Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Mihhail Bulgakov ·

Master i Margarita

(romaan aastast 1967)

ajakirjapublikatsioon: «Moskva» 1966; nr. 11; 1967; nr. 1 [kärbetega]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Meister ja Margarita»
Tallinn «Eesti Raamat» 1968 (XX sajandi raamat)
Tallinn «Perioodika» 1995 (Europeia; 32)
Tallinn «Varrak» 1997 (Iiris)

Hinne
Hindajaid
44
4
0
1
0
Keskmine hinne
4.857
Arvustused (49)
Laur Salundi

Romaan, mida on võimatu üheselt kommenteerida oma mitmetahulisuses. Jäägu see veidi oskajamate inimeste hooleks. Üks on aga kindel: tegu on väga hea raamatuga, mille võiks igaüks läbi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Väga hea! Tore raamat, lõbus ja kurb üheaegselt. Millest see räägib? Inimesest. Inimesest ja tegudest, "mis käivad tema järele". Inimesest-Loojast ja Inimesest-Tarbijast. Raamat sisaldab nii sotsiaalset satiiri (näiteks kirjanike sebimised jmt) kui filosoofiat. Mulle jättis sügavaima mulje Wolandi esinemine tsirkuses. Pooldan arvamust, et hea raamat suudab (mõnikord vastu autori tahtmist!) ületada oma aja ja olud. Seni, kuni kestavad inimlik väiklus ja lollus, kadedus ja ahnus, seni püsivad teravad ka "M&M''s" tõstatud küsimused. Kui tihti, unustades Bulgakovi soovituse:"Ära midagi küsi! Küll nad ise pakuvad ja annavad kõik", viskuvad inimesed püüdma "prii" rikkust, mis näib taevast langevat ning saavad tegelikult iseenda poolt petetud. Muidugi ei puuduta see MEID, sest, nagu ütles Majakovski :"See pole sinust, vaid sinu tuttavast!", ja taskurätikut ei tooda mitte Sulle, vaid hoopis kellelegi teisele. Ja paras talle!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Urmas Muinasmaa

Raamat, mis meeldib väga ka minu muidu ulmest mitte lugupidavatele sõpradele. Ega see tavaline ulme pole kah muidugi ning kas alati peabki kõike niimoodi lahterdama... See raamat võiks olla ulmefännile ennem kohustuslik, kui mõni viletsalt välja kukkunud tondijutt või SF. Nalja saab seda lugedes igatahes palju ja kohati on kõhe ka... Igaljuhul viis pluss!
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Raamat, milles segunevad satiir, tragöödia sugemetega romantika ja SF-õudus nii nagu see 30-ndail ainuõige näis. Raamat, mis jättis kuidagi ebasoliidse ja jantliku mulje. Ma ei hakka siin rääkima Raamatu mainest ja tema rollist nõukogude kultuuriloos ja üleüldse sellest kui raske oli elu vanasti. Keskkoolis sai klassivend kirjandusaines päris mitu viit puhtalt selle eest, et Raamatut lugenud oli. Mul on aga üldiselt peale saatuslikke mune Bulgakovi vastu mingi vimm.
Teksti loeti eesti keeles
Killu

Raamat, mis mitmel korral lugemisel häiris kummaliste dekoratsioonidega, mis jätsid temast paljutki varju...Ulmega on sel raamatul küll kaudne seos, aga mnesugune siiski, fist fantastikaga eelkõige. Aga oma olemuselt on ta minu arvates siiski sromaan, sellest kuidas kurat kord armastas ühte naist, kelle nimeks oli Margarita. Armastuse ümber on palju lehvivaid kujundeid, muud siblivat maailma, mis paistab ehk isegi veider, kui sa ise vaatad eelkõige oma armastust.
Teksti loeti eesti keeles
Karin Laur

Seda teost mingi hindega mõõta on tegelikult võimatu. Tippteos igas mõttes, niivõrd mitmetasandiline, et iga ülelugemisega võib midagi uut avastada. Eriti hea on minu arvates Jeesuse ja Pilatuse osa, käsitlus lunastusest ja Jumala seotusest Saatanaga. Sellele jäävad alla nii ühiskonnakriitiline, koomiline ja romantiline liin. Sügav filosoofia, mida tõepoolest igaüks mõista ei suudagi.
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Jüri Kallas

Olen seda romaani oma kümme korda lugenud, meeldib, lummab, masendab ja ajab naerma... ning kõik muud emotsioonid lisaks. Sihuke peabki kirjandus ideaalis olema... kahjuks jääb see ideaal enamikele loojatele kättesaamatuks.

Kolm üsna erinevat lugu: ajalooline plaan Pontius Pilatusega, fantasmagooria Wolandi ja tema kaaskonna visiidist 1928. a, Moskvasse ning ülev ja puhas armastuslugu Meistrist ja Margaritast. Parafraseerides Leninit ütleks: «Lugeda, lugeda, lugeda!»

Parim koht raamatus on muidugi lõpus see Pontius Pilatuse lunastuse stseen... ainuüksi selle pärast oleks viis kindel, kuid see on vaid selle suurepäraselt lihvitud teemandi üks üsna pisike tahk.

