Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Dan Brown ·

The Da Vinci Code

(romaan aastast 2003)

eesti keeles: «Da Vinci kood»
Tallinn «Ersen» 2003 (Toimik; nr. 09)
Tallinn «Ersen» 2005

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
5
8
5
4
1
Keskmine hinne
3.522
Arvustused (23)

Ma olen siis see esimene loll, kes seda asja luges. Hmh.

Käis yldiselt kyll. Kohati nagu jukerdas, aga kohati oli isegi huvitav. Mitte originaalne, ei, algupärasuses on Brown syyta nagu siga pyhapäevas. Aga lugeda kõlbas. Eks ta yks vaese mehe Eco ole.

Mis närvidele käis? Nii mõnigi asi. Tõlkes ikka seesama paljukirutud Siioni Abiklooster. Ja see, et mitte keegi kogu kirjastuses (Ersen, eks ole) ei oska prantsuse nimesid käänata. Masendav. Umbes sama masendav kui see, kui autori arvates on kõigil prantslastel mingi kohutav inglise keele vaimustus. Miks pagana pärast peaks surev prantslane kasutama omaenese tytrele anagrammsõnumi jätmiseks inglise keelt? Niivõrd kui mina prantslasi tean, ei teeks nad midagi niisugust isegi surma silme ees, suur osa neist ei oskagi inglist (või salgab oma oskuse maha). Aga selles raamatus on iga anagramm ja salakiri inglitsi, viimne kui yks. No kurat.

Ja leidlikum võinuks olla. Pärast Foucault` pendlit ja Holy Blood & Holy Grail`i ei paku nagu palju uut. Masendav on seegi, kuidas kujutatakse kristliku symboolika paganlikku päritolu - kõik on ära labastatud ja lihtsustatud. Just selliste kommertsoopuste tõttu ei võetagi võrdlevat religioonilugu enam tõsiselt.Amerite asi muidugi, neil peabki kõik lihtne olema. Seepärast neli miinus. :(

Teksti loeti eesti keeles

Olen kahelnud üle aasta, kes seda Baasis arvustada või mitte. Baasikõlbulikuks muudavad “Da Vinci saladuse” kaks asja. Esiteks "Locuse" määrang: "Thriller with elements of fantasy and secret history". Ja teiseks see, et romaan kuulub sarja, mille esimene osa "Angels and Demons" on kindlasti ulme.

Õnneks pole ma eestikeelset tõlget lugenud, aga ma ei kahtlegi, et talle ainuomase geniaalsusega on ka Matti Piirimaa selle romaani ära rikkunud.

“The Da Vinci Code” on niisiis sarja teine osa, milles seikleb religiooniajaloo ja sümboloogia professor Langdon. Nüüd satub ta kahtlustatavaks mõrvas, mille ohvriks on üks Louvres’i teadlane, kes soovis temaga paaniliselt kohtuda. Langdon põgeneb koos ohvri tütretütrega ja asub lahti põimima afääri, mille juured ulatuvad kaks tuhat aastat tagasi, ja milles on oma osa Leonardo da Vinci maalide salapäraste sõnumite ja läkituste lahtimõistatamisel. Märksõnadeks on piibliloo usutavam ja ajaloolisem tõlgendamine, Maria Magdalena, templirüütlid, Siooni prioraat jne. Rohem sisu siinkohal ei puutuks… Iga ülearune sõna on spoiler.

Mis on selle romaani ja Browni puhul üldse oluline, on see, et tegu on uue tasemega trillerikirjanduses. Ja mitte niivõrd võttestiku kuivõrd ainestiku poolest. Brown on kaugenenud fossiilidest võltsgurude Forsythi, Ludlumi jms poliitilistest trilleritest ja toonud mängu palju olulisema ja päevakajalisema temaatika. Kunsti- ja religiooniajaloo vastuseta mõistatused on põneviku jaoks palju parem mänguruum, kui luureteenistuste ja valitsuste omavaheline klattimine.

Loomulikult on ka selles romaanis mõningaid puudusi, ent need on andestatavad. Oluline on ka see, et oma neljandas romaanis on Brown näidanud tugevalt kõrgemat taset kui kolmes eelnenus. Brown on veel noor ja mees ja kuuldavasti on ka Langdoni sarjale lisa tulemas. Ühesõnaga, Go, Dan, go!.

Teksti loeti inglise keeles

Mitte ei mõista, miks "Ersen" alustas sarja tõlkimist teisest romaanist, ent see selleks. Ulmeline element on peaaegu olematu. Tegelaskujud on huvitavad-näiteks Silas, kes hoolimata kõigist oma tegudest äratab pigem kaastunnet, aga ka näiteks Fache ja Teabing.
Teksti loeti eesti keeles

Loll raamat!

Võikski ju sellega piirduda, aga viisakas oleks vist pisut põhjendada...

Kõige rohkem häiris see nn. mõistatus – labane oli. Üks romaani siinmaistest advokaatidest küll mainis, et see polegi Dan Browni leiutis. Tore on, miks ta siis üldse romaani kirjutas? Põnevikuna on see kapsas ju üldse allapoole igasugust arvestust.

Häiris ka lugeja püüdlik valejälgedele juhtimine – pean silmas seda, et üht võmmi kogu aeg miski lurjusena püüti näidata.

Kõikse rohkem häiris aga miski üleüldine ameerikalikkus, otsekui paistaks kogu aeg raamatu tagant miskid hiidsuured Miki-Hiire kõrvad. Ma saan aru küll, et romaan on kirjutatud eelkõige USA turgu silmas pidades, sest «Maailm oleme ju meie», aga mina ei ole ameeriklane ja mina ei ela Ameerikas. Autor oleks siis ju võinud romaani ameeriklastest ja Ameerika ainesel kirjutada – kui võimed ei küüni, siis ei maksa hüpata. Ma pole mingi antiamerikanist – hinne tuleneb ikka sellest juhmusest, mida autor romaani igalt leheküljelt vastu laseb paista. Ausõna, ma olen märksa paremat kirjandust väärt!

