Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

Rendezvous with Rama

(romaan aastast 1973)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1973; september - oktoober
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kohtumine Ramaga»
Tartu «Aniara» 1993

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
16
6
1
2
Keskmine hinne
4.188
Arvustused (48)
Jüri Kallas

Olin meeldivalt üllatunud, kui selgus, et raamat on ka maakeelde ümber pandud. Lugedes asendus üllatus pettumusega ning jõudsin järeldusele, et auhindade rahe teenis see üllitis välja vaid seetõttu, et vanameister kirjutas mitmeaastase vaikimise järel jälle romaani. Hard SFi lugejale võib ju meeldida, kuid minu meelest puudus elementaarne süzhee. Kolme saab see raamat vaid seetõttu, et midagi seal siiski oli kui ma ta lõpuni viitsisin lugeda. Üle lugeda pole seni tahtnud.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Just eile õhtul lõpetasin romaani teistkordse lugemise. Teadmata põhjustel meeldis oluliselt rohkem kui esimesel katsel. Kirjutatud on ta umbes samasuguses reporterlikus stiilis kui näiteks Arthur Hailey 'Lennujaam'. Tegevustik seisneb selles, et inimesed üritavad uurida ootamatult päikesesüsteemi tunginud tundmatut lendavat objekti. Minu meelest on raamat ka küllalt hästi tõlgitud. Siuke ehe tükk. Tõesti HARD SF. Üsna võluv on ka Päikesesüsteemi hõlvanud inimühiskonna administratiivse süsteemi kirjeldus. Loe läbi, sest järgnevalt on veel lugeda kolm kaheksakümnendatel ilmunud väidetavalt kehvapoolset ja Gentry Leega kahasse kirjutatud järge...
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Clarke kohta nigelavõitu, ei jätnud mingit muljet head ega halba, kui tal on järg - ei ostaks. Samas - lugesin ta hooga algusest lõpuni.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

Ei meeldi see raamat hard sf-i fännilegi. Puudus tõesti süzhee ja korralikud karakteridki. Kohutavalt igav. Igav, igav, igav. Seevastu järjed, mille autoriks Gentry Lee tunduvalt põnevamad ja elavamad raamatud. Mis sest et tellised.
Teksti loeti eesti keeles
Janek Neltsas

Raamat omab peidetud mõtet, mida kohe ei tabagi. Vääramatut ei väära miski! Täpselt nii kirjeldab Clarke inimeste tühiseid püüdlusi saada aru millestki, millest nad ei olnud võimelised aru saama. Jäi üle ainult passiivselt järgi vaadata lahkuvale "miskile".
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mitte mingil juhul ei saa selle raamatu kohta öelda 'keskmine'. Sarnast üllitist lihtsalt ei ole. Igas raamatus, kus kirjeldatakse mingeid kontakte inimkonna ja mõne muu tsivilisatsiooni vahel, on inimestele antud mingi suur ja 'õilis' roll täita - öäk. Inimesed on ikka kohe niivõrd piiratud, et nendele ei jõua üldse mitte kohale, et keegi võiks tegeleda ka millegi muuga peale nende. See raamat peaks olema kohustuslik ka kõigile UFO-kummardajatele - kas nad tõesti arvavad, et kõigil neil tuhandetel lendavatel taldrikutel, keda nad omast arust näinud on, pole muud teha, kui mingeid armetuid inimolevusi uurida. Kui vähegi võimalik oleks, siis läheks ja suruks kodanik Clarke'il kätt selle teose puhul - väärt asjaga on ta maha saanud. Tavakodanikuni selle raamatu mõte ja sügav sisu aga kahjuks ei jõua ja nii hindabki ta seda raamatut kui 'keskmist' ja 'mittemidagiütlevat'. Btw, raamatu eestikeelne tõlge on nõrgem kui originaal - lugesin neid paralleelselt ja oli kohe näha, et mitmes kohas oli teksti lihtsustatud, täbar.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
Indrek Hein

''Science'' on siin tõepoolest jõuline, pigem ongi tegemist doktorikraadi vääriva uurimusega, milles arutluskäigud on välja jäetud ja tulemustest vormitud ''fiction''. ''Ulme'' armastaja võib küll ulmamata jääda, aga ''science fiction''i fänn peaks saama täisrahulduse.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Keskpärane tükk kohtumisest tundmatu lendava objektiga. Ei ole ta selline raamat, mille pärast just lakke tõuseks, kuid ka mitte kõige hullem. Teist korda ilmselt lugeda ei taha, võibolla hiljem.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Kordan üle eelpoolesinenud väite, et tõlkes on kohati lubamatult eksitud; tõtt- öelda hakkasingi ingliskeelset originaali uurima seetõttu, et eestikeelne tekst oli aeg-ajalt ilmselgelt mööda. Muidu oli vanameister oma tavalises hiilgevormis - säravalt julge ja uudne ning sealjuures usutav ja loogiline, sügavalt filosoofilise alltekstiga teos. Loomulikult on seal asju, millega võib mitte nõustuda, aga lõpuks on autori asi kujundada jutustust nii, nagu ta heaks arvab, ja kogutulemus on mõjuv. "Science fiction" parimas tähenduses.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Kristjan Sander

