The Sirens of Titan on satiirilis-humooriline ulmelugu. Mõnda aega enne loo algust on jõukas Ameerika härrasmees Winston Niles Rumfoord koos oma koera Kazakiga sattunud kosmoseõnnetusse. Fenomen nimega kronosünklastiline infundibulum muutis nad üle Päikesesüsteemi laiali laotatud lainekimbuks, kuid andis neile võimaluse ka materialiseeruda neis kohtades ja aegadel, millega nende lained ristuvad.
Üheks selliseks kohaks on Rumfoordi mõisamaja, kuhu ta ühel päeval kutsub materialiseerumise ajaks külla maailma kõige rikkama mehe, Malachi Constanti. Ilma pikema jututa teatab Rumfoord Malachile, et tulevikus ootab teda reis Marsile, Merkuurile, tagasi Maale ja lõpuks Titaanile (lisaks veel lapse saamine Rumfoordi naise Beatrice'iga). Kuna ei Malachi ega Beatrice ei ole sellest mõttest vaimustatud, otsustavad nad sellist saatust iga hinna eest vältida...
Ma aeg-ajalt ikka avastan, et raamatute üle lugemisel on täiesti omaette väärtus. "Titaani sireenid" oli mul ju tegelikult juba pärast maakeelse tõlke ilmumist 2000. aastal loetud ning ka siis vähemalt paar korda. Nüüd aga, kindlasti rohkem kui kümme aastat hiljem, pakkus originaalkeeles versiooniga tutvumine jällegi ühe üsna uue perspektiivi.
Sest üldiselt oli mälestus sellest raamatust kui millestki natuke kergekaalulisest, eriti Vonneguti selliste kuulsamate teoste (ja maakeeles Valda Raua tehtud legendaarsete tõlgete) nagu "Tapamaja, korpus viis" või "Tšempionide eine" kõrval. Mingis mõttes võib sellise hinnanguga küll praegugi nõustuda, aga tegelikult peidab see petlikult lihtne lugu endas palju rohkem.
Kui kergusest rääkida, siis on tõsi, et üksteisele järgnevate jaburate seikluste rida erinevatel planeetidel on nagu otse 30ndate või 40ndate pulp-stiilis ulmest laenatud. Sarnaseid stiilielemente on siin veel, nagu näiteks asjaolu, et Marsi armee kasutab sõna otseses mõttes "lendavaid taldrikuid", hapnikupallide abil vaakumis ringi jalutamine või paradiisisarnane kliima Titaanil.
Siiski on kõik need asjad Vonneguti käes vaid humoorikad dekoratsioonid ning on ilmselge, et ta ei võta midagi sellest tõsiselt. Loo arenedes aga hakkab kõige selle tagant paistma elu, universumi ja kõige mõte, mis on teostatud kuidagi palju võimsamalt, kui Douglas Adamsi kuulus 42 raamatus "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas" (Adams on muuseas "Titaani sireene" välja toonud olulise mõjuna sellele).
Selles kõiges on mingit täiuslikku kierkegaardlikku absurdismi, alates Malachi ja Beatrice saatusest edasi Rumfoordi omani, sealt inimkonna omani ja lõpuks ka Tralfamadore saadiku Salo ja tema ülesande omani. Igasugune universumi mõte on hoomamatu ja küsimus on ainult selles, kas kõigil olemuslikult tühistel püüdlustel võib üldse mingi väärtus olla. Siin on veel eriti rõõmustav, et Vonnegut ei lange nihilismi vaid lõpetab loo üllatavalt soojalt.
Ning kõik see laotatakse lugeja ette ühe tervikliku loona, ainult minimaalsete kõrvalepõigete ja laialivajumistega, mille ülekülluse poolest Vonnegut teinekord tuntud on. See lugu on lisaks ka kõvasti universaalsem ja vähem Ameerika-keskne. Ma ei vaidleks kindlasti vastu, kui keegi mõnda teist Vonneguti teksti tema parimaks tööks peab. Minule aga meeldib see siin praegusel hetkel kindlasti kõige rohkem.
Hinnang: 10/10