PS: INIMESED KOGU ULME EI OLE AINULT SF, ULME ALLA KUULUB KA HORROR JA FANTASY! «MEISTER JA MARGARITA» ON PIGEM URBAN FANTASY (LINNAFANTAASIA)... TÕSI RAAMAT ON KIRJUTATUD ENNEM, KUI LEIUTATI TERMIN ISE! JÄRJEKORDNE TÕESTUS TEKSTI GENIAALSUSEST!
Teksti loeti eesti ja vene keeles
kuits

Kui ma seda raamatut esmakordselt lugesin jättis see morfinisti unenäo mulje. Peale seda ma mõtlesin paar päeva selle sisu üle järele ja võtsin raamatu uuest kätte ja lugesin uuesti läbi. Ja oli täiesti teine tunne. Peale seda olen ma paariaastaste vahedega seda veel ja veel lugenud ja iga kord olen enda jaoks midagi uut avastanud. Vist selline peakski üks tõeliselt hea raamat olema.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Kahjuks lugesin "Meistrit ja Margaritat" enne kui mulle mõni muu Bulgakov kätte sai sattuda. Muidu polekski neil teistel väga viga, aga nüüd on latt nii kõrgele saanud, et teised käivad kaugelt alt läbi. "Meistrit ja Margaritat" lugege kord aastas... 1968. aasta tõlkes on romaanist paar juppi välja lõigatud; hiljem lugesin need vene keeles juurde ja leian, et kaotus polnud väga suur.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Henrik Aavik

Ei oska midagi uut lisada hinde 5 pannud arvustajatele. Neile kes vaidlevad teemal kas on ikka ulme või fäntäsi või sürrealism või armastusromaan väidaksin, et tippteostel tihti ei olegi nii kindlat zhanri. Hea lugu on eelkõige inimestest ja nende probleemidest. Teatavasti oli bulgakovi lemmiknäidendiks Faust - ta käis seda vist mingi 43 korda vaatamas. Tundub, et M&M on tema oma käsitlus sellest teemast. Ilgelt hea käsitlus minu arust.
Teksti loeti eesti keeles
Annika Hanson

Esiteks - kui oleks võimalik, annaks 10 punkti. Või sada. Nagunii ei saa punktidega mõõta niivõrd HEAD raamatut. Ja analüüsida pole teda ka mõtet, sest selleks kuluks tunduvalt rohkem ruumi ja aega kui minul käsutada. Ühes aga ühinen eelarvustanu Teaga: kellel iganes tuli haige idee paigutada Bulgakovi "Meister ja Margarita" SF-i küllaltki kitsasse riiulisse...nojah. Hoidun kommentaaridest. Aga neile, kes raamatust esimesel lugemisel mõhkugi aru ei saanud (paistis neid siiski olevat) soovitan soojalt - lugege uuesti! Aasta, viie või kümne pärast, aga lugege. Nii kurbi, nii ilusaid, nii tarku, nii melanhoolseid, nii elujaatavaid, nii häid raamatuid kirjutatakse vähe.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jaanis Tali

Arvustada ei taha. Ei küüni.Esseesid võiks kirjutada või peaks kirjutama. Iga peatüki kohta võiks. ... Aga liigitada ei maksa.Niisuguseid Kirjanikke ei liigitata.Või kui siis koos Hermann Hesse ja Pär Lagerkvisti ja teiste liigitamatutega ...
Teksti loeti vene keeles
Satyros

Üks parimatest raamatutest üldse mida ma tean. Kuiig võib see alguses lugejale segane tunduda. Sellegi poolest on see täielik meistriteos.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Bulgakov on nii mitmeski mõttes huvitav kirjanik. Iseküsimus on, kas antud teos on niivõrd geniaalne, nagu teda sageli tituleeritakse, kuid huvitav on ta sellele vaatamata. Päris viite ei teeni ta ära lihtsal põhjusel: kohatise segase mulje pärast. Ta on üritanud ühte raamarusse sedavõrd mitmekesiseid asju sisse kirjutada, et aeg-ajalt jääb mulje, et materjal on üle autorist enesest. See tähendab, et ta ei tule oma materjaliga toime. Ilmselt on see arvamus küll ainult minul, kuid selline ta kord on. Aga raamat on siiski hea, lugemata ei tasu jätta.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Ilmselt ainuke raamat, millele paneksin 5-palli süsteemis 5+ (ma pole küll väga suur lugeja). See on lihtsalt fantastiline teos, halba nagu polegi midagi öelda. Lugenud olen küll vaid ühe korra, peakski uuesti hankima kuskilt. Umbes nii tahaksin ise kirjutada, kui vaid oskaks.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Nujah, pole aga miskit parata, peab aga kiidulaulu jätkama. Ei ole nõus ühe eelpool kirjutaja arvamusega, et vene keeles (ehk originaalkeeles)lugemine midagi juurde ei anna. Annab ikka kyll. Kes ei usu, oma viga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Maniakkide Tänav

