Unseen University myyri taga on väike prygimägi. Võlurid loobivad sinna oma maagilistest eksperimentidest yle jäänud prahti. Praht ei ole oma maagilisi omadusi minetanud ja nii pistavad seal prygimäel ringi sebivad rotid pintslisse midagi sellist, mille tagajärjel nad kõik intelligentseteks muutuvad. Yhe säärase intelligendist hiire sööb omakorda ära kass nimega Maurice ja omandab samuti kõne- ning mõtlemisvõime.
Mõni aeg hiljem algab ymberkaudsetes asulates tõsine häda rottidega. Need muutuvad uskumatuld ylbeks, rikuvad sahvris toitu, löövad söögilaual tantsu ja harrastavad piimaämbri sees synkroonujumist. Veidi hiljem laekub samasse asulasse keegi noor poiss koos kassiga. Poiss teatab, et tema oma vilepilliga võib mõõduka tasu eest rotid minema meelitada. Linnarahvas juubeldab, poiss, kass ja rotid jagavad linna taga raha omavahel ja on samuti eluga rahul.
Kõik toimib ilusti, kuni lõpuks jõuavad meie kangelased yhte kummalisse linna, kus valitseb peaaegu et nälg ja rotisabade eest makstakse 50 senti.. ainult et rotte selles linnas ei ole! Kõik kohad on täis lõkse ja myrki.. kohalik rottide populatsioon on aga kuhugi kadunud.
Tinglikult on tegemist “Discworldi” sarja kuuluva young adult romaaniga. Kindlasti ei ole see nö. sarja pealiiniga kuigivõrd seonduv. Lyhem, lihtsamas keeles, roppused on esitatud tõlkimata kujul kas siis kasside või rottide keeles. Igati auväärses kontsentratsioonis head nalja, lasteka jaoks just parajas koguses õpetlikku juttu..
Kõik oleks viimase peal, kui mitte umbkaudu neljandik raamatust ei oleks tiirelnud stiilist välja kukkuva ja täiesti ebavajaliku “Rottide Kuninga” ymber, kes elas keldris ja mõjutas sealt kõiki telepaatilisel meetodil sigadusi korda saatma. Kangesti selline mulje, et maht oli ette antud ja Pratchettile ei tulnud lihtsalt midagi paremat pähe.
”Rottide Kuninga” eest poolteist palli maha, kõik ylejäänu oli Ok. Kokku neli miinus. Klassikalise Discworldi austajatele võib seda teost soovitada ainult ysna tugevate reservatsioonidega - lõppkokkuvõttes ikkagi lasteraamat. Samas oli ta kindlalt parem kui ainus teine Pratchetti lasteks mida ma seni lugenud olen (“Johnny And The Dead”).