Siin on täidetud nõue, millest rääkisinarvustuses "Brave New Worldile". Ka siin on peaprobleemile suudetud väljapeetult keskenduda, sisse pole toodud midagi sobimatut, mis võiks üldise jutulõnga segi ajada. Palju parem, kui "The City and the Stars", mida ma ei väsi laialivalguvuse osas negatiivseks näiteks toomast, ja üks paremaid Kontakti lugusid, mida olen lugenud. Kahjuks solgiti teose üks võimsamaid ideid, viimase lõigu puänt hiljem ära viletsamate järgede poolt, kuid seda ei saa muidugi sellele teosele ette heita.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Huvitav on see (need kes ei ole raamatut lugenud, kuid kavatsevad seda teha, ärgu siit edasi vaadaku -- muidu pole pärast enam võib-olla põnev), et terve raamatu vältel ei tooda sisse ühtegi sellist "päris" tulnukat -- olgu ta siis hea või paha, kuid ometigi on kogu aeg pinge üleval ning selline tunne, et mõni neist kohe kuskilt väja astub. No mulle igatahes meeldis, Clarke raamatutest parim, nii vähe või palju kui ma neid lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Raamat, mille idee näitas ära lõpplahendus. Näidatakse koht kätte inimestele, kes arvavad ennast olevat tähtsaimad ja targeimad siin maailmas: kellegi või millegi jaoks pole inimkond eriti tähelepanuväärne nähtus... Meeldis väga ka idee Ramast endast, kui hiiglaslikust ruumilaev-maailmast.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Lugeda kõlbas küll. Omapärane sihuke. Harvaesinev juhus (aint strugatskid meenuvad) kus olnukad üritavad tulnukate tähelepanu võita a need ei tee väljagi.
Teksti loeti eesti keeles
kuits

Meeldis, et taas on ininkond kord paika pandud. Enda arvates võime küll kõvad olla, aga...
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Väga hea raamat. Minu meelest Clarke parimaid. Kuigi lugesin paar-kolm aastat tagasi, on siiski väga hästi meeles. Kui "Linn ja tähed" tundus suhteliselt ebausutavana, siis "Kohtumine Ramaga" oli väga realistlik. Täiesti võimalik, et mingi Rama sarnane kosmoselaev läbi meie tähesüsteemi sõidab (kusjuures teda ei huvita absoluutselt, mida sellest arvab see tühine inimkond). Peale selle oli väga hästi kujutletud võõra tsivilisatsiooni erinevust meist. Selle sümboliks oli kolm, selles ruumilaevas esinesid mingid orgaanilised robotid jne. Samuti oli minu meelest väga hästi põhjendatud inimeste mõtted ja käitumine. Tõeline "Science Fiction". Seda lihtsalt tuleb lugeda (vähemalt tõelisel SF fännil). Hinne on ja jääb "viieks".
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Lihtsaid ja selgeid tõdesid ei pea niimoodi margariiniga kaela määrima. Ei ole jah inimikond kõiksuse A & O, aga seda ei pea nii pikalt ja tüütult seletama. Sapienti sat. Loo idee iseenesest pole ju halb, aga taoline kirjutamisstiil ei pane vaimustuma. Väga ighav raamat. Kõige tüütumad kohad olid Rama sisekirjeldused. Annan autori fantaasiale küll au, aga jällegi - kirjutama peab siis huvitavamalt.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Tegelikult oli raamat ju mõeldudki sündmustevaeseks pildiks kohtumisest sellega, mis ei tee meist väljagi. Muud ei olnud vaja, kaasa arvatud järgesid. Teaduslik-tehnilise pildikesena suurepäralisel tasemel, ka see meeldis, et inimene kui selline oli VÄGA kõrvalosatäitja. Inimkonnale ära just ei tehtud, neid lihtsalt ei pandud tähelegi. Selline lugu oli ka ühel vene autoril, nimega "Lihtsalt varblased."
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Katjusha

Nõustun eelkirjutajatega: raamatu parim osa oli inimkonna täielik ignoreerimine. Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi. Samas tundus, et ACC oli totaalselt võõraid tulnukaid ikkagi üsna inimlikena kujutanud: laevas olid mugavalt trepid ja leitud skafandri põhjal võib oletada, et ka Ramalased liiguvad tagajäsemetel. Tõenäolisemalt on aga teiste planeetide asukad ikka nii teistsugused, et neile pole vaja ei treppe, vett ega õhku.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Tegelikult on küll hea raamat, aga küündimatu tavakodanikuna tunnistan ausalt, et ei meeldinud. Mis mõte on igasuguste muuilmlaste tehnika uurimise kirjeldustel ilma muuilmlaste psüühikata? - mina aru ei saa. Võib-olla targemad saavad.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Ei, viga pole sel raamatul midagi.