Kahetsen, et ei lugenud seda siis, kui kirjanduse tunnis peale käidi. Teisest küljest - vahest poleks tollal meeldinudki. Nüüd nautisin aga iga sõna.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Üks Suuri Raamatuid... Üks minu lemmikuid ning kahtlemata maailmakirjanduse tippude hulka kuuluv. Paremini lihtsalt sellist teost POLE VÕIMALIK kirjutada -- väga harva arvan ma millegi kohta niimoodi, aga selle teose kohta on see minu meelest nii. Sügava filosofilise sisuga liituvad meisterlikud detailid (kass näiteks). Selles teoses on olemas kõik, mida võib ühelt romaanilt oodata -- üldinimlikud probleemid, armastus, terav ühiskonnakriitika, religioonifilosoofia, lõikav huumor. Kõik see on teostatud hiilgavas kirjanduslikus tehnikas.
Teksti loeti eesti keeles
benomus

Romaan, mis asjatundmatumale võib tunduda üsnagi hüppelise ja abstraktsena. Tegelikult see ka on, kuid teadlikult. Klassika, mis peaks kuuluma iga endast lugupidava lugeja kogusse. Eks kunagi keskkoolis oli see kohustuslik ka ja siis oli lugemiskontrollis metsik mahategemine. Keegi ei vaevunud lugema, see oli ju nii segane ja arusaamatu. Ma ei olegi päris kindel, mispärast see nüüd nii südames on. Võibolla olen targemaks saanud. Oskan hinnata seda, mis hindamist väärt. Kui kellegi see veel lugemata on, siis ta ei ole mu sõber.
Teksti loeti eesti keeles
Avati

Loetud ja üle-loetud ja nii vähemalt kümmekond korda (kui mitte enam).Filosoofiliseks ma seda raamatut ei pea. Poeetiline sobib paremini, kui ühe sõnaga iseloomustada vaja on. Mida enam olen M&M lugenud, seda vähem arvan et sel midagi reaalse/tegeliku maailma kohta öelda on.(Välja arvatud oma konkreetsuses väga hästi edasi antud vene olustiku kohta, kuid see on midagi muud). Öelda tähenduses `ette öelda`, juhtnööre anda. Mitte tähenduses `kirjeldada`. See pole laitus vaid nending ja ei vähenda põrmugi raamatu lugemisväärtust.
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Kender

Selles mõttes, et kes olen mina Bulgakovile mingit hinnet andma.

See on ainus raamat, mis on minuga teinud asju. Piinlik rääkidagi, aga jäägu see omavahele: esimest korda lugedes ma naersin ja hüppasin nagu meeletu. Ühel hetkel avastasin, et seisan alasti aknalaual, raamat käes, röögin, ja loen. See oli see koht, kui nad aknast välja lendasid.

Vahel mulle meeldib mõelda, et kirjanduse põhiline funktsioon ongi eskapistidele eskapismi pakkuda. Nii mõtlen ma just nõrkushetkedel.

Pruugib vaid aga Meister ja Margarita üle lugeda, kui musse voolab mingi saatalikult kaval energia, kui silmad lähevad sulilikult kissi, ja kui peas on selgus: just seda, ja mitte midagi teist, peab üks raamat inimesega tegema.

Aga see on ikkagi kummaline, kui üks mu sõber ütles, et osad lõigud olid nii segased, et ilmselt polnud Bulgakov isegi aru saanud, mis ta tahab teha. Või polnud materjalist üle.

Surelik kahtlustab meeltesegadust ja küündimatust ikka enne Surematu kui enda juures.

ps Morfiinist ja uimastitest aga tuleb rääkida hoopis Pelevini Tsapajevi loo juures.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Eevur Tumm

Nagu iga meie kultuuriruumist pärit enam-vähem normaalse lugemuse ja maitsega isik saan minagi iga lugemiskorraga vaimustuda ja avastada enda jaoks midagi uut. Teksti üllatav sidusus tuli aga minu jaoks välja läbi nende kärbete. Olin lugenud 1968. aasta tõlget ja hiljem perestroika päevil kusagilt need puudu olevad lõigud eraldi leides paistis, et tegemist ongi ebavajalike kohtadega. Meelde jäi umbes mingi nõuka värginduse sotsiaalkriitika, enam-vähem Pikker-sisse-sähvas tasemel. Millegipärast kummitas, kuidas keegi valuutapoes kurgitünni kukkus jms. Aga lugedes hiljem kogu raamatu ühtlaselt üle, selgus, et kõik asetus oma kohale, need lõigud olid vajalikud! Vähemalt minu kogemus näitas, et kahtlustada Bulgakovit ülearuse lisamises on pigem kahtlustaja viga.
Teksti loeti eesti keeles
Heili Kase

See on yx t6eliselt m6nus raamat, mida ikka ja ja"lle lugeda, olgugi et k6igest ei pruugi aru saada. Aga ega Bulgakov seda vist tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles
tess

Hea näide sellest, kuidas tõeliselt hea kirjandus(ja mitte ainult kirjandus) ei vaja klassifitseerimist - suurepärane ka nende jaoks, kes ulmekirjandust näpuotsagagi ei puuduta ja kes ei tule iial selle peale, et seda teost ulmezhanri alla liigitada.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mida muud vääribki suurteos kui mitte viit! Ehk veidi over-hyped tekst, see segas.

