Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Clifford D. Simak ·

Way Station

(romaan aastast 1963)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Magazine» 1963; juuni - august [pealkirjaga «Here Gather the Stars»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Vahejaam»
Tallinn «Tänapäev» 2004 (42)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
11
4
0
0
Keskmine hinne
4.367
Arvustused (30)
Jüri Kallas

Romaani "Vahejaam" on sageli nimetatud CDSi parimaks. Anyway sai ta parima romaanina ameerika fännide aastaauhinna "Hugo". Romaani peategelane on Ameerika Kodusõjast osavõtnu, kes raamatu sündmustiku käivitumise hetkeks on elanud c.125 aastaseks. Sellega on ta ka pälvinud CIA tähelepanu. Tegelikkus on veelgi komplitseeritum Enoch Wallace (nimi võib vale olla, lugesin vene keeles), on Galaktikalise Sõprusühenduse transpordijaama hooldaja. Sihuke vaikne ja diskreetne filosofeeriv töömees, kuulsus kellest on saja aastaga üsna kaugele kosmosesse levinud ning sestap on see Maal asuv vahejaam üsna populaarne. Kõik oleks endiselt kena ja rahulik, aga CIA aktiivne huvi on tekitamas mitmeid pingeid... Oeh, ei tahagi rohkem rääkida, pole sügavat mõtet, siis tuleks kogu romaani sisu juba ümber jutustada. Soovituseks ütleks, et eesti keeles ilmunud Simaki romaanidest, meenutab "Vahejaam" kõige rohkem "Härjapõlvlaste kaitseala". Mitte süzheelt, pigem just kirjutamislaadilt: sihuke rahulikult voolav ja samas üsna pingeline ning põnev. "Härjapõlvlaste" huumori asemel on selles romaanis ülevus ning selle sõna parimas tähenduses. Lummav on ka see, kuidas Simak otsekui läbisegi ja juhuslikult viib lugejat kurssi varasemate sündmustega... Ka on võrratud igasuguste erinevate kosmiliste rasside kirjeldused. Üsna mõtlikuks teevad lugemisel peatükid ülelüldise sõja lävel seisvast Maast... ning vastuoludesse vajuvast Galaktikast. Ja loomulikult Talisman - Galaktika Püha Artefakt. Soovituseks võiks öelda, et tegu oleks justkui jutustuse "Suur eesõu" (ek. antoloogias "Lilled Algernonile") teemade edasiarendusega. Aga siin pole see lihtsalt jutustuse romaaniks venitamine, pigem tundis autor, et midagi jäi ütlemata ning kirjutas uue teksti, mis on teiste tegelastega ning täiesti omaette seisev. Teema on üsna sama: lihtne ja tavaline inimene, kui Maa värav ja läbipääsuluba Kosmosesse. Noh, kui aus olla, siis esineb seesama mõte väga paljudes Simaki tekstides. Selles romaanis on see lihtsalt sedavõrd täiusliku lahenduseni jõudnud. LOE!!!
Teksti loeti vene keeles
Andri Riid

Konkurentsitult kõige rahulikum ja mõtisklusterohkem Simaki raamat, kus madistamiseks läheb alles 10 lk. enne lõppu ja sedagi ainult hetkeks. Eelkõneleja on kõik olulise ja vähemolulise juba ära öelnud, minupoolne hinne on neli pluss, mis kajastab seda et miskil täiesti suvalisel põhjusel edenes selle raamatu lugemine erakordselt vaevaliselt (aga mäletan ma teda hästi). Kuigi raamat on iseenesest kaunikesti stiilne ja ilus, härib siinkohal liigne sentimentalism ning naiivsus, mis igast otsast vastu vaatab.Et "Vahejaama" üsna üksmeelselt Simaki tipmisemaks teoseks peetakse... noh üsna ilmselt meeldivad minule kirjaniku hoogsamad teosed rohkem. See on siiski raamat, mille läbilugemise üle ma siirast heameelt tunnen. Noh on teatud raamatud, mida igal juhul lugema peab.
Teksti loeti inglise keeles
Arvi Nikkarev

Romaani tegevus toimub nn. “Simak country”-s, st. Wisconsini osariigis Millville’i linnakese lähedal. Selles teoses ilmnevad Simaki kirjanikuomadused kõige selgemalt: pastoraalses miljöös elab tagasihoidlikku erakuelu (nii näib!) maailma vanim inimene – Enoch Wallace. Tunnetele mõjuv romaan on väärt, et iga ulmehuviline ta läbi loeks. Paljude lugejate meelest on “Vahejaam” Simaki parim romaan. Teos võitis 1964 Hugo auhinna edestades Vonneguti “Cat’s Cradle”-it, Heinleini “Glory Road”-i ja “Düün”-i ajakirjavarianti. Millegipärast pean paremaks “Härjapõlvlaste kaitseala”. “Way Station”-ile siiski kindel 5.
Teksti loeti soome keeles
Indrek Hargla

