Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Neil Gaiman ·

American Gods

(romaan aastast 2001)

eesti keeles: «Ameerika jumalad»
Tallinn «Tänapäev» 2003

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
14
11
4
0
0
Keskmine hinne
4.345
Arvustused (29)
kiilakas

Gaiman oma tavapärasel heal tasemel. Nagu ikka, tublisti crazy:Mees iseloomuliku nimega Shadow istub pangaröövi eest vanglas ja saab sealt ühel päeval välja. Aga just enne seda saab tema naine, kelle järele ta nii väga igatses, autoõnnetuses surma.Teel koju tagasi naist matma kleebib end talle külge keegi mister Wednesday, kes pakub korralikku tööotsa. Ja siis selgub, et mister Wednesday on tegelikult skandinaavia jumal Odin või Votan, kes omal ajal ühes skandinaavlastega Ameerikasse tuli - nagu ka hunnik teisi jumalaid alates slaavlaste Tðernobogist ja lõpetades egiptlaste Horusega.Ainult et vanadel jumalatel on karmid vastased nooremate jumalate näol: tehnoloogiajumal, televisioonijumal, krediitkaardijumal jt sellised.Põnevust ja tublit kaasamõtlemist jagub kogu raamatu jooksul. Ma ei tea, kas see on mingi haigus, aga koomuskiautorist asjalike ja normaalsete romaanide autor Gaiman on nüüd hakkama saanud 500-leheküljelise mammutiga (pealegi veel suureformaadiline), miska kohati kipub igavamaks muutuma.Aga siis tuleb kohe mingi nüke, mis unest taas üles äratab. Näiteks istub Shadow voodiservale tema surnud abikaasa Laura. Surnud, muidugi, aga mitte päris, vaid tahab taas elusaks muutuda, seni aga mehe hea käekäigu eest hoolt kanda.Aga kuidas lõpeb, seda siin ei ütle. Selleks tasub raamatut ise lugeda. Kindlasti tasub.
Teksti loeti inglise keeles
Mart Abramov

Gaimani vist esimene romaan, mille täiesti nullist kirjutas. Neverwhere ja eelnevad lühijutud sinna alla ilmselt ei kuulu.Kirjutatud tekstiliselt väga haaravalt, aga minu jaoks tõestas Gaiman veelkord, et lühijutud tulevad tal märkimisväärselt paremini välja kui pikad teosed. Ainuüksi juba American Godsi vahele pikitud lookesed jumalate tekkimisest olid võrreldes romaani enesega klass omaette.Samas ei ütle ka raamatu enese kohta halvasti. Kaasakiskuv, huvitavad süzeekäigud ja muidugi säravad kirjeldused nii situatsioondest kui ka karakteritest. Otsinud oleks ehk veidike rohkem sisu raamatule, sest ka American Gods kippus minema sama rada, mis Neverwhere`gi - erinevatest seiklustest kokku pandud mammutteos.Lugeda soovitan. Tegemist ühe omapärasema tänapäeva urban-fantasy kirjanikuga üldse. Ei väsi ka teist korda mainimast briljantset keelekasutust.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Ebaühtlane romaan. selleks, et kirjutada nii paksu romaani, mis oleks algusest lõpuni köitev, peab olema väga hea kirjanik või vähemalt end romaani˛anris kodus tundma, ja vähemalt Gaimani eesti keelde tõlgitud teoste põhjal võin öelda, et ta pole mingi Simmons. Tekst pikitud lühijutud olid tõesti huvitavamad kui romaan ise, kõige huvitavam neist oli minu meelest "Ameerikasse tulek. 1778" , mille lugemise järel hakkasin teatmeteostest uurima, et kuidas selle Haiti ajalooga siis ikkagi oli. Kõige ilmsem näide ebaühtlusest-suurepärase õhustikuga kõrtsistseenile järgnes läägevõitu matusestseen, mis võinuks olla lõigupikkune ja antud Shadow meenutusena tagasivaates. Näib tõesti, et Gaimanile makstakse sõnade arvu pealt, poleks muidu ju tingimata mõtet kirjeldada, mida peategelane täpselt sõi jne. Algul mõtlesin, et sü˛ee uimane areng on tingitud romaani paksusest, ent kuskil poole peal hakkas juba imelik tunne tekkima... Muide, tõlkes kohtasin ma veidrat slangisõna "kast" , mida näiteks ÕS-is ei leidu, ilmselt tähendab see palgalist peksjat või midagi sarnast. Kui olin lõpetanud viimase lehekülje, valdas mind kergendustunne, ehkki niivõrd loperguse kompositsiooniga romaani tundus esialgu väga raske analüüsida. Siiski parem raamat kui nii mõnedki teised linnafantaasiad, näiteks Bradbury "Vist on kuri tulekul" ja Linti "Kusagil lennata" . Nii et "nelja" väärt.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Pettumus on see sõna. Ootasin Gaimanilt tihedamat ning mitte nii lääget teksti. Mingeid erilisi vapustusi ei olnud, nähtavasti sundisid toimetajad asja selliseks siluma, mis sünniks süüa paljudele. Või mine tea. Kõik see võis kuidagi ka Gaimani enda eesmärk olla. Üldine mulje oli halvas mõttes ameerikalik. Või hollivuudlik. Inimeste ja lugudega – näis – et Gaiman ei julge päris lõpuni välja minna, ikka oli nii, et kui juba ootasin, et asi keerab huvitavaks... siis äkki vajus lugu miskipärast kuidagi lössi. Teravust oli vähe.

