Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Michael Ende ·

Die unendliche Geschichte

(romaan aastast 1979)

eesti keeles: «Ilma lõputa lugu», Tallinn «Tiritamm» 1996

Hinne
Hindajaid
7
2
5
4
1
Keskmine hinne
3.526
Arvustused (19)
Laur Salundi

Pätsab siis poisike BBB kuskilt KKK raamatupoest mingisuguse lookese ja lippab seda koolipööningule lugema. Muidugi satub ta selle raamatu kaudu fantaasiamaailma, mis tarvis päästa. Ütleks kohe ära et selle päästmisega lõpebki see huvitav osa. Edasi juba niiii igav jahumine et (ei mäletagi mitu korda seda lugu lugedes haigutasin, aga ikka tublisti). Ehk nigu öelda, maraton algab alles teisest poolest ja siis tuleb lõpuni kannatada. Kogu selle olemusega meenutas millegiperast sedasamust 6paki (wai kelle oma see nüüd oligi) laulu: ``See lõputu laul`` (vist oli ikka??). ütleks kohe et selle loo teise poole oleks võinud jätta tegemata või siis oleks tulnd teha lühemalt. Loodaks muidugi et edaspidi saan ikka mingisuguseid lõpuga lugusid lugeda, aga enam mitte selliseid niiiiiii pikki ja pealegi ilma lõputa lugusid. Fantasy kohta jubedalt igav tegelikult ja filosoofilise teose kohta kuidagi tühi. Aga kui aega on ja tarvis õhtul magama jääda siis, miks ka mitte.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Mina ostsin selle raamatu tegelikult just tolle laulu "Neverending story" pärast. Üks kord, kui film on parem, kui raamat - film nimelt lõpeb poole pealt ära. (Sinna on küll juurde poogitud eht-holliwoodlikku rämpsu, aga see selleks). Kõlab õelusena, aga tolle laulu video on veel parem - nimelt umbes kolm minutit seda ideed ongi, mida läbi kogu teose lohistatakse. Kogu story ja sisu loogiline seotus polegi nii paha, on päris huvitavaid ideid ja vaatenurki, aga kohutavalt, mõistuströövivalt venitatud.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanus Trolla

Esimene osa täitsa loetav tükk, kuid edasi ... Tunne on, et ME tahtis kirjutada midagi head. Olekski nii, kui lugu lühem teha. Praegu aga venib ja venib. Puhtalt sellest kehv hinne.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Üks parimatest mida ma lugenud olen. Nii filmi mõlemad osad kui raamatu omad. Paneks kohe terve hunniku viisi. Lokkav fantaasia ja pean vaimustusega märkima, et ei mäleta mingitki kordumist tema jutus. Sillas. Mai tea kas keegi pani tähele, et peatükid olid tähestikulises järjekorras ja esindatud oli terve tähestik. Huvitav kui palju nad higi valasid ja mõistust pingutasid et seda eesti keelde ümber panna.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Einoh .. vabandage väljendust, aga... täielik saast. Minu meelest mingi lapselik jampsimine .. no eelkooliealised veel võivad lugeda aga juba vanemad küll mitte... konkurentsitult nõmedaim "ulme", mis iial mulle kätte sattunud.

(Hiljem) Mõistan, et nö "lasteulmega" tegu. Kuid nimetatud zhanr võiks olla kirjutatud nii, et "suured tädid ja onud" saaksid muheledes lehte keerata, mitte ei tarvitseks raamatut ja pead vaheldumisi vastu seina lüüa...
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Ma ei ütleks, et ta nõmedaim ulme on, mida loetud sai. Loomulikult on ta suhteliselt lapsik, võib-olla et ongi lastele mõeldud. Kahjuks rikkus raamatu teine pool üldiselt toreda mulje ära, tundus, et autoril hakkas fantaasiast puudus tulema, aga lõpetada ka ei raatsinud. Miks, sellest ma aru ei saa. Mina isiklikult oleks romaanile tunduvalt varem lõpetuse teinud. Ometigi oli ka siin omad briljantsed leiud ning steenid, mida lugedes oli raske tõsiseks jääda. Just need teevad sellest raamatust raamatu. Ja veel midagi... Igal juhul mina kavatsen seda oma lastele küll soovitada, sest lastemuinasjutuna on ta igati väärt kraam.
Teksti loeti eesti keeles
Grey