Raamat, mis oleks võinud olla eesti keelda tõlgitud "Libainimeste ja/või "Libahundi princiibi" asemel. Tasemelt nesit kõvasti üle. Olen hindamisel raskustes, nelja ja viie vahel. Raamatu esimene pool on kindlat viis, hiljem läheb kuidagi liiga trafaretseks ja sentimentaalseks. Niisiis, on "jaamaülem" Enoch ligi sajandi Wisconsinis Milleville`i lähedal Galaktika vahejaama pidanud. Enoch peab päevikut, on teadmishimuline, aus ja kõrge moraaliga inimene. Igati eeskujulik tüüp, liigagi eeskujulik ühe romaanikangelase kohta. Enoch on ühe maavälise statistikasüsteemi alusel välja rehkendanud, et Maal läheb varsti jälle suureks sõjaks. Ja loomulikult elab ta kogu maailmavalu seal üksildases kolkas kõvasti üle. Siis hakkab kõik korraga juhtuma, CIA varastab ühe tulnuka laiba, paravõimetega kurttumm plika tõmbab Enochi konflikti naabritega, vahejaama plaanitakse Galaktika Keskuse poolt sulgeda, Galaktika ülienergia Talisman on kaduma läinud jne. Eriti kiidan raamatu algust. Simak hoolib oma lugejast ja ta tahab lugemise kergeks ja nauditavaks teha. Kui juba pihta hakkad, siis käest enam ei pane! Sügavamad mõtted tulevad alles poole pealt. Kuid Simak pole õnneks ka targutaja, oma maailmavalu elab ta välja kiirest ja konkreetselt. Raamatus on mitmed tähelepanuväärivaid ideid. Maailma ilu ja väärtust oskab kõige rohkem tunnetada inimene, kes ise maailmast praktiliselt äralõigatud ja elab erakuelu. Suurt sõda suudab Maal ärahoida ainult maavälise vaimsuseenergia sekkumine, ise on inimesed selleks liiga piiratud. Jälle tuleb välja autori põlgus linnaelau vastu ja tema maalähedus, Simak armastab loodust ja kõike seal leiduvat (jälle on mängus ka pesukarud ja penid!). Kompositsioon meenutab väga "Härjapõlvlasi" - Simak kuhjab igasugus detaile (mis nagu suhteliselt juhuslikult korraga ühes kohas ilmnevad) ja siis seob nad kõik puntrasse üheks hetkeks ja leiab sealt oma loo lahenduse ning moraali. Üllatusi on vähevõitu, kui iriseda kah. Ja muidugi on see väga naiivne lugu. Kujutan ette, et mõnel hard sf fännil on irve näol kui loeb, et maaima päästab mingi maaplika, kelle USA riigisekretär on rahv. konverentsile tarinud ja kes seal miskist helendavast vidinast headuseenergiat jagab! Kogu raamatu seos "Suure eesõuega" on muidugi olemas, ideestik on väga sarnane. Tegelasena on "Eesõue" Hiram aga palju usutavam ja mõnusam.
Teksti loeti vene keeles
Markko Meriniit

Lugu mehest, kes elab vaikselt ja suhteliselt tähelepandamatult, oma majas. Kõik oleks nagu korras, kui... mees ei näeks ikka sama nooruslik välja, kui 100 aastat tagasi. Loomulikult hakatakse aja jooksul selle vastu huvi tundma ning teda hakatakse jälgima. Vastust küsimustele see aga ei anna. Ühe valearvestuse pärast tekib mehel väike konflikt oma tööandjatega(kes kuuluvad loomulikult maavälise intelligentsi hulka) ja ta peab otsustama, kas jääda truuks inimkonnale või lahkuda maalt tulnukate juurde ning jätta maailm teadmatusse elust teistes maailmades. Lahendus siiski nii must-valge pole vaid leitakse mingi kompromiss ja... asi lõppeb rahulikult kuid nukralt.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Räägitakse, et "Way Station" on Simaki parim teos. Ning see romaan ongi hea, väga hea. Siin avaldub kõige paremini Simaki kirjutamisviis. Raamat on rahulik, sentimentaalne ning ehk vahest isegi naiivne. Aga see ei sega absoluutselt.

LUGEGE!!!
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Ats Miller

Kogu oma eespool korduvalt mainitud naiivsusest hoolimata suurepärane raamat. Rahulik, köitev, mõjus. Aga "5" ei pane. Kui keegi tahab teada, miks, siis lugege Golikovi arvustuse viimast kuute rida...
Teksti loeti inglise keeles
Riivo Mägi

Vägagi tüüpiline Simaki romaan, kergelt naiivne aga samas küllaltki haaravalt kirjutatud. Lõpplahendus oli liiga läbinähtav, kui juba Talismanist juttu tuli, siis pidi ta kindlasti maal leitama ja maa päästma.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Kunagi aastaid tagasi sai seegi teos Baasist loetud arvustuste põhjal oma isiklikku "kohustusliku kirjanduse" nimekirja lülitatud. Nüüd, kus ma ta ootamatult täitsa eestikeelsena raamatupoest avastasin, avaneski hea võimalus nimekirja üks linnuke juurde teha.

