Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Neil Gaiman ·

Stardust

(romaan aastast 1998)

eesti keeles: «Tähetolm»
Tallinn «Tiritamm» 2010

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.688
Arvustused (16)
kiilakas

No ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab nii hästi kirjutada. Haldjajutt ja puha, aga pisarad paneb voolama, ent ei jäta samal ajal mõistusele kah toitu pakkumata.Mõni ikka kohe oskab heal teemal väga hästi kirjutada.
Teksti loeti inglise keeles
Sander Vahter

Kui "Ameerika jumalad" valmistasid mulle kerge pettumuse vaid sel põhjusel, et ootused olid liiga kõrgele aetud, siis "Stardust"-i kallale asusin ma hoopis realistlikemate ootustega. Ja väga hea.

Päevateekonna kaugusel Londonist asub Müüri küla. Küla teises küljes on müür, milles olev ava on (ilmselt üks paljudest) värav haldjamaale. Küla elanikud peavad värava juures kordamööda vahti, et liiga uudishimulikud lapsed või pahaaimamatud võõrad läbi värava ei koperdaks ja tarbetut häda ei tekitaks. Kord 9 aasta jooksul saavad valvurid hinge tõmmata, kui haldjamaa elanikud värava taga oleval aasal laada korraldavad ning pääs haldjamaale on vaba ja kuhu siis sõidavad kokku kaubapakkujad üle haldjamaa ning erinevate maagiliste vidinate järgi vajadust tundvad meie ilma elanikud. Seega, päris kirju rahvas. Ühe sellise laada kõrvaltulemusena saab eostatud poolinimene-poolhaldjamaaelanik (rassi ei täpsustata) Tristran.

Tristran kasvab poisist noorukiks isa juures, ehk siis meie maailmas. Noh, noorukitel on mõtteis, teadagi, vaid tüdrukud. Ning kui ühel ilusal päeval Tristran satub ühe noorukitele nii väga tüüpilise kohmaka külgelöömiskatse käigus küla kõige ilusamale neiule lubama, et toob ära parasjagu taevast langenud tähe, kui tüdruk temaga abiellub, siis romantilise hingega nooruk ei kõhkle hetkegi, vaid asub kohe haldjamaale teele -- sest just sinna täht langes. Haldjamaal selgub, et langenud tähte on teistelgi vaja, kuid õnneks on haldjamaa värvika asurkonna seas ka Tristrani suhtes soodsalt meelestatud tegelasi. Täht, muuseas, on hoopis teistsugusest materjalist, kui võiks oodata... Ning raamatu lõpus ootab loomulikult happy-happy-joy-joy (natuke peab spoilereid ka ikka olema).

Kas just pisaraid voolama, aga väga ilus ja südamlik lugu kindlasti.
Teksti loeti inglise keeles
Ele Pärtel

Minu Stardustil on kaks autorit - peale Neil Gaimani ka Charles Vess, kes on joonistanud 175 imeilusat värvilist pilti, mida jätkub peaaegu igale leheküljele. Jutt ja pildid moodustavad väga vinge terviku, sestap on raske päris täpselt ette kujutada, kuidas piltideta tekst mõjuks. Ilmselt mitte halvemini, jättes lugeja oma fantaasiale hoopis rohkem ruumi. Gaimanit lugedes on alati see hea asi, et kohe algusest on teada, et lõpp ei saa olla miskit muud kui hea. Teatavate mööndustega siiski, samuti on vahepeal on piisavalt valusaid kohti ja tegelased ei ole mustvalged, nagu muinasjuttudes tavaliselt. Ma ise veel ei tea, aga loodan, et filmitegijad ei ole jutule miskit kurja teinud.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Hargla

