Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arthur Conan Doyle ·

The Lost World

(romaan aastast 1912)

ajakirjapublikatsioon: «The Strand Magazine» 1912; aprill - november
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kadunud maailm»
Viljandi «Sakala» 1928
Arthur Conan Doyle «Kadunud maailm. Maracoti sügavik»
Tallinn «Birgitta» 1994

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
25
7
0
1
0
Keskmine hinne
4.697
Arvustused (33)

Olen seda romaani lugenud kõigepealt eesti keeles, siis sattus mingi originaalväljaanne kätte. Ning eelmise nädala ühel öösel – kui und ei tulnud – lugesin antud romaani ka vene keeles läbi.

Miks ka vene keeles lugesin: lihtsalt ei viitsinud voodist tõusta, kuid diivanilaual oli parajasti üks paks venekeelne Arthur Conan Doyle`i ulmevalimik. Loomulikult võtsin ma unelektüüriks juba loetud teksti.

Hea raamat on.

Lugesin ilusti lõpuni, ega jäänudki magama, kuigi mul see peaaegu pähe juba kulunud on.

Võiks öelda, et suisa kanooniline «kadunud maailma» (ingl. ka «lost race») lugu. Sisust pole mõtet rääkida, seda raamatut on mitmes-setmes trükis ka eesti keeles ilmutatud. Kes vähegi leiab aega klassikaga tutvumiseks, võiks paar tundi oma elust sellele romaanile pühendada, kui ta seda muidugi teinud juba pole. Asi on igatahes seda väärt.

Lugege!!!

Teksti loeti eesti, inglise ja vene keeles

Tore lugu legendaarse Sherlock Holmes'i "isalt". ACD tõestab veenvalt, et hea kirjamees suudab end näidata igas zhanris. Jutt ise sisaldab mitmeid elemente, mis vahepeal ulmes lausa kanoniseeritud olid: raske ja vaevaline retk kuhugi "maailma äärde", veidrikust professor kummalised ja uskumatud seiklused... Õnnis sajandialguse maailm, mil Maakera oli palju-palju suurem kui praegu... Soovitan!
Teksti loeti eesti keeles

"Kadunud Maailm" on "Maracoti Sügavikuga" võrreldes nagu öö ja päev. Raamat oli huvitav ja seiklusrikas. Kui nüüd seda võrrelda Crichtoni "Jurassic Parkiga", vòib oletada kust MC on oma jutukese idee saanud. aga tegelikult siiski mitte vist. Tore, et selles raamatus spekuleeriti veel tundmata kohtadega ja ei tehtud sama viga mis Maracoti raamatus. Ega praegugi ju keegi ei tea, mis kusagil maailmas olla võib, äkki ongi kuskil veel alles mingisugused sauruselaadsed elukad (nt. Loch Nessi järves). Antud raamatus küll põnevusest puudu ei tule. Soovitav lugemisvara igas eas ulmehuvilistele.
Teksti loeti eesti keeles

Üks lapsepõlvelemmikuid, mis seal salata. Selle kõrval näivad kõik kaasaegsed variatsioonid sauruste teemal abitute ja kulunutena.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin pägalikust peast. Pani võbisema. Eriti hästi läksid peale illustratsioonid ja kogu see teaduslik ja tark jutt sinna juurde. Laiendab silmaringi ja rahuldab esteetilist maitset, vähemalt minu oma. Pani kaasa elama.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna raamatu kirjutamisel pole kirjanikul olnud muud sügavat mõtet peale suure lugejamenu saavutamise, siis poleks ta tohtinud niivõrd paljusid ebatõenäolisi asjaolusid ühes raamatus kokku viia.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev, tõesti põnev. Ei tea kas "Jurassic Park" on ikka sellest raamatust inspireeritud, nagu siin eespool on väidetud? Mingit muud sarnasust mulle küll silma ei torka, välja arvatud muidugi dinosaurused. Aga need võivad ka mõnikord kahe silma vahele jääda.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Sest pakub lugemismõnu nii kümneaastasele poisikesele kui viiekümneaastasele mehele (kui see muidugi pole suutnud poisikest endas lõplikult hävitada). Huumor annab lisaväärtuse.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu ju päris kena, aga see teaduslik ja tark jutt... No ega ikka ei ole küll teaduslik ja tark surnud loomade südameid veel paar päeva pärast surma tuksuda lasta ja olid ka mõned teised asjad.
Teksti loeti eesti keeles

