Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robert Jordan ·

The Shadow Rising

(romaan aastast 1992)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
8
0
1
0
1
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (10)

Yks. Jah, t@esti, yks. Yldiselt ma yhte ei pane, kui raamat pole otsene plagiaat v@i lihtsalt loetamatu. See raamat pole Tolkieni pealt otseselt maha kirjutatud nagu seeria esimene raamat ja lugeda nagu synnib, kuigi vaevaliselt. Häda on selles, et raamat käib närvidele. Kõik peategelased käituvad nagu 4-aastased lapsed. Noh, kamp talulapsi võivad ju nii käituda kui nad oma karjamaalt äkki linna sattusid. Aga selleks raamatuks on neil juba 3 raamatut seiklusi seljataga. Peategelased pole ainult sotsiaalselt vähearenenud lapsed vaid ka kõige vastikumate stereotüüpide järgi käituvad lapsed. Iga kord, kui yks meestegelane teatas, "ei mina saa naistest aru," või kui üks naine ütleb, "need mehed on kõik lollpead," pidin end tagasi hoidma, et mitte raamatut nurka visata. Tegelaste mõtted liiguvad umbes nii: "Hmm, X on mu lapsepõlvesõber ja praegu ajavad mind taga igasugused koletised ja mustad monstrumid. Ega ma ikka oma lapsepõlvesõpra usaldada ei saa..." Ah jaa, see seeria on VÄGA PIKK ja ei kavatse kunagi ära lõppeda. Read at your own risk.
Teksti loeti inglise keeles

Mnjahh.. Siit maalt hakkab too seeria Jordanil yle pea kasvama ja venima. Kurb. Samas, esimesed kolm raamarut on piisavalt head, et neil kes neid lugenud on ilmselt raskusi pidama saamisega. Ja ega ta nyyd nii hull ka ei ole et yldse lugeda ei kõlbaks.
Teksti loeti inglise keeles

Alguses ma arvasin, et umbes kusagilt kolmandast raamatust hakkab see seeria parasjagu kiiva kiskuma. Nüüd kus ma parasjagu loen seda sarja ca neljandat korda (kuna kaheksas raamat peaks ilmuma 20. oktoober, 1998 ning asjad vajavad mõningast meeldetuletamist) pean ma tunnistama, et mõnes mõttes on see üllitis isegi parem, kui kolm eelmist. Esimeste kordade juures tegi asja raskeks see, et osa teksti oli suurelt määralt kahemõtteline ning seletati lahti alles hilisemates teostes. Jordani miinuseks võiks lugeda seda, et ta on proovinud kirjutada n.ö. pereraamatut, nundides maha kõik kahtlase väärtusega seigad, kui SISU juures see ei häiri, eriti kui oled juba tema ümberaugu stiiliga harjunud. Teine miinus on vahest see, et ta kipub ennast kordama, kasutades äärmiselt piiratud hulka väljendeid (näiteks esineb kõikidel naisterahvastel raamatus tungiv vajadus igal võimalusel *sniff*-da). Õnneks on raamatul siiski tõsine uba sees ning süzhee on oluliselt rohkem arendatud, kui enamustel selle ala kirjanikel. Ausalt öeldes näiteks Tolkieni teostes ma pean suureks miinuseks seda, et ta ei proovi tegelaskujudele anda mingisugust personaalsust (väljaarvatud näiteks Kääbik, kuid see oli kirjutatud hoopis teise lugejaskonna tarvis). Parima tulemuse oleks andnud ilmselt selline olukord, kus Jordan on mõelnud välja stoori ning backgroundi ja Tolkien oleks võtnud storytellingu oma kraesse. Vaatamata sellele pean tunnistama, et kui inimene suudab selles veidrast koorikust läbi närida on sees VÄGA hea jutt. Omaoodi nagu "tainted saidin". Üldine sisu hakkab pihta eelmise raamatu lõpust, kus Rand on Callandori Tear-st kätte saanud ning avastanud, et Draakonirahvas on tegelikult Aielid. Pärast seda, kui erinevad fraktsioonid on proovinud talle raskelt tuupi teha otsustab ta, et aeg on hakata ise mehetegusi tegema. Uurides vanu ettekuulutusi ning kasutades veel muidki käepäraseid vahendeid asub ta teele Rhuidean-i poole. Rhuideanis märgistatakse ta lõplikult kui Car''a''Carn ehk Aieli pealikute pealik (mis aga osadele Aielitele suuremat ei istu ning mis viitab järgnevas raamatus algavale suuremale kodusõjale). Stseenid Rhuideanist on tõeliselt meeldejäävad ning heidavad mõningast valgust Aielite ja Rändava Rahva minevikule. Lõpuks mängib Lanfear Randile pihku oma "liitlase", Asmodeani, kes on sunnitud Randi õpetajaks hakkama. Teise liinina raamatud läheb Perrin Two Riversisse korda majja lööma Whitecloak-d ning Trollocid on seal märkimisväärse agarusega laamendama kippunud ning maailma näinud juhti kodupiirkonnal hädasti vaja. Uue tegelasena ilmub selle liini peal platsi Slayer, kes tundub olevad segu Luc-st (Tigraine vend) ja Isam-st (Lan-i poolvend). Tegemist on ilmselegelt eelmistes raamatutes vihjatud Dark Prophecy tegelasega. Üsna meeldejääv tegelisnski, kes Two Riversis üsna kahepalgeliselt palju tolmu üles keerutab.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle tundub, et autor suudab oma loodud maailma päris hästi ohjes hoida. Igatahes ei oska ma siin näha märke sarja üldisest allakäigust. Pigem tundus pärast eelmise osa lõputut Tearis kükitamist ja paleeintriigide punumist päris värskendav jälle välja laia maailma pääseda. Eks näis, kas järgmine osa tuleb halvem.
Teksti loeti eesti keeles