Kohati tundus küll raamatu hoog sumbuvat, kuid sellest sai kiirelt üle. Kirjeldatatvad ideed on loomulikult, nagu Clarke`ile kohane, väga head, kuid sellest jääb mõnikord väheks.

Viis jääb panemata seetõttu, et ta tundumise järgi natuke nõrgem on kui mõned teised teosed...

Aga lugeda käib küll!

Hindeks "hea"
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Ikka jälle mina versus Clarke. Aga see oli teine raamat, mida ma lugesin ja igaljuhul lugemist väärt. Sellest on arvutimäng ka tehtud!
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Kohutavalt igav raamat. Tuim ja puine. Ei oleks Clarke`ilt küll sellist käkki oodanud. Oleks siis raamatus pisutki elu sees, praegu on selline tuim raport stiilis läksime-nägime-tegime, raamatus pole absoluutselt põnevust. Ei tea kas see nüüd oli Clarke`i või tõlkija viga, aga üle "2" panna praegu küll ei saa.
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Minu lemmik Clarke`lt. Mind haaras see raamat kaasa. Meeldis aeglane hargnemine, milles siiski piisavalt põnevust. Minu jaoks on Clarke`i oskus kirjeldada suuri objekte üks ta firmamärke. Selle raamatu lugemise järel tekkis tahtmine ära käia Sri Lankal ja ise kogeda, millisena need sealsed Clarke´i inspireerinud ehitised paistavad:). Sai kaasa mõelda, tunda ja unistada. Mida ühest ulmekast(ja ka muust heast kirjandusest) muud soovidagi.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Veevo

Ostsin raamatu siis kui ta eesti keeles ilmus, siis ilmus ju eestikeelset ulmet nii vähe, et kõik mis letile tuli sai ka omale ostetud. Esimene mulje, mis lugedes jäi, oli lubamatult kehv tõlge. Eriti alguses. Vihaga hakkasin lausa pliiatsiga jooni allal tõmbama kirjavigadele ja sci-fi fänni jaoks "valedele" terminitele. Tõlkijate nimesid vaadates selgus, et neid oli kaks, ilmselt siis üks tõlkis 7 esimest peatükki ja teine edasi, kuna vahe oli ikka oluliselt märgatav. See raamat hakkas rohkem meeldima peale mitmekordset lugemist, mis muljet avaldas, oli ka enamuse varasemta kommentaatorite poolt märgitud "hoolimatus" inimeste sebimise vastu. Kusjuures isegi ei saa lõpuni aru, kas see peabki nii olema, või on pikal teel ikkagi midagi untsu läinud. Samas on minu meelest Clarke`il ka paremaid asju, sellest 4 (pluss)
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Kahjuks mitte midagi erilist. "Childhoods end" ja "City and the Stars" on paraku tunduvalt paremad teosed. Kui selle romaani oleks kirjutanud keegi teine, siis oleks vist tegemist väga hea teosega aga Clarke`i kohta jääb ikkagi veidike nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles
Joel Jans

Tuleb mingi jurakas meie tähesüsteemi, inimesed käivad seal ringi ahhetavad- ning ohhetavad ja lähevad lõpuks sama targalt minema. Ilmselt üks igavamaid ulmeraamatuid, mida olen lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Mul on raske mõista, kuidas saab nii tõetruult kirjeldatud maailmas toimuvat tegevust igavaks pidada... aga, noh, ega ma ei suuda õudukaid  samal põhjusel lugeda. Jedem das Seine.
Küll pean ütlema, et Rama järgede lugemisega pole ma siiani hakkama saanud; võib-olla nõuavad rohkem pealehakkamist.
Lõpuks soovitan romaani lugeda originaalkeeles, või kas või vene keeles. Eestikeelne tõlge on sihuke naiivsevõitu, mulle tundub, et tõlkija fantastikat väga palju lugenud ei olnud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Mart Pechter

Rendezvous with Rama on avastusseikluse tüüpi ulmelugu. Aastal 2131 märkab asteroidide jälgimiskeskus ebatavalist taevakeha, mis tuleb väljastpoolt Päikesesüsteemi. Asja uurima saadetud kosmosesond avastab midagi uskumatut - taevakiviks peetud ese on tegelikult 50 km pikkune ja 20 km läbimõõduga metallsilinder.
 
