(romaan aastast 1984)
Saareriigis nimega Beryl leiavad aset verisemat sorti rahvarahutused. Kohaliku valitseja poolt palgatud kõrilõikajate rygement Must Kompanii on oma tööandja ennetähtaegse ekspireerumise tagajärjel sunnitud syndmuskohalt lahkuma. Arvestades seda, et kohalik mässajaskond on Kompanii suhtes võrdlemisi agressivselt meelestatud, on neil saarelt säärte tegemisega tõsiselt kiire.
Abistava käe ulatab Kompaniile läheduses hulpival suurel mustal laeval tegevust jälgiv must maag nimega Soulcatcher, kes pakub Kompaniile tööd meretaguses impeeriumis. Seal pidada nimelt toimuma järjekordne raund võitluses hea ja kurja vahel. Maag, loomulikult, on pimeduse jõudude poolel. Kompaniil ei jää muud yle kui pakkumine vastu võtta.
See hea & kurja vaheline sõjategevus on esmapilgul igati klassikalises vormistuses. Ammustel aegadel valitsenud maailma keegi iseäralikult kuri ja võimas maag Dominaator, koos oma abikaasa ja kymne kurjuse teele pööratud võluriga. Lõpuks tõusnud rõhutud lihtrahvas nende vastu yles, ning juhituna Valge Roosi nimelise kangelanna poolt, sulgenud pahardid selleks pystitatud maagilistesse kalmetesse.
Möödusid sajandid ja yks eriti uudishimulik võlur olla rumalast peast nondes kalmetes sonkides Dominaatori kalli kaasa sealt välja kaevanud. Too aidanud mullast välja ka oma kymme abilist ning kehtestanud operatiivselt järjekordse Kurjuse Impeeriumi. Dominaator aga jäetud igaks juhuks maa sisse. Ka kurjusega peab ju ometi piiri pidama..
Nii lähebki muistne ajalugu kordamisele. Kurjale kuningannale ning tema kymnele käsilasele astuvad vastu valguse jõud, kohalike "heade" võlurite ja muude progressiivsete tegelaste näol. Rahva seas liiguvad ringi legendid sellest, et kui asjad eriti karmiks kätte lähevad, siis reinkarneerub kunagine maailma päästja Valge Roos taas kord inimeste sekka ning viib mässajate väed võidule..
Seniks aga ei ole tollest Roosist kippu ega kõppu ning hoolimata mässuliste arvulisest ylekaalust, kipub sõjaõnn Musta Kompanii poolt läbi viidud edukate operatsioonide tagajärjel taas kord kurjuse poolt soosima.
Sedavõrd mõnusates tumedates toonides fantasy`t ei ole mulle anglo-ameerika ulmes seni veel ette sattunud. Põhimõtteliselt võiks paralleele tõmmata isegi Jelena Hajetskaja jututriloogiaga "Mrakobes" - mõlemas nii syngevõitu maailm kui tegelased-palgasõdurid. Tegelikult on Black Company siiski mõnevõrra kergemini tarbitav kraam. Ja sellisena kindlasti mitte halvem.
Eriti muhe oli kogu selle asja juures kerge kõrvalekalle tavalisest kerge mystilise varjundiga maagiast. Siin raamatus on igasugu "võlukunst" ja sortsimine yks kahest - kas meelelahutusliku või siis puhtalt utilitaar-militaarse iseloomuga. Ei midagi yleloomulikku. Lendav vaip? Vaip vaibaks, aga pommituslennukina toimib suurepäraselt ;)
Mis puutub maailma puudulikku (?) kirjeldusse, siis kaarti selle raamatu vahel tõesti ei olnud. Võimalik et mr. Cookini ei ole jõudnud pan Sapwowski uuemad teooriad fantaasiamaakaartide ja raamatute läbimyygi vahelisest seosest.. Minuarust oli siin raamatus maailma kirjeldatud kyll minimalistlikult (jättes suure osa pildist lugeja kujutlusvõimele lõpuni joonistada), samas täieti piisavalt.
