Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· George R. R. Martin ·

A Clash of Kings

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: «Kuningate heitlus»
Tallinn «Varrak» 2008 (F-sari) [1. köide]
Tallinn «Varrak» 2009 (F-sari) [2. köide]

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
11
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.625
Arvustused (16)
Milady

Martini fantasyseeria "A Song of Ice and Fire" teine jagu on ehmatavalt massiivne (yle 800 lk) ent va"gagi kaasakiskuvalt kirjutatud. Martini keskaegne maailm on verine ja va"givaldne, m66gad on siin ta"htsamad kui maagia, jutus on ka 6udusloo elemente. Kui seeria esimene osa l6ppes yhe peategelase hukkamisega ta kahe va"ikese tytre silme all, siis siin raamatus lendab veri juba k6ikjal. Siiski, Martin oskab piisavalt ha"sti kirjutada, et keskaegse elu va"givald m6juvalt edasi anda. Ka tegelaskujud, ehkki osalt veel liialt stamplikud, arenevad eelmise raamatuga v6rreldes huvitavamini.

K6ige ha"irivam raamatu juures on keskse tegelase pidev muutumine -- peatykid on kirjutatud erinevate tegelaste silme la"bi, ning neid tegelasi pole mitte vaid yks-kaks vaid hulgi. K6igepealt muidugi Stark`i aadlipere lapsed ja emand, kes mitmel rindel oma s6du peavad, v6i lihtsalt elus pyyavad pysida, Jon Snow, surnud isand Starki vallaslaps, ka"a"bus lord Tyrion, ning mitmed teised. Lisaks veel eksiilis printsess Daenerys, kelle lugu haakub keskse looga veel vaid va"he ning kelle syzheeliin siin raamatus eriti edasi ei arene.

Lugu on siiski va"rvikas, syzhee on yldiselt leidlikult koostatud ning haarav ja maailm on realistlikum kui enamik neid Jordani-taolisi suhkruvaabaga kaetud maailmakesi. Kahjuks on raamatus liiga palju k6rvalisi tegelasi, kes k6ik ma"lus yhtseks massiks sulavad, ning hoolimata 30-lk pikkusest tegelaste nimekirjast segi la"hevad. Samuti on Martin intsesti kujutamisega liiale la"inud, ning tema lapstegelased pole usutavad. Jah, ja raamat on liiga pikk. Nii et -- siin on nii head kui ka halba, aga lugeda sobib kyll, eriti fantasy armastajatele. Neli miinus.
Teksti loeti inglise keeles
Liisa Vesik

Milady on sisuliselt kõik ära õelnud, mida öelda tasuks.

Kuningas sureb, Ned Stark on tapetud, prints Jeoffrey ei olegi kuninga poeg. Noor Robb Stark kogub põhjas võimu ning soovib isa eest kätte maksta ning õdesid tagasi saada. Kuningas Roberti vennad kuulutavad end kuningaks. Kõik sõdivad, tahavad kättemaksu ning põlvkondade vanused vihad vallanduvad.

Samal ajal on põhjas Müüri juures kahtlased jõud liikvel. Ning maailmas on taas lohed, tänu Daenerysele.

Mis mulle kõige ebausutavam tundus, on see, et keegi peaks mäletama, et viis tuhat (!) aastat tagasi oli tema esivanem kuningas. Meil siin raskusi tuhande aasta eest toimunugagi...
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Loetav lugu. Isegi väga loetav lugu. Tegelased ei jõua eriti läilaks minna, enne lüüakse nad reeglina maha ;-) Muidugi, nagu triloogia keskmisele osale kohane, tammutakse lõpus suhteliselt sama koha peal kui alguses. Sellegipoolest julgen soovitada - hea karge tükk.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Hargla

Sarja teine osa on lühidalt öeldes 1000 lehekülge puhast naudingut, kusjuures mitmed võtmesündmused toimuvad kaadri taga ja neist on juttu alles hiljem ja vihjamisi – nii et Martin on kirjutanud väga kokkusurutult ja kompaktselt. Paarsada lehekülge võiks vabalt rohkem olla. Imetlusväärne on ka see, et tegu on ju tegelikult sõjaromaaniga, aga lahingukirjeldusi on ainult üks ja seegi üks parimaid, mida kirjandusest üldse leida on.

Suurepärane idee ja kindlal käel välja peetud on ka erinevate tegelaste ja vaatenurkadega peatükiline ülesehitus. Nii jäävad ära tüütud rännakud ja kirjeldused, millest enamasti fantasy-romaanid kubisevad. Ilmselt suurim erinevus Martini ja “teiste” vahel ongi see, et kui Tolkieni-laadsetes unelm-maastikel tahaks lugeja ise viibida ja romantiliste seikluste otsinguil rännata, siis Martini Westerose Seitsmest Kuningriigist hoiaks iga terve mõistusega inimene eemale.

Romaan on eriliselt vägivaldne, samas siin puudub jälle tugevalt vägivallavastane totakas paatos. Inimesi tapetakse, vägistatakse põletatakse, süüakse, hakitakse tükkideks, uputatakse, puuakse. Samas ei muutu midagi haiglaseks või ülepingutatuks; kõik on usutav ja oluline. Esimese osaga võrreldes lisandub pisut maagiat, kuigi ütleme otse välja – draakonid ja nõidused on siin rohkem moe pärast ja palju tähtsam rõhk on võimuintriigidel ja inimestevahelistel suhetel.

Ilmselt on tegu seni maailma kõige aegade parima fantasy-sarjaga.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Ei jää muud üle kui Andrei Golikovile takka kiita - puhas lugemisnauding. Meeldivaks jooneks on just see, kuidas iga peatükk algab. Ei ole sellist asja, et kõigepealt otsustatakse kuhugi minna, siis minnakse kuhugi ja tehakse seal midagi. Alati ollakse juba kuskil ja tegevus käib täie tambiga. Lugeja peab ise enesele selgeks tegema, kuidas need olukorrad on tekkinud.