Kiiruse ja trajektoori järgi peaks see varsti läbima kogu Päikesesüsteemi, et siis edasi kihutada. Tohutute pingutustega saadetakse sellele järele lähim kosmoselaev uurimismeeskonnaga ning neil õnnestub silindril maanduda. Samal ajal aga koguneb Päikesesüsteemi juhtide komitee, kes peab otsustama, mida edasi teha. Kas tegemist võib olla kogu inimkonda ähvardava hädaohuga?
 
Olen maakeelset väljaannet vähemalt paar korda lugenud, kuigi viimati kindlasti üle kümne aasta tagasi. On positiivne, et mu mälestused ja emotsioon läksid päris hästi kokku ka seekordse lugemisega. Küll aga sai koguteost natuke rohkem suures pildis ümber mõtestada.
 
Nimelt on tegemist hästi kõvas teaduslikus vaimus kirjutatud SF-teosega, kus suur osa on silindrilise maailma füüsikal (on imetlusväärne, et Clarke'i raamat eelnes sama idee teadus-tehnilisele kontseptsioonile, mis on tuntud O'Neilli silindri nime all). Väheoluline pole siin ka Päikesesüsteemi orbitaalmehhaanika seaduste tundmine.
 
Inimliku poole pealt on tegemist lihtsa ja hoogsa julesverneliku seiklusega, kus avastatakse tundmatut. Päikesesüsteemi poliitikaintriig lisab sellele vaid väikese lisavarjundi. Seetõttu ongi tegelased siin sõltumata soost, vanusest või ametikohast äravahetamiseni sarnased - erandiks ehk vaid uurimismeeskonna kapten (ja väljastpoolt ehk ka Merkuuri suursaadik).
 
Nõnda ongi natuke kummaline vaadata ilmumisaastat 1973 - stiili ja tegevuse poolest sobiks see raamat pigem 20 aastat varasemasse aega. See pole siiski mõeldud kriitikana, sest sellise seikluse puhul ongi kandvaks emotsiooniks avastusrõõm, millele ei peagi juurde segama draamat või romantikat. See on ka põhjus, miks minu arvates selle teose järjed originaalist oluliselt nõrgemad on.
 
Siin on lisaks tehnilisele sügavusele siiski peidus ka oluline mõte inimkonna tühisusest kosmilises plaanis ja eriti veel selliste tsivilisatsioonide jaoks, kes suudavad tähtedevahelisi kaugusi ületada. Teoreetiliselt võiks selles näha isegi kõledust, kuid Clarke on siin lõpuks siiski optimist. Nõnda ei tunne tegelased võimatuga silmitsi seistes mitte meelehärmi vaid siirast imetlust - ja see on tore.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Bix Pokupoeg
17.10.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Bix Pokupoeg

Oh miks küll miks, kapten...

Progressi pärlitega, mille hulka tuleb lugeda klaksid, laitmatu postiteenus ja rassiline võrdõiguslikkus õnnistatud kettamaailma trügib enne oma õiget aega veel üks moodsa ajastu laps - raudtee. Rahvas on vaimustuses, härra Kuningas loob raudteekompanii, 1200 kilomeetrit rööpaid pannakse maha selleks, et Alumine Kuningas tagasi trooni alla toppida ja kõik annetavad lahkelt orbudele ning leskedele, keda on terve raamatu peale siiski vähevõitu, kuna ükski hea tegelane raamatus ei suuda korralikult oma otsa leida. Isegi Isand Vetinari abiga mitte. Samas tagurlikke hambuni relvis päkapikke langeb nagu loogu.

Vaimukus on kadunud! Stiil on kadunud! Lühikeste ja teravate ütlemiste asemel on pikkadest lausetest ja lõikudest monotoonne jutustamine, mis kulgeb läbi sündmuste üsna sama sirgjooneliselt nagu Uberwaldi raudtee. Ja on nähtavasti sama kiirustades kokku visatud.Kaks sellepärast, et Pratcheti austajana lugesin raamatu siiski läbi. Aga tema IEN Dibbleri mõttemalliga suguvõsal võiks veidi häbi olla küll.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

On Kettamaailm.
On Sam Vimes, vahtkonna kapten, hertsog, tahvlipühkija, Sam Juuniori isa ja muidu kõikvõimalike supervõimetega kangelane, kes peab oma kalli kaasa tahtel pisut puhkust võtma ning oma maavaldustesse (mida ta varem ihusilmaga näinud pole) sõitma.
On kahjuritest (jänesed) toituvad kahjurid (härjapõlvlased), kes on kõigile pinnuks silmas, kuna nad räägivad arusaamatut keelt ning kipuvad jäneste puudumisel näppama kanu ja kõike muud, mis nende ülimalt räpaste ning haisvate näppude külge jääb.
Sam Vimesi õnneks ei pea ta äkki esikohale tõusnud hertsogirollis paari päevagi piinlema enne kui toimub Mõrv ning Vahtkonnakapten peab Hertsogilt tüüri üle võtma.

