Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Dan Simmons ·

The Rise of Endymion

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: «Endymioni tõus»
Tallinn «Varrak» 2006 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
15
6
2
1
1
Keskmine hinne
4.32
Arvustused (25)

Cantose pikim romaan ja "Endymioni" otsene järg. Saaga kauaoodatud lõpp ja väga võimas lõpp.

Kui "Endymion" oli questi-laadne seiklus rõhuga tehismõistuse üle arutamisel, siis "Rise" on pisut hülgab Cantose senise rütmi ja tegeleb rohkem inimkonna tuleviku ja saatuse uurimisega. Raamatule on omased kogu Cantose pisivead - rohked ja detailsed kirjeldused tehnikast, lahinguist ja maailmadest.

Tegelased... Jah, tegelasi on jälle väga palju ja enamik Hyperioni palverändureist käib lehekülgedelt läbi. Sealhulgas ka "mõnes mõttes" surnud Konsul, Kassad ja Het Masteen. Muudest tegelastest tasuks mainida veel android A.Bettikut, Dalai-laamat ja isa Dure`d.

Romaan on mastaapne ja panoraamne nagu klassikalise ooperi lõpp. Võimas, suurejooneline ning sugestatiivne.Simmons hoiab seitsmesajal leheküljel pinget üleval nii põneva süzheega, uute mõistatuste väljatoomisega, vanade lahendamisega ja (eriti!) Rauli ja Aenea armastusloo kirjeldamisega. Simmonsi (kirjutamis)stiil on jõuline, võimas ja kuidagi eriliselt passionaarne, kirglik...

Isegi fikseerides sündmusi, ei jää ta neis kõrvaltvaatajaiks, vaid edastab neid kriipiva kirega, mängib lugeja paremate tunnetega, pisut piinab teda lahenduse andmise edasilükkamisega ja rõhub lugeja emotsioonidele. Simmonsi leitmotiivid - Armastus ja Surm - on "Rise"`is jällegi erakordselt tugevalt võimendatud. Ilma surmata pole TÕELIST armastust aga armastus on teatavasti Siduva Tühjuse füüsikaline lahendus...

Sisust ei saagi palju rääkida, sest lihtsalt ei tahaks lugemismõnu ära võtta. Cantost loetaksegi ju seepärast, et Ajahaudade ja Shrike`i mõistatusele lahendust leida. Lahendused küll antakse aga mitte detektiivromaani zhanris, kus lugejale kõik seosed ja senitoimunu kandikul ette serveeritakse. Veel kaua tuleb lehekülgi tagasi lapata enda jaoks saaga sisu lahtimõtestada. Vast kõike ei saagi selgeks.

Millega seletada 6 aastast vahet Cantose kirjutamisel? Kas pärast "Falli" Simmons ei kavatsenud enam edasi kirjutada? ja naases vaid raha ja siduva lepingu pärast? Kohati tundub natuke odav Simmonsi võte seletada "Fallis" toimunut teistmoodi lahti ja öelda, et seal lahendusi andnud AI Ummon tegelikult valetas Keatsi kübriidile. Ühesõnaga, kas Simmons juba saaga esimesi osasid kirjutades teadis, kuidas ta asja lõpetab ja oli lugeja eksitamine plaanipärane? Kas ta Hyperioni kirjutades juba teadis, kes ja mis on Aenea? On`s see tegelikult tähtis?

"Rise" on kuradima hea raamat, tegeleb inimkonna saatuse teemadega ja jutustab ühe kõige kurvema ja kirglikuma armastusloo. Inimsuhete kirjeldamisel ei tegele Simmons niivõrd psühholoogiliste aspektidega, kuivõrd inimlikkuse olemuse ja füüsikalise ruumi kooskõla, harmoonia ja puutepunktide otsimisega. Senised teemad - Tehismõistusega seonduvad - pole enam niitugevalt indikeeritud. Vähem on fookuses ka Ajahaudadega ja tulevukus Inimliku Ülemmõistuse ja Tehismõistuse vahel peetav sõda, ajas tagasi põgenenud Kaastunne ja muud senised teemad. Asi on Euroliidule - vabandust - TechoCore`ile ikka, viimase otsutava löögi andmises ja inimese tõelise ettemääratuse ja universumilise saatuse leidmises. Tema parasiitluse lõpetamises ja inimese vabastamises.

Ma ei pea Simmonsit tegelikult väga ulmekirjanikuks. See SF`i ajaloos kahtlemata väga auväärsele kohale paigutuv saaga ei tegele tegelikult ulmega, andke andeks ja saage sellest aru nagu soovite... Jah, butafooriat on siin küllaga, vahest rohkemgi kui tarvis, noh aga ei veena mind Simmons, et kirjutades stiilipuhast Sf-i koos kõigi zhanrireeglitega kooskäiva aksessuaariumiga - kirjutas te tegelikult SF-i. See on selline hardSF, mis pole üldse SF...

Simmons on üks minu lemmikuid aga eelkõige oma kirglikuse pärast. Ja see kirglikus ja hea emotsioonitunne teevad temast ka suurepärase õuduskirjaniku. Kohati läheb "Rise`gi" üsna jubedaks. Aga mitte enam Veristaja pärast.

Aenea - (uus messias?) ühendab endas mitmeid motiive Kristuse legendist, samuti inimese ja jumala laps, andes seega palju ainest mõtisklusiks. Loomulikult pole "Rise" mingil määral kristlust propageeriv, pigem vastupidi, kuigi päriselt Simmons sellele usule vett peale ka ei tõmba. Aenea on Lamia Brawne tütar. Kreeka mütoloogias oli Lamia vampiir. Enne oli ta Zeusi (! - jumala) armuke, kelle Hera pimestas. Lamiast kirjutab ka John Keats...Seoseid kui palju!

