Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· L. Ron Hubbard ·

Battlefield Earth: A Saga of the Year 3000

(romaan aastast 1982)

eesti keeles: «Võitlustanner Maa: Tulevikusaaga aastast 3000»
Tallinn «Kupar» 1998
Tallinn «Kupar» 1999
Tallinn «Kupar» 1999

Hinne
Hindajaid
2
7
5
11
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (25)

Naljakas küll, see on alles teine Hubbardi arvustus BAASis, hoolimata sellest, et teda mitmeil (peamiselt saientoloogide toimetatud) välismaistel veebilehtedel ainult ülivõrretes kiidetakse, ei loeta teda siin vist nii palju. Vahest on üheks põhjuseks see, et kasvõi kõnealune raamat on hirmus paks, väidetavalt 428,750 sõna - peaaegu sama paks kui LotR. Hubbard kirjutas aastail 1980-1981 üldse masendavalt palju, tema teine tuntum teos, dekaloogia (kümme tellist) ``Mission Earth`` on ligi 1,2 miljonit sõna pikk (lugeda ei soovita).
Battlefieldi peamine puudus oligi minu silmis tema liigne venitatus. Eesti keeles on sellest nende ridade kirjutamise hetkel välja antud esimene kolmandik, (mitmesajaleheküljeline TOHUTU suure kirjaga hardcover), mille lõpuks jõutakse peamiselt plaanipidamisega lõpule ning antakse mõista, et kohe läheb actioniks - suht asjatu on sellele 160 krooni kulutada IMHO. Actionit raamatus iseenesest on, muidu oleks suisa jama.
Toimuvast - Maa on vallutanud miskid pahalased (psychlod), kes on hirmus koledad, pahad ja julmad ning veedavad aega peamiselt maavarade kaevandamise ja inimeste ning loomade surnuks piinamisega. Loo peategelasele, mingile võsa-Rambole Jonnie Goodboy Tylerile see asi muidugi ei istu, kindlasti on vaja esiisade maal plats puhtaks lüüa. Pärast ülipikki ettevalmistusi lähebki madinaks, madistatakse igasuguste naljakate tegelastega kuni eht-ameerikaliku happy endini. Tegelased on kohutavalt stereotüüpsed, pahad on hästi pahad ja head on hästi head, vahepeal läks lugemine seetõttu päris jamaks, aga mida ühelt ameeriklaselt sellise süzhee realiseerimisel ikka tahta on. Siis on veel täielik jama see inimkonna ülistamine, sorry, aga mulle tõesti ei meeldi eriti jutud, kus inimesi teistele rassidele kangesti eeskujuks seatakse, pole need inimesed miskit nii head. Asja muudab üldiselt paremaks suht suur hulk pruugitavat SF-moosi, raamatu tehniline külg on päris hea, kuigi Hubbardi arusaamad astronoomiast, krüptograafiast, bioloogiast ja teistest teadustest on küll natuke veidrad. Teine positiivne külg on jällegi seotud raamatu paksusega - story on IMHO võrdlemisi hästi välja peetud ja põhjalik, midagi olulist ei tundu puudu jäävat. Ning päris igav see raamat, hoolimata oma pikkusest, ei ole, poolelijätmise tahtmist ei tekkinud. Kokku paneksin nelja, miinusega. Kui keegi huvi tunneb, siis on minu meelest mõistlikum osta originaal kui tõlge, raha läheb kolm korda vähem - 500 krooni on selle asja eest siiski liig.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Olen lugenud ainult esimest osa (teist pole vist veel ilmunudki?) ja seda eesti keeles.Nii , nüüd hakkame kritiseerima...Aga eriti ei viitsi ka , ainult niipalju ,et:1) Arvesse võttes sissejuhatust,peaks teos olema hirmus isa ja teerajaja , puhas ulme jne.aga tegelikult on tasemelt keskpärane sodi.2)Mul on kuri tunne, et mees tahtis saada väikest dollarit lihtsalt juttu venitades.Olgu, saab kolme , kuna enamus raamatust on eesti keeles ilmumata ja minul lugemata.TÄIENDUS: Nüüd, peale teise osa lugemist, pole mu arvamus eriti paranenud.Peamine puudus teises osas on meeletu ja mõõdutundetu ameeriklaste ja ðotlaste ülistamine, näiteks tseenid, kus rahvas igalt poolt üle maailma kokku voolab, et Jonnie`le austust avaldada või koht, kus hiinlased väga palavalt tööd ihkavad teha.Raamatu kiituseks pean tooma tehnilised kirjeldused, tore oli ka väike hall mehike, aga see tõi "Pöidlaküüdi reisijuht läbi Galaktika" meelde. Ka ei veni enam tekst teises köites nii, nagu esimeses, tundub, et autor hakkas vaikselt oma raamatusse sisse elama. Üldiselt, natuke parem kui esimene, aga siiski jääb "heast" puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Nägin seda ilusa rohelise läikiva kaanega raamatut juba jupp aega tagasi. Kaanepilt tõotas kõva madinat. Natuke hämmeldust tekitas ainult see, et selline 500-leheküljeline tellis alles esimene osa on. Kuid ma ei lasknud ennast sellest hirmutada, vaid hakkasin isuga lugema. Ja see ei petnudki minu lootusi. Vastupidi, see lausa meeldis mulle. Loomulikult on raamatu probleemiks tema paksus, kuid jutt eriti venitatuna ei tundu. Igatahes, igal ühel on oma arvamus. Raamatus on üpris võimas ulmetehnika — psyhlotank, õppimismasin, psyhlorelvad jne.
Jutt iseenesest oli päris vinge, närvi ajas ainult see, et esimene osa sellise pingsa koha peal ära lõppes. Action, niipaljukest kui seda esimeses osas oli lubab oletada, et järgmistes osades hakkavad ülitargad inimesed ülilolle Psyhlolasi Maalt ja kogu Universumist välja kihutama. See võib päris lahe olla. Üldiselt, hinne on "viis" väikese miinusega. Miinus tuleb juurde sellepärast, et need maalaste ettevalmistused võtavad nii kuradi palju aega. Teist osa ootan põnevusega.
NB! Nojah, peale teist osa asi juba jamaks minema, paras molutamine käib kogu aeg. Niiviisi võib ju uue Britannica kirjutada. II osa järel on hinne langenud 4 - peale.
Teksti loeti eesti keeles