Seda raamatut lugedes oli mul kogu aeg kahtlane TUNNE. See tunne sai kinnituse hetk tagasi kui ma raamatu BAASi sisestamiseks tema originaali pealkirja uurisin. Sinna juurde oli nimelt pisikeses kirjas ja ainult advokaatidele mõistetavas keeles kirja pandud, et härra Pratchett on tõepoolest lubanud seda raamatut enda nimel välja anda.
Jah, juba lugedes oli selge, et kuigi siin-seal on tunda Pratchett`i korrigeerivat kätt, siis enamiku sellest loost on jutustanud keegi, kelle jutustamisoskus ei küüni mitte kõrgemale meie enda paljukirutud Algernoni ja/või Reaktori autorite omast. Keegi on Terry Pratchetti varasemad teosed mikserist läbi lasknud, uued seiklused välja mõelnud ning siis vanameistri käest kaubamärki lunima läinud. Siin-seal TUNDUB, et ka Pratchett on midagi kirjutanud. Eriti nendes kohtades, kus vanad abielumehed kurdavad, kuidas nende naised sunnivad neid vastu tahtmist kauem elama (peekoni asemel juurvilja närides) kui hädapäraselt vaja oleks.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Tiffany saab kolmteist.
See on just selline iga, kus noored neiud jagavad oma sõbrad tavalisteks ja "erilist sorti" sõpradeks. Samuti ei suuda nad vastu panna tantsule isegi siis, kui tantsitakse salaja pimedas ja ilma kuuldava muusikata.
Kuna noor neiu alles avastab, et mehed ja naised on sisemiselt palju rohkem erinevad kui väliste tunnuste järgi oodata võiks, siis ei oska ta midagi mõistlikku pihta hakata ka ootamatu austajaga, kelleks on vana talvetegija ise. Loomulikult on vanad nõiad eesotsas ERITI kogenud Nanny Ogg`iga valmis õpetama igasuguseid nõkse, kuidas üks naisterahvas saab tüütu kavaleri nööri mööda käima panna, aga need ei taha hästi töötada külma loogika ning veel külmema (et mitte öelda jäämägise) jäärapäisuse vastu.
Loomulikult ei lase ülejäänud nõiad ennast sellisest pisiasjast, nagu eesootav maailma lõpp, häirida ning punuvad oma isiklikke intriige rahumeeli edasi. Seekord siis teemaks küsimus, et kas võlumine on kõrgem kunst kui nõidus ning kui palju boffot on ühele nõiale vaja, et see TÕELINE nõid olla.

Pratchetti huumorisoon on ajapikku kulunud mahedamaks ning rohkem inglaslikuks. Jalaga tagumikku naljadel kohta ei ole (hea küll, korra ikka antakse jalaga tagumikku, aga pieteeditundega kirjanik libiseb sellest faktist hästi delikaatselt üle).
Jutustamisoskus on autoril loomulikult kadestamisväärne ning põnevust jätkub raamatu lõpuni. Loomulikult jutustatakse meile järjekordselt ümber vana head Persephone müüti, aga seda tehakse hästi ning tulemus on lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Kummardus autorile, kes on suutnud luua omapärase maailma, kus asjad käivad enam-vähem samamoodi nagu meie maailmas, aga vähemalt näivad uskumatud ja huvitavad.

Süžee kirjeldamisega ei pea ma ennast, tänu eelkõnelejatele, jälle vaevama hakkama. Eelmises raamatus kirutud ajalise kaleidoskoobi kasutamine selles raamatus nii palju ei häirinud, kuna esiteks oli sissejuhatavat ja kohustuslikku ajalugu, mida jutu vahele topiti, oluliselt vähem ning kõik vahelugemised olid seekord enam-vähem korralikult märgistatud. Väikestele loogikaapsudele on juba eelpool tähelepanu juhitud, mina lisaks siia enda jaoks kõige absurdsema asja - trümmist väljahiivatud hiiglasliku õlletoobri, mis jäeti sobivasse kohta köie otsa rippuma samal ajal kui laevameeskond teise laeva paljakskoorimist plaanis. Sinna juurde oleks sobinud kasvõi mokaotsast poetatud selgitav lause, et ahned laevnikud tahtsid potentsiaalsele saagile trümmis ruumi teha vms, aga laeva juhitavusele mõjub kole halvasti kui midagi suurt ja rasket on trümmist tekile tõstetud. Seda ei tehta keset merd manööverdamise ajal. Ega ma muidu ei viriseks kui autori enda jaoks meresõidu autentne kujutamine nii oluline poleks olnud.
Samuti ei mahtunud mulle pähe, et miks oli vaja nende neetud toolide jaoks puusepp nii mitmekordselt üle maksta, et toolid ennetähtaegselt valmis saaks kui seejärel toolid lihtsalt panipaika oma aega ootama pandi. Jne.

