Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Sheri S. Tepper ·

The Gate to Women`s Country

(romaan aastast 1988)

eesti keeles: «Värav Naiste Maale»
Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)

  • F-sari
Hinne
Hindajaid
16
6
4
1
3
Keskmine hinne
4.033
Arvustused (30)

Tegevustik on viidud tuumasõjajärgsesse Põhja-Ameerikasse. Tepper leiab, et katastroofi põhjus peitub inimese pärilikkuses, tema geenides. Geenidesse on kodeeritud vägivald ja hukatus ning seepärast tuleb pärilikkust muuta. Üldiselt on feministid kõiges halvas süüdistanud ühiskondlikke traditsioone, millised on ülal hoidnud agressiivset meeskultuuri. Tepper on pessimist: ei aita ühiskonnastruktuuri muutus, tuleb kõrvaldada ka ühiskonna agressiivsed osad, liikmed. Paljud mehed tahavad kuuluda sõjaväelistesse struktuuridesse, on loomult vägivaldsed. Seepärast tuleb ühiskond korraldada selliselt, et liiki saavad jätkata vaid sellised mehed, kel on julgust olla teistest erinev, julgust mitte sõdida. Romaanis on kujutatud iseseisvaid linnu, milliseid peavad ülal ja juhivad naised. Mehed elavad omaette oma linna garnisonis ning peavad teiste samasuguste garnisonidega sõda..... Raamat on hea ning peab kiitma seda Colorados elavat vanaema, kes pensionipõlves ulmet kirjutama hakkas. Oleks sihukseid rohkem!
Teksti loeti soome keeles

Arvi on raamatust juba kena ylevaate teinud, nii lisan vaid m6ned m6tted ja ma"rkused. See raamat on hasti kirjutatud, siin on t6esti m6juvad tegelaskujud ning v6imsalt loodud yhiskond. Seda raamatut loetakse ka yheks feministliku ulme tippteoseks. Isiklikult pole ma n6us autori ideega, et inimese va"givaldsus on tema geenide poolt a"ra ma"a"ratud, ega ka sellega, et naised on loomu poolest kindlasti va"hem agressiivsed kui mehed. See on vana nature vs. nurture debatt, mida lihtsalt yhe kasuks lahendada ei saa. Tepper tahab aretada uut, va"hem agressiivset inimrassi. Olgu Tepperi ideedega kuidas on, ta on nende p6hjal kirjutanud va"ga hea ulmeromaani. Soovitan k6igile.
Teksti loeti inglise keeles

Need kolm punkti saab teos puhtalt oma kirjandusliku väärtuse pärast - see on hästi kirjutatud. Nii oma ladusa ja loogilise ülesehituse, kui inimeste ja kirjelduste nauditava värvikuse ja detailirohke selguse poolest on ta hoopis teine klass, kui mõni "kuldajastu" kosmosemadin.Kui ma peaksin zanrit defineerima, ütleksin "paranoiline utoopia". Niisiis - kolm sajandit peale tuumasõda elab haritava maa lappidel ühiskond, keda (kui asju õigete nimedega nimetada) pettuste, intriigide ja salamõrvade abil valitseb kinnismõtte all kannatav kildkond. Miks ma seda selliselt defineerin: ülaltoodu võiks olla, eriti ulmejutu puhul, paljutõotav algus, ent autor seda küll nii ei mõtle, tema jaoks on selline elukorraldus silmnähtavalt ideaalilähedane. Kinnismõte on, nagu eelmistes arvustustes mainitud, et inimkonna hädad tulenevad meeste hävitavast võitlustahtest. Kuidas nii ebaloogiline kooslus ülde tekkida sai, on omaette küsimus, ent võideldakse inimese sünnipärase agresiivsuse vastu nii, et viieaastaselt eraldatakse poisslapsed ema ja õdede-vendade juurest ning antakse neile militaarne kasvatus (nii on paljud ühiskonnad kasvatanud tundetuid sõdureid), jäädes pisarates lootma, et noorukil see kunagi ise ära viskab. Agressiivsuse väljajuurimiseks niisiiis võimalikest halvim meetod. Ajupesu on Stalini tasemel - kogu inimkultuurist tunnevad nad peamiselt üht kahe ja poole tuhande aasta vanust verist lugu, mida siis neile söögi alla ja peale pähe tambitakse. Need noormehed, kes naiste eluviis valivad, osutuvad muidugi "paremateks", kui sõdurid, kusjuures ka võitlemises (sic!) - et asi väga tobe ei paistaks, on neile antud müstilisi võimeid. Aga lugege - üks kord tasub seda kindlasti teha!

[10.01.2009]
Niisiis peaaegu 10 aastat peale teose lugemist kirjutan oma arvustusele järje. Stiimuli selleks sain loomulikult ühest eile toimunud vestlusest, kus teosest juttu tuli. Omal ajal panin teosele "3". Põhjendused ilmselt olid asjakohased, kuid ega ma ju enam ei mäleta, kui hästi see raamat kirjutatud oli vmt, mäletan vaid ilget sõnumit... Vaadake, see raamat mõjub halvasti. Me millegipärast ei märka teatud vähemuste puhul, kui fašistlikud, totalitaarsed ja üldisemalt inimvaenulikud need on. Me neelame alla kogu saasta, mida meile serveeritakse ja noogutame takka. Olgu, minu jaoks oli raamat üks süngemaid antiutoopiaid, ühes reas "Hea uue ilma" ja "1984"-ga, kuid kui nende puhul ma veel ei ole kohanud nii lootusetut lolli, kes neid utoopiaks peaks, siis Tepperi puhul tundub pigem normiks olevat sealt midagi "positiivset" leida. Millega siis tegu? Teatud laadi inimeselt inimesele leviva pahavaraga, nagu "Kommunistliku partei manifest"? Ma olen olnud suhteliselt halastamatu ida pool tulnud ideoloogilise sõnniku vastu ja ma ei näe kohelda mujal toodetud teisiti, seega muudan hinnet.