Aga. Paraku ei jätnud minule see teos nii head muljet, nagu eelarvustajatele. Kuidagi ei saa üle tundest, et Simak on vingest ja palju võimalusi pakkuvast teemast kergelt ja pealiskaudselt üle lennanud. Suur filosoofiline sügavus ja teaduslik tõepära ei olegi ilmselt kunagi Simaki taotluste hulka kuulunud, aga selles teoses ei ole ka midagi, mis nende puudumist tasakaalustaks, nagu "Härjapõlvlaste kaitseala" muhe huumor, "Libainimeste" tempokas action või "Nagu lilleke väljal" täiesti fantastiliste sündmuste tulevärk. Kui ma hakkaksin kellelegi Simakit soovitama, siis seaksingi nimetatud teosed siinarvustatavast kindlalt ettepoole.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

ega see ei ole õige koht simaki kõige parema romaani selgitamiseks, aga ei saa ka üle kiusatusest mainida, et mulle meeldis city rohkem. aga way station oli mul lugemata ning järsku tundus, et tahaks ühe õhtu veeta millegi heatahtliku või lausa südamlikuga. ja kuna ootused said õigustatud, pole ka hindes kahtlust. oli küll naiivne lõpp ja ega vahepealsedki arutlused Suurte Probleemide ümber palju paremad olnud, aga vahel harva võib inimene ju rõõmu tunda ka õnneliku lõpuga raamatust?
Teksti loeti inglise keeles
Chris

Simaki stiil ja looming (niipalju kui ma teda lugenud olen) lihtalt meeldib mulle. Ei saa miskit sinna parata. Olid üksikud kohad, mis häirisid (eelkõige Mary/David mõttearenduse ettekäändena)), aga üldmuljet ja kandvat ideed ning õhustikku need õnneks ei rikkunud. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Minule ka Simaki stiil ja looming üldjoontes meeldivad, aga vaat se raamat ei meeldinud. Ega eriti ei ärritanud kah. Minu arust oli ilmselgelt tegu "best before" tähtaja ületanud teosega. Lugemist siiski ei kahetse, aga vaevalt et veel kunagi selle raamatu kätte võtan.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

On vaikne, on rahulik, on leidlikud kirjeldused võõrtsivilisatsioonidest, on inimlik ja mitteinimlik psyhholoogia, on isegi pesukarud, aga millegipärast ikkagi ei lumma. Olgu selle yleilmse rahuriigiga kuidas on, happy-happy-clap-your-hands-jubina abil võib see ju isegi olla ja jupstykk oli ise ka leidlik, ainult et selle töökirjeldus kuidagi... ei mõjunud. Ju pole mind sellega piisavalt töödeldud või olen siis lihtsalt immuunne. Mis sest, et Simaki enda tegelasena ei tohiks Oop Looja vastu kobiseda, mõnigi muu Simak tundub siiski parem olevat.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Vastandina "City"le on see äsja loetud ning hästi meeles. Suurem osa raamatust lugesin vabade tundide ajal kursusepäeval läbi, kandudes eemale kõigest muust kärast, kuigi vabade tundide ajal on tegelikult tavaliselt vaikne. Raamat oli imelik. Imelik selles mõttest, et ei üritatudki varjata lugeja eest, mis värk tegelikult on. Algul arvasin, et tegevuse pea tegelaseks on agent aga üllatus oli suur kui selleks osutus Einoch(loodan, et kirjutasin nime õigest-mul on nimede peale jube mälu). Tegevusest puudust ei tulnud, kuid samas oli selline meeldivalt "mõtlema" panev raamat, ja hea lugeda. Vahel ongi midagi sellist hea lugeda, nii et minult viis kukub. Huvitav nägemus Universumist ja kõigest, kuigi planeetide taha numbrite panemine andis mingit lapsikust, tunne, et tahaks planeeti tugevamalt näidata, või raamatut lahedamalt, kuid veaks seda lugeda vist ei saa.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

" Härjapõlvlaste kaitseala" järel parim eestikeelne Simaki romaan. Võib-olla tõesti veidi naiivne, ent eks kuuekümnendad olidki naiivsem ajastu kui kaasaeg. Sentimentaalsust ma üldjuhul ei salli, ent selle romaani puhul absoluutselt ei häirinud. Kosmiliste rasside kirjeldused on tõesti suurepärased, nagu Jyrka mainis. Julgen soovitada!
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Neli pluss.Olen Simakilt paremat lugenud. Aga hea oli ikkagi. Häirivaid detaile oli. Näiteks see üleuniversumiline viipekeel. Kuidas see võimalik on, kui enamikel olenditel universumis polnudki jäsemeid ja kel oli, need olid erineva ehituse ja liikuvusega. Samuti see, et planeedi elanikud kutsusid oma planeete nummerdatult, näiteks Veega XXI. Oma koduplaneet on midagi ainulaadset ja seda ei nummerdata, ei ole ju mõeldav, et maalased kutsuvad oma planeeti Maa III-ks. Aga need olid pisiasjad. Tunnetatav oli 60-date alguse ängistus. Nagu mu vend tabavalt märkis, olles raamatut lugenud, et ilmselt kirjutati raamat Kuuba raketikriisi ajal, mil inimkond seisis tuumasõja lävel. Kohe kõvasti on seda meeleolu tunda.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Tegelikult ei tahaks midagi halba öelda. Hea raamat, pisut naiivne ja ajast natuke maha jäänud, kuid siiski nauditav. Einus asi, mis mind tõsiselt häiris, oli peategelase suutmatus kainelt ja loogiliselt käituda. Tal oli üle saja aasta aega mõelda, mis juhtub siis kui ta avastatakse, aga tema käitus lõppkokkuvõttes ikka nagu poisike. Nõustun Golikoviga, "Suure Eesõue" Hiram oli usutavam ja ka mõnusam. Aga väärt raamat sellegipoolest. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Nõustun Indrekuga - algus oli hea, lõpuosa kesisevõitu. Ei meeldi mulle, kui kõik tegevusliinid mõne päeva jooksul ülegalaktikaliseks probleemipuntraks kokku jooksevad ja siis jälle otsekui nõiaväel hetkega lahti hargnevad. No mitte kohe ei meeldi. Eriti ei meeldi just see maailmapäästmise motiiv - kohe kindlasti peab mõnele lihtsale inimesele inimsugu / maailma / galaktikat / Universumit päästev jubin kätte sattuma... Lihtsad inimesed võivad ilma selliste jubinatetagi huvtavad olla, kas teate.