Siiamaani loetutest oli see osa küll kõige parem. Polnud mingeid märke eelmiste arvustajate märgatud üldisest allakäigust. Vastupidi, asi läks järjest huvitavamaks. Samuti on tugev liialdus võrrelda Jordanit Tolkieniga. Kui Jordan üldse kuskilt mõjutusi on saanud, siis on see kahtlemata Frank Herberti "Düün". Võibolla ka mingil määral ladina - ameerika seebisarjad. Aga Düüniga sarnaneb see Wheel of Time ikka päris kõvasti. Aielid - fremenid, Dragon Reborn - Kwisatz Haderach, Aes Sedai - Bene Gesserit jne. Peale kolmanda osa pisut tüütavat finaali oli tõeline värskendus, kui tegelased kõik eri suundadesse jälle laiali läksid. Ja ülekaalukamalt kõige vastikumaks tegelaseks, kes jätab trollocid, myrddraalid, Forsakenid, Padan Faini ja Baalzamoni kaugele seljataha on muutunud Nynaeve. Jordan kujutab päris andekalt jubedat vanatüdrukut, kes tegeleb ainult vingumisega ja oma patsi täiest jõust sikutamisega. 99 % Nynaevele pühendatud lehekülgedest on täidetud pideva irina, solvunut mängimise ja lõputu, tapvalt tüütu vingumisega. 1% on pühendatud Warder Lani järele õhkamisele. Kusjuures Nynaeve on ainult umbes 23 - 24 aastat vana. Aga kui Nynaeve lehekülgedele mitte tähelepanu pöörata, siis teiste tegelaste juhtumised on piisavalt huvitavad, et ennast üsna mitmeks õhtuks unustada.
Teksti loeti inglise keeles
x
Bix Pokupoeg
17.10.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Oh miks küll miks, kapten...

Progressi pärlitega, mille hulka tuleb lugeda klaksid, laitmatu postiteenus ja rassiline võrdõiguslikkus õnnistatud kettamaailma trügib enne oma õiget aega veel üks moodsa ajastu laps - raudtee. Rahvas on vaimustuses, härra Kuningas loob raudteekompanii, 1200 kilomeetrit rööpaid pannakse maha selleks, et Alumine Kuningas tagasi trooni alla toppida ja kõik annetavad lahkelt orbudele ning leskedele, keda on terve raamatu peale siiski vähevõitu, kuna ükski hea tegelane raamatus ei suuda korralikult oma otsa leida. Isegi Isand Vetinari abiga mitte. Samas tagurlikke hambuni relvis päkapikke langeb nagu loogu.

