Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

Going Postal

(romaan aastast 2004)

eesti keeles: «Postiteenistus»
Tallinn «Varrak» 2009 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
3
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (5)

ma ei ole pratchetti fän - aga ei pääse tõdemast, et autor läheb paremaks. jääb mulje, et pratchett on olnud parasjagu tige ja tahtnud sedapuhku edastada konkreetset sõnumit. seetõttu on selles raamatus - vastupidiselt mõnelegi teisele kettamaailma omale - selgepiiriline süzhee. muidugi, traditsioone on raske murda, seetõttu on ka nüüd sees mõned killud, leiutised ja lahtised otsad, mis, kord oma nalja välja kandnud, unarusse jäävad. samas, kohati meenutab õhustik meeldival kombel lausa dark urban fantasyt - golemid marsivad ringi ja otsivad tööd, siis need igorid... et kui varem toodi uusi veidraid tegelasi sisse selleks, et nende jaburuste üle kilde visata, siis sedapuhku mõjuvad mõned neist isegi - noh, ähvardavalt.

ametlik pahade pool muidugi eriti ähvardav ei ole. pratchett tigetseb investeerimispankurite tegevuse pärast - laenavad firmale raha, võtavad selle üle, saneerivad, lasevad põhja. antud juhul siis telegraafi - või telegraafilaadse süsteemi, kus kõrgete mastide otsast tulede vilgutamisega teateid edastatakse. ega muud sidepidamist eriti polegi, sest postkontor on ääretasa kirju täis kogunenud, kuna laialikandmine mõnekümne aasta eest takerdus... postkontori ülemuseks määratakse osav, poomissurma ära teeninud suli, kes tegevuse käigus ümber kasvab, aga temast jääb pahade pankurite tasakaalustamiseks väheks. nii on autor käiku võtnud ayn randi väärilise tööpaatose, inseneriuhkuse jne. selle vastu pole mul midagi, mul on seniajani autoakna küljes orginaalkleeps built with pride ja ayn randi ideed mulle ka meeldivad, aga pratchetti kontekstis mõjus asi kuidagi koomiliselt. igasuguseid allusioone ja vihjeid on muidugi palju, alates postmani filmist, aga kes neid kõiki viitsib harutada. et siis täiesti loetav pratchett.

Teksti loeti inglise keeles

Mainiksin ka seda, et see semaforivärk mulle kohutavalt arvuteid, programmeerimist ja internetti meenutas. Aga mulle meeldis. Mitte, et Pterry teosed mulle üleüldse ei meeldiks (välja arvatud mõni üksik)
Teksti loeti inglise keeles

See on selline tüüpiline suurema sarja üks seeria. Päris iseseisva romaanina jääks lahjaks aga ühe episoodina on üldiselt päris kobe. Ma pole suurem asi Pratchetti austaja aga üle mõne aasta satub midagi temalt ikka ette. “Going Postal” on ehk kindlasti korrastatuma ülesehitusega, kui mõned varasemad prätšetid, kus jutujärg kipub vahest väga vasakule ära kiskuma ja kõik kisub jampsiks kätte. See on romaan on küllaltki väljapeetud.

Üldiselt on siin Kettamaailma kui sellisega üsna vähe pistmist, Kettamaailm on niisama taustaks, ehkki tegevust toimub Ankh-Morpokis ja vilksatavad mõned varasemad tegelased. Briti oludega tuttav lugeja peaks siin küllap oma kodumaa ära tundma, igatahes vihjeid on piisavalt. Keegi kelm ja petis Moist von Lipwig on poomissurma mõistetud, ning lord Vetinari korraldab talle võltshukkamise ning laseb valida, kas mees hakkab peapostkontori ülemaks või sureb päriselt. Postiteenistus on aastaid juba välja surnud, sest enamik inimesi kasutab kiiremat teenust, mida pakub Trunk Company. Selles võib ära tunda midagi e-maili ja telegraafi vahepealset. Küll aga on Trunki üle võtnud miski pankuritest ja advokaatidest petiste bande, kelle eesotsas on Lipwigiga samaväärne kelm Reacher Gilt. Von Lipwig mõtleb esmalt küll Vetinarit pügada ja plehku panna, aga see on üsna võimatu, kui sinu kriminaalhooldaja on vankumatu golem mr. Pump. Golemid töötavad umbes Asimovi-Campbelli robootika kolme põhiseaduse järgi. Romaani esimene pool kulub von Lipwigil postiteenuste taaskäivitamise peale, teises pooles tehakse tuul alla Trunk Company kurikaeladele. Vahepeale mahub hulgaliselt pila ja pulli ja ka üks kerge love-story.

