Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Aleksei Tolstoi ·

Giperboloid inženera Garina

(romaan aastast 1927)

ajakirjapublikatsioon: «Krasnaja nov» 1925; nr. 7, 1926; nr. 4 – nr. 9
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Insener Garini hüperboloid»; Aleksei Tolstoi «Insener Garini hüperboloid. Aeliita»

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
11
10
2
0
0
Keskmine hinne
4.391
Arvustused (23)
Tundmatu Arvustaja

Jõhker raamat!

Kõnealune romaan meenutab jäämäge - 9/10 on veel all ja sa ei aimagi midagi enne, kui oled sinna otsa põrutanud. Enamus killukohti (aga romaan suisa kubiseb neist!) on alles nüüd mulle hoomatavaks saanud... Tjah, tööliste-talupoegade krahv võis olla erakordne kaabakas ja lurjus, ei hakka vaidlema, kuid täiesti kindel on, et ta polnud sugugi mitte loll mees...

Siin kohas meenuvad kohe lood autori paljuräägitud teaduslikust ettenägelikusest (laser!). Tuleb inimesi kurvastada - Al. Tolstoi ei leiutanud laserit! Igat masti "surmakiired" olid tollases ulmekirjanduses moeasjaks (sama hästi võib väita, et laseri mõtles välja Wells - marslaste "soojuskiir"!). Hüperboloid on AT-le lihtsalt vahend - relv, mille abil ta saab oma tegelased viia soovitud situatsiooni.

Tegelastest sööbib mällu eelkõige insener Garin ise. Kes mäletavad 1970.-l aastal tehtud (vist) 4 jaolist telefilmi, ilmselt nõustuvad, kui ütlen, et filmi-Garinil, poheemlasest-intelligendikesel psühhopaadil ja raamatu jõulisel, robustsel ja kurikavalal ning targal Garinil pole midagi ühist! Garin - see on homse päeva poliitik! Absoluutselt amoraalne kuju, kes püstitatud eesmärkide saavutamise nimel ei põrku tagasi ükskõik milliste vahendite kasutamisest, olgu need siis kas majanduslikud, poliitilised või (sõja)tehnilised. Lummavakõlalise nimetusega "hüperboloid" sümboliseerib siin KOGU kõrgtehnoloogiat. Kõige üldisemas ja kõrgemas tähenduses. (Sõna "homne" tuleb mõista "homsena" kirjutamise aja suhtes)

"Insener Garini hüperboloid" on geniaalne teos, on seda justnimelt ulmeromaanina, kuid, nagu ma juba rõhutasin - pole tegemist teaduslik-tehnilise ulmeromaaniga, vaid sotsiaalse ulme tähtteosega.

Autor on marksist-leninist... veel enam, autor on stalinist! Raamat pole lugu hüperboloidist, see on lugu Maailmarevolutsioonist! Maailmarevolutsioonist täies, 110% vastavuses Jossif Vissarionovitsh Stalini ideedega: las mingi fashistlik diktaator ( kui soovib, siis kõrgtehnoloogia abiga, kui ei soovi - ilma) purustab kodanlik-demokraatlikud lääneriigid, las püstitab koonduslaagrid ja külvab rahvuslikku vaenu. MEIE tuleme tema kannul, me tuleme ta kõrval, me tuleme ta lähimas kaaskonnas... Me tuleme ja võtame kõik! ("Seltsimehed, minu käes on võimas revolutsioonirelv, hüperboloid!" (Shelga))

Romaan kubiseb sümboolikast.. Kõik tegelased, alates bandiit Gaston "Pardinokast" ja lõpetades Garini endaga, on sümbolid, koondkujud. Mida maksab juba ainuüksi stseen, kus Euroopa kultuur (professor) mängib malet ja vestleb oma õpilastega (natsism ja kommunism)? ;-)

Lugesin jutu lapseeas ühehingetõmbega läbi, kuid mulje on siiani meeles! Vaatamata nappidele ja otsatult skemaatilistele joontele (nagu hooletult tahutud graniitrahn) on tegelased õnnestunud. Nad jäävad meelde!

Lugege!
Teksti loeti vene ja eesti keeles
Targo Tennisberg

Teaduslikkusega pole sellel autoril mitte midagi pistmist. Kui inimene ei tea isegi mitte seda, et tema poolt kirjeldatud huvitavate optiliste omadustega kumerpinda ei nimetata mitte HÜPERBOLOIDIKS, vaid PARABOLOIDIKS, siis soovitaks tal ainult koolis teinekord tähelepanelikum olla. Kui seda apsakat poleks olnud, siis oleksin ramatule 'viie' pannud, ses muidu on tegemist hea ja huvitava jutuga, isegi see punane värv ei häiri nii väga. Mdx, laserist on raamatus kirjeldatud seadis sama kaugel kui vibunool 'Stinger' raketist - laseri põhimõtted on ikka hoopis midagi muud, mõningate detailide sarnasus on juhuslik ja pealiskaudne.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Raamat on põhimõtteliselt loetav, eriti kui võrrelda Aeliitaga. Lugu ühe tahtekindla mehe katsest vormida maailma oma näo järgi. Kõige rohkem meeldis mulle kapitalistlike kahekümnendate kirjeldus. Romaani punasus on tegelikult vaevumärgatav - kah positiivne. Miinuseks on see, et tegelikult lool mingit sisu ei olegi - vähemalt nii mulle see tundus. Kerge pulp'i maik on ka man. Kerge ununema.
Teksti loeti eesti keeles
Killu