Meeldis asja ideeline alus. Teoloogiliselt ja filosoofiliselt jäi asi küll välja töötamata aga sellest pole ju häda midagi, tekitas mõtteid ning oli üleüldse tipp-topp. Raamatu kõrghetk minu jaoks oli siiski Mad Sweeney surm ning sellest alates hakkas kogu asi vaikselt alla käima. Igaljuhul oleksin ma hea meelega näinud, et see raamat oleks vähemalt 100 lehekülge enne ära lõppenud. Lõpp oli ikka suisa masendavalt nõrk. Hinne peaks tegelikult kolm olema, aga arvestades juba nimetatud Mad Sweeney’t ja eelarvustajate poolt kiidetud lühikesi vahelugusid, panen nelja miinuse.
------
07.05.2004 Pärast mõningast järgimõtlemist panen siiski kolme miinuse.
Teksti loeti inglise keeles
Katariina Roosipuu

Kuulun sellesse Sandmani fandomi, mis pidavat mõjuma halvasti kriitikameelele Gaimani suhtes. Ei vaidle vastu, iseenesele diagnoosi panemine on ysna ebaühtlase tulemusega tegevus. Tõsi, Ameerika jumalatele annavad minu jaoks kõvasti juurde seosed, mis tekivad Sandmanidega. Raamat sobib ilusti mosaiiki, ühendub suurema mustriga. Mõnuz. Ylepea mulle meeldivad hästiõnnestunud inimlikustatud issandaaspektid - see on tee, mis ahvatleb pea kõiki algajaid ja mis nad kõik ka kõhuli veab. Gaimanil näe, õnnestub, ja sigahästi. Näiteks oli kasvõi matusebürood pidav Anubis puhas literatuurne rõõm. Ja Tsernobog oma graatsiatega.. Najah, mitmed leheküljed sai lugemata edasi lapatud - võibolla nende hulka sattusid ka need "sisulagedad". Vedas mul ;)
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Lugesin eespool olevaid arvustusi ja ei saagi täpselt aru, et mis teisi häirib: ebaühtlus? läägevõitu lõpp?

Ebaühtlane ta oli, kuid mitte halvas mõttes.
Lõpp oli aga minu meelest piisavalt hea ja huvitav.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Meelis Sepp

Pikk, igav ja tüütu on esimesed omadussõnad mis selle raamatu peale mõeldes pähe tulevad. Neil Gaimani sügavateks lemmikuteks on müüdid ja erinevad mütoloogiad, ent paistab et ta on viimasegi geniaalsusepuhangu Sandmani matnud. Paljud tegelased, Odin, Loki ja Bast näiteks, esinesid juba selles, 90ndate aastate alguses ilmuma hakanud, ühes paremas, huvitavamas ja omapärasemas täiskasvanutele mõeldud koomiksisarjas. "Ameerika jumalad" tundus vana asja ülessoendamisena, palju igavamalt teostatuna pealegi. Raamat on tarbetult venitatud, täis mõttetuna tunduvat ballasti, mille ainus eesmärk tundus olevat lehekülgede arvu suurendamine. Huvitavamad kohad, eelkõige vahepalad jumalate Ameerikasse saabumisest, vaheldusid täiesti mõttetute unenägude kirjeldustega. Kokkuvõttes - 640 lehekülge suure kirjaga täidetud lehekülge, millest asjalikku kraami leidus umbes poole võrra.
Teksti loeti eesti keeles
Krafinna de Kraax

Täpne copypaste EE jutust :)

Ameerikasse sisserännanud tõid kaasa omad veendumused, oskused ja tõed. Nad võtsid kaasa oma jumalad ja uskusid neisse. Need seadsid end mõnusalt sisse ja elasid täie rinnaga seni, kuni uskujaid jätkus. Usu lõppedes virelesid nad edasi, kes kuidas. Näiteks germaanlased petsid, egiptlased asutasid matusebüroo, Aštarte pakkus tänavaarmastust. Samal ajal aga kerkisid hoopis teist laadi jumalad: Meedia, Maantee, Tehnika, Linn... Neid oli palju, väga palju.

Auhindadega kuhjatud romaan sisaldab mõtteuperpalle ja teravaid konflikte, ilusaid naisi ja homosuhteid, veel enam aga veendumust, et mitte miski ei ole selline, nagu näib.Tõlge on hea, kuid Randus oma tahtmisega kõike seletada on teinud naljakaid vigu. Näiteks see, mida Wendesday mainib naise (oma naise) päevana, saab väga suurte mööndustega olla Freya oma. Kõige isa naine oli ikkagi Frigga. Ja ilmselt tahtis mister ikka tipsisid, mitte beebisid suudelda?Gaimani stiil on napp ja tabav, ta flirdib transtsendentaalsusega, voldib kinni ja lahti erinevaid jumalusi ning irvitab veel takkapihta. Sest miski pole tõeline. «Ma tean, et siin tehakse sohki. Aga see on linna ainus mäng.»
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Yldse mitte paha. Hea. Aga mitte väga hea.

Kyllap siin oli oma osa ka yleshaibitud ootustel. Kiilakas reklaamis mulle Gaimanit juba sadakond aastat tagasi. Ja tõlkis Tinzu, kes on yks mu lemmikjärvekesi Eesti soostunud tõlkemaastikul. Paraku, nii hea ta nyyd kyll ei olnud.

Ennekõike on raamat liiga pikk. Sisu ei täida seda ära. Nii palju oskab Gaiman kirjutada kyll, et päris hõredaid kohti ei jää, sisu jaotub ysna yhtlaselt ning kohati on suisa ilusaid kohti, aga lõppkokkuvõttes jääb tekst lahjaks. Sada lehte maha, hulga parem. Kakssada - ja saaks väga hea raamatu. Praegu on nigu on.