Loodan, et Simmons tuleb Cantose teema juurde veel tagasi. Võimalusi pakub "Rise" selleks küllaga, sest ikka veel pole kõik lõpuni selge. Aga, kas sellise ainese juures (inimene, univesrum ja armastus) saabki üldse kõik kunagi lõpuni selgeks?
Teksti loeti inglise keeles

Väga raske on midagi öelda sellise raamatu kohta.Minu käes olev soomekeelne 800-lehekyljeline väljaanne sisaldab ajas ja ruumis edasi-tagasi hyppamist,ääretut vägivalda,armastust,mis yletab ajapiirid....Seda loetelu vöiks jätkata veel pikalt.Saladused(enamus neist)saavad lahenduse,selgub Shrikeì päritolu jne.Vääriline löpp sellisele teostesarjale.Viis,sest kymmet ei saa panna.
Teksti loeti soome keeles

Vapustav küll, aga väikeste pettumustega. Miks küll? küsibu nüüd mõni tõsine fänn.Eh, need lunastuslood ja messiasõnumid on ära tüüdanud... Jälle üks noor-ilus-armas kannatav kangelanna, kelle surm kõigile-kõigile heaolu algust kuulutab. See, et Raul on iroonilisevõitu kallakuga tegelinski, mahendab veidi nimetet paatost, kuid sisuliselt midagi ei muuda. Kahju.Tulevad meelde Castaneda "lendajad" ("The Active side of Infinity", aga see pol ulme), "Matrix" muidugi kah (aga see pole raamat). Pole midagi uut siin ilmas...No mida ma siis veel virisen? Jah, ega enam ei taha lugeda raamatut, mille tegelaskujud tegutsevad piinlikust tekitavalt "valesti". Nagu Venetsueela ja Mehhiko seepides. Kaasa ja sisse elamise asemel tuleb (häbi)puna palgeile, osavast literatuursest maailmapildiandmisest hoolimata jätad lehekülgi vahele, ikka piinlemas küsimusega: mispärast nad, lollikesed, peavad just niimoodi toimima. Ja kaastunne jääb kohe üldse tulemata. "Oidipust" või mõnd muud antiiktragöödiat sirvides on parem tunne - asjalood on paratamatud, kõik annavad endast parima. Ka suured ulme-epopöad on vahetevahel andnud võimaluse Kangelastele kaasa elada ("voh, on ikka kõva sell!"). Kuid kaasaegne realistlik kirjandusilm oma võluvate antikangelastega on ammu kangelasfantastikale käpa peale pannud. Ja ega seal midagi eriti kaotada olnudki..."Endymioni tõus" tekitab kahtepidi tundeid. Ühelt poolt on see väga lihtsameelse karakterite ja süþee-arendusega romaan, stiililt sama, mis tetraloogia kolmaski osa - melodramaatiline. Teisest küljest viiakse esitatava maailmapildi arendus lõpuni, uude ajastusse - meisterlikult. Peab tunnistama, et enne lisamaterjalide (proffessionaalsete kriitikute ja toimetajate sõnavõtud, n.ö asjatundjate kontekstiteadlikud mõttevälgatused) läbitöötamiseta seda arvustust lõpetatuks lugeda ei saa...
Teksti loeti vene keeles

Seda raamatut lugemata jätta oleks ilmne kuritegu enda kallal, võttis korralikult hinge kinni ja mõtted lendama. Esimeste osade põhjal sellist lõppu eriti oodata küll poleks osanud, aga lõpp on VÕIMAS!
Teksti loeti inglise keeles

Tippteos. Kolossaalne, aga inimlik. Olen algaja ulmelugeja, võib-olla just sellepärast avaldas see teos mulle erilist muljet. Loodan, et kunagi luuakse tehnoloogia, mis annaks sellest raamatust (ja miks mitte tervest sarjast) teda vääriva filmi teha.
Teksti loeti inglise keeles

Endymioni Tõusu läbinuna jääb mul üle ainult nõustuda sellise gigandiga nagu Iain M. Banks: "The Density and complexity of ideas ... is truly astonishing" Ma poleks paremini kogu asja kokku osanud võtta. Simmons on kirja pannud klassika, mis oma suursugususelt ei jää alla parimatelegi epopöadele. Loo keerukus ning oskus kõik segadus siduda lõppeks kokku suurepäraseks koosluseks - see on oskus, mida ei saa iga autori kohta öelda. Kui keegi küsiks minu käest parimat teadusliku fantastika autorit, vastaks ma kõhkluseta Simmons (vähemalt praegu).Kogu maailm ning sinna sisse põimuvad erinevad jutulõimed liituvad võimsaks energiajoaks, mis lugejasse imbub ning saanud valgustatuse osaliseks ei ole ta enam see, kes ta oli eile. Taoline teos nihutab hinnanguskaala latti võibolla et isegi liiga kõrgele - järgmiseid teoseid hakkad paratamatult võrdlema parimatega ning pettumus on seda kergem tulema.
Teksti loeti inglise keeles

Tuleb ühineda eelkirjutajate suhteliselt üksmeelse arvamusega - võimas! Päris kindlasti parim nelja osa seast - nii tempokuse kui ka fantaasia/ uudsete ideede pärast. Nii emotsioone kui SF-i!

Taoline ettekujutus inimkonna arengust - kuidas ületatakse tähtedevaheline tühjus - on minu jaoks väga huvitav ja paeluv.

Üllatusi oli piisavalt - ja enamikku neist ei arvanudki ma ära! Kuigi tagantjärele - vihjeid oli küllaga, aga sel hetkel oli jutul suur tempo sees ja ei suutnud selle kõrvalt eriti aimata pööranguid.

Kuna see oli esimene 4 raamatu seast, mida lugesin originaalkeeles (ei jõua ju ära oodata, millal lõpuks see ka maakeelde jõuab, uudishimu!), siis oli huvitav oletada, millise ingliskeelse termini taga tuttavam eestikeelne termin võiks olla. Andis põnevusele ehk üht-teist juurdegi.