Mina kiidusõnu ei lausu. Las igaüks leiab enesele ise Sisu ja Mõtte. Näha aga on, et autor on aastaid higistanud iga sõna kallal, kõike kaalunud.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Ei tahaks hästi uskuda, et mitte keegi Bulgakovist pahasti ei arva. Nad lihtsalt ei julge oma arvamust välja öelda! Mis näitab selgesti, mis inimesed need sellised on. Vot.

Kui väga tahate, siis fantasy. SF? Olge nyyd! Aga minu arust lihtsalt Väga Hea Kirjandus. Selline, mis ei ole mingit žanri. Minu poolest kas või sonett. Sonett proosas, sel juhul.
Abstraktne? Mitte mingil juhul, pigem vägagi konkreetne. Ydini nepilik, hull, nagu kogu nõukogude aeg. Ja samas hull nagu inimesed ikka - või nad siis kunagi teistsugused on olnud. Yldinimlik. Ja, vabandage, parem kui "Faust". Sest inimlikum.

Heal kirjandusel peabki olema inimesele umbes sama mõju kui välgunoolel. Pärast võib isegi elama jääda. Teistsugust kirjandust ei olegi mõtet kirjutada, saati siis lugeda.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Siim Espenberg

Üks väheseid ülikiidetud raamatuid, mis seda ka täielikult väärib. Olen tõsiselt vaimustuses! Kusjuures sellele teosele ei pööranudki minu tähelepanu mitte niivõrd kõik siinsed kiidulaulud, kuivõrd ühe suhteliselt ulmekauge inimese sõbralik soovitus. Eks see ju olegi igasugusest haibist usaldusväärsem. Eh, aga sellele soovitajale olen nüüd tõsiselt võlgu:).
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Sai loetud küll aastate eest, kuid tõenäoliselt ei annaks ka värskelt loetuna madalamat hinnet kui nüüd. Meeldis sedavõrd, et jätan selle kirje siia enda 300. juubeliarvustusena. Küll aga ei hakka ma 45`nda hindajana enam sisu lahkama. Põhjalikud analüüsid ja allusioonid kirjandusvaramu krestomaatiliste teostega leiate raamatukogudest.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Alguses lugesin ma igiammu, mingi 20 aastat tagasi, seda kohitsetud nõuka-aegset kõvakaanelist varianti. Mõnda aega tagasi sai pisteliselt (2-3 osa kokku vist) vaadatud seda vene 10-osalist seriaali. Nüüd lugesin lõpuks täisteksti uuesti läbi.

On hea küll. Olemata eriline vene kirjanduse austaja, pean tunnistama, et "M & M" meeldis mulle algusest lõpuni ja läks koheselt nende raamatute nimekirja, mida paari-kolme aasta tagant hea uuesti üle lugeda.

Neljakümne kuuenda arvustajana pole siin sisust mõtet üldse juttu teha, lisaks on tegu ju maailmakirjanduse klassikaga, mis peaks kuuluma üldhariduse juurde. Peale lugemist ma enam eriti ei imesta, miks kõnealune teos on avaldanud sügavat muljet loendamatule hulgale inimestele ja olnud inspiratsiooniallikaks teistele teostele (Rolling Stones, "Sympathy for the Devil" jne.).

Võimas ja vapustav. Soe soovitus kõigile, kes veel seda meistriteost lugenud pole: tehke seda ometi.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Raamat, mida pole mõtet lugeda ilmselt liiga noorena (muidugi on see väga individuaalne) ja mille puhul tuleb kindlasti kasuks ka keskmiselt parem piibliloo tundmine, kui siin ateistlikul Maarjamaal kombeks on. Rääkimata 1920.-30. aastate NSV Liidu olude vähesestki tundmisest.
Aga ilmselt võiks nautida ka täiesti ilma eelteadmista, tõeliselt meisterlik (ja muidugi ka margariitalik!) tekst.
Eriliseks lemmikuks oli mõistagi must kass ja tema trikid.
Teksti loeti eesti keeles
x
Bix Pokupoeg
17.10.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Bix Pokupoeg

Oh miks küll miks, kapten...

Progressi pärlitega, mille hulka tuleb lugeda klaksid, laitmatu postiteenus ja rassiline võrdõiguslikkus õnnistatud kettamaailma trügib enne oma õiget aega veel üks moodsa ajastu laps - raudtee. Rahvas on vaimustuses, härra Kuningas loob raudteekompanii, 1200 kilomeetrit rööpaid pannakse maha selleks, et Alumine Kuningas tagasi trooni alla toppida ja kõik annetavad lahkelt orbudele ning leskedele, keda on terve raamatu peale siiski vähevõitu, kuna ükski hea tegelane raamatus ei suuda korralikult oma otsa leida. Isegi Isand Vetinari abiga mitte. Samas tagurlikke hambuni relvis päkapikke langeb nagu loogu.