Mõistagi ei jää von Lipwigil muud üle, kui kõigi ilukirjanduse reeglite järgi ümber kasvada ja kõiki oma kelmioskusi nüüd ühiskonna hüvanguks ja rivaalide hävitamiseks kasutada. Nii et kuigivõrd palju üllatavat romaanis pole, tegevus on üsna etteaimatav. Aga on mõnusaid kõrvaltegelasi nagu lord Vetinari, Golem Trusti juhataja Adora Bell Dearheart (tema isa oligi Trunki käivitaja) ja muidugi golem mr. Pump. Üldiselt siis meeldis, aga üle “nelja” välja ei venita.

Teksti loeti inglise keeles

"Going Postal" on Pratchetti Kettamaailma sarja 33. osa ning samal ajal esimene, kus seikleb professionaalne suli nimega Moist von Lipwig. Sõna "esimene" on oluline selles mõttes, et teda näeb taaskord peaosas sarja 36. raamatus "Making Money" ja ka peatselt ilmuvas "Raising Taxes".

Lugu algab pihta sellega, et Ankh-Morporki patriits Havelock Vetinari on pahane linna postisüsteemi peale, mis pärast semaforifirma ilmumist on kohutaval kombel kiratsema hakanud. Juba aastaid ei ole ühtegi kirja kohale viidud ning kõik katsed süsteemi käima saada on lõppenud haleda ebaõnnestumisega, sest nagu selgub, et semaforifirma Grand Trunk ei salli konkurentsi. Eriti ei salli konkurentsi muidugi Grand Trunki juht Reacher Gilt, kes oma koha firmas on saavutanud võistlejaid ning opponente vahendeid valimata kõrvaldades. Patriitsile on selgeks saanud, et ainuke viis suure suliga toime tulla on panna tema vastu teine suur suli.

Kui Moist von Lipwig võlla tõmbamisest toimub, avastab ta ennast Vetinari kabinetis, kus talle tehakse kahtlast sorti pakkumine: ajada linna postisüsteem uuesti käima või kaduda kust kurat läbi selja taga oleva irvakil ukse. Loomulikult selgub, et tegemist on omamoodi Hobsoni valikuga, sest ukse taga ootab igat väljaastujat järgmine valik: kasvatada mõne sekundi jooksul omale tiivad või mitte. Need, kes omale tiibu ei kasvata kahetsevad seda oma elu lõpuni -- ehk teisisõnu paar sekundit.

Koos postkontori võtmetega saab Moist omale kriminaalhooldaja nimega mr Pump, kes on golem, alluvad nimega Stanley ja Groat (kellest üks on inimene ja teine vist ka), salapärased liitlased, kes kasutavad pseudonüümi "Smoking Gnu", kes on salapärased ja permanentselt suitsetava tüdruksõbra Adora Belle Dearhearti. Ahjaa .. ja lisaks pärib ta koos kõigega ka vaenlase Reacher Gilti näol, kuid võrreldes kõige eelnevaga on see juba üsna tühine mure.