Teine pisike nõrkus oli raamatu lõpus. Kõik eelnevalt punutud intriigid seoti lõpus "suure pauguga" ühte sõlme kokku. See segas enamiku liinide puhul mängu ilu nautimist, kuna üks suur lahendus varjutas erinevate plaanide mänguilu (kümme miss world finalisti ühes toas EI OLE kümme korda ilusam kui üks miss Kesiganes eraldi vaadatuna). Samuti oli lõpplahendus kirja pandud kiirustades ning jättis emotsionaalselt lahja mulje. Kui raamatul olidki mingid mahulised piirid, siis oleks võinud sissejuhatuse pealt kokku hoida ja lõpplahendust värvikamaks kirjeldada.

Aga kuna hoolimata kõigist pisipuudustest oli tegemist nauditava lugemisvaraga, siis saab autor teenitult viie kirja. Väikese miinusega küll, aga arenemisruumi peab ju ka jääma.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Sisu on eelpoolkommenteerijad juba ära rääkinud, seega rohkem spoilerdama ei hakka.Mind häiris alguses veidi autori armastus ajakaleidoskoopi kasutada. Nii mõnigi kord ei olnud aru saada, mis ajahetke parajasti kirjeldatakse ja mis järjekorras sündmuses toimuvad. Jutu edenedes jäi sellist trikitamist vähemaks ja need "interlüüdiumid" olid korralikult märgistatud ja asjakohased vahelugemised.Maailm oli viimase peal, tegelased vahvad, sündmused kerisid korralikult - miks siis ikkagi neli. Noh eks see neli ole hästi rasvane, aga päris viiest jääb veidi puudu. Võib-olla oleks oodanud lõpplahenduselt veidi rohkem kelmikust. Locke ei sobinud sinn dramaatilisse rolli, kuhu autor teda päris lõpus toppida üritas. Ja see maailmapäästmine kukkus ka tegelikult üsna haledalt välja - kujutage ise endale ette kelmi, kes tuleb ja ütleb, et jah, olen petis, aga nüüd peate te kõik mind uskuma!Jääme siis lootma, et tuleb veel vint vindi vint järgmiste lugudega siia peale ja siis saab oma hindekotirauad laiemalt lahti venitada.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Kas jumalad karistavad mind kui ma lajatan sellele sõnnikutellisele ühe pärast esimese kolme peatüki läbisirvimist.(Lugeda neid ei suutnud - tunnistan ausalt)
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Keegi (kindlasti minust targem ja kogenum) inimene kirjutas Terry Pratchett`i kohta, et temal ilmuvad head ja väga head raamatud vaheldumisi. Viimasel ajal on too terava keelega härrasmees oma vaimutöö üllitamise tempo pisut aeglasemaks võtnud (või siis vähem head asjad vahepealt enesetsensuuri korras välja rookinud).

See raamat on Päris Hea. Isegi Terry Pratchett`i enda mõõdupuuga võttes.

Terry Pratchett`il on kombeks igas oma raamatus võtta üks moodsa maailma imeviguritest ja see siis kettamaailma kõvepeeglisse panna. Seekord saab oma koosa kätte Kuningas Jalgpall, kes, nagu selgub, pole küll alasti, kuid vajab siiski mikrorõngasriidest alusp... st. lisavarustust.
Läbi aegade on Ankh Morpokis mängitud jalgpalli, millel on reeglid ütlevad, et mängu võidab see võistkond, kes lööb värava või vähemalt midagi, mida võib väravaks pidada. Näiteks vastasmeeskonda. Kuna väravaid lüüakse tõeliselt harva, siis enamasti selgitatakse võitja välja selle järgi, kumb meeskond pärast mängu rohkem elus on. Või siis ühes tükis. Nüüd aga soovib Isand Vetinari kontrollimatut kontrollima hakata ning nii juhtubki, et Nähtamatu Ülikool leiab ennast võistlemas ülejäänud linna kõige jõhkramatest tüüpidest kokku pandud võistkonnaga selle nimel, et "jalgpall" saaks uued reeglid ning muutuks tõeliseks jalgpalliks.
Teine tegevusliin keerleb ümber kummalise üliandeka noormehe, kes Isand Vetinari isiklikul palvel on Nähtamatusse Ülikooli küünlaniristajaks palgatud. Noormehe ülesandeks on olla sõbralik, koguda väärtust ning saada kohaseks. Kusagil on keegi, kes kavatseb hinnata KUI väärtuslikuks ja kohaseks suudab see noormees saada. Ja kas ta suudab mõnel tolgusel pea MITTE otsast rebida.

