Richard Brautigan oli üks väga kummaline mees ja suurepärane näide selle kohta, mismoodi asjad ei ole ealeski sellised nagu nad tunduvad või vähemalt head asjad ei ole. Kui alustada raamatu "Arbuusisuhkrus" lugemist, siis kõige esimesed katsed autorit silme ette manada lõppevad sellega, et kuskil vaimusilmas hõljub mingisuguses kirevas hõlstis kanepiaurudes mahe ja malbe Jeesuse moodi hipivanamees, näol õnnis naeratus. Kõige parem ja õigem ongi seda raamatut lugedes endale kõigepealt vaimusilma ette manada selline arbuusiroosa ja armas keskkond ja võtta seda millegi ohutu ja toredana, näiteks lasteraamatuna.
See on vajalik sellepärast, et kuna tegu on Brautiganiga ning miski pole see, millena ta näib, siis on raamatu lõpust saadud mulje ja võib-olla isegi teatud šokk märksa võimsam. Kui raamatule läheneda teadmisega, et selle kirjutas iseenda ja maailmaga pahuksis olev mees, kes aastaid alkoholismi ja depressiooni käes vaevelnuna otsustas enesetapu teha, kaotab raamat esmakordsel lugemisel oma mõju. Peale raamatu lugemist tuleks tutvuda põhjalikult autori teiste teostega, tema eluloo ja maailmakäsitlusega ja siis see teist korda läbi lugeda. Ja siis paar aastat hiljem see kolmandat korda läbi lugeda. Siis saab enam-vähem sellele pihta.
Minule soovitatigi seda lihtsalt kui "ühte armast raamatukest". Tõin selle raamatukogust koju, muigasin armasroosat kujundust nähes sardooniliselt ja asusin lugema, esimeste lehekülgedega üleni suhkrustudes, täiesti ette valmistamata selleks sümbolistlikuks surmasõiduks, kuhu mind kiiresti paisati.
Mu silme all hargnes lahti üsna kummaline ja omanäoline lugu ühest lausa imetabaselt veidrast kogukonnast, mille asukad veedavad oma aega arbuuse kasvatades ning arbuusidest erinevaid produkte valmistades. Nimetuks jääv minategelane jutustab natuke naiivselt nende linna keskusest iDEATHist, oma suhetest naistega ja teiste inimestega, ideathlaste elu-olust. Üldiselt turvalise ja ohutuna tunduvat elu segavad üksnes vaikselt, ent kindlalt mõned asjad, näiteks peategelase endise tüdruksõbra Margareti jõuline otsing millegi järele, millele ta isegi nime anda ei oska ja mehe nimega InBoil katsed seda hulluksajavalt rahulikku ja magusat maailma tükkideks rebida, vastuvoolu ujuda. Mõlemal juhul lõppevad katsed sellest magusast ja suhkrusest maailmast välja astuda enesetapuga. Usun, et Brautigan väljendas sellega oma arvamus massidest erinemise kohta. Kui sa mõtled teisiti kui kõik sinu ümber, siis sa lähed lolliks ja parem oleks juba surnud olla...
Mis teeb Brautigani nii heaks kirjanikuks ja "Arbuusisuhkrus" üheks suurepäraseks raamatuks, mida lugeda? Raamat on ju iseenesest suhteliselt õhuke ja süžee esmapilgul väga lihtne, lausa lapsikki?
Esiteks on "Arbuusisuhkrus" sürreaalsest sümbolismist nii pööraselt tiine, et Arhtur Rimbaud`le tuleks seda lugedes ilmselt meeleliigutusest pisar silma. Seda raamatut ei ole lihtsalt võimalik üheselt mõista, iga sõna, iga tegu, iga objekt, iga süžeepööre võimaldab enese lahtimõtestamist sajal erineval moel ja nõnda ongi seda raamatut võimalik lugeda sada korda ja saada sada erinevat muljet.
Ise näen seda romaani pigem ühiskonnakriitikana kui ulmena. Sümbolism ei mahu paljude arvates otseselt ulme alla, kuigi need mõisted on tegelikult üksteisest lahutamatud. Hea ulme ei saa minu arvates valmida ilma hästi läbimõeldud sümbolismita. Sümbolid on lihtne, universaalne ja hästimõistetav keel, mille abil on vähegi mõtlemisvõimelisele lugejale võimalik paari leheküljega öelda rohkem, kui mõni realistlik mämmerdaja 10 tellisepaksuse mammutteosega öelda suudab.
Ja kui lugeja ei ole veel eriti mõtlemisvõimeline (nagu mina seda raamatut esmakordselt lugedes, miskine 17-aastane plikake nagu ma olin), siis on suured šansid, et ta mõtlemisvõime areneb kõigi nende sümbolite ja seoste üle järele mõeldes valguskiirusel. Brautigan õpetas mulle, et suhkur pole kunagi lihtsalt särav magus ja vigadeta substants ja mitte miski pole mitte kunagi jääv, isegi mitte selle lause mõte.
Brautigan ja tema "Arbuusisuhkrus" on krestomaatiline teos neile, kellele meeldib raamatut lugedes ise mõelda ja kes on võimelised lahti mõtestama sümboleid ja nägema väikeste ja esmapilgul tähtsusetute pisiasjade taga suurte abstraktsete mõistete üldistusi.
Ja sellepärast tulebki seda raamatut lugema asudes kõigepealt omaks võtta peategelase naiivne ja kohtlasevõitu maailmakäsitlus, sest realismi ja kliiniliselt puhtakoelise teadusulme austajatel ei ole siit mitte midagi leida. See raamat on nagu Richard Kelly filmid - hirmus segased ja mõistetavad üksnes siis, kui õppida väikeste asjade taga nägema suuri ja suurte taga väikseid ja...
5 :)