Ootasin ka mina teist osa põnevusega, kuid nüüd seda lugedes (pole veel läbi saanudki, ei kisu nii kaasa, kui esimene) läks hinna juba jonksu allapoole - eelmised arvustused ütlevad enamuse ära, mida isegi arvan. Venitatud, kusjuures ega tegevus ei veni, vaid lihtsalt tekitatakse uusi probleeme ja lahendusi, tuuakse sisse uusi tegelasi ja muudatakse tagantjärele vanu sündmusi (tõlgendatakse veidi ümber). Näha, et kirjanik laseb jutul voolata, dollar tuleb ja kaht peatükki ette küll ei mõelda. Küll peategelane kuidagi ikka välja keerutab. Nii hull kui E.R. Burroughs oma ausaltöeldes suht vaimuvaeste Tarzani lugudega ei ole, aga meenutab teda küll.Lugeda siiski kannatab (ka Tarzanit on loetud), kuigi usutavuselt asi juba lapsikuks veidi läheb. Kirjaniku enesekiitusest peab AINULT sõna "produktiivsus" paika, aga see pole teab mis kompliment... ---Peale kolmanda osa lugemist langeb asi alla igasugust arvestust ja hinne kukub kolinal veelgi. Tõeline saast, hoiduge sellise eest! Viimane osa ei sisalda enam midagi mõtlemisvõimelistele inimestele (ega teistele rassidele, kes kõik veel lollimad ju on...) Ja see masendav tõlge - "kümnendiksüsteem" kümnendsüsteemi asemel, "algarvud" numbrite asemel ja kõige krooniks hoitakse muuseumis vana kindluse "näidendit", mitte näidist või koopiat või maketti... Kindel "1" viimase osa eest. Kuna esimene oli 4 ja teine 3, siis kokku jääb "2".
Teksti loeti eesti keeles

  Puhas SF, nagu autor eessõnas ise ütleb. Ja sisaldab ka seikluse, armastuse, sõja, spiooni ja igasuguste muude zhanrite sugemeid. Seda ta paistab olevat. Kuigi paperback`is üsna paks(natuke üle tuhande lk), oskab ta sulel lasta ladusalt edasi joosta ja mingit pikka igavat pausi kuskile vahele ei tule. Kokuvõtteks niipalju, et tulnukate poolt nii tuhat aastat tagasi vallutatud maal on inimesed väljasureva liigi staatuses. Kuid siis saab õnneliku juhuse ja ühe tulnuka ahnuse/lolluse pärast üks inimene juurdepääsu teadmistele ja kasutab neid inimkonna vabastamiseks ära. Täiesti alt, peaaegu kogukondliku arengu tasemelt, kuhu inimesed on vahepeal langenud, tõusevad nad suhteliselt lühikese ajaga liigiks, kes tõi 16-nele universumile rahu ja õnne ning hävitas terve suure paha tsivilisatsiooni. Selline patriootlik, sinisilme ulmeaction, ajaviitelugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Jama! Tarzan on ka tõetruum ja kaasahaaravam. Tarbida kõlbab puhtalt ajaviiteks, näiteks bussis. Osta ei maksa. Paneks ühe, aga see hinne jääb Final Blackout´ile. Siin on autor vähemalt sügavama mõtte sissepanemisest hoiduda suutnud ja see teeb kõnealuse teose paremaks.
Teksti loeti eesti keeles

tahtsin alustada mõnest positiivsest kogemusest, aga ei läinud läbi... pisut hämmastas, et vaid seitse inimest on enne mind viitsinud raamatu või osa sellest läbi lugeda või siis vähemalt vaevunud ennast vaevata hindamisega! kui teile meeldib pidev action, siis võite üritada lugeda. kui otsite intellektuaalset meelelahutust, siis ei soovita! raamat inimese domineerimisest kõigi teiste alatute ja küündimatute rasside üle kogu universumis ning ameeriklaste domineerimisest kõigi maalaste üle. teised rahvused on head ainult seni, kuni nad ameeriklasi (isand goodboy näol) teenivad. jutlustatakse ka rassipuhtuse teooriat, luues kõigist segaverelistest pilt kui eriliselt nurjatutest inimestest (briganted). tegemist on raamatuga, mis minu silmis lugemise käigus pidevalt oma väärtust kaotas. kui raamatu algus võinuks saada isegi 4 punkti (hetkeni, mil goodboy kinni püütakse psychlode poolt), siis esimese osa eest annaks juba max 3 ja kogumulje on 2! tegevus ja tegelaskujud on üsna otsitud, primitiivsed ja must-valged. kogu teos nõretab ameerika patriotismist, mida võinuksin ehk pidada loomulikuks ilmasõja-aegse teose puhul (ehk andnuks siis isegi 3!), kuid 80-ndatel...? ausalt öeldes - nõrgim ulmekas, mida seni lugenud olen! diraci meri on ehk hullem, kuna seda pole ma suutnud läbi lugeda (2x üritasin)...
Teksti loeti eesti keeles