Mõned Gaimani kujundid on väga mõjusad, enamikku jumalaist suudab ta isegi nappide joontega isikupäraselt edasi anda, aga kõik ei ole nii hea. Just uuemaaegsed jumalad jäävad tal kahemõõtmelisteks, ilmselt ei usu Gaiman ise neisse piisavalt, et neile hinge anda. Ja religoonide suhtes paistab ta olevat sedavõrd skeptiline, et ei maini yhtki Ameerika tuhandeist usuorganisatsioonidest - ehkki võib-olla on siin oma osa ka ameerikalikul korrektsusel, mis lubab ytelda Põhjala või India jumalaist mida iganes, kuid mitte ironiseerida baptistide või "mu-ema-käib-mind-pärast-surma-vaatamas"-laadis rahvausundi kallal. Yldse võiks olla märksa teravam.

Tõlkes on jah mõned jõnksud sees. Mind häiris ka "kast", "kapp" on see õige sõna. Mis ei tähenda, et slängi ÕSist otsimine just eriti taiplik tegevus oleks. Eks tegijal juhtub ja teksti on siin tõesti Väga Palju.

P.S. Toimetajatöö logiseb nagu Tänapäeval ikka. Sinna nahka läheb ka see Frigga asi, tõlkija võib asju mitte teada, aga toimetaja saab just teadmiste eest palka. Paha, paha. :(
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Hästi kirjutatud. Aga lühijutuna oleks parem. Kuigi mine tea, äkki ei kõlbaks siis üldse lugeda. Samas, mahavisatud ajaks ma seda ei pea, pigem meeldivaks. Minu jaoks oli seal liiga palju ameerikat, sihukest tühja juttu ameerikast millel polnud tegevusega eriti mingisugust seost. Ja selle muuseumi kirjeldus kus see karusell oli, see oli romaani kõige jubedam osa. Lisaks tüütas ära pidev kusemine, ime et autor igal hetkel ei maininud peeretamist ja hingamist ning südametukseid, need on ju ka jube olulised asjad tegelikult. Sital ei käinud nad ka kordagi, ainult kusesid. Selline lahja toit vist ameerikas.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Justnagu Stephen King oleks kirjutanud stsenaariumi filmile Dogma :)

Minu maitse jaoks väheke liiga morbiidne ta ju oli aga yhineks peaaegu kõigega mida Raul Veede ylalpool kirjutas: yldse mitte paha yhest kyljest ja teisest kyljest on Gaiman omale Sandmanitega ilmatu fandomi kogunud mille tagajärjel käesolev romaan rohkem ylehaibitud sai kui vaja oleks. Kolmandast kyljest pani kukalt sygama see et kuhu kurat paigutus kõige selle padutotemismi sees kristlus? Ja "uued jumalad" olid tõesti liiga tatisteks joonistatud.

Loetud kirjastuse AST sarjas "Alternativnaja fantastika", kellegi A.A. Komarinetsi poolt kohati veidralt puusse tõlgitud versioonis.
Teksti loeti vene keeles
Ats Miller

Üks kommentaar minult hetkel, kui raamat alles pooleli --

Tundub, et tõlkija on tõlkinud selle mitte inglise keelest vaid just tollest "Alternativnaja fantastika" variandist -- teravalt lõikavad silmi vead, mis minu arust saavad tulla vaid vene keele vahenduselt tõlimisest. Mõned meeldejäänud näited: Popey (Popeye), Peap Show (Peep Show), kabernee (Cabernet) etc etc

Ps. hinne tõlkele on "1"!

22.02.2010
Mõtlesin, et kirjutaks siia aastaid hiljem pärisarvustuse kah, muidu seisab mu "1" siin kuidagi kontekstivälisena ja ega raamat seda tegelikult ära teeninud ei ole. Nimelt lugesin just selle autori hetkel viimast romaani (Graveyard...) ja mõtlesin ja leidsin, et kui ma peaksin nimetama selle sajandi Suurt Pettumust, siis on see Neil Gaiman. Good Omens mulle üsna meeldis, American Gods oli loetav, kuigi nüüd aastaid hiljem ei mäleta muud, kui et mõned vanad jumalad olid üsna lahedad, aga muidu käis seal mingi mõttetu sebimine... Olgu, see viimane lause siis oligi arvustus :-P
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Haaaaaaahhh! Kohe peale Lukjanenko viimast dozorrrrrri üldsegi mitte pozorrrrr. Ma arvasin, et mind pole enam võimalik üllatada ja see ühe vana-hea-tuttava igavene jura selle raamatu headuse kohta näis üks lääge jutt. Jah, läägust ja hüplikkust siin on, aga miks mitte? Mis selle ärajätmise või -muutmise puhul paremaks või halvemaks läheks? Kas kõik peab ilgelt pärikarva olema, mida loetakse? Nimetet teos on parajalt karvane raamat, ülekantud mõttes. Raamatul on oma iseloom, see ei jookse üldistes müügivooludes teistega võidu, sõnadearvust on mõnus ennast läbi närida, sest asi on seda väärt. Olenemata tõlkest on pilt, mis lugemise tagajärjel (nn. visuaalsel lugemisel) silmade ette tuleb piisavalt kontrastne, värvikas, sügavustega ja väga huvitavate perspektiivilahendustega. Gaiman suudab luua (taasluua?) teatavat maailmapilti, mis eksisteerib tavareaalsuse kõrval. Hindan kirjanike juures seda võimet ühe põhioskusena. Igav ei hakka ja paljud nähtused kehtivad ka reaalselt :)
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Olles Gaimaniga tuttav vaid tema koostööst Pratchettiga ei olnud ma eriti kindel tema tasemes, kui selle teose ostsin, kuid õnneks ei pidanud pettuma. Huvitav oli lugeda tema jumalate vahelisest vägikaika veost, lokist ja odinist ja kõigist teistest selles tantsus, kuid kõige enam võlus mind ajutiselt loodud hubane väikelinna õhustik. Eelistan küll elamist linnas, kuid selline väikelinn, kus kõik tunnevad kõiki ja mingeid erilisi kuritegevusi pole, lummab oma süütuse ja romantikaga.
Teksti loeti inglise keeles
Henrik Aavik