Teksti loeti eesti keeles

Hinde andmine sellele teosele oli äärmiselt raske - lugemisjärjega raamatu keskel olles oleksin ilmselt andnud "kahe", asi ei köitnud mind kohe üldse ja uni kippus lugedes vägisi peale. Siis läks tegevus aga korraga käima ja kohe vägagi huvitavaks. Enamgi veel - raamatu igav esimene pool tundus nüüd vajaliku ja asjakohasena. Sisust on siin üht-teist juba eespool räägitud: naiste linn, mehed elavad müüri taga garnisonis oma elu, kaks korda aastas on karneval ning mehed tulevad linna prassima ja sugu tegema. Linnas elab siiski ka mehi, need kes sellise valiku teinud on (valik tuleb teha 15 aastaselt), kuid neid on üsna vähe. Sõjamehed kaitsevad linna tühermaal elavate bandiitide eest ning aeg-ajalt peavad erinevate linnade garnisonid omavahel veriseid sõdu. Esmapilgul niisiis üsna nüri ja igav maailm, kuid nagu öeldud, paljastuvad tegelikud tagamaad alles teose lõpuosas.

Aga lisaks naiste linnale kandub tegevus vahepeal ka eemale mägede vahele, kus on säilinud üksildane ja räigelt patriarhaalse elukorraldusega kogukond. Vot see osa raamatust oli üks värvikamaid ning ma nautisin seda perverssel kombel...

Raamatut nüüd ideelise poole pealt vaagima hakates ei saa autoriga muidugi paljuski nõustuda, kuid mind need ideed väga ei häirinudki. Pigem häiris mind see telepaatia värk, mida ulmekirjanikud kahjuks kangesti armastama kipuvad. Clarke oma "Lapsepõlve lõpus" käsitles asja hoopis teisel tasandil, antud kompotti see kraam aga ei sobinud. Hindeks rebib igatahes nelja välja, väärib lugemisvaeva kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Alguses, kui raamatut lugesin ja vahetult pärast teose läbilugemist, oleksin andnud kindla viie. Meenus aga U. Le Guini "Pimeduse pahem käsi", mis käsitles meeste (isaste) agressiivsust minu meelest palju paremini. Üldse neid kahte tegelikult erinevat teost kõrvutades jääb "Värav..." kuidagi kahvatuks ja odavaks, ei tekitanud tõeliselt heale raamatule omast emotsionaalset segadust.Raamatu kiituseks peab aga ütlema, et tegevus ei olnud tapvalt igav, lugemisvarana ajaviiteks on ta kaasakiskuv ja sisukas piisavalt.Niisiis, VÄGA nõrk viis.
Teksti loeti eesti keeles

Võimas ühiskond, indeed! Mis lähimal vaatlemisel osutub aga liivakasti-ühiskonnaks. Minu lapsepõlves olid ka head tüdrukud, kes kenasti kodu mängisid, pahad poisid kes kõike lõhkusid ning ennast katki kukkusid ning mõned "head poisid", kes tüdrukutega mängisid.Ainult et reaalses elus kipuvad head, isegi väga head tüdrukud millegipärast ikka rohkem pahadest poistest huvituma.

Sellised liivakasti-kooslused saavad toimida ainult kasvatajate järelevalve all. On näha, et vanaema on lastelaste kantseldamise kogemused eeskujulikult paberile teisendanud ning tulnud välja aparaadiga, mis ebaloogilist elukorraldus hinges hoiab - Naiste Maailma Nõukogu.

Viimase puhul ei saa üle ega ümber paralleelidest eesti keeles suhteliselt hiljuti ilmunud Norman Spinradi satiirilise raamatuga "Terasunelm". Feric Jaggari ning NM Nõukogu kõrgeimad eesmärgid on sisuliselt identsed ning vahendidki eesmärgile jõudmiseks võrdlemisi sarnased.

Ühesõnaga, seni kuni jätkub naiskirjanikke, kes tõsimeeli usuvad, et üllas eesmärk pühendab mistahes abinõu, on võrdlemisi silmakirjalik rääkida ainult meeste sünnipärasest agressiivsusest või verejanust.

Romaan jätab logiseva mulje ning seda peamiselt kompositsioonilise poole pealt.Oma mängureeglite järgi toimivas maailmas on autor suutnud realistlikult mõjuvaid tegelasi kujutada. Viimane on ka peamine asjaolu, miks seda raamatut lugeda tasub.Lausa kurioosum on aga muu sündmustiku seisukohalt põhjendamatu lõik naiste elust superpatriarhaalses kogukonnas. Haige stseen, mida mina suudan mõtestada vaid kujunemisjärgus tüdrukutele tupekrambi külgeehmatamise katsena.