Positiivne on ka see, et tegu ei ole "head (Starkid) maailma vastu" tüüpi intriigiga vaid lugejale sümpaatseid tegelasi leiab rohkem kui ühest vaenutsevast leerist.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Kehtib enamuses sama jutt, mis esimese osagi kohta. Peategelasi on juurde lisandunud, nagu ka lehekülgi, halvemaks pole sellest aga midagi muutunud, pigem isegi paremaks. Kuigi kui vaadata raamatu algus- ja lõpp-punkti, siis nagu erilist muutust maailmaasjade seisus pole toimunud, kuid vahepealne tegevus on olnud ülihaarav. Kindel viis.
Teksti loeti inglise keeles
Pronto

Panen hindeks viie, kuigi väikese miinusega. Miinus sellepärast, et esimene raamat lihtsalt oli parem. Tegu on sarja teise raamatuga ja omamoodi üleminekuväljalaskega, kus paigutatakse nupp lauale laiali.

Võtame kokku tähtsamad punktid, mi raamatut iseloomustavad:

Robb Stark on ennast siis tituleerinud Põhjamaade kuningaks ja jätkab Lannisteride kottimist.

Stannis (üks vana kuninga Roberti vendadest) on oma kuningastaatust samuti kinnitanud. Paraku on ta sattunud Punase Nõia, Melisandre, tuhvli alla, kes on mängu toonud uue jumala ja kamaluga paranormaalseid nähtusi.

Renly (teine Roberti vendadest) on samuti oma nõuet kuningatrooniline kinnitanud. Tegu on mõneti kerglase, rõõmsameelse ning elujanulise tegelasega, kellel sarmile on raske vastu seista. Setõttu pole tal just raske vasalle leida.

Lannisterid on kindlastanud ennast nn uue ametliku kuninga Joffrey ümber. Lannistere iseloomustab selles raamatu üldine peataolek ja kogu klanni päästmine jääb ainuisikuliselt kääbus Tyrioni madalatele õlgadele. Etteruttates ütlen, et mees on enam kui tasemel.

Sansa on nagu peata kana. Tema roll on pigem valgustada kuningapalees toimuvat.

Arya lidub maailma mööda ringi, sattudes vihma käest räästa alla.

Müüril toimub õõvastavaid asju. Joni liin areneb edasi ja noormees peab võitlema erinevate lahkhelidega. Mehed Mustas on pööranud oma pilgu põhja, sest tol ajal kui ülejäänud Seitsmes Kuningriigis omavahel trooni pärast jagelevad, on seal pead tõstmas uus näotu vaenlane.

Dany on järgijäänud rahva ja kolme lohega on teel tagasi oma esivanemate kodadesse, kuid kõik ei ole kaugeltki nii lihtne

Juurde tuleb uusi tegelasi ja osa vanadest panevad kõrvad pea alla. Vihjamisi antakse mõista, et kogu see nägelemine on ainult eelmäng oluliselt suuremale draamale, kuid millisele täpsemalt ... vot seda ei tea.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Nagu Hargla juba mainis, ligi tuhat lehekülge puhast naudingut.Iga tegelase viimane peatükk lõpetatakse mõnusa kulminatsiooniga, asjaolu, mida juba eelmises raamatus näha oli.Uutest tegelastest meenuvad mulle hetkel Davos, kunagine salakaubavedaja, kes kunagi ammu Stannisele piiramise ajal sibulaid viis ja sedaviisi ta päästis. Tema silme läbi kirjeldatakse Stannise õukonda ja see Punane Naine mõjub üsnagi õõvastavalt.Teine uus tegelane on Theon Greyjoy, kunagine Starki kasupoeg, kes nüüd naaseb oma koju. Kodu iseloomustaks ilmselt hästi sõna "meri".Ja see peategelaserohkus on ainult tervitatav, maailm ei ole mustvalge ja ise ei tea ka hästi, kellest sa tahad, et võidaks.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Jah, puhas nauding tõesti, ehkki eesti keeles ja vahetult pärast ilmumist lugedes jäi kahele köitele päris korralik ajavahe sisse.

Minu meelest sama hea kui esimene osa...seda, kuidas esimeses romaanis petlikult rahulik Westeros kohe pärast Roberti surma verisesse kaosesse kistakse, oli ikka kuradi võimsalt kirjeldatud. See, mis konflikti tagajärjel toimub Starkide perega, on suhteliselt kohutav ja samas realistlik... Sansa hakkab tegelikult paistma suhteliselt sümpaatse lollikesena. Huvitavaid tegelasi on palju, nagu lurjuslik ja samas surmapõlgavalt vapper Theon Greyjoy. Käesolevas romaanisarjas ongi julmus ja alatus segatud äärmise vapruse ning vastupidavusega raskes olukorras, mis osi tegelasi iseloomustab. Ja palju muud muidugi ka. Tõeliselt hea raamat, millele pole midagi ette heita.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Trükivigu on rohkem kui Varraku raamatutes tavaliselt, aga see pole ainus, mis mind selle raamatu juures pahuraks teeb.

Martin on hea kirjanik küll, aga tema võrdlemine Tolkieniga on suht kohatu. Tolkien sattus nooruses – moodsa sõnaga väljendudes – singulaarsusse. Somme’i lahing oma suurtükitule kontsentratsiooniga ja mürkgaaside kasutamisega oli suurim tapatöö, mida inimkond seni näinud oli, ja jäi selleks veel paarikümneks aastaks. See määras põrutada saanud leitnandi edasise mõttetegevuse. Hakkas kirjutama Hästi Suurest Paugust, ja et pauk ikka suur paistaks, tuli sellele kirjutada Hästi Pikk Eellugu. Sai kokkuvõttes igav, aga, noh, talutav. Martinil on vastu panna vaid malemäng – teatavasti kaalus ta lausa profikarjääri, enne kui kirjutamise kui lihtsama kasuks otsustas. Nii käibki siis Martinil rohkem kombineerimine ja pettemanöövrite tegemine. Siuke maletaja värk.