Raamat on hea, selline paras ports fantaasiat. Ühesõnaga igati meeldiv lugeda. Väiksel poisil Sebastianil tulebpäästa terve võlumaailm. Ka filmid, mis selle põhjal on tehtud tasuvad täiega vaatamist ära, ehhki viimane osa tundub natuke liiga naiivne olevat, aga vaatamisrõõmu see eriti ei vähenda.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

See raamat ei vaimustanud mind peaaegu üldse. Vaid nii palju, et päris ühte panna ei taha. Nimelt asi selline, et "Ilma Lõputa lugu", kui lasteraamat on hea, kuna fantaasia lend on vägev, aga kui ulme, mis on mõeldud täisealistele, ei ole eriti midagi väärt. Minul ei olnud võimalust seda raamatut lapsena lugeda ning seetõttu ka selline arvamus. Mina lugesin seda 19 aastasena ning siis tundus ta mulle lihtsalt liiga lapsik. Kuigi fantaasialend oli kirjanikul hea, sellele vastuvaielda ei saa. Üldiselt üldse fantasy kirjutamine nõuab palju fantaasiat, juhul kui see ei ole mingi mütoloogia ümberkirjutamine. Olen seda ka filmina näinud ning nii hämmastav kui see ka ei ole, siis filmina meeldis mulle palju rohkem, kuna see oli lihtsalt "värvikam". Mis minule jalgu hetkel jäi oli see pidev venitamine, jutul ei tule ega tule mittemingisugust lõppu. Muidugi eks ta siis teisest küljest olegi ju "lõputa lugu", kuid vähe sellest idee oleks võinud parem olla ja oleks võinud vähem seda jampsi venitada, oleks huvitavam olnud. Kuid siiski lasteraamatuna on ta igati hea.
Teksti loeti eesti keeles
Antonia

Mis puutub sihtgruppi, siis on jah lasteraamat. "Muumitroll" on lasteraamat, "Kääbik" on lasteraamat, "Krabat" on lasteraamat, "Alice imedemaal" on lasteraamat.Need kõik on HEAD lasteraamatud. See ei muuda neid kriipsugi võrra kehvemaks ei Hesse, Hamsuni, Davies´i, Bulgakovi või Krossi täiskasvanutele suunatud hääst kirjandusest. Hea lasteraamatu lugemine on võtmi hea täiskasvanute kirjanduse mõistmiseks ning selle kirjutamine tegelikult isegi raskem. Sest ei Hesse ega Bulgakov ei pidanud kordagi hoogu maha võtma, jälgimaks, kas nad ikka suudavad mõtte edasi anda. Kes ei mõista - oma viga! Ja ei vaidlegi. Lastekirjanik peab looma mudeli, mis on sama kirgas, kirju ja komplitseeritud nagu elu isegi, samas jälgides, et see oleks lapsele huvitav ning arusaadav. Ning tõeliselt head lastekirjanikud põimivad kogu selle konstruktsiooni vahele ka mitmeid kihte, mis avanevad ning muutuvad nauditavaks alles teatud vanuseni jõudes, mõned alles täiskasvanuks saades. Nii et põlglik käevibutus "pähh, lastekirjandus" on minu jaoks rohkem rumaluse kui intellektuaalsuse ning materjalist üleoleku näitaja. Seda muidugi ainult siis kui tegemist on hea lastekirjandusega - mida "Lõputa lugu" kahtlemata on. Vabandust kui ärritusin.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Saara

