindla lehekülje pealt, millest siis lastele unejutuks nii-öelda luuletus on loetud.
Streator õpib selle luuletuse poolkogemata pähe ning tema stress ja häiritud psüühika võimendavad luuletuse-loitsu võimu nii suureks, et ta suudab praktiliselt ainult loitsule mõtlemisega tappa inimesi, näiteks raadiodiktoreid, suvalisi liftis trügivaid jörsse ja nii edasi. Kuna ta pole loll inimene, siis ta saab lõpuks kenasti aru, et surmade ja loitsu vahel on otsene seos ning otsib abi kinnisvarapetisest Helenilt, kes teenib kummitavate majade müügiga suuri kasumeid, tema okultistlikult assistendilt Monalt ja tolle ökohullult poiss-sõbralt Oysterilt.
Nelik suundub omalaadsele nõiajahile mööda maad, otsides ja hävitades nimetatud luulekogu kõiki eksemplare ning otsides ühte grimuaari, kust luulekogusse sattunud loits pärit on. Streator soovib seda grimuaari hävitada, ülejäänud nelik (eriti ökohullust-terroristist Oyster) soovivad aga seda omaks otstarbeks pruukida ning see valmistab Streatorile muidugi kõvasti meelehärmi.
Ei soovita raamatut lugeda minimalismivihkajatel, nõrga närvikavaga inimestel ja madala valulävega inimestel, sest see raamat oskab omal kombel väga haiget teha. Palahniuki edu võtmeks ongi minu arvates oskus mängida väga võimsate ja tundetiinete sümbolite ja kujunditega, millega lugeja otsekohe suudab ühenduda. Hirm, abitus, viha, raev, surmahirm, elujanu... Kõik see lausa kisendab nende süngete ja williamgibsonlikult lakooniliste ridade vahelt otse näkku, põrutab hinge sees segamini ja lõpuks sa lähened kõigile luuleraamatutele suletud silmadega, sest see emotsioon, hirm et "Mis siis, kui sõnadel on vägi ja meelevald minu üle?" jääb ikka tükiks ajaks kummitama.
Suurepärane raamat. Satiiriline, musta huumoriga vürtsitatud ning kuna Palahniuki raamatutes peab alati olema trademark, siis selle raamatu trademarkiks on detailne olustikukirjeldus, mille ajakirjanikust Streator lugejani toob. "Nähtamatutes koletistes" kasutas Palahniuk näiteks moefotograafide Give me happy! Give me deathwishing maniac!-hüüdeid ja muud moebutafooriat, siis siin saab läbivaks jooneks ja sümboliks ajakirjanduslik lakoonilisus ja täpne, detailne kirjeldus ruumidest, inimestest.
Soovitan soojalt.
Pastakas äkki? :)
Enda arvamus kattub enam-vähem Kalju Maapoja omaga. Liiga palju tegelasi. Samas pahandan tugevalt väljendiga "arvutimängulik". Vähemalt tänapäevased RPG-d ei ole küll sellised, et tegelased on tundetud ja tuhmid. Mängige näiteks mänge "Star Wars: Knights of the Old Republic" I ja II osa ning siis räägime ehk edasi karakterite arvutimängulise pinnapealsuse teemadel. :/
Kõige parem ja õigem ongi seda raamatut lugedes endale kõigepealt vaimusilma ette manada selline arbuusiroosa ja armas keskkond ja võtta seda millegi ohutu ja toredana, näiteks lasteraamatuna.
See on vajalik sellepärast, et kuna tegu on Brautiganiga ning miski pole see, millena ta näib, siis on raamatu lõpust saadud mulje ja võib-olla isegi teatud šokk märksa võimsam. Kui raamatule läheneda teadmisega, et selle kirjutas iseenda ja maailmaga pahuksis olev mees, kes aastaid alkoholismi ja depressiooni käes vaevelnuna otsustas enesetapu teha, kaotab raamat esmakordsel lugemisel oma mõju. Peale raamatu lugemist tuleks tutvuda põhjalikult autori teiste teostega, tema eluloo ja maailmakäsitlusega ja siis see teist korda läbi lugeda. Ja siis paar aastat hiljem see kolmandat korda läbi lugeda. Siis saab enam-vähem sellele pihta.