Vaimukus on kadunud! Stiil on kadunud! Lühikeste ja teravate ütlemiste asemel on pikkadest lausetest ja lõikudest monotoonne jutustamine, mis kulgeb läbi sündmuste üsna sama sirgjooneliselt nagu Uberwaldi raudtee. Ja on nähtavasti sama kiirustades kokku visatud.Kaks sellepärast, et Pratcheti austajana lugesin raamatu siiski läbi. Aga tema IEN Dibbleri mõttemalliga suguvõsal võiks veidi häbi olla küll.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

On Kettamaailm.
On Sam Vimes, vahtkonna kapten, hertsog, tahvlipühkija, Sam Juuniori isa ja muidu kõikvõimalike supervõimetega kangelane, kes peab oma kalli kaasa tahtel pisut puhkust võtma ning oma maavaldustesse (mida ta varem ihusilmaga näinud pole) sõitma.
On kahjuritest (jänesed) toituvad kahjurid (härjapõlvlased), kes on kõigile pinnuks silmas, kuna nad räägivad arusaamatut keelt ning kipuvad jäneste puudumisel näppama kanu ja kõike muud, mis nende ülimalt räpaste ning haisvate näppude külge jääb.
Sam Vimesi õnneks ei pea ta äkki esikohale tõusnud hertsogirollis paari päevagi piinlema enne kui toimub Mõrv ning Vahtkonnakapten peab Hertsogilt tüüri üle võtma.

Seda raamatut lugedes oli mul kogu aeg kahtlane TUNNE. See tunne sai kinnituse hetk tagasi kui ma raamatu BAASi sisestamiseks tema originaali pealkirja uurisin. Sinna juurde oli nimelt pisikeses kirjas ja ainult advokaatidele mõistetavas keeles kirja pandud, et härra Pratchett on tõepoolest lubanud seda raamatut enda nimel välja anda.
Jah, juba lugedes oli selge, et kuigi siin-seal on tunda Pratchett`i korrigeerivat kätt, siis enamiku sellest loost on jutustanud keegi, kelle jutustamisoskus ei küüni mitte kõrgemale meie enda paljukirutud Algernoni ja/või Reaktori autorite omast. Keegi on Terry Pratchetti varasemad teosed mikserist läbi lasknud, uued seiklused välja mõelnud ning siis vanameistri käest kaubamärki lunima läinud. Siin-seal TUNDUB, et ka Pratchett on midagi kirjutanud. Eriti nendes kohtades, kus vanad abielumehed kurdavad, kuidas nende naised sunnivad neid vastu tahtmist kauem elama (peekoni asemel juurvilja närides) kui hädapäraselt vaja oleks.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Tiffany saab kolmteist.
See on just selline iga, kus noored neiud jagavad oma sõbrad tavalisteks ja "erilist sorti" sõpradeks. Samuti ei suuda nad vastu panna tantsule isegi siis, kui tantsitakse salaja pimedas ja ilma kuuldava muusikata.
Kuna noor neiu alles avastab, et mehed ja naised on sisemiselt palju rohkem erinevad kui väliste tunnuste järgi oodata võiks, siis ei oska ta midagi mõistlikku pihta hakata ka ootamatu austajaga, kelleks on vana talvetegija ise. Loomulikult on vanad nõiad eesotsas ERITI kogenud Nanny Ogg`iga valmis õpetama igasuguseid nõkse, kuidas üks naisterahvas saab tüütu kavaleri nööri mööda käima panna, aga need ei taha hästi töötada külma loogika ning veel külmema (et mitte öelda jäämägise) jäärapäisuse vastu.
Loomulikult ei lase ülejäänud nõiad ennast sellisest pisiasjast, nagu eesootav maailma lõpp, häirida ning punuvad oma isiklikke intriige rahumeeli edasi. Seekord siis teemaks küsimus, et kas võlumine on kõrgem kunst kui nõidus ning kui palju boffot on ühele nõiale vaja, et see TÕELINE nõid olla.

Pratchetti huumorisoon on ajapikku kulunud mahedamaks ning rohkem inglaslikuks. Jalaga tagumikku naljadel kohta ei ole (hea küll, korra ikka antakse jalaga tagumikku, aga pieteeditundega kirjanik libiseb sellest faktist hästi delikaatselt üle).
Jutustamisoskus on autoril loomulikult kadestamisväärne ning põnevust jätkub raamatu lõpuni. Loomulikult jutustatakse meile järjekordselt ümber vana head Persephone müüti, aga seda tehakse hästi ning tulemus on lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Kummardus autorile, kes on suutnud luua omapärase maailma, kus asjad käivad enam-vähem samamoodi nagu meie maailmas, aga vähemalt näivad uskumatud ja huvitavad.