Kokkuvõtteks. Ilmsesti maitse asi aga minule päris meeldis. Piisavalt, et endale ka järgmised osad ära tellida.
Cook on loonud suurepärase atmosfääri - realistlikumat laadi solk tänaval, vanalinnad, Kapten kõrgemas kindralite seltskonnas ringi liikumas, tigedate metsavaimude küüsi sattunud kõrtsiseltskond, vastasleeri nõia tapmine talveöisel all-linnatänaval. Kõik kirjeldused on antud mõnusa napi ja teravmeelse leksikaga, muiata saab praktiliselt igal leheküljel. Põhiliselt tuleb see minategelase valikust - kaardiväe arsti nimetavad isegi ta relvavennad irooniliseks, sarkastiliseks. Võmatuna tunduvalt hea on metafooride ja võrdluste valik, mis tõlkest hoolimata pärale jõuab. Alates siis nimemaagiast, kus kiilakat kutsutakse Kahupeaks ja kõige karmimat rühmaülemat Heatahtlikuks. Esimene meeldetulev näide Cooki tegelaskirjeldustest on Kapteni käitumine taktikalisel koosolekul: autor näitab (tugev visuaalne esitus), mis tujus ülemus on, mis tujus ta paistab olevat, kuidas ta end kehakeeles väljendab (silmi pööritab, kaartides tuhnib, ringi liigub) ning seda kõike ühe väikese, paari-kolme-lauselise lõiguga, mis tundlikuma lugeja vägisi naeratama sunnib ja kus`t, oh imet, puudub igasugune info tegelase välimuse kohta. Või siis näiteks pahade hulka kuuluva võluri Muutuja välimuse ja tausta kirjeldus (sau, mis on kunagi olnud reeturlik naine, kole välimus, kõnnak, pilk). Venelaste varasem tõlge (illustreeritud väljaanne) erineb uuemast (kogumik, kus on nii"The Black Company" kui "Shadows Linger") üsna tugevalt (vastavalt näiteks "gvardia"-"otrjad", "Nemoi"-"Moltðun"), kuid sisulisi erinevusi nagu poleks (?).
Musta Kaardiväe taust-tegevustik on äärmiselt tihe. Nii mõnigi fantasy-autor näikse seda peategelaste üle domineerimise kartuses arendada pelgavat, kuid mitte Cook, kes oma lakoonilise stiili tõttu millelegi liiga palju aega-kirjamusta ei raiska ja ikkagi kõik ära öeldud saab. Nõnda saab õigel ajal ja loogiliselt võttes õiges kohas teada, et Kalliskivilinnadest suurimas, Berüllis on kaks poliitilist jõudu - sinised ja punased - ning et sinised on opositsioonis ja punased koalitsioonis. Üle mere edasi liikudes tuleb ilmsiks, et Valitsejanna vastu sõdivat mässajaskonda juhivad tema "äratajate" pettunud järeltulijad, kelle võlurkondlik Ring on palju monoliitsem ja pöörab omavahelistele arveteõiendustele hoopis vähem tähelepanu kui Valitsejanna alluvates kümme pahat võlurit. Lisaks pole tegemist ühe Conani vaid terve armeega (kümned erinevad karakterid), mille ajalugu ulatub läbi sajandite, läbi kohaliku maailma ajaloo.
Üle pika aja läbinisti positiivne arvustus. Oleks mul võimalik rohkem "viisi" laduda, laokski. Igatahes üks hea raamat, mida teist-kolmandatki korda kätte võtta ja talvise pööripäeva ümbruses küünlavalgel lugeda.