Teksti loeti eesti keeles

No ma olen Andriga rohkem kui nõus. Ja ytlen oma arvamusena, et teose kandev idee, ehk "naised on tublimad ja yldse mitte nii vägivaldsed kui mehed" ei pea justkui paika mitte. Ja see Andri liivakasti teooria! See on lihtsalt suurepärane selle teose iseloomustamiseks. Raamat kui selline on muidugu kenasti kirjutet ja suht loeatav, aga kolme saab ta ikkagi minujaoks logiseva idee ja hulga loogikavigade pärast. Lugeda tasub seda kindlasti ja olgu see nii eevatytardele kui mehepoegadele hoiatuseks, et tegelikult pole kuidagi hea kui ainult yx sugupool on tyyri juures. Isaste lollusi on näidanud ajalugu (samas väidetakse, et iga otsuse taga on mingi naine, nii et sic!) ja emaste lollustest räägib antud teos.
Teksti loeti eesti keeles

Najah, raamat oli t6epoolest kuni keskpaigani IGAV... siis aga omandas 2kki t2henduse ja s1ndmusedki l2ksid k2ima. V2ga omap2rane n2ide sellest, kuidas tilk t6rva kattis meepoti. Liivakasti ja geneetilise valiku ideed meenutasid kergelt D11ni ja sealseid aretajaid. "Naiste maa v2rav" loos aga oli see kandev joon n6rgem, ei olnud ju valikki mitte nii t2iuslik. P2ris l6pu eel anti valikule veel 1ks vaatenurk. Meeldis see, et raamatus jutustati korraga mitut erinevat lugu. Osa neist olid veel pealiiniga 1sna n6rgalt seotud. See ehk kergitaski hinde neljalt viieni. Kasvatuse ja geneetika vahekorrast veel nii palju, et kuigi s6dureil olid k6igil vanemateks mehed linnadest, l2ksid neist paljud siiski selleks, et j22da v2lja. Mis muidugi liivakasti ideega, mis samuti algul p2he tikkus, eriti klappima ei tahtnud hakata. Korrast nii palju, et mulle k1ll ei tundunud see kusagilt ideaalpildina. See n2is olevat lihtsalt parim v6imalus halvemate seast. Meenus ka Ian Watsoni suurep2rane "Deathhunter", kus abin6ud olukorra kontrollimiseks sarnanesid m6ningal m22ral Tepperi kujutatule.Meeste ps1hholoogiat ja nende maailma paistis autor k1ll tundvat v2ga v2he v6i lausa nullip2raselt. Meestegelased n2isid olevat k6ik 22rmiselt ebausutavad, v2lja arvatud linna garnisoni algne 1lem (Michale oli vist ta nimi). Tema hoiak, et seni kuni naised t88tavad, toidavad ja k6ike muud lausa vabatahtlikult ja ilma mingit hinda k1simata, siis ongi see ideaal. SEE n2ib mulle endale olevat palju t6en2olisem ajend linnast v2lja j22miseks, kui miski muu. Michael on ehk tegelane, kellest ongi k6ige rohkem kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Pole ühtegi teist nii head sedatüüpi raamatut lugenud (gender-ulme). Lugesin ja nautisin iga sõna. Nii palju elutarkust pole ka tükk aega ühestki raamatust kumanud...Tepperi hea külg on see, et peale nauditavate lausete ja mõtete on tal veel huvitav tervik ka, tihti väga põnevate karakteritega kirjanikel jääb tervikust puudu. Nagu Miladygi ma ei nõustu sellega, et geenid kõik ära määravad... mingi hulk agressiivsust ehk siiski, aga kas see muutub teotahteks või sõjakuseks on vist siiiski kasvatuse otsustada.Ja kui ka eeldada, et Tepperil on õigus, siis ühe vea tegid nad seal maailmas siiski, nad unustasid ära, et ka mõned naised on agerssivsed (nagu näiteks Myra :-) või teised kes ära põgenesidmustlaste juurde). Need oleks tulnud ka eraldada, kui nad oma "tõuaretust" oleks edukalt läbi viia tahtnud....Aga raamat oli ise tõesti huvitav, soovitan kõigil lugeda
Teksti loeti eesti keeles