Teksti loeti eesti keeles

Pärast enam kui kolme aasta pikkust ootamist on ta siis lõpuks maakeeles olemas, ostetud ja läbi loetud. Oli täpselt nii hea, kui oodatud. Ka mul kulus lugemiseks suht pikk aeg-umbes kaks nädalat, " Endymioni" lugesin nii nädalaga läbi. Jah, " Tõus" oli võimas ja tore. Simmonsile iseloomulikult sisaldas romaan kõikvõimalikke metakirjanduslikke võtteid, näiteks Veristaja ilmumine dalai-laama peole, mis meenutas vägagi Edgar Allan Poe " Punase surma maski" ja oli ilmselt gootilikem stseen romaanis. Lugedes tekkis huvitav paralleel Pullmani " Tumedate ainetega"-mõlemas sarjas räägitakse peaaegu müütiliselt heroilises stiilis võitlusest kiriku ülemvõimu vastu ja pakutakse alternatiivina kristlusele mingi müstiline nähtus, mis seostub armastuse ning teise positiivsete tunnetega-Pullmanil on selleks Põrm, Simmonsil Siduv Tühjus. Ja veel-sentimentaalsust ma üldiselt ei salli, ent käesolevas romaanis paistab see omal kohal olevat. Simmons kasutab kohati sarnaseid võtteid, mis näiteks Bradbury ja Gaiman, ent see, mis mainitute tekstid imalläägeks muudab, on temal tõeliselt hingeminev. Võib-olla sellepärast, et Simmons ei sentimentaalitse sentimentaalsuse enda pärast, see on tal rakendatud mingi olulisema eesmärgi ( inimkonna areng, vabadusvõitlus kurjade jõudude vastu, armastus ja eneseohverdusvalmidus) teenistusse. Mis puutub romaani hüpoteetilisse ekraniseerimisse kunagi kauges tulevikus, siis jah-praegune näiliselt täiuslikkuse saavutanud eriefektindus pole selleks vist veel võimeline. Püüdsin romaani lugedes kujutleda, et milline Heidikute Biosfäär ekraanil välja näeks, ent mitte ei suutnud. Veel kord sentimentaalsuse juurde tagasi pöördudes peab mainima, et Simmonsi tegelaskujud on äärmiselt sümpaatsed, mis teeb neile kaasaelamise suhteliselt lihtsaks.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks virisemisega - enamik ulmekirjanikke ei saa hakkama ajaga. Ükskõik mis butafooriat välja pakutakse, osutub aeg lõpuks lapitekiks, mis allub mitte aja, vaid lapi seadustele - et lappi saab voltida, laskmata end segada põhjuslikkusest. Teiseks tundub anglo-ameerikas meelelahutuses levivat mingi ajumädaniku piirid ammu ületanud vajadus panna millalgi Hea ja Paha teineteist pehmeks klohmima, sealjuures nii, et Hea võidab sõltumata mingitest füüsilistest või muudest eeldustest (olevus, kes on võimeline 200G-ga ringi jalutama, saab rusikavõitluses inimeselt lüüa!). Kolmas häda on iseenda tursaks rääkimine. Et maht maksab, tuleb pundil veel kusagil kolkakülas üks kontsert anda. DS oskab sedagi nii teha, et neelad selle alla ja on isegi põnev, kuid kui Hyperionis moodustasid killud kireva mosaiigi, siis Endymioni seiklustes lükitakse kui palvehelmeid niidile ja sa leiad end palvetamas, et autor ometi ninali ei käiks... Neljas häda on deus ex machina - nähtus, mida ma tõsiselt vihkama olen õppinud. Loed ja loed ja avastad, et lehekülgi napilt järel - mingil hetkel saad aru, et nüüd ei saa enam lõppu muidu kokku, kui tuleb jumalad mängu tuua. Ja eks seegi tekitab pisut pettasaanud tunned - no hea küll, oli kuradi hästi kirjutatud, kuid tegelikult, vaatamata läbielatud ohtudele, ei teinud tegelased suurt midagi, mis lõpplahendusele lähemale viiks, sest Jumalate Sõda käib mujal ja muude vahenditega. Nii et vaatamata sellele, et lugu oli vägev ja hingeminev, jäi pisut pettasaanud tunne, sest traagelniidid paistsid igast august. Mina loodan, et järge ei tule. Lihtsalt see lugu on otsa saanud. Samas... oskaks ise nii kirjutada!
Teksti loeti eesti keeles

Rikun rea ja panen nelja. Mitte et raamat halb oleks, kaugel sellest. Aga iga kumm venib välja, kui seda liialt venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik hea ja õige on juba eespool öeldud. Ja mina alles liiga pahviks löödud, et korralikult sõnu ritta seada.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks kah virisemisega. Ausalt öeldes mind mõnevõrra häirib, kui hakatakse tõsise näoga rääkima, et armastus on mingi universumit koos hoidev energia vms. Analoogiline tõrge tekkis mul näiteks ka Charles de Lint`i "Kusagil lennata" lugedes - muidu igati hea raamat, aga oli`s seda nüüd vaja?

Teine häda tuleneb mitte romaanist endast, vaid sellest, milliste vahedega sarja osad eesti keeles ilmusid. Esialgu ei tahtnud tegelased ja varasema sündmustiku üksikasjad kuidagi meenuda ja hetkeks tekkis isegi tunne et peaks asja pooleli jätma ja kõik eelmised osad uuesti üle lugema. Õnneks läks see tunne esimese sajakonna lehekülje jooksul siiski üle.

Aga olgu nende puudustega kuidas on, romaani voorused (mida eespool on juba küllaga loetletud) kaaluvad need kuhjaga üles. Omalt poolt lisaksin veel, et mulle kangesti meeldis, kuidas Simmons oli TehnoTasandi alguse tänapäeva paigutanud. Näiteks siinvõib igaüks isiklikult tutvuda esimeste TM`dega, keda mainitakse romaani eestikeelse väljaande leheküljel 350. Digitaalne evolutsioon on alanud! :)

Teksti loeti eesti keeles

Panen hindeks "nelja", sest lugemine kulges vahepeal vägagi vaevaliselt. Ja väga heade raamatute puhul ju nii ei juhtu? Samas, ehk saab sellest "neljast" kunagi "viis", näiteks teistkordsel lugemisel?

Negatiivse poole pealt jäigi sellest loost meelde see meeletu nämmutamine, mis algas Rauli saabumisega T`ien Shanile leheküljel 317 ja lõppes sealt lahkumisega nii umbes-täpselt kakssada lehekülge hiljem... Ei istunud mulle see planeet ja selle budistliku olustiku kirjeldus. Isegi Tehnotasandi tekkimise lugu sumbus selle vahu sisse ära.

Teisalt, positiivse külje pealt väärib esile tõstmist just seesama argumenteeritud selgitus, miks tekib "paha", parasiteeriv tehisintellekt. Muidu vast ei usukski...
Samuti oli hea idee, et inimesed ei peaks maailmaruumis uute maailmade leidmisel neid elu eest maasarnastama vaid võiksid pigem ennnast geneetiliselt moondada, et "võõrastes" maailmades kohastuda.

Kokkuvõtteks, igati hea sari, kuid sarnaselt Antsuga leian ma, et siinkohal võiks punkti panna ning loodetavasti järge (või eellugu) ei tule.