Terry Pratchetti puhul on kindel, et pea igas tema raamatus on keegi sihikindel ja kaljukõva tahtejõuga naisterahvas. On äpu, kes saab kangelaseks. On mõni ilus ajudeta blondiin, keda preili kaljukõva kadestada saab jne. On tunda, et see teatritrupp on autorit hästi teeninud ning iga järgmine lugu paneb samad näitlejad lihtsalt uutesse kostüümidesse. Kui sellest pisiveast mööda vaadata, siis on tegemist igatahes korraliku lugemisega ning kes viitsib võib isegi mõne koha peal autoriga kaasa mõelda veidi igavikulisematel teemadel kui lektroloogia (teadus vooditest ning nendes magamisest).
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Ma saan aru, et tegemist on viimase raamatuga, mille Pratchett suutis kirjutada ning nüüd on siis see ka eesti keeles välja antud.Naerda sai. Isegi põnev oli, kuigi olles läbi lugenud KÕIK selle härrasmehe eesti keelde tõlgitu (erandiks vist Johnny pommilugu), kippus minu mõte mitmes kohas tekstist ette jooksma. Ja see võttis üllatusmomenti maha.Aga see deus ex machina (ehk siis kuld arvutist, kui eesti keelde tõlkida) ei sobinud kohe kuidagi sinna lõpu järele.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Igal mehel on tema 15 minutit kuulsust. Ja igal Hollywood`i filmil on tema 20 viimast minutit.
Need viimased 20 minutit on suvalises märuli(ja mitte ainult)filmis täidetud ohjeldamatu löömingu ja lammutamisega. Kui enne veel kuulipildujatel kassette vahetati, siis nüüd on kuulipilduja lint möbiuse leheks keeratud ning sõrme pole vaja päästiku pealt ära võttagi.
Nagu ülal juba mainitud, lõpp on siirupiselt magus. Ja see siirup on vähemalt korra juba kellegi seedekulgla läbinud.
Mina ei ütleks, et see triloogia on lõpetatud. Sama hästi võiks pidada valmis ja lõpetatuks härra Jordani "Maailma silma". Lahing on läbi, aga sõda on alles noor. Ainus, mille poolest J.A. Jordanist kavalam on, on ajaline mõõde. Bayaz ja Khalil võivad oma järgmise portsu viisakusi vahetada umbes-täpselt samal ajal järgmisel sajandil. Siis kui linnad on jälle üles ehitatud, rahvastik juurde kasvanud ning tühja tooli eesmärk suletud ringis edukalt ära unustatud.
Minu poolt siiski neli - täiesti aus ning ilma lisanditeta.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Parem kui eelmine osa. Kui esimese osa hinne neli oli väikese miinusega, siis siinkohal on nelja taga rasvane pluss. Päris viie jätaks veel reservi.
Sisust on ülalpool piisavalt palju kirjutatud. Tegelased arenevad hästi ning õiges suunas. See tähendab, et veel natuke ning ma isegi usun, et säherdused eksemplarid tõepoolest olemas on. Dan Clokta värvikuse vastu ülejäänud jabur teelaudkond loomulikult ei saa, aga nad vähemalt üritavad.
Vere ja muude igas suunas lendavate kehavedelikega on selline lugu, et teatud kogusest alates pole nagu enam vahet. Et kas Suur Sangar lödistas endast välja ühe või kaks ämbrit punamusta ollust ei muuda ju sisuliselt midagi. Siinkohal tuleb mul ikka meelde Alien 1 ja Alien 2 filmid, kus ÜKS koll (peidus olles) suutis palju enam õõva tekitada kui sada tükki, kes pidevalt mööda ekraani ringi siblisid.
Süžee jookseb paremini kui esimeses osas. Loomulikult aitab kaasa, et mootor on käima löödud ning puudub vajadus niisama jahmerdamist meedia tippsündmusena serveerida. Madinaks läheb ja enamasti on seal ka sügavam põhjus kui lugeja potentsiaalse igavuse peletamine kahe jutustava peatüki vahel.
Kui esimene raamat seostus mul filmiga, siis teise puhul on pigem tunne, et tegemist on MMMM`ga (massiivse multimeeste mänguga). Kirjad kaugelt lahingutandrilt läbi vaenlase piiramisrõnga tulevad e-postiga ning kindluse keskel asub müügiautomaat, millest saab münte sisse loopides osta kive, palke, mörti, relvi ja palgasõdureid. Loomulikult on tal alati ka vahetusraha käepärast. Kõigi rännumeeste taskud on sama avarad nagu Guybrush Treepwood`il (Monkey Island series, kui kellegil kell helisema ei hakanud) ning isegi kuristikku kukkumise järel on alles kõik vibud, nooled ja mõõgad. Ma usun kui shankad oleks ühe kahest armastajapaarist seal koopas õnneks võtnud, siis oleks teine ohates taskust laia labida välja tõmmanud, et lubatud matusetalitus nagu kord ja kohus läbi viia.
Aga see kõik on köömes, sest hea meelelahutus on tänapäeval jumal ning J.A. teeb kõik, et olla tema prohvet.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

