Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Pierre Boulle ·

La planete des singes

(romaan aastast 1963)

eesti keeles: «Ahvide planeet»
Tallinn «Eesti Raamat» 1973 (Mirabilia)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
18
6
1
0
Keskmine hinne
4.175
Arvustused (40)

"Ahvide planeet" oli (minu teada) "Mirabilia" sarja esimene raamat. Romaan on mõneti tüüpiline näide mitteulmekirjaniku ulmekast. Ebatüüpiline on ta seetõttu, et ta on hea, seda ei juhtu just sageli. Igal juhul tasub lugeda. Seda enam, et romaanist on tehtud USAs müriaad filme (tervelt 5), kuigi romaan oli aluseks vaid esimesele ja kõige paremale. Sisu on lihtne: mis oleks kui ahvid ja inimesed koha ära vahetavad. Ning eriti rabav on veel romaani topeltpuänt. Valus!!! Raamatu on nauditavalt eesti keelde tõlkinud meie praegune president! PS: Nagu ma suurest hulgast alljärgnevatest arvustest teada saan on sedavõrd kristallselget lugu võimalik totaalselt "mööda lugeda"... kurb!
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi sai seda raamatut huviga loetud, ent tagasivaates tundub ta kuidagi lihtsakoeline ja etteaimatava süzheega olevat. Kuigi kirjutamisaasta on 1963, tundub raamat vajuvat sinna pulp-ulme sohu.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu sisu oli võrdlemisi OK, aga toimuvate protsesside põhjendatus jäi nõrgaks. Millegipärast imponeerib mulle ulmekate juures tihti just see, kui tegevus on mõnusalt integreeritud tänapäeva teaduse saavutustega ja toimuvale on üritatud mingitki teaduslikku tagamaad anda. antud juhul on aga vorm rohkem ulme ja sisu rohkem fantasy - pisut imelik lugeda..
Teksti loeti eesti keeles

Raamat näib sajandialgusest pärit olevat... Lapsik kuidagi :) Mitte midagi uut ei pakuta, selgusetuks jääb, miks inimesed ikkagi degenereerusid. Ja see et kuskil Betelgeusel on samasugune planeet nagu Maa... No ei, ei usu, ei saa uskuda. Oleks võinud vähemalt tegevuse Maa peale jättta, kui meie ühiskonda oli vaja kritiseerida.
Kirjanikul on fantaasiat vähevõitu. Igav. Ja puänt või asi... Algusest peale oli selge, et mingi värk lõpus ootamas on, ja raamatut edasi lugedes võis teda juba ära arvata...
Lisaks häirib veel autori tõsine shovinism: kujutage ette, äkki võtavad ahvid kunagi üle, mingid loomad... Ei, ei ega nad väga areneda ei saa, kõnelema saavad ehk õppida, aga mõtlema ja arutama, ei, ei jäljendama ainult... Ning ega nad inimestest kunagi paremaks ei saagi saada... Tõenäoliselt kui mingisugune mutatsioon ka tekiks, siis areneks bioloogiline liik märgatavalt kaugemale. Autori arvates on inimene looduse tipp ja kroon ning kui midagi teisiti läheb on meeletu katastroof. Seda, et igal liigil on teatav bioloogiline eluiga, seda ta ei arvesta. Inimesed on ju tema jutus kuidagi uinuvas seisundis, aga valmis kohe jälle kõnelema, vaidlema, kosmoses lendama ja veel mida iganes tegema.

Seda raamatut ei soovita ma isegi üleookeanilennule kaasa võtta. Ega halva kirjanduse näitena lugeda. Selleks pole ta piisavalt särav.
Teksti loeti eesti keeles

Kuule Killu, ma ei saa aru, miks sa üldse ulmekaid loed?! Muidugi ei saa uskuda , et kuskil on selline planeet nagu Maa ja degenereerumise oht on meilgi. Aga hinne on natuke subjektiivne, kuna see oli minu esimene ulmekas. Köik kiidavad kuulsat puänti, eks minagi. PS. Aga filmid raamatust on jamad.
Teksti loeti eesti keeles

Päris normaalse tasemega seiklusjutt, aga nondest paremate lugudega võrreldes jääb ikka mingi grammike puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Kui kunagi lugesin, tundus küll hea. Ju ta ikka päris paha siis pole. Kuigi raamat on kirjutatud sellepärast, et oleks vahva raamat, mitte sellepärast, et midagi tõsist sellega öelda. Või kui seda on tahetudki öelda, on öeldu mittetõsiseltvõetav. Oeh, sai nüüd küll keeruline jutt...
Teksti loeti eesti keeles