Tegelikult on see üsna hästi kirjutatud lugu. Kui Kettamaailma esimestes lugudes proovis Pratchett lihtsalt nalja visata ja lugu oli tulemuses üsna teisejärguline, siis praeguseks on mehest saanud suurepärane jutuvestja, kes on oma talenti vürtsitab aeg-ajalt strateegiliselt positsioneeritud huumoripalaga. Ta on olemasolevad teemad päris huvitavaks suutnud teha, põimides sinna siis elemente varasematest lugudes ning killukesi popkultuuri elementidest. Näiteks grupp nimega Smoking Gnu on ilma igasuguse kahtluseta "X-Files" nimelisest sarjast tuttav grupeering nimega The Lone Gunmen Ankh-Morporki võtmes.

Kogu positiivsusele vaatamata ei pääse siiskui kuidagi mööda asjaolust, et millegipärast tundub see raamat pisut liiga pinnapealne. Võimalik, et see ongi Pratchetti eesmärk, pakkuda oma lugejale lihtsalt kergesti näritavat meelelahutust.

PS. Tegelikult ei saa mööda ka raamatu nimest. "Going Postal" tähendab slängis seda, kuidas aastakümneid ühte ja sama üsna nirut tööd teinud töötaja viiakse stressiga nii kaugele, et tal saab kõigest kõrini ning muutub äkitselt enesetapjalikult vägivaldseks. Ühendriikides toimus lühikese ajaga mitu episoodi, kus selle sündroomi tõttu lasid just postitöötajad maha nii palju oma kaastöötajaid kui suutsid ja sooritasid seejärel enesetapu ja sellest tekkis ka see termin. Ankh-Morporkis ei olnud enesetappu sooritada vaja, sest postkontori juhi ameti vastuvõtmine võrduski sellega.

Teksti loeti inglise keeles
x
Bix Pokupoeg
17.10.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Oh miks küll miks, kapten...

Progressi pärlitega, mille hulka tuleb lugeda klaksid, laitmatu postiteenus ja rassiline võrdõiguslikkus õnnistatud kettamaailma trügib enne oma õiget aega veel üks moodsa ajastu laps - raudtee. Rahvas on vaimustuses, härra Kuningas loob raudteekompanii, 1200 kilomeetrit rööpaid pannakse maha selleks, et Alumine Kuningas tagasi trooni alla toppida ja kõik annetavad lahkelt orbudele ning leskedele, keda on terve raamatu peale siiski vähevõitu, kuna ükski hea tegelane raamatus ei suuda korralikult oma otsa leida. Isegi Isand Vetinari abiga mitte. Samas tagurlikke hambuni relvis päkapikke langeb nagu loogu.

Vaimukus on kadunud! Stiil on kadunud! Lühikeste ja teravate ütlemiste asemel on pikkadest lausetest ja lõikudest monotoonne jutustamine, mis kulgeb läbi sündmuste üsna sama sirgjooneliselt nagu Uberwaldi raudtee. Ja on nähtavasti sama kiirustades kokku visatud.Kaks sellepärast, et Pratcheti austajana lugesin raamatu siiski läbi. Aga tema IEN Dibbleri mõttemalliga suguvõsal võiks veidi häbi olla küll.
Teksti loeti eesti keeles

On Kettamaailm.
On Sam Vimes, vahtkonna kapten, hertsog, tahvlipühkija, Sam Juuniori isa ja muidu kõikvõimalike supervõimetega kangelane, kes peab oma kalli kaasa tahtel pisut puhkust võtma ning oma maavaldustesse (mida ta varem ihusilmaga näinud pole) sõitma.
On kahjuritest (jänesed) toituvad kahjurid (härjapõlvlased), kes on kõigile pinnuks silmas, kuna nad räägivad arusaamatut keelt ning kipuvad jäneste puudumisel näppama kanu ja kõike muud, mis nende ülimalt räpaste ning haisvate näppude külge jääb.
Sam Vimesi õnneks ei pea ta äkki esikohale tõusnud hertsogirollis paari päevagi piinlema enne kui toimub Mõrv ning Vahtkonnakapten peab Hertsogilt tüüri üle võtma.