Ainult et males on reeglid algusest peale selged ja kokku lepitud. Antud juhul, hoolimata jutustajahäälte rohkusest siiski ei ole. Ja kui tuhande leheküljega ei saa välja öeldud, mis värk on, siis on jama majas. Inimlikele intriigidele pole midagi ette heita, need on igati usutavad, aga ma mõtlen paranähtusi. Kui mõni raamat algab sellest, et miski jõnglane leiab lohemuna ja asub seda välja hauduma, siis on ühest küljest selge, et raamat on määratud kooliealiste keskmisele astmele, aga teisest küljest ka see, et lohede kasutamine transpordiks ja ehk ka tuletegemise abivahendina on antud maailmas argine. Hea küll, see lugu nii naivistlik ei ole, kuid lohedest on üsna algusest peale juttu. Ning kui üks perekond on seotud lohedega, siis võib teine olla seotud huntidega ja selle liikmed unes oma lemmikhundi nahas ringi vaadata, selle ma neelan ka alla. Kuigi mõnede suguvõsade vapil on üsna imelikke asju, nii et ma eriti ei tahagi mõelda, mis unenägusid nad näevad. Zombid ja prohvetlik ettenägemisvõime on kah teada-tuntud asjad, mida ei pea eraldi seletama. Aga kui, naguöeldud, tuhandendama lehekülje paiku ilmub punases kitlis tädi ning sünnitab varju, mis läheb ja tapab just selle, keda vaja, et seejärel kaduda (vari, mitte tädi), siis on midagi valesti. Võrreldavalt näiteks sellega, kui see müüri valvanud poiss oleks puu alt mantlisse keeratult leidnud mitte nooleotsi või mis need seal olidki, vaid hästiõlitatud kuulipilduja.

Ühtpidi just need seletamatud nähtused teevadki nüridast rüütliromaanist fantasy. Ning, jah, mulle meeldivad autorid, kes asju liiga põhjalikult seletama ei kipu. Ka see on kahtlemata tore, kui ootamatustele ruumi jäetakse. Aga eesti keeles on praeguseks välja antud paberilaam, mis võtab riiulis 15 sentimeetrit. Ning kui selle jooksul pole mängureeglid selgeks saanud, siis mõjub see mitte intrigeerivalt, vaid irriteerivalt.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Esimene "Jää ja tule laul" valmistas mulle isiklikult kerge pettumuse. Ootused olid suured, kuid lõpptulemus jättis soovida. Ometi sai teos teatava avansina, et järgmised osad on paremad, oma nelja ikkagi kätte. Tagantjärele tuleb tuleb kahjuks ikkagi tunnistada, et mitte eriti õigustatult, kuid tagantjärele oleme ju kõik targad. Teine osa ei ole eriti palju parem kui esimene. Jah, tegevust on natuke rohkem, intriige ka veidike, kuid ikkagi tammub kogu kupatus paigal. Jällegi on probleemiks liiga palju tegelasi, kellest pooled ei anna loole ning sellest moodustuvale suurele pildile eriti midagi juurde. Kindlasti lisab selline kirjutamisviis maailmale natuke värvi, teeb asja natuke mitmekesisemaks, kuid muudab ka teksti läbitöötamise suhteliselt tüütuks. Loomulikult pole tegu halva sarjaga, lihtsalt natuke ülepaisutatud ja -pingutatud on see. Autoril küll visioon on, kuid tihtipeale jääb see meeletu pisiasjade lasu alla ning ei valda lugejat täielikult. Sellepärast ka ainult nõrk neli
Teksti loeti eesti keeles
Mai Mesilane

Olles ennast suhteliselt pika vinnaga lõpuks Westerose maailma sisse elanud, on väga raske sellest nüüd jälle välja saada. Poliitiliste malekäikude nautimisele lisaks hõljub õhus järjest rohkem maagiat, autor puistab mängu üha uusi jokkereid ning talv on tulekul...
Teksti loeti eesti keeles
x
Roland Tepp
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Roland Tepp

Jah - viimasel ajal olen arusaamisele jõudnud, et kui mingijutt/film pälvib rahvahulkade meelepaha, siis on tegemist reeglinakas tõeliselt kehva asjaga või on needsinatsed pahandajadlihtsalt läinud vale teost lugema/vaatama...

Kui läheneda Kelmide ja kangelaste loole samal moel nagu Orlausenistele juttudele ja oodata sellelt samasugust salapärast jaajuti natuke süngevõitu müstika hõngu, millistpakuvad "Rannahiidsed"või "Malinmalini metsast", siis on vägagi tõenäoline, etselles ka pettutakse, kuna tegemist on täiesti teistsuguse jutuga. "Kelmid ja kangelased" on senisest Orlaust niivõrd erinev, eteelnevaga võrdlemine oleks lihtsalt ülekohtune.

Lugu algab sellest kuidas keegi mõõgakangelanetõmbab (enam vähem sõna otseses mõttes) omapartneril naha üle kõrvade, et teada saada mingisalapärase kuid ilmselt vägagi ihaldusväärse objekti(jutu käigus selgub, et tegemist on ülimalt hinnalisehaldjate mõõgaga, millel ei puudu ka magiline jõud)asukoht. Selles kohas läheb lugu mõneks ajaks segaseks,kuna tulevad sisse korraga päris paljud tegelased - mingidnomaadsete kalduvustega barbarid, vargad, salamõrtsukad,mõõga- ja vibukangelased... Seda kõike sellisetempoga, et hetkeks kaob ülevaade sellest kes on kes ja millised onnende vahelised seosed. Kui lugeja on jõutud korralikultsegadusse ajada, siis tempo aeglstub hetkeks, et panna kokku uutetegelaste virrvarrist punt vagabunde kes siis ühiselt sellesamamõõga järele lähevad. Et jäädaarvustuse piiridesse, ja mitte muutuda ümberjutustuseks jätanülejäänud seikluse lugejatele avastada...