Teksti loeti eesti keeles

Äkki ma kunagi leebun, aga praegu tundub mulle küll see raamat talumatu jampsimisena. Mida osa edasi, seda hullemaks läheb. Ilmselt Simmonsit enam ei loe.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei oleks väga kuri raamatule tervikuna, aga lõpplahendus ja selle ühe osa juba väga pikalt etteaimatavus olid küll masendavad. Aetud traagiliseks ja samas vängelt magusaks.
Teksti loeti eesti keeles

miinusega kolm, sest tükati siiski loetav, kuigi kohutavalt igav. ning jääb rahuldava piirile ka tänu kaasarvustajatele, kes jaksanud hullema kõntsaga tegeleda ning selle olemasolu minugi jaoks jälle teadvustanud.

sama asja kohta võib öelda ‘autor on mõned otsad lugejale mõtisklemiseks lahti jätnud’ või siis ‘autoril on kadunud ettekujutus, mida kokkukirjutatud jamaga peale hakata’. kumma kasuks otsustada, on suuresti subjektiivne ja ma ei hakka salgama, et mulle tundus õige pigem see teine. sest autoril on õnnestunud enda, jutustajaisiku(te) ja tegevuse vahele tekitada just selline (postmodernistlik?) nihe, mis mulle suuresti närvidele käib. hea küll, on reljeefseid sündmusi ja tundeid, aga mulje rikutakse ära miskite mõttetute paugutamistega või siis kümnete lehekülgedega, mis täidetud filosofeerimisele pretendeeriva lobaga. ning mida kuradit on peale hakata kõiketeadvate, kõikjalviibivate ja peaaegu et kõikesuutvate kangelastega? ei muud, kui paigutada nad keskkonda, kus nende omni-omadused ei töötaks. ainult et loogikat pole teosest mõtet otsidagi.

kasutatud võtted on tõsitüütud. see, kuidas oleviku ja mineviku eristamise miskil hetkel ununeb. vaatepunkti hüplemine, mille põhjendatus jääb küsitavaks. palju mõttetuid planeete, palju mõttetuid kõrvaltegelasi – ehh, see käis lausa spegiaalselt närvidele, kui on pool lehekülge nimesid ja ‘ning veel viibis seal umbes nelisada olendit’. kusjuures järgmisel hommikul saavad nad jälle kokku, jälle need nlikümmend nime koos tiitlitega.

kaks köidet endymioni kahjustasid oluliselt head muljet, mis oli jäänud hyperionidest. need avaköited intrigeerisid ju küll – et mida on autoril öelda, kui ta kord juba nii mastaapsed dekoratsioonid on üles seadnud. magu selgus, ei olnud tal öelda midagi.

Teksti loeti inglise keeles

Kolmanda raamatu lõpus olin vaimustuses ja ei jõudnud kuidagi neljanda ilmumist eesti keeles ära oodata. Ja pettumus missugune.No ei jõua ära viriseda: süzhee lohiseb, nagu mehhiko seebikates, lahendused on jäetud täiesti ettearvatult viimastele lehekülgedele ja jäävad seetõttu poolikuks. Esimeste osade hiilgav sci-fi muutus viimases osas ootamatult fantastikaks, mis kogu saagat tervikuna hinnates ei ole andestatav.Jääb mulje, nagu oleks autoril lihtsalt mõte otsa saanud ja viimane osa lepingulise kohustuse täitmiseks valmis visatud.Kes veel lugenud ei ole, ei soovita ka. Hyperionid ja esimene Endymion on liiga hea kogemus, et lasta viimasel vesi peale tõmmata.
Teksti loeti eesti keeles

Dan Simmons on mees, keda paljud loevad elavaks klassikuks ning "Hyperioni Cantose" sarja viimane osa "The Rise of Endymion" ainult kinnitab seda.

Lugu hakkab pihta in medias res: Raul Endymion, romaani nimi ja minategelane istub pahuralt Schrödingeri munas, mis on teatavat sorti eksootiline ja psüühiliselt piinarikas hukkamisvahend. Endymion ise pakub nõnda veidra vahendi selgituseks välja võimalust, et surmalemääratud mehena võib ta äkki midagi vajaliku välja lobiseda kuna kaotada pole ju midagi. Kõik on väga valesti läinud ja enam-vähem kogu raamat selgitabki mis on valesti, miks on valesti ja kuidas ta sinna munasse sattus.

Mõnes mõttes tühistab see lugu osaliselt eelnevates Cantose osades räägitu tehes seda õnneks nõnda, et kokkuvõte on rahuldustpakkuvam ja rohkem terviklikum. Selgub, et suur osa varasemast loost on kantud vaatenurgast kus ei lugejal, ega jutustajal pole täieliku pilt sündmustest, samuti toetuti paljuski faktidele, mis tegelikkuses osutusid valedeks.

Nagu eelnevateski Cantose osades on läbivaks teemaks inimkonna eksistentsiaalsed probleemid, kuhu on lisatud ka viimase loomingu -- tehisintellektsi kasvu ja olemisraskused. Mis tähendab olla inimene? Kus me oleme ja miks me oleme on tõenäoliselt kogu loo võtmeküsimused.

Nagu näha on suur osa loost filosoofilis-religioosse taustaga ja Simmon ei proovi seda ka varjata. Loo ühete võtmetegelast Aeneat võrreldakse viimase vastuseisut hoolimata messiasega ning seda täiesti põhjendatult. Viited erinevatele usunditele on samuti liiga ilmsed, et neid ignoreerida. Tehisintellektide olemus ja ambitsioonid põimuvad samuti kogu selle teemaga üsna sujuvalt. Ning loomulikult on platsis ka tundmatud suurused, ked Aenea kutsub "lõvideks, tiigriteks ja karudeks".

Kogu lugu on üles ehitatud vanade heade kosmoseooperite võtmes. Külastatakse ohtralt erinevaid planeete ja kohtutakse veidrate tegelastega. Ometi erinevalt mõnedest muudest sama žanri lugudest ("Tähesõjad" näiteks tulevad kohe meelde) ei teki hetkekski tunnet, et kogu teadaolevas universumis eksisteerib vaid käputäis tegelasi, kes siis vahetpidamata erinevatel planeetidel juhuslikult kokku põrkavad. Kuigi sellest pole ka selles raamatus täielikult mööda saadud on õnneks mängus terve hulk ettekuulutusi ning tulevikunägemusi -- ükski kokkusaamine pole juhuslik, vaid doominokivikeste näiliselt sujuv järjestikune langemine on aastatepikkuse paigutustöö tulemusena saavutatud.