Tähendab kõigepealt nägin ma filmi, ilma et oleks teadnud, et see Gaimani raamatul põhineb. Ometi oli juba paari minuti järel selge, et aluseks on tugev kirjanduslik põhi, sest kõik tundus Hollywoodi tavakraamist väga erinev. Ja kui üldjoontes film oli siiski tüüpiline studio production, siis erineb ta sealjuures tugevalt mitmest kaanonist. Ma arvasin pärast, et see on viimaste aegade parim fantasy film, pika puuga parem kui narniad, eragonid ja sõrmuste needsamused ja jään ka selle arvamuse juurde pärast raamatu läbilugemist, ehkki erinevused Gaimani ja filmi kontseptsiooni vahel on üpris suured. Et kui film oli tegelikult väga hea, oleks ta selle raamatu alusel saanud olla veel_palju_parem. Ja mitte selles pole asi, et ühtegi raamatut ei saagi otse filmi konverteerida, et ikka tuleb teha tegelaste ja süžee koondamisi ja kohendamisi, filmi keel ja fenomen on kirjanduse omast erinevad ja ka mitte selles, et välja on roogitud üks ropp sõna, seks ja vägivald vaid selles, et kui filmi liigub graduaalselt tegelaste vahelise vastasseisu kasvatamise suunas, et lõpuks saaks maha pidada mastaapse ja eriefekte täis Hea ja Kurja vahelise madina, siis romaani storyline liigub pigem andestamise ja paratamatusega leppimise suunas. Pahad ei olegi lõpus enam nii pahad ja selleks ei pea neid tingimata maha löödama… Otsest vägivalda ja surma on aga romaanis kummati rohkem kui filmis. Filmi plussiks on aga see, et süžeed on osavate ja teravmeelsete nõksude rikastatud; mõnedele kohtadele, kus Gaimanil tegelikult midagi ei toimu, on filmis elu sisse puhutud. On tekitatud juurde värvikaid kõrvaltegelasi. Kui aga raamatust endast, siis mõjuks see nagu tavapärase fantasy-questi antitees. Mitmed teised autorid kirjutaks selle kolm korda pikemaks, Gaiman teeb aga lühidalt ja seda tõhusamalt. Tegelikult ongi see ühe tüüpilise fantasy-questi kirjanduslik essents, ilma igasuguse tarbetu butafooria, üle mägede ronimise, päkapikkude jorina ja haldjate halata – ilus, puhas, särav kirjandus. Ma ei soovitaks seda lugeda muidugi neil, kes otsivad ulmekirjandusest loogikat ja usutavust. See lugu ei tegele mitte füüsikalise vaid emotsionaalse tõe otsimisega (ja meelelahutusega).
Teksti loeti inglise keeles
Johannes Koit

Neil Gaiman on mulle autorina meeldinud juba päris pikka aega, kuid minu usk tema võimetesse lõi kõikuma peale kesise "Coraline" lugemist. See tekitas ka teatud eelarvamust "Tähetolmu" suhtes, kuigi samanimeline linateos jättis mulle väga hea mulje. Õnneks osutusid minu kartused asjatuteks. Raamat on igati tasemel. Loo keskmes on nooruk nimega Tristan Thore, kes lubab armastatule oma tunnete kinnituseks langenud tähe tuua. Selleks peab ta siirduma teisele poole müstilist müüri, kus asub haldjamaa. Üsna lihtne sisu, mille teevad nauditavaks leidlikud detailid, värvikad kõrvaltegelased ning vaimustav stiil. Teos on kirja pandud üsna kerglases toonis, sisaldades ometi väga tõsiseid ning täiskasvanulike momente. Gaiman suudab huumorit ning traagikat üsna hästi tasakaalus hoida, mille tõttu ongi raamat täpselt nii hea, nagu see on. Tasub kindlasti lugeda. Viis!
Teksti loeti eesti keeles
Raux

Tundub, et mul puudub see vajalik soolikas, mis Gaimani loomingut ära seediks. No ei tõmba -- ma saan põhimõtteliselt aru, et Gaiman Oskab Sõnu Ritta Seada, aga see, mida sealt kokku saab lugeda, jätab mind igatahes täiesti külmaks.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

võta nüüd kinni, on see vaese mehe Pratchett või vastupidi... jah, sest kõrvalliinid ärkavad ellu täpselt ja ainult siis, kui autor arvab, et nüüd on sobilik nende arvel nalja teha. ei, sest lool on tegelikult mingi sisu ka olemas. (need, kes Pratchetti ainult eesti keeles lugenud, arvavad ekslikult, et tema lugudel on samuti sisu. originaalis enamasti ei ole.)

võibolla on keegi kunagi ära sorteerinud, mida kõike ingliskeelses kirjanduses haldjate ja haldjamaaga seostatakse. paraku pole seda mulle ette jäänud ja nii jääb kohati mulje, et autor on paroodiana kokku kuhjanud kõikvõimalikke haldjamaaga seotud klišeesid. siiski tundub autoril olevat oskus meeleolu loomiseks ning õnneks on tõlkija selle ka eesti keeles edasi andnud. sest, noh, lugemisest on mõni päev möödas, lugu aga torgib, kutsub mõtlema asjadele, mida seal otsesõnu kirjas ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Kaupo Rebane

Kohalik telekanal näitas täna filmi ja ammuloetud raamat tuli sellega meelde.