Saurused on ajast aega pakkunud kirjanikele ainet , kes on seda suutnud kasutada paremini, kes halvemini. Doyle on olnud oma tasemel ega valmistunud pettumust. Üsna loetav raamat ja pakkus mulle suuremat naudingut kui Crichtoni samaaineline teos.
Teksti loeti eesti keeles

Väga omapärane teos iseenesest häst välja kukkunud ning väärib kiidusõnu Minu arvates on pareim sauruste ja eelajalooliste elukatega olev raamat mida ma olen lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Ka sellele klassikaromaanile heidavad meie baaslased ette vähest teaduslikku põhjendatust! Noh, aga see polnud ju üldse eesmärk!. Conan Doyle soovis lugejale pakkuda fantaasiaküllase retke maailma minevikku ja sai sellega suurepäraselt hakkama. Oma aja kohta oli kindalsti tegemist suure julgustükiga. See raamat on mõjutanud samalaadseid teoseid "Ershoti kraatrist" kuni Crichtoni seepideni välja. Muide "Jurassicud" meeldisidki mulle tükk maad vähem, just see bioloogiline-geneetiline teaduskamm muutis nad igavaks.
Lugesin "Kadunud maailma" ka täiskasvanuna ja tunnistan, et kannatab lugeda küll, tekst on küllaltki kvaliteetne ja asjalik. Puudub ajastule omane heietamine ja üliemotsionaalsus.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi oli ikka põnev ning hirmutav küll. Siiani meeles kirjeldus sellest, kuidas rahvast kaljult alla ogade otsa loobiti. Nüüd vanemas eas aga uuesti lugeda vist küll enam ei viitsiks.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Hea raamat. See raamat näitab veelgi ACD geniaalsust. Mitu korda läbi loetud raamat. Eriti haarasid mind huvitavad karakterid ja sündmustik. Professor oli tõeline pujään. Teised ACD ulmekad ei ole nii head.
Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene raamat. S.t esimene raamat trykita"htedega - enne seda olin lugenud suurekirjalisi pisiraamatuid nagu TIBU.Sellest sai alguse minu kiindumus raamatute vastu - nii et meeldis (kuigi elamusi eriti ei ma"leta.. palju me ikka oma teisest eluaastast ma"letame).Viimati sai teda ta"ie to~sidusega loetud kaheteistkymnendal eluaastal - siis leidsin selle asemele Obrushtshevi veidi harivama dinosauruseepopo"a - "Plutoonia". Samas nostalgiatekitajana, raamatuna omaette, minu esimese raamatuna - sellisel kujul on see teos, millest pean ikka lugu! Illustratsioonid. Ma"letan, kuidas joonistasin neid jo¤glasena kopeerimispaberi abil yles, yritades jooni pikendades va"lja no~iduda, millise kujuga need elukad seal tegelikult on. Et milline on siis see elu kadunud maailma karmidel kaljudel kaugel kurupurimaal. Ja oli ju ka selline raamat meil riiulis, nagu "Baskerville`ide koer". Nad olid ko~rvuti ja mul on meeles, kuida ma mitmel korrl piilusin yle kapiserva, vaatasin, et enna"e! sama nimi! ja keerasin iidseid ja uuemaid raamatuid t2is klaakapi ukse lukust lahti ja libistasin selle raamatu riiulilt va"lja (po"o"ramata sugugi ta"helepanu sinna tekkivatele "Mirabiliatele" ja yritasin toimuvale kaasa elada. Ja yha uuesti panin ma ta ka"est, suutmata mo~ista, miks see ikkagi nii teistsugune on, kus on "Kadunud maailma" vo~luilm... Hiljem muidugi hakkasin ka neid lugusid hindama...Ahjaa, ta"ielikult mo~istsin seda raamatut alles neljateistkymnesena, peale seda, kui olin la"bi lugenud loomade elu. Siis sain veidi parema pildi sellest, mis elukad neil teel ikkagi sellest mitteulmelisemast poolest ringi jalutasid. Senini olin olnud alati suures ha"mmingus, yritades va"lja mo~elda, mis elukas see Zhararaka ikkagi on. Madu on. Yx myrgisemaid vesise eluviisiga madusid Lo~una-Ameerikas. Ja siis valdas mind kahjutunne. Ja"in mo~tlema sellele, kui rikkalik see selvamaailm ikkagi on... Kui palju vo~imalusi, kui palju a"ra kasutamata ja"a"nut... Aga olnut see enam olematuks ei muutnud ja ma pole kindel, kas suutnukski nii noorena kogu seda vo~imalikku kyllust hoomata.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatan siin et teised on panuud siin viisi ja neljasid ja nagu ei julgegi kahte panna, aga panen siiski kuna see on minu arvamus tollest teosest. ei meeldinud mitte sugugi, kuidagi vaevaga sain selle poole peale ja selle osa olen jõudnud ka juba ära unustada. ta jäägu parem oma Sherlock Holmes`i juurde
Teksti loeti eesti keeles