Seda raamatut lugedes oli mul kogu aeg kahtlane TUNNE. See tunne sai kinnituse hetk tagasi kui ma raamatu BAASi sisestamiseks tema originaali pealkirja uurisin. Sinna juurde oli nimelt pisikeses kirjas ja ainult advokaatidele mõistetavas keeles kirja pandud, et härra Pratchett on tõepoolest lubanud seda raamatut enda nimel välja anda.
Jah, juba lugedes oli selge, et kuigi siin-seal on tunda Pratchett`i korrigeerivat kätt, siis enamiku sellest loost on jutustanud keegi, kelle jutustamisoskus ei küüni mitte kõrgemale meie enda paljukirutud Algernoni ja/või Reaktori autorite omast. Keegi on Terry Pratchetti varasemad teosed mikserist läbi lasknud, uued seiklused välja mõelnud ning siis vanameistri käest kaubamärki lunima läinud. Siin-seal TUNDUB, et ka Pratchett on midagi kirjutanud. Eriti nendes kohtades, kus vanad abielumehed kurdavad, kuidas nende naised sunnivad neid vastu tahtmist kauem elama (peekoni asemel juurvilja närides) kui hädapäraselt vaja oleks.
Teksti loeti eesti keeles

Tiffany saab kolmteist.
See on just selline iga, kus noored neiud jagavad oma sõbrad tavalisteks ja "erilist sorti" sõpradeks. Samuti ei suuda nad vastu panna tantsule isegi siis, kui tantsitakse salaja pimedas ja ilma kuuldava muusikata.
Kuna noor neiu alles avastab, et mehed ja naised on sisemiselt palju rohkem erinevad kui väliste tunnuste järgi oodata võiks, siis ei oska ta midagi mõistlikku pihta hakata ka ootamatu austajaga, kelleks on vana talvetegija ise. Loomulikult on vanad nõiad eesotsas ERITI kogenud Nanny Ogg`iga valmis õpetama igasuguseid nõkse, kuidas üks naisterahvas saab tüütu kavaleri nööri mööda käima panna, aga need ei taha hästi töötada külma loogika ning veel külmema (et mitte öelda jäämägise) jäärapäisuse vastu.
Loomulikult ei lase ülejäänud nõiad ennast sellisest pisiasjast, nagu eesootav maailma lõpp, häirida ning punuvad oma isiklikke intriige rahumeeli edasi. Seekord siis teemaks küsimus, et kas võlumine on kõrgem kunst kui nõidus ning kui palju boffot on ühele nõiale vaja, et see TÕELINE nõid olla.

Pratchetti huumorisoon on ajapikku kulunud mahedamaks ning rohkem inglaslikuks. Jalaga tagumikku naljadel kohta ei ole (hea küll, korra ikka antakse jalaga tagumikku, aga pieteeditundega kirjanik libiseb sellest faktist hästi delikaatselt üle).
Jutustamisoskus on autoril loomulikult kadestamisväärne ning põnevust jätkub raamatu lõpuni. Loomulikult jutustatakse meile järjekordselt ümber vana head Persephone müüti, aga seda tehakse hästi ning tulemus on lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Kummardus autorile, kes on suutnud luua omapärase maailma, kus asjad käivad enam-vähem samamoodi nagu meie maailmas, aga vähemalt näivad uskumatud ja huvitavad.