Omas ajas oli ilmselt teedrajav teos. Huvitav selle poolest, et ajas tema mõju ei muutu. Kahekümnendate, kolmekümnendate, neljakümnendate jne. kaheksakümnedate noored loevad seda ikka ühte moodi. Mis see siis on, mis köidab? Au ja ilu ja.. ? Või insener Garini särav kuju, teisi kujusid seal ju pole...? Või on asi lihtsalt selles, et kirjanik on andekas ja kui ta midagi kirjutab, siis on see hea? Eks kõik need asjad vist... ja muidugi veel teatav lihtsus: nagu ulmes ikka, venjitatakse siingi üht ühiskonna parameetrit välja. Aga mitte liiga palju, tegelased jäävad ikka inimesteks ja nende soovid inimlikeks (rikkaks saada ntx). Siin võiks paralleeli tõmmata "Maailmavalitsejaga". Sarnase ideega raamatud, sarnaselt kirjutatud. Lõppu ei tule aga kummalgi lugeda: need pole nende omad. Aga tol ajal ei saanud teisiti (kohustuslikud, moraalsed eessõnad ja..). Huvitav aga, kas neil oli iseenda jaoks teine lõpp olemas, või ehk kirja pandud kujulgi, või kirjutati autommatselt mingi jama, sest muidu ei oleks teost avaldada saanud...
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Mis sel «Maailmavalitseja» lõpul viga? Tolstoi oli ju tööliste ja talupoegade krahv (loe: üsna suur poliitiline prostituut).

See Garini jura oli tal algselt kolmeköitelise epopöana plaanitud. Tolstoi avaldas isegi ajakirja «Krasnaja nov» 1927. aasta 2s numbris jutu (kahjuks pole seda ise küll kusagilt kätte saanud) «Garin-diktator», mis oli romaani lõpu teine versioon. «Insener Garini hüperboloid» on põhiliselt (plaanitud) esimene köide, kuhu on lisatud toormaterjali järgedest. Seda on ka lugedes tunda: algab sihukese mõnusa Wellsiliku realistliku rahuga ning siis mingil hetkel kukub klippadi-klappadi lõpu poole punuma.

Raamatule on ka omane paljude positiivsete tekstide häda: tee sinna hädaorgu on üsna veenvalt kirja pandud, helge lõpp aga sedavõrd veenev enam pole, suisa otsitud ja sulest välja imetud teine.

Romaani päästabki eelkõige Garini kuju ja Tolstoi üldiselt hea kirjanduslik tase. Sellest ka neli — lugeda on mõnus ja hea!

Sisult on ta aga siiski üsna tavaline pulpseiklus. Eriti hästi panevad romaani paika tõlked teistesse keeltesse: tõlgete pealkirjad on selles stiilis, et «Surmakast», «Surmakiired» jne. Mujal maailmas pole Aleksei Nikolajevitshil seda tunnustatud klassiku oreooli...

Ilmselt kuulun ma ka selle vähemuse hulka, kes «Aeliitat» Garinist paremaks peab.
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Urmas Muinasmaa