Vaimukus on kadunud! Stiil on kadunud! Lühikeste ja teravate ütlemiste asemel on pikkadest lausetest ja lõikudest monotoonne jutustamine, mis kulgeb läbi sündmuste üsna sama sirgjooneliselt nagu Uberwaldi raudtee. Ja on nähtavasti sama kiirustades kokku visatud.Kaks sellepärast, et Pratcheti austajana lugesin raamatu siiski läbi. Aga tema IEN Dibbleri mõttemalliga suguvõsal võiks veidi häbi olla küll.
Teksti loeti eesti keeles

On Kettamaailm.
On Sam Vimes, vahtkonna kapten, hertsog, tahvlipühkija, Sam Juuniori isa ja muidu kõikvõimalike supervõimetega kangelane, kes peab oma kalli kaasa tahtel pisut puhkust võtma ning oma maavaldustesse (mida ta varem ihusilmaga näinud pole) sõitma.
On kahjuritest (jänesed) toituvad kahjurid (härjapõlvlased), kes on kõigile pinnuks silmas, kuna nad räägivad arusaamatut keelt ning kipuvad jäneste puudumisel näppama kanu ja kõike muud, mis nende ülimalt räpaste ning haisvate näppude külge jääb.
Sam Vimesi õnneks ei pea ta äkki esikohale tõusnud hertsogirollis paari päevagi piinlema enne kui toimub Mõrv ning Vahtkonnakapten peab Hertsogilt tüüri üle võtma.

Seda raamatut lugedes oli mul kogu aeg kahtlane TUNNE. See tunne sai kinnituse hetk tagasi kui ma raamatu BAASi sisestamiseks tema originaali pealkirja uurisin. Sinna juurde oli nimelt pisikeses kirjas ja ainult advokaatidele mõistetavas keeles kirja pandud, et härra Pratchett on tõepoolest lubanud seda raamatut enda nimel välja anda.
Jah, juba lugedes oli selge, et kuigi siin-seal on tunda Pratchett`i korrigeerivat kätt, siis enamiku sellest loost on jutustanud keegi, kelle jutustamisoskus ei küüni mitte kõrgemale meie enda paljukirutud Algernoni ja/või Reaktori autorite omast. Keegi on Terry Pratchetti varasemad teosed mikserist läbi lasknud, uued seiklused välja mõelnud ning siis vanameistri käest kaubamärki lunima läinud. Siin-seal TUNDUB, et ka Pratchett on midagi kirjutanud. Eriti nendes kohtades, kus vanad abielumehed kurdavad, kuidas nende naised sunnivad neid vastu tahtmist kauem elama (peekoni asemel juurvilja närides) kui hädapäraselt vaja oleks.
Teksti loeti eesti keeles

Tiffany saab kolmteist.
See on just selline iga, kus noored neiud jagavad oma sõbrad tavalisteks ja "erilist sorti" sõpradeks. Samuti ei suuda nad vastu panna tantsule isegi siis, kui tantsitakse salaja pimedas ja ilma kuuldava muusikata.
Kuna noor neiu alles avastab, et mehed ja naised on sisemiselt palju rohkem erinevad kui väliste tunnuste järgi oodata võiks, siis ei oska ta midagi mõistlikku pihta hakata ka ootamatu austajaga, kelleks on vana talvetegija ise. Loomulikult on vanad nõiad eesotsas ERITI kogenud Nanny Ogg`iga valmis õpetama igasuguseid nõkse, kuidas üks naisterahvas saab tüütu kavaleri nööri mööda käima panna, aga need ei taha hästi töötada külma loogika ning veel külmema (et mitte öelda jäämägise) jäärapäisuse vastu.
Loomulikult ei lase ülejäänud nõiad ennast sellisest pisiasjast, nagu eesootav maailma lõpp, häirida ning punuvad oma isiklikke intriige rahumeeli edasi. Seekord siis teemaks küsimus, et kas võlumine on kõrgem kunst kui nõidus ning kui palju boffot on ühele nõiale vaja, et see TÕELINE nõid olla.