"Värav..." oli minu jaoks tõeline negatiivsuspomm. Närisin, raiusin ennast sellest raamatust läbi, aga milleks oli seda vaja? Poole peal lootsin, et ehk läheb paremaks -- no ei läinud. Kurb, kurb on halvimat hinnet anda, aga minu jaoks polnud see raamat rohkemat väärt. Hea seegi, et ma esmapilgul ainuke pettuja pidin olema. Alla ma nii kergelt ei anna -- kui kätte juhtub, loen ka "Rohtmaa" läbi -- aga kui ka too paremaks ei osutu, siis tõmban Sherile kriipsu peale. Parem nii mulle endale, kui ka teistele, kes ei pea rohkem `ühtesid` selle autori juures nägema.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa kurta jutu üle. Sobis lugeda küll, ei mäleta, et oleks igav olnud. Jamps on otsida raamatust mingit (antud juhul) feminismipropagandat. See on lihtsalt maailm nagu ta kunagi, kusagil võib olemas olla (olnud) või vastupidi. Sisu oli uus ja huvitav ja see luges. Minu jaoks.
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin, lugesin ühe hingega läbi ja loen praegu uuesti. Tõuaretuse seisukohalt tundub päris hea idee. Ja kellele ei meeldi telepaatia kui teemaarendus, siis kurb küll, aga tuleb arvata, et neil lihtsalt see võime puudub. Või puudub soov seda ära tunda. Minu meelest on autor väga hästi lahendanud paljude naiste ees seisva dilemma: "pahade poistega" on küll tore koos voodis olla, aga lapsi nendega tihtipeale ei tahaks. Samas on turvalise, mõistliku ja mõistva mehega elamine vahetevahel nii lõpmata igav... Põhimõtteliselt võikski ju nii olla. Soovitan lugeda kõigil, eriti ürgmeheliku mõtteviisiga meestel.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Pole viga. Üpris kiiduväärt teos. Algus läks vaevaliselt, kuid viimased sada lehekülge olid päris põnevad. Mõnele mehele võis see teos tunduda küll liiga diskrimineeriv või tema mehelikku uhkust riivav, kuid see ei heida küll raamatule halba varju. Ühiskond on üsna omapärane. Naised valitsevad, teenijamehed annavad nõu ja abistavad. Sõdurid elavad oma elu garnisonis. Sõdurid on täielkult poliitilisest elust eraldatud, neid ei lasta võimu juurde kuna kardetakse uut kohutavat ja laastavat sõda nagu selleks oli nn. vaplus. Kuna naised üksi ei saa ka hakkama, peavad teenijamehed täitma selles osas meeste rolli. Nemad on ka naiste laste isad. Teenijamehed on saanud ka sõdurikoolituse, kuid lahkusid omal soovil garnisonist 15. eluaastal.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirja pandud küll, kuid siiski ei jäta tunnet, et nüüd oleks mingi erilise saavutuse otsa komistanud. Maha muidugi päris ei laida, eks siin oli ka ikka ühtteist huvitavat. Siiski on olemas paremaid gender-fantaasiaid (ka eesti keeles). Nelja väärt kirjandusliku poole pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa panna kõrgemat hinnet raamatule, mis ennast ka korduval kättevõtmisel lugeda ei lase. Hea näide halvast kirjandusest.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin kätte järjekordse Varraku ulmeteose ning jahmusin, kui hea kraami otsa olen ma sattunud, võrreldes Phlebase ja muude soperdistega, mis samuti tänu Varrakule eesti keeles ilmavalgust on näinud.Ehk on see tänu Krista Kaerile, ent VNM suudab tõesti köita oma fantastilise, samas realistliku käsitlusega, mis on antud edasi ilmselgelt väga laia silmaringiga inimese poolt. Viimane asjaolu ei sunni aga Tepperit külvama oma teosesse targutusi, erinevalt megapaljudest autoritest, keda lugenud olen.Kuigi VNMs puudub üksik haarav ja silmapaistev faktor (Goblin Reservation), on VMN näol on tegemist tõeliselt tugeval tasemel oleva raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles

"Naiste maailma" teemat on käsitletud palju, nii õnnestunult kui ka ebaõnnestunult. "Värav..." on üks õnnestunud näide ja huvitav ka selle poolest, et kui paljud teised samalaadsed üllitised on üles ehitatud konfliktile, mis antud maailmakorra purustab ja vähemalt osaliselt selle ebaefektiivsust tõestab, siis Tepperi maailm jääb püsima hoolimata tegelaste pingutusest midagi muuta.
Natuke kripeldama muidugi jäi, et kuidas sellises ühiskonnas masside juhtimine ikka nii lihtne oli. Ei saanud ei naised ega ka mehed aru, et nad on süsteemi ohvrid... isegi igasugu hälbed, nagu mustlased ja rändnäitlejad, olid range kontrolli all. Vähemalt see isside valik sündivatele lastele, iga vähegi loogiliselt mõtlev emme oleks seda pidanud ju taipama, või kuidas?
Teksti loeti eesti keeles

Üks feminoseksismi õhutav kahtlase väärtusega raamat Ameerikamaalt. Just sellise ideoloogia eest on meid hoiatanud Robert Merle... Loodetavasti jääb värav sellisesse "utoopiaühiskonda" siiski igavesti suletuks. Ideaalmees on naiste jaoks teatavasti galantse härrasmehe ja toruluksepa kombinatsioon ning see kurb tõde kehtib ka Tepperi kohta.
Teksti loeti eesti keeles

Kogu raamat on ehitatud üles vanade kreeklaste maailmakorralduse moonutatud versioonile.
Peamine osa on Sparta korraldusel, mida on muidugi ka veel laiendatud. Spartiaadid elasid nimelt umbes 14 meheliste seltsingutena, mis on võrreldav mingilmääral siinsete aastakäikudega. Spartas naised pidasid maja elik juhatasid orje ning eks olnud need majapidamisedki polistel ehk linnakestes. Muideks, vennad võisid pidada ka üht naist, kelle juures siis vaheldumisi külas käisid, aga erinevalt sellestisnasest raamatust oli graafik muidugi vabalt muudetav.
Kreekas lõppes lugu igatahes spartiaatide arvu allakäiguga, no seda juhtub muidugi kõrgklassiga koguaeg, et väljasureb - raisk. Põhimõtteliselt juhtub see ka sellessinases paberkandjas.
Tepperi süsteemis vajab mees alguses mingisugust sõjaväelist distsiplineerimist, et selles täielikult tüdida ja siis tulla välja sellest supist inimesena.

Aga raamat jättis kripeldama küll, et kas nad tõesti nii nad soovivad? Naised, tähendab ...
Teksti loeti eesti keeles

Sisu (feministlik utoopia) on siin niigi lahti lahatud, seda ma arvustama ei hakka. Ütlen vaid, et raamatu idee mulle iseenesest meeldis.

Mis meeldis:
- lahe jutustamislaad (olija/pealtvaataja vastandamised, isegi see draamamajandus hakkas lõpuks meeldima).
- ladus keel.
- realistlikud tegelased; nad käitusid nii, nagu sellised inimesed sellises maailmas käituda VÕIKS.
- loogiline, iseendaga kooskõlas tegevustik; iga sündmus / nähtus areneb teistest, mitte ei juhtu "niisama".
- usutav maailm.
- huvitav lähenemisnurk. Apokalüpsis ja antiik olid just parajas tasakaalus, et kumbki teist üle mängima ei hakanud. Mineviku/tuleviku, sparta/garnisoni, elavate/surnute riikide vahelduv võrdlemine ja vastandamine meeldis.