Ma ei oska eelkõnelejate kõrvale midagi uut öelda, kirjutan hoopis kommentaari kommentaaridele: eriti nõus olin Raul Veede ja Avo Nappoga, Laurile ütleks, et oma viga, et enne koomiksit lugesid. Mina lugesin Sandmani vaid paar vihikut ja juba oligi kõnealune romaan väga nauditav, ehkki paralleele tuli robinal ka selle paari vihikuga.
Teksti loeti inglise keeles
Johannes Koit

Sattusin "Ameerika jumalate" peale suhteliselt juhuslikult. Teadsin küll, et selline raamat on lausa maakeeles olemas, kuid erilist huvi see minus ei tekitanud. Siis sattusin lugema Silverbergi poolt koostatud kogumiku "Legends 2", mis koondas endas mitmete suurmeistrite poolt loodud suurte sarjade lühemaid tekste. Gaiman oli ühe oma looga, mis kuulus juhtumisi ka "Ameerika jumalate" sarja, seal sees. Peale selle eelpool mainitud lühijutu lugemist oli minu õhin käesoleva raamatu suhtes päris suur ning tuleb tunnistada, et ma ei pidanud pettuma. Kuigi tegemist pole mingi meistriteosega, on see piisavalt hea ja omanäoline, et jääda veel pikaks ajaks meeldel. Raamatu kõige suuremateks miinusteks minu silmis on selle laialivalguvus ning peategelase nimi. Viimase valikut ei vaevunud autor kordagi korralikult selgitama, mis minu jaoks on paras müstika. Tugevateks külgedeks seevastu huvitav idee ning võrratud kirjeldused. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

See on noorte inimeste raamat.
See ei tähenda midagi halba, on ju. Noorte inimeste raamatud on ka Zelazny Amberi-lood.
Pean lihtsalt silmas, et see on sihandane raamat, mida vana küünilise pilguga vaadates leiab v-o tõesti igasugu vigu, aga mis õiges vanuses toorelt rindu ahmituna jääb eluks ajaks meelde nagu etalon.
Mina olin esmakordselt lugedes 24 ja see raamat rääkis muga nii otse, et ma peaaegu kadusin sinna mõneks ajaks ära ja pole päris välja enam saanudki.

Mis mulle kõige kõige enam meeldib on maailmapilt, milles kõik on võimalik. Kõik kadunud kangelased saagadest ja eepostest, keda ma teismelisena leinasin, kõik pooljumalad, kelle järele õhkasin, triksterid, kellele paremat saatust soovinuksin - kõik on seal olemas, KOOS. Mitte tingimata just selles raamatus esindatud, aga selles maailmas, mille ta mulle andis, küll. Maailmas, kus miski, mida piisavalt armastatakse, ei kao. Kuni on iha, usk, lugu ja kirg, ei kao keegi päriselt. Mercury vaim laulab jälle läbi mõne suvalise ameerika babtisti Bohemian Rhapsodyt ja Dionysos Kreekas kistakse igal sügisel tükkideks ning pannakse kevadel kokku tagasi. V-o tuli võlakriis sellest, et Hermesel oli kaupmeeste jumalana rohkem šõud vaja ja ta orgunnis selle kräši kaubandusele ja pangandusele tähelepanu tõmbamiseks?
Mulle meeldis Shadow ja ma elasin talle täie rauaga kaasa, mulle meeldisid Loki ja Odin ja kõik need pagana olevad ja olematud jumalad, meeldisid vanad indiaanlased, kes teavad, ja kolmekümnendate filminäitleja stiili Easter. Mulle meeldisid TV-jumalanna ja Lucy tissid, mulle meeldisid peaaegu kõik tegelased - ainsad asjad, mis mind natuke tüüütasid, olid osad neist vahejuttudest, mis eelarvustajatele kangesti meeldisid. Need kaksikutest orjad nt olid minu jaoks kriips liiga sünged ja valusad. Gaimani lühilood mulle muide sageli ei meeldi. Samas iiri tüdruku lugu selles romaanis oli viimase peal ere ja kaunis.

Lisaks tohutult lahedale settingule ja elusatele tegelastele andis Gaiman mulle nautimiseks ka jutustamistiili, mis on ausalt Dumas` vääriline ja paremgi, kuna Dumas aeg-ajalt osad tegelased unustas ära või ajas sassi.
See, kuidas kõigil tegelastel on oma lugu, mitte ainult peategelasel - see on mu lemmikviis lugusid lugeda.
Hinne: kõige viiem viis, mida oskan anda, tepitud suure hulga armastusega ja kinnitatud umbes 15 ülelugemisega 8 aasta jooksul.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Lugesin käesoleva aasta algul autoripoolset "extended version`it", kus oli veel ka lühiromaan "The Monarch of the Glen" otsa pistetud. Varem miskipärast polnud "American Gods" mulle näppu sattunud. Peab ütlema, et jättis igati toreda mulje, kuigi eks eelarvustajate väljatoodud murekohad nagu uute jumalate kahvatus võrreldes vanadega või kohatine lohisemine (selles variandis ilmselt veelgi enam kui muudes). Aga üldmuljet see siiski ei rikkunud ja kõrgeim hinne tuleb ära.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Vahel jääb mõni hea raamat õigel ajal lugemata. Ja kui paljud kiidavad, tekib mingi ebalus - et äkki mulle ei meeldigi vms. Nüüd siis selgub, et meeldis küll. Mitte küll lausa jäägitult. Natuke paljusõnaline ehk oli, aga ise ma otsisin just selle variandi, kuhu autor oli tagasi pannud kõik selle, mis toimetajad olid maha tõmmanud.