Miks ma viie panin? Nostalgiast, nähtavasti. Ma ei mäleta enam isegi täpselt tegevuskäigu kõiki liine, küll aga on meeles, kuidas raamatut kümneaastasele omase õhinaga särasilmselt neelatud sai. Küllap ta praegu mulle enam ei meeldiks - või siis ei avaldaks vähemalt erilist muljet ja ma korjaks säält kindla pääle välja peotäite kaupa traagelniite ja lapsusi ja romantilist ilutsemist jne. Hetkel pole see üldse oluline. Tähtis on hoopis respekt praegu isegi natuke kauge ja võõrana tunduva kümneaastase plika vastu, kes kogu tolle kirju reisiseltskonna seiklustest siiras vaimustuses nii mõnegi unetunni näppas. :)
Teksti loeti eesti keeles

Selline lugu on ka tänapäevastatud (Jurassic Park, Crichton) kuid vanem versioon on siiski hulga sobivam ja parem lugeda. Olen lugenud lapsena ja ka hiljem (kui end enam nii lapsena ei tundnud). Hinne 5+ mõlemal korral. Sherlocki isa oli tõesti head klassi kirjanik, et suutis nii erinevates zanrites kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Fantastiline teos, alates esimestest ridadest, mille mõte küll alles hiljem selgeks saab ("...professor Challenger võtab oma laimukaebuse tingimusteta tagasi ja lubab, et ei tee raamatu ilmumisele enam mingeid takistusi..." tsitaat mälu järgi). Suurepärane lugemisvara, mis alati tuju heaks teeb - vana hea progressiuskne maailm, kus ka homme päike paistis! Suurepärased tegelased ja nauditav tekst.

"...sellisena on ta mulle meelde jäänud, suitsetamas kamina ees ja mõtlemas jahist elukatele, keda võib peale rasket õhtusööki unes näha..."

Teksti loeti eesti keeles

Minagi pean alustama sellest, et raamat on üks lapsepõlvelemmikuid, kuid erinevalt paljudest raamatutest, mis praegu enam midagi erilist ei paku, on "Kadunud maailm" jäänud heaks.
Teksti loeti eesti keeles

Meetrimehena olles oli see mu lemmikraamat. Iga suvi sai 1-2 korda läbi loetud (Ja nii 4 suve järjest). Enda lõbuks trükkisin isegi ümber. Romaanist jäi meelde ainult positiivne elamus. Ja kuidas ma muidu saaksingi hinnata kui mitte viiega. Raamat, mida peab iga raamatutest huvitunud poisinolk kordki lugenud olema. Väga väga tase raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt hea raamat. Doyle näitab head taset. Antud raamat oli lapsepõlvs üks mu suuri lemmikuid ja meeldib praegugi. Autor on loonud mõnusa tegelaste komplekti, kes koos annavad loole jumet.Eriti hea kontrasti annavad keevaline Challenger ja külmavereline Lord Roxton. Kogu seiklus on kirjeldatud huvitavalt ja põnevust on hästi üleval hoitud. Köitev seiklusjutt, mis väärib kindlasti lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Jajah, ja nostalgia oli kah vanasti kuidagi etem... Nostalgia nostalgiaks, aga Doyle oskab kirjutada ja teeb seda nauditavalt ka sada aastat hiljem lugedes. Teeme nii, et asja usutavusest ja t6siteaduslikkusest siin polemiseerima ei hakka - ei ole tegu sellise teosega. Pinget osatakse hoida, tegevus käib kogu aeg, tuleb ka pisut ootamatuid pöördeid. Kahjuks on aeg siiski maksimumist ühe pallikese maha nysinud ja nii ta siis ongi, et "väga heast" jääb kröömikene puudu ja jääb järele "hea"
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi lapsepõlves sai see romaan raamatukogu lugemissaalis läbi loetud. No oli vast võimas! Hiljem sai antikvariaadist 1958. aastyal ilmunud eksemplar hangitud. 2002. aasta juunis, kui ma kopsupõletikuga toas vedelesin, lugesin romaani uuesti läbi. Siis enam nii võimsat muljet ei jätnud, ehkki võib-olla oli küsimus mu halvas enesetundes, mis romaani täielikku nautimist takistas. Hindes pole mingit kahtlust, kasvõi nostalgia pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Pole vist ühtegi raamatut sellise õhina ja innuga lugenud, kui seda. Väga meeldis, väga. See ogade otsa loopimine ajas turjakarvad turri - ju mind on õnnistatud liigelava kujutlusvõimega. Püüdsin ette kujutada, et mis tunne mul oleks, kui mind kõigutataks käte otsas ja ma tean, et mul pole mitte kuskile pääsu, et kohekohe ma suren väga rõvedat ja valusat surma...