Mh, mitte ei saa aru, mis teil kõigil siin viga on. Tegu on lasteraamatuga ja 19-aastastel loikamitel pole vajagi seda lugeda - kui, siis mõnele pisivennale ette (juhul kui pisivend mingil müstilisel põhjusel ise lugeda ei oska). Muidugi on täiskavanutele igav. Aga igale normaalsele lapsele on näiteks Lovecraft igav. Või Christie. Zelaznyst rääkimata. Lapse jaoks raamatu võlu selles seisnebki, et kogu aeg juhtub midagi. Igas peatükis ootab uus ja põnev seiklus, mis on teisest väga erinev. Ja muide: film võib olla hollywoodlike efektidega, aga tehtud on ta hoopis Saksamaal - vist? Vähemalt seal neid kääbustekoopaid ja lohemulaaže näidatakse.
Teksti loeti eesti keeles
Lily Tamm

Võimalik, et tegu oli lastekaga,(ilmselt) kuid hea lastekaga või olen ma veel piisavalt laps, et seda heaks pidada. Kuid see on üks teine lugu, mida räägitakse mõni teine kord.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Hmm. Ka mulle meeldis. Sellele loole viletsa hinde panemine on nagu Potterile viletsa hinde panemine. Nagu lapse joonistuste mõnitamine, julm ja mõttetu...
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Mitte just nõnda lastekaitse tujus:) kui mõned eelkirjutajad, aga siiski, fantaasiat on selles raamatus küllaga.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Oeh, oli küll pikk ja vahel lausa tundus, et ka lõputa. Esimene osa, mis sisaldas Fantaasia päästmist, oli päris põnev ja huviga loetav, aga sellest autorile ilmselt ei piisanud. Otsustas veel paarsada lehekülge juurde kirjutada ning ära rikkuda kõik, mis hea oli. Ei olnud hea ning mulle tundub, et ka lasteraamatuna mitte. Liiga pikk ja veniv ning kohati ka ilma selge sihita. Seiklused eksisteerisid ainult seikluste pärast. Kolm
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Ei tea miks küll on sellele raamatule siin kommentaarides liiga tehtud. Mina olen Lõputa lugu päris mitu korda üle lugenud ja iga kord sealt midagi hingele leidnud.Idee fantaasiamaailmast pole uus, küll aga on selles raamatus fantaasiamaailma idee ülimalt hästi kirjeldatud. Kusjuures see teine osa oli palju sügavmõttelisem ja vajalikum kui esimene. Näiteks kohalik hullumaja - viimane peatuspaik inimestele, kes on fantaasiamaailma nii ära eksinud, et enam tagasi ei pääse. Võtab tegelikult kõhedaks, kas pole.Mina hindan seda raamatut piisavalt kõrgelt, et teda iga inimese kohustusliku kirjanduse hulka soovitada.
Teksti loeti eesti keeles
x
Bix Pokupoeg
17.10.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Bix Pokupoeg

Oh miks küll miks, kapten...

Progressi pärlitega, mille hulka tuleb lugeda klaksid, laitmatu postiteenus ja rassiline võrdõiguslikkus õnnistatud kettamaailma trügib enne oma õiget aega veel üks moodsa ajastu laps - raudtee. Rahvas on vaimustuses, härra Kuningas loob raudteekompanii, 1200 kilomeetrit rööpaid pannakse maha selleks, et Alumine Kuningas tagasi trooni alla toppida ja kõik annetavad lahkelt orbudele ning leskedele, keda on terve raamatu peale siiski vähevõitu, kuna ükski hea tegelane raamatus ei suuda korralikult oma otsa leida. Isegi Isand Vetinari abiga mitte. Samas tagurlikke hambuni relvis päkapikke langeb nagu loogu.

Vaimukus on kadunud! Stiil on kadunud! Lühikeste ja teravate ütlemiste asemel on pikkadest lausetest ja lõikudest monotoonne jutustamine, mis kulgeb läbi sündmuste üsna sama sirgjooneliselt nagu Uberwaldi raudtee. Ja on nähtavasti sama kiirustades kokku visatud.Kaks sellepärast, et Pratcheti austajana lugesin raamatu siiski läbi. Aga tema IEN Dibbleri mõttemalliga suguvõsal võiks veidi häbi olla küll.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