Õudsalt paks.(siin on raamat ainult ühe osalisena märgitud, tõlkes on kolm osa 1 sain läbi)Sobib hästi õhtul lugemiseks kus ei pea nii hirmsalt lugemisega pingutama.Ei sooovita neile kes soovivad siin mingit sügavat mõtet.Üks suur miinus raamatul oli.Tulnukad olid raamatus liiga pahad .Ei jätnud tõetruud muljet.Neil peaks raamatus olema ikka veidi bositiivseid külgi ka olema!!!!Vot nii!
Teksti loeti eesti keeles

Kui teos oleks kõik ühes võtmes kirjutatud, sama tasemega, samas stiilis, siis oleks see ehk isegi tsipake parem. Pean tunnistama, et esimene osa mulle meeldis, ka peale Johnny kinnivötmist psychlode poolt. selles oli stiili ja peategelase supermanlikkus ei olnudki niivõrd igas asjas teistest üle olek, vaid suurem haritus. Tehnilist butafooriat oli seal ka kenasti, ja vihjati seal ka armsasti sellele, millega maalastel rinda pista tuleb. Teine osa langes tasemelt tublisti allapoole, nii kolmele, kuna tegelased muutusid väga mustvalgeteks ja briganteühiskond ei olnud kuigi usutav. Siiski oli sealgi veel huvitavaid nüansse, nagu näiteks Terli salapomm ja maalaste katsetused psychlode tehnoloogia kasutamisel. Ka hall mehike meeldis - Addams meenus seepeale küll ja ega tema halba asja juba oma teoses parodeerinud. Aga kolmas osa oli juba nagu otsitud lõpp oma magusnaiivsuses, mingi esimese kahe osa püramiidlikule vundamendile ehitatud osmik.See viis ka teose üldhinde alla, kuigi huvitav algus oli vähemalt piisavalt pikk, et teost hullemast säästa.

Hubbard nagu oskaks kirjutada, aga miks ja miks just nii, see on mulle jäänud ähmaseks. Ei ole mina mõistnud, miks ta niiviisi kirjutab... aga ju talle siis omale see meeldis, sest usun siiralt - mitte keegi ei viitsiks kirjutada midagi nii mahukat, kui see poleks talle endale südamelähedane.

Teksti loeti eesti keeles

kui otsida asjast midagi peale ajaviite, siis võib mitte alustada. Mõttetu raamat. Kuid samas, ainult ajaviiteks - üsna loetav. Käis tõesti pinda, et Jonny oli ainuke kangelane jne. kuid samas oli palju igasuguseid kavalaid ideid ja vidinaid. ma ei oodanudki enamat ja seepärast arvatavasti ei pettunudki. Viit ei vääri aga ebameeldivaid mälestusi eriti ei ole. Ei ühestki kolmest. Kui missioon maa enam-vähem samasugune on, siis loeks vast neidki.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu venis nagu tatt ja oli mannetu.Üks arvustajatest proovis seda Tarzaniga võrrelda. Minu meelest on see võrdlus päris hea, sest samamoodi liigutatakse tegelasi nagu malenuppe ja tekitatakse kunstlikult uusi situatsioone ja olukordi, mida autor tahab käsitleda. Loogilisest ja järkjärgulisest arendamisest on asi kaugel.Teine arvustaja proovis veidi kiita tehniliste asjade kirjeldusi. Minu meelest oli kogu tehnika ja selle kirjeldus suhteliselt mannetu. Paljud seadmed töötasid ebausutavalt ja nende tõrked ja veasituatsioonid tõid kaasa ülemäära tõsiseid tagajärgi. (Teisaldusplatvormid olid konstrueeritud idioodikarja poolt, sest kuidas seletada nende õhkulendamist kõigis asustatud maailmades)Samuti lisaks veel juurde, et psyhlode matemaatikas ja ajus olevas kapslis ei olnud midagi sellist, millest lugematud galaktika kultuurid brute-force-ga (toore jõuga) poleks jagu saanud.Ma pean heaks saavutuseks seda, et raamatud üldse läbi suutsin lugeda, kõige madalamat hinnet vast ei pane. Alati saab siin ju hiljem ümber mõelda ;)
Teksti loeti eesti keeles