Kui kõrvutada teiste Simaki teostega, siis osaliselt sama ideestikku hõlmav "Suurt eesõue" on juba mainitud. Lausa samal ajal ja samas universumis aga võiks toimuda "New Folks` Home". "Shotgun Cure" võiks olla lugu sellest, mis juhtunuks, kui "Vahejaama" probleemisõlm poleks niimoodi lahti hargnenud ja Wallace oleks oma Otsuse ära teinud.

Taseme poolest niisugune keskmine Simak - paljud jutud ja "Härjapõlvlaste kaitseala" olid paremad.
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

 Andri Riid kirjutas 23 aasta eest, et tal edenes selle raamatu lugemine kaunis vaevaliselt -- ja ma olen temaga täiesti nõus. Siiski ei võta see hinnet madalamaks, "viis" tuleb igal juhul.
Kuigi -- andestage mulle, ortodokssed Simaki-fännid -- see on väiksem "viis" kui näiteks "Libahundi printsiibil" ja mitmel teisel.
Muide, kõige võimsama mulje jättis mulle sihi-ja-lase-tüüpi arvutimängu kirjeldus. Kuuekümne kolmandal aastal!
P.S. Mõned eelarvustajad on imestust avaldanud planeetide nummerdamise üle. See on täitsa loomulik, sest galaktilises vaates on märkimisväärsed vaid tähed, ja nummerdatakse nende ümber tiirlevaid planeete. Nii et Maa oleks "Päike III" või "Sol III", nagu enamasti kasutusel.
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Vahejaam on pastoraalne ulmeromaan. Peategelane Enoch Wallace pole eriti tähelepanuväärne - olles sündinud aastal 1940, on ta lihtsalt üks neist paljudest noormeestest, kes Ameerika Ühendriikide kodusõjast osa võttis. Kuid sada aastat hiljem avastavad julgeolekuasutused, et Enoch elab ikka veel oma vanemate ehitatud talus ja ei näe välja vanem kui kolmekümnene.
 
Kõigile teadmata on Enoch sada aastat tagasi sõlminud lepingu tulnukatega ning tema talust on tollest ajast peale saanud üle-galaktikalise transpordivõrgu vahejaam. Kuid nüüd on valitsus lõpuks midagi kahtlast märganud - ja mis veel hullem, segadus ja võimuvõitlus on haaranud ka galaktika seni rahumeelsete tulnukate ühendust. Enochi elu ja tööd ähvardavad mõlemad...
 
See lugu on isegi Simaki enda kohta märkimisväärselt kammerlik, sest praktiliselt kogu tegevus toimub Enochi talus ja taluõues, samuti on tegelasi vaevalt käputäis. Harva võib lugeda ulmeromaani, mida oleks võimalik üsna lihtsalt teatrilavastusena etendada. "Vahejaama" puhul saaks seda teha isegi musta kasti tüüpi teatris ja umbes neljaliikmelise trupiga.
 
Selle kõigega läheb väga hästi kokku äratuntavalt simaklik rahuarmastus. Kõige suurem mure tulebki siin sellest, et rahu on võimalik nii lihtsalt kaotada. Tuumasõja-hirmu on siin ikka väga palju (teos on kirjutatud kas Kuuba raketikriisi ajal või vahetult peale seda). Sarnaselt saame teada, et kuigi tulnukad enam ammu sõdu ei pea, pole omakasupüüdlikud tülid neilgi kadunud.
 
Kui teost üldse kritiseerida, siis tundub lõpplahendus natuke kiirustatuna kirja pandud ja seda toetab pisut liiga palju õnnelikke kokkusattumusi. Samuti pole teosel kogu oma lihtsa ilu juures päris sellist mõttehaaret nagu romaanil "Linn" (mida mina pean jätkuvalt Simaki parimaks saavutuseks). Mida selle kõrval "Vahejaam" üldse öelda püüab?
 
Vahest peitub vastus peategelases Enochis. Sündinud lihtsa maapoisina on ta kulutanud kõik need sada aastat tulnukate heaks töötamise kõrvalt selleks, et õppida. Lihtne oleks lüüa käega ja tõdeda, et tulnukate teadmised on inimeste omadest liiga kaugel, et nende mõistmist isegi üritada. Enoch aga teeb, mida suudab - ja seda iga päev. Paremat tõde on raske välja mõelda.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Bix Pokupoeg
17.10.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Bix Pokupoeg

Oh miks küll miks, kapten...