On Kettamaailm.
On Sam Vimes, vahtkonna kapten, hertsog, tahvlipühkija, Sam Juuniori isa ja muidu kõikvõimalike supervõimetega kangelane, kes peab oma kalli kaasa tahtel pisut puhkust võtma ning oma maavaldustesse (mida ta varem ihusilmaga näinud pole) sõitma.
On kahjuritest (jänesed) toituvad kahjurid (härjapõlvlased), kes on kõigile pinnuks silmas, kuna nad räägivad arusaamatut keelt ning kipuvad jäneste puudumisel näppama kanu ja kõike muud, mis nende ülimalt räpaste ning haisvate näppude külge jääb.
Sam Vimesi õnneks ei pea ta äkki esikohale tõusnud hertsogirollis paari päevagi piinlema enne kui toimub Mõrv ning Vahtkonnakapten peab Hertsogilt tüüri üle võtma.

Seda raamatut lugedes oli mul kogu aeg kahtlane TUNNE. See tunne sai kinnituse hetk tagasi kui ma raamatu BAASi sisestamiseks tema originaali pealkirja uurisin. Sinna juurde oli nimelt pisikeses kirjas ja ainult advokaatidele mõistetavas keeles kirja pandud, et härra Pratchett on tõepoolest lubanud seda raamatut enda nimel välja anda.
Jah, juba lugedes oli selge, et kuigi siin-seal on tunda Pratchett`i korrigeerivat kätt, siis enamiku sellest loost on jutustanud keegi, kelle jutustamisoskus ei küüni mitte kõrgemale meie enda paljukirutud Algernoni ja/või Reaktori autorite omast. Keegi on Terry Pratchetti varasemad teosed mikserist läbi lasknud, uued seiklused välja mõelnud ning siis vanameistri käest kaubamärki lunima läinud. Siin-seal TUNDUB, et ka Pratchett on midagi kirjutanud. Eriti nendes kohtades, kus vanad abielumehed kurdavad, kuidas nende naised sunnivad neid vastu tahtmist kauem elama (peekoni asemel juurvilja närides) kui hädapäraselt vaja oleks.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Tiffany saab kolmteist.
See on just selline iga, kus noored neiud jagavad oma sõbrad tavalisteks ja "erilist sorti" sõpradeks. Samuti ei suuda nad vastu panna tantsule isegi siis, kui tantsitakse salaja pimedas ja ilma kuuldava muusikata.
Kuna noor neiu alles avastab, et mehed ja naised on sisemiselt palju rohkem erinevad kui väliste tunnuste järgi oodata võiks, siis ei oska ta midagi mõistlikku pihta hakata ka ootamatu austajaga, kelleks on vana talvetegija ise. Loomulikult on vanad nõiad eesotsas ERITI kogenud Nanny Ogg`iga valmis õpetama igasuguseid nõkse, kuidas üks naisterahvas saab tüütu kavaleri nööri mööda käima panna, aga need ei taha hästi töötada külma loogika ning veel külmema (et mitte öelda jäämägise) jäärapäisuse vastu.
Loomulikult ei lase ülejäänud nõiad ennast sellisest pisiasjast, nagu eesootav maailma lõpp, häirida ning punuvad oma isiklikke intriige rahumeeli edasi. Seekord siis teemaks küsimus, et kas võlumine on kõrgem kunst kui nõidus ning kui palju boffot on ühele nõiale vaja, et see TÕELINE nõid olla.

Pratchetti huumorisoon on ajapikku kulunud mahedamaks ning rohkem inglaslikuks. Jalaga tagumikku naljadel kohta ei ole (hea küll, korra ikka antakse jalaga tagumikku, aga pieteeditundega kirjanik libiseb sellest faktist hästi delikaatselt üle).
Jutustamisoskus on autoril loomulikult kadestamisväärne ning põnevust jätkub raamatu lõpuni. Loomulikult jutustatakse meile järjekordselt ümber vana head Persephone müüti, aga seda tehakse hästi ning tulemus on lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Kummardus autorile, kes on suutnud luua omapärase maailma, kus asjad käivad enam-vähem samamoodi nagu meie maailmas, aga vähemalt näivad uskumatud ja huvitavad.