XX sajandi rebane oli esimene mulje raamatust, mille tütar mull jõulude eel pihku pistis. Kindla eesmärgiga, et kui esimene osa on hea, siis järgmised lunastatakse lugemiseks välja juba papa rahakoti kaudu.
Ülalarvustajad on olulise sisu (nii palju kui seda triloogia esimesse osasse mahtus) juba lahti seletanud ning enam-vähem niisama vähe teda raamatus oligi. Suured sõjad põhjas ja lõunas alles valmistasid ennast ette ning vahepealset aega pidid täitma (veel) kohaliku tähtsusega löömamehed. Sest kui veri ei voola, siis pole ju tänapäeva fantaasiahuvilisel midagi lugeda.
Sellised raamatud ei sisalda kaarte, kuningate sugupuid, ega kasutatud keelte sõnastikke. Milleks? Kas te olete mõnes Hollywood`i filmis näinud ekraanil mõnda maailmakaarti? Raamatu stseenid on üles ehitatud kõigi filmitööstuse kaanonite kohaselt, kus põhirõhk on lopsakatel detailidel. Tervikpilt on selle kõrval vähemoluline kui mitte suisa olematu. Raamatu esimeses pooles oli mul tihti tunne, et üks pilt järgneb teisele ning, kuigi tegelased on ju samad, on erinevad kaadrid pärit otsekui erinevatest maailmatest. Sest ei sündmustel ega tegelastel ei ole lihtsalt võimalik areneda selles suunas ja säärase kiirusega nagu autoril tegevuse püsti hoidmiseks vaja on.
Tegelaste osas jäi mulje kahetiseks. Mõned karakterid (näiteks dan Clokta) võisid küll olla veidi ühekülgsed, kuid siiski piisavalt huvitavad. Suur enamus teisi tegelasi tundus olema kui ühe vitsaga löödud. Täpselt sama huumorimeel, ülbe üleolek ning teatraalne poosetamine. Selline kuvand sobib nagu rusikas silmaauku mõõgavõistluse jaoks treenivatele noortele kukekestele, kuid tekitas kohutavat võõrastust Esimese Maagi juures. Ei saa võtta tõsiselt sisuliselt maailma loomisest saadik Gandalfi mänginud võlurit, kes talle külla tulnud barbarikuningaga lihtsalt niisama ärplema hakkab.
Aga nende jaoks, kes tahavad lihtsalt mõne pimeda talveõhtu mõtlevamat ajupoolt (või laiekraaniga kodukino) sisse lülitamata mööda saata, on tegemist täiesti sobiva lugemismaterjaliga.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

On kahekümne esimese sajandi lõpp. Noor Anaximandros teeb sisseastumiseksamit Akadeemiasse - asutusse, mis on ühteaegu ühiskonna kõige kõrgem õppeasutus ning kõrgeima võimu kandja. Oma võimaluse eest sinna kandideerida, peab Anaximandros tänama oma juhendajat, Periclest. Eksami teemaks on Anaximandros valinud Adam Forde`i eluloo.

Tegelikult ongi Adam Forde selle raamatu üks peategelastest. Kui mitte öelda, et see kõige peamine tegelane. Eksamineerijate poolt etteantud põhjalikkusega lahatakse mehe poolt sooritatud (kuri?)tegusid, tema üle peetud kohtumõistmist ning sellele järgnenud vangistust. Võttes pakutud kahest valikust (surm siin ja kohe versus elu laboris igavese katsealusena) vähem viletsa saab Adam endale "kongikaaslaseks" tehismõistusega androidi - Art`i ning veedab oma ülejäänud elupäevad temaga.

Nagu ajaloolastele omane, ei huvita eksamineerijaid mitte sündmused, vaid ajendid, mis viisid kirjeldatud sündmusteni. Adam Forde elu lõppvaatus (mida hoitakse kiivalt saladuses nii lugeja kui ka kõigi teiste Akadeemiasse mittekuuluvate eest) muudab tervet maailma rohkem kui enne Adama sündi peetud kolmas ilmasõda. Seetõttu püütakse tungida Adam Forde mõttemaailma kõige sügavamatesse soppidesse, et mõista teda ning tema tegude ajendeid.

Raamat on lühike ning lööv. Kaasaelamine Anaximandrose sisseastumisvaevustele asendub sujuvalt kaastundega Adam Forde vastu ning mõlemad emotsioonid juhitakse autori poolt oskuslikult täisgaasiga üle võlli. Puänt on võimas ning tekitab tahtmise kogu raamat uuesti läbi lugeda. Nüüd siis juba uute "ilmsikstulnud asjaolude" valguses.

Eraldi tahaks ära märkida minu hämmastust, mis mind valdas kui ma pidin (jupp aega peale eestikeelse versiooni ilmumist) nii teose, kui ka selle autori ise BAASi sisestama.
Teksti loeti eesti keeles