Lisan eeltoodud kriitikale teadusevähesuse (fiction ilma science''ita) järgmise: kuna ahvidel puudub kõnekeskus, ei saa nad rääkida. Ja mõne tuhande aastaga see juba välja ei arene.
Teksti loeti eesti keeles

Esimesel lugemisel tabas mind paras pettumus. Olin just ulmekatest unustamatu "Lilled Algernonile" kogumikuga tõelise maigu suhu saanud, aga muidu veel väga noor ja roheline. Raamat paistis õudne ja pisut igavavõitu. Viie aasta pärast lugesin uuesti ja avastasin, kui palju see raamat paremaks on läinud. Fantaasiapuuduses minu arvates autor ei vaevle, pigem väärib kokkuhoidlik suhtumine butafooriasse teatvat heakskiitu. Hoiatusromaan ja väga tige. Ka puant on võrratu. Igaühel on õigus OMA arusaamisele, kuid need filmid (paar tükki) mida ma olen näinud, tekitasid küll tunde, et stsenarist pole seda raamatut isegi eemalt näinud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Julm. Lihtsalt julm, kuidas võib üks kirjanik inimkonnaga käituda. Kui raamatut lugesin, oli veel suhteliselt väike jõnglane ja siis võttis ikka päris kõhedaks. Ei hakka korrutama, kui rabav puänt on sellel meistriteosel. Igaüks saab raamatu ise hankida ja läbi lugeda. Eespool on öeldud, et ilgelt ebateaduslik jura. No ja mis siis. Raamatu mõte ei olegi selles, vaid hoopis hoiatuses, et inimene võtaks ennast kätte ja lõpetaks juba selle logelemise, sest vastasel korral võib see inimesele halvasti lõppeda. Tegelikult olen ma autori peale vihane, et ta sellise inimkonda alavääristava teosega lagedale tuli (tundub, et enamusele eespool kirjutajatele mõjus see samuti päris rusuvalt), aga seda tuleb võtta mõneti ka huumoriga. Ausalt öeldes ootasin ma raamatu lõpuni, et inimesed teevad neile ahvidele lõpuks ära, aga ei midagi. Soovitan igal juhul ja kõigile. Tervendava mõjuga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda oli päris mõnus. Aga puändi aimasin ette ära ja see seda kaifi vähe kahandas. Ja ärge neid filme mingil juhul vaadake!!!
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda kunagi teismelisepõlves ja muljetas küll. Ainult et pigem lihtsalt jutuna kui ulmekana. Ahvid ja ümbrus paistsid nii inimlikena, et aeg- ajalt unustasin sootumaks, et raamatu põhitegelased on hoopis muud loomad ja tegevus ei toimu mitte maa peal. Ja lõppu jõudes olin sügavalt veendunud, et kangelane eksis koordinaatideh´ga ja sattus mingile hoopis muule maa- taolisele planeedile, kus ahvid valitsevad..
Teksti loeti eesti keeles

See romaan on üks neist, mis mind sügavalt mõjutanud on. Kunagi ma ei saanud aru, miks on raamatul selline lõpp. Nüüd saan. Ja see on väga hea lõpp.

On raamatuid, kus pole range teaduslikkus tähtis. "tHHGttG" kohta ei öelnud keegi, et seda ei saa olla, et see on loodusseaduste vastane. Olgu! Muidugi on mingis mõttes "Ahvide planeet" vananenud, aga see on andeksantav. Aga lõppu ma küll ära ei aimanud.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane raamat. Üks sellistest, mida päris mudilase-eas lugeda ei tasuks, siis võib palju arusaamatuks jääda.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest igati hea raamat, taaskord tuleb tunnistada püandi mõjuvust. Minu hinnagul aga ei tahtnudki autor rõhutada teaduslikule aspektile (mõnede eelnevate arvamusavaldajate sõnul on see just olulisim...), sest ta oli eelkõige ju hoiatusromaan. Ja sellena teda tuleks ka võtta...
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi kirjutasin: "Veel üks raamat, mida tuleb erinevates vanustes üle lugeda, et sisust õigesti aru saada. Ning esimene kord võib olla kasvõi lapseeas." Ja panin maksimumhinde. Nüüd aga tundub, et polnudki ses raamatus peale puändi midagi huvitavat -- ning jutu üle võib ju ka selle järgi otsustada, kuidas hinnang sellele läbi aja muutub. Käesoleval juhul siis halvemuse poole.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus inimliku ülbuse rappimine, aga siiski paraku üpris irooniavaba. Kirjutatud veidi moraliseerivas "kui-te-head-lapsed-ei-ole-siis..." stiilis, mis mind ükskõik millises kontekstis meeletult ärritab.Tõsi ta muidugi on, et "looduse krooni" mentaliteet vajaks juba pikemat aega põhjalikumaid korrektuure.Ahjaaa, ega see puänt nüüd ikka NII ootamatu küll ei olnud. Pigem selliselt üles ehitatud tekstidele masendavalt ootuspärane.Terve see jutt kokku peaks nüüd tähendama, et polnud üldse halb raamat, ainult põrmu küll ei paisanud.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on taas ühe ulmekaga, mille kohta pean tõdema, et oleks ehk päris hea, aga ma ei usu toimuvast mitte üht sõna. Mäletan, et kirjutasin millalgi 6-7 klassis arvustuse koolikirjandis "Loetud raamat" ja tegin juba seal teose alguse maatasa - kogu maal suudab laeva teha üks misantroop, ta valib sihiks tähe, mille juures juba 1963 aasta teadmiste põhjal mitte mingil juhul ei saanud elamiskõlblikku planeeti olla, ta võtab kaasa kaks kasutut törlönti, ta laskub midagi uurimata võõra planeedi metsa, kohalikud murravad paljakäsi kosmosesõiduki ukse et cetera. Ühesõnaga - tegemist on ajuvaba koomiksiga, mis seekord raamatuks vormunud. Põhjus, miks ma raamatule madalamat hinnet ei pane, on vaid kogu idee tapva iroonia ja tõesti suurepärase lõpu eest. Selle ühe raamatu põhjal - tüüp oskab kirjutada, aga mitte ulmet.