Süžee kirjeldamisega ei pea ma ennast, tänu eelkõnelejatele, jälle vaevama hakkama. Eelmises raamatus kirutud ajalise kaleidoskoobi kasutamine selles raamatus nii palju ei häirinud, kuna esiteks oli sissejuhatavat ja kohustuslikku ajalugu, mida jutu vahele topiti, oluliselt vähem ning kõik vahelugemised olid seekord enam-vähem korralikult märgistatud. Väikestele loogikaapsudele on juba eelpool tähelepanu juhitud, mina lisaks siia enda jaoks kõige absurdsema asja - trümmist väljahiivatud hiiglasliku õlletoobri, mis jäeti sobivasse kohta köie otsa rippuma samal ajal kui laevameeskond teise laeva paljakskoorimist plaanis. Sinna juurde oleks sobinud kasvõi mokaotsast poetatud selgitav lause, et ahned laevnikud tahtsid potentsiaalsele saagile trümmis ruumi teha vms, aga laeva juhitavusele mõjub kole halvasti kui midagi suurt ja rasket on trümmist tekile tõstetud. Seda ei tehta keset merd manööverdamise ajal. Ega ma muidu ei viriseks kui autori enda jaoks meresõidu autentne kujutamine nii oluline poleks olnud.
Samuti ei mahtunud mulle pähe, et miks oli vaja nende neetud toolide jaoks puusepp nii mitmekordselt üle maksta, et toolid ennetähtaegselt valmis saaks kui seejärel toolid lihtsalt panipaika oma aega ootama pandi. Jne.

Teine pisike nõrkus oli raamatu lõpus. Kõik eelnevalt punutud intriigid seoti lõpus "suure pauguga" ühte sõlme kokku. See segas enamiku liinide puhul mängu ilu nautimist, kuna üks suur lahendus varjutas erinevate plaanide mänguilu (kümme miss world finalisti ühes toas EI OLE kümme korda ilusam kui üks miss Kesiganes eraldi vaadatuna). Samuti oli lõpplahendus kirja pandud kiirustades ning jättis emotsionaalselt lahja mulje. Kui raamatul olidki mingid mahulised piirid, siis oleks võinud sissejuhatuse pealt kokku hoida ja lõpplahendust värvikamaks kirjeldada.

Aga kuna hoolimata kõigist pisipuudustest oli tegemist nauditava lugemisvaraga, siis saab autor teenitult viie kirja. Väikese miinusega küll, aga arenemisruumi peab ju ka jääma.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Sisu on eelpoolkommenteerijad juba ära rääkinud, seega rohkem spoilerdama ei hakka.Mind häiris alguses veidi autori armastus ajakaleidoskoopi kasutada. Nii mõnigi kord ei olnud aru saada, mis ajahetke parajasti kirjeldatakse ja mis järjekorras sündmuses toimuvad. Jutu edenedes jäi sellist trikitamist vähemaks ja need "interlüüdiumid" olid korralikult märgistatud ja asjakohased vahelugemised.Maailm oli viimase peal, tegelased vahvad, sündmused kerisid korralikult - miks siis ikkagi neli. Noh eks see neli ole hästi rasvane, aga päris viiest jääb veidi puudu. Võib-olla oleks oodanud lõpplahenduselt veidi rohkem kelmikust. Locke ei sobinud sinn dramaatilisse rolli, kuhu autor teda päris lõpus toppida üritas. Ja see maailmapäästmine kukkus ka tegelikult üsna haledalt välja - kujutage ise endale ette kelmi, kes tuleb ja ütleb, et jah, olen petis, aga nüüd peate te kõik mind uskuma!Jääme siis lootma, et tuleb veel vint vindi vint järgmiste lugudega siia peale ja siis saab oma hindekotirauad laiemalt lahti venitada.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Kas jumalad karistavad mind kui ma lajatan sellele sõnnikutellisele ühe pärast esimese kolme peatüki läbisirvimist.(Lugeda neid ei suutnud - tunnistan ausalt)
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Keegi (kindlasti minust targem ja kogenum) inimene kirjutas Terry Pratchett`i kohta, et temal ilmuvad head ja väga head raamatud vaheldumisi. Viimasel ajal on too terava keelega härrasmees oma vaimutöö üllitamise tempo pisut aeglasemaks võtnud (või siis vähem head asjad vahepealt enesetsensuuri korras välja rookinud).