Imestan siin ennast pooleks, et see teos pole väärinud kellegi silmis kõrgemat hinnet kui 5. Mind tavaliselt köidavad paksud raamatud, sest ma saan nii raamatusse sisse elada, mitte nii et juba läheb mõnusaks, kui avastan et raamat läbi ja nuta siis silmad peastvälja. Ja juba kolm osa, see oli hea märk, ma ei märganud küll erilist venitamist, kuid aegajalt väsisin tõesti ära aga ruttu tulid uued sündmused ja tegelased. Aegajalt oli tõesti lausa lausjama selle tehnikaga, aga on hullemaidki jaburdusi välja mõeldud mis tunduksid täielikelt võimatuna, nats ruttu tegid küll selle jama korda mis tuhande aastaga tekkinud oli, inimesed elasid justkui taas kiviajas ja siis kõik järsku jube targad ja tugevad, see pani mind imestama küll.....ma arvan et eelnevad arvusatad lihtsal ei suutnud süveneda mõeldes koguaeg millal see ükskord ometi läbi saab....kolm raamatud on iseenesest tõesti väga ladusalt kirjutatud, sellesuhtes on nii mõnigi "kõik5" autor alt läinud, et vahel nagu enam ei teagi, et justkui oleks poolik lõpp ja siis läheme täierauaga edasi.....Mulle meeldis, et püüti lahti seletada just miks nii või kuidas, kuigi ise oleksin nii mõndagi tahtnud teisiti näha. Esimene osa seal puuris istumisest mind nii ei köitnudgi kui see võitlus psychlodega. Kuidagi ruttu sai targaks....Suht mõnusad olid need kirjeldused, oleks võinud väike tegevus toimuda ka nenda koduplaneedil....see hallmehike oli algul nii salapärane, kui pärast osutuks küll mingiks pankuriks või kes nad olidki, aga jube asjalikud olid küll oma vanaema teega, et meenutas siin täielikul mingi naabrinaise heietusi tulnukatega kohtumisest.........Mis siin Tarzaniga ühist on, sellest ma tõesti aru ei saadud???....see on hea, et ka sellisei teosei on mitte kõik ei ole nii muinasjutulik, mingid võlurid ja muud trollid kollid, et täitsa reaalne tulevik siin maamunal!!!
Teksti loeti eesti keeles

Oleksin ma ainult esimese osa algust lugenud… Asja algus oli päris paljutõotav, ent tagantjärele oli kogu teos megapettumus. Kolmandast osast olid suurepärased umbes viis lehekülge, kui maalased haihammastel naha üle kõrvade tõmbavad ja teise osa võiks üldse lugemata jätta. Peamised vead on eelmistes arvustustes juba välja toodud - teos näib end "ise kirjutavat". Ilma mingi kindla plaanita sündmused lihtsalt lorisevad omasoodu. Ei ole erilisi võite või kaotusi - ei ole nagu tegemist suure eepilise võitlusega, pigem üks tüüp nokitseb tasapisi ja teised sulavad hurraa hüüdvaks massiks. Midagi sellist nagu psühhika tegelastel ei esine. Koopast väljaroninud karvased pühivad jalad puhtaks, võtavad silmi pilgutamata sisse kohad masinate roolis ja süvenevad tehnikasse. Vaesed psyclod aga on juba kolmsada tuhat aastat ühtesid ja samu lihtsaid jupstükke (sest põlve otsas kokku joodetud skeem saab olla ainult ülilihtne!) kokku lappinud ja muudkui valitsevad universumeid… Uskumatute absurdsuste kogu. Ja muidugi see mõõdutundetu patriotism.

Kui tegu oleks olnud 200-leheküljelise hoogsa jutustusega, oleks ta "4" saanud, sellises mahus pettus teeb mu vihaseks. Mis kurat Ameerikas sellist paksu vaimustust esile kutsub? Ebaõnnestunud lobotoomia läbi teinud tüübid…

Teksti loeti eesti keeles

nõustun enamvähem kõige eelöelduga. ainult et tõlge/toimetus võiks tõesti kvaliteetsem olla - vanu nõukogudeaegseid tõlkeid on selles suhtes lausa nauding lugeda. eks siis tõlkisid ka õppinud gurud, mitte mingid noored ambitsioonikad persevestid.
Teksti loeti eesti keeles

Tekst on libe nagu seebitatud kanepiköis. Ses suhtes, et oma töö teeb ära, aga midagi mõttekat see tegu nüüd küll pole. Pitsitab kõri ja poole pealt tahaks nagu ümber mõelda. Kas oligi üldse hea idee kogu seda värki alustada? Ajaraiskamine.
Teksti loeti eesti keeles

Tõeliselt mõttetu. Nii mõttetu, et lugemisel tekib omalaadne meelelahutuslik aspekt juurde, mis päris hävitavat hinnangut nagu ei lubagi anda.
Teksti loeti eesti keeles

Edit 22.01.08:Hakkasin üks päev selle peale mõtlema ning tegelikult on 4 liiga kõrge hinne sellise bsi eest. Labane, naiivne ja kohati lausa täiesti mõttetu. Vaid paar suti põnevamat kohta päästavad kõige madalamast.
Teksti loeti eesti keeles

Olen lugenud esimest osa. Mage, mõttetu jne. Seda kõike ulme kohapealt. Kui tahad ajaviitekat, siis ehk käib kah.
Teksti loeti eesti keeles

See ju puhas Mehhiko seep! Head on nii head, et sulavad lausa päikese käes ära ja pahad on nii pahad, et piimgi läheb naaberplaneedil paljalt paha nime suhuvõtmisest hapuks. Otse loomulikult saab Johnny-poiss hakkama kõigi kaigastega, mida kuri saatus elurattasse pillub. Puhas absurdihuumor! Oma ülespuhutud paatoses on tellis sedavõrd täiuslikult jabur, et kui veel prosta Maria ka sees oleks, võiks isegi 5 panna.
Teksti loeti eesti keeles

See on loomulikult ulme-kitš kuubis, ja sellisena tuleb teda ka nii lugeda kui hinnata. Kui keegi paneb mind uskuma, et Hubbard kirjutas selle tõsimeelse ulme pähe, siis muudan hinde "üheks".
Teksti loeti eesti keeles
x
Bix Pokupoeg
17.10.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Oh miks küll miks, kapten...