Huvitav on ehk mainida, et kuulsin kunagi igiammu üht intervjuud autoriga - mõneti fantastiline tegelane - ühel päeval, umbes 50 aastasena, ta otsustas, et hakkab kirjanikuks. Lihtsalt hakkab ja kõik. Ja kirjutaski raamatu, sellesama ahviloo. See võeti suhteliselt hästi vastu ja sellest ajast ta ongi kirjanik… Tehke järgi!

Teksti loeti eesti keeles

Teos on mõeldud rohkem hoiatuseks,et kui me kohtleme loomi halvasti võidakse seda kunagi teha ka meiega.Sammuti on hoiatatud katsete tegemise eest.Vaevalt on kunagi mõni hoiatusromaan oma ülesande paremini täitnud.Ma olen näinud ka uut filmi ja soovitan seda vaadata kõigil (kuni see veel kinodes jookseb) kellele "Ahvide planeet" meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Kui tahetakse kolmele p6hjendust luguge lugupeetud Ants Milleri selgitust, millele ma kahe käega (yhega sealjuures ilgelt halvasti( alla kirjutan. Sinna juurde veel rääkivad ahvid - andke kannatust. Mitte, et primaadidi väga juhmid oleks - seda mitte. Olen sygavalt veendunud, et tegelt on maismaal veel yks m6istuslik liik primaate ja nendeks on shimpansid. Tegelt ajendas mind kirjutama hoopiski nende va yankeede see uus film. Ytlen teile mina: ärge uskuge neid, kes ytlevad, et on ikka ilge saast kyll. Saast kyll, kuid olen palju ilgemaid näinud. Veel vihjeks: ma arvan, et SELLE filmi peale kyll raamatu autor hauas väga ei vähkre.
Teksti loeti eesti keeles

Olen täitsa nõus. Uus variant oli lihtsalt raamatust üsna erinev ega üritanudki seda täpselt järgida ning seetõttu polnudki nii halb, kui arvata oleks võinud. Pealegi, Tim Burton ei oskagi tõsiselt halba filmi teha, juba see, millise õhustiku ta oskab kujundada, teeb ta filmid vaatamist väärivaks.

Kuid BAASis arvustame siiski raamatuid, mitte filme. Jah, puänt oli hea, mina seda esimesel lugemiskorral ära ei arvanud. Ma ei usu aga, et "Ahvide planeeti" kunagi teist korda lugema hakkaksin ja seetõttu ka neli.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on raamatuga, mida ei julge lihtsalt teist korda lugeda, kuna olen kindel, et see rikuks ilusa lapsepõlve-mälestuse, et tegemist on millegi haarava ja huvitavaga. Vähemalt ühe korra peaks seda igaüks lugema.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb tõdeda, et Schaffneri filmi puänt oli oluliselt mõjusam. Puudujääke oli muidugi ka seal, aga et filmi sisuline pool oli minu tagasihoidlikul arvamusel lihtsalt parem, ei taha raamatule üle nelja panna.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Lapsepõlvelugemisest on meeles vahvaid detaile, näiteks valgust püüdva purjega kosmosepurjekas, ja viimane puänt, samuti see, et hirmsasti meeldis. Nüüd üle lugedes tuleb kiita ahviplaneediloo dünaamikat. Närvidele käis see peategelase pidev nördimusega seotud imestamine: "Issand jumal, ahv teeb seda või teist!" Ja mulle jäi autori kirjapandust mulje, nagu suhtuks ta ahvidesse väikse hirmu ja põlgusega, mida mina küll ei tea üldisemalt inimestele omase olevat. Huvitav, kas Boulle kirjutas selle raamatusse, et pinget rohkem oleks või oligi tal ahvifoobia, mis ajendas ehk ka raamatut kirjutama? :)
Teksti loeti eesti keeles