Kõik Shadow`ga seotu on nauditav, kogu see road trip. Jumalate tuleku episoodid on liiga pikad, võinuks piirduda millegi Spoon Riveri värsside mõõtu jäävaga. (Päris ilma ei saaks, need episoodid lisavad eepilist mõõdet.) Loogikat on lugemisel parem mitte kasutada, mõtisklused selle üle, mitu Odini inkarnatsiooni maailmas samal hetkel võivad sebida, tekitaksid vaid asjatut peavalu. Nii et nagu see on igasuguste jumalatega, neisse ja nende imelistesse võimetesse tuleb lihtsalt uskuda. Aga ka seoses jumalatega on häid leide, Medeia = meedia, näiteks. Umbes kolmveerandini või täpsemalt Shadow surnuvalveni oli kõik väga tore. Sealt läks asi kuidagi liiga pompoosseks, peaaegu niisama tobedaks kui maailmakuulsate seibiga opossumite finaal, kus kõik loomad-linnud-puud suurde lahingusse tõttavad. Õnneks pööras asi normaalseks tagasi, häppi end ei olnud kõigi jaoks häppi. Pigem tuletas meelde, et kui kellelgi veab, siis kellegi teise arvel. Ja moraal, et jumalad võivad ju teha, mis tahavad, aga inimesest teeb inimese sõnapidamine, väärib samuti kordamist.
Teksti loeti inglise keeles
x
Bix Pokupoeg
17.10.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Bix Pokupoeg

Oh miks küll miks, kapten...

Progressi pärlitega, mille hulka tuleb lugeda klaksid, laitmatu postiteenus ja rassiline võrdõiguslikkus õnnistatud kettamaailma trügib enne oma õiget aega veel üks moodsa ajastu laps - raudtee. Rahvas on vaimustuses, härra Kuningas loob raudteekompanii, 1200 kilomeetrit rööpaid pannakse maha selleks, et Alumine Kuningas tagasi trooni alla toppida ja kõik annetavad lahkelt orbudele ning leskedele, keda on terve raamatu peale siiski vähevõitu, kuna ükski hea tegelane raamatus ei suuda korralikult oma otsa leida. Isegi Isand Vetinari abiga mitte. Samas tagurlikke hambuni relvis päkapikke langeb nagu loogu.

Vaimukus on kadunud! Stiil on kadunud! Lühikeste ja teravate ütlemiste asemel on pikkadest lausetest ja lõikudest monotoonne jutustamine, mis kulgeb läbi sündmuste üsna sama sirgjooneliselt nagu Uberwaldi raudtee. Ja on nähtavasti sama kiirustades kokku visatud.Kaks sellepärast, et Pratcheti austajana lugesin raamatu siiski läbi. Aga tema IEN Dibbleri mõttemalliga suguvõsal võiks veidi häbi olla küll.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

On Kettamaailm.
On Sam Vimes, vahtkonna kapten, hertsog, tahvlipühkija, Sam Juuniori isa ja muidu kõikvõimalike supervõimetega kangelane, kes peab oma kalli kaasa tahtel pisut puhkust võtma ning oma maavaldustesse (mida ta varem ihusilmaga näinud pole) sõitma.
On kahjuritest (jänesed) toituvad kahjurid (härjapõlvlased), kes on kõigile pinnuks silmas, kuna nad räägivad arusaamatut keelt ning kipuvad jäneste puudumisel näppama kanu ja kõike muud, mis nende ülimalt räpaste ning haisvate näppude külge jääb.
Sam Vimesi õnneks ei pea ta äkki esikohale tõusnud hertsogirollis paari päevagi piinlema enne kui toimub Mõrv ning Vahtkonnakapten peab Hertsogilt tüüri üle võtma.

Seda raamatut lugedes oli mul kogu aeg kahtlane TUNNE. See tunne sai kinnituse hetk tagasi kui ma raamatu BAASi sisestamiseks tema originaali pealkirja uurisin. Sinna juurde oli nimelt pisikeses kirjas ja ainult advokaatidele mõistetavas keeles kirja pandud, et härra Pratchett on tõepoolest lubanud seda raamatut enda nimel välja anda.
Jah, juba lugedes oli selge, et kuigi siin-seal on tunda Pratchett`i korrigeerivat kätt, siis enamiku sellest loost on jutustanud keegi, kelle jutustamisoskus ei küüni mitte kõrgemale meie enda paljukirutud Algernoni ja/või Reaktori autorite omast. Keegi on Terry Pratchetti varasemad teosed mikserist läbi lasknud, uued seiklused välja mõelnud ning siis vanameistri käest kaubamärki lunima läinud. Siin-seal TUNDUB, et ka Pratchett on midagi kirjutanud. Eriti nendes kohtades, kus vanad abielumehed kurdavad, kuidas nende naised sunnivad neid vastu tahtmist kauem elama (peekoni asemel juurvilja närides) kui hädapäraselt vaja oleks.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Tiffany saab kolmteist.
See on just selline iga, kus noored neiud jagavad oma sõbrad tavalisteks ja "erilist sorti" sõpradeks. Samuti ei suuda nad vastu panna tantsule isegi siis, kui tantsitakse salaja pimedas ja ilma kuuldava muusikata.
Kuna noor neiu alles avastab, et mehed ja naised on sisemiselt palju rohkem erinevad kui väliste tunnuste järgi oodata võiks, siis ei oska ta midagi mõistlikku pihta hakata ka ootamatu austajaga, kelleks on vana talvetegija ise. Loomulikult on vanad nõiad eesotsas ERITI kogenud Nanny Ogg`iga valmis õpetama igasuguseid nõkse, kuidas üks naisterahvas saab tüütu kavaleri nööri mööda käima panna, aga need ei taha hästi töötada külma loogika ning veel külmema (et mitte öelda jäämägise) jäärapäisuse vastu.
Loomulikult ei lase ülejäänud nõiad ennast sellisest pisiasjast, nagu eesootav maailma lõpp, häirida ning punuvad oma isiklikke intriige rahumeeli edasi. Seekord siis teemaks küsimus, et kas võlumine on kõrgem kunst kui nõidus ning kui palju boffot on ühele nõiale vaja, et see TÕELINE nõid olla.