Ometi ei ole muidu peaaegu veatu lugu ka ilma miinusteta: osa sündmustearenguid tunduvad olevat pingutatud ning oleks justkui soovinud areneda sootuks seises suunas, palju on lõpuni läbimõtlemata kohti ning kasutamata (väärkasutatud) võimalusi. Viis tuleb ainuüksi loo toore võimsuse tõttu ning on suure ja pika miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis ka viimane osa, aga nagu paljudele eelarvustajatelegi, siis oma koguvõimsuse tõttu ja mitte ilma reservatsioonideta. Aga ka negatiivsed küljed on juba piisavalt välja toodud, nii et lisada ei ole eriti midagi. Kui, siis ehk seda, et TehnoTasandi lükkamine kogu täiega Pahade sekka, mida Hyperionides ikkagi ju polnud, jättis natuke pettumusvalmistavalt mustvalge tunde; et ikkagi lõpuks läks kõik selliseks mustvalgeks "hea võidab, paha kaotab" muinasjutuks. Muidugi, tulevase järjega oleks võimalik kõik taas pea peale pöörata ja kirjutada näiteks sellest, kuidas ka "lõvidel, tiigritel ja karudel" on mingid eriti õelad ja pahatahtlikud plaanid, aga ilmselt on tõesti parem, kui see lugu lõppeb "Endymioni tõusuga", sest asja devalveerimise oht on ilmselge.
Teksti loeti eesti keeles

Sari laskub lauges joones. Kui raamatu alguses jätkuv igav maailmade kataloog ja Super-Tiibet oleks edasi veninud, siis oleks pidanud kolme panema - aga see puust tehtud Dysoni sfäär oli juba päris tore, nii et las siis olla nõrk neli. Ilma maagiata (olgu, ergide ja tõkkeväljadeta) seda muidugi koos ei hoia.

Muidu kummitavad viimast romaani samad puudused, mis teist ja kolmandatki ja lugupeetud kaasarvustajad on neile ka ülal tähelepanu juhtinud. Et siis minategelane käitub kohati nagu Mehhiko seebika kangelane, kõiksugused rusikavõitlused raudinimestega võiksid ära jääda ja üleüldse kipub jutt Universumit koos hoidvast armastusest pisarakiskujaks. Omalt poolt lisaksin veel sarjale tüüpilise loogikavea - kui Siduva Tühjuse kaudu sidepidamine oli Tasandile suletud, siis mille kaudu üle sadade planeetide laiali pillutatud ristikuju-parasiidid omavahel suhtlesid, kui Tasandi "füüsilised elemendid" neisse paigutati...? Veel on näiteks huvitav küsimus, et kui tüdrukut piinati selleks, et teda keldrist minema siirduma panna ja siis kõiksugu aparaatidega seda protsessi jälgida, siis kas sama ei oleks võinud olla ka Schrödingeri kassipuuri eesmärk? See võimalus ei tule muidugi pähe kerge intellektipuudega peategelasele, kuid paistab, et mitte ka autorile.

Plussi poolele võib kanda veel paar suurepärast üksikstseeni. Esimene on õhuookeanis hiigelpilvede vahel enne tormi ja peategelase allaneelamist. Teine on siis, kui peategelane äärepealt tellingutelt alla kukub. Need neli või viis lehekülge on puhas kuld. Ülejäänud 730 kohta sama väita kahjuks ei saa...

Teksti loeti eesti keeles
x
Bix Pokupoeg
17.10.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Oh miks küll miks, kapten...

Progressi pärlitega, mille hulka tuleb lugeda klaksid, laitmatu postiteenus ja rassiline võrdõiguslikkus õnnistatud kettamaailma trügib enne oma õiget aega veel üks moodsa ajastu laps - raudtee. Rahvas on vaimustuses, härra Kuningas loob raudteekompanii, 1200 kilomeetrit rööpaid pannakse maha selleks, et Alumine Kuningas tagasi trooni alla toppida ja kõik annetavad lahkelt orbudele ning leskedele, keda on terve raamatu peale siiski vähevõitu, kuna ükski hea tegelane raamatus ei suuda korralikult oma otsa leida. Isegi Isand Vetinari abiga mitte. Samas tagurlikke hambuni relvis päkapikke langeb nagu loogu.

Vaimukus on kadunud! Stiil on kadunud! Lühikeste ja teravate ütlemiste asemel on pikkadest lausetest ja lõikudest monotoonne jutustamine, mis kulgeb läbi sündmuste üsna sama sirgjooneliselt nagu Uberwaldi raudtee. Ja on nähtavasti sama kiirustades kokku visatud.Kaks sellepärast, et Pratcheti austajana lugesin raamatu siiski läbi. Aga tema IEN Dibbleri mõttemalliga suguvõsal võiks veidi häbi olla küll.
Teksti loeti eesti keeles

On Kettamaailm.
On Sam Vimes, vahtkonna kapten, hertsog, tahvlipühkija, Sam Juuniori isa ja muidu kõikvõimalike supervõimetega kangelane, kes peab oma kalli kaasa tahtel pisut puhkust võtma ning oma maavaldustesse (mida ta varem ihusilmaga näinud pole) sõitma.
On kahjuritest (jänesed) toituvad kahjurid (härjapõlvlased), kes on kõigile pinnuks silmas, kuna nad räägivad arusaamatut keelt ning kipuvad jäneste puudumisel näppama kanu ja kõike muud, mis nende ülimalt räpaste ning haisvate näppude külge jääb.
Sam Vimesi õnneks ei pea ta äkki esikohale tõusnud hertsogirollis paari päevagi piinlema enne kui toimub Mõrv ning Vahtkonnakapten peab Hertsogilt tüüri üle võtma.