"Ahvide planeet" kuulub nende raamatute hulka, mis minu jaoks on ajas oma väärtust kahandanud. Seeläbi, et selliseid lugesin esmakordselt siis, kui midagi muud eriti võtta polnud. (Vastupidine muidugi ei kehti. Ka "Igaviku lõppu" näiteks lugesin siis, kui midagi muud eriti võtta polnud).

Miks "kolm"? Esiteks oli raamatus enam-vähem täpselt üks (1) idee. Teiseks, nagu mitmed eelarvustajad on märkinud, käitus Maa uurimislaeva meeskond nagu idiootide trio, ja ega peategelane kahest kaaslasest ka palju parem polnud.

Miks "kolm"? Esiteks raamatu lõpu pärast (kuigi see mängib ainult esimesel lugemisel). Teiseks meenus mulle lugu nüüd üle lugedes Carsaci "Tulnukad eikusagilt" ja minu sees tekkis kahtlus, et ehk prantslased kirjutavadki niimoodi -- käies määratluse "science fiction" esimese poolega ehtprantslasliku vabadusega ümber.

"Kolm" plussiga.

Teksti loeti eesti keeles
x
Bix Pokupoeg
17.10.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Oh miks küll miks, kapten...

Progressi pärlitega, mille hulka tuleb lugeda klaksid, laitmatu postiteenus ja rassiline võrdõiguslikkus õnnistatud kettamaailma trügib enne oma õiget aega veel üks moodsa ajastu laps - raudtee. Rahvas on vaimustuses, härra Kuningas loob raudteekompanii, 1200 kilomeetrit rööpaid pannakse maha selleks, et Alumine Kuningas tagasi trooni alla toppida ja kõik annetavad lahkelt orbudele ning leskedele, keda on terve raamatu peale siiski vähevõitu, kuna ükski hea tegelane raamatus ei suuda korralikult oma otsa leida. Isegi Isand Vetinari abiga mitte. Samas tagurlikke hambuni relvis päkapikke langeb nagu loogu.

Vaimukus on kadunud! Stiil on kadunud! Lühikeste ja teravate ütlemiste asemel on pikkadest lausetest ja lõikudest monotoonne jutustamine, mis kulgeb läbi sündmuste üsna sama sirgjooneliselt nagu Uberwaldi raudtee. Ja on nähtavasti sama kiirustades kokku visatud.Kaks sellepärast, et Pratcheti austajana lugesin raamatu siiski läbi. Aga tema IEN Dibbleri mõttemalliga suguvõsal võiks veidi häbi olla küll.
Teksti loeti eesti keeles

On Kettamaailm.
On Sam Vimes, vahtkonna kapten, hertsog, tahvlipühkija, Sam Juuniori isa ja muidu kõikvõimalike supervõimetega kangelane, kes peab oma kalli kaasa tahtel pisut puhkust võtma ning oma maavaldustesse (mida ta varem ihusilmaga näinud pole) sõitma.
On kahjuritest (jänesed) toituvad kahjurid (härjapõlvlased), kes on kõigile pinnuks silmas, kuna nad räägivad arusaamatut keelt ning kipuvad jäneste puudumisel näppama kanu ja kõike muud, mis nende ülimalt räpaste ning haisvate näppude külge jääb.
Sam Vimesi õnneks ei pea ta äkki esikohale tõusnud hertsogirollis paari päevagi piinlema enne kui toimub Mõrv ning Vahtkonnakapten peab Hertsogilt tüüri üle võtma.

Seda raamatut lugedes oli mul kogu aeg kahtlane TUNNE. See tunne sai kinnituse hetk tagasi kui ma raamatu BAASi sisestamiseks tema originaali pealkirja uurisin. Sinna juurde oli nimelt pisikeses kirjas ja ainult advokaatidele mõistetavas keeles kirja pandud, et härra Pratchett on tõepoolest lubanud seda raamatut enda nimel välja anda.
Jah, juba lugedes oli selge, et kuigi siin-seal on tunda Pratchett`i korrigeerivat kätt, siis enamiku sellest loost on jutustanud keegi, kelle jutustamisoskus ei küüni mitte kõrgemale meie enda paljukirutud Algernoni ja/või Reaktori autorite omast. Keegi on Terry Pratchetti varasemad teosed mikserist läbi lasknud, uued seiklused välja mõelnud ning siis vanameistri käest kaubamärki lunima läinud. Siin-seal TUNDUB, et ka Pratchett on midagi kirjutanud. Eriti nendes kohtades, kus vanad abielumehed kurdavad, kuidas nende naised sunnivad neid vastu tahtmist kauem elama (peekoni asemel juurvilja närides) kui hädapäraselt vaja oleks.
Teksti loeti eesti keeles