Süžee kirjeldamisega ei pea ma ennast, tänu eelkõnelejatele, jälle vaevama hakkama. Eelmises raamatus kirutud ajalise kaleidoskoobi kasutamine selles raamatus nii palju ei häirinud, kuna esiteks oli sissejuhatavat ja kohustuslikku ajalugu, mida jutu vahele topiti, oluliselt vähem ning kõik vahelugemised olid seekord enam-vähem korralikult märgistatud. Väikestele loogikaapsudele on juba eelpool tähelepanu juhitud, mina lisaks siia enda jaoks kõige absurdsema asja - trümmist väljahiivatud hiiglasliku õlletoobri, mis jäeti sobivasse kohta köie otsa rippuma samal ajal kui laevameeskond teise laeva paljakskoorimist plaanis. Sinna juurde oleks sobinud kasvõi mokaotsast poetatud selgitav lause, et ahned laevnikud tahtsid potentsiaalsele saagile trümmis ruumi teha vms, aga laeva juhitavusele mõjub kole halvasti kui midagi suurt ja rasket on trümmist tekile tõstetud. Seda ei tehta keset merd manööverdamise ajal. Ega ma muidu ei viriseks kui autori enda jaoks meresõidu autentne kujutamine nii oluline poleks olnud.
Samuti ei mahtunud mulle pähe, et miks oli vaja nende neetud toolide jaoks puusepp nii mitmekordselt üle maksta, et toolid ennetähtaegselt valmis saaks kui seejärel toolid lihtsalt panipaika oma aega ootama pandi. Jne.

Teine pisike nõrkus oli raamatu lõpus. Kõik eelnevalt punutud intriigid seoti lõpus "suure pauguga" ühte sõlme kokku. See segas enamiku liinide puhul mängu ilu nautimist, kuna üks suur lahendus varjutas erinevate plaanide mänguilu (kümme miss world finalisti ühes toas EI OLE kümme korda ilusam kui üks miss Kesiganes eraldi vaadatuna). Samuti oli lõpplahendus kirja pandud kiirustades ning jättis emotsionaalselt lahja mulje. Kui raamatul olidki mingid mahulised piirid, siis oleks võinud sissejuhatuse pealt kokku hoida ja lõpplahendust värvikamaks kirjeldada.

Aga kuna hoolimata kõigist pisipuudustest oli tegemist nauditava lugemisvaraga, siis saab autor teenitult viie kirja. Väikese miinusega küll, aga arenemisruumi peab ju ka jääma.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Sisu on eelpoolkommenteerijad juba ära rääkinud, seega rohkem spoilerdama ei hakka.Mind häiris alguses veidi autori armastus ajakaleidoskoopi kasutada. Nii mõnigi kord ei olnud aru saada, mis ajahetke parajasti kirjeldatakse ja mis järjekorras sündmuses toimuvad. Jutu edenedes jäi sellist trikitamist vähemaks ja need "interlüüdiumid" olid korralikult märgistatud ja asjakohased vahelugemised.Maailm oli viimase peal, tegelased vahvad, sündmused kerisid korralikult - miks siis ikkagi neli. Noh eks see neli ole hästi rasvane, aga päris viiest jääb veidi puudu. Võib-olla oleks oodanud lõpplahenduselt veidi rohkem kelmikust. Locke ei sobinud sinn dramaatilisse rolli, kuhu autor teda päris lõpus toppida üritas. Ja see maailmapäästmine kukkus ka tegelikult üsna haledalt välja - kujutage ise endale ette kelmi, kes tuleb ja ütleb, et jah, olen petis, aga nüüd peate te kõik mind uskuma!Jääme siis lootma, et tuleb veel vint vindi vint järgmiste lugudega siia peale ja siis saab oma hindekotirauad laiemalt lahti venitada.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Kas jumalad karistavad mind kui ma lajatan sellele sõnnikutellisele ühe pärast esimese kolme peatüki läbisirvimist.(Lugeda neid ei suutnud - tunnistan ausalt)
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Keegi (kindlasti minust targem ja kogenum) inimene kirjutas Terry Pratchett`i kohta, et temal ilmuvad head ja väga head raamatud vaheldumisi. Viimasel ajal on too terava keelega härrasmees oma vaimutöö üllitamise tempo pisut aeglasemaks võtnud (või siis vähem head asjad vahepealt enesetsensuuri korras välja rookinud).

See raamat on Päris Hea. Isegi Terry Pratchett`i enda mõõdupuuga võttes.

Terry Pratchett`il on kombeks igas oma raamatus võtta üks moodsa maailma imeviguritest ja see siis kettamaailma kõvepeeglisse panna. Seekord saab oma koosa kätte Kuningas Jalgpall, kes, nagu selgub, pole küll alasti, kuid vajab siiski mikrorõngasriidest alusp... st. lisavarustust.
Läbi aegade on Ankh Morpokis mängitud jalgpalli, millel on reeglid ütlevad, et mängu võidab see võistkond, kes lööb värava või vähemalt midagi, mida võib väravaks pidada. Näiteks vastasmeeskonda. Kuna väravaid lüüakse tõeliselt harva, siis enamasti selgitatakse võitja välja selle järgi, kumb meeskond pärast mängu rohkem elus on. Või siis ühes tükis. Nüüd aga soovib Isand Vetinari kontrollimatut kontrollima hakata ning nii juhtubki, et Nähtamatu Ülikool leiab ennast võistlemas ülejäänud linna kõige jõhkramatest tüüpidest kokku pandud võistkonnaga selle nimel, et "jalgpall" saaks uued reeglid ning muutuks tõeliseks jalgpalliks.
Teine tegevusliin keerleb ümber kummalise üliandeka noormehe, kes Isand Vetinari isiklikul palvel on Nähtamatusse Ülikooli küünlaniristajaks palgatud. Noormehe ülesandeks on olla sõbralik, koguda väärtust ning saada kohaseks. Kusagil on keegi, kes kavatseb hinnata KUI väärtuslikuks ja kohaseks suudab see noormees saada. Ja kas ta suudab mõnel tolgusel pea MITTE otsast rebida.