Jube hakkas.

Viis pluss!

Teksti loeti eesti keeles
x
Triin Põldra
28.02.1988
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kõik kiidavad, mina keeran pea natuke viltu ja hakkan irisema settingu üle. Tähendab, see lugu mõjus mulle tegelikult nii, et peale läbilugemist ma talle rohkem ei mõelnud, kuid öösel suutsin unes näha musta lima, mida ei peata ookeanid ega mäestikud ja mis mulle kogu aeg järele jõuab... Seega oli lugu hea ja meeldejääv ja alateadvust mõjutav, kuid...

Võib-olla on see lugu mõeldud aset leidma sellises alternatiivses maailmas, kus Vahemeri on tõesti praktiliselt inimtühi ja Põhja-Aafrika rannik on tõesti lage ning kus Niilus voolab valgetest inimestest puutumata läbi kõrbe ja inimasustus on koondunud Põhjamaadesse. Kuid see ei "tulnud tekstist välja". Miks peaksid viikingid üldse põhjapoolsematest vetest välja sõitma, kui seal nagunii mitte midagi pole peale primitiivsete nuubialaste...?

Võib-olla oli autoril tõesti mõeldud valmis mingi taustsüsteem, mis erineb kardinaalselt sellest maailmast, kus meie elame. Aga miks siis polnud sellest räägitud? See ei ole loogiline, et niivõrd viljakas ja rikas kant nagu Vahemeri täiesti inimtühi on ja inimesed on kogunenud elama karmide kliimatingimustega maadesse, eriti arvestades seda, et viikingite retkede üheks eesmärgiks oligi uute, viljakamate alade avastamine ja koloniseerimine (Island, Põhja-Ameerika).

Meie maailmas on asi nii, et inimene arenes välja Aafrikas ja liikus sealt mitme erineva kolonisatsioonilainena üle kogu Maa ning esimesed kultuurid tekkisid just Vahemere ääres või läheduses. Foiniiklased, egiptlased, pärslased, hetiidid...

Selle kõige taustal on naljakas lugeda pikki kirjeldusi inimtühjast Põhja-Aafrikast ja suurest krokodille täis jõest (Niilusest), mille kaldal ei elanud kedagi (peale nuubialaste, eks).

Ulme ei tähenda ju, et kogu loogika peaks maailmast hajuma üksnes sel põhjusel, et tegu on ulmega.

Teksti loeti eesti keeles

Loos on üks asi puudu, nimelt vähemalt 200-300 lehekülge. Ma olen sarnaseid asju kirjutanud näiteks lõpukirjandi mustandisse: skemaatiline kirjutise kava; kaart, mille järgi joondudes kirjutada midagi pikemat, suuremat.

Jutt ise on hirmus hästi kirjutatud, terminoloogia, grammatika - kõik on paigas. Mida ei ole, on pikk, kandev, mahlane jutt. On vaid skeem: A tapab B, C näeb seda pealt ja tormab hüsteeriliselt röökides mööda ülemist tekki edasi-tagasi ja lööb kirvega maha D ning K ja L löövad C lõpuks ise maha. The End.