Nende kahe samanimelise – filmi ja raamatu - omavahelised erisused on Indrek H. siin eespool (juba 2007) kenasti lahti seletanud. Lisaksin vaid, et mul on kahju mõnest mõnusast detailist, mis ekraanile ei jõudnud.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Tore raamat, muinasjutt täiskasvanutele. Film oli ka täitsa hea, aga nagu tavaliselt, ületas raamat seda mäekõrguselt.
Teksti loeti eesti keeles
x
Ele Pärtel
22.01.1973
Kasutaja rollid
Viimased 7 arvustused:
Ele Pärtel

Minu Stardustil on kaks autorit - peale Neil Gaimani ka Charles Vess, kes on joonistanud 175 imeilusat värvilist pilti, mida jätkub peaaegu igale leheküljele. Jutt ja pildid moodustavad väga vinge terviku, sestap on raske päris täpselt ette kujutada, kuidas piltideta tekst mõjuks. Ilmselt mitte halvemini, jättes lugeja oma fantaasiale hoopis rohkem ruumi. Gaimanit lugedes on alati see hea asi, et kohe algusest on teada, et lõpp ei saa olla miskit muud kui hea. Teatavate mööndustega siiski, samuti on vahepeal on piisavalt valusaid kohti ja tegelased ei ole mustvalged, nagu muinasjuttudes tavaliselt. Ma ise veel ei tea, aga loodan, et filmitegijad ei ole jutule miskit kurja teinud.
Teksti loeti inglise keeles
Ele Pärtel

No inimese elu ongi tihtipeale selline koht, kus uimerdatakse ringi, käiakse kuskil, tehakse midagi ja siis räägitakse sõbrale edasi. Punkt. Ja suurt miskit ei toimugi. Siin on sama lugu ja kui lihtsalt üritada lugeda ja ette kujutada, mis tegevus parasjagu ekraanil toimub, siis on tegemist päris omapärase harjutusega. Autor ajab umbes sama rida kui "Alice imedemaal", aga kui mul titena "Alice" suht kiiresti üle viskas, siis nüüd vanema ja kannatlikuna pidasin vapralt lõpuni vastu. Ehk seepärast, et tekkisid paralleelid igasuguste sürride unenägudega või kohati ekslemistega Ristikivi "Hingede öö" surnud mehe majas. Aga järgmine selline "Alice" vast tõesti enam ei tõmbaks. Muide, lõpp oli küll kurb, kui Sandmanist ontlik kodanik tehti.
Teksti loeti eesti keeles
Ele Pärtel