Tiffany saab kolmteist.
See on just selline iga, kus noored neiud jagavad oma sõbrad tavalisteks ja "erilist sorti" sõpradeks. Samuti ei suuda nad vastu panna tantsule isegi siis, kui tantsitakse salaja pimedas ja ilma kuuldava muusikata.
Kuna noor neiu alles avastab, et mehed ja naised on sisemiselt palju rohkem erinevad kui väliste tunnuste järgi oodata võiks, siis ei oska ta midagi mõistlikku pihta hakata ka ootamatu austajaga, kelleks on vana talvetegija ise. Loomulikult on vanad nõiad eesotsas ERITI kogenud Nanny Ogg`iga valmis õpetama igasuguseid nõkse, kuidas üks naisterahvas saab tüütu kavaleri nööri mööda käima panna, aga need ei taha hästi töötada külma loogika ning veel külmema (et mitte öelda jäämägise) jäärapäisuse vastu.
Loomulikult ei lase ülejäänud nõiad ennast sellisest pisiasjast, nagu eesootav maailma lõpp, häirida ning punuvad oma isiklikke intriige rahumeeli edasi. Seekord siis teemaks küsimus, et kas võlumine on kõrgem kunst kui nõidus ning kui palju boffot on ühele nõiale vaja, et see TÕELINE nõid olla.

Pratchetti huumorisoon on ajapikku kulunud mahedamaks ning rohkem inglaslikuks. Jalaga tagumikku naljadel kohta ei ole (hea küll, korra ikka antakse jalaga tagumikku, aga pieteeditundega kirjanik libiseb sellest faktist hästi delikaatselt üle).
Jutustamisoskus on autoril loomulikult kadestamisväärne ning põnevust jätkub raamatu lõpuni. Loomulikult jutustatakse meile järjekordselt ümber vana head Persephone müüti, aga seda tehakse hästi ning tulemus on lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Kummardus autorile, kes on suutnud luua omapärase maailma, kus asjad käivad enam-vähem samamoodi nagu meie maailmas, aga vähemalt näivad uskumatud ja huvitavad.

Süžee kirjeldamisega ei pea ma ennast, tänu eelkõnelejatele, jälle vaevama hakkama. Eelmises raamatus kirutud ajalise kaleidoskoobi kasutamine selles raamatus nii palju ei häirinud, kuna esiteks oli sissejuhatavat ja kohustuslikku ajalugu, mida jutu vahele topiti, oluliselt vähem ning kõik vahelugemised olid seekord enam-vähem korralikult märgistatud. Väikestele loogikaapsudele on juba eelpool tähelepanu juhitud, mina lisaks siia enda jaoks kõige absurdsema asja - trümmist väljahiivatud hiiglasliku õlletoobri, mis jäeti sobivasse kohta köie otsa rippuma samal ajal kui laevameeskond teise laeva paljakskoorimist plaanis. Sinna juurde oleks sobinud kasvõi mokaotsast poetatud selgitav lause, et ahned laevnikud tahtsid potentsiaalsele saagile trümmis ruumi teha vms, aga laeva juhitavusele mõjub kole halvasti kui midagi suurt ja rasket on trümmist tekile tõstetud. Seda ei tehta keset merd manööverdamise ajal. Ega ma muidu ei viriseks kui autori enda jaoks meresõidu autentne kujutamine nii oluline poleks olnud.
Samuti ei mahtunud mulle pähe, et miks oli vaja nende neetud toolide jaoks puusepp nii mitmekordselt üle maksta, et toolid ennetähtaegselt valmis saaks kui seejärel toolid lihtsalt panipaika oma aega ootama pandi. Jne.

Teine pisike nõrkus oli raamatu lõpus. Kõik eelnevalt punutud intriigid seoti lõpus "suure pauguga" ühte sõlme kokku. See segas enamiku liinide puhul mängu ilu nautimist, kuna üks suur lahendus varjutas erinevate plaanide mänguilu (kümme miss world finalisti ühes toas EI OLE kümme korda ilusam kui üks miss Kesiganes eraldi vaadatuna). Samuti oli lõpplahendus kirja pandud kiirustades ning jättis emotsionaalselt lahja mulje. Kui raamatul olidki mingid mahulised piirid, siis oleks võinud sissejuhatuse pealt kokku hoida ja lõpplahendust värvikamaks kirjeldada.