Teksti loeti eesti keeles

Chuck Palahniuki raamatuid lugedes ei ole ma kunagi varem tegelikult mõelnud sellele, et mis see siis täpselt on, mida ma loen. Kas on tegu suurepärase horroriga? Igastahes paljud Chucki raamatud ja jutud tekitavad peale läbilugemist eriliselt trööstitu ja vaimselt läbipekstud tunde, kuid enamasti pole neis midagi üleloomulikku. "Lullaby" eristub muust Palahniuki loomingust väga selgelt sellega, et autor on teadlikult kasutanud ulmelisi-üleloomulikke elemente ja panebki kogu loo tiirlema eeldusel, et siin maailmas leidub rohkem, kui esmapilgul tundub.

Romaani peategelane on Carl Streator, väga morbiidne ja häiritud psüühikaga ajakirjanik, kelle ülemus suunab ta uurima imikute äkksurmasid ning kirjutama sellest lugu. Loo teeb tema jaoks isiklikuks ja valusaks see, et tema enda naine ja imik surid samamoodi aastaid tagasi salapärastel asjadoludel une pealt. Aastatega väga detailemärkavaks ja kõike meeldejätvaks inimeseks kujunenud Streator sõidabki kiirabidega kaasa ning paneb tähele ühte huvitavat tõsiasja - kõigis majapidamistes leidub üks kindel luulekogu, mis on avatud ühe kindla lehekülje pealt, millest siis lastele unejutuks nii-öelda luuletus on loetud.

Streator õpib selle luuletuse poolkogemata pähe ning tema stress ja häiritud psüühika võimendavad luuletuse-loitsu võimu nii suureks, et ta suudab praktiliselt ainult loitsule mõtlemisega tappa inimesi, näiteks raadiodiktoreid, suvalisi liftis trügivaid jörsse ja nii edasi. Kuna ta pole loll inimene, siis ta saab lõpuks kenasti aru, et surmade ja loitsu vahel on otsene seos ning otsib abi kinnisvarapetisest Helenilt, kes teenib kummitavate majade müügiga suuri kasumeid, tema okultistlikult assistendilt Monalt ja tolle ökohullult poiss-sõbralt Oysterilt.

Nelik suundub omalaadsele nõiajahile mööda maad, otsides ja hävitades nimetatud luulekogu kõiki eksemplare ning otsides ühte grimuaari, kust luulekogusse sattunud loits pärit on. Streator soovib seda grimuaari hävitada, ülejäänud nelik (eriti ökohullust-terroristist Oyster) soovivad aga seda omaks otstarbeks pruukida ning see valmistab Streatorile muidugi kõvasti meelehärmi.

Ei soovita raamatut lugeda minimalismivihkajatel, nõrga närvikavaga inimestel ja madala valulävega inimestel, sest see raamat oskab omal kombel väga haiget teha. Palahniuki edu võtmeks ongi minu arvates oskus mängida väga võimsate ja tundetiinete sümbolite ja kujunditega, millega lugeja otsekohe suudab ühenduda. Hirm, abitus, viha, raev, surmahirm, elujanu... Kõik see lausa kisendab nende süngete ja williamgibsonlikult lakooniliste ridade vahelt otse näkku, põrutab hinge sees segamini ja lõpuks sa lähened kõigile luuleraamatutele suletud silmadega, sest see emotsioon, hirm et "Mis siis, kui sõnadel on vägi ja meelevald minu üle?" jääb ikka tükiks ajaks kummitama.

Suurepärane raamat. Satiiriline, musta huumoriga vürtsitatud ning kuna Palahniuki raamatutes peab alati olema trademark, siis selle raamatu trademarkiks on detailne olustikukirjeldus, mille ajakirjanikust Streator lugejani toob. "Nähtamatutes koletistes" kasutas Palahniuk näiteks moefotograafide Give me happy! Give me deathwishing maniac!-hüüdeid ja muud moebutafooriat, siis siin saab läbivaks jooneks ja sümboliks ajakirjanduslik lakoonilisus ja täpne, detailne kirjeldus ruumidest, inimestest.

Soovitan soojalt.