Mis ei meeldinud:
- pealkiri :)
- action ja pseudo-põnevus Pühamaa ümber.
- raamatu köide ja kujundus.
- raamatu paar esimest lauset.

Mis jäi puudu:
Iga raamatu lugemine peaks midagi andma. Kas targemaks tegema; või millegi üle mõtlema panema; või veel miskit muud. Aga seda ei juhtunud. Ja seepärast ei saa see raamat hindeks viit.

Kokkuvõte:
Soovitan soojalt!

Teksti loeti eesti keeles

See on raamat, mida tuleks lugeda ... üks kord. Ja siis sügavalt sügavalt järele mõelda.Võib-olla ei ole raamatus kasutatud just kõige värskemaid ideid. Nii tuumasõja järgsest maailmast kui ka salajastest tõuaretusprogrammidest on kindlasti palju põnevamaid raamatuid kirjutatud. Aga mis teeb selle konkreetse raamatu eriliseks, on õhkkond, mida autor on suutnud kirjeldada. See on nii loomutruu, et mingi hetk võib isegi unustada, et tegemist on ulmeraamatuga. Ja vähe on raamatuid, kus autori naiselikkus tähesõdalaste machodele nii pika puuga ära teeb.
Teksti loeti eesti keeles

Üle hulga aja mulle üks raamat, millest jäid ka mingid järelmõtted. Sarnaselt filmidega peaks selle alguses olema märkus „vajab vanemlikku selgitust“.
Alguses oli kõik kas nunnu või groteskne, sõltuvalt soolisest vaatenurgast. Lõpuks jäid kõlama karmid tõdemused: meeste vandenõud võrreldes naiste omadega on nagu liivakastimängud; meeste julmus ja vägivaldsus võrreldes naiste omaga on kerge togimine ainult. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Triin Põldra
28.02.1988
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kõik kiidavad, mina keeran pea natuke viltu ja hakkan irisema settingu üle. Tähendab, see lugu mõjus mulle tegelikult nii, et peale läbilugemist ma talle rohkem ei mõelnud, kuid öösel suutsin unes näha musta lima, mida ei peata ookeanid ega mäestikud ja mis mulle kogu aeg järele jõuab... Seega oli lugu hea ja meeldejääv ja alateadvust mõjutav, kuid...

Võib-olla on see lugu mõeldud aset leidma sellises alternatiivses maailmas, kus Vahemeri on tõesti praktiliselt inimtühi ja Põhja-Aafrika rannik on tõesti lage ning kus Niilus voolab valgetest inimestest puutumata läbi kõrbe ja inimasustus on koondunud Põhjamaadesse. Kuid see ei "tulnud tekstist välja". Miks peaksid viikingid üldse põhjapoolsematest vetest välja sõitma, kui seal nagunii mitte midagi pole peale primitiivsete nuubialaste...?

Võib-olla oli autoril tõesti mõeldud valmis mingi taustsüsteem, mis erineb kardinaalselt sellest maailmast, kus meie elame. Aga miks siis polnud sellest räägitud? See ei ole loogiline, et niivõrd viljakas ja rikas kant nagu Vahemeri täiesti inimtühi on ja inimesed on kogunenud elama karmide kliimatingimustega maadesse, eriti arvestades seda, et viikingite retkede üheks eesmärgiks oligi uute, viljakamate alade avastamine ja koloniseerimine (Island, Põhja-Ameerika).

Meie maailmas on asi nii, et inimene arenes välja Aafrikas ja liikus sealt mitme erineva kolonisatsioonilainena üle kogu Maa ning esimesed kultuurid tekkisid just Vahemere ääres või läheduses. Foiniiklased, egiptlased, pärslased, hetiidid...

Selle kõige taustal on naljakas lugeda pikki kirjeldusi inimtühjast Põhja-Aafrikast ja suurest krokodille täis jõest (Niilusest), mille kaldal ei elanud kedagi (peale nuubialaste, eks).

Ulme ei tähenda ju, et kogu loogika peaks maailmast hajuma üksnes sel põhjusel, et tegu on ulmega.

Teksti loeti eesti keeles

Loos on üks asi puudu, nimelt vähemalt 200-300 lehekülge. Ma olen sarnaseid asju kirjutanud näiteks lõpukirjandi mustandisse: skemaatiline kirjutise kava; kaart, mille järgi joondudes kirjutada midagi pikemat, suuremat.

Jutt ise on hirmus hästi kirjutatud, terminoloogia, grammatika - kõik on paigas. Mida ei ole, on pikk, kandev, mahlane jutt. On vaid skeem: A tapab B, C näeb seda pealt ja tormab hüsteeriliselt röökides mööda ülemist tekki edasi-tagasi ja lööb kirvega maha D ning K ja L löövad C lõpuks ise maha. The End.

Teksti loeti eesti keeles

Chuck Palahniuki raamatuid lugedes ei ole ma kunagi varem tegelikult mõelnud sellele, et mis see siis täpselt on, mida ma loen. Kas on tegu suurepärase horroriga? Igastahes paljud Chucki raamatud ja jutud tekitavad peale läbilugemist eriliselt trööstitu ja vaimselt läbipekstud tunde, kuid enamasti pole neis midagi üleloomulikku. "Lullaby" eristub muust Palahniuki loomingust väga selgelt sellega, et autor on teadlikult kasutanud ulmelisi-üleloomulikke elemente ja panebki kogu loo tiirlema eeldusel, et siin maailmas leidub rohkem, kui esmapilgul tundub.