See raamat on Päris Hea. Isegi Terry Pratchett`i enda mõõdupuuga võttes.

Terry Pratchett`il on kombeks igas oma raamatus võtta üks moodsa maailma imeviguritest ja see siis kettamaailma kõvepeeglisse panna. Seekord saab oma koosa kätte Kuningas Jalgpall, kes, nagu selgub, pole küll alasti, kuid vajab siiski mikrorõngasriidest alusp... st. lisavarustust.
Läbi aegade on Ankh Morpokis mängitud jalgpalli, millel on reeglid ütlevad, et mängu võidab see võistkond, kes lööb värava või vähemalt midagi, mida võib väravaks pidada. Näiteks vastasmeeskonda. Kuna väravaid lüüakse tõeliselt harva, siis enamasti selgitatakse võitja välja selle järgi, kumb meeskond pärast mängu rohkem elus on. Või siis ühes tükis. Nüüd aga soovib Isand Vetinari kontrollimatut kontrollima hakata ning nii juhtubki, et Nähtamatu Ülikool leiab ennast võistlemas ülejäänud linna kõige jõhkramatest tüüpidest kokku pandud võistkonnaga selle nimel, et "jalgpall" saaks uued reeglid ning muutuks tõeliseks jalgpalliks.
Teine tegevusliin keerleb ümber kummalise üliandeka noormehe, kes Isand Vetinari isiklikul palvel on Nähtamatusse Ülikooli küünlaniristajaks palgatud. Noormehe ülesandeks on olla sõbralik, koguda väärtust ning saada kohaseks. Kusagil on keegi, kes kavatseb hinnata KUI väärtuslikuks ja kohaseks suudab see noormees saada. Ja kas ta suudab mõnel tolgusel pea MITTE otsast rebida.