Paks Charlie Nancy ei ole tegelikult paks. Niimoodi kutsus teda kunagi väga ammu isa, kelle pandud hüüdnimed jäävadki kleepuma. Oma isast on Paksul Charliel ka teisi piinlikke mälestusi ja seetõttu peab ta targemaks isast võimalikult kaugele hoida. See on ka enamjaolt õnnestunud - romaani alguseks on Paks Charlie kolinud Floridast Inglismaale, kus ta veeretab oma päevi õhtusse tüütut tööd tehes, pruudiga pulmaplaane pidades ja üleüldse maailma üsna ettevaatlikult suhtudes. Kui ta aga on lõpuks ikkagi valmis oma isa pulma kutsuma, peab ta selle asemel hoopis üle ookeani isa matustele sõitma. Seal teatab talle kauaaegne naabrimutt, et tema isa oli tegelikult ämblikkuningas Anansi; et Charliel on vend Spider ehk Ämblik, kes näib olevat pärinud kõik isa maagilised võimed ning tema kutsumiseks piisab ämblikule oma soovi sosistamisest. Ühel õhtul Charlie seda teebki ja järgmisel päeval saabub kohale Spider, kes on täielik vastand ujedale Charliele. Charliet teeseldes õnnestub Spideril ära ehmatada ja välja vihastada Charlie pahatahtlik ülemus, saata Charliele kraesse politsei ning panna käpp peale tema pruudile. Kui Spider keeldub lahkumast, tormab Charlie abi otsima Florida naabrimuttidelt, kes saadavad ta maailma algusesse loomjumalatelt abi otsima. Järgneb veel suurem segadus, mille käigus linnud asuvad rünnakule vendade vastu ja tassivad Spideri kättemaksuhimulise Tiigri kätte. Charlie jääb üksi olukorda parandama. Lõpuks kohtuvad kõik romaani olulised tegelased St Andrews`i saarel, kus kõik maailma asjad lõpuks korda saavad. Ja Paks Charlie saab aru, et ämmelgad teevad suuri tegusid laulu abil. Gaiman jätkab siin romaanis "American Gods`is" jätkatud jumalateteemat, võttes seekord korraga veidi väiksema tüki ette, elik siis loomjumalate maailma. Mis tähendab, et "Anansi Boys" on veidi lihtsam, meelelahutuslikum ja kergeminiloetavam (juhul kui see kellegi jaoks juhtub hea argument olema), aga sugugi mitte vähem tõsiseltvõetav või igavam. Kõik detailid ja kihid on paigas ja põhinevad arvatavasti põhjalikul uurimistööl, ka kõige müstilisemad olukorrad on täiesti usutavad. Lahe on see, et Gaiman hindab oma lugeja intelligentsi, nii et lugu areneb ja kasvab pidevalt, uusi infokilde sajab juurde, aga paljudele olulisematele järeldusele peab igaüks ise jõudma, selle asemel et need puust ja punaseks teha . Nagu ka "Neverwhere" ja "American Gods", algab romaan üsna trööstitult ja lõpeb südamlikult ja helgelt ning vahepealsed jamad on peategelasele ainult kasuks tulnud. Niisiis, kõik on võrratu. Ja romaani mõju kestab päris kaua, muuhulgas on ämblikud ennast tihemini ilmutama hakanud. P.S. Umbes paralleelselt Anansiga lugesin Hasso Krulli esseed "Loomise mõnu ja kiri". See analüüsib küll Eesti rahvalaulude maailmanägemust, aga laias laastus räägib umbes samadest asjadest.
Teksti loeti inglise keeles
Ele Pärtel

No vat, nii toredasti läks, et juhtusin "Frenchi ja Koulut" just va lümpja-päevil lugema, mil Frenchi eluterve mõtlemine üleüldise hulluse taustal väga kosutavalt mõjus. Romaani Maavald on just selline koht, kus tahaks elada, pisike ja sõbralik, omamoodi ideaalne maailm, kus paljud meie tänased hädad puuduvad. Suurte jamadega said hakkama paar kangelast ja väikeste hädade üle lihtsalt irvitati ja asi kombes. Kusjuures sõbralikult ja vastastikku protsessist mõnu tundes. Ka suured pahalased mõjusid pigem õnnetute koomiliste tegelastena, kes niikuinii miskit korda ei suuda saata. Kõikvõimalike asjade, nähtuste ja kommete puder mõjub värskendavalt ja ei lase romaani tegevust mingisse ajastusse paigutada, pigem eksisteerib see Maavald kuskil omaette ajas, ja võib-olla et ruumis.Positiivne on see, et asi on koomiline, aga mitte jabur. Rehepapiga ei oska võrrelda (peaks vist siinkohal häbenema, et pole lugenud), aga siinkandis peaks romaan olema lõppkokkuvõttes popim kui misiganes Pratchett (et noh, veri on paksem kui vesi). Seda enam, et kirjutatud on väga nauditavas maakeeles.
Teksti loeti eesti keeles
Ele Pärtel

Jeah, minu lapsepõlve lemmik (või noh, see põlv oli vist tiba hilisemast ajast pärit, aga mõte on sama). Sattus ta mulle kätte täiesti juhuslikult ja avaldas kirjeldamatut muljet. Zelaznyst kui sellisest ei teadnud ma siis miskit, aga arvasin, et ju ta üks asjalik sell on, kui ta suudab minu jaoks nii olulisi ideesid nii jõuliselt ja mõttega väljendada.
Teksti loeti eesti keeles
Ele Pärtel