Seda raamatut lugedes oli mul kogu aeg kahtlane TUNNE. See tunne sai kinnituse hetk tagasi kui ma raamatu BAASi sisestamiseks tema originaali pealkirja uurisin. Sinna juurde oli nimelt pisikeses kirjas ja ainult advokaatidele mõistetavas keeles kirja pandud, et härra Pratchett on tõepoolest lubanud seda raamatut enda nimel välja anda.
Jah, juba lugedes oli selge, et kuigi siin-seal on tunda Pratchett`i korrigeerivat kätt, siis enamiku sellest loost on jutustanud keegi, kelle jutustamisoskus ei küüni mitte kõrgemale meie enda paljukirutud Algernoni ja/või Reaktori autorite omast. Keegi on Terry Pratchetti varasemad teosed mikserist läbi lasknud, uued seiklused välja mõelnud ning siis vanameistri käest kaubamärki lunima läinud. Siin-seal TUNDUB, et ka Pratchett on midagi kirjutanud. Eriti nendes kohtades, kus vanad abielumehed kurdavad, kuidas nende naised sunnivad neid vastu tahtmist kauem elama (peekoni asemel juurvilja närides) kui hädapäraselt vaja oleks.
Teksti loeti eesti keeles

Tiffany saab kolmteist.
See on just selline iga, kus noored neiud jagavad oma sõbrad tavalisteks ja "erilist sorti" sõpradeks. Samuti ei suuda nad vastu panna tantsule isegi siis, kui tantsitakse salaja pimedas ja ilma kuuldava muusikata.
Kuna noor neiu alles avastab, et mehed ja naised on sisemiselt palju rohkem erinevad kui väliste tunnuste järgi oodata võiks, siis ei oska ta midagi mõistlikku pihta hakata ka ootamatu austajaga, kelleks on vana talvetegija ise. Loomulikult on vanad nõiad eesotsas ERITI kogenud Nanny Ogg`iga valmis õpetama igasuguseid nõkse, kuidas üks naisterahvas saab tüütu kavaleri nööri mööda käima panna, aga need ei taha hästi töötada külma loogika ning veel külmema (et mitte öelda jäämägise) jäärapäisuse vastu.
Loomulikult ei lase ülejäänud nõiad ennast sellisest pisiasjast, nagu eesootav maailma lõpp, häirida ning punuvad oma isiklikke intriige rahumeeli edasi. Seekord siis teemaks küsimus, et kas võlumine on kõrgem kunst kui nõidus ning kui palju boffot on ühele nõiale vaja, et see TÕELINE nõid olla.

Pratchetti huumorisoon on ajapikku kulunud mahedamaks ning rohkem inglaslikuks. Jalaga tagumikku naljadel kohta ei ole (hea küll, korra ikka antakse jalaga tagumikku, aga pieteeditundega kirjanik libiseb sellest faktist hästi delikaatselt üle).
Jutustamisoskus on autoril loomulikult kadestamisväärne ning põnevust jätkub raamatu lõpuni. Loomulikult jutustatakse meile järjekordselt ümber vana head Persephone müüti, aga seda tehakse hästi ning tulemus on lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Kummardus autorile, kes on suutnud luua omapärase maailma, kus asjad käivad enam-vähem samamoodi nagu meie maailmas, aga vähemalt näivad uskumatud ja huvitavad.

Süžee kirjeldamisega ei pea ma ennast, tänu eelkõnelejatele, jälle vaevama hakkama. Eelmises raamatus kirutud ajalise kaleidoskoobi kasutamine selles raamatus nii palju ei häirinud, kuna esiteks oli sissejuhatavat ja kohustuslikku ajalugu, mida jutu vahele topiti, oluliselt vähem ning kõik vahelugemised olid seekord enam-vähem korralikult märgistatud. Väikestele loogikaapsudele on juba eelpool tähelepanu juhitud, mina lisaks siia enda jaoks kõige absurdsema asja - trümmist väljahiivatud hiiglasliku õlletoobri, mis jäeti sobivasse kohta köie otsa rippuma samal ajal kui laevameeskond teise laeva paljakskoorimist plaanis. Sinna juurde oleks sobinud kasvõi mokaotsast poetatud selgitav lause, et ahned laevnikud tahtsid potentsiaalsele saagile trümmis ruumi teha vms, aga laeva juhitavusele mõjub kole halvasti kui midagi suurt ja rasket on trümmist tekile tõstetud. Seda ei tehta keset merd manööverdamise ajal. Ega ma muidu ei viriseks kui autori enda jaoks meresõidu autentne kujutamine nii oluline poleks olnud.
Samuti ei mahtunud mulle pähe, et miks oli vaja nende neetud toolide jaoks puusepp nii mitmekordselt üle maksta, et toolid ennetähtaegselt valmis saaks kui seejärel toolid lihtsalt panipaika oma aega ootama pandi. Jne.

Teine pisike nõrkus oli raamatu lõpus. Kõik eelnevalt punutud intriigid seoti lõpus "suure pauguga" ühte sõlme kokku. See segas enamiku liinide puhul mängu ilu nautimist, kuna üks suur lahendus varjutas erinevate plaanide mänguilu (kümme miss world finalisti ühes toas EI OLE kümme korda ilusam kui üks miss Kesiganes eraldi vaadatuna). Samuti oli lõpplahendus kirja pandud kiirustades ning jättis emotsionaalselt lahja mulje. Kui raamatul olidki mingid mahulised piirid, siis oleks võinud sissejuhatuse pealt kokku hoida ja lõpplahendust värvikamaks kirjeldada.

Aga kuna hoolimata kõigist pisipuudustest oli tegemist nauditava lugemisvaraga, siis saab autor teenitult viie kirja. Väikese miinusega küll, aga arenemisruumi peab ju ka jääma.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu on eelpoolkommenteerijad juba ära rääkinud, seega rohkem spoilerdama ei hakka.Mind häiris alguses veidi autori armastus ajakaleidoskoopi kasutada. Nii mõnigi kord ei olnud aru saada, mis ajahetke parajasti kirjeldatakse ja mis järjekorras sündmuses toimuvad. Jutu edenedes jäi sellist trikitamist vähemaks ja need "interlüüdiumid" olid korralikult märgistatud ja asjakohased vahelugemised.Maailm oli viimase peal, tegelased vahvad, sündmused kerisid korralikult - miks siis ikkagi neli. Noh eks see neli ole hästi rasvane, aga päris viiest jääb veidi puudu. Võib-olla oleks oodanud lõpplahenduselt veidi rohkem kelmikust. Locke ei sobinud sinn dramaatilisse rolli, kuhu autor teda päris lõpus toppida üritas. Ja see maailmapäästmine kukkus ka tegelikult üsna haledalt välja - kujutage ise endale ette kelmi, kes tuleb ja ütleb, et jah, olen petis, aga nüüd peate te kõik mind uskuma!Jääme siis lootma, et tuleb veel vint vindi vint järgmiste lugudega siia peale ja siis saab oma hindekotirauad laiemalt lahti venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Kas jumalad karistavad mind kui ma lajatan sellele sõnnikutellisele ühe pärast esimese kolme peatüki läbisirvimist.(Lugeda neid ei suutnud - tunnistan ausalt)
Teksti loeti eesti keeles

Keegi (kindlasti minust targem ja kogenum) inimene kirjutas Terry Pratchett`i kohta, et temal ilmuvad head ja väga head raamatud vaheldumisi. Viimasel ajal on too terava keelega härrasmees oma vaimutöö üllitamise tempo pisut aeglasemaks võtnud (või siis vähem head asjad vahepealt enesetsensuuri korras välja rookinud).