Aga kuna hoolimata kõigist pisipuudustest oli tegemist nauditava lugemisvaraga, siis saab autor teenitult viie kirja. Väikese miinusega küll, aga arenemisruumi peab ju ka jääma.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu on eelpoolkommenteerijad juba ära rääkinud, seega rohkem spoilerdama ei hakka.Mind häiris alguses veidi autori armastus ajakaleidoskoopi kasutada. Nii mõnigi kord ei olnud aru saada, mis ajahetke parajasti kirjeldatakse ja mis järjekorras sündmuses toimuvad. Jutu edenedes jäi sellist trikitamist vähemaks ja need "interlüüdiumid" olid korralikult märgistatud ja asjakohased vahelugemised.Maailm oli viimase peal, tegelased vahvad, sündmused kerisid korralikult - miks siis ikkagi neli. Noh eks see neli ole hästi rasvane, aga päris viiest jääb veidi puudu. Võib-olla oleks oodanud lõpplahenduselt veidi rohkem kelmikust. Locke ei sobinud sinn dramaatilisse rolli, kuhu autor teda päris lõpus toppida üritas. Ja see maailmapäästmine kukkus ka tegelikult üsna haledalt välja - kujutage ise endale ette kelmi, kes tuleb ja ütleb, et jah, olen petis, aga nüüd peate te kõik mind uskuma!Jääme siis lootma, et tuleb veel vint vindi vint järgmiste lugudega siia peale ja siis saab oma hindekotirauad laiemalt lahti venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Kas jumalad karistavad mind kui ma lajatan sellele sõnnikutellisele ühe pärast esimese kolme peatüki läbisirvimist.(Lugeda neid ei suutnud - tunnistan ausalt)
Teksti loeti eesti keeles

Keegi (kindlasti minust targem ja kogenum) inimene kirjutas Terry Pratchett`i kohta, et temal ilmuvad head ja väga head raamatud vaheldumisi. Viimasel ajal on too terava keelega härrasmees oma vaimutöö üllitamise tempo pisut aeglasemaks võtnud (või siis vähem head asjad vahepealt enesetsensuuri korras välja rookinud).

See raamat on Päris Hea. Isegi Terry Pratchett`i enda mõõdupuuga võttes.

Terry Pratchett`il on kombeks igas oma raamatus võtta üks moodsa maailma imeviguritest ja see siis kettamaailma kõvepeeglisse panna. Seekord saab oma koosa kätte Kuningas Jalgpall, kes, nagu selgub, pole küll alasti, kuid vajab siiski mikrorõngasriidest alusp... st. lisavarustust.
Läbi aegade on Ankh Morpokis mängitud jalgpalli, millel on reeglid ütlevad, et mängu võidab see võistkond, kes lööb värava või vähemalt midagi, mida võib väravaks pidada. Näiteks vastasmeeskonda. Kuna väravaid lüüakse tõeliselt harva, siis enamasti selgitatakse võitja välja selle järgi, kumb meeskond pärast mängu rohkem elus on. Või siis ühes tükis. Nüüd aga soovib Isand Vetinari kontrollimatut kontrollima hakata ning nii juhtubki, et Nähtamatu Ülikool leiab ennast võistlemas ülejäänud linna kõige jõhkramatest tüüpidest kokku pandud võistkonnaga selle nimel, et "jalgpall" saaks uued reeglid ning muutuks tõeliseks jalgpalliks.
Teine tegevusliin keerleb ümber kummalise üliandeka noormehe, kes Isand Vetinari isiklikul palvel on Nähtamatusse Ülikooli küünlaniristajaks palgatud. Noormehe ülesandeks on olla sõbralik, koguda väärtust ning saada kohaseks. Kusagil on keegi, kes kavatseb hinnata KUI väärtuslikuks ja kohaseks suudab see noormees saada. Ja kas ta suudab mõnel tolgusel pea MITTE otsast rebida.

Terry Pratchetti puhul on kindel, et pea igas tema raamatus on keegi sihikindel ja kaljukõva tahtejõuga naisterahvas. On äpu, kes saab kangelaseks. On mõni ilus ajudeta blondiin, keda preili kaljukõva kadestada saab jne. On tunda, et see teatritrupp on autorit hästi teeninud ning iga järgmine lugu paneb samad näitlejad lihtsalt uutesse kostüümidesse. Kui sellest pisiveast mööda vaadata, siis on tegemist igatahes korraliku lugemisega ning kes viitsib võib isegi mõne koha peal autoriga kaasa mõelda veidi igavikulisematel teemadel kui lektroloogia (teadus vooditest ning nendes magamisest).
Teksti loeti eesti keeles