Teine positiivne omadus oli see, et vahelduseks ei tegeletudki maailmapäästmisega, vaid peategelane koos oma kamraadidega oli konkreetselt “pahade” poolel. Stiililt võiks “Musta Kompanii” liigitada military fantasy alla, mis tähendab, et hästi palju on sõjaväe elu-olu kirjeldusi, lahinguid ja laagris kükitamist. Lahingud on ühed mastaapsemad, mis mulle ette juhtund. Lõpupoole, kui “head” piirasid “pahade” losskindlust, löödi maha erinevate relvade, ka bioloogiliste abil vist umbes veerand miljonit meest. Body count oli selles raamatus üldse päris suur. Põhiline on siiski, et ilmselt tänu ülinapile väljendusviisile, ei tekkinud suuremat huvi, et mis tegelastest edasi saab, sest ilmselgelt jäi asi pooleli. Eks loen ka järgesid, aga mingit erilist teadatahtmishuvi ei tekkinud. Sellest ka hinne “neli”. Lugesin seda raamatut muide kaks korda: esimene kord umbes 3-4 aastat tagasi, ja ei meeldinud kohe üldse. Nüüd üle lugedes polnud väga vigagi.
Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.
Sellest, et romaani tegevusmaailm on põhjalikult lahti kirjutamata, on eelarvustajad juba rääkinud ja ega see iseenesest miinuseks polegi. Paraku pole romaanis ka praktiliselt mitte ühtki tegelast, kelle karakter või käekäik mõjuks kaasakiskuvalt. Kogu selle palgasõdurite kamba liikmed (ja ka muud tegelased) kipuvad olema täpselt ühesugused ning lugedes omavahel lootusetult segi minema. Lisaks on autor pannud neile valdavalt ingliskeelsete omadussõnadele vastavad nimed (Raker, Croaker, Limper, Whisper vms). Ma ei pea ennast just kõige halvema tähelepanuvõimega lugejaks ja näiteks Martini "Jää ja tule laulu" erinevate tegevusliinide jälgimine ei valmistanud mulle mingeid raskusi. Cooki suhteliselt õhukese romaani puhul aga läheb pidevalt segi, kes on palgasõdur ja kes maag ning erinevalt näiteks Martinist ei suuda ta ei maailma, tegelasi ega sündmustikku põhjalikult ega nauditavalt lahti kirjutada. Lõppkokkuvõttes on tulemuseks tekst, mis ei suutnud mind lugejana kuidagi kaasa kiskuda, samuti kippus iga paari järgmise lehekülje lugemise järel ununema, mis asja need tegelased parajasti ajasid, kes keda nottis või mis tervikuna toimus. Mingil hetkel kaotasin selle vastu ka igasuguse huvi. Berylis toimuv algusosa oli päris paljutõotav, ent sealt edasi hakkas romaan järjest igavam tunduma.
Hindeks kokku "3+".
Jah - viimasel ajal olen arusaamisele jõudnud, et kui mingijutt/film pälvib rahvahulkade meelepaha, siis on tegemist reeglinakas tõeliselt kehva asjaga või on needsinatsed pahandajadlihtsalt läinud vale teost lugema/vaatama...
Kui läheneda Kelmide ja kangelaste loole samal moel nagu Orlausenistele juttudele ja oodata sellelt samasugust salapärast jaajuti natuke süngevõitu müstika hõngu, millistpakuvad "Rannahiidsed"või "Malinmalini metsast", siis on vägagi tõenäoline, etselles ka pettutakse, kuna tegemist on täiesti teistsuguse jutuga. "Kelmid ja kangelased" on senisest Orlaust niivõrd erinev, eteelnevaga võrdlemine oleks lihtsalt ülekohtune.