Progressi pärlitega, mille hulka tuleb lugeda klaksid, laitmatu postiteenus ja rassiline võrdõiguslikkus õnnistatud kettamaailma trügib enne oma õiget aega veel üks moodsa ajastu laps - raudtee. Rahvas on vaimustuses, härra Kuningas loob raudteekompanii, 1200 kilomeetrit rööpaid pannakse maha selleks, et Alumine Kuningas tagasi trooni alla toppida ja kõik annetavad lahkelt orbudele ning leskedele, keda on terve raamatu peale siiski vähevõitu, kuna ükski hea tegelane raamatus ei suuda korralikult oma otsa leida. Isegi Isand Vetinari abiga mitte. Samas tagurlikke hambuni relvis päkapikke langeb nagu loogu.

Vaimukus on kadunud! Stiil on kadunud! Lühikeste ja teravate ütlemiste asemel on pikkadest lausetest ja lõikudest monotoonne jutustamine, mis kulgeb läbi sündmuste üsna sama sirgjooneliselt nagu Uberwaldi raudtee. Ja on nähtavasti sama kiirustades kokku visatud.Kaks sellepärast, et Pratcheti austajana lugesin raamatu siiski läbi. Aga tema IEN Dibbleri mõttemalliga suguvõsal võiks veidi häbi olla küll.
Teksti loeti eesti keeles

On Kettamaailm.
On Sam Vimes, vahtkonna kapten, hertsog, tahvlipühkija, Sam Juuniori isa ja muidu kõikvõimalike supervõimetega kangelane, kes peab oma kalli kaasa tahtel pisut puhkust võtma ning oma maavaldustesse (mida ta varem ihusilmaga näinud pole) sõitma.
On kahjuritest (jänesed) toituvad kahjurid (härjapõlvlased), kes on kõigile pinnuks silmas, kuna nad räägivad arusaamatut keelt ning kipuvad jäneste puudumisel näppama kanu ja kõike muud, mis nende ülimalt räpaste ning haisvate näppude külge jääb.
Sam Vimesi õnneks ei pea ta äkki esikohale tõusnud hertsogirollis paari päevagi piinlema enne kui toimub Mõrv ning Vahtkonnakapten peab Hertsogilt tüüri üle võtma.

Seda raamatut lugedes oli mul kogu aeg kahtlane TUNNE. See tunne sai kinnituse hetk tagasi kui ma raamatu BAASi sisestamiseks tema originaali pealkirja uurisin. Sinna juurde oli nimelt pisikeses kirjas ja ainult advokaatidele mõistetavas keeles kirja pandud, et härra Pratchett on tõepoolest lubanud seda raamatut enda nimel välja anda.
Jah, juba lugedes oli selge, et kuigi siin-seal on tunda Pratchett`i korrigeerivat kätt, siis enamiku sellest loost on jutustanud keegi, kelle jutustamisoskus ei küüni mitte kõrgemale meie enda paljukirutud Algernoni ja/või Reaktori autorite omast. Keegi on Terry Pratchetti varasemad teosed mikserist läbi lasknud, uued seiklused välja mõelnud ning siis vanameistri käest kaubamärki lunima läinud. Siin-seal TUNDUB, et ka Pratchett on midagi kirjutanud. Eriti nendes kohtades, kus vanad abielumehed kurdavad, kuidas nende naised sunnivad neid vastu tahtmist kauem elama (peekoni asemel juurvilja närides) kui hädapäraselt vaja oleks.
Teksti loeti eesti keeles

Tiffany saab kolmteist.
See on just selline iga, kus noored neiud jagavad oma sõbrad tavalisteks ja "erilist sorti" sõpradeks. Samuti ei suuda nad vastu panna tantsule isegi siis, kui tantsitakse salaja pimedas ja ilma kuuldava muusikata.
Kuna noor neiu alles avastab, et mehed ja naised on sisemiselt palju rohkem erinevad kui väliste tunnuste järgi oodata võiks, siis ei oska ta midagi mõistlikku pihta hakata ka ootamatu austajaga, kelleks on vana talvetegija ise. Loomulikult on vanad nõiad eesotsas ERITI kogenud Nanny Ogg`iga valmis õpetama igasuguseid nõkse, kuidas üks naisterahvas saab tüütu kavaleri nööri mööda käima panna, aga need ei taha hästi töötada külma loogika ning veel külmema (et mitte öelda jäämägise) jäärapäisuse vastu.
Loomulikult ei lase ülejäänud nõiad ennast sellisest pisiasjast, nagu eesootav maailma lõpp, häirida ning punuvad oma isiklikke intriige rahumeeli edasi. Seekord siis teemaks küsimus, et kas võlumine on kõrgem kunst kui nõidus ning kui palju boffot on ühele nõiale vaja, et see TÕELINE nõid olla.

Pratchetti huumorisoon on ajapikku kulunud mahedamaks ning rohkem inglaslikuks. Jalaga tagumikku naljadel kohta ei ole (hea küll, korra ikka antakse jalaga tagumikku, aga pieteeditundega kirjanik libiseb sellest faktist hästi delikaatselt üle).
Jutustamisoskus on autoril loomulikult kadestamisväärne ning põnevust jätkub raamatu lõpuni. Loomulikult jutustatakse meile järjekordselt ümber vana head Persephone müüti, aga seda tehakse hästi ning tulemus on lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Kummardus autorile, kes on suutnud luua omapärase maailma, kus asjad käivad enam-vähem samamoodi nagu meie maailmas, aga vähemalt näivad uskumatud ja huvitavad.