Oli veel ka muid lollusi ja lapsusi, aga ma ei viitsi pikemalt oma aega selle käki peale raisata.

Raamatule on omane ka enamike moodsate ja tüsedate romaanide häda – tegevus on hüplik ning jääb mulje, et loeks miskit ühe tegelasega lühiromaanide kogu, kus juttude pealkirjad on ära jäetud. Oleks sisu hea olnud, oleks ma selle jõnksutamise ära talunud.

Hämmastav, et kirjastus alustas sarja avaldamist teisest romaanist!? Kas nad üldse seal Ersenis ei mõtle? Aru ma ei saa!

Hinnet ei mõjusta ka tõlge, sest hindan siin Dan Browni romaani. Küll tahaks aga ära mainida tõlke ilmselge abituse, mis eriti friiklikult mõjub Matti Piirimaa intervjuu taustal, kus ta rääkis kuivõrd hoolikalt ta tõlkimist teeb. Intervjuu ilmus «Eesti Ekspressis», kuna Matti Piirimaa ja tema tütar Karin Suursalu olid isikud, kes said kõikse enam seda raamatukogude laenutuste järgi laekuvat raha. Nukker, et selline isik tõlgib...

Teksti loeti eesti keeles

See on sihuke kirjutamisstiil. Kirjutad mingi jutukese valmis ja siis hakkad otsima kõige huvitavamaid kohti, mis on õnnestunud sisse kirjutada ning siis sinna keskele surada peatükinumber. Seda harrastas juba Alistair MacLean. Advanced kirjanikud nagu Dan segavad veel hakitud süžeeliinid omavahel ära. See on muidugi ainult sellel eesmärgil nii tehtud, et lihtsakoelised prolemehed ei saaks õhtul hetkekski hinge tõmmata, et raamatut käest ära panna ning jääksid arvamusele nagu oleks tegu ilgelt põneva raamatuga ja väga hea kirjanikuga ning läheksid kindlasti ostaksid ka järgmise raamatu, mida Alistair või Brown kokku on kribanud.

Tegelikult ju ei olnud midagi nii erilist? Nelja väärt, seda kindlasti.

BAAS ongi üks hiiglaslik spoiler, nagu keegi (minu meelest Jyrka ise) kuskil kunagi ütles, nii et selles suhtes mul mingeid illusioone ei ole. Aga olgu see teile õpetuseks, et kui raamat poole peal on (jäin lihtsalt hommikul kell 6 suurest väsimusest magama), :) siis normaalsed inimesed BAAS-ist arvustusi ei loe. Nii et Jyrkal on õigus lurjusest võmmi suhtes, jätke see endale meelde. :)

Teksti loeti eesti keeles

Kõlbas küll! Igatahes märksa parem kui mingisugune Ludlum, kõvasti parem, kuid siiski üsna keskpärane. Idee iseenesest on ju hea, kuid teostus on abitu. Pahalase isiku jälile jõudsin ma juba romaani poole peal. See oli üsna ilmselge. Samuti käis närvi see tahtlik eksitamine ja hakitus. Põnevuse üles kruvimiseks võib see ju sobida, kuid erilist lugemiselamust see küll ei paku. Ja lõpp oli üsna mannetu. Palju kära ja tralli põhimõtteliselt mitte millegi pärast. Mul tekkis küsimus, et miks ei võinud Sauniere jätta kohe teadet, kuhu tuleb minna? Palju kasutut rabistamist oleks ära jäänud. Kokkuvõttes, ilusas pakendis ja suhteliselt korralikult teostatud petukaup. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Klišeedest kubisev ja pretensioonikas sopakas, millest on liiga palju juttu tehtud. Pealegi põlistab see minu arvates seda tüüpilist Hollywoodi skeemi, kus ilus ja tark naine on ikka parimal juhul mehe sidekick. On näha, et Dan Browni teadmised ajaloost pärinevad internetist ja kokaraamatutest. Sest niivõrd ebasüstemaatilist ning kohati lausvalet edastavat infot ei oska küll mujalt saadavaks arvata.

Aga möönan, et kirjutatud on loetavalt ning isegi mingi intriig on olemas. Seega kolm, kuigi tahaks emotsionaalselt ühte virutada.
-------
15.11.2005 Olin teatud põhjustel sunnitud seda raamatut uuesti sirvima ning peab tunnistama, et esimene emotsioon osutus siiski õigeks. Jama!

Teksti loeti eesti keeles

Seda sopakat on juba nii korralikult bashitud, et mulle on ainult paar andamata tohlakat veel jäänud. Mis seals ikka. Vead ja väga otsitud lahendused tehnilise poole pealt. Näiteks: DTMF koode ei valita koos numbriga ja mobiiltelefoni nood ei salvestu. Panga "turvasysteemid" - naljanumber omaette. Ja kui Danikene arvutustehnika käsile võtab... ...ühesõnaga, Teid on hoiatatud.
Teksti loeti eesti keeles
3.2005

Masendav raamat. Kusjuures - masendav on ta vähemalt minu meelest eelkõige asjaoludel, kui oled eelnevalt läbi lugenud vähemalt teooriaraamatu (mis kah muuseas oli bestseller) "Püha veri. Püha Graal" ja Dan Browni enda sama sarja esimese raamatu.

Vapustav ja uudne teooria? Kuulge nyyd, uudne on see teooria vast neile, kes viimased kakskymmend aastat pole ajaloo vastu vähimat huvi tundnud. Teema, et Magdaleena tuli Euroopasse ja templirüütlid Jeesuse lapsi valvasid, on ysna ammuteada heietus, autor ei lisanud minu meelest ülalmainitud poolteaduslikule bestsellerraamatule mittekuimidagi peale Hollywoodlike stampide. Samas - see, et lavakujundus on tuttav, ei vähenda loo võlu, kui lugu ise on hea. Ja esmapilgul tundub da Vinci koodi lugu ju põnev ja hoogne? Kindlasti teistsugune kui teised actionraamatud. Teatud mõttes võib see ju nii ollagi, aga... paraku jõuame siin teise ja peamise põhjuseni, miks see raamat tõepoolest masendav on.