Terry Pratchetti puhul on kindel, et pea igas tema raamatus on keegi sihikindel ja kaljukõva tahtejõuga naisterahvas. On äpu, kes saab kangelaseks. On mõni ilus ajudeta blondiin, keda preili kaljukõva kadestada saab jne. On tunda, et see teatritrupp on autorit hästi teeninud ning iga järgmine lugu paneb samad näitlejad lihtsalt uutesse kostüümidesse. Kui sellest pisiveast mööda vaadata, siis on tegemist igatahes korraliku lugemisega ning kes viitsib võib isegi mõne koha peal autoriga kaasa mõelda veidi igavikulisematel teemadel kui lektroloogia (teadus vooditest ning nendes magamisest).
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Ma saan aru, et tegemist on viimase raamatuga, mille Pratchett suutis kirjutada ning nüüd on siis see ka eesti keeles välja antud.Naerda sai. Isegi põnev oli, kuigi olles läbi lugenud KÕIK selle härrasmehe eesti keelde tõlgitu (erandiks vist Johnny pommilugu), kippus minu mõte mitmes kohas tekstist ette jooksma. Ja see võttis üllatusmomenti maha.Aga see deus ex machina (ehk siis kuld arvutist, kui eesti keelde tõlkida) ei sobinud kohe kuidagi sinna lõpu järele.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Igal mehel on tema 15 minutit kuulsust. Ja igal Hollywood`i filmil on tema 20 viimast minutit.
Need viimased 20 minutit on suvalises märuli(ja mitte ainult)filmis täidetud ohjeldamatu löömingu ja lammutamisega. Kui enne veel kuulipildujatel kassette vahetati, siis nüüd on kuulipilduja lint möbiuse leheks keeratud ning sõrme pole vaja päästiku pealt ära võttagi.
Nagu ülal juba mainitud, lõpp on siirupiselt magus. Ja see siirup on vähemalt korra juba kellegi seedekulgla läbinud.
Mina ei ütleks, et see triloogia on lõpetatud. Sama hästi võiks pidada valmis ja lõpetatuks härra Jordani "Maailma silma". Lahing on läbi, aga sõda on alles noor. Ainus, mille poolest J.A. Jordanist kavalam on, on ajaline mõõde. Bayaz ja Khalil võivad oma järgmise portsu viisakusi vahetada umbes-täpselt samal ajal järgmisel sajandil. Siis kui linnad on jälle üles ehitatud, rahvastik juurde kasvanud ning tühja tooli eesmärk suletud ringis edukalt ära unustatud.
Minu poolt siiski neli - täiesti aus ning ilma lisanditeta.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Parem kui eelmine osa. Kui esimese osa hinne neli oli väikese miinusega, siis siinkohal on nelja taga rasvane pluss. Päris viie jätaks veel reservi.
Sisust on ülalpool piisavalt palju kirjutatud. Tegelased arenevad hästi ning õiges suunas. See tähendab, et veel natuke ning ma isegi usun, et säherdused eksemplarid tõepoolest olemas on. Dan Clokta värvikuse vastu ülejäänud jabur teelaudkond loomulikult ei saa, aga nad vähemalt üritavad.
Vere ja muude igas suunas lendavate kehavedelikega on selline lugu, et teatud kogusest alates pole nagu enam vahet. Et kas Suur Sangar lödistas endast välja ühe või kaks ämbrit punamusta ollust ei muuda ju sisuliselt midagi. Siinkohal tuleb mul ikka meelde Alien 1 ja Alien 2 filmid, kus ÜKS koll (peidus olles) suutis palju enam õõva tekitada kui sada tükki, kes pidevalt mööda ekraani ringi siblisid.
Süžee jookseb paremini kui esimeses osas. Loomulikult aitab kaasa, et mootor on käima löödud ning puudub vajadus niisama jahmerdamist meedia tippsündmusena serveerida. Madinaks läheb ja enamasti on seal ka sügavam põhjus kui lugeja potentsiaalse igavuse peletamine kahe jutustava peatüki vahel.
Kui esimene raamat seostus mul filmiga, siis teise puhul on pigem tunne, et tegemist on MMMM`ga (massiivse multimeeste mänguga). Kirjad kaugelt lahingutandrilt läbi vaenlase piiramisrõnga tulevad e-postiga ning kindluse keskel asub müügiautomaat, millest saab münte sisse loopides osta kive, palke, mörti, relvi ja palgasõdureid. Loomulikult on tal alati ka vahetusraha käepärast. Kõigi rännumeeste taskud on sama avarad nagu Guybrush Treepwood`il (Monkey Island series, kui kellegil kell helisema ei hakanud) ning isegi kuristikku kukkumise järel on alles kõik vibud, nooled ja mõõgad. Ma usun kui shankad oleks ühe kahest armastajapaarist seal koopas õnneks võtnud, siis oleks teine ohates taskust laia labida välja tõmmanud, et lubatud matusetalitus nagu kord ja kohus läbi viia.
Aga see kõik on köömes, sest hea meelelahutus on tänapäeval jumal ning J.A. teeb kõik, et olla tema prohvet.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