Süžee kirjeldamisega ei pea ma ennast, tänu eelkõnelejatele, jälle vaevama hakkama. Eelmises raamatus kirutud ajalise kaleidoskoobi kasutamine selles raamatus nii palju ei häirinud, kuna esiteks oli sissejuhatavat ja kohustuslikku ajalugu, mida jutu vahele topiti, oluliselt vähem ning kõik vahelugemised olid seekord enam-vähem korralikult märgistatud. Väikestele loogikaapsudele on juba eelpool tähelepanu juhitud, mina lisaks siia enda jaoks kõige absurdsema asja - trümmist väljahiivatud hiiglasliku õlletoobri, mis jäeti sobivasse kohta köie otsa rippuma samal ajal kui laevameeskond teise laeva paljakskoorimist plaanis. Sinna juurde oleks sobinud kasvõi mokaotsast poetatud selgitav lause, et ahned laevnikud tahtsid potentsiaalsele saagile trümmis ruumi teha vms, aga laeva juhitavusele mõjub kole halvasti kui midagi suurt ja rasket on trümmist tekile tõstetud. Seda ei tehta keset merd manööverdamise ajal. Ega ma muidu ei viriseks kui autori enda jaoks meresõidu autentne kujutamine nii oluline poleks olnud.
Samuti ei mahtunud mulle pähe, et miks oli vaja nende neetud toolide jaoks puusepp nii mitmekordselt üle maksta, et toolid ennetähtaegselt valmis saaks kui seejärel toolid lihtsalt panipaika oma aega ootama pandi. Jne.

Teine pisike nõrkus oli raamatu lõpus. Kõik eelnevalt punutud intriigid seoti lõpus "suure pauguga" ühte sõlme kokku. See segas enamiku liinide puhul mängu ilu nautimist, kuna üks suur lahendus varjutas erinevate plaanide mänguilu (kümme miss world finalisti ühes toas EI OLE kümme korda ilusam kui üks miss Kesiganes eraldi vaadatuna). Samuti oli lõpplahendus kirja pandud kiirustades ning jättis emotsionaalselt lahja mulje. Kui raamatul olidki mingid mahulised piirid, siis oleks võinud sissejuhatuse pealt kokku hoida ja lõpplahendust värvikamaks kirjeldada.

Aga kuna hoolimata kõigist pisipuudustest oli tegemist nauditava lugemisvaraga, siis saab autor teenitult viie kirja. Väikese miinusega küll, aga arenemisruumi peab ju ka jääma.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu on eelpoolkommenteerijad juba ära rääkinud, seega rohkem spoilerdama ei hakka.Mind häiris alguses veidi autori armastus ajakaleidoskoopi kasutada. Nii mõnigi kord ei olnud aru saada, mis ajahetke parajasti kirjeldatakse ja mis järjekorras sündmuses toimuvad. Jutu edenedes jäi sellist trikitamist vähemaks ja need "interlüüdiumid" olid korralikult märgistatud ja asjakohased vahelugemised.Maailm oli viimase peal, tegelased vahvad, sündmused kerisid korralikult - miks siis ikkagi neli. Noh eks see neli ole hästi rasvane, aga päris viiest jääb veidi puudu. Võib-olla oleks oodanud lõpplahenduselt veidi rohkem kelmikust. Locke ei sobinud sinn dramaatilisse rolli, kuhu autor teda päris lõpus toppida üritas. Ja see maailmapäästmine kukkus ka tegelikult üsna haledalt välja - kujutage ise endale ette kelmi, kes tuleb ja ütleb, et jah, olen petis, aga nüüd peate te kõik mind uskuma!Jääme siis lootma, et tuleb veel vint vindi vint järgmiste lugudega siia peale ja siis saab oma hindekotirauad laiemalt lahti venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Kas jumalad karistavad mind kui ma lajatan sellele sõnnikutellisele ühe pärast esimese kolme peatüki läbisirvimist.(Lugeda neid ei suutnud - tunnistan ausalt)
Teksti loeti eesti keeles

Keegi (kindlasti minust targem ja kogenum) inimene kirjutas Terry Pratchett`i kohta, et temal ilmuvad head ja väga head raamatud vaheldumisi. Viimasel ajal on too terava keelega härrasmees oma vaimutöö üllitamise tempo pisut aeglasemaks võtnud (või siis vähem head asjad vahepealt enesetsensuuri korras välja rookinud).

See raamat on Päris Hea. Isegi Terry Pratchett`i enda mõõdupuuga võttes.