Pratchetti huumorisoon on ajapikku kulunud mahedamaks ning rohkem inglaslikuks. Jalaga tagumikku naljadel kohta ei ole (hea küll, korra ikka antakse jalaga tagumikku, aga pieteeditundega kirjanik libiseb sellest faktist hästi delikaatselt üle).
Jutustamisoskus on autoril loomulikult kadestamisväärne ning põnevust jätkub raamatu lõpuni. Loomulikult jutustatakse meile järjekordselt ümber vana head Persephone müüti, aga seda tehakse hästi ning tulemus on lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Kummardus autorile, kes on suutnud luua omapärase maailma, kus asjad käivad enam-vähem samamoodi nagu meie maailmas, aga vähemalt näivad uskumatud ja huvitavad.

Süžee kirjeldamisega ei pea ma ennast, tänu eelkõnelejatele, jälle vaevama hakkama. Eelmises raamatus kirutud ajalise kaleidoskoobi kasutamine selles raamatus nii palju ei häirinud, kuna esiteks oli sissejuhatavat ja kohustuslikku ajalugu, mida jutu vahele topiti, oluliselt vähem ning kõik vahelugemised olid seekord enam-vähem korralikult märgistatud. Väikestele loogikaapsudele on juba eelpool tähelepanu juhitud, mina lisaks siia enda jaoks kõige absurdsema asja - trümmist väljahiivatud hiiglasliku õlletoobri, mis jäeti sobivasse kohta köie otsa rippuma samal ajal kui laevameeskond teise laeva paljakskoorimist plaanis. Sinna juurde oleks sobinud kasvõi mokaotsast poetatud selgitav lause, et ahned laevnikud tahtsid potentsiaalsele saagile trümmis ruumi teha vms, aga laeva juhitavusele mõjub kole halvasti kui midagi suurt ja rasket on trümmist tekile tõstetud. Seda ei tehta keset merd manööverdamise ajal. Ega ma muidu ei viriseks kui autori enda jaoks meresõidu autentne kujutamine nii oluline poleks olnud.
Samuti ei mahtunud mulle pähe, et miks oli vaja nende neetud toolide jaoks puusepp nii mitmekordselt üle maksta, et toolid ennetähtaegselt valmis saaks kui seejärel toolid lihtsalt panipaika oma aega ootama pandi. Jne.

Teine pisike nõrkus oli raamatu lõpus. Kõik eelnevalt punutud intriigid seoti lõpus "suure pauguga" ühte sõlme kokku. See segas enamiku liinide puhul mängu ilu nautimist, kuna üks suur lahendus varjutas erinevate plaanide mänguilu (kümme miss world finalisti ühes toas EI OLE kümme korda ilusam kui üks miss Kesiganes eraldi vaadatuna). Samuti oli lõpplahendus kirja pandud kiirustades ning jättis emotsionaalselt lahja mulje. Kui raamatul olidki mingid mahulised piirid, siis oleks võinud sissejuhatuse pealt kokku hoida ja lõpplahendust värvikamaks kirjeldada.

Aga kuna hoolimata kõigist pisipuudustest oli tegemist nauditava lugemisvaraga, siis saab autor teenitult viie kirja. Väikese miinusega küll, aga arenemisruumi peab ju ka jääma.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu on eelpoolkommenteerijad juba ära rääkinud, seega rohkem spoilerdama ei hakka.Mind häiris alguses veidi autori armastus ajakaleidoskoopi kasutada. Nii mõnigi kord ei olnud aru saada, mis ajahetke parajasti kirjeldatakse ja mis järjekorras sündmuses toimuvad. Jutu edenedes jäi sellist trikitamist vähemaks ja need "interlüüdiumid" olid korralikult märgistatud ja asjakohased vahelugemised.Maailm oli viimase peal, tegelased vahvad, sündmused kerisid korralikult - miks siis ikkagi neli. Noh eks see neli ole hästi rasvane, aga päris viiest jääb veidi puudu. Võib-olla oleks oodanud lõpplahenduselt veidi rohkem kelmikust. Locke ei sobinud sinn dramaatilisse rolli, kuhu autor teda päris lõpus toppida üritas. Ja see maailmapäästmine kukkus ka tegelikult üsna haledalt välja - kujutage ise endale ette kelmi, kes tuleb ja ütleb, et jah, olen petis, aga nüüd peate te kõik mind uskuma!Jääme siis lootma, et tuleb veel vint vindi vint järgmiste lugudega siia peale ja siis saab oma hindekotirauad laiemalt lahti venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Kas jumalad karistavad mind kui ma lajatan sellele sõnnikutellisele ühe pärast esimese kolme peatüki läbisirvimist.(Lugeda neid ei suutnud - tunnistan ausalt)
Teksti loeti eesti keeles