Progressi pärlitega, mille hulka tuleb lugeda klaksid, laitmatu postiteenus ja rassiline võrdõiguslikkus õnnistatud kettamaailma trügib enne oma õiget aega veel üks moodsa ajastu laps - raudtee. Rahvas on vaimustuses, härra Kuningas loob raudteekompanii, 1200 kilomeetrit rööpaid pannakse maha selleks, et Alumine Kuningas tagasi trooni alla toppida ja kõik annetavad lahkelt orbudele ning leskedele, keda on terve raamatu peale siiski vähevõitu, kuna ükski hea tegelane raamatus ei suuda korralikult oma otsa leida. Isegi Isand Vetinari abiga mitte. Samas tagurlikke hambuni relvis päkapikke langeb nagu loogu.

Vaimukus on kadunud! Stiil on kadunud! Lühikeste ja teravate ütlemiste asemel on pikkadest lausetest ja lõikudest monotoonne jutustamine, mis kulgeb läbi sündmuste üsna sama sirgjooneliselt nagu Uberwaldi raudtee. Ja on nähtavasti sama kiirustades kokku visatud.Kaks sellepärast, et Pratcheti austajana lugesin raamatu siiski läbi. Aga tema IEN Dibbleri mõttemalliga suguvõsal võiks veidi häbi olla küll.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

On Kettamaailm.
On Sam Vimes, vahtkonna kapten, hertsog, tahvlipühkija, Sam Juuniori isa ja muidu kõikvõimalike supervõimetega kangelane, kes peab oma kalli kaasa tahtel pisut puhkust võtma ning oma maavaldustesse (mida ta varem ihusilmaga näinud pole) sõitma.
On kahjuritest (jänesed) toituvad kahjurid (härjapõlvlased), kes on kõigile pinnuks silmas, kuna nad räägivad arusaamatut keelt ning kipuvad jäneste puudumisel näppama kanu ja kõike muud, mis nende ülimalt räpaste ning haisvate näppude külge jääb.
Sam Vimesi õnneks ei pea ta äkki esikohale tõusnud hertsogirollis paari päevagi piinlema enne kui toimub Mõrv ning Vahtkonnakapten peab Hertsogilt tüüri üle võtma.

Seda raamatut lugedes oli mul kogu aeg kahtlane TUNNE. See tunne sai kinnituse hetk tagasi kui ma raamatu BAASi sisestamiseks tema originaali pealkirja uurisin. Sinna juurde oli nimelt pisikeses kirjas ja ainult advokaatidele mõistetavas keeles kirja pandud, et härra Pratchett on tõepoolest lubanud seda raamatut enda nimel välja anda.
Jah, juba lugedes oli selge, et kuigi siin-seal on tunda Pratchett`i korrigeerivat kätt, siis enamiku sellest loost on jutustanud keegi, kelle jutustamisoskus ei küüni mitte kõrgemale meie enda paljukirutud Algernoni ja/või Reaktori autorite omast. Keegi on Terry Pratchetti varasemad teosed mikserist läbi lasknud, uued seiklused välja mõelnud ning siis vanameistri käest kaubamärki lunima läinud. Siin-seal TUNDUB, et ka Pratchett on midagi kirjutanud. Eriti nendes kohtades, kus vanad abielumehed kurdavad, kuidas nende naised sunnivad neid vastu tahtmist kauem elama (peekoni asemel juurvilja närides) kui hädapäraselt vaja oleks.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Tiffany saab kolmteist.
See on just selline iga, kus noored neiud jagavad oma sõbrad tavalisteks ja "erilist sorti" sõpradeks. Samuti ei suuda nad vastu panna tantsule isegi siis, kui tantsitakse salaja pimedas ja ilma kuuldava muusikata.
Kuna noor neiu alles avastab, et mehed ja naised on sisemiselt palju rohkem erinevad kui väliste tunnuste järgi oodata võiks, siis ei oska ta midagi mõistlikku pihta hakata ka ootamatu austajaga, kelleks on vana talvetegija ise. Loomulikult on vanad nõiad eesotsas ERITI kogenud Nanny Ogg`iga valmis õpetama igasuguseid nõkse, kuidas üks naisterahvas saab tüütu kavaleri nööri mööda käima panna, aga need ei taha hästi töötada külma loogika ning veel külmema (et mitte öelda jäämägise) jäärapäisuse vastu.
Loomulikult ei lase ülejäänud nõiad ennast sellisest pisiasjast, nagu eesootav maailma lõpp, häirida ning punuvad oma isiklikke intriige rahumeeli edasi. Seekord siis teemaks küsimus, et kas võlumine on kõrgem kunst kui nõidus ning kui palju boffot on ühele nõiale vaja, et see TÕELINE nõid olla.

Pratchetti huumorisoon on ajapikku kulunud mahedamaks ning rohkem inglaslikuks. Jalaga tagumikku naljadel kohta ei ole (hea küll, korra ikka antakse jalaga tagumikku, aga pieteeditundega kirjanik libiseb sellest faktist hästi delikaatselt üle).
Jutustamisoskus on autoril loomulikult kadestamisväärne ning põnevust jätkub raamatu lõpuni. Loomulikult jutustatakse meile järjekordselt ümber vana head Persephone müüti, aga seda tehakse hästi ning tulemus on lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Kummardus autorile, kes on suutnud luua omapärase maailma, kus asjad käivad enam-vähem samamoodi nagu meie maailmas, aga vähemalt näivad uskumatud ja huvitavad.