Terry Pratchett`il on kombeks igas oma raamatus võtta üks moodsa maailma imeviguritest ja see siis kettamaailma kõvepeeglisse panna. Seekord saab oma koosa kätte Kuningas Jalgpall, kes, nagu selgub, pole küll alasti, kuid vajab siiski mikrorõngasriidest alusp... st. lisavarustust.
Läbi aegade on Ankh Morpokis mängitud jalgpalli, millel on reeglid ütlevad, et mängu võidab see võistkond, kes lööb värava või vähemalt midagi, mida võib väravaks pidada. Näiteks vastasmeeskonda. Kuna väravaid lüüakse tõeliselt harva, siis enamasti selgitatakse võitja välja selle järgi, kumb meeskond pärast mängu rohkem elus on. Või siis ühes tükis. Nüüd aga soovib Isand Vetinari kontrollimatut kontrollima hakata ning nii juhtubki, et Nähtamatu Ülikool leiab ennast võistlemas ülejäänud linna kõige jõhkramatest tüüpidest kokku pandud võistkonnaga selle nimel, et "jalgpall" saaks uued reeglid ning muutuks tõeliseks jalgpalliks.
Teine tegevusliin keerleb ümber kummalise üliandeka noormehe, kes Isand Vetinari isiklikul palvel on Nähtamatusse Ülikooli küünlaniristajaks palgatud. Noormehe ülesandeks on olla sõbralik, koguda väärtust ning saada kohaseks. Kusagil on keegi, kes kavatseb hinnata KUI väärtuslikuks ja kohaseks suudab see noormees saada. Ja kas ta suudab mõnel tolgusel pea MITTE otsast rebida.

Terry Pratchetti puhul on kindel, et pea igas tema raamatus on keegi sihikindel ja kaljukõva tahtejõuga naisterahvas. On äpu, kes saab kangelaseks. On mõni ilus ajudeta blondiin, keda preili kaljukõva kadestada saab jne. On tunda, et see teatritrupp on autorit hästi teeninud ning iga järgmine lugu paneb samad näitlejad lihtsalt uutesse kostüümidesse. Kui sellest pisiveast mööda vaadata, siis on tegemist igatahes korraliku lugemisega ning kes viitsib võib isegi mõne koha peal autoriga kaasa mõelda veidi igavikulisematel teemadel kui lektroloogia (teadus vooditest ning nendes magamisest).
Teksti loeti eesti keeles

Ma saan aru, et tegemist on viimase raamatuga, mille Pratchett suutis kirjutada ning nüüd on siis see ka eesti keeles välja antud.Naerda sai. Isegi põnev oli, kuigi olles läbi lugenud KÕIK selle härrasmehe eesti keelde tõlgitu (erandiks vist Johnny pommilugu), kippus minu mõte mitmes kohas tekstist ette jooksma. Ja see võttis üllatusmomenti maha.Aga see deus ex machina (ehk siis kuld arvutist, kui eesti keelde tõlkida) ei sobinud kohe kuidagi sinna lõpu järele.
Teksti loeti eesti keeles

Igal mehel on tema 15 minutit kuulsust. Ja igal Hollywood`i filmil on tema 20 viimast minutit.
Need viimased 20 minutit on suvalises märuli(ja mitte ainult)filmis täidetud ohjeldamatu löömingu ja lammutamisega. Kui enne veel kuulipildujatel kassette vahetati, siis nüüd on kuulipilduja lint möbiuse leheks keeratud ning sõrme pole vaja päästiku pealt ära võttagi.
Nagu ülal juba mainitud, lõpp on siirupiselt magus. Ja see siirup on vähemalt korra juba kellegi seedekulgla läbinud.
Mina ei ütleks, et see triloogia on lõpetatud. Sama hästi võiks pidada valmis ja lõpetatuks härra Jordani "Maailma silma". Lahing on läbi, aga sõda on alles noor. Ainus, mille poolest J.A. Jordanist kavalam on, on ajaline mõõde. Bayaz ja Khalil võivad oma järgmise portsu viisakusi vahetada umbes-täpselt samal ajal järgmisel sajandil. Siis kui linnad on jälle üles ehitatud, rahvastik juurde kasvanud ning tühja tooli eesmärk suletud ringis edukalt ära unustatud.
Minu poolt siiski neli - täiesti aus ning ilma lisanditeta.
Teksti loeti inglise keeles