Romaani peategelane on Carl Streator, väga morbiidne ja häiritud psüühikaga ajakirjanik, kelle ülemus suunab ta uurima imikute äkksurmasid ning kirjutama sellest lugu. Loo teeb tema jaoks isiklikuks ja valusaks see, et tema enda naine ja imik surid samamoodi aastaid tagasi salapärastel asjadoludel une pealt. Aastatega väga detailemärkavaks ja kõike meeldejätvaks inimeseks kujunenud Streator sõidabki kiirabidega kaasa ning paneb tähele ühte huvitavat tõsiasja - kõigis majapidamistes leidub üks kindel luulekogu, mis on avatud ühe kindla lehekülje pealt, millest siis lastele unejutuks nii-öelda luuletus on loetud.

Streator õpib selle luuletuse poolkogemata pähe ning tema stress ja häiritud psüühika võimendavad luuletuse-loitsu võimu nii suureks, et ta suudab praktiliselt ainult loitsule mõtlemisega tappa inimesi, näiteks raadiodiktoreid, suvalisi liftis trügivaid jörsse ja nii edasi. Kuna ta pole loll inimene, siis ta saab lõpuks kenasti aru, et surmade ja loitsu vahel on otsene seos ning otsib abi kinnisvarapetisest Helenilt, kes teenib kummitavate majade müügiga suuri kasumeid, tema okultistlikult assistendilt Monalt ja tolle ökohullult poiss-sõbralt Oysterilt.

Nelik suundub omalaadsele nõiajahile mööda maad, otsides ja hävitades nimetatud luulekogu kõiki eksemplare ning otsides ühte grimuaari, kust luulekogusse sattunud loits pärit on. Streator soovib seda grimuaari hävitada, ülejäänud nelik (eriti ökohullust-terroristist Oyster) soovivad aga seda omaks otstarbeks pruukida ning see valmistab Streatorile muidugi kõvasti meelehärmi.

Ei soovita raamatut lugeda minimalismivihkajatel, nõrga närvikavaga inimestel ja madala valulävega inimestel, sest see raamat oskab omal kombel väga haiget teha. Palahniuki edu võtmeks ongi minu arvates oskus mängida väga võimsate ja tundetiinete sümbolite ja kujunditega, millega lugeja otsekohe suudab ühenduda. Hirm, abitus, viha, raev, surmahirm, elujanu... Kõik see lausa kisendab nende süngete ja williamgibsonlikult lakooniliste ridade vahelt otse näkku, põrutab hinge sees segamini ja lõpuks sa lähened kõigile luuleraamatutele suletud silmadega, sest see emotsioon, hirm et "Mis siis, kui sõnadel on vägi ja meelevald minu üle?" jääb ikka tükiks ajaks kummitama.

Suurepärane raamat. Satiiriline, musta huumoriga vürtsitatud ning kuna Palahniuki raamatutes peab alati olema trademark, siis selle raamatu trademarkiks on detailne olustikukirjeldus, mille ajakirjanikust Streator lugejani toob. "Nähtamatutes koletistes" kasutas Palahniuk näiteks moefotograafide Give me happy! Give me deathwishing maniac!-hüüdeid ja muud moebutafooriat, siis siin saab läbivaks jooneks ja sümboliks ajakirjanduslik lakoonilisus ja täpne, detailne kirjeldus ruumidest, inimestest.

Soovitan soojalt.

Teksti loeti inglise keeles

Raul Veedele:

Pastakas äkki? :)

Enda arvamus kattub enam-vähem Kalju Maapoja omaga. Liiga palju tegelasi. Samas pahandan tugevalt väljendiga "arvutimängulik". Vähemalt tänapäevased RPG-d ei ole küll sellised, et tegelased on tundetud ja tuhmid. Mängige näiteks mänge "Star Wars: Knights of the Old Republic" I ja II osa ning siis räägime ehk edasi karakterite arvutimängulise pinnapealsuse teemadel. :/

Teksti loeti eesti keeles
4.2008

Richard Brautigan oli üks väga kummaline mees ja suurepärane näide selle kohta, mismoodi asjad ei ole ealeski sellised nagu nad tunduvad või vähemalt head asjad ei ole. Kui alustada raamatu "Arbuusisuhkrus" lugemist, siis kõige esimesed katsed autorit silme ette manada lõppevad sellega, et kuskil vaimusilmas hõljub mingisuguses kirevas hõlstis kanepiaurudes mahe ja malbe Jeesuse moodi hipivanamees, näol õnnis naeratus.

Kõige parem ja õigem ongi seda raamatut lugedes endale kõigepealt vaimusilma ette manada selline arbuusiroosa ja armas keskkond ja võtta seda millegi ohutu ja toredana, näiteks lasteraamatuna.

See on vajalik sellepärast, et kuna tegu on Brautiganiga ning miski pole see, millena ta näib, siis on raamatu lõpust saadud mulje ja võib-olla isegi teatud šokk märksa võimsam. Kui raamatule läheneda teadmisega, et selle kirjutas iseenda ja maailmaga pahuksis olev mees, kes aastaid alkoholismi ja depressiooni käes vaevelnuna otsustas enesetapu teha, kaotab raamat esmakordsel lugemisel oma mõju. Peale raamatu lugemist tuleks tutvuda põhjalikult autori teiste teostega, tema eluloo ja maailmakäsitlusega ja siis see teist korda läbi lugeda. Ja siis paar aastat hiljem see kolmandat korda läbi lugeda. Siis saab enam-vähem sellele pihta.

Minule soovitatigi seda lihtsalt kui "ühte armast raamatukest". Tõin selle raamatukogust koju, muigasin armasroosat kujundust nähes sardooniliselt ja asusin lugema, esimeste lehekülgedega üleni suhkrustudes, täiesti ette valmistamata selleks sümbolistlikuks surmasõiduks, kuhu mind kiiresti paisati.