Senion tõsisemat sorti kodumaise fantasy zhanri suurimhäda olnud liigne kiirustamine ja pinnapealsus - tegelasedjoonistatakse üldiselt välja väga must-valgete jaüheplaanilistena, süzhee seisneb reeglina selles, etpeategelane (või peategelased) liiguvad punktist Apunkti B, neile sajavad igal nurgal kaela KurjuseJõudude Kohutavad Hordid ja nende peamiseks tegutsemismotiivikson reeglina Päästa Maailm Suure Kurjuse Küüsist ningkõik see toimub võrdlemisi kergesti ennustatava lineaarsetegevuskava järgi...

Ei saa öelda, et Karen Orlau oleks kõigist neist karidstpuhtalt mööda loovinud, kuid ta on siiski suutnud anda omalugudele juurde ehk natuke enam emotsionaalset sügavust, kuisenises kodumaises fantaasiakirjanduses kohata võib. Eritikiiduväärt on, et erinevalt seni loetud eesti fantasyromaanides kogetust, suutis Orlau hoiduda kõiki trumpe koheesimesel võimalusel lauale ladumast ning lugu suutis suutis kuniviimase hetkeni ikka veel millegagi üllatada...

Tõsisematest probleemidest mainiksin ehk liigseltväikese ruumi sisse kokku surutud tohutut taustinfo kogust, mislugejale korraga sisse tahetakse sööta ja üsnavõõrapäraseid nimesi, mis ei tee tegelaste vahelisteseoste meeldejätmist oluliselt lihtsamaks...  Aidanud oleksehk väike tempo maha võtmine või eestlasekõrvale vähe sobivamate nimede kasutamine.  Samas minaoleksin eelistanud pigem taustinfot ehk esialgu isegi vähem jagada,kuna materjali järgmiste juttude tarvis paistab selles loosjaguvat oleks kogu jutustuse maailma poliitilise ja ajaloolise taustalahti kirjutamine mitmesse raamatusse olnud tunduvalt kergeminiseeditav...

Kokkuvõtteks ütleksin, et kuigi Kelmide ja kangelastenäol ei ole tegemist ilmselt kaugeltki mitte ületamatumeistriteosega, on ta vähemalt kodumaise mõõga jamaagia juttude seas üks paremaid tekste ning ma tõsiseltloodan et see maailm jääb elama ja avardub veelgi kajärgmistes lugudes...

Panen hindeks nelja kuna kolm oleks lihtsalt vastuvõetamatultmadal hinne loole, mille lugemist ma nautisin ja viie väljateenimiseks on kahjuks veel liiga palju arenguruumi...
Teksti loeti eesti keeles
Roland Tepp

Robin Hobbi kiituseks tuleb mainida, et ta on väga hea jutuvestja - kuigi tuleb igati nõustuda Miledi kriitikaga, peab samas tõdema, et tegelikult ei olnud ükski autori kõrvalehüpe segav.Ajuti tundus küll, et uusi liine tuleb juurde juba liiga palju, ometiolid nad kõik esitatud sellisel kujul, et neid oli lihtsalt hea lugeda... Ja mida rohkem sa seda loed, seda rohkem tahad teada, mis edasi saab.

Eelmise osa puudusena välja toodud justkui eri raamatutes toimivad tegevusliinid hakkasid "Hullu laeva" lõppedes juba  moodustama üsna huvitavaid ja paljulubavaid seoseid. Samas aga tekkis juurde uusi peategelasi, kes kõik andsid tervikliku pildi kujunemisel juurdeoma vaatenurga, avades aina uusi võimalusi ja tekitades uusi seoseid. 

Tulemuseks oli võrratult keeruline ja haarav seoste võrgustik, mille lahtiharutamine jäeti kolmanda osa põhitööks. Minule, kui lugejale jäi vaid mõistatada, kuidas autor kõik need otsad liigse kiirustamiseta kokku tõmbab. Alatu aga igati toimiv võte...

Ja aeg ajalt, kui ma olin ma juba unustanud raamatu kuuluvuse Salamõrtsuka maailma, tuleb Hobb välja selliste avastustega, mis mitte ainult ei too meile tagasi Fitzi maailma maagiat, vaid suudavad seda isegi täiendada.  Lõppkokkuvõttes on maailm märksa suurem ja selles toimivad üleloomulikud jõud moodustavad täiesti loogilise süsteemi, kuhu mahuvad võrdselt ära nii elavlaevad, kui Taid ja Taip. Kuidas autor seda saavutanud on, selle jätan uudishimuliku lugeja avastada.

Lõppkokkuvõtteks - hea sarja hea raamat. Kaalusin tükaega, kas panna neli või viis - nelja poolt räägib võrdlus"Farseer" triloogia raamatutega, viie teenib aga ära hea lugemiskogemus. Lõpuks otsustan ,et tegemist on viis miinusega - nii ka jääb...
Teksti loeti inglise keeles
Roland Tepp

Ootasin ja otsisin seda raamatut pärast "Farseeri" triloogia lõpetamist päris tükk aega.
Tõtt öelda, olin alguses isegi pisut rohkem kui natuke pettunud... Kuidas On Võimalik panna samasse - peaaegu realistlikkusse maailma ringi tolgendama mingid elavad, rääkivad ja liigutavad laevad! Mitte et mulle raamat ise ei oleks meeldinud, aga see tunduslihtsalt pärast Farseeri triloogia pea argiselt lihtsat ja kargetmaailma lausa pühaduseteotusena...

Pettumus aga kestis vaid lühikese aja, ja triloogia edenedes (tegelikult on üsna raske jälle rääkida siinkohal vaid raamatust kui iseseisvast üksusest) kasvas pettumus sujuvalt üle vaimustuseks. Hobb on taas kord hakkama saanud ääretult huvitava maailmaga ja köitvate tegelaskujudega, kellest keegi pole mustvalgelt täiuslik. Igal tegelasel on omad head ja omad vead - mõnedel on lihtsaltvigu rohkem kui teistel.