Parem kui eelmine osa. Kui esimese osa hinne neli oli väikese miinusega, siis siinkohal on nelja taga rasvane pluss. Päris viie jätaks veel reservi.
Sisust on ülalpool piisavalt palju kirjutatud. Tegelased arenevad hästi ning õiges suunas. See tähendab, et veel natuke ning ma isegi usun, et säherdused eksemplarid tõepoolest olemas on. Dan Clokta värvikuse vastu ülejäänud jabur teelaudkond loomulikult ei saa, aga nad vähemalt üritavad.
Vere ja muude igas suunas lendavate kehavedelikega on selline lugu, et teatud kogusest alates pole nagu enam vahet. Et kas Suur Sangar lödistas endast välja ühe või kaks ämbrit punamusta ollust ei muuda ju sisuliselt midagi. Siinkohal tuleb mul ikka meelde Alien 1 ja Alien 2 filmid, kus ÜKS koll (peidus olles) suutis palju enam õõva tekitada kui sada tükki, kes pidevalt mööda ekraani ringi siblisid.
Süžee jookseb paremini kui esimeses osas. Loomulikult aitab kaasa, et mootor on käima löödud ning puudub vajadus niisama jahmerdamist meedia tippsündmusena serveerida. Madinaks läheb ja enamasti on seal ka sügavam põhjus kui lugeja potentsiaalse igavuse peletamine kahe jutustava peatüki vahel.
Kui esimene raamat seostus mul filmiga, siis teise puhul on pigem tunne, et tegemist on MMMM`ga (massiivse multimeeste mänguga). Kirjad kaugelt lahingutandrilt läbi vaenlase piiramisrõnga tulevad e-postiga ning kindluse keskel asub müügiautomaat, millest saab münte sisse loopides osta kive, palke, mörti, relvi ja palgasõdureid. Loomulikult on tal alati ka vahetusraha käepärast. Kõigi rännumeeste taskud on sama avarad nagu Guybrush Treepwood`il (Monkey Island series, kui kellegil kell helisema ei hakanud) ning isegi kuristikku kukkumise järel on alles kõik vibud, nooled ja mõõgad. Ma usun kui shankad oleks ühe kahest armastajapaarist seal koopas õnneks võtnud, siis oleks teine ohates taskust laia labida välja tõmmanud, et lubatud matusetalitus nagu kord ja kohus läbi viia.
Aga see kõik on köömes, sest hea meelelahutus on tänapäeval jumal ning J.A. teeb kõik, et olla tema prohvet.
Teksti loeti inglise keeles