Keegi (kindlasti minust targem ja kogenum) inimene kirjutas Terry Pratchett`i kohta, et temal ilmuvad head ja väga head raamatud vaheldumisi. Viimasel ajal on too terava keelega härrasmees oma vaimutöö üllitamise tempo pisut aeglasemaks võtnud (või siis vähem head asjad vahepealt enesetsensuuri korras välja rookinud).

See raamat on Päris Hea. Isegi Terry Pratchett`i enda mõõdupuuga võttes.

Terry Pratchett`il on kombeks igas oma raamatus võtta üks moodsa maailma imeviguritest ja see siis kettamaailma kõvepeeglisse panna. Seekord saab oma koosa kätte Kuningas Jalgpall, kes, nagu selgub, pole küll alasti, kuid vajab siiski mikrorõngasriidest alusp... st. lisavarustust.
Läbi aegade on Ankh Morpokis mängitud jalgpalli, millel on reeglid ütlevad, et mängu võidab see võistkond, kes lööb värava või vähemalt midagi, mida võib väravaks pidada. Näiteks vastasmeeskonda. Kuna väravaid lüüakse tõeliselt harva, siis enamasti selgitatakse võitja välja selle järgi, kumb meeskond pärast mängu rohkem elus on. Või siis ühes tükis. Nüüd aga soovib Isand Vetinari kontrollimatut kontrollima hakata ning nii juhtubki, et Nähtamatu Ülikool leiab ennast võistlemas ülejäänud linna kõige jõhkramatest tüüpidest kokku pandud võistkonnaga selle nimel, et "jalgpall" saaks uued reeglid ning muutuks tõeliseks jalgpalliks.
Teine tegevusliin keerleb ümber kummalise üliandeka noormehe, kes Isand Vetinari isiklikul palvel on Nähtamatusse Ülikooli küünlaniristajaks palgatud. Noormehe ülesandeks on olla sõbralik, koguda väärtust ning saada kohaseks. Kusagil on keegi, kes kavatseb hinnata KUI väärtuslikuks ja kohaseks suudab see noormees saada. Ja kas ta suudab mõnel tolgusel pea MITTE otsast rebida.

Terry Pratchetti puhul on kindel, et pea igas tema raamatus on keegi sihikindel ja kaljukõva tahtejõuga naisterahvas. On äpu, kes saab kangelaseks. On mõni ilus ajudeta blondiin, keda preili kaljukõva kadestada saab jne. On tunda, et see teatritrupp on autorit hästi teeninud ning iga järgmine lugu paneb samad näitlejad lihtsalt uutesse kostüümidesse. Kui sellest pisiveast mööda vaadata, siis on tegemist igatahes korraliku lugemisega ning kes viitsib võib isegi mõne koha peal autoriga kaasa mõelda veidi igavikulisematel teemadel kui lektroloogia (teadus vooditest ning nendes magamisest).
Teksti loeti eesti keeles

Ma saan aru, et tegemist on viimase raamatuga, mille Pratchett suutis kirjutada ning nüüd on siis see ka eesti keeles välja antud.Naerda sai. Isegi põnev oli, kuigi olles läbi lugenud KÕIK selle härrasmehe eesti keelde tõlgitu (erandiks vist Johnny pommilugu), kippus minu mõte mitmes kohas tekstist ette jooksma. Ja see võttis üllatusmomenti maha.Aga see deus ex machina (ehk siis kuld arvutist, kui eesti keelde tõlkida) ei sobinud kohe kuidagi sinna lõpu järele.
Teksti loeti eesti keeles