Mainisin ennist et selle raamatu puhul on raske rääkida eraldiseisvast teosest - pigem on äratuntavalt tegemist mitmeosalise teose esimese osaga. Selle paneksingi raamatu miinuspoolele - osad liinid (eriti just meremadude lõng) tundusid aegajalt olevat lausa liigsed ja nendevahelisi seoseid oli kui mitte päris võimatu, siis vähemasti ülimalt raske läbi näha, mis jättis mulje et autor on kokku klopsinud vähemalt kolm erinevat teost. Kuigi triloogia edenedes hakkasid ka erinevate liinide seosed rohkem ja rohkem läbi põimuma, moodustades aina huvitavamaid mustreid, jäävad need avastused "Maagiliste laevade" raamatu piires pea olematuteks...

Mis veel häiris pisut, oli tänapäeva Fantasy`leliigagi omaseks saanud Tugeva Naise stereotüüp - ajuti tundus etautor on kusagilt saanud juhendeid, kuidas kirjutada õigetest asjadest.. Mitte et mul tugeva isiksusega naispeategelaste vastu midagi oleks, agaselline lähenemine oli minu arvates samm tagasi "Farseer" triloogiasuhtelisest apoliitilisusest (puudus esiletõstetud vastuseis "ühiskond" vs "iseseisev naine").

Kokkuvõttes panen raamatule väga tugeva nelja - lugemiselamuson tugevalt üle keskmise, kuid samas ei täitnud ta minu ülimaltkõrgeid lootusi mis ma "Farseer" triloogia järjele olinpannud...

Teksti loeti inglise keeles
Roland Tepp

Oijah - Raske on hinnata seesuguseid raamatuid...

Ühest küljest on Wolfe`i keel niivõrd lummav, et kuikord lugema hakkad, on raske raamatut lihtsalt niisama käest panna.Maailm on huvitav, võõrastav ja tihtipeale täiesti arusaamatu - ning viis kuidas seda kõike edasi on antud... Vaimustav!

Teisalt ei suuda ma aga kuidagi vabaneda tundest, et tegevus seisab paigal. Tõsi küll - olen siinkohal natuke ülekohtune, kuna The Claw jooksul teeb Severian siiski läbi üsna arvestatavahulga seiklusi, kuid mingil veidral põhjusel jääb raamatustsellegi poolest teatav ..ee.. nipernaadilik .. lõpetamata mulje...

Lubasin küll endale suure suuga, et kui see jorutamine, mis esimesesraamatus (The Shadow of the Torturer) algas paremaks ei muutu, annanjärgmisele (so. siis sellele) raamatule kolme aga ilmselt peanoma sõnu sööma - väike puhkus peale lugemist ja lühikeoma mõtete kirjapaneku test veenis siiski mind ennast, et olitäiesti loetav tükk ja võibolla võtan kunagi lähemastulevikus isegi veelkord ette. Seega siis ikka veel tubli neli...
Teksti loeti inglise keeles
Roland Tepp

Oletasin märksa paremat juttu.
Väga hästi näitab kirjaniku sõnaosavust ja olustiku/õhustiku edasi andmise võimet see, kui kiiresti ma selle maailma/ajastu mõju alla langen. Ja selle koha peal müts maha - paari esimese lausega olin "relvituks tehtud"...

Jah - Sõna Seadmise Kunst on Wolfe`il käpas. Alles siis, kui pool raamatut läbi oli loetud hakkas pisut häirima liigne (pseudo)filosofeerimine igal tasandil (pea iga tegelane, kellele paar lauset suhu pandi, kippisid targutama Maailma Suurte Saladuste kallal, justkui kõigile olekskorraga Kommunism kätte jõudnud ja kellelgi migagi targemat teha polnuks...) ja sellest targutamisest tulenev sündmustiku laialivalguvus ja kaootiline edasi-tagasi hüplemine ajas (minategelase mälestustes sobramine). Pool raamatut raisati pooleteise päeva sündmuste kirjeldamisele! Lõpptulemusena jäigi selline mulje, et "esimene raamat" oli kõigest sissejuhatus pikemale loole, mitte aga iseseisev teos.

Üldiselt aga tuleb mainida, et tegemist igati loetava kirjatükiga ja ega need targutusedki nüüd nii häirivad polnud, et lugemist segaks. Seda enam, et autori Sõnakunst ON kõrgel tasemel. Ainuüksi lugemisnaudingu eest tõstan hinnet 1 palli võrra (nii et igati keskpärase 3 asemel - mis oleks siis ainult sisu/actionit hinnates kukkunud - tuleb tubli 4)

Lugege ja nautige ... kui tahate lugeda tervet sarja!
Teksti loeti inglise keeles
Roland Tepp

Kuigi lugesin selle raamatu läbi juba väga väga ammu (ostsin selle peaaegu kohe, kui olin läbi lugenud«Assassin`s Apprentice»),ei ole siiani suutnud üle saada vaimustusest, mida selle lugemine minusesile kutsus. Sellest ka selline üle-aastane vahe arvustuste vahel.
Tõtt-öelda on mul võrdlemisi raske (olles läbi lugenud kõik kolm osa) arvustada mistahes osa eraldi, kuna minu jaoks moodustab see triloogia ühe terviku. Vähemalt emotsionaalses mõttes.
Läbi kogu triloogia oli märgata, kuidas peategelase maailm avardus iga hetkega,arenedes esimeses osas, nii nagu areneb/kasvab laps - iga päev tõi midagiuut juurde sellesse imelisse ja suurde maailma, mida nimetati Hirvelossiks,siis teises osas sai selgeks, et Hirveloss (originaalis Buckkeep) on vaidväike osa maailmast, mis on palju keerulisem ja ohtlikum, kui seda lapsesilmadnäha oskavad...
Ja Vastutus ja Valikud...
Kuue Hertsogkonna prints - olgu ta siis või sohiprints, satub paratamatultpoliitiliste jõudude omavahelise võimuvõitluse ja salasepitsuste keskmesse.Poliitilises vägikaika vedamises on olukord, kus kord Westman peal, Piibeleht all... sedavõrdkiire vahelduma, et tihti tabad ennast kell neli hommikul ikka veel raamatuljärgmist lehte keeramas ("see peatükk saab kohe läbi ja siis lõpetan!")...
Läbi kogu selle triloogia (ei saa ikka jätta märkimata triloogiat tervikuna)on märgata, et kõik sündmused liiguvad nende loogliliste lahenduste poole- ometigi on see raamat (raamatud) nii kirjutatud, et enam kui ühel korralkeeratakse loogilised lahendused täielikult pea peale sellise kiirusega,et lõpuks viimast lehekülge keerates ei saa ikka veel kindel olla, kes seesiis lõpuks peale jääb...