Teksti loeti inglise keeles

Raul Veedele:

Pastakas äkki? :)

Enda arvamus kattub enam-vähem Kalju Maapoja omaga. Liiga palju tegelasi. Samas pahandan tugevalt väljendiga "arvutimängulik". Vähemalt tänapäevased RPG-d ei ole küll sellised, et tegelased on tundetud ja tuhmid. Mängige näiteks mänge "Star Wars: Knights of the Old Republic" I ja II osa ning siis räägime ehk edasi karakterite arvutimängulise pinnapealsuse teemadel. :/

Teksti loeti eesti keeles
4.2008

Richard Brautigan oli üks väga kummaline mees ja suurepärane näide selle kohta, mismoodi asjad ei ole ealeski sellised nagu nad tunduvad või vähemalt head asjad ei ole. Kui alustada raamatu "Arbuusisuhkrus" lugemist, siis kõige esimesed katsed autorit silme ette manada lõppevad sellega, et kuskil vaimusilmas hõljub mingisuguses kirevas hõlstis kanepiaurudes mahe ja malbe Jeesuse moodi hipivanamees, näol õnnis naeratus.

Kõige parem ja õigem ongi seda raamatut lugedes endale kõigepealt vaimusilma ette manada selline arbuusiroosa ja armas keskkond ja võtta seda millegi ohutu ja toredana, näiteks lasteraamatuna.

See on vajalik sellepärast, et kuna tegu on Brautiganiga ning miski pole see, millena ta näib, siis on raamatu lõpust saadud mulje ja võib-olla isegi teatud šokk märksa võimsam. Kui raamatule läheneda teadmisega, et selle kirjutas iseenda ja maailmaga pahuksis olev mees, kes aastaid alkoholismi ja depressiooni käes vaevelnuna otsustas enesetapu teha, kaotab raamat esmakordsel lugemisel oma mõju. Peale raamatu lugemist tuleks tutvuda põhjalikult autori teiste teostega, tema eluloo ja maailmakäsitlusega ja siis see teist korda läbi lugeda. Ja siis paar aastat hiljem see kolmandat korda läbi lugeda. Siis saab enam-vähem sellele pihta.

Minule soovitatigi seda lihtsalt kui "ühte armast raamatukest". Tõin selle raamatukogust koju, muigasin armasroosat kujundust nähes sardooniliselt ja asusin lugema, esimeste lehekülgedega üleni suhkrustudes, täiesti ette valmistamata selleks sümbolistlikuks surmasõiduks, kuhu mind kiiresti paisati.

Mu silme all hargnes lahti üsna kummaline ja omanäoline lugu ühest lausa imetabaselt veidrast kogukonnast, mille asukad veedavad oma aega arbuuse kasvatades ning arbuusidest erinevaid produkte valmistades. Nimetuks jääv minategelane jutustab natuke naiivselt nende linna keskusest iDEATHist, oma suhetest naistega ja teiste inimestega, ideathlaste elu-olust. Üldiselt turvalise ja ohutuna tunduvat elu segavad üksnes vaikselt, ent kindlalt mõned asjad, näiteks peategelase endise tüdruksõbra Margareti jõuline otsing millegi järele, millele ta isegi nime anda ei oska ja mehe nimega InBoil katsed seda hulluksajavalt rahulikku ja magusat maailma tükkideks rebida, vastuvoolu ujuda. Mõlemal juhul lõppevad katsed sellest magusast ja suhkrusest maailmast välja astuda enesetapuga. Usun, et Brautigan väljendas sellega oma arvamus massidest erinemise kohta. Kui sa mõtled teisiti kui kõik sinu ümber, siis sa lähed lolliks ja parem oleks juba surnud olla...

Mis teeb Brautigani nii heaks kirjanikuks ja "Arbuusisuhkrus" üheks suurepäraseks raamatuks, mida lugeda? Raamat on ju iseenesest suhteliselt õhuke ja süžee esmapilgul väga lihtne, lausa lapsikki?

Esiteks on "Arbuusisuhkrus" sürreaalsest sümbolismist nii pööraselt tiine, et Arhtur Rimbaud`le tuleks seda lugedes ilmselt meeleliigutusest pisar silma. Seda raamatut ei ole lihtsalt võimalik üheselt mõista, iga sõna, iga tegu, iga objekt, iga süžeepööre võimaldab enese lahtimõtestamist sajal erineval moel ja nõnda ongi seda raamatut võimalik lugeda sada korda ja saada sada erinevat muljet.

Ise näen seda romaani pigem ühiskonnakriitikana kui ulmena. Sümbolism ei mahu paljude arvates otseselt ulme alla, kuigi need mõisted on tegelikult üksteisest lahutamatud. Hea ulme ei saa minu arvates valmida ilma hästi läbimõeldud sümbolismita. Sümbolid on lihtne, universaalne ja hästimõistetav keel, mille abil on vähegi mõtlemisvõimelisele lugejale võimalik paari leheküljega öelda rohkem, kui mõni realistlik mämmerdaja 10 tellisepaksuse mammutteosega öelda suudab.