Pratchetti huumorisoon on ajapikku kulunud mahedamaks ning rohkem inglaslikuks. Jalaga tagumikku naljadel kohta ei ole (hea küll, korra ikka antakse jalaga tagumikku, aga pieteeditundega kirjanik libiseb sellest faktist hästi delikaatselt üle).
Jutustamisoskus on autoril loomulikult kadestamisväärne ning põnevust jätkub raamatu lõpuni. Loomulikult jutustatakse meile järjekordselt ümber vana head Persephone müüti, aga seda tehakse hästi ning tulemus on lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Kummardus autorile, kes on suutnud luua omapärase maailma, kus asjad käivad enam-vähem samamoodi nagu meie maailmas, aga vähemalt näivad uskumatud ja huvitavad.

Süžee kirjeldamisega ei pea ma ennast, tänu eelkõnelejatele, jälle vaevama hakkama. Eelmises raamatus kirutud ajalise kaleidoskoobi kasutamine selles raamatus nii palju ei häirinud, kuna esiteks oli sissejuhatavat ja kohustuslikku ajalugu, mida jutu vahele topiti, oluliselt vähem ning kõik vahelugemised olid seekord enam-vähem korralikult märgistatud. Väikestele loogikaapsudele on juba eelpool tähelepanu juhitud, mina lisaks siia enda jaoks kõige absurdsema asja - trümmist väljahiivatud hiiglasliku õlletoobri, mis jäeti sobivasse kohta köie otsa rippuma samal ajal kui laevameeskond teise laeva paljakskoorimist plaanis. Sinna juurde oleks sobinud kasvõi mokaotsast poetatud selgitav lause, et ahned laevnikud tahtsid potentsiaalsele saagile trümmis ruumi teha vms, aga laeva juhitavusele mõjub kole halvasti kui midagi suurt ja rasket on trümmist tekile tõstetud. Seda ei tehta keset merd manööverdamise ajal. Ega ma muidu ei viriseks kui autori enda jaoks meresõidu autentne kujutamine nii oluline poleks olnud.
Samuti ei mahtunud mulle pähe, et miks oli vaja nende neetud toolide jaoks puusepp nii mitmekordselt üle maksta, et toolid ennetähtaegselt valmis saaks kui seejärel toolid lihtsalt panipaika oma aega ootama pandi. Jne.

Teine pisike nõrkus oli raamatu lõpus. Kõik eelnevalt punutud intriigid seoti lõpus "suure pauguga" ühte sõlme kokku. See segas enamiku liinide puhul mängu ilu nautimist, kuna üks suur lahendus varjutas erinevate plaanide mänguilu (kümme miss world finalisti ühes toas EI OLE kümme korda ilusam kui üks miss Kesiganes eraldi vaadatuna). Samuti oli lõpplahendus kirja pandud kiirustades ning jättis emotsionaalselt lahja mulje. Kui raamatul olidki mingid mahulised piirid, siis oleks võinud sissejuhatuse pealt kokku hoida ja lõpplahendust värvikamaks kirjeldada.

Aga kuna hoolimata kõigist pisipuudustest oli tegemist nauditava lugemisvaraga, siis saab autor teenitult viie kirja. Väikese miinusega küll, aga arenemisruumi peab ju ka jääma.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Sisu on eelpoolkommenteerijad juba ära rääkinud, seega rohkem spoilerdama ei hakka.Mind häiris alguses veidi autori armastus ajakaleidoskoopi kasutada. Nii mõnigi kord ei olnud aru saada, mis ajahetke parajasti kirjeldatakse ja mis järjekorras sündmuses toimuvad. Jutu edenedes jäi sellist trikitamist vähemaks ja need "interlüüdiumid" olid korralikult märgistatud ja asjakohased vahelugemised.Maailm oli viimase peal, tegelased vahvad, sündmused kerisid korralikult - miks siis ikkagi neli. Noh eks see neli ole hästi rasvane, aga päris viiest jääb veidi puudu. Võib-olla oleks oodanud lõpplahenduselt veidi rohkem kelmikust. Locke ei sobinud sinn dramaatilisse rolli, kuhu autor teda päris lõpus toppida üritas. Ja see maailmapäästmine kukkus ka tegelikult üsna haledalt välja - kujutage ise endale ette kelmi, kes tuleb ja ütleb, et jah, olen petis, aga nüüd peate te kõik mind uskuma!Jääme siis lootma, et tuleb veel vint vindi vint järgmiste lugudega siia peale ja siis saab oma hindekotirauad laiemalt lahti venitada.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Kas jumalad karistavad mind kui ma lajatan sellele sõnnikutellisele ühe pärast esimese kolme peatüki läbisirvimist.(Lugeda neid ei suutnud - tunnistan ausalt)
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Keegi (kindlasti minust targem ja kogenum) inimene kirjutas Terry Pratchett`i kohta, et temal ilmuvad head ja väga head raamatud vaheldumisi. Viimasel ajal on too terava keelega härrasmees oma vaimutöö üllitamise tempo pisut aeglasemaks võtnud (või siis vähem head asjad vahepealt enesetsensuuri korras välja rookinud).

See raamat on Päris Hea. Isegi Terry Pratchett`i enda mõõdupuuga võttes.