Ja peategelasele pole ma veel kordagi segavõrd kaasa elanud, kui Robin Hobb`i lugedes...

Uskuge mind - te ei kahetse, kui loete - ja tahate veel!
Teksti loeti eesti keeles
Roland Tepp

Jagan täielikult ka teiste arvustajate vaimustuskilkeid, kes väidavad, et Quest ontriloogia tugevaim. Nii, nagu ma juba «Royal Assassini» arvustuses ütlesin- iga osa, iga peatükk muutub maailm ja muutuvad sihid - kõik on suuremja tähtsam, kui see esialgu paistis.

Isiklikust kättemaksust saab peagi päästmisretk, päästeoperatsioon aga kujunebpeagi millekski hoopis olulisemaks, kui seda oli alguses võimalik aimata.

Ja pidevalt peab Fitz tegema valikuid. Ükski neist valikutest pole kergeja mitte ainuski valik ei too endaga kaasa vaid head või halba. Mida makõige rohkem nautisin Farseer triloogiat lugedes, oligi see viis, kuidas iga otsus oli põhjendatud aga ometi raske ja sellegi poolest paratamatu.

Ja lõpp. Ma ei tea, kas on siin tegemist minu isikliku kiiksuga, kuid eriliseltmeeldis mulle lõpp. Olen oma arust lugenud piisavalt palju head kirjandust,kuid nii tõelist lõppu pole ma veel üheski raamatus kohanud. Loomulikultsaab Kuri hävitatud ja Hea pääseb võimule ja lagunemise äärel vaevlevastKuuest Hertsogkonnast saab õnnelik Seitse Hertsogkonda ja rahvas juubeldabimelise võidu üle, on selle võidu hind mõõtmatult suur ...

Sest selle võidu nimel on Fitz toonud ohvriks või kaotanud kõik peale elu...

Hingematvalt eepiline ja ahastamapanevalt reaalne!
Teksti loeti inglise keeles
Roland Tepp

Tagantjärgi tundub naljakas, et selle raamatu ostmisega venitasin oma poolteist aastat, enne kui lõppeks raatsisin...   Kaanekujundus hakkas kohe silma - otsustasin sisemas, et nii stiilsel kestal PEAB olema hea sisu...

Kuid lõppeks tegin südame kõvaks, kraapisin kokku selle vähese krabiseva, mis veel viimasest palgast järel oli ja ostsin endale raamatu, mille kohta võin julgelt väita, et see on konkurentsitult parim ja omapäraseim kunstmuinasjutu (loe: fantasy) teos, mis seni minu kätte on sattunud.  Olen peaaegu kindel, et vähemalt Jürka vaidleb mulle vastu, kui püüan väita, et tegemist on kõige sümpaatsema, huvitavama ja originaalsema fantaasia maailmaga, mis ühe kirjaniku sulest sündinud on , kuid vaigistan tema (ja teiste õiglusenõidjate) pahameelepursked mööndusega, et minu lugemus ei ole nii suur, et oleksin nõus seda väidet ka oma pea ja õlgade vahelise kehaosa terviklikuse pantimisega toetada...

Pean tegelikult hoiatama neid, kes (nii uskumatu ja võõras kui see mõte ka poleks:)minu arvustusest tiivustatuna kohe kannalt raamatupoodi või amazoni poole tuhisevad, et tegemist ei ole mingi mõõga ja maagia saagaga, mille maailm on täis kõikmõeldavaid kolle ja lohesid, nõidu ja maagisid - kes kõik üksteise võidu häid kangelasi kord võimsate maagiliste kataklüsmide, kord katkematu füüsilise vägivalla lainetega üle külvaksid.  Pigem tuleb nentida, et maagiad, mida selle raamatu tegelased kasutavad on võrdlemisi mannetud - lausa usutavad..
Raamatus vihjatakse põhiliselt kahele koolkonnale: Võime (raamatus: Skill)oli võime, mille abil selle omandanud isik võis siseneda teise inimese mõtetesse (hoolimata füüsilisest kaugusest), neid lugeda ja suunata vastavalt oma vajadustele. Taip (raamatus: Wit) oli esimesega mõnevõrra sarnane oskus suhelda loomadega. Samuti andis Taip kasutajale võime tajuda enda ümber elusa hinge (inimese või looma) lähedust...
Mõlemad "maagiad" paistsid olevat seotud sünnipäraga- Võimeoli seotud kuningliku perekonna ja selle lähemate sugulastega, samas kui Taipoli lihtrahva pärusmaa (oli ajuti ka põlatud kunst)...