Mu silme all hargnes lahti üsna kummaline ja omanäoline lugu ühest lausa imetabaselt veidrast kogukonnast, mille asukad veedavad oma aega arbuuse kasvatades ning arbuusidest erinevaid produkte valmistades. Nimetuks jääv minategelane jutustab natuke naiivselt nende linna keskusest iDEATHist, oma suhetest naistega ja teiste inimestega, ideathlaste elu-olust. Üldiselt turvalise ja ohutuna tunduvat elu segavad üksnes vaikselt, ent kindlalt mõned asjad, näiteks peategelase endise tüdruksõbra Margareti jõuline otsing millegi järele, millele ta isegi nime anda ei oska ja mehe nimega InBoil katsed seda hulluksajavalt rahulikku ja magusat maailma tükkideks rebida, vastuvoolu ujuda. Mõlemal juhul lõppevad katsed sellest magusast ja suhkrusest maailmast välja astuda enesetapuga. Usun, et Brautigan väljendas sellega oma arvamus massidest erinemise kohta. Kui sa mõtled teisiti kui kõik sinu ümber, siis sa lähed lolliks ja parem oleks juba surnud olla...

Mis teeb Brautigani nii heaks kirjanikuks ja "Arbuusisuhkrus" üheks suurepäraseks raamatuks, mida lugeda? Raamat on ju iseenesest suhteliselt õhuke ja süžee esmapilgul väga lihtne, lausa lapsikki?

Esiteks on "Arbuusisuhkrus" sürreaalsest sümbolismist nii pööraselt tiine, et Arhtur Rimbaud`le tuleks seda lugedes ilmselt meeleliigutusest pisar silma. Seda raamatut ei ole lihtsalt võimalik üheselt mõista, iga sõna, iga tegu, iga objekt, iga süžeepööre võimaldab enese lahtimõtestamist sajal erineval moel ja nõnda ongi seda raamatut võimalik lugeda sada korda ja saada sada erinevat muljet.

Ise näen seda romaani pigem ühiskonnakriitikana kui ulmena. Sümbolism ei mahu paljude arvates otseselt ulme alla, kuigi need mõisted on tegelikult üksteisest lahutamatud. Hea ulme ei saa minu arvates valmida ilma hästi läbimõeldud sümbolismita. Sümbolid on lihtne, universaalne ja hästimõistetav keel, mille abil on vähegi mõtlemisvõimelisele lugejale võimalik paari leheküljega öelda rohkem, kui mõni realistlik mämmerdaja 10 tellisepaksuse mammutteosega öelda suudab.

Ja kui lugeja ei ole veel eriti mõtlemisvõimeline (nagu mina seda raamatut esmakordselt lugedes, miskine 17-aastane plikake nagu ma olin), siis on suured šansid, et ta mõtlemisvõime areneb kõigi nende sümbolite ja seoste üle järele mõeldes valguskiirusel. Brautigan õpetas mulle, et suhkur pole kunagi lihtsalt särav magus ja vigadeta substants ja mitte miski pole mitte kunagi jääv, isegi mitte selle lause mõte.

Brautigan ja tema "Arbuusisuhkrus" on krestomaatiline teos neile, kellele meeldib raamatut lugedes ise mõelda ja kes on võimelised lahti mõtestama sümboleid ja nägema väikeste ja esmapilgul tähtsusetute pisiasjade taga suurte abstraktsete mõistete üldistusi.

Ja sellepärast tulebki seda raamatut lugema asudes kõigepealt omaks võtta peategelase naiivne ja kohtlasevõitu maailmakäsitlus, sest realismi ja kliiniliselt puhtakoelise teadusulme austajatel ei ole siit mitte midagi leida. See raamat on nagu Richard Kelly filmid - hirmus segased ja mõistetavad üksnes siis, kui õppida väikeste asjade taga nägema suuri ja suurte taga väikseid ja...

5 :)

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugu on hästi ja ladusalt kirjutatud nagu Poe jutud ikka.

Peategelane on rikkast ja auväärsest suguvõsast pärit noormees William Wilson, kes saadetakse kodust ära aadlipoiste internaatkooli õppima. Internaatkoolis "kohtub" ta poisiga, kes on tema nimega, tema välimusega, kuid siiski teatud erinevustega, näiteks pärit proletariaadi seast.

Narratiiv viib lugejat läbi lapsepõlve, noorukiea otse dekadentsist ja kombelõtvusest tiinesse täiskasvanuikka.

Leian, et ulmet loos ei ole ning novelli koht ei ole Ulmekirjanduse BAASis - puudub nii üleloomulikkus kui ka horror. Sellegipoolest on tegu suurepärase ja köitva looga hirmudest, skisofreeniast, südametunnistusest.

Teksti loeti eesti keeles

See Neetud Suurte Algustähtede Katk, Võeh, Mitte Ei Ole See Tore Asi! Vallutab Jutte Ja Lugusid! Lihtsate Sõnade Algustähed Hakkavad Paisuma!

Ühesõnaga minus tekitavad jälestustunnet lood, kus Kangelane läheb otsima Aaret ning peab seejuures tapma Vaenlase. Mitte, et eelmine lause loo sisuga haakuks, aga lihtsalt ülemäärane ja ülepingutatud suurte algustähtede pruukimine, et jutule mingit sügavust anda.

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis... Ei tea miks, aga meeldis. Meeldis see jutustav stiil ja meeldis see tobearmas lõpp, mis oli lihtsalt lõpu enda pärast kirjutatud.