Terry Pratchett`il on kombeks igas oma raamatus võtta üks moodsa maailma imeviguritest ja see siis kettamaailma kõvepeeglisse panna. Seekord saab oma koosa kätte Kuningas Jalgpall, kes, nagu selgub, pole küll alasti, kuid vajab siiski mikrorõngasriidest alusp... st. lisavarustust.
Läbi aegade on Ankh Morpokis mängitud jalgpalli, millel on reeglid ütlevad, et mängu võidab see võistkond, kes lööb värava või vähemalt midagi, mida võib väravaks pidada. Näiteks vastasmeeskonda. Kuna väravaid lüüakse tõeliselt harva, siis enamasti selgitatakse võitja välja selle järgi, kumb meeskond pärast mängu rohkem elus on. Või siis ühes tükis. Nüüd aga soovib Isand Vetinari kontrollimatut kontrollima hakata ning nii juhtubki, et Nähtamatu Ülikool leiab ennast võistlemas ülejäänud linna kõige jõhkramatest tüüpidest kokku pandud võistkonnaga selle nimel, et "jalgpall" saaks uued reeglid ning muutuks tõeliseks jalgpalliks.
Teine tegevusliin keerleb ümber kummalise üliandeka noormehe, kes Isand Vetinari isiklikul palvel on Nähtamatusse Ülikooli küünlaniristajaks palgatud. Noormehe ülesandeks on olla sõbralik, koguda väärtust ning saada kohaseks. Kusagil on keegi, kes kavatseb hinnata KUI väärtuslikuks ja kohaseks suudab see noormees saada. Ja kas ta suudab mõnel tolgusel pea MITTE otsast rebida.

Terry Pratchetti puhul on kindel, et pea igas tema raamatus on keegi sihikindel ja kaljukõva tahtejõuga naisterahvas. On äpu, kes saab kangelaseks. On mõni ilus ajudeta blondiin, keda preili kaljukõva kadestada saab jne. On tunda, et see teatritrupp on autorit hästi teeninud ning iga järgmine lugu paneb samad näitlejad lihtsalt uutesse kostüümidesse. Kui sellest pisiveast mööda vaadata, siis on tegemist igatahes korraliku lugemisega ning kes viitsib võib isegi mõne koha peal autoriga kaasa mõelda veidi igavikulisematel teemadel kui lektroloogia (teadus vooditest ning nendes magamisest).
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Ma saan aru, et tegemist on viimase raamatuga, mille Pratchett suutis kirjutada ning nüüd on siis see ka eesti keeles välja antud.Naerda sai. Isegi põnev oli, kuigi olles läbi lugenud KÕIK selle härrasmehe eesti keelde tõlgitu (erandiks vist Johnny pommilugu), kippus minu mõte mitmes kohas tekstist ette jooksma. Ja see võttis üllatusmomenti maha.Aga see deus ex machina (ehk siis kuld arvutist, kui eesti keelde tõlkida) ei sobinud kohe kuidagi sinna lõpu järele.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Igal mehel on tema 15 minutit kuulsust. Ja igal Hollywood`i filmil on tema 20 viimast minutit.
Need viimased 20 minutit on suvalises märuli(ja mitte ainult)filmis täidetud ohjeldamatu löömingu ja lammutamisega. Kui enne veel kuulipildujatel kassette vahetati, siis nüüd on kuulipilduja lint möbiuse leheks keeratud ning sõrme pole vaja päästiku pealt ära võttagi.
Nagu ülal juba mainitud, lõpp on siirupiselt magus. Ja see siirup on vähemalt korra juba kellegi seedekulgla läbinud.
Mina ei ütleks, et see triloogia on lõpetatud. Sama hästi võiks pidada valmis ja lõpetatuks härra Jordani "Maailma silma". Lahing on läbi, aga sõda on alles noor. Ainus, mille poolest J.A. Jordanist kavalam on, on ajaline mõõde. Bayaz ja Khalil võivad oma järgmise portsu viisakusi vahetada umbes-täpselt samal ajal järgmisel sajandil. Siis kui linnad on jälle üles ehitatud, rahvastik juurde kasvanud ning tühja tooli eesmärk suletud ringis edukalt ära unustatud.
Minu poolt siiski neli - täiesti aus ning ilma lisanditeta.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Parem kui eelmine osa. Kui esimese osa hinne neli oli väikese miinusega, siis siinkohal on nelja taga rasvane pluss. Päris viie jätaks veel reservi.
Sisust on ülalpool piisavalt palju kirjutatud. Tegelased arenevad hästi ning õiges suunas. See tähendab, et veel natuke ning ma isegi usun, et säherdused eksemplarid tõepoolest olemas on. Dan Clokta värvikuse vastu ülejäänud jabur teelaudkond loomulikult ei saa, aga nad vähemalt üritavad.
Vere ja muude igas suunas lendavate kehavedelikega on selline lugu, et teatud kogusest alates pole nagu enam vahet. Et kas Suur Sangar lödistas endast välja ühe või kaks ämbrit punamusta ollust ei muuda ju sisuliselt midagi. Siinkohal tuleb mul ikka meelde Alien 1 ja Alien 2 filmid, kus ÜKS koll (peidus olles) suutis palju enam õõva tekitada kui sada tükki, kes pidevalt mööda ekraani ringi siblisid.
Süžee jookseb paremini kui esimeses osas. Loomulikult aitab kaasa, et mootor on käima löödud ning puudub vajadus niisama jahmerdamist meedia tippsündmusena serveerida. Madinaks läheb ja enamasti on seal ka sügavam põhjus kui lugeja potentsiaalse igavuse peletamine kahe jutustava peatüki vahel.
Kui esimene raamat seostus mul filmiga, siis teise puhul on pigem tunne, et tegemist on MMMM`ga (massiivse multimeeste mänguga). Kirjad kaugelt lahingutandrilt läbi vaenlase piiramisrõnga tulevad e-postiga ning kindluse keskel asub müügiautomaat, millest saab münte sisse loopides osta kive, palke, mörti, relvi ja palgasõdureid. Loomulikult on tal alati ka vahetusraha käepärast. Kõigi rännumeeste taskud on sama avarad nagu Guybrush Treepwood`il (Monkey Island series, kui kellegil kell helisema ei hakanud) ning isegi kuristikku kukkumise järel on alles kõik vibud, nooled ja mõõgad. Ma usun kui shankad oleks ühe kahest armastajapaarist seal koopas õnneks võtnud, siis oleks teine ohates taskust laia labida välja tõmmanud, et lubatud matusetalitus nagu kord ja kohus läbi viia.
Aga see kõik on köömes, sest hea meelelahutus on tänapäeval jumal ning J.A. teeb kõik, et olla tema prohvet.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