Raamatupeategelasel paistab olevat eeldusi mõlemaks, kuna tegemist on kroonprintsi sohilapsega.  Lugu algab (pärast meeleolu loovat sissejuhatust)sellest, kui kuueaastane poiss kuninglikku õukonda tuuakse... Suhteliselt loogiliselt ja sujuvalt laieneb jutu maailm vastavalt sellele, kuidas poiss kasvab ja teadmised ümbritsevast maailmast suurenevad.
Mingil hetkel hakkab poisil (muide umbes poole raamatu jooksul tal muud nime polegi)ka mitmekülgne sihipärane koolitus, mille ühe salajase osana pühendatakse ta ka mürkide ja pistoda diplomaatia tumedatesse saladustesse.
Kuigi üsna suure osa raamatust võtab enda alla peaaegu täiesti actioni vaba jutt, on raamat sellegi poolest tänu kirjaniku väga heale jutuvestja oskusele ülimalt nauditav lugemiselamus.Ostan kindlasti endale peatselt ka triloogia ülejäänud raamatud...
ja soovitan Teilegi...
Teksti loeti inglise keeles
Roland Tepp

Kui triloogia eelmise osa lõpus paistis, et "Pahad poisid" said kõik magama pandud, siis see raamat kummutab selle väärarvamuse juba esimesel leheküljel. Järgmistel lehekülgedel selgub, etolukord on TUNDUVALT katastroofilisem, kui esialgu paistis ja kogu maailm on hävingu äärel.
Ka raamatu lõpuks ei ole veel päris selge, kes keda...
Soovitus jääb kehtima - lugege ja nautige! Igati söödav kraam.
Teksti loeti inglise keeles
Roland Tepp

Lugu saab alguse sellest, et miski suhteliselt kirju "vabade meeste", nagu nad ennast nimetavad, seltskond saab pärast (oli vist) viieaastast lahusolekut (loe: seiklemist) oma kodulinnas kokku ja avastab, et asjad ei kulga maailmas enam sugugi sama rada pidi, nagu "vanadel headel aegadel"... Lisaks sellele valitsevad endist vaba linna miskid kahtlased kujud, kes seiklejatekamba arvates sellesse linna sugugi ei sobi. Seega peksavad nad alustuseks kõrtsitäie ülbavaid "korravalvureid-sõdureid" laiali ja nii need seiklused algavadki...
Tegelikult selline keskmiselt hea (ja pisut paremgi) "Mõõga ja Maagia" lugu, kus sibavad kõiksugused haldjad, poolhaldjad, inimesed, päkapikud, võlurid, rüütlid jms. seltskond. Saab piisavalt nalja ja parasjagu põnevust. Samas on ka paar tarkuseterakest mööda raamatut laiali paisatud, et väga ühekülgne ei paistaks - lühidalt igati loetav raamat igale vanuseastmele ;)
Triloogia esimene osa.
Teksti loeti eesti keeles
Roland Tepp

Triloogia viimane osa, kus kõik pahad saavad oma teenitud palga ja headus pääseb napilt küll, kuid see-eest lõpikult(?) võidule ;).
Igati väärikas ja korralik lahendus kogu eelnevale kupatusele. Põnevust jätkub kuni päris lõpuni välja.
Teksti loeti inglise keeles
Roland Tepp

Mnjahh...
Ega ei olegi nagu midagi öelda ... lugesin nii - umbes sügavas nooruses (igatahes niipalju sellest ajast mäletan, et siis ei kujutanud muud süsteemi õieti ettegi, kui see kodumaine; ja Lenin oli ikka veel dedushka *grin*...) ja tol ajal see raamat mulle vist isegi meeldis. Noh tagantjärge meenutades olen hakanud ka räiget propagandat läbi nägema.
"3" selle pärast, et tollest ajast on ka paremaid tükke meelde jäänud ning ega ma vist seda raamatut teist korda ka kätte ei võtaks...
omapärane teos oli ta sellegi poolest.
Teksti loeti eesti keeles
Roland Tepp

Kui saaks paneks veel plussi ka otsa - olen teist vähemalt viiel korral lugenud ja ikka veel pole tekkinud seda tunnet, et "ah! need paar lehekülge võib vahele jätta - need on igavad".

Ja alati seostub mul selle raamatuga miski soe suveöö; vana maamaja pime katusealune; üksik laualamp heitmas kollakat valgust, vaevalt piisavat raamatu lugemiseks ja vaiksed kuid ähvardavad öised naginad ja krabinad vana maja puitpõranda all....
Ahh! Mis sest rääkida!
Teksti loeti eesti keeles
Roland Tepp

Mnjahh...
Iseenesest oli see ju üsna huvitav raamat ja iseseisva teosena oleks tal piisavalt kaalu, et välja teenida üht lopsakat 5. Ometi hinnet pannes olen ma na kitsivõitu ja kärbin teda pisut... Mulle nimelt hakkas pisut vastu see, et vampiiri kroonikate viimase raamatuna välja reklaamitud teos oli siiski pisut raamistikust väljas - s.t. kogu selle loo kütkestavusest ja nauditavusest hoolimata tekkis tihtipeale tunne, et tegemist on mingi hoopis teise sarjaga.
Tegelikult tundus kogu see lugu kuidagi otsituna - kõik eelnevatest osadest tuttavad tegelased olid kasutusel pigem nagu mingite rekvisiitidena tuttava õhkkonna loomiseks, kui reaalsete karakteritena.

Kokku võtteks aga tuleb siiski tunnistada, et suuremaks nurinaks põhjus puudub, kuna arutlused Jumala olemasolust, maailma loomisest ja elu põhjuslikkusest on võrdlemisi haaravalt (ja pean tunnistama - ka veenvalt) esitatud. Rääkimata sellest, et AR on (vähemalt seni) üks mu lemmikuid