Teiseks ja peamiseks põhjuseks on sarja esimene raamat pealkirjaga "Angels and Demons", millest on seega õige koht pettumust ehk seletav lühike sisukokkuvõte teha:

peategelane, professor Langdon kutsutakse appi lahendama mõrva komplektis: laip + mystiline symbol. Mõrvapaigal kohtub ta seksika ja intelligentse naisterahvaga, kes on tapetuga sugulane. Naistegelane põleb soovist mõrvar tabada. Langdon asub talle appi. Mõrva lahendamiseni (ja muidugi ka selle käigus yllaste religioossete aadete päästmiseni) viivad aga salapärased mõistatused, mille lahendus õnneks peitub Langdoni erialastes teadmistes. Selgitatakse palju (ja suht põnevaid, tuleb tunnistada..) vanade symbolite vahelisi seoseid. Paarike kihutab mööda linna yhest templist/kabelist teise, et jõuda mõistatuse järgmise etapini, ning mõistatusi lahendatakse muidugi sekunditega võidu joostes. Asjasse on aktiivselt segatud Vatikan, katoliku kirik pyyab vägisi mängu sekkuda, et katoliiklikku maailmavaadet (ja iseendeid sealjuures) päästa. Pahasid esindab ohtlik mõrvar, kes paarikest jälitab ning mingil (tema professionaalsust arvestades) täiesti abitul põhjusel eel-lõpukaadrites surma saab. Pahade leeri liider ja niiditõmbaja esineb inkognito, tema isik selgub alles viimastes kaadrites ja - oh üllatust - on selleks loomulikult kõige vähem tõenäoline isik, üks "heade" esindaja, kes nagu polegi mingi loomult paha olend, vaid on lihtsalt yhe idee fanaatiline järgija ning selle nimel väga paljuks valmis. Üheks tegelaseks on ka politseivõimu esindaja, kes on kohutavalt kõmmpäine, väga macho ja muidu tylikas jõuvõttetegelane. Aga lõpus selgub, et tegelikult oli ta siiski õige asja eest väljas ja temast oli isegi abi. Viimases peatykis tahab naistegelane meespeategelasega seksida.

Tuli kuidagi tuttav ette? Detailidesse laskudes tuleks veel palju tuttavam ette. (Ytlen igaksjuhuks üle, et ülaltoodud kokkuvõttes rääkisin _hoopis teisest raamatust_, mitte da Vinci koodist, vaid sarja esimesest raamatust!) Mina lugesin õnnetuseks seda esimest osa umbes nädalake enne da Vinci koodi ja leidsin, et kattuvusi on kaugelt liiga palju, et autorile sama mudeli liigset ekspluateerimist andestada, selline teguviis tundus intelligentsi solvamisena. No midagigi uut oleks võinud ju lisada...

Ahjaa, vabandust, valetasin. Kui esimeses osas oli paha mõrvar tumedat verd araablane, siis teises osas oli ta ju albiino. Oletatavasti on isand Brown nyyd raske valiku ees, kas kirjutada kolmas osa nii, et mõrvar on neeger... või peaks ta olema hoopis hiinlane?

Muuseas - esimene osa oli oluliselt huvitavam. Ja siis tundus isegi veidi actionfilmilik syshee yksjagu uudsena.

Teise osa madal hinne on eelkõige pettumuse pärast. Nurjatu. Ammuteada teooria, äsjakasutatud syshee...

Teksti loeti eesti keeles

Parem hilja kui mitte kunagi... oma arvamust avaldada. Pean kohe alguses üles tunnistama, et piibliloos suhteliselt võhik ja võibolla sellepärast tundub see lugu suhteliselt võõras... Aga võõras ta ju ongi, ameeriklane proovib euroopa kultuurilugu lahti harutada oma moodi ja pikitult kohustuslike põnevuslugude rütmis, aga rütm oli selline umpa stiili. Pahade ära arvamine oli liiga lihtne vist isegi nendele, kes ainult kiirtoitu söövad...Hinne 3 saab teos ainult sellepärast, et keegi on kurja vaeva näinud ja raamatukogus istunud, et loole mingitki värvi anda.
Teksti loeti eesti keeles

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Dan Brown läheneb asjale nagu ameeriklane ikka ning selle tõttu on raamat klišeesid täis (alates heade poole ühe tähtsama kaitsja muundumisest suundudes Silase ja Aringarosa suhte lõppu ja lõpetades action stseenidega). Brown küll ei suuda neid action stseene küllalt filmilikult kirjeldada (ei teki nagu sellist visiooni, mis mõnede eriti Hollywoodi lembeste autorite juures tekib), kuid kui toetuda oma fantaasiale saab hakkama. Kuid peab ütlema, et vahepeal kirjeldada asju ta oskab. Mitte alati (kasvõi näiteks vahel lahenduste leidmised, kus keegi äkki püsti kargab ja "Heureka" röögatab ning siis oma lollidele kaaslastele pisidetailideni asja seletab), aga siiski - näiteks see, kus paha sõrmede vahelt libises see pärgamendikarp ja purunes äädikapudel. Ma tundsin tema valu ja lootusetus, tema kurbust sellel hetkel, ja pean seda vist raamatu parimaks kohaks.