Ma saan aru, et tegemist on viimase raamatuga, mille Pratchett suutis kirjutada ning nüüd on siis see ka eesti keeles välja antud.Naerda sai. Isegi põnev oli, kuigi olles läbi lugenud KÕIK selle härrasmehe eesti keelde tõlgitu (erandiks vist Johnny pommilugu), kippus minu mõte mitmes kohas tekstist ette jooksma. Ja see võttis üllatusmomenti maha.Aga see deus ex machina (ehk siis kuld arvutist, kui eesti keelde tõlkida) ei sobinud kohe kuidagi sinna lõpu järele.
Teksti loeti eesti keeles

Igal mehel on tema 15 minutit kuulsust. Ja igal Hollywood`i filmil on tema 20 viimast minutit.
Need viimased 20 minutit on suvalises märuli(ja mitte ainult)filmis täidetud ohjeldamatu löömingu ja lammutamisega. Kui enne veel kuulipildujatel kassette vahetati, siis nüüd on kuulipilduja lint möbiuse leheks keeratud ning sõrme pole vaja päästiku pealt ära võttagi.
Nagu ülal juba mainitud, lõpp on siirupiselt magus. Ja see siirup on vähemalt korra juba kellegi seedekulgla läbinud.
Mina ei ütleks, et see triloogia on lõpetatud. Sama hästi võiks pidada valmis ja lõpetatuks härra Jordani "Maailma silma". Lahing on läbi, aga sõda on alles noor. Ainus, mille poolest J.A. Jordanist kavalam on, on ajaline mõõde. Bayaz ja Khalil võivad oma järgmise portsu viisakusi vahetada umbes-täpselt samal ajal järgmisel sajandil. Siis kui linnad on jälle üles ehitatud, rahvastik juurde kasvanud ning tühja tooli eesmärk suletud ringis edukalt ära unustatud.
Minu poolt siiski neli - täiesti aus ning ilma lisanditeta.
Teksti loeti inglise keeles

Parem kui eelmine osa. Kui esimese osa hinne neli oli väikese miinusega, siis siinkohal on nelja taga rasvane pluss. Päris viie jätaks veel reservi.
Sisust on ülalpool piisavalt palju kirjutatud. Tegelased arenevad hästi ning õiges suunas. See tähendab, et veel natuke ning ma isegi usun, et säherdused eksemplarid tõepoolest olemas on. Dan Clokta värvikuse vastu ülejäänud jabur teelaudkond loomulikult ei saa, aga nad vähemalt üritavad.
Vere ja muude igas suunas lendavate kehavedelikega on selline lugu, et teatud kogusest alates pole nagu enam vahet. Et kas Suur Sangar lödistas endast välja ühe või kaks ämbrit punamusta ollust ei muuda ju sisuliselt midagi. Siinkohal tuleb mul ikka meelde Alien 1 ja Alien 2 filmid, kus ÜKS koll (peidus olles) suutis palju enam õõva tekitada kui sada tükki, kes pidevalt mööda ekraani ringi siblisid.
Süžee jookseb paremini kui esimeses osas. Loomulikult aitab kaasa, et mootor on käima löödud ning puudub vajadus niisama jahmerdamist meedia tippsündmusena serveerida. Madinaks läheb ja enamasti on seal ka sügavam põhjus kui lugeja potentsiaalse igavuse peletamine kahe jutustava peatüki vahel.
Kui esimene raamat seostus mul filmiga, siis teise puhul on pigem tunne, et tegemist on MMMM`ga (massiivse multimeeste mänguga). Kirjad kaugelt lahingutandrilt läbi vaenlase piiramisrõnga tulevad e-postiga ning kindluse keskel asub müügiautomaat, millest saab münte sisse loopides osta kive, palke, mörti, relvi ja palgasõdureid. Loomulikult on tal alati ka vahetusraha käepärast. Kõigi rännumeeste taskud on sama avarad nagu Guybrush Treepwood`il (Monkey Island series, kui kellegil kell helisema ei hakanud) ning isegi kuristikku kukkumise järel on alles kõik vibud, nooled ja mõõgad. Ma usun kui shankad oleks ühe kahest armastajapaarist seal koopas õnneks võtnud, siis oleks teine ohates taskust laia labida välja tõmmanud, et lubatud matusetalitus nagu kord ja kohus läbi viia.
Aga see kõik on köömes, sest hea meelelahutus on tänapäeval jumal ning J.A. teeb kõik, et olla tema prohvet.
Teksti loeti inglise keeles