Naised on alati hukatust toonud :)

Teksti loeti eesti keeles

Kõik raamatu põhilised vead on eespool juba kenasti lahti räägitud. Raamat oli loetav, aga jäi kuidagi lahjaks.

Silma torkas raamatu hämmastav ülesehituslik ja sisuline sarnasus Robin Hobbi "Salamõrtsuka"-seeriaga. Mingisugune emotsionaalne ja orvustunud assassiiniõpilane, kellel on mingeid imelikke maagilisi võimeid.

Kõlab sarnaselt, eks?

Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lühike, aga mõjuv. Kirjeldused on napid, ent annavad toimuva väga hästi edasi. Dialoog on suurepärane.

http://gaslight.mtroyal.ab.ca/mnkyspaw.htm

Teksti loeti inglise keeles

Geniaalne teos, minu arust on see pigem huumorina kirjutatud kui tõsiuskselt fantasyna. Kõik need stseenid Carathise ja tema neegritega, kes aluspükste väel soorohtu korjavad...

Puhas kuld! Ja maailm on muidugi köitvalt kirjeldatud.

Teksti loeti eesti keeles

Eelmisele: ulme alla kuulub ka horror. Kes väidab, et "Guts" ta külmaks jättis ja õudust ja vastikust ei tekitanud, sellele vaatan pungissilmselt otsa. Mille poolest on igav tondijutt rohkem horror kui see?

Suurepärane, perversne, haiglane, nilbe, nauditav lugu!

Teksti loeti inglise keeles

Enamasti muutuvad sellised kosmoselaevu ja sõjaväelasi täis kosmoseooperid mulle mingil hetkel arusaamatuks ja segaseks (nimed, auastmed, rühmade paigutused ja eesmärgid lähevad segi), kuid see oli mulle väga huvitav lugeda, ma suutsin kuni lõpuni teksti mõttega jälgida.

Plusspunkt kaisukarude eest. ^_^

Miinuspunkt "valkjate taimede" eest. Kaldun arvama, et planeedil kasvavad taimed oleksid olnud pigem punased või roosad, sest just seda värvi on näiteks kuni 200 meetri sügavusel kasvavate punavetikate värvus - selle värviga taimed suudavad elutseda väga vähese valgusega paikades.

Kaisukarude ja zooride seos jäi veidi segaseks. Alguses ma lootsin, et kaisukarud olidki zoorid, aga nüüd arvan, et hoopis see kombitsatega muna oli zoori.

Teksti loeti eesti keeles

Vahetult peale lugemist tehtud märkmed:

Kui too hädamaandumise teinud eit Maybelle`iks nimetati, siis ma mõtlesin esimese kihvatusega, et panen kogu sellele neetud kremplile ühe. Maybelle!!!

Lisaks oli Maybelle`i nimi ka pidevalt valesti käänatud, kui eelduseks võtta, et nimi hääldub [meibell].

Dialoog oli ka üsna naljakas lugeda, see sarnanes Oscar Wilde`i raamatute kõrgseltskonna vestlemisele - väljapeetud, kammitsetud ja surnud.

Aga tegelikult mulle lugu meeldis. Meeldis ka see, et naine jäi lõpuni pearahakütiks, mitte ei kahetsenud vahepeal pattu ega tormanud oma metsiku kütiga päikeseloojangusse, üdini õilsana.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt jutustatakse natuke, siis kirjeldatakse natuke ja siis tapetakse kõik, mis liigutab, maha. Lugu kulgeb just nii nagu võib arvata, et ta kulgeb. Kõik võimalused, mis lubavad originaalset lahendust, hävitatakse. "Pahad" saavad haledalt peksa.

Kolme saab jutt humoorika joodikpapi eest, kelle kirjeldamine suunurka muige tõi.

Kui maagia toimib, oleks pidanud ka Serafimi maagia toimima.

Teksti loeti eesti keeles

Lühike, jah, aga meeldis. Kurb on näha, et paljud hindavad tekste üksnes pikkuse järgi. Tsitaadid on vist ülim mõttetus...?
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, tõesti hea lugu... Mõned loogikavead on sees muidugi või vähemalt kohad, mis minu jaoks vajaksid lisaselgutusi... Liiga kiiresti kulges jutt minu jaoks lõpus, oleks tahtnud sarnast heietamist nagu alguses.

Näiteks: miks vananeb too naine elu lõpu poole kiiremini kui elu alguses? Kolme tunniga sai imikust väikelaps, aga paari minutiga elu lõpus vananes naine 30-40 aastat? Maagia, ilmselt...

Loeks meelsasti loo eellugu.

Teksti loeti eesti keeles

Inimene, kes selle loo kirjutas, oskab ilmselgelt kirjutada, sest tekst voolab ladusalt, mis sest et kummalisi radu mööda.

Idee ise ei ole ka minu arvates kuigi halb - kui see Daniel ikka nii meeletu tahtejõuga oli... Samas oleks soovinud tema saarekesel viibimise pikemaid kirjeldusi. Kuidagi väga lihtsalt jõuti selle jala küljest tüki söömiseni. Enne oleks ta võinud ju oma riideid püüda süüa, juukseid kiskuda peast ja nätsutada, vetikaid süüa (sukelduda vetikate järele, karpide järele - veest välja ulatuv kaljutükk ei lähe püstloodis sügavikku).

Lootsin sellest rohkem "Pii elu" sarnast asja, aga ei saanud. Samas kõige hullem saast ka ei ole. Paneksin 3- hea meelega, aga ei saa. Panen siis kolme.

Teksti loeti eesti keeles