Okey, neid vandenõu teooriaid oli huvitav lugeda, kuid enamik neist midagi uut tõesti polnud, nagu juba mainitud. Maria Magdalena kohta on küllalt ka varem loetud, nii head kui halba. Aint Siioni Abikloostri ja Opus Dei kohta kuulsin esmakordselt (kusjuures pärast seda peeti intervjuu kuskil ajalehes ühe Opus Dei tähtsa velloga eestis, kes ka mu ettevõtluse ja turunduse õpetaja oli 10. klassis, väga tore vend oli). Kusagil räägiti, et Opus Deist jäeti väga halb mulje, kuid minu arust said ajakirjanikud valesti aru - Opus Deist võttis küll paar tüüpi osa sellest, kuid teised pahad vennad on muudelt aladelt. Ning Aringarosa näidatakse tegelt täitsa heast küljest. Oli loll, riskis oma usu nimel, kuid sai tarkust juurde ja pöördus valguse juurde. Aga seda, et kui mina uurisin wikist järgi Opus Dei kohta siis seal küll polnd sõnagi nõnda halvast naiste kohtlemisest, kui Dan Brown kirjeldas. Võib muidugi wiki eksida, või sain mina valesti aru, kuid ei paista see Danike siiski kõige targem tegelane sellest kirjutama.
Ahjaa, audio failina ei soovita seda raamatut üritada lugeda/kuulata. Ma proovisin ja andsin alla. Alles eesti keelse puurisin läbi.

Aga triloogia 3. osa kohta, mis juba BAASi on lisatud, ütleks nõnda, et esiteks ei ole see veel valmis, nii et võiks selle eemaldada (tegelikult on öeldud, et enne 2007. aastat seda valmis ei saadagi), ning teiseks poleks imestada, et diloogia mutandeerus triloogiaks - miks mitte kirjutada järge raamatule, mis muutus paljudes maades bestselleriks, kummutas uue aja jumala Harry Potterigi ning mille ekraniseeringut Louvres filmiti. Kasvõi üksainuski neist saavutustest tooks 3. osale kenakese lugejaskonna.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Selle raamatu (vääriliseks?) hindamiseks on mul liiga palju, võimalik et liigseid, personaalseid kiikse.

Esiteks piirdub mul lähim kristluse ajalooga seostuv huvipunkt filmiga "Life of Brian". Teiseks juhtus mul sygavas lapsepõlves rumal lugu von Dänickeni yledoseermisisega. Tagajärg - iga kord kui ma loen kusagil miskit jaburat vandenõuteooriat tyypi "Kas te juba teate et KAPO varjab Ämari lennujaama angaaris lumeinimest!?", tekib mul tahtmine autoril "kanalit vahetada".

Lisaks eelnevale ei meeldi mulle thrillerid, põhimõtteliselt. Ja kõigele sellele otsa käiati Discovery pealt aastaid tagasi "dokfilmi", teemal Pyha Graal ja Usklike Eest Põgenenud Magdaleena. Iga paari kuu tagant uuesti, justkui see oleks huvitav või oluline.

Eelnevat arvestades - raske on olla objektiivne. Kui teema ei huvita siis pöördub tähelepanu iseeneslikult puuduste otsimisele..

Raamat algab põnevalt. Muuseumi põrandalt leitakse vägivalla tundemärkidega alasti surnukeha, mis ise enesele pentagrammi kõhu peale on joonistanud. Jääb vist ainult rõõmustada et ma omal ajal jätkuvalt keeldusin "reedel matkamaija" minemast. Edasi veel parem - stseen kus tibi-kryptoloog paha politseiniku kõnepostiga lohku tõmbab oli täitsa nutikas. Sealt edasi tekivad tegevuse loogikasse kysitavused..

Fache kinnisideed Langdon iga hinna eest kiiresti trellide taha saada motiveeriti justkui katoliku kiriku poolt tuleva survega? Syzee edasist käiku arvestades ei ole mõistetav kustkohast ja kuidas selline surve tulla sai. Teoreetiline võimalus et Vatikan informeerib Pariisi politseid - teate teil tuleb seal varsti neli laipa, mätsige see asi kinni - kehtib ainult niikaua kuni jääb võimalus et need neli laipa olid konkreetselt Vatikani poolt tellitud.

Edasi, tibi-kryptoloog laekus muuseumi ettevalmistatult, vajalik teade kõnepostis ootamas jne. Kindla teadmisega et Langdon on vaja politsei käest päästa. Omaenese karjääri hinnaga, no less. Vaikimisi justkui eeldusega et see tibi teadis, kusagilt, et mingid jõud pariisi politseile survet avaldavad. Et kust selline teadmine?

Sellest kohast peale kus too sympaatne inglane omaenese häärberisse relvastatud maniakki tellis (kes teda ennast nägupidi ei tundnud) läks asi sootuks jaburaks.

Veider vastuolu - kõikvõimalike krypto-puzzlede peale oli autoril ilmatul hulgal energiat ja aega jätkunud. Syzee loogika jaoks vähem.

Millistel asjaoludel käesolev teos ilma peal sedavõrd suuri laineid lõi nagu ta seda tegi.. jääb mulle arusaamatuks. Sisuliselt oli ju tegemist ysna keskpäraselt kehva sopakaga?

Teksti loeti inglise keeles

Lihtsalt halb raamat. Ma mõtlen, et on veider, et nii keskpärasest tekstist sai tekkida üleilmne fenomen. See on tõesti müstiline ja seeläbi muutub see halvasti ja hakitult kirjutatud pseudopõnevik tõesti ulmeks.

Tõik, et raamatu teema/sisu pole originaalne ja on Baigenti-Leigh-Wilsoni teose pealt kopitud, on tänaseks ise sama "originaalne". Verest ja graalist rääkinud mänguajalugu mulle kusjuures väga meeldis, kahju lausa, et tollest maakeeles kordustrükki pole tehtud.

Mis mind siinkohal seisukohta võtma sundis, on aga teine tõik. Nimelt on erialakirjanduses võetud võrrelda paranoiapõneviku ja poliitilise thrilleri suurmeistreid Frederick Forsythi ja Robert Ludlumit sellesinatse käkk-kirjanikuga. Tahtsingi lihtsalt öelda, et selline võrdlus pole võimalik ja kõik.