Minule soovitatigi seda lihtsalt kui "ühte armast raamatukest". Tõin selle raamatukogust koju, muigasin armasroosat kujundust nähes sardooniliselt ja asusin lugema, esimeste lehekülgedega üleni suhkrustudes, täiesti ette valmistamata selleks sümbolistlikuks surmasõiduks, kuhu mind kiiresti paisati.
Mu silme all hargnes lahti üsna kummaline ja omanäoline lugu ühest lausa imetabaselt veidrast kogukonnast, mille asukad veedavad oma aega arbuuse kasvatades ning arbuusidest erinevaid produkte valmistades. Nimetuks jääv minategelane jutustab natuke naiivselt nende linna keskusest iDEATHist, oma suhetest naistega ja teiste inimestega, ideathlaste elu-olust. Üldiselt turvalise ja ohutuna tunduvat elu segavad üksnes vaikselt, ent kindlalt mõned asjad, näiteks peategelase endise tüdruksõbra Margareti jõuline otsing millegi järele, millele ta isegi nime anda ei oska ja mehe nimega InBoil katsed seda hulluksajavalt rahulikku ja magusat maailma tükkideks rebida, vastuvoolu ujuda. Mõlemal juhul lõppevad katsed sellest magusast ja suhkrusest maailmast välja astuda enesetapuga. Usun, et Brautigan väljendas sellega oma arvamus massidest erinemise kohta. Kui sa mõtled teisiti kui kõik sinu ümber, siis sa lähed lolliks ja parem oleks juba surnud olla...
Mis teeb Brautigani nii heaks kirjanikuks ja "Arbuusisuhkrus" üheks suurepäraseks raamatuks, mida lugeda? Raamat on ju iseenesest suhteliselt õhuke ja süžee esmapilgul väga lihtne, lausa lapsikki?
Esiteks on "Arbuusisuhkrus" sürreaalsest sümbolismist nii pööraselt tiine, et Arhtur Rimbaud`le tuleks seda lugedes ilmselt meeleliigutusest pisar silma. Seda raamatut ei ole lihtsalt võimalik üheselt mõista, iga sõna, iga tegu, iga objekt, iga süžeepööre võimaldab enese lahtimõtestamist sajal erineval moel ja nõnda ongi seda raamatut võimalik lugeda sada korda ja saada sada erinevat muljet.
Ise näen seda romaani pigem ühiskonnakriitikana kui ulmena. Sümbolism ei mahu paljude arvates otseselt ulme alla, kuigi need mõisted on tegelikult üksteisest lahutamatud. Hea ulme ei saa minu arvates valmida ilma hästi läbimõeldud sümbolismita. Sümbolid on lihtne, universaalne ja hästimõistetav keel, mille abil on vähegi mõtlemisvõimelisele lugejale võimalik paari leheküljega öelda rohkem, kui mõni realistlik mämmerdaja 10 tellisepaksuse mammutteosega öelda suudab.
Ja kui lugeja ei ole veel eriti mõtlemisvõimeline (nagu mina seda raamatut esmakordselt lugedes, miskine 17-aastane plikake nagu ma olin), siis on suured šansid, et ta mõtlemisvõime areneb kõigi nende sümbolite ja seoste üle järele mõeldes valguskiirusel. Brautigan õpetas mulle, et suhkur pole kunagi lihtsalt särav magus ja vigadeta substants ja mitte miski pole mitte kunagi jääv, isegi mitte selle lause mõte.
Brautigan ja tema "Arbuusisuhkrus" on krestomaatiline teos neile, kellele meeldib raamatut lugedes ise mõelda ja kes on võimelised lahti mõtestama sümboleid ja nägema väikeste ja esmapilgul tähtsusetute pisiasjade taga suurte abstraktsete mõistete üldistusi.
Ja sellepärast tulebki seda raamatut lugema asudes kõigepealt omaks võtta peategelase naiivne ja kohtlasevõitu maailmakäsitlus, sest realismi ja kliiniliselt puhtakoelise teadusulme austajatel ei ole siit mitte midagi leida. See raamat on nagu Richard Kelly filmid - hirmus segased ja mõistetavad üksnes siis, kui õppida väikeste asjade taga nägema suuri ja suurte taga väikseid ja...