See raamat on Päris Hea. Isegi Terry Pratchett`i enda mõõdupuuga võttes.

Terry Pratchett`il on kombeks igas oma raamatus võtta üks moodsa maailma imeviguritest ja see siis kettamaailma kõvepeeglisse panna. Seekord saab oma koosa kätte Kuningas Jalgpall, kes, nagu selgub, pole küll alasti, kuid vajab siiski mikrorõngasriidest alusp... st. lisavarustust.
Läbi aegade on Ankh Morpokis mängitud jalgpalli, millel on reeglid ütlevad, et mängu võidab see võistkond, kes lööb värava või vähemalt midagi, mida võib väravaks pidada. Näiteks vastasmeeskonda. Kuna väravaid lüüakse tõeliselt harva, siis enamasti selgitatakse võitja välja selle järgi, kumb meeskond pärast mängu rohkem elus on. Või siis ühes tükis. Nüüd aga soovib Isand Vetinari kontrollimatut kontrollima hakata ning nii juhtubki, et Nähtamatu Ülikool leiab ennast võistlemas ülejäänud linna kõige jõhkramatest tüüpidest kokku pandud võistkonnaga selle nimel, et "jalgpall" saaks uued reeglid ning muutuks tõeliseks jalgpalliks.
Teine tegevusliin keerleb ümber kummalise üliandeka noormehe, kes Isand Vetinari isiklikul palvel on Nähtamatusse Ülikooli küünlaniristajaks palgatud. Noormehe ülesandeks on olla sõbralik, koguda väärtust ning saada kohaseks. Kusagil on keegi, kes kavatseb hinnata KUI väärtuslikuks ja kohaseks suudab see noormees saada. Ja kas ta suudab mõnel tolgusel pea MITTE otsast rebida.

Terry Pratchetti puhul on kindel, et pea igas tema raamatus on keegi sihikindel ja kaljukõva tahtejõuga naisterahvas. On äpu, kes saab kangelaseks. On mõni ilus ajudeta blondiin, keda preili kaljukõva kadestada saab jne. On tunda, et see teatritrupp on autorit hästi teeninud ning iga järgmine lugu paneb samad näitlejad lihtsalt uutesse kostüümidesse. Kui sellest pisiveast mööda vaadata, siis on tegemist igatahes korraliku lugemisega ning kes viitsib võib isegi mõne koha peal autoriga kaasa mõelda veidi igavikulisematel teemadel kui lektroloogia (teadus vooditest ning nendes magamisest).
Teksti loeti eesti keeles

Ma saan aru, et tegemist on viimase raamatuga, mille Pratchett suutis kirjutada ning nüüd on siis see ka eesti keeles välja antud.Naerda sai. Isegi põnev oli, kuigi olles läbi lugenud KÕIK selle härrasmehe eesti keelde tõlgitu (erandiks vist Johnny pommilugu), kippus minu mõte mitmes kohas tekstist ette jooksma. Ja see võttis üllatusmomenti maha.Aga see deus ex machina (ehk siis kuld arvutist, kui eesti keelde tõlkida) ei sobinud kohe kuidagi sinna lõpu järele.
Teksti loeti eesti keeles

Igal mehel on tema 15 minutit kuulsust. Ja igal Hollywood`i filmil on tema 20 viimast minutit.
Need viimased 20 minutit on suvalises märuli(ja mitte ainult)filmis täidetud ohjeldamatu löömingu ja lammutamisega. Kui enne veel kuulipildujatel kassette vahetati, siis nüüd on kuulipilduja lint möbiuse leheks keeratud ning sõrme pole vaja päästiku pealt ära võttagi.
Nagu ülal juba mainitud, lõpp on siirupiselt magus. Ja see siirup on vähemalt korra juba kellegi seedekulgla läbinud.
Mina ei ütleks, et see triloogia on lõpetatud. Sama hästi võiks pidada valmis ja lõpetatuks härra Jordani "Maailma silma". Lahing on läbi, aga sõda on alles noor. Ainus, mille poolest J.A. Jordanist kavalam on, on ajaline mõõde. Bayaz ja Khalil võivad oma järgmise portsu viisakusi vahetada umbes-täpselt samal ajal järgmisel sajandil. Siis kui linnad on jälle üles ehitatud, rahvastik juurde kasvanud ning tühja tooli eesmärk suletud ringis edukalt ära unustatud.
Minu poolt siiski neli - täiesti aus ning ilma lisanditeta.
Teksti loeti inglise keeles