Ludlumit ja Browni ühendab vaid tõik, et eestikeelses kultuuriruumis on mõlemale näkku sittunud Matti Piirimaa. Brownist aga kirjanduse kontekstis rääkimine, püüe tema raamatuid justkui mingisse suurde pilti panna, hädised katsed neid mingi voolu või suunaga seostada on tegelikult võrreldav enesele jalga tulistamisega. ¡No pasarán!

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kohutavalt kompunnitud ja kunstlik teos, jättis väga kirjandusliku sudoku mulje. Seetõttu ei olnud ka usutav. Nagu eespool mainiti, jättis kohati tõesti kokkuklopsitud vandenõuteoorite stiili mulje: kõik asjasse puutuvad ja ka mittepuutuvad killud tuuakse ära kui faktid. Mis teoorit toetada ei suuda, see jäetakse lihtsalt välja nagu seda poleks olemas olnudki. Algus oli veel päris põnev, aga mida lõpupoole tegevus arenes, seda jaburamaks tegevus ja tegelaste reaktsioonid muutusid ning raamatu lõpp oli juba päris totrus kuubis. Oli küll ameerikalik raamat, aga seda ei saa ju autorile tegelikult ette heita. Eks ka prantsuse kirjanik kirjutab prantsusepäraselt ja soomlane soomepäraselt. Lihtsalt Ameerika massikultuuri pakutakse tänapäeval nii ohtralt on nii mõnedki on ameerikalikkuse suhtes tõrjuvad või juba lausa allergilised.
Teksti loeti eesti keeles
x
Bix Pokupoeg
17.10.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Oh miks küll miks, kapten...

Progressi pärlitega, mille hulka tuleb lugeda klaksid, laitmatu postiteenus ja rassiline võrdõiguslikkus õnnistatud kettamaailma trügib enne oma õiget aega veel üks moodsa ajastu laps - raudtee. Rahvas on vaimustuses, härra Kuningas loob raudteekompanii, 1200 kilomeetrit rööpaid pannakse maha selleks, et Alumine Kuningas tagasi trooni alla toppida ja kõik annetavad lahkelt orbudele ning leskedele, keda on terve raamatu peale siiski vähevõitu, kuna ükski hea tegelane raamatus ei suuda korralikult oma otsa leida. Isegi Isand Vetinari abiga mitte. Samas tagurlikke hambuni relvis päkapikke langeb nagu loogu.

Vaimukus on kadunud! Stiil on kadunud! Lühikeste ja teravate ütlemiste asemel on pikkadest lausetest ja lõikudest monotoonne jutustamine, mis kulgeb läbi sündmuste üsna sama sirgjooneliselt nagu Uberwaldi raudtee. Ja on nähtavasti sama kiirustades kokku visatud.Kaks sellepärast, et Pratcheti austajana lugesin raamatu siiski läbi. Aga tema IEN Dibbleri mõttemalliga suguvõsal võiks veidi häbi olla küll.
Teksti loeti eesti keeles

On Kettamaailm.
On Sam Vimes, vahtkonna kapten, hertsog, tahvlipühkija, Sam Juuniori isa ja muidu kõikvõimalike supervõimetega kangelane, kes peab oma kalli kaasa tahtel pisut puhkust võtma ning oma maavaldustesse (mida ta varem ihusilmaga näinud pole) sõitma.
On kahjuritest (jänesed) toituvad kahjurid (härjapõlvlased), kes on kõigile pinnuks silmas, kuna nad räägivad arusaamatut keelt ning kipuvad jäneste puudumisel näppama kanu ja kõike muud, mis nende ülimalt räpaste ning haisvate näppude külge jääb.
Sam Vimesi õnneks ei pea ta äkki esikohale tõusnud hertsogirollis paari päevagi piinlema enne kui toimub Mõrv ning Vahtkonnakapten peab Hertsogilt tüüri üle võtma.

Seda raamatut lugedes oli mul kogu aeg kahtlane TUNNE. See tunne sai kinnituse hetk tagasi kui ma raamatu BAASi sisestamiseks tema originaali pealkirja uurisin. Sinna juurde oli nimelt pisikeses kirjas ja ainult advokaatidele mõistetavas keeles kirja pandud, et härra Pratchett on tõepoolest lubanud seda raamatut enda nimel välja anda.
Jah, juba lugedes oli selge, et kuigi siin-seal on tunda Pratchett`i korrigeerivat kätt, siis enamiku sellest loost on jutustanud keegi, kelle jutustamisoskus ei küüni mitte kõrgemale meie enda paljukirutud Algernoni ja/või Reaktori autorite omast. Keegi on Terry Pratchetti varasemad teosed mikserist läbi lasknud, uued seiklused välja mõelnud ning siis vanameistri käest kaubamärki lunima läinud. Siin-seal TUNDUB, et ka Pratchett on midagi kirjutanud. Eriti nendes kohtades, kus vanad abielumehed kurdavad, kuidas nende naised sunnivad neid vastu tahtmist kauem elama (peekoni asemel juurvilja närides) kui hädapäraselt vaja oleks.
Teksti loeti eesti keeles

Tiffany saab kolmteist.
See on just selline iga, kus noored neiud jagavad oma sõbrad tavalisteks ja "erilist sorti" sõpradeks. Samuti ei suuda nad vastu panna tantsule isegi siis, kui tantsitakse salaja pimedas ja ilma kuuldava muusikata.
Kuna noor neiu alles avastab, et mehed ja naised on sisemiselt palju rohkem erinevad kui väliste tunnuste järgi oodata võiks, siis ei oska ta midagi mõistlikku pihta hakata ka ootamatu austajaga, kelleks on vana talvetegija ise. Loomulikult on vanad nõiad eesotsas ERITI kogenud Nanny Ogg`iga valmis õpetama igasuguseid nõkse, kuidas üks naisterahvas saab tüütu kavaleri nööri mööda käima panna, aga need ei taha hästi töötada külma loogika ning veel külmema (et mitte öelda jäämägise) jäärapäisuse vastu.
Loomulikult ei lase ülejäänud nõiad ennast sellisest pisiasjast, nagu eesootav maailma lõpp, häirida ning punuvad oma isiklikke intriige rahumeeli edasi. Seekord siis teemaks küsimus, et kas võlumine on kõrgem kunst kui nõidus ning kui palju boffot on ühele nõiale vaja, et see TÕELINE nõid olla.