Terry Pratchetti puhul on kindel, et pea igas tema raamatus on keegi sihikindel ja kaljukõva tahtejõuga naisterahvas. On äpu, kes saab kangelaseks. On mõni ilus ajudeta blondiin, keda preili kaljukõva kadestada saab jne. On tunda, et see teatritrupp on autorit hästi teeninud ning iga järgmine lugu paneb samad näitlejad lihtsalt uutesse kostüümidesse. Kui sellest pisiveast mööda vaadata, siis on tegemist igatahes korraliku lugemisega ning kes viitsib võib isegi mõne koha peal autoriga kaasa mõelda veidi igavikulisematel teemadel kui lektroloogia (teadus vooditest ning nendes magamisest).
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Ma saan aru, et tegemist on viimase raamatuga, mille Pratchett suutis kirjutada ning nüüd on siis see ka eesti keeles välja antud.Naerda sai. Isegi põnev oli, kuigi olles läbi lugenud KÕIK selle härrasmehe eesti keelde tõlgitu (erandiks vist Johnny pommilugu), kippus minu mõte mitmes kohas tekstist ette jooksma. Ja see võttis üllatusmomenti maha.Aga see deus ex machina (ehk siis kuld arvutist, kui eesti keelde tõlkida) ei sobinud kohe kuidagi sinna lõpu järele.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Igal mehel on tema 15 minutit kuulsust. Ja igal Hollywood`i filmil on tema 20 viimast minutit.
Need viimased 20 minutit on suvalises märuli(ja mitte ainult)filmis täidetud ohjeldamatu löömingu ja lammutamisega. Kui enne veel kuulipildujatel kassette vahetati, siis nüüd on kuulipilduja lint möbiuse leheks keeratud ning sõrme pole vaja päästiku pealt ära võttagi.
Nagu ülal juba mainitud, lõpp on siirupiselt magus. Ja see siirup on vähemalt korra juba kellegi seedekulgla läbinud.
Mina ei ütleks, et see triloogia on lõpetatud. Sama hästi võiks pidada valmis ja lõpetatuks härra Jordani "Maailma silma". Lahing on läbi, aga sõda on alles noor. Ainus, mille poolest J.A. Jordanist kavalam on, on ajaline mõõde. Bayaz ja Khalil võivad oma järgmise portsu viisakusi vahetada umbes-täpselt samal ajal järgmisel sajandil. Siis kui linnad on jälle üles ehitatud, rahvastik juurde kasvanud ning tühja tooli eesmärk suletud ringis edukalt ära unustatud.
Minu poolt siiski neli - täiesti aus ning ilma lisanditeta.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Parem kui eelmine osa. Kui esimese osa hinne neli oli väikese miinusega, siis siinkohal on nelja taga rasvane pluss. Päris viie jätaks veel reservi.
Sisust on ülalpool piisavalt palju kirjutatud. Tegelased arenevad hästi ning õiges suunas. See tähendab, et veel natuke ning ma isegi usun, et säherdused eksemplarid tõepoolest olemas on. Dan Clokta värvikuse vastu ülejäänud jabur teelaudkond loomulikult ei saa, aga nad vähemalt üritavad.
Vere ja muude igas suunas lendavate kehavedelikega on selline lugu, et teatud kogusest alates pole nagu enam vahet. Et kas Suur Sangar lödistas endast välja ühe või kaks ämbrit punamusta ollust ei muuda ju sisuliselt midagi. Siinkohal tuleb mul ikka meelde Alien 1 ja Alien 2 filmid, kus ÜKS koll (peidus olles) suutis palju enam õõva tekitada kui sada tükki, kes pidevalt mööda ekraani ringi siblisid.
Süžee jookseb paremini kui esimeses osas. Loomulikult aitab kaasa, et mootor on käima löödud ning puudub vajadus niisama jahmerdamist meedia tippsündmusena serveerida. Madinaks läheb ja enamasti on seal ka sügavam põhjus kui lugeja potentsiaalse igavuse peletamine kahe jutustava peatüki vahel.
Kui esimene raamat seostus mul filmiga, siis teise puhul on pigem tunne, et tegemist on MMMM`ga (massiivse multimeeste mänguga). Kirjad kaugelt lahingutandrilt läbi vaenlase piiramisrõnga tulevad e-postiga ning kindluse keskel asub müügiautomaat, millest saab münte sisse loopides osta kive, palke, mörti, relvi ja palgasõdureid. Loomulikult on tal alati ka vahetusraha käepärast. Kõigi rännumeeste taskud on sama avarad nagu Guybrush Treepwood`il (Monkey Island series, kui kellegil kell helisema ei hakanud) ning isegi kuristikku kukkumise järel on alles kõik vibud, nooled ja mõõgad. Ma usun kui shankad oleks ühe kahest armastajapaarist seal koopas õnneks võtnud, siis oleks teine ohates taskust laia labida välja tõmmanud, et lubatud matusetalitus nagu kord ja kohus läbi viia.
Aga see kõik on köömes, sest hea meelelahutus on tänapäeval jumal ning J.A. teeb kõik, et olla tema prohvet.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