Süžee kirjeldamisega ei pea ma ennast, tänu eelkõnelejatele, jälle vaevama hakkama. Eelmises raamatus kirutud ajalise kaleidoskoobi kasutamine selles raamatus nii palju ei häirinud, kuna esiteks oli sissejuhatavat ja kohustuslikku ajalugu, mida jutu vahele topiti, oluliselt vähem ning kõik vahelugemised olid seekord enam-vähem korralikult märgistatud. Väikestele loogikaapsudele on juba eelpool tähelepanu juhitud, mina lisaks siia enda jaoks kõige absurdsema asja - trümmist väljahiivatud hiiglasliku õlletoobri, mis jäeti sobivasse kohta köie otsa rippuma samal ajal kui laevameeskond teise laeva paljakskoorimist plaanis. Sinna juurde oleks sobinud kasvõi mokaotsast poetatud selgitav lause, et ahned laevnikud tahtsid potentsiaalsele saagile trümmis ruumi teha vms, aga laeva juhitavusele mõjub kole halvasti kui midagi suurt ja rasket on trümmist tekile tõstetud. Seda ei tehta keset merd manööverdamise ajal. Ega ma muidu ei viriseks kui autori enda jaoks meresõidu autentne kujutamine nii oluline poleks olnud.
Samuti ei mahtunud mulle pähe, et miks oli vaja nende neetud toolide jaoks puusepp nii mitmekordselt üle maksta, et toolid ennetähtaegselt valmis saaks kui seejärel toolid lihtsalt panipaika oma aega ootama pandi. Jne.

Teine pisike nõrkus oli raamatu lõpus. Kõik eelnevalt punutud intriigid seoti lõpus "suure pauguga" ühte sõlme kokku. See segas enamiku liinide puhul mängu ilu nautimist, kuna üks suur lahendus varjutas erinevate plaanide mänguilu (kümme miss world finalisti ühes toas EI OLE kümme korda ilusam kui üks miss Kesiganes eraldi vaadatuna). Samuti oli lõpplahendus kirja pandud kiirustades ning jättis emotsionaalselt lahja mulje. Kui raamatul olidki mingid mahulised piirid, siis oleks võinud sissejuhatuse pealt kokku hoida ja lõpplahendust värvikamaks kirjeldada.

Aga kuna hoolimata kõigist pisipuudustest oli tegemist nauditava lugemisvaraga, siis saab autor teenitult viie kirja. Väikese miinusega küll, aga arenemisruumi peab ju ka jääma.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Sisu on eelpoolkommenteerijad juba ära rääkinud, seega rohkem spoilerdama ei hakka.Mind häiris alguses veidi autori armastus ajakaleidoskoopi kasutada. Nii mõnigi kord ei olnud aru saada, mis ajahetke parajasti kirjeldatakse ja mis järjekorras sündmuses toimuvad. Jutu edenedes jäi sellist trikitamist vähemaks ja need "interlüüdiumid" olid korralikult märgistatud ja asjakohased vahelugemised.Maailm oli viimase peal, tegelased vahvad, sündmused kerisid korralikult - miks siis ikkagi neli. Noh eks see neli ole hästi rasvane, aga päris viiest jääb veidi puudu. Võib-olla oleks oodanud lõpplahenduselt veidi rohkem kelmikust. Locke ei sobinud sinn dramaatilisse rolli, kuhu autor teda päris lõpus toppida üritas. Ja see maailmapäästmine kukkus ka tegelikult üsna haledalt välja - kujutage ise endale ette kelmi, kes tuleb ja ütleb, et jah, olen petis, aga nüüd peate te kõik mind uskuma!Jääme siis lootma, et tuleb veel vint vindi vint järgmiste lugudega siia peale ja siis saab oma hindekotirauad laiemalt lahti venitada.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Kas jumalad karistavad mind kui ma lajatan sellele sõnnikutellisele ühe pärast esimese kolme peatüki läbisirvimist.(Lugeda neid ei suutnud - tunnistan ausalt)
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Keegi (kindlasti minust targem ja kogenum) inimene kirjutas Terry Pratchett`i kohta, et temal ilmuvad head ja väga head raamatud vaheldumisi. Viimasel ajal on too terava keelega härrasmees oma vaimutöö üllitamise tempo pisut aeglasemaks võtnud (või siis vähem head asjad vahepealt enesetsensuuri korras välja rookinud).

See raamat on Päris Hea. Isegi Terry Pratchett`i enda mõõdupuuga võttes.

Terry Pratchett`il on kombeks igas oma raamatus võtta üks moodsa maailma imeviguritest ja see siis kettamaailma kõvepeeglisse panna. Seekord saab oma koosa kätte Kuningas Jalgpall, kes, nagu selgub, pole küll alasti, kuid vajab siiski mikrorõngasriidest alusp... st. lisavarustust.
Läbi aegade on Ankh Morpokis mängitud jalgpalli, millel on reeglid ütlevad, et mängu võidab see võistkond, kes lööb värava või vähemalt midagi, mida võib väravaks pidada. Näiteks vastasmeeskonda. Kuna väravaid lüüakse tõeliselt harva, siis enamasti selgitatakse võitja välja selle järgi, kumb meeskond pärast mängu rohkem elus on. Või siis ühes tükis. Nüüd aga soovib Isand Vetinari kontrollimatut kontrollima hakata ning nii juhtubki, et Nähtamatu Ülikool leiab ennast võistlemas ülejäänud linna kõige jõhkramatest tüüpidest kokku pandud võistkonnaga selle nimel, et "jalgpall" saaks uued reeglid ning muutuks tõeliseks jalgpalliks.
Teine tegevusliin keerleb ümber kummalise üliandeka noormehe, kes Isand Vetinari isiklikul palvel on Nähtamatusse Ülikooli küünlaniristajaks palgatud. Noormehe ülesandeks on olla sõbralik, koguda väärtust ning saada kohaseks. Kusagil on keegi, kes kavatseb hinnata KUI väärtuslikuks ja kohaseks suudab see noormees saada. Ja kas ta suudab mõnel tolgusel pea MITTE otsast rebida.