Ma ei tea, kas ma teen autorile liiga väites, et mulle tundub olevat tegemist naistekaga. Küll sellisega, mis on põnevam ja harivam kui tüüpiline naistekas ja vahest ka viimase sihtgrupile veidi ülejõukäiv. Kui ma nüüd oma väitega mööda panin, siis vast seetõttu, et mu enda kogemused naistekatega on suhteliselt piiratud. Peategelane on noor naisterahvas, kes hakkab nägema kummalisi unenägusid oma arvatavalt kunagisest elust sajandeid tagasi. Unenäos ja reaalsuses hakkavad tekkima paralleelid ja mõlemas reaalsuses on peale peategelase oluline ka üks mees. Aga jah, alustuseks ehmub peategelane hirmsasti ära nende unede peale, mis esialgu on suhteliselt süütud ega kujuta endast midagi hirmsat. Pigem vastupidi, piisavalt elu ja maailma näinud inimene (nagu seda peategelane paistab olevat) võiks pigem vaikselt oma järjest kõnekamateks muutuvate unedega kaasa areneda ja paralleelse unenäoilmaga hästi läbi saada. Siit tulebki vast peamine erinevus ulmeka ja naisteka vahel - siin läheb peategelane hoobilt omadega segi, millele kõik järgnev on üles ehitatud. Lisaks vaatleb ta maailma eelkõige läbi oma meessuhete. Keelekasutus on pigem kodumaistele seebikatele omane ja häirivalt argine ja ausalt öelda on jogurtit ka juba algusest peale ülemäära palju. Lugu ise on kohati ju isegi päris põnev, aga kaob suure vahu sisse ära. Kõiki neid filosoofilisi mõtisklusi oleks saanud lakoonilisemalt ja tabavamalt edasi anda, osad sellised arutlused on üsna kunstlikult juurde poogitud ega ei anna midagi tervikule juurde (sealhulgas lõputud segakeeles filmide loetelud - ja miks näiteks on osade filmide pealkirjad tõlgitud ja osadel ei ole?). Viimane viiendik kujuneb eriti segaseks ja just lõpus jäävad osad seosed ja tegelaste valikud ebaselgeks, tundub, nagu oleks autoril tegelaste suhete ja tegemiste kohta infot, mida ta meile anda ei taha.Materjali oleks siin tegelikult mitmeks raamatuks, sest kõiki mõtteid, mis olulised tunduvad (ega nähtud filme), ei pea esimesse panema. Olulisim mõte on ikkagi inimsuhete ja põimunud saatuste vallast ja jõuab lõpuks täiesti kohale, mis sest et vahepeal kaob tee natuke jogurti sisse ära. Usun, et edasi saab ainult paremaks minna.
Teksti loeti eesti keeles
Ele Pärtel

Tõeliselt lummav raamat, mis areneb väga vaikselt ja lõpeb võimsalt. Niimoodi, et jääb veel tagantjärele kuudeks kummitama ja tuletab ennast aeg-ajalt meelde. Pea pool raamatut ei olegi nagu aru saada, kustotsast asi peab fantasy olema. Peategelased Abbot ja Saxony on küll mõlemad inimesed, kes ei kipu kumbki tavapärase maailmaga eriti hästi läbi saama ja vast seetõttu elavad nad kohati oma maailmas, kus on väga olulisel kohal kiindumus Marshall France`i raamatutesse ning kummalised hobid. France ise on samuti väga salapärane tegelane, aga alustuseks on see ka kõik. Kuskil poole peal hakkavad asjad vähe selgemat kuju võtma. France`i kodulinnas, kuhu peategelased end sisse seadsid, hakkab veidraid asju toimuma järjest enam ja kiiremini ning lõpuks saab pilt selgeks. Kolaki. Romaan on üles ehitatud täiesti tõsiseltvõetavale ideele, et hingega tehtud asjad hakkavad elama ja sõnal on jõud. Ja annab nii muuseas mõista, et omasuguseid tasub hoida.
Teksti loeti inglise keeles