XX sajandi rebane oli esimene mulje raamatust, mille tütar mull jõulude eel pihku pistis. Kindla eesmärgiga, et kui esimene osa on hea, siis järgmised lunastatakse lugemiseks välja juba papa rahakoti kaudu.
Ülalarvustajad on olulise sisu (nii palju kui seda triloogia esimesse osasse mahtus) juba lahti seletanud ning enam-vähem niisama vähe teda raamatus oligi. Suured sõjad põhjas ja lõunas alles valmistasid ennast ette ning vahepealset aega pidid täitma (veel) kohaliku tähtsusega löömamehed. Sest kui veri ei voola, siis pole ju tänapäeva fantaasiahuvilisel midagi lugeda.
Sellised raamatud ei sisalda kaarte, kuningate sugupuid, ega kasutatud keelte sõnastikke. Milleks? Kas te olete mõnes Hollywood`i filmis näinud ekraanil mõnda maailmakaarti? Raamatu stseenid on üles ehitatud kõigi filmitööstuse kaanonite kohaselt, kus põhirõhk on lopsakatel detailidel. Tervikpilt on selle kõrval vähemoluline kui mitte suisa olematu. Raamatu esimeses pooles oli mul tihti tunne, et üks pilt järgneb teisele ning, kuigi tegelased on ju samad, on erinevad kaadrid pärit otsekui erinevatest maailmatest. Sest ei sündmustel ega tegelastel ei ole lihtsalt võimalik areneda selles suunas ja säärase kiirusega nagu autoril tegevuse püsti hoidmiseks vaja on.
Tegelaste osas jäi mulje kahetiseks. Mõned karakterid (näiteks dan Clokta) võisid küll olla veidi ühekülgsed, kuid siiski piisavalt huvitavad. Suur enamus teisi tegelasi tundus olema kui ühe vitsaga löödud. Täpselt sama huumorimeel, ülbe üleolek ning teatraalne poosetamine. Selline kuvand sobib nagu rusikas silmaauku mõõgavõistluse jaoks treenivatele noortele kukekestele, kuid tekitas kohutavat võõrastust Esimese Maagi juures. Ei saa võtta tõsiselt sisuliselt maailma loomisest saadik Gandalfi mänginud võlurit, kes talle külla tulnud barbarikuningaga lihtsalt niisama ärplema hakkab.
Aga nende jaoks, kes tahavad lihtsalt mõne pimeda talveõhtu mõtlevamat ajupoolt (või laiekraaniga kodukino) sisse lülitamata mööda saata, on tegemist täiesti sobiva lugemismaterjaliga.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

On kahekümne esimese sajandi lõpp. Noor Anaximandros teeb sisseastumiseksamit Akadeemiasse - asutusse, mis on ühteaegu ühiskonna kõige kõrgem õppeasutus ning kõrgeima võimu kandja. Oma võimaluse eest sinna kandideerida, peab Anaximandros tänama oma juhendajat, Periclest. Eksami teemaks on Anaximandros valinud Adam Forde`i eluloo.

Tegelikult ongi Adam Forde selle raamatu üks peategelastest. Kui mitte öelda, et see kõige peamine tegelane. Eksamineerijate poolt etteantud põhjalikkusega lahatakse mehe poolt sooritatud (kuri?)tegusid, tema üle peetud kohtumõistmist ning sellele järgnenud vangistust. Võttes pakutud kahest valikust (surm siin ja kohe versus elu laboris igavese katsealusena) vähem viletsa saab Adam endale "kongikaaslaseks" tehismõistusega androidi - Art`i ning veedab oma ülejäänud elupäevad temaga.

Nagu ajaloolastele omane, ei huvita eksamineerijaid mitte sündmused, vaid ajendid, mis viisid kirjeldatud sündmusteni. Adam Forde elu lõppvaatus (mida hoitakse kiivalt saladuses nii lugeja kui ka kõigi teiste Akadeemiasse mittekuuluvate eest) muudab tervet maailma rohkem kui enne Adama sündi peetud kolmas ilmasõda. Seetõttu püütakse tungida Adam Forde mõttemaailma kõige sügavamatesse soppidesse, et mõista teda ning tema tegude ajendeid.

Raamat on lühike ning lööv. Kaasaelamine Anaximandrose sisseastumisvaevustele asendub sujuvalt kaastundega Adam Forde vastu ning mõlemad emotsioonid juhitakse autori poolt oskuslikult täisgaasiga üle võlli. Puänt on võimas ning tekitab tahtmise kogu raamat uuesti läbi lugeda. Nüüd siis juba uute "ilmsikstulnud asjaolude" valguses.

Eraldi tahaks ära märkida minu hämmastust, mis mind valdas kui ma pidin (jupp aega peale eestikeelse versiooni ilmumist) nii teose, kui ka selle autori ise BAASi sisestama.
Teksti loeti eesti keeles