Terry Pratchetti puhul on kindel, et pea igas tema raamatus on keegi sihikindel ja kaljukõva tahtejõuga naisterahvas. On äpu, kes saab kangelaseks. On mõni ilus ajudeta blondiin, keda preili kaljukõva kadestada saab jne. On tunda, et see teatritrupp on autorit hästi teeninud ning iga järgmine lugu paneb samad näitlejad lihtsalt uutesse kostüümidesse. Kui sellest pisiveast mööda vaadata, siis on tegemist igatahes korraliku lugemisega ning kes viitsib võib isegi mõne koha peal autoriga kaasa mõelda veidi igavikulisematel teemadel kui lektroloogia (teadus vooditest ning nendes magamisest).
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Ma saan aru, et tegemist on viimase raamatuga, mille Pratchett suutis kirjutada ning nüüd on siis see ka eesti keeles välja antud.Naerda sai. Isegi põnev oli, kuigi olles läbi lugenud KÕIK selle härrasmehe eesti keelde tõlgitu (erandiks vist Johnny pommilugu), kippus minu mõte mitmes kohas tekstist ette jooksma. Ja see võttis üllatusmomenti maha.Aga see deus ex machina (ehk siis kuld arvutist, kui eesti keelde tõlkida) ei sobinud kohe kuidagi sinna lõpu järele.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Igal mehel on tema 15 minutit kuulsust. Ja igal Hollywood`i filmil on tema 20 viimast minutit.
Need viimased 20 minutit on suvalises märuli(ja mitte ainult)filmis täidetud ohjeldamatu löömingu ja lammutamisega. Kui enne veel kuulipildujatel kassette vahetati, siis nüüd on kuulipilduja lint möbiuse leheks keeratud ning sõrme pole vaja päästiku pealt ära võttagi.
Nagu ülal juba mainitud, lõpp on siirupiselt magus. Ja see siirup on vähemalt korra juba kellegi seedekulgla läbinud.
Mina ei ütleks, et see triloogia on lõpetatud. Sama hästi võiks pidada valmis ja lõpetatuks härra Jordani "Maailma silma". Lahing on läbi, aga sõda on alles noor. Ainus, mille poolest J.A. Jordanist kavalam on, on ajaline mõõde. Bayaz ja Khalil võivad oma järgmise portsu viisakusi vahetada umbes-täpselt samal ajal järgmisel sajandil. Siis kui linnad on jälle üles ehitatud, rahvastik juurde kasvanud ning tühja tooli eesmärk suletud ringis edukalt ära unustatud.
Minu poolt siiski neli - täiesti aus ning ilma lisanditeta.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Parem kui eelmine osa. Kui esimese osa hinne neli oli väikese miinusega, siis siinkohal on nelja taga rasvane pluss. Päris viie jätaks veel reservi.
Sisust on ülalpool piisavalt palju kirjutatud. Tegelased arenevad hästi ning õiges suunas. See tähendab, et veel natuke ning ma isegi usun, et säherdused eksemplarid tõepoolest olemas on. Dan Clokta värvikuse vastu ülejäänud jabur teelaudkond loomulikult ei saa, aga nad vähemalt üritavad.
Vere ja muude igas suunas lendavate kehavedelikega on selline lugu, et teatud kogusest alates pole nagu enam vahet. Et kas Suur Sangar lödistas endast välja ühe või kaks ämbrit punamusta ollust ei muuda ju sisuliselt midagi. Siinkohal tuleb mul ikka meelde Alien 1 ja Alien 2 filmid, kus ÜKS koll (peidus olles) suutis palju enam õõva tekitada kui sada tükki, kes pidevalt mööda ekraani ringi siblisid.
Süžee jookseb paremini kui esimeses osas. Loomulikult aitab kaasa, et mootor on käima löödud ning puudub vajadus niisama jahmerdamist meedia tippsündmusena serveerida. Madinaks läheb ja enamasti on seal ka sügavam põhjus kui lugeja potentsiaalse igavuse peletamine kahe jutustava peatüki vahel.
Kui esimene raamat seostus mul filmiga, siis teise puhul on pigem tunne, et tegemist on MMMM`ga (massiivse multimeeste mänguga). Kirjad kaugelt lahingutandrilt läbi vaenlase piiramisrõnga tulevad e-postiga ning kindluse keskel asub müügiautomaat, millest saab münte sisse loopides osta kive, palke, mörti, relvi ja palgasõdureid. Loomulikult on tal alati ka vahetusraha käepärast. Kõigi rännumeeste taskud on sama avarad nagu Guybrush Treepwood`il (Monkey Island series, kui kellegil kell helisema ei hakanud) ning isegi kuristikku kukkumise järel on alles kõik vibud, nooled ja mõõgad. Ma usun kui shankad oleks ühe kahest armastajapaarist seal koopas õnneks võtnud, siis oleks teine ohates taskust laia labida välja tõmmanud, et lubatud matusetalitus nagu kord ja kohus läbi viia.
Aga see kõik on köömes, sest hea meelelahutus on tänapäeval jumal ning J.A. teeb kõik, et olla tema prohvet.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