XX sajandi rebane oli esimene mulje raamatust, mille tütar mull jõulude eel pihku pistis. Kindla eesmärgiga, et kui esimene osa on hea, siis järgmised lunastatakse lugemiseks välja juba papa rahakoti kaudu.
Ülalarvustajad on olulise sisu (nii palju kui seda triloogia esimesse osasse mahtus) juba lahti seletanud ning enam-vähem niisama vähe teda raamatus oligi. Suured sõjad põhjas ja lõunas alles valmistasid ennast ette ning vahepealset aega pidid täitma (veel) kohaliku tähtsusega löömamehed. Sest kui veri ei voola, siis pole ju tänapäeva fantaasiahuvilisel midagi lugeda.
Sellised raamatud ei sisalda kaarte, kuningate sugupuid, ega kasutatud keelte sõnastikke. Milleks? Kas te olete mõnes Hollywood`i filmis näinud ekraanil mõnda maailmakaarti? Raamatu stseenid on üles ehitatud kõigi filmitööstuse kaanonite kohaselt, kus põhirõhk on lopsakatel detailidel. Tervikpilt on selle kõrval vähemoluline kui mitte suisa olematu. Raamatu esimeses pooles oli mul tihti tunne, et üks pilt järgneb teisele ning, kuigi tegelased on ju samad, on erinevad kaadrid pärit otsekui erinevatest maailmatest. Sest ei sündmustel ega tegelastel ei ole lihtsalt võimalik areneda selles suunas ja säärase kiirusega nagu autoril tegevuse püsti hoidmiseks vaja on.
Tegelaste osas jäi mulje kahetiseks. Mõned karakterid (näiteks dan Clokta) võisid küll olla veidi ühekülgsed, kuid siiski piisavalt huvitavad. Suur enamus teisi tegelasi tundus olema kui ühe vitsaga löödud. Täpselt sama huumorimeel, ülbe üleolek ning teatraalne poosetamine. Selline kuvand sobib nagu rusikas silmaauku mõõgavõistluse jaoks treenivatele noortele kukekestele, kuid tekitas kohutavat võõrastust Esimese Maagi juures. Ei saa võtta tõsiselt sisuliselt maailma loomisest saadik Gandalfi mänginud võlurit, kes talle külla tulnud barbarikuningaga lihtsalt niisama ärplema hakkab.
Aga nende jaoks, kes tahavad lihtsalt mõne pimeda talveõhtu mõtlevamat ajupoolt (või laiekraaniga kodukino) sisse lülitamata mööda saata, on tegemist täiesti sobiva lugemismaterjaliga.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

On kahekümne esimese sajandi lõpp. Noor Anaximandros teeb sisseastumiseksamit Akadeemiasse - asutusse, mis on ühteaegu ühiskonna kõige kõrgem õppeasutus ning kõrgeima võimu kandja. Oma võimaluse eest sinna kandideerida, peab Anaximandros tänama oma juhendajat, Periclest. Eksami teemaks on Anaximandros valinud Adam Forde`i eluloo.

Tegelikult ongi Adam Forde selle raamatu üks peategelastest. Kui mitte öelda, et see kõige peamine tegelane. Eksamineerijate poolt etteantud põhjalikkusega lahatakse mehe poolt sooritatud (kuri?)tegusid, tema üle peetud kohtumõistmist ning sellele järgnenud vangistust. Võttes pakutud kahest valikust (surm siin ja kohe versus elu laboris igavese katsealusena) vähem viletsa saab Adam endale "kongikaaslaseks" tehismõistusega androidi - Art`i ning veedab oma ülejäänud elupäevad temaga.

Nagu ajaloolastele omane, ei huvita eksamineerijaid mitte sündmused, vaid ajendid, mis viisid kirjeldatud sündmusteni. Adam Forde elu lõppvaatus (mida hoitakse kiivalt saladuses nii lugeja kui ka kõigi teiste Akadeemiasse mittekuuluvate eest) muudab tervet maailma rohkem kui enne Adama sündi peetud kolmas ilmasõda. Seetõttu püütakse tungida Adam Forde mõttemaailma kõige sügavamatesse soppidesse, et mõista teda ning tema tegude ajendeid.

Raamat on lühike ning lööv. Kaasaelamine Anaximandrose sisseastumisvaevustele asendub sujuvalt kaastundega Adam Forde vastu ning mõlemad emotsioonid juhitakse autori poolt oskuslikult täisgaasiga üle võlli. Puänt on võimas ning tekitab tahtmise kogu raamat uuesti läbi lugeda. Nüüd siis juba uute "ilmsikstulnud asjaolude" valguses.

Eraldi tahaks ära märkida minu hämmastust, mis mind valdas kui ma pidin (jupp aega peale eestikeelse versiooni ilmumist) nii teose, kui ka selle autori ise BAASi sisestama.
Teksti loeti eesti keeles