Igal mehel on tema 15 minutit kuulsust. Ja igal Hollywood`i filmil on tema 20 viimast minutit.
Need viimased 20 minutit on suvalises märuli(ja mitte ainult)filmis täidetud ohjeldamatu löömingu ja lammutamisega. Kui enne veel kuulipildujatel kassette vahetati, siis nüüd on kuulipilduja lint möbiuse leheks keeratud ning sõrme pole vaja päästiku pealt ära võttagi.
Nagu ülal juba mainitud, lõpp on siirupiselt magus. Ja see siirup on vähemalt korra juba kellegi seedekulgla läbinud.
Mina ei ütleks, et see triloogia on lõpetatud. Sama hästi võiks pidada valmis ja lõpetatuks härra Jordani "Maailma silma". Lahing on läbi, aga sõda on alles noor. Ainus, mille poolest J.A. Jordanist kavalam on, on ajaline mõõde. Bayaz ja Khalil võivad oma järgmise portsu viisakusi vahetada umbes-täpselt samal ajal järgmisel sajandil. Siis kui linnad on jälle üles ehitatud, rahvastik juurde kasvanud ning tühja tooli eesmärk suletud ringis edukalt ära unustatud.
Minu poolt siiski neli - täiesti aus ning ilma lisanditeta.
Teksti loeti inglise keeles

Parem kui eelmine osa. Kui esimese osa hinne neli oli väikese miinusega, siis siinkohal on nelja taga rasvane pluss. Päris viie jätaks veel reservi.
Sisust on ülalpool piisavalt palju kirjutatud. Tegelased arenevad hästi ning õiges suunas. See tähendab, et veel natuke ning ma isegi usun, et säherdused eksemplarid tõepoolest olemas on. Dan Clokta värvikuse vastu ülejäänud jabur teelaudkond loomulikult ei saa, aga nad vähemalt üritavad.
Vere ja muude igas suunas lendavate kehavedelikega on selline lugu, et teatud kogusest alates pole nagu enam vahet. Et kas Suur Sangar lödistas endast välja ühe või kaks ämbrit punamusta ollust ei muuda ju sisuliselt midagi. Siinkohal tuleb mul ikka meelde Alien 1 ja Alien 2 filmid, kus ÜKS koll (peidus olles) suutis palju enam õõva tekitada kui sada tükki, kes pidevalt mööda ekraani ringi siblisid.
Süžee jookseb paremini kui esimeses osas. Loomulikult aitab kaasa, et mootor on käima löödud ning puudub vajadus niisama jahmerdamist meedia tippsündmusena serveerida. Madinaks läheb ja enamasti on seal ka sügavam põhjus kui lugeja potentsiaalse igavuse peletamine kahe jutustava peatüki vahel.
Kui esimene raamat seostus mul filmiga, siis teise puhul on pigem tunne, et tegemist on MMMM`ga (massiivse multimeeste mänguga). Kirjad kaugelt lahingutandrilt läbi vaenlase piiramisrõnga tulevad e-postiga ning kindluse keskel asub müügiautomaat, millest saab münte sisse loopides osta kive, palke, mörti, relvi ja palgasõdureid. Loomulikult on tal alati ka vahetusraha käepärast. Kõigi rännumeeste taskud on sama avarad nagu Guybrush Treepwood`il (Monkey Island series, kui kellegil kell helisema ei hakanud) ning isegi kuristikku kukkumise järel on alles kõik vibud, nooled ja mõõgad. Ma usun kui shankad oleks ühe kahest armastajapaarist seal koopas õnneks võtnud, siis oleks teine ohates taskust laia labida välja tõmmanud, et lubatud matusetalitus nagu kord ja kohus läbi viia.
Aga see kõik on köömes, sest hea meelelahutus on tänapäeval jumal ning J.A. teeb kõik, et olla tema prohvet.
Teksti loeti inglise keeles