Parem kui eelmine osa. Kui esimese osa hinne neli oli väikese miinusega, siis siinkohal on nelja taga rasvane pluss. Päris viie jätaks veel reservi.
Sisust on ülalpool piisavalt palju kirjutatud. Tegelased arenevad hästi ning õiges suunas. See tähendab, et veel natuke ning ma isegi usun, et säherdused eksemplarid tõepoolest olemas on. Dan Clokta värvikuse vastu ülejäänud jabur teelaudkond loomulikult ei saa, aga nad vähemalt üritavad.
Vere ja muude igas suunas lendavate kehavedelikega on selline lugu, et teatud kogusest alates pole nagu enam vahet. Et kas Suur Sangar lödistas endast välja ühe või kaks ämbrit punamusta ollust ei muuda ju sisuliselt midagi. Siinkohal tuleb mul ikka meelde Alien 1 ja Alien 2 filmid, kus ÜKS koll (peidus olles) suutis palju enam õõva tekitada kui sada tükki, kes pidevalt mööda ekraani ringi siblisid.
Süžee jookseb paremini kui esimeses osas. Loomulikult aitab kaasa, et mootor on käima löödud ning puudub vajadus niisama jahmerdamist meedia tippsündmusena serveerida. Madinaks läheb ja enamasti on seal ka sügavam põhjus kui lugeja potentsiaalse igavuse peletamine kahe jutustava peatüki vahel.
Kui esimene raamat seostus mul filmiga, siis teise puhul on pigem tunne, et tegemist on MMMM`ga (massiivse multimeeste mänguga). Kirjad kaugelt lahingutandrilt läbi vaenlase piiramisrõnga tulevad e-postiga ning kindluse keskel asub müügiautomaat, millest saab münte sisse loopides osta kive, palke, mörti, relvi ja palgasõdureid. Loomulikult on tal alati ka vahetusraha käepärast. Kõigi rännumeeste taskud on sama avarad nagu Guybrush Treepwood`il (Monkey Island series, kui kellegil kell helisema ei hakanud) ning isegi kuristikku kukkumise järel on alles kõik vibud, nooled ja mõõgad. Ma usun kui shankad oleks ühe kahest armastajapaarist seal koopas õnneks võtnud, siis oleks teine ohates taskust laia labida välja tõmmanud, et lubatud matusetalitus nagu kord ja kohus läbi viia.
Aga see kõik on köömes, sest hea meelelahutus on tänapäeval jumal ning J.A. teeb kõik, et olla tema prohvet.
Teksti loeti inglise keeles

XX sajandi rebane oli esimene mulje raamatust, mille tütar mull jõulude eel pihku pistis. Kindla eesmärgiga, et kui esimene osa on hea, siis järgmised lunastatakse lugemiseks välja juba papa rahakoti kaudu.
Ülalarvustajad on olulise sisu (nii palju kui seda triloogia esimesse osasse mahtus) juba lahti seletanud ning enam-vähem niisama vähe teda raamatus oligi. Suured sõjad põhjas ja lõunas alles valmistasid ennast ette ning vahepealset aega pidid täitma (veel) kohaliku tähtsusega löömamehed. Sest kui veri ei voola, siis pole ju tänapäeva fantaasiahuvilisel midagi lugeda.
Sellised raamatud ei sisalda kaarte, kuningate sugupuid, ega kasutatud keelte sõnastikke. Milleks? Kas te olete mõnes Hollywood`i filmis näinud ekraanil mõnda maailmakaarti? Raamatu stseenid on üles ehitatud kõigi filmitööstuse kaanonite kohaselt, kus põhirõhk on lopsakatel detailidel. Tervikpilt on selle kõrval vähemoluline kui mitte suisa olematu. Raamatu esimeses pooles oli mul tihti tunne, et üks pilt järgneb teisele ning, kuigi tegelased on ju samad, on erinevad kaadrid pärit otsekui erinevatest maailmatest. Sest ei sündmustel ega tegelastel ei ole lihtsalt võimalik areneda selles suunas ja säärase kiirusega nagu autoril tegevuse püsti hoidmiseks vaja on.
Tegelaste osas jäi mulje kahetiseks. Mõned karakterid (näiteks dan Clokta) võisid küll olla veidi ühekülgsed, kuid siiski piisavalt huvitavad. Suur enamus teisi tegelasi tundus olema kui ühe vitsaga löödud. Täpselt sama huumorimeel, ülbe üleolek ning teatraalne poosetamine. Selline kuvand sobib nagu rusikas silmaauku mõõgavõistluse jaoks treenivatele noortele kukekestele, kuid tekitas kohutavat võõrastust Esimese Maagi juures. Ei saa võtta tõsiselt sisuliselt maailma loomisest saadik Gandalfi mänginud võlurit, kes talle külla tulnud barbarikuningaga lihtsalt niisama ärplema hakkab.
Aga nende jaoks, kes tahavad lihtsalt mõne pimeda talveõhtu mõtlevamat ajupoolt (või laiekraaniga kodukino) sisse lülitamata mööda saata, on tegemist täiesti sobiva lugemismaterjaliga.
Teksti loeti inglise keeles

On kahekümne esimese sajandi lõpp. Noor Anaximandros teeb sisseastumiseksamit Akadeemiasse - asutusse, mis on ühteaegu ühiskonna kõige kõrgem õppeasutus ning kõrgeima võimu kandja. Oma võimaluse eest sinna kandideerida, peab Anaximandros tänama oma juhendajat, Periclest. Eksami teemaks on Anaximandros valinud Adam Forde`i eluloo.

Tegelikult ongi Adam Forde selle raamatu üks peategelastest. Kui mitte öelda, et see kõige peamine tegelane. Eksamineerijate poolt etteantud põhjalikkusega lahatakse mehe poolt sooritatud (kuri?)tegusid, tema üle peetud kohtumõistmist ning sellele järgnenud vangistust. Võttes pakutud kahest valikust (surm siin ja kohe versus elu laboris igavese katsealusena) vähem viletsa saab Adam endale "kongikaaslaseks" tehismõistusega androidi - Art`i ning veedab oma ülejäänud elupäevad temaga.

Nagu ajaloolastele omane, ei huvita eksamineerijaid mitte sündmused, vaid ajendid, mis viisid kirjeldatud sündmusteni. Adam Forde elu lõppvaatus (mida hoitakse kiivalt saladuses nii lugeja kui ka kõigi teiste Akadeemiasse mittekuuluvate eest) muudab tervet maailma rohkem kui enne Adama sündi peetud kolmas ilmasõda. Seetõttu püütakse tungida Adam Forde mõttemaailma kõige sügavamatesse soppidesse, et mõista teda ning tema tegude ajendeid.

Raamat on lühike ning lööv. Kaasaelamine Anaximandrose sisseastumisvaevustele asendub sujuvalt kaastundega Adam Forde vastu ning mõlemad emotsioonid juhitakse autori poolt oskuslikult täisgaasiga üle võlli. Puänt on võimas ning tekitab tahtmise kogu raamat uuesti läbi lugeda. Nüüd siis juba uute "ilmsikstulnud asjaolude" valguses.

Eraldi tahaks ära märkida minu hämmastust, mis mind valdas kui ma pidin (jupp aega peale eestikeelse versiooni ilmumist) nii teose, kui ka selle autori ise BAASi sisestama.
Teksti loeti eesti keeles