XX sajandi rebane oli esimene mulje raamatust, mille tütar mull jõulude eel pihku pistis. Kindla eesmärgiga, et kui esimene osa on hea, siis järgmised lunastatakse lugemiseks välja juba papa rahakoti kaudu.
Ülalarvustajad on olulise sisu (nii palju kui seda triloogia esimesse osasse mahtus) juba lahti seletanud ning enam-vähem niisama vähe teda raamatus oligi. Suured sõjad põhjas ja lõunas alles valmistasid ennast ette ning vahepealset aega pidid täitma (veel) kohaliku tähtsusega löömamehed. Sest kui veri ei voola, siis pole ju tänapäeva fantaasiahuvilisel midagi lugeda.
Sellised raamatud ei sisalda kaarte, kuningate sugupuid, ega kasutatud keelte sõnastikke. Milleks? Kas te olete mõnes Hollywood`i filmis näinud ekraanil mõnda maailmakaarti? Raamatu stseenid on üles ehitatud kõigi filmitööstuse kaanonite kohaselt, kus põhirõhk on lopsakatel detailidel. Tervikpilt on selle kõrval vähemoluline kui mitte suisa olematu. Raamatu esimeses pooles oli mul tihti tunne, et üks pilt järgneb teisele ning, kuigi tegelased on ju samad, on erinevad kaadrid pärit otsekui erinevatest maailmatest. Sest ei sündmustel ega tegelastel ei ole lihtsalt võimalik areneda selles suunas ja säärase kiirusega nagu autoril tegevuse püsti hoidmiseks vaja on.
Tegelaste osas jäi mulje kahetiseks. Mõned karakterid (näiteks dan Clokta) võisid küll olla veidi ühekülgsed, kuid siiski piisavalt huvitavad. Suur enamus teisi tegelasi tundus olema kui ühe vitsaga löödud. Täpselt sama huumorimeel, ülbe üleolek ning teatraalne poosetamine. Selline kuvand sobib nagu rusikas silmaauku mõõgavõistluse jaoks treenivatele noortele kukekestele, kuid tekitas kohutavat võõrastust Esimese Maagi juures. Ei saa võtta tõsiselt sisuliselt maailma loomisest saadik Gandalfi mänginud võlurit, kes talle külla tulnud barbarikuningaga lihtsalt niisama ärplema hakkab.
Aga nende jaoks, kes tahavad lihtsalt mõne pimeda talveõhtu mõtlevamat ajupoolt (või laiekraaniga kodukino) sisse lülitamata mööda saata, on tegemist täiesti sobiva lugemismaterjaliga.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

On kahekümne esimese sajandi lõpp. Noor Anaximandros teeb sisseastumiseksamit Akadeemiasse - asutusse, mis on ühteaegu ühiskonna kõige kõrgem õppeasutus ning kõrgeima võimu kandja. Oma võimaluse eest sinna kandideerida, peab Anaximandros tänama oma juhendajat, Periclest. Eksami teemaks on Anaximandros valinud Adam Forde`i eluloo.

Tegelikult ongi Adam Forde selle raamatu üks peategelastest. Kui mitte öelda, et see kõige peamine tegelane. Eksamineerijate poolt etteantud põhjalikkusega lahatakse mehe poolt sooritatud (kuri?)tegusid, tema üle peetud kohtumõistmist ning sellele järgnenud vangistust. Võttes pakutud kahest valikust (surm siin ja kohe versus elu laboris igavese katsealusena) vähem viletsa saab Adam endale "kongikaaslaseks" tehismõistusega androidi - Art`i ning veedab oma ülejäänud elupäevad temaga.

Nagu ajaloolastele omane, ei huvita eksamineerijaid mitte sündmused, vaid ajendid, mis viisid kirjeldatud sündmusteni. Adam Forde elu lõppvaatus (mida hoitakse kiivalt saladuses nii lugeja kui ka kõigi teiste Akadeemiasse mittekuuluvate eest) muudab tervet maailma rohkem kui enne Adama sündi peetud kolmas ilmasõda. Seetõttu püütakse tungida Adam Forde mõttemaailma kõige sügavamatesse soppidesse, et mõista teda ning tema tegude ajendeid.

Raamat on lühike ning lööv. Kaasaelamine Anaximandrose sisseastumisvaevustele asendub sujuvalt kaastundega Adam Forde vastu ning mõlemad emotsioonid juhitakse autori poolt oskuslikult täisgaasiga üle võlli. Puänt on võimas ning tekitab tahtmise kogu raamat uuesti läbi lugeda. Nüüd siis juba uute "ilmsikstulnud asjaolude" valguses.

Eraldi tahaks ära märkida minu hämmastust, mis mind valdas kui ma pidin (jupp aega peale eestikeelse versiooni ilmumist) nii teose, kui ka selle autori ise BAASi sisestama.
Teksti loeti eesti keeles