Pratchetti huumorisoon on ajapikku kulunud mahedamaks ning rohkem inglaslikuks. Jalaga tagumikku naljadel kohta ei ole (hea küll, korra ikka antakse jalaga tagumikku, aga pieteeditundega kirjanik libiseb sellest faktist hästi delikaatselt üle).
Jutustamisoskus on autoril loomulikult kadestamisväärne ning põnevust jätkub raamatu lõpuni. Loomulikult jutustatakse meile järjekordselt ümber vana head Persephone müüti, aga seda tehakse hästi ning tulemus on lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Kummardus autorile, kes on suutnud luua omapärase maailma, kus asjad käivad enam-vähem samamoodi nagu meie maailmas, aga vähemalt näivad uskumatud ja huvitavad.

Süžee kirjeldamisega ei pea ma ennast, tänu eelkõnelejatele, jälle vaevama hakkama. Eelmises raamatus kirutud ajalise kaleidoskoobi kasutamine selles raamatus nii palju ei häirinud, kuna esiteks oli sissejuhatavat ja kohustuslikku ajalugu, mida jutu vahele topiti, oluliselt vähem ning kõik vahelugemised olid seekord enam-vähem korralikult märgistatud. Väikestele loogikaapsudele on juba eelpool tähelepanu juhitud, mina lisaks siia enda jaoks kõige absurdsema asja - trümmist väljahiivatud hiiglasliku õlletoobri, mis jäeti sobivasse kohta köie otsa rippuma samal ajal kui laevameeskond teise laeva paljakskoorimist plaanis. Sinna juurde oleks sobinud kasvõi mokaotsast poetatud selgitav lause, et ahned laevnikud tahtsid potentsiaalsele saagile trümmis ruumi teha vms, aga laeva juhitavusele mõjub kole halvasti kui midagi suurt ja rasket on trümmist tekile tõstetud. Seda ei tehta keset merd manööverdamise ajal. Ega ma muidu ei viriseks kui autori enda jaoks meresõidu autentne kujutamine nii oluline poleks olnud.
Samuti ei mahtunud mulle pähe, et miks oli vaja nende neetud toolide jaoks puusepp nii mitmekordselt üle maksta, et toolid ennetähtaegselt valmis saaks kui seejärel toolid lihtsalt panipaika oma aega ootama pandi. Jne.

Teine pisike nõrkus oli raamatu lõpus. Kõik eelnevalt punutud intriigid seoti lõpus "suure pauguga" ühte sõlme kokku. See segas enamiku liinide puhul mängu ilu nautimist, kuna üks suur lahendus varjutas erinevate plaanide mänguilu (kümme miss world finalisti ühes toas EI OLE kümme korda ilusam kui üks miss Kesiganes eraldi vaadatuna). Samuti oli lõpplahendus kirja pandud kiirustades ning jättis emotsionaalselt lahja mulje. Kui raamatul olidki mingid mahulised piirid, siis oleks võinud sissejuhatuse pealt kokku hoida ja lõpplahendust värvikamaks kirjeldada.

Aga kuna hoolimata kõigist pisipuudustest oli tegemist nauditava lugemisvaraga, siis saab autor teenitult viie kirja. Väikese miinusega küll, aga arenemisruumi peab ju ka jääma.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu on eelpoolkommenteerijad juba ära rääkinud, seega rohkem spoilerdama ei hakka.Mind häiris alguses veidi autori armastus ajakaleidoskoopi kasutada. Nii mõnigi kord ei olnud aru saada, mis ajahetke parajasti kirjeldatakse ja mis järjekorras sündmuses toimuvad. Jutu edenedes jäi sellist trikitamist vähemaks ja need "interlüüdiumid" olid korralikult märgistatud ja asjakohased vahelugemised.Maailm oli viimase peal, tegelased vahvad, sündmused kerisid korralikult - miks siis ikkagi neli. Noh eks see neli ole hästi rasvane, aga päris viiest jääb veidi puudu. Võib-olla oleks oodanud lõpplahenduselt veidi rohkem kelmikust. Locke ei sobinud sinn dramaatilisse rolli, kuhu autor teda päris lõpus toppida üritas. Ja see maailmapäästmine kukkus ka tegelikult üsna haledalt välja - kujutage ise endale ette kelmi, kes tuleb ja ütleb, et jah, olen petis, aga nüüd peate te kõik mind uskuma!Jääme siis lootma, et tuleb veel vint vindi vint järgmiste lugudega siia peale ja siis saab oma hindekotirauad laiemalt lahti venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Kas jumalad karistavad mind kui ma lajatan sellele sõnnikutellisele ühe pärast esimese kolme peatüki läbisirvimist.(Lugeda neid ei suutnud - tunnistan ausalt)
Teksti loeti eesti keeles

Keegi (kindlasti minust targem ja kogenum) inimene kirjutas Terry Pratchett`i kohta, et temal ilmuvad head ja väga head raamatud vaheldumisi. Viimasel ajal on too terava keelega härrasmees oma vaimutöö üllitamise tempo pisut aeglasemaks võtnud (või siis vähem head asjad vahepealt enesetsensuuri korras välja rookinud).

See raamat on Päris Hea. Isegi Terry Pratchett`i enda mõõdupuuga võttes.