5 :)
Peategelane on rikkast ja auväärsest suguvõsast pärit noormees William Wilson, kes saadetakse kodust ära aadlipoiste internaatkooli õppima. Internaatkoolis "kohtub" ta poisiga, kes on tema nimega, tema välimusega, kuid siiski teatud erinevustega, näiteks pärit proletariaadi seast.
Narratiiv viib lugejat läbi lapsepõlve, noorukiea otse dekadentsist ja kombelõtvusest tiinesse täiskasvanuikka.
Leian, et ulmet loos ei ole ning novelli koht ei ole Ulmekirjanduse BAASis - puudub nii üleloomulikkus kui ka horror. Sellegipoolest on tegu suurepärase ja köitva looga hirmudest, skisofreeniast, südametunnistusest.
Ühesõnaga minus tekitavad jälestustunnet lood, kus Kangelane läheb otsima Aaret ning peab seejuures tapma Vaenlase. Mitte, et eelmine lause loo sisuga haakuks, aga lihtsalt ülemäärane ja ülepingutatud suurte algustähtede pruukimine, et jutule mingit sügavust anda.
Naised on alati hukatust toonud :)
Silma torkas raamatu hämmastav ülesehituslik ja sisuline sarnasus Robin Hobbi "Salamõrtsuka"-seeriaga. Mingisugune emotsionaalne ja orvustunud assassiiniõpilane, kellel on mingeid imelikke maagilisi võimeid.
Kõlab sarnaselt, eks?
http://gaslight.mtroyal.ab.ca/mnkyspaw.htm
Puhas kuld! Ja maailm on muidugi köitvalt kirjeldatud.
Suurepärane, perversne, haiglane, nilbe, nauditav lugu!
Plusspunkt kaisukarude eest. ^_^
Miinuspunkt "valkjate taimede" eest. Kaldun arvama, et planeedil kasvavad taimed oleksid olnud pigem punased või roosad, sest just seda värvi on näiteks kuni 200 meetri sügavusel kasvavate punavetikate värvus - selle värviga taimed suudavad elutseda väga vähese valgusega paikades.
Kaisukarude ja zooride seos jäi veidi segaseks. Alguses ma lootsin, et kaisukarud olidki zoorid, aga nüüd arvan, et hoopis see kombitsatega muna oli zoori.
Kui too hädamaandumise teinud eit Maybelle`iks nimetati, siis ma mõtlesin esimese kihvatusega, et panen kogu sellele neetud kremplile ühe. Maybelle!!!
Lisaks oli Maybelle`i nimi ka pidevalt valesti käänatud, kui eelduseks võtta, et nimi hääldub [meibell].
Dialoog oli ka üsna naljakas lugeda, see sarnanes Oscar Wilde`i raamatute kõrgseltskonna vestlemisele - väljapeetud, kammitsetud ja surnud.
Aga tegelikult mulle lugu meeldis. Meeldis ka see, et naine jäi lõpuni pearahakütiks, mitte ei kahetsenud vahepeal pattu ega tormanud oma metsiku kütiga päikeseloojangusse, üdini õilsana.
Kolme saab jutt humoorika joodikpapi eest, kelle kirjeldamine suunurka muige tõi.
Kui maagia toimib, oleks pidanud ka Serafimi maagia toimima.
Näiteks: miks vananeb too naine elu lõpu poole kiiremini kui elu alguses? Kolme tunniga sai imikust väikelaps, aga paari minutiga elu lõpus vananes naine 30-40 aastat? Maagia, ilmselt...
Loeks meelsasti loo eellugu.
Idee ise ei ole ka minu arvates kuigi halb - kui see Daniel ikka nii meeletu tahtejõuga oli... Samas oleks soovinud tema saarekesel viibimise pikemaid kirjeldusi. Kuidagi väga lihtsalt jõuti selle jala küljest tüki söömiseni. Enne oleks ta võinud ju oma riideid püüda süüa, juukseid kiskuda peast ja nätsutada, vetikaid süüa (sukelduda vetikate järele, karpide järele - veest välja ulatuv kaljutükk ei lähe püstloodis sügavikku).
Lootsin sellest rohkem "Pii elu" sarnast asja, aga ei saanud. Samas kõige hullem saast ka ei ole. Paneksin 3- hea meelega, aga ei saa. Panen siis kolme.