XX sajandi rebane oli esimene mulje raamatust, mille tütar mull jõulude eel pihku pistis. Kindla eesmärgiga, et kui esimene osa on hea, siis järgmised lunastatakse lugemiseks välja juba papa rahakoti kaudu.
Ülalarvustajad on olulise sisu (nii palju kui seda triloogia esimesse osasse mahtus) juba lahti seletanud ning enam-vähem niisama vähe teda raamatus oligi. Suured sõjad põhjas ja lõunas alles valmistasid ennast ette ning vahepealset aega pidid täitma (veel) kohaliku tähtsusega löömamehed. Sest kui veri ei voola, siis pole ju tänapäeva fantaasiahuvilisel midagi lugeda.
Sellised raamatud ei sisalda kaarte, kuningate sugupuid, ega kasutatud keelte sõnastikke. Milleks? Kas te olete mõnes Hollywood`i filmis näinud ekraanil mõnda maailmakaarti? Raamatu stseenid on üles ehitatud kõigi filmitööstuse kaanonite kohaselt, kus põhirõhk on lopsakatel detailidel. Tervikpilt on selle kõrval vähemoluline kui mitte suisa olematu. Raamatu esimeses pooles oli mul tihti tunne, et üks pilt järgneb teisele ning, kuigi tegelased on ju samad, on erinevad kaadrid pärit otsekui erinevatest maailmatest. Sest ei sündmustel ega tegelastel ei ole lihtsalt võimalik areneda selles suunas ja säärase kiirusega nagu autoril tegevuse püsti hoidmiseks vaja on.
Tegelaste osas jäi mulje kahetiseks. Mõned karakterid (näiteks dan Clokta) võisid küll olla veidi ühekülgsed, kuid siiski piisavalt huvitavad. Suur enamus teisi tegelasi tundus olema kui ühe vitsaga löödud. Täpselt sama huumorimeel, ülbe üleolek ning teatraalne poosetamine. Selline kuvand sobib nagu rusikas silmaauku mõõgavõistluse jaoks treenivatele noortele kukekestele, kuid tekitas kohutavat võõrastust Esimese Maagi juures. Ei saa võtta tõsiselt sisuliselt maailma loomisest saadik Gandalfi mänginud võlurit, kes talle külla tulnud barbarikuningaga lihtsalt niisama ärplema hakkab.
Aga nende jaoks, kes tahavad lihtsalt mõne pimeda talveõhtu mõtlevamat ajupoolt (või laiekraaniga kodukino) sisse lülitamata mööda saata, on tegemist täiesti sobiva lugemismaterjaliga.
Teksti loeti inglise keeles

On kahekümne esimese sajandi lõpp. Noor Anaximandros teeb sisseastumiseksamit Akadeemiasse - asutusse, mis on ühteaegu ühiskonna kõige kõrgem õppeasutus ning kõrgeima võimu kandja. Oma võimaluse eest sinna kandideerida, peab Anaximandros tänama oma juhendajat, Periclest. Eksami teemaks on Anaximandros valinud Adam Forde`i eluloo.

Tegelikult ongi Adam Forde selle raamatu üks peategelastest. Kui mitte öelda, et see kõige peamine tegelane. Eksamineerijate poolt etteantud põhjalikkusega lahatakse mehe poolt sooritatud (kuri?)tegusid, tema üle peetud kohtumõistmist ning sellele järgnenud vangistust. Võttes pakutud kahest valikust (surm siin ja kohe versus elu laboris igavese katsealusena) vähem viletsa saab Adam endale "kongikaaslaseks" tehismõistusega androidi - Art`i ning veedab oma ülejäänud elupäevad temaga.

Nagu ajaloolastele omane, ei huvita eksamineerijaid mitte sündmused, vaid ajendid, mis viisid kirjeldatud sündmusteni. Adam Forde elu lõppvaatus (mida hoitakse kiivalt saladuses nii lugeja kui ka kõigi teiste Akadeemiasse mittekuuluvate eest) muudab tervet maailma rohkem kui enne Adama sündi peetud kolmas ilmasõda. Seetõttu püütakse tungida Adam Forde mõttemaailma kõige sügavamatesse soppidesse, et mõista teda ning tema tegude ajendeid.

Raamat on lühike ning lööv. Kaasaelamine Anaximandrose sisseastumisvaevustele asendub sujuvalt kaastundega Adam Forde vastu ning mõlemad emotsioonid juhitakse autori poolt oskuslikult täisgaasiga üle võlli. Puänt on võimas ning tekitab tahtmise kogu raamat uuesti läbi lugeda. Nüüd siis juba uute "ilmsikstulnud asjaolude" valguses.

Eraldi tahaks ära märkida minu hämmastust, mis mind valdas kui ma pidin (jupp aega peale eestikeelse versiooni ilmumist) nii teose, kui ka selle autori ise BAASi sisestama.
Teksti loeti eesti keeles