Alguses ma arvasin, et umbes kusagilt kolmandast raamatust hakkab see seeria parasjagu kiiva kiskuma. Nüüd kus ma parasjagu loen seda sarja ca neljandat korda (kuna kaheksas raamat peaks ilmuma 20. oktoober, 1998 ning asjad vajavad mõningast meeldetuletamist) pean ma tunnistama, et mõnes mõttes on see üllitis isegi parem, kui kolm eelmist. Esimeste kordade juures tegi asja raskeks see, et osa teksti oli suurelt määralt kahemõtteline ning seletati lahti alles hilisemates teostes. Jordani miinuseks võiks lugeda seda, et ta on proovinud kirjutada n.ö. pereraamatut, nundides maha kõik kahtlase väärtusega seigad, kui SISU juures see ei häiri, eriti kui oled juba tema ümberaugu stiiliga harjunud. Teine miinus on vahest see, et ta kipub ennast kordama, kasutades äärmiselt piiratud hulka väljendeid (näiteks esineb kõikidel naisterahvastel raamatus tungiv vajadus igal võimalusel *sniff*-da). Õnneks on raamatul siiski tõsine uba sees ning süzhee on oluliselt rohkem arendatud, kui enamustel selle ala kirjanikel. Ausalt öeldes näiteks Tolkieni teostes ma pean suureks miinuseks seda, et ta ei proovi tegelaskujudele anda mingisugust personaalsust (väljaarvatud näiteks Kääbik, kuid see oli kirjutatud hoopis teise lugejaskonna tarvis). Parima tulemuse oleks andnud ilmselt selline olukord, kus Jordan on mõelnud välja stoori ning backgroundi ja Tolkien oleks võtnud storytellingu oma kraesse. Vaatamata sellele pean tunnistama, et kui inimene suudab selles veidrast koorikust läbi närida on sees VÄGA hea jutt. Omaoodi nagu "tainted saidin". Üldine sisu hakkab pihta eelmise raamatu lõpust, kus Rand on Callandori Tear-st kätte saanud ning avastanud, et Draakonirahvas on tegelikult Aielid. Pärast seda, kui erinevad fraktsioonid on proovinud talle raskelt tuupi teha otsustab ta, et aeg on hakata ise mehetegusi tegema. Uurides vanu ettekuulutusi ning kasutades veel muidki käepäraseid vahendeid asub ta teele Rhuidean-i poole. Rhuideanis märgistatakse ta lõplikult kui Car''a''Carn ehk Aieli pealikute pealik (mis aga osadele Aielitele suuremat ei istu ning mis viitab järgnevas raamatus algavale suuremale kodusõjale). Stseenid Rhuideanist on tõeliselt meeldejäävad ning heidavad mõningast valgust Aielite ja Rändava Rahva minevikule. Lõpuks mängib Lanfear Randile pihku oma "liitlase", Asmodeani, kes on sunnitud Randi õpetajaks hakkama. Teise liinina raamatud läheb Perrin Two Riversisse korda majja lööma Whitecloak-d ning Trollocid on seal märkimisväärse agarusega laamendama kippunud ning maailma näinud juhti kodupiirkonnal hädasti vaja. Uue tegelasena ilmub selle liini peal platsi Slayer, kes tundub olevad segu Luc-st (Tigraine vend) ja Isam-st (Lan-i poolvend). Tegemist on ilmselegelt eelmistes raamatutes vihjatud Dark Prophecy tegelasega. Üsna meeldejääv tegelisnski, kes Two Riversis üsna kahepalgeliselt palju tolmu üles keerutab.