Süžee kirjeldamisega ei pea ma ennast, tänu eelkõnelejatele, jälle vaevama hakkama. Eelmises raamatus kirutud ajalise kaleidoskoobi kasutamine selles raamatus nii palju ei häirinud, kuna esiteks oli sissejuhatavat ja kohustuslikku ajalugu, mida jutu vahele topiti, oluliselt vähem ning kõik vahelugemised olid seekord enam-vähem korralikult märgistatud. Väikestele loogikaapsudele on juba eelpool tähelepanu juhitud, mina lisaks siia enda jaoks kõige absurdsema asja - trümmist väljahiivatud hiiglasliku õlletoobri, mis jäeti sobivasse kohta köie otsa rippuma samal ajal kui laevameeskond teise laeva paljakskoorimist plaanis. Sinna juurde oleks sobinud kasvõi mokaotsast poetatud selgitav lause, et ahned laevnikud tahtsid potentsiaalsele saagile trümmis ruumi teha vms, aga laeva juhitavusele mõjub kole halvasti kui midagi suurt ja rasket on trümmist tekile tõstetud. Seda ei tehta keset merd manööverdamise ajal. Ega ma muidu ei viriseks kui autori enda jaoks meresõidu autentne kujutamine nii oluline poleks olnud.
Samuti ei mahtunud mulle pähe, et miks oli vaja nende neetud toolide jaoks puusepp nii mitmekordselt üle maksta, et toolid ennetähtaegselt valmis saaks kui seejärel toolid lihtsalt panipaika oma aega ootama pandi. Jne.

Teine pisike nõrkus oli raamatu lõpus. Kõik eelnevalt punutud intriigid seoti lõpus "suure pauguga" ühte sõlme kokku. See segas enamiku liinide puhul mängu ilu nautimist, kuna üks suur lahendus varjutas erinevate plaanide mänguilu (kümme miss world finalisti ühes toas EI OLE kümme korda ilusam kui üks miss Kesiganes eraldi vaadatuna). Samuti oli lõpplahendus kirja pandud kiirustades ning jättis emotsionaalselt lahja mulje. Kui raamatul olidki mingid mahulised piirid, siis oleks võinud sissejuhatuse pealt kokku hoida ja lõpplahendust värvikamaks kirjeldada.

Aga kuna hoolimata kõigist pisipuudustest oli tegemist nauditava lugemisvaraga, siis saab autor teenitult viie kirja. Väikese miinusega küll, aga arenemisruumi peab ju ka jääma.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu on eelpoolkommenteerijad juba ära rääkinud, seega rohkem spoilerdama ei hakka.Mind häiris alguses veidi autori armastus ajakaleidoskoopi kasutada. Nii mõnigi kord ei olnud aru saada, mis ajahetke parajasti kirjeldatakse ja mis järjekorras sündmuses toimuvad. Jutu edenedes jäi sellist trikitamist vähemaks ja need "interlüüdiumid" olid korralikult märgistatud ja asjakohased vahelugemised.Maailm oli viimase peal, tegelased vahvad, sündmused kerisid korralikult - miks siis ikkagi neli. Noh eks see neli ole hästi rasvane, aga päris viiest jääb veidi puudu. Võib-olla oleks oodanud lõpplahenduselt veidi rohkem kelmikust. Locke ei sobinud sinn dramaatilisse rolli, kuhu autor teda päris lõpus toppida üritas. Ja see maailmapäästmine kukkus ka tegelikult üsna haledalt välja - kujutage ise endale ette kelmi, kes tuleb ja ütleb, et jah, olen petis, aga nüüd peate te kõik mind uskuma!Jääme siis lootma, et tuleb veel vint vindi vint järgmiste lugudega siia peale ja siis saab oma hindekotirauad laiemalt lahti venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Kas jumalad karistavad mind kui ma lajatan sellele sõnnikutellisele ühe pärast esimese kolme peatüki läbisirvimist.(Lugeda neid ei suutnud - tunnistan ausalt)
Teksti loeti eesti keeles

Keegi (kindlasti minust targem ja kogenum) inimene kirjutas Terry Pratchett`i kohta, et temal ilmuvad head ja väga head raamatud vaheldumisi. Viimasel ajal on too terava keelega härrasmees oma vaimutöö üllitamise tempo pisut aeglasemaks võtnud (või siis vähem head asjad vahepealt enesetsensuuri korras välja rookinud).

See raamat on Päris Hea. Isegi Terry Pratchett`i enda mõõdupuuga võttes.

Terry Pratchett`il on kombeks igas oma raamatus võtta üks moodsa maailma imeviguritest ja see siis kettamaailma kõvepeeglisse panna. Seekord saab oma koosa kätte Kuningas Jalgpall, kes, nagu selgub, pole küll alasti, kuid vajab siiski mikrorõngasriidest alusp... st. lisavarustust.
Läbi aegade on Ankh Morpokis mängitud jalgpalli, millel on reeglid ütlevad, et mängu võidab see võistkond, kes lööb värava või vähemalt midagi, mida võib väravaks pidada. Näiteks vastasmeeskonda. Kuna väravaid lüüakse tõeliselt harva, siis enamasti selgitatakse võitja välja selle järgi, kumb meeskond pärast mängu rohkem elus on. Või siis ühes tükis. Nüüd aga soovib Isand Vetinari kontrollimatut kontrollima hakata ning nii juhtubki, et Nähtamatu Ülikool leiab ennast võistlemas ülejäänud linna kõige jõhkramatest tüüpidest kokku pandud võistkonnaga selle nimel, et "jalgpall" saaks uued reeglid ning muutuks tõeliseks jalgpalliks.
Teine tegevusliin keerleb ümber kummalise üliandeka noormehe, kes Isand Vetinari isiklikul palvel on Nähtamatusse Ülikooli küünlaniristajaks palgatud. Noormehe ülesandeks on olla sõbralik, koguda väärtust ning saada kohaseks. Kusagil on keegi, kes kavatseb hinnata KUI väärtuslikuks ja kohaseks suudab see noormees saada. Ja kas ta suudab mõnel tolgusel pea MITTE otsast rebida.