Ja kui lugeja ei ole veel eriti mõtlemisvõimeline (nagu mina seda raamatut esmakordselt lugedes, miskine 17-aastane plikake nagu ma olin), siis on suured šansid, et ta mõtlemisvõime areneb kõigi nende sümbolite ja seoste üle järele mõeldes valguskiirusel. Brautigan õpetas mulle, et suhkur pole kunagi lihtsalt särav magus ja vigadeta substants ja mitte miski pole mitte kunagi jääv, isegi mitte selle lause mõte.

Brautigan ja tema "Arbuusisuhkrus" on krestomaatiline teos neile, kellele meeldib raamatut lugedes ise mõelda ja kes on võimelised lahti mõtestama sümboleid ja nägema väikeste ja esmapilgul tähtsusetute pisiasjade taga suurte abstraktsete mõistete üldistusi.

Ja sellepärast tulebki seda raamatut lugema asudes kõigepealt omaks võtta peategelase naiivne ja kohtlasevõitu maailmakäsitlus, sest realismi ja kliiniliselt puhtakoelise teadusulme austajatel ei ole siit mitte midagi leida. See raamat on nagu Richard Kelly filmid - hirmus segased ja mõistetavad üksnes siis, kui õppida väikeste asjade taga nägema suuri ja suurte taga väikseid ja...

5 :)

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugu on hästi ja ladusalt kirjutatud nagu Poe jutud ikka.

Peategelane on rikkast ja auväärsest suguvõsast pärit noormees William Wilson, kes saadetakse kodust ära aadlipoiste internaatkooli õppima. Internaatkoolis "kohtub" ta poisiga, kes on tema nimega, tema välimusega, kuid siiski teatud erinevustega, näiteks pärit proletariaadi seast.

Narratiiv viib lugejat läbi lapsepõlve, noorukiea otse dekadentsist ja kombelõtvusest tiinesse täiskasvanuikka.

Leian, et ulmet loos ei ole ning novelli koht ei ole Ulmekirjanduse BAASis - puudub nii üleloomulikkus kui ka horror. Sellegipoolest on tegu suurepärase ja köitva looga hirmudest, skisofreeniast, südametunnistusest.

Teksti loeti eesti keeles

See Neetud Suurte Algustähtede Katk, Võeh, Mitte Ei Ole See Tore Asi! Vallutab Jutte Ja Lugusid! Lihtsate Sõnade Algustähed Hakkavad Paisuma!

Ühesõnaga minus tekitavad jälestustunnet lood, kus Kangelane läheb otsima Aaret ning peab seejuures tapma Vaenlase. Mitte, et eelmine lause loo sisuga haakuks, aga lihtsalt ülemäärane ja ülepingutatud suurte algustähtede pruukimine, et jutule mingit sügavust anda.

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis... Ei tea miks, aga meeldis. Meeldis see jutustav stiil ja meeldis see tobearmas lõpp, mis oli lihtsalt lõpu enda pärast kirjutatud.

Naised on alati hukatust toonud :)

Teksti loeti eesti keeles

Kõik raamatu põhilised vead on eespool juba kenasti lahti räägitud. Raamat oli loetav, aga jäi kuidagi lahjaks.

Silma torkas raamatu hämmastav ülesehituslik ja sisuline sarnasus Robin Hobbi "Salamõrtsuka"-seeriaga. Mingisugune emotsionaalne ja orvustunud assassiiniõpilane, kellel on mingeid imelikke maagilisi võimeid.

Kõlab sarnaselt, eks?

Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lühike, aga mõjuv. Kirjeldused on napid, ent annavad toimuva väga hästi edasi. Dialoog on suurepärane.

http://gaslight.mtroyal.ab.ca/mnkyspaw.htm

Teksti loeti inglise keeles

Geniaalne teos, minu arust on see pigem huumorina kirjutatud kui tõsiuskselt fantasyna. Kõik need stseenid Carathise ja tema neegritega, kes aluspükste väel soorohtu korjavad...

Puhas kuld! Ja maailm on muidugi köitvalt kirjeldatud.