XX sajandi rebane oli esimene mulje raamatust, mille tütar mull jõulude eel pihku pistis. Kindla eesmärgiga, et kui esimene osa on hea, siis järgmised lunastatakse lugemiseks välja juba papa rahakoti kaudu.
Ülalarvustajad on olulise sisu (nii palju kui seda triloogia esimesse osasse mahtus) juba lahti seletanud ning enam-vähem niisama vähe teda raamatus oligi. Suured sõjad põhjas ja lõunas alles valmistasid ennast ette ning vahepealset aega pidid täitma (veel) kohaliku tähtsusega löömamehed. Sest kui veri ei voola, siis pole ju tänapäeva fantaasiahuvilisel midagi lugeda.
Sellised raamatud ei sisalda kaarte, kuningate sugupuid, ega kasutatud keelte sõnastikke. Milleks? Kas te olete mõnes Hollywood`i filmis näinud ekraanil mõnda maailmakaarti? Raamatu stseenid on üles ehitatud kõigi filmitööstuse kaanonite kohaselt, kus põhirõhk on lopsakatel detailidel. Tervikpilt on selle kõrval vähemoluline kui mitte suisa olematu. Raamatu esimeses pooles oli mul tihti tunne, et üks pilt järgneb teisele ning, kuigi tegelased on ju samad, on erinevad kaadrid pärit otsekui erinevatest maailmatest. Sest ei sündmustel ega tegelastel ei ole lihtsalt võimalik areneda selles suunas ja säärase kiirusega nagu autoril tegevuse püsti hoidmiseks vaja on.
Tegelaste osas jäi mulje kahetiseks. Mõned karakterid (näiteks dan Clokta) võisid küll olla veidi ühekülgsed, kuid siiski piisavalt huvitavad. Suur enamus teisi tegelasi tundus olema kui ühe vitsaga löödud. Täpselt sama huumorimeel, ülbe üleolek ning teatraalne poosetamine. Selline kuvand sobib nagu rusikas silmaauku mõõgavõistluse jaoks treenivatele noortele kukekestele, kuid tekitas kohutavat võõrastust Esimese Maagi juures. Ei saa võtta tõsiselt sisuliselt maailma loomisest saadik Gandalfi mänginud võlurit, kes talle külla tulnud barbarikuningaga lihtsalt niisama ärplema hakkab.
Aga nende jaoks, kes tahavad lihtsalt mõne pimeda talveõhtu mõtlevamat ajupoolt (või laiekraaniga kodukino) sisse lülitamata mööda saata, on tegemist täiesti sobiva lugemismaterjaliga.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

On kahekümne esimese sajandi lõpp. Noor Anaximandros teeb sisseastumiseksamit Akadeemiasse - asutusse, mis on ühteaegu ühiskonna kõige kõrgem õppeasutus ning kõrgeima võimu kandja. Oma võimaluse eest sinna kandideerida, peab Anaximandros tänama oma juhendajat, Periclest. Eksami teemaks on Anaximandros valinud Adam Forde`i eluloo.

Tegelikult ongi Adam Forde selle raamatu üks peategelastest. Kui mitte öelda, et see kõige peamine tegelane. Eksamineerijate poolt etteantud põhjalikkusega lahatakse mehe poolt sooritatud (kuri?)tegusid, tema üle peetud kohtumõistmist ning sellele järgnenud vangistust. Võttes pakutud kahest valikust (surm siin ja kohe versus elu laboris igavese katsealusena) vähem viletsa saab Adam endale "kongikaaslaseks" tehismõistusega androidi - Art`i ning veedab oma ülejäänud elupäevad temaga.

Nagu ajaloolastele omane, ei huvita eksamineerijaid mitte sündmused, vaid ajendid, mis viisid kirjeldatud sündmusteni. Adam Forde elu lõppvaatus (mida hoitakse kiivalt saladuses nii lugeja kui ka kõigi teiste Akadeemiasse mittekuuluvate eest) muudab tervet maailma rohkem kui enne Adama sündi peetud kolmas ilmasõda. Seetõttu püütakse tungida Adam Forde mõttemaailma kõige sügavamatesse soppidesse, et mõista teda ning tema tegude ajendeid.

Raamat on lühike ning lööv. Kaasaelamine Anaximandrose sisseastumisvaevustele asendub sujuvalt kaastundega Adam Forde vastu ning mõlemad emotsioonid juhitakse autori poolt oskuslikult täisgaasiga üle võlli. Puänt on võimas ning tekitab tahtmise kogu raamat uuesti läbi lugeda. Nüüd siis juba uute "ilmsikstulnud asjaolude" valguses.

Eraldi tahaks ära märkida minu hämmastust, mis mind valdas kui ma pidin (jupp aega peale eestikeelse versiooni ilmumist) nii teose, kui ka selle autori ise BAASi sisestama.
Teksti loeti eesti keeles