Terry Pratchetti puhul on kindel, et pea igas tema raamatus on keegi sihikindel ja kaljukõva tahtejõuga naisterahvas. On äpu, kes saab kangelaseks. On mõni ilus ajudeta blondiin, keda preili kaljukõva kadestada saab jne. On tunda, et see teatritrupp on autorit hästi teeninud ning iga järgmine lugu paneb samad näitlejad lihtsalt uutesse kostüümidesse. Kui sellest pisiveast mööda vaadata, siis on tegemist igatahes korraliku lugemisega ning kes viitsib võib isegi mõne koha peal autoriga kaasa mõelda veidi igavikulisematel teemadel kui lektroloogia (teadus vooditest ning nendes magamisest).
Teksti loeti eesti keeles

Ma saan aru, et tegemist on viimase raamatuga, mille Pratchett suutis kirjutada ning nüüd on siis see ka eesti keeles välja antud.Naerda sai. Isegi põnev oli, kuigi olles läbi lugenud KÕIK selle härrasmehe eesti keelde tõlgitu (erandiks vist Johnny pommilugu), kippus minu mõte mitmes kohas tekstist ette jooksma. Ja see võttis üllatusmomenti maha.Aga see deus ex machina (ehk siis kuld arvutist, kui eesti keelde tõlkida) ei sobinud kohe kuidagi sinna lõpu järele.
Teksti loeti eesti keeles

Igal mehel on tema 15 minutit kuulsust. Ja igal Hollywood`i filmil on tema 20 viimast minutit.
Need viimased 20 minutit on suvalises märuli(ja mitte ainult)filmis täidetud ohjeldamatu löömingu ja lammutamisega. Kui enne veel kuulipildujatel kassette vahetati, siis nüüd on kuulipilduja lint möbiuse leheks keeratud ning sõrme pole vaja päästiku pealt ära võttagi.
Nagu ülal juba mainitud, lõpp on siirupiselt magus. Ja see siirup on vähemalt korra juba kellegi seedekulgla läbinud.
Mina ei ütleks, et see triloogia on lõpetatud. Sama hästi võiks pidada valmis ja lõpetatuks härra Jordani "Maailma silma". Lahing on läbi, aga sõda on alles noor. Ainus, mille poolest J.A. Jordanist kavalam on, on ajaline mõõde. Bayaz ja Khalil võivad oma järgmise portsu viisakusi vahetada umbes-täpselt samal ajal järgmisel sajandil. Siis kui linnad on jälle üles ehitatud, rahvastik juurde kasvanud ning tühja tooli eesmärk suletud ringis edukalt ära unustatud.
Minu poolt siiski neli - täiesti aus ning ilma lisanditeta.
Teksti loeti inglise keeles

Parem kui eelmine osa. Kui esimese osa hinne neli oli väikese miinusega, siis siinkohal on nelja taga rasvane pluss. Päris viie jätaks veel reservi.
Sisust on ülalpool piisavalt palju kirjutatud. Tegelased arenevad hästi ning õiges suunas. See tähendab, et veel natuke ning ma isegi usun, et säherdused eksemplarid tõepoolest olemas on. Dan Clokta värvikuse vastu ülejäänud jabur teelaudkond loomulikult ei saa, aga nad vähemalt üritavad.
Vere ja muude igas suunas lendavate kehavedelikega on selline lugu, et teatud kogusest alates pole nagu enam vahet. Et kas Suur Sangar lödistas endast välja ühe või kaks ämbrit punamusta ollust ei muuda ju sisuliselt midagi. Siinkohal tuleb mul ikka meelde Alien 1 ja Alien 2 filmid, kus ÜKS koll (peidus olles) suutis palju enam õõva tekitada kui sada tükki, kes pidevalt mööda ekraani ringi siblisid.
Süžee jookseb paremini kui esimeses osas. Loomulikult aitab kaasa, et mootor on käima löödud ning puudub vajadus niisama jahmerdamist meedia tippsündmusena serveerida. Madinaks läheb ja enamasti on seal ka sügavam põhjus kui lugeja potentsiaalse igavuse peletamine kahe jutustava peatüki vahel.
Kui esimene raamat seostus mul filmiga, siis teise puhul on pigem tunne, et tegemist on MMMM`ga (massiivse multimeeste mänguga). Kirjad kaugelt lahingutandrilt läbi vaenlase piiramisrõnga tulevad e-postiga ning kindluse keskel asub müügiautomaat, millest saab münte sisse loopides osta kive, palke, mörti, relvi ja palgasõdureid. Loomulikult on tal alati ka vahetusraha käepärast. Kõigi rännumeeste taskud on sama avarad nagu Guybrush Treepwood`il (Monkey Island series, kui kellegil kell helisema ei hakanud) ning isegi kuristikku kukkumise järel on alles kõik vibud, nooled ja mõõgad. Ma usun kui shankad oleks ühe kahest armastajapaarist seal koopas õnneks võtnud, siis oleks teine ohates taskust laia labida välja tõmmanud, et lubatud matusetalitus nagu kord ja kohus läbi viia.
Aga see kõik on köömes, sest hea meelelahutus on tänapäeval jumal ning J.A. teeb kõik, et olla tema prohvet.
Teksti loeti inglise keeles