XX sajandi rebane oli esimene mulje raamatust, mille tütar mull jõulude eel pihku pistis. Kindla eesmärgiga, et kui esimene osa on hea, siis järgmised lunastatakse lugemiseks välja juba papa rahakoti kaudu.
Ülalarvustajad on olulise sisu (nii palju kui seda triloogia esimesse osasse mahtus) juba lahti seletanud ning enam-vähem niisama vähe teda raamatus oligi. Suured sõjad põhjas ja lõunas alles valmistasid ennast ette ning vahepealset aega pidid täitma (veel) kohaliku tähtsusega löömamehed. Sest kui veri ei voola, siis pole ju tänapäeva fantaasiahuvilisel midagi lugeda.
Sellised raamatud ei sisalda kaarte, kuningate sugupuid, ega kasutatud keelte sõnastikke. Milleks? Kas te olete mõnes Hollywood`i filmis näinud ekraanil mõnda maailmakaarti? Raamatu stseenid on üles ehitatud kõigi filmitööstuse kaanonite kohaselt, kus põhirõhk on lopsakatel detailidel. Tervikpilt on selle kõrval vähemoluline kui mitte suisa olematu. Raamatu esimeses pooles oli mul tihti tunne, et üks pilt järgneb teisele ning, kuigi tegelased on ju samad, on erinevad kaadrid pärit otsekui erinevatest maailmatest. Sest ei sündmustel ega tegelastel ei ole lihtsalt võimalik areneda selles suunas ja säärase kiirusega nagu autoril tegevuse püsti hoidmiseks vaja on.
Tegelaste osas jäi mulje kahetiseks. Mõned karakterid (näiteks dan Clokta) võisid küll olla veidi ühekülgsed, kuid siiski piisavalt huvitavad. Suur enamus teisi tegelasi tundus olema kui ühe vitsaga löödud. Täpselt sama huumorimeel, ülbe üleolek ning teatraalne poosetamine. Selline kuvand sobib nagu rusikas silmaauku mõõgavõistluse jaoks treenivatele noortele kukekestele, kuid tekitas kohutavat võõrastust Esimese Maagi juures. Ei saa võtta tõsiselt sisuliselt maailma loomisest saadik Gandalfi mänginud võlurit, kes talle külla tulnud barbarikuningaga lihtsalt niisama ärplema hakkab.
Aga nende jaoks, kes tahavad lihtsalt mõne pimeda talveõhtu mõtlevamat ajupoolt (või laiekraaniga kodukino) sisse lülitamata mööda saata, on tegemist täiesti sobiva lugemismaterjaliga.
Teksti loeti inglise keeles

On kahekümne esimese sajandi lõpp. Noor Anaximandros teeb sisseastumiseksamit Akadeemiasse - asutusse, mis on ühteaegu ühiskonna kõige kõrgem õppeasutus ning kõrgeima võimu kandja. Oma võimaluse eest sinna kandideerida, peab Anaximandros tänama oma juhendajat, Periclest. Eksami teemaks on Anaximandros valinud Adam Forde`i eluloo.

Tegelikult ongi Adam Forde selle raamatu üks peategelastest. Kui mitte öelda, et see kõige peamine tegelane. Eksamineerijate poolt etteantud põhjalikkusega lahatakse mehe poolt sooritatud (kuri?)tegusid, tema üle peetud kohtumõistmist ning sellele järgnenud vangistust. Võttes pakutud kahest valikust (surm siin ja kohe versus elu laboris igavese katsealusena) vähem viletsa saab Adam endale "kongikaaslaseks" tehismõistusega androidi - Art`i ning veedab oma ülejäänud elupäevad temaga.

Nagu ajaloolastele omane, ei huvita eksamineerijaid mitte sündmused, vaid ajendid, mis viisid kirjeldatud sündmusteni. Adam Forde elu lõppvaatus (mida hoitakse kiivalt saladuses nii lugeja kui ka kõigi teiste Akadeemiasse mittekuuluvate eest) muudab tervet maailma rohkem kui enne Adama sündi peetud kolmas ilmasõda. Seetõttu püütakse tungida Adam Forde mõttemaailma kõige sügavamatesse soppidesse, et mõista teda ning tema tegude ajendeid.

Raamat on lühike ning lööv. Kaasaelamine Anaximandrose sisseastumisvaevustele asendub sujuvalt kaastundega Adam Forde vastu ning mõlemad emotsioonid juhitakse autori poolt oskuslikult täisgaasiga üle võlli. Puänt on võimas ning tekitab tahtmise kogu raamat uuesti läbi lugeda. Nüüd siis juba uute "ilmsikstulnud asjaolude" valguses.

Eraldi tahaks ära märkida minu hämmastust, mis mind valdas kui ma pidin (jupp aega peale eestikeelse versiooni ilmumist) nii teose, kui ka selle autori ise BAASi sisestama.
Teksti loeti eesti keeles