Hoolimata teaduslikest apsakatest, millele eespool viidati, päris mõnus lugu. Raamat ise sattus minu kätte siis, kui Vennaskonnal samanimeline lugu superhitt oli... See, et Trubetsky sellest laulu kirjutas, tähendab ka muidugi midagi - seda, et raamatust võib sobiv inimene leida tugeva annuse romantikat.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Omal ajal, kui ilmus sari ”Seiklusjutte maalt ja merelt”, kuulus Tolstoi köide sarja esitosinasse. Ulmekatest oli tolle raa-matuga võrdväärne vast Beljajevi köide. Strugatskid, Jefremov jt. jäid kõvasti alla. Nüüd olen muidugi rohkem lugenud ja ka paremaid leidnud. Jäägu hindeks siiski 5 (arvestades ka kirjutamisaastat).
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Tahes-tahtmata hakkasin tõmbama sarnasusi "Garini" ning "Mr. Costello - Hero" vahele. Kumb nüüd parem on... ei oska ütelda; sõltub vist meeleolust. Jäägu esialgu siis 4.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Hüperbool, parabool - kes neid reaalaineid ikka kauemaks kui kontrolltööni õppida viitsis... AGA just tänu vähesele füüsikatundmisele tundub raamat väga teaduslik ja hästi põhjendatud. Nii et soovitatav on seda lugeda enne, kui koolis füüsikat õppima hakatakse. Ja tõusev tempo mõjub minu meelest ka pigem positiivselt - mida hullumeelsemaks südmused lähevad, seda närvilisemaks ja hakitumaks raamatu õhkkond muutub. Aga "Aeliita" on parem.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Minu silmis üks kultusraamatutest - kes ei oleks siis sellest teosest kuulnud! Minule ta igatahes meeldis, kuigi kohati üsnagi punane oli. Ja pealegi, mis viga lugeda maailmarevolutsioonist, kui sellest (seni) pole asja saanud!
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Alustama pean sellest, et ma ei oska nimetet teosesse suhtuda. Ma olen kasvanud koos selle raamatuga. Ma olen teda lugenud esmakordselt vast allakümnesena, kui hakkasin end läbi närima "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarjast. Ma olen seda vähemalt kümme korda lugenud, siit ja sealt, piki ja põigiti. Ma olen unes näinud plahvatavaid keemiatehaseid ja põletanud tapeedisse augu, üritades diaprojektori valgust kiireks koondada...

Öö on siin soe
Veidi rõske ja soe
Miski ei loe
Mitte miski ei loe
Minu ees laual on hüperboloid
[värsid siin ja edaspidi - Tõnu Trubetsky "Insener Garini hüperboloid"]

Kui seda Vennaskonna laulu kuulsin, oli palju äratundmisrõõmu, lapsepõlvenostalgiat ja meeldivat teadmist, et ka keegi teine on läbi aastate toimuvat hingeahistavalt mõjusa kangastusena silme ees kandnud. Udune Petrograad, varemed, kusagil keldris tasase vuhinaga töötav aparaat, mis muudab maailma saatust. Mees, geenius ja unistaja, kel polnud sellel maal midagi teha, maailm pulss lõi mujal, ja ta hülgas selle pisikese ja tühise paigakese, läks heitma kõiksusele väljakutset.

Pimestav kiir
Silmipimestav kiir
Tunnete piir
Meie tunnete piir
See on ju hukatus hüperboloid

Jah, hüperboloid on sümbol. Ma ei mäleta enam, millal tuli - isegi natuke kurb - mõistmine, et midagi sellist olla ei saa, see on absoluutselt, totaalselt võimatu. Alates sellest, et kirjeldatud pind on tõesti paraboloid, ning toodud joonis kehtiks teoreetiliselt, kui valgusel ei oleks lainepikkust ja oleks võimalik teha punktvalgusallikat. Niisamuti ei läbi selline kiir suitsu, ta murdub vihmas või lumetormis ja ilusa lõikejoone asemel oleks tegu pigem rebestava plahvatusega, kui energiat jätkub. Aga see pole üldse tähtis. Võib ju öelda, et tollal ei teatud eriti midagi "surmakiirte" tegelikust mõjust ja kaasnevatest efektidest, kuigi sellised alates Wellsi "maailmade sõjast" väga populaarsed olid. AT kasutas hüperboloidi "absoluutse relva" tähenduses. Selle vastu oli võimalik võidelda, aga mitte otseselt. See suutis kõik, see muutis kõik. Nii, nagu tänased poisikesed sooviksid kuidagi muutuda Terminaatoriks, ihalesime tollal hoida käes hüperboloidi.

Unistav sarm
Sinu unistav sarm
Zoja mu arm
Minu Zoja mu arm
See on ju igatsus hüperboloid

Selles raamatus ei ole tegelikult naisi selles tähenduses, kui hilisemates - vaid kena mängukanni kangelasele. Zoja oli isiksus, kes tegutses omatahtsi, ja vist ajastu üldise suhtumise viga oli, et naisena ei ole ta mulle kunagi paistnud. Ometi ta elas ja armastas, soovis omal viisil võidelda oma koha eest maailmas, teades, et ka kõige halvemal juhul ei lähe ta eales tagasi oma rüvetatud ja skisofreenilisele kodumaale, vegeteerima vaesuses ja mustuses. Kui hästi ma teda mõistan!

Uinub Pariis
Taas kui uinub Pariis
Kohtume siis
Siin me kohtume siis
See on ju armastus hüperboloid

Ei Pariis, ega ükski muu koht jutustuses tekita äratundmisrõõmu. Karikatuurid on nad, ma kahtlen, kas autor oli neid kunagi näinud. Kui ma kunagi teismelisena, aastaid peale raamatu esimest lugemist seda uuesti üle lugesin, avastasin imestusega, et juttu oli ka Ameerikast, et Garin sai USA diktaatoriks ja seal