Roland Tepp (18.02.1998)
Teksti loeti Inglise keeles
Roland Tepp

Mmnjahh... Hea raamat oli - hankisin endale raamatu pärast filmi vaatamist (filmist olin sillas, kuid ei ole seni veel suutnud aru saada, miks), kuna tahtsin teada, mis siis TEGELIKULT toimus?
Tulemus oli oodatav - filmi ja raamatu sarnasus piirneb vaid mõnede nimede kokkulangemises (sh. ka teose enda nimi), mõningase ühiskondliku struktuuri ülesehituse printsiipide samasuses (filmis on seda isegi pisut edasi arendatud - nn. "poliitilise korrektsuse" suunas) ja pahadepahade putukate tsivilisatsiooni olemasulus. Igatahes mina ei kaeba - nii üks kui teine oli omas teostuses viit väärt. Mis aga puudutab Heineleini keskset ideed, mis läbis kogu seda raamatut, siis minule isiklikult hakkas silma idee sellest, et meie paljukiidetud arenenud demokraatliku maailma "humaansed" ideed on määratud (varem või hiljem) purunema vastu inimese loomust, kuna inimene ei oma iseenesest mingit abstraktset moraalitunnetust, kuna moraal on ühiskondlik alalhoiuinstinkt, mis vastandub üksikisiku omaga ja väike laps ei ole võimeline moraali reegleid mõistma(siinkohal tuli mulle miskipärast meelde "Kärbeste Jumal") ilma, et talle see üheselt ja võrdlemisi valusalt selgeks tehakse (näide koera kasvatamise peal) - demokraatlik ühiskond aga kippus alaealisi kurjategijaid isalikult noomima, et "oi oi - missa nüüd tegid!", kuna testsugune kohtlemine "traumeerivat noort ühiskonnakodanikku". Alaealiste kuritegevus (ja kuritegevus üldse) kasvas lihtsalt üle pea ja süsteem crashis... Teiseks oli nõue, et valimisõiguse saaks vaid isik, kes tunnetab kogu oma olemusega terviku (loe ühiskonna) vajaduste prioriteeti üksikisiku vajaduste üle ja oleks seega võimeline tegema otsuseid, mis lähtuvad eelkõige ühiskonna vajadustest... Selleks oligi vaja, et igaüks, kes tahtis saada valimisõigust, PIDI läbi tegema absoluutselt vabatahtlikku (võisid mistahes hetkel kogu kremplist välja astuda - kasvõi vahetult lahingu eel), kuid tohutult raske föderaalteenistuse ("Federal Service"). ... Olgu! .. Siin võib veel kaua jahuda, kuid üks on kindel - Lugege läbi- mõelge kaasa ja otsustage ise - Mina ei kahetse!
Teksti loeti inglise keeles
Roland Tepp

Einoh. siia ei olegi nagu enam midagi lisada... Võimas lugu oli - ja mõtlema pani ka. Siin oli kõike, mida ühelt raamatult keegi iganes tahta võib (v.a. ehk lovestory, kuid see olex siia samahästi sobinud, kui tarakan kommikarpi). Oli siin kirjeldusi, mis panevad Sind kadedusest õhkama (või jäledusest judisema), oli aktsiooni, mis tõmbab närvikeeled viimseni pingule, ja oli siin monolooge (või dialooge), mis panevad tõsiselt mõtlema. Ja mis kõige tähtsam - kõike oli täpselt parasjagu. PS! nõrganärvilistele ja idelistidele EI SOOVITA - võib põhjustada tugevaid unehäireid ja sügavat masendust.
Teksti loeti eesti keeles
Roland Tepp

Raske! - igas mõttes raske raamat (kaalunud küll pole, kuid ei teeks paha) Ühinen täielikult Jürkaga - poole raamatu piiri ületada on pea et inimlikkust proovile panev ülesanne - kes aga kaugemale jõuab... Mina jõudsin ja ei kahetse! Kogu see maailm mõjub kuidagi reaalselt ja käegakatsutavalt, kuid mis seal''s enam pikalt kiita - mees nägi eluaeg vaeva, et maailma luua - usun, et tulemus tasus ennast ikka võimsalt ära Seda raamatut lugedes ma lõpuks mõistsin, et raamatut on vaid siis huvitav lugeda, kui selles kellegi käbarad kehvasti käivad... ... kahju on, kuid seda huvitavam. Soovitan kõigile (kellel on näljase hundi püsivus) PS! Raamat mõjub kuidagi piibellikult ja mingid naised olid saunas rääkinud, et mõned kristlikud liikumised mõtlevad pisut Püha teost täiendada osas, mis jääb Vana Testamendi 1. Moosese raamatu esimese 25 (vot peast ei mäleta) peatüki piiridesse. Vot nii on lood...
Teksti loeti inglise keeles
Roland Tepp

Noh lugesin teda inglise keeles ja eesti keeli nigu ei julgegi enam (räägitud kyll, et pidi hää tõge olema, kuid ei raatsi). Raske lugemine ta ju oli, kuid kui juba otsa pääle oli saadud, ega siis enam nii kerge lõpetada polnud enne kui raamatu tagumine kaan yksildaselt pihus... Väärt lugemine - ja yhinen Andri arvamusega - midagi sama võimast ja haaravat, kui Sinuhe - vähemalt võrreldavad.
Teksti loeti eesti keeles
Roland Tepp

Igati mõnus ja pisut ka naljakas ... no vähemasti (enam) mitte eriti tõsiseltvõetav, kuid mõnus lugemine - Ega keegi ei tea, kust saaks seda veelkord lugeda!
Teksti loeti eesti keeles
Roland Tepp

soovitan kõigile Enne kui lugema hakkasin, olin näinud Intervjuud ja olin igati rahul. Isegi niivõrd, et kui mulle tuldi alguses Lestati pakkuma, ma keeldusin, kuna lähtsin reeglist, et järjed on alati kehvemad. Tegelikult surati mulle see raamat ikkagi kaasa ja olen selle eest tänulik... Peategelase vahetus tuli teosele igati kasuks - Louis oligi üx nostalgiline hüpohondrik, kelle isik oli end juba täiel määral ammendanud. Seevastu Lestat, keda Intervjuus kirjeldati kui aegade suurimat egot ja võimukamat pisikest kuradit, on juba palju värvikam kuju ja pakub ka enam kui ühe raamatutäie materjali. Selles raamatus ta rehabiliteerib end lugejate silmis nii täielikult, et "Intervjuu" tundub lihtsalt labase laimuna. Mis puurub loetavusse, siis oleksid minu arvates Hugo ja Balzac pidanud Anne Rice käest paar kirjelduste kirjutamise õppetundi võtma, enne kui sulge pihku haarata (mitte, et neid kahte viimast kuidagimoodi halvustaksin...)
Teksti loeti inglise keeles