XX sajandi rebane oli esimene mulje raamatust, mille tütar mull jõulude eel pihku pistis. Kindla eesmärgiga, et kui esimene osa on hea, siis järgmised lunastatakse lugemiseks välja juba papa rahakoti kaudu.
Ülalarvustajad on olulise sisu (nii palju kui seda triloogia esimesse osasse mahtus) juba lahti seletanud ning enam-vähem niisama vähe teda raamatus oligi. Suured sõjad põhjas ja lõunas alles valmistasid ennast ette ning vahepealset aega pidid täitma (veel) kohaliku tähtsusega löömamehed. Sest kui veri ei voola, siis pole ju tänapäeva fantaasiahuvilisel midagi lugeda.
Sellised raamatud ei sisalda kaarte, kuningate sugupuid, ega kasutatud keelte sõnastikke. Milleks? Kas te olete mõnes Hollywood`i filmis näinud ekraanil mõnda maailmakaarti? Raamatu stseenid on üles ehitatud kõigi filmitööstuse kaanonite kohaselt, kus põhirõhk on lopsakatel detailidel. Tervikpilt on selle kõrval vähemoluline kui mitte suisa olematu. Raamatu esimeses pooles oli mul tihti tunne, et üks pilt järgneb teisele ning, kuigi tegelased on ju samad, on erinevad kaadrid pärit otsekui erinevatest maailmatest. Sest ei sündmustel ega tegelastel ei ole lihtsalt võimalik areneda selles suunas ja säärase kiirusega nagu autoril tegevuse püsti hoidmiseks vaja on.
Tegelaste osas jäi mulje kahetiseks. Mõned karakterid (näiteks dan Clokta) võisid küll olla veidi ühekülgsed, kuid siiski piisavalt huvitavad. Suur enamus teisi tegelasi tundus olema kui ühe vitsaga löödud. Täpselt sama huumorimeel, ülbe üleolek ning teatraalne poosetamine. Selline kuvand sobib nagu rusikas silmaauku mõõgavõistluse jaoks treenivatele noortele kukekestele, kuid tekitas kohutavat võõrastust Esimese Maagi juures. Ei saa võtta tõsiselt sisuliselt maailma loomisest saadik Gandalfi mänginud võlurit, kes talle külla tulnud barbarikuningaga lihtsalt niisama ärplema hakkab.
Aga nende jaoks, kes tahavad lihtsalt mõne pimeda talveõhtu mõtlevamat ajupoolt (või laiekraaniga kodukino) sisse lülitamata mööda saata, on tegemist täiesti sobiva lugemismaterjaliga.
Teksti loeti inglise keeles

On kahekümne esimese sajandi lõpp. Noor Anaximandros teeb sisseastumiseksamit Akadeemiasse - asutusse, mis on ühteaegu ühiskonna kõige kõrgem õppeasutus ning kõrgeima võimu kandja. Oma võimaluse eest sinna kandideerida, peab Anaximandros tänama oma juhendajat, Periclest. Eksami teemaks on Anaximandros valinud Adam Forde`i eluloo.

Tegelikult ongi Adam Forde selle raamatu üks peategelastest. Kui mitte öelda, et see kõige peamine tegelane. Eksamineerijate poolt etteantud põhjalikkusega lahatakse mehe poolt sooritatud (kuri?)tegusid, tema üle peetud kohtumõistmist ning sellele järgnenud vangistust. Võttes pakutud kahest valikust (surm siin ja kohe versus elu laboris igavese katsealusena) vähem viletsa saab Adam endale "kongikaaslaseks" tehismõistusega androidi - Art`i ning veedab oma ülejäänud elupäevad temaga.

Nagu ajaloolastele omane, ei huvita eksamineerijaid mitte sündmused, vaid ajendid, mis viisid kirjeldatud sündmusteni. Adam Forde elu lõppvaatus (mida hoitakse kiivalt saladuses nii lugeja kui ka kõigi teiste Akadeemiasse mittekuuluvate eest) muudab tervet maailma rohkem kui enne Adama sündi peetud kolmas ilmasõda. Seetõttu püütakse tungida Adam Forde mõttemaailma kõige sügavamatesse soppidesse, et mõista teda ning tema tegude ajendeid.

Raamat on lühike ning lööv. Kaasaelamine Anaximandrose sisseastumisvaevustele asendub sujuvalt kaastundega Adam Forde vastu ning mõlemad emotsioonid juhitakse autori poolt oskuslikult täisgaasiga üle võlli. Puänt on võimas ning tekitab tahtmise kogu raamat uuesti läbi lugeda. Nüüd siis juba uute "ilmsikstulnud asjaolude" valguses.

Eraldi tahaks ära märkida minu hämmastust, mis mind valdas kui ma pidin (jupp aega peale eestikeelse versiooni ilmumist) nii teose, kui ka selle autori ise BAASi sisestama.
Teksti loeti eesti keeles