XX sajandi rebane oli esimene mulje raamatust, mille tütar mull jõulude eel pihku pistis. Kindla eesmärgiga, et kui esimene osa on hea, siis järgmised lunastatakse lugemiseks välja juba papa rahakoti kaudu.
Ülalarvustajad on olulise sisu (nii palju kui seda triloogia esimesse osasse mahtus) juba lahti seletanud ning enam-vähem niisama vähe teda raamatus oligi. Suured sõjad põhjas ja lõunas alles valmistasid ennast ette ning vahepealset aega pidid täitma (veel) kohaliku tähtsusega löömamehed. Sest kui veri ei voola, siis pole ju tänapäeva fantaasiahuvilisel midagi lugeda.
Sellised raamatud ei sisalda kaarte, kuningate sugupuid, ega kasutatud keelte sõnastikke. Milleks? Kas te olete mõnes Hollywood`i filmis näinud ekraanil mõnda maailmakaarti? Raamatu stseenid on üles ehitatud kõigi filmitööstuse kaanonite kohaselt, kus põhirõhk on lopsakatel detailidel. Tervikpilt on selle kõrval vähemoluline kui mitte suisa olematu. Raamatu esimeses pooles oli mul tihti tunne, et üks pilt järgneb teisele ning, kuigi tegelased on ju samad, on erinevad kaadrid pärit otsekui erinevatest maailmatest. Sest ei sündmustel ega tegelastel ei ole lihtsalt võimalik areneda selles suunas ja säärase kiirusega nagu autoril tegevuse püsti hoidmiseks vaja on.
Tegelaste osas jäi mulje kahetiseks. Mõned karakterid (näiteks dan Clokta) võisid küll olla veidi ühekülgsed, kuid siiski piisavalt huvitavad. Suur enamus teisi tegelasi tundus olema kui ühe vitsaga löödud. Täpselt sama huumorimeel, ülbe üleolek ning teatraalne poosetamine. Selline kuvand sobib nagu rusikas silmaauku mõõgavõistluse jaoks treenivatele noortele kukekestele, kuid tekitas kohutavat võõrastust Esimese Maagi juures. Ei saa võtta tõsiselt sisuliselt maailma loomisest saadik Gandalfi mänginud võlurit, kes talle külla tulnud barbarikuningaga lihtsalt niisama ärplema hakkab.
Aga nende jaoks, kes tahavad lihtsalt mõne pimeda talveõhtu mõtlevamat ajupoolt (või laiekraaniga kodukino) sisse lülitamata mööda saata, on tegemist täiesti sobiva lugemismaterjaliga.
Teksti loeti inglise keeles

On kahekümne esimese sajandi lõpp. Noor Anaximandros teeb sisseastumiseksamit Akadeemiasse - asutusse, mis on ühteaegu ühiskonna kõige kõrgem õppeasutus ning kõrgeima võimu kandja. Oma võimaluse eest sinna kandideerida, peab Anaximandros tänama oma juhendajat, Periclest. Eksami teemaks on Anaximandros valinud Adam Forde`i eluloo.

Tegelikult ongi Adam Forde selle raamatu üks peategelastest. Kui mitte öelda, et see kõige peamine tegelane. Eksamineerijate poolt etteantud põhjalikkusega lahatakse mehe poolt sooritatud (kuri?)tegusid, tema üle peetud kohtumõistmist ning sellele järgnenud vangistust. Võttes pakutud kahest valikust (surm siin ja kohe versus elu laboris igavese katsealusena) vähem viletsa saab Adam endale "kongikaaslaseks" tehismõistusega androidi - Art`i ning veedab oma ülejäänud elupäevad temaga.

Nagu ajaloolastele omane, ei huvita eksamineerijaid mitte sündmused, vaid ajendid, mis viisid kirjeldatud sündmusteni. Adam Forde elu lõppvaatus (mida hoitakse kiivalt saladuses nii lugeja kui ka kõigi teiste Akadeemiasse mittekuuluvate eest) muudab tervet maailma rohkem kui enne Adama sündi peetud kolmas ilmasõda. Seetõttu püütakse tungida Adam Forde mõttemaailma kõige sügavamatesse soppidesse, et mõista teda ning tema tegude ajendeid.

Raamat on lühike ning lööv. Kaasaelamine Anaximandrose sisseastumisvaevustele asendub sujuvalt kaastundega Adam Forde vastu ning mõlemad emotsioonid juhitakse autori poolt oskuslikult täisgaasiga üle võlli. Puänt on võimas ning tekitab tahtmise kogu raamat uuesti läbi lugeda. Nüüd siis juba uute "ilmsikstulnud asjaolude" valguses.

Eraldi tahaks ära märkida minu hämmastust, mis mind valdas kui ma pidin (jupp aega peale eestikeelse versiooni ilmumist) nii teose, kui ka selle autori ise BAASi sisestama.
Teksti loeti eesti keeles