Teksti loeti eesti keeles

Eelmisele: ulme alla kuulub ka horror. Kes väidab, et "Guts" ta külmaks jättis ja õudust ja vastikust ei tekitanud, sellele vaatan pungissilmselt otsa. Mille poolest on igav tondijutt rohkem horror kui see?

Suurepärane, perversne, haiglane, nilbe, nauditav lugu!

Teksti loeti inglise keeles

Enamasti muutuvad sellised kosmoselaevu ja sõjaväelasi täis kosmoseooperid mulle mingil hetkel arusaamatuks ja segaseks (nimed, auastmed, rühmade paigutused ja eesmärgid lähevad segi), kuid see oli mulle väga huvitav lugeda, ma suutsin kuni lõpuni teksti mõttega jälgida.

Plusspunkt kaisukarude eest. ^_^

Miinuspunkt "valkjate taimede" eest. Kaldun arvama, et planeedil kasvavad taimed oleksid olnud pigem punased või roosad, sest just seda värvi on näiteks kuni 200 meetri sügavusel kasvavate punavetikate värvus - selle värviga taimed suudavad elutseda väga vähese valgusega paikades.

Kaisukarude ja zooride seos jäi veidi segaseks. Alguses ma lootsin, et kaisukarud olidki zoorid, aga nüüd arvan, et hoopis see kombitsatega muna oli zoori.

Teksti loeti eesti keeles

Vahetult peale lugemist tehtud märkmed:

Kui too hädamaandumise teinud eit Maybelle`iks nimetati, siis ma mõtlesin esimese kihvatusega, et panen kogu sellele neetud kremplile ühe. Maybelle!!!

Lisaks oli Maybelle`i nimi ka pidevalt valesti käänatud, kui eelduseks võtta, et nimi hääldub [meibell].

Dialoog oli ka üsna naljakas lugeda, see sarnanes Oscar Wilde`i raamatute kõrgseltskonna vestlemisele - väljapeetud, kammitsetud ja surnud.

Aga tegelikult mulle lugu meeldis. Meeldis ka see, et naine jäi lõpuni pearahakütiks, mitte ei kahetsenud vahepeal pattu ega tormanud oma metsiku kütiga päikeseloojangusse, üdini õilsana.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt jutustatakse natuke, siis kirjeldatakse natuke ja siis tapetakse kõik, mis liigutab, maha. Lugu kulgeb just nii nagu võib arvata, et ta kulgeb. Kõik võimalused, mis lubavad originaalset lahendust, hävitatakse. "Pahad" saavad haledalt peksa.

Kolme saab jutt humoorika joodikpapi eest, kelle kirjeldamine suunurka muige tõi.

Kui maagia toimib, oleks pidanud ka Serafimi maagia toimima.

Teksti loeti eesti keeles

Lühike, jah, aga meeldis. Kurb on näha, et paljud hindavad tekste üksnes pikkuse järgi. Tsitaadid on vist ülim mõttetus...?
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, tõesti hea lugu... Mõned loogikavead on sees muidugi või vähemalt kohad, mis minu jaoks vajaksid lisaselgutusi... Liiga kiiresti kulges jutt minu jaoks lõpus, oleks tahtnud sarnast heietamist nagu alguses.

Näiteks: miks vananeb too naine elu lõpu poole kiiremini kui elu alguses? Kolme tunniga sai imikust väikelaps, aga paari minutiga elu lõpus vananes naine 30-40 aastat? Maagia, ilmselt...

Loeks meelsasti loo eellugu.

Teksti loeti eesti keeles

Inimene, kes selle loo kirjutas, oskab ilmselgelt kirjutada, sest tekst voolab ladusalt, mis sest et kummalisi radu mööda.

Idee ise ei ole ka minu arvates kuigi halb - kui see Daniel ikka nii meeletu tahtejõuga oli... Samas oleks soovinud tema saarekesel viibimise pikemaid kirjeldusi. Kuidagi väga lihtsalt jõuti selle jala küljest tüki söömiseni. Enne oleks ta võinud ju oma riideid püüda süüa, juukseid kiskuda peast ja nätsutada, vetikaid süüa (sukelduda vetikate järele, karpide järele - veest välja ulatuv kaljutükk ei lähe püstloodis sügavikku).

Lootsin sellest rohkem "Pii elu" sarnast asja, aga ei saanud. Samas kõige hullem saast ka ei ole. Paneksin 3- hea meelega, aga ei saa. Panen siis kolme.

Teksti loeti eesti keeles