Lugu algab sellest kuidas keegi mõõgakangelanetõmbab (enam vähem sõna otseses mõttes) omapartneril naha üle kõrvade, et teada saada mingisalapärase kuid ilmselt vägagi ihaldusväärse objekti(jutu käigus selgub, et tegemist on ülimalt hinnalisehaldjate mõõgaga, millel ei puudu ka magiline jõud)asukoht. Selles kohas läheb lugu mõneks ajaks segaseks,kuna tulevad sisse korraga päris paljud tegelased - mingidnomaadsete kalduvustega barbarid, vargad, salamõrtsukad,mõõga- ja vibukangelased... Seda kõike sellisetempoga, et hetkeks kaob ülevaade sellest kes on kes ja millised onnende vahelised seosed. Kui lugeja on jõutud korralikultsegadusse ajada, siis tempo aeglstub hetkeks, et panna kokku uutetegelaste virrvarrist punt vagabunde kes siis ühiselt sellesamamõõga järele lähevad. Et jäädaarvustuse piiridesse, ja mitte muutuda ümberjutustuseks jätanülejäänud seikluse lugejatele avastada...
Senion tõsisemat sorti kodumaise fantasy zhanri suurimhäda olnud liigne kiirustamine ja pinnapealsus - tegelasedjoonistatakse üldiselt välja väga must-valgete jaüheplaanilistena, süzhee seisneb reeglina selles, etpeategelane (või peategelased) liiguvad punktist Apunkti B, neile sajavad igal nurgal kaela KurjuseJõudude Kohutavad Hordid ja nende peamiseks tegutsemismotiivikson reeglina Päästa Maailm Suure Kurjuse Küüsist ningkõik see toimub võrdlemisi kergesti ennustatava lineaarsetegevuskava järgi...
Ei saa öelda, et Karen Orlau oleks kõigist neist karidstpuhtalt mööda loovinud, kuid ta on siiski suutnud anda omalugudele juurde ehk natuke enam emotsionaalset sügavust, kuisenises kodumaises fantaasiakirjanduses kohata võib. Eritikiiduväärt on, et erinevalt seni loetud eesti fantasyromaanides kogetust, suutis Orlau hoiduda kõiki trumpe koheesimesel võimalusel lauale ladumast ning lugu suutis suutis kuniviimase hetkeni ikka veel millegagi üllatada...
Tõsisematest probleemidest mainiksin ehk liigseltväikese ruumi sisse kokku surutud tohutut taustinfo kogust, mislugejale korraga sisse tahetakse sööta ja üsnavõõrapäraseid nimesi, mis ei tee tegelaste vahelisteseoste meeldejätmist oluliselt lihtsamaks... Aidanud oleksehk väike tempo maha võtmine või eestlasekõrvale vähe sobivamate nimede kasutamine. Samas minaoleksin eelistanud pigem taustinfot ehk esialgu isegi vähem jagada,kuna materjali järgmiste juttude tarvis paistab selles loosjaguvat oleks kogu jutustuse maailma poliitilise ja ajaloolise taustalahti kirjutamine mitmesse raamatusse olnud tunduvalt kergeminiseeditav...
Kokkuvõtteks ütleksin, et kuigi Kelmide ja kangelastenäol ei ole tegemist ilmselt kaugeltki mitte ületamatumeistriteosega, on ta vähemalt kodumaise mõõga jamaagia juttude seas üks paremaid tekste ning ma tõsiseltloodan et see maailm jääb elama ja avardub veelgi kajärgmistes lugudes...
Panen hindeks nelja kuna kolm oleks lihtsalt vastuvõetamatultmadal hinne loole, mille lugemist ma nautisin ja viie väljateenimiseks on kahjuks veel liiga palju arenguruumi...
Robin Hobbi kiituseks tuleb mainida, et ta on väga hea jutuvestja - kuigi tuleb igati nõustuda Miledi kriitikaga, peab samas tõdema, et tegelikult ei olnud ükski autori kõrvalehüpe segav.Ajuti tundus küll, et uusi liine tuleb juurde juba liiga palju, ometiolid nad kõik esitatud sellisel kujul, et neid oli lihtsalt hea lugeda... Ja mida rohkem sa seda loed, seda rohkem tahad teada, mis edasi saab.
Eelmise osa puudusena välja toodud justkui eri raamatutes toimivad tegevusliinid hakkasid "Hullu laeva" lõppedes juba moodustama üsna huvitavaid ja paljulubavaid seoseid. Samas aga tekkis juurde uusi peategelasi, kes kõik andsid tervikliku pildi kujunemisel juurdeoma vaatenurga, avades aina uusi võimalusi ja tekitades uusi seoseid.
Tulemuseks oli võrratult keeruline ja haarav seoste võrgustik, mille lahtiharutamine jäeti kolmanda osa põhitööks. Minule, kui lugejale jäi vaid mõistatada, kuidas autor kõik need otsad liigse kiirustamiseta kokku tõmbab. Alatu aga igati toimiv võte...
Ja aeg ajalt, kui ma olin ma juba unustanud raamatu kuuluvuse Salamõrtsuka maailma, tuleb Hobb välja selliste avastustega, mis mitte ainult ei too meile tagasi Fitzi maailma maagiat, vaid suudavad seda isegi täiendada. Lõppkokkuvõttes on maailm märksa suurem ja selles toimivad üleloomulikud jõud moodustavad täiesti loogilise süsteemi, kuhu mahuvad võrdselt ära nii elavlaevad, kui Taid ja Taip. Kuidas autor seda saavutanud on, selle jätan uudishimuliku lugeja avastada.
Lõppkokkuvõtteks - hea sarja hea raamat. Kaalusin tükaega, kas panna neli või viis - nelja poolt räägib võrdlus"Farseer" triloogia raamatutega, viie teenib aga ära hea lugemiskogemus. Lõpuks otsustan ,et tegemist on viis miinusega - nii ka jääb...
Ootasin ja otsisin seda raamatut pärast "Farseeri" triloogia lõpetamist päris tükk aega.
Tõtt öelda, olin alguses isegi pisut rohkem kui natuke pettunud... Kuidas On Võimalik panna samasse - peaaegu realistlikkusse maailma ringi tolgendama mingid elavad, rääkivad ja liigutavad laevad! Mitte et mulle raamat ise ei oleks meeldinud, aga see tunduslihtsalt pärast Farseeri triloogia pea argiselt lihtsat ja kargetmaailma lausa pühaduseteotusena...
Pettumus aga kestis vaid lühikese aja, ja triloogia edenedes (tegelikult on üsna raske jälle rääkida siinkohal vaid raamatust kui iseseisvast üksusest) kasvas pettumus sujuvalt üle vaimustuseks. Hobb on taas kord hakkama saanud ääretult huvitava maailmaga ja köitvate tegelaskujudega, kellest keegi pole mustvalgelt täiuslik. Igal tegelasel on omad head ja omad vead - mõnedel on lihtsaltvigu rohkem kui teistel.
Mainisin ennist et selle raamatu puhul on raske rääkida eraldiseisvast teosest - pigem on äratuntavalt tegemist mitmeosalise teose esimese osaga. Selle paneksingi raamatu miinuspoolele - osad liinid (eriti just meremadude lõng) tundusid aegajalt olevat lausa liigsed ja nendevahelisi seoseid oli kui mitte päris võimatu, siis vähemasti ülimalt raske läbi näha, mis jättis mulje et autor on kokku klopsinud vähemalt kolm erinevat teost. Kuigi triloogia edenedes hakkasid ka erinevate liinide seosed rohkem ja rohkem läbi põimuma, moodustades aina huvitavamaid mustreid, jäävad need avastused "Maagiliste laevade" raamatu piires pea olematuteks...
Mis veel häiris pisut, oli tänapäeva Fantasy`leliigagi omaseks saanud Tugeva Naise stereotüüp - ajuti tundus etautor on kusagilt saanud juhendeid, kuidas kirjutada õigetest asjadest.. Mitte et mul tugeva isiksusega naispeategelaste vastu midagi oleks, agaselline lähenemine oli minu arvates samm tagasi "Farseer" triloogiasuhtelisest apoliitilisusest (puudus esiletõstetud vastuseis "ühiskond" vs "iseseisev naine").
Kokkuvõttes panen raamatule väga tugeva nelja - lugemiselamuson tugevalt üle keskmise, kuid samas ei täitnud ta minu ülimaltkõrgeid lootusi mis ma "Farseer" triloogia järjele olinpannud...
Ühest küljest on Wolfe`i keel niivõrd lummav, et kuikord lugema hakkad, on raske raamatut lihtsalt niisama käest panna.Maailm on huvitav, võõrastav ja tihtipeale täiesti arusaamatu - ning viis kuidas seda kõike edasi on antud... Vaimustav!
Teisalt ei suuda ma aga kuidagi vabaneda tundest, et tegevus seisab paigal. Tõsi küll - olen siinkohal natuke ülekohtune, kuna The Claw jooksul teeb Severian siiski läbi üsna arvestatavahulga seiklusi, kuid mingil veidral põhjusel jääb raamatustsellegi poolest teatav ..ee.. nipernaadilik .. lõpetamata mulje...
Lubasin küll endale suure suuga, et kui see jorutamine, mis esimesesraamatus (The Shadow of the Torturer) algas paremaks ei muutu, annanjärgmisele (so. siis sellele) raamatule kolme aga ilmselt peanoma sõnu sööma - väike puhkus peale lugemist ja lühikeoma mõtete kirjapaneku test veenis siiski mind ennast, et olitäiesti loetav tükk ja võibolla võtan kunagi lähemastulevikus isegi veelkord ette. Seega siis ikka veel tubli neli...
Oletasin märksa paremat juttu.
Väga hästi näitab kirjaniku sõnaosavust ja olustiku/õhustiku edasi andmise võimet see, kui kiiresti ma selle maailma/ajastu mõju alla langen. Ja selle koha peal müts maha - paari esimese lausega olin "relvituks tehtud"...
Jah - Sõna Seadmise Kunst on Wolfe`il käpas. Alles siis, kui pool raamatut läbi oli loetud hakkas pisut häirima liigne (pseudo)filosofeerimine igal tasandil (pea iga tegelane, kellele paar lauset suhu pandi, kippisid targutama Maailma Suurte Saladuste kallal, justkui kõigile olekskorraga Kommunism kätte jõudnud ja kellelgi migagi targemat teha polnuks...) ja sellest targutamisest tulenev sündmustiku laialivalguvus ja kaootiline edasi-tagasi hüplemine ajas (minategelase mälestustes sobramine). Pool raamatut raisati pooleteise päeva sündmuste kirjeldamisele! Lõpptulemusena jäigi selline mulje, et "esimene raamat" oli kõigest sissejuhatus pikemale loole, mitte aga iseseisev teos.
Üldiselt aga tuleb mainida, et tegemist igati loetava kirjatükiga ja ega need targutusedki nüüd nii häirivad polnud, et lugemist segaks. Seda enam, et autori Sõnakunst ON kõrgel tasemel. Ainuüksi lugemisnaudingu eest tõstan hinnet 1 palli võrra (nii et igati keskpärase 3 asemel - mis oleks siis ainult sisu/actionit hinnates kukkunud - tuleb tubli 4)
Lugege ja nautige ... kui tahate lugeda tervet sarja!
Ja alati seostub mul selle raamatuga miski soe suveöö; vana maamaja pime katusealune; üksik laualamp heitmas kollakat valgust, vaevalt piisavat raamatu lugemiseks ja vaiksed kuid ähvardavad öised naginad ja krabinad vana maja puitpõranda all....
Ahh! Mis sest rääkida!
Kokku võtteks aga tuleb siiski tunnistada, et suuremaks nurinaks põhjus puudub, kuna arutlused Jumala olemasolust, maailma loomisest ja elu põhjuslikkusest on võrdlemisi haaravalt (ja pean tunnistama - ka veenvalt) esitatud. Rääkimata sellest, et AR on (vähemalt seni) üks mu lemmikuid
Roland Tepp (18.02.1998)