Terry Pratchett`il on kombeks igas oma raamatus võtta üks moodsa maailma imeviguritest ja see siis kettamaailma kõvepeeglisse panna. Seekord saab oma koosa kätte Kuningas Jalgpall, kes, nagu selgub, pole küll alasti, kuid vajab siiski mikrorõngasriidest alusp... st. lisavarustust.
Läbi aegade on Ankh Morpokis mängitud jalgpalli, millel on reeglid ütlevad, et mängu võidab see võistkond, kes lööb värava või vähemalt midagi, mida võib väravaks pidada. Näiteks vastasmeeskonda. Kuna väravaid lüüakse tõeliselt harva, siis enamasti selgitatakse võitja välja selle järgi, kumb meeskond pärast mängu rohkem elus on. Või siis ühes tükis. Nüüd aga soovib Isand Vetinari kontrollimatut kontrollima hakata ning nii juhtubki, et Nähtamatu Ülikool leiab ennast võistlemas ülejäänud linna kõige jõhkramatest tüüpidest kokku pandud võistkonnaga selle nimel, et "jalgpall" saaks uued reeglid ning muutuks tõeliseks jalgpalliks.
Teine tegevusliin keerleb ümber kummalise üliandeka noormehe, kes Isand Vetinari isiklikul palvel on Nähtamatusse Ülikooli küünlaniristajaks palgatud. Noormehe ülesandeks on olla sõbralik, koguda väärtust ning saada kohaseks. Kusagil on keegi, kes kavatseb hinnata KUI väärtuslikuks ja kohaseks suudab see noormees saada. Ja kas ta suudab mõnel tolgusel pea MITTE otsast rebida.

Terry Pratchetti puhul on kindel, et pea igas tema raamatus on keegi sihikindel ja kaljukõva tahtejõuga naisterahvas. On äpu, kes saab kangelaseks. On mõni ilus ajudeta blondiin, keda preili kaljukõva kadestada saab jne. On tunda, et see teatritrupp on autorit hästi teeninud ning iga järgmine lugu paneb samad näitlejad lihtsalt uutesse kostüümidesse. Kui sellest pisiveast mööda vaadata, siis on tegemist igatahes korraliku lugemisega ning kes viitsib võib isegi mõne koha peal autoriga kaasa mõelda veidi igavikulisematel teemadel kui lektroloogia (teadus vooditest ning nendes magamisest).
Teksti loeti eesti keeles

Ma saan aru, et tegemist on viimase raamatuga, mille Pratchett suutis kirjutada ning nüüd on siis see ka eesti keeles välja antud.Naerda sai. Isegi põnev oli, kuigi olles läbi lugenud KÕIK selle härrasmehe eesti keelde tõlgitu (erandiks vist Johnny pommilugu), kippus minu mõte mitmes kohas tekstist ette jooksma. Ja see võttis üllatusmomenti maha.Aga see deus ex machina (ehk siis kuld arvutist, kui eesti keelde tõlkida) ei sobinud kohe kuidagi sinna lõpu järele.
Teksti loeti eesti keeles

Igal mehel on tema 15 minutit kuulsust. Ja igal Hollywood`i filmil on tema 20 viimast minutit.
Need viimased 20 minutit on suvalises märuli(ja mitte ainult)filmis täidetud ohjeldamatu löömingu ja lammutamisega. Kui enne veel kuulipildujatel kassette vahetati, siis nüüd on kuulipilduja lint möbiuse leheks keeratud ning sõrme pole vaja päästiku pealt ära võttagi.
Nagu ülal juba mainitud, lõpp on siirupiselt magus. Ja see siirup on vähemalt korra juba kellegi seedekulgla läbinud.
Mina ei ütleks, et see triloogia on lõpetatud. Sama hästi võiks pidada valmis ja lõpetatuks härra Jordani "Maailma silma". Lahing on läbi, aga sõda on alles noor. Ainus, mille poolest J.A. Jordanist kavalam on, on ajaline mõõde. Bayaz ja Khalil võivad oma järgmise portsu viisakusi vahetada umbes-täpselt samal ajal järgmisel sajandil. Siis kui linnad on jälle üles ehitatud, rahvastik juurde kasvanud ning tühja tooli eesmärk suletud ringis edukalt ära unustatud.
Minu poolt siiski neli - täiesti aus ning ilma lisanditeta.
Teksti loeti inglise keeles

Parem kui eelmine osa. Kui esimese osa hinne neli oli väikese miinusega, siis siinkohal on nelja taga rasvane pluss. Päris viie jätaks veel reservi.
Sisust on ülalpool piisavalt palju kirjutatud. Tegelased arenevad hästi ning õiges suunas. See tähendab, et veel natuke ning ma isegi usun, et säherdused eksemplarid tõepoolest olemas on. Dan Clokta värvikuse vastu ülejäänud jabur teelaudkond loomulikult ei saa, aga nad vähemalt üritavad.
Vere ja muude igas suunas lendavate kehavedelikega on selline lugu, et teatud kogusest alates pole nagu enam vahet. Et kas Suur Sangar lödistas endast välja ühe või kaks ämbrit punamusta ollust ei muuda ju sisuliselt midagi. Siinkohal tuleb mul ikka meelde Alien 1 ja Alien 2 filmid, kus ÜKS koll (peidus olles) suutis palju enam õõva tekitada kui sada tükki, kes pidevalt mööda ekraani ringi siblisid.
Süžee jookseb paremini kui esimeses osas. Loomulikult aitab kaasa, et mootor on käima löödud ning puudub vajadus niisama jahmerdamist meedia tippsündmusena serveerida. Madinaks läheb ja enamasti on seal ka sügavam põhjus kui lugeja potentsiaalse igavuse peletamine kahe jutustava peatüki vahel.
Kui esimene raamat seostus mul filmiga, siis teise puhul on pigem tunne, et tegemist on MMMM`ga (massiivse multimeeste mänguga). Kirjad kaugelt lahingutandrilt läbi vaenlase piiramisrõnga tulevad e-postiga ning kindluse keskel asub müügiautomaat, millest saab münte sisse loopides osta kive, palke, mörti, relvi ja palgasõdureid. Loomulikult on tal alati ka vahetusraha käepärast. Kõigi rännumeeste taskud on sama avarad nagu Guybrush Treepwood`il (Monkey Island series, kui kellegil kell helisema ei hakanud) ning isegi kuristikku kukkumise järel on alles kõik vibud, nooled ja mõõgad. Ma usun kui shankad oleks ühe kahest armastajapaarist seal koopas õnneks võtnud, siis oleks teine ohates taskust laia labida välja tõmmanud, et lubatud matusetalitus nagu kord ja kohus läbi viia.
Aga see kõik on köömes, sest hea meelelahutus on tänapäeval jumal ning J.A. teeb kõik, et olla tema prohvet.
Teksti loeti inglise keeles

XX sajandi rebane oli esimene mulje raamatust, mille tütar mull jõulude eel pihku pistis. Kindla eesmärgiga, et kui esimene osa on hea, siis järgmised lunastatakse lugemiseks välja juba papa rahakoti kaudu.
Ülalarvustajad on olulise sisu (nii palju kui seda triloogia esimesse osasse mahtus) juba lahti seletanud ning enam-vähem niisama vähe teda raamatus oligi. Suured sõjad põhjas ja lõunas alles valmistasid ennast ette ning vahepealset aega pidid täitma (veel) kohaliku tähtsusega löömamehed. Sest kui veri ei voola, siis pole ju tänapäeva fantaasiahuvilisel midagi lugeda.
Sellised raamatud ei sisalda kaarte, kuningate sugupuid, ega kasutatud keelte sõnastikke. Milleks? Kas te olete mõnes Hollywood`i filmis näinud ekraanil mõnda maailmakaarti? Raamatu stseenid on üles ehitatud kõigi filmitööstuse kaanonite kohaselt, kus põhirõhk on lopsakatel detailidel. Tervikpilt on selle kõrval vähemoluline kui mitte suisa olematu. Raamatu esimeses pooles oli mul tihti tunne, et üks pilt järgneb teisele ning, kuigi tegelased on ju samad, on erinevad kaadrid pärit otsekui erinevatest maailmatest. Sest ei sündmustel ega tegelastel ei ole lihtsalt võimalik areneda selles suunas ja säärase kiirusega nagu autoril tegevuse püsti hoidmiseks vaja on.
Tegelaste osas jäi mulje kahetiseks. Mõned karakterid (näiteks dan Clokta) võisid küll olla veidi ühekülgsed, kuid siiski piisavalt huvitavad. Suur enamus teisi tegelasi tundus olema kui ühe vitsaga löödud. Täpselt sama huumorimeel, ülbe üleolek ning teatraalne poosetamine. Selline kuvand sobib nagu rusikas silmaauku mõõgavõistluse jaoks treenivatele noortele kukekestele, kuid tekitas kohutavat võõrastust Esimese Maagi juures. Ei saa võtta tõsiselt sisuliselt maailma loomisest saadik Gandalfi mänginud võlurit, kes talle külla tulnud barbarikuningaga lihtsalt niisama ärplema hakkab.
Aga nende jaoks, kes tahavad lihtsalt mõne pimeda talveõhtu mõtlevamat ajupoolt (või laiekraaniga kodukino) sisse lülitamata mööda saata, on tegemist täiesti sobiva lugemismaterjaliga.
Teksti loeti inglise keeles

On kahekümne esimese sajandi lõpp. Noor Anaximandros teeb sisseastumiseksamit Akadeemiasse - asutusse, mis on ühteaegu ühiskonna kõige kõrgem õppeasutus ning kõrgeima võimu kandja. Oma võimaluse eest sinna kandideerida, peab Anaximandros tänama oma juhendajat, Periclest. Eksami teemaks on Anaximandros valinud Adam Forde`i eluloo.

Tegelikult ongi Adam Forde selle raamatu üks peategelastest. Kui mitte öelda, et see kõige peamine tegelane. Eksamineerijate poolt etteantud põhjalikkusega lahatakse mehe poolt sooritatud (kuri?)tegusid, tema üle peetud kohtumõistmist ning sellele järgnenud vangistust. Võttes pakutud kahest valikust (surm siin ja kohe versus elu laboris igavese katsealusena) vähem viletsa saab Adam endale "kongikaaslaseks" tehismõistusega androidi - Art`i ning veedab oma ülejäänud elupäevad temaga.

Nagu ajaloolastele omane, ei huvita eksamineerijaid mitte sündmused, vaid ajendid, mis viisid kirjeldatud sündmusteni. Adam Forde elu lõppvaatus (mida hoitakse kiivalt saladuses nii lugeja kui ka kõigi teiste Akadeemiasse mittekuuluvate eest) muudab tervet maailma rohkem kui enne Adama sündi peetud kolmas ilmasõda. Seetõttu püütakse tungida Adam Forde mõttemaailma kõige sügavamatesse soppidesse, et mõista teda ning tema tegude ajendeid.

Raamat on lühike ning lööv. Kaasaelamine Anaximandrose sisseastumisvaevustele asendub sujuvalt kaastundega Adam Forde vastu ning mõlemad emotsioonid juhitakse autori poolt oskuslikult täisgaasiga üle võlli. Puänt on võimas ning tekitab tahtmise kogu raamat uuesti läbi lugeda. Nüüd siis juba uute "ilmsikstulnud asjaolude" valguses.

Eraldi tahaks ära märkida minu hämmastust, mis mind valdas kui ma pidin (jupp aega peale eestikeelse versiooni ilmumist) nii teose, kui ka selle autori ise BAASi sisestama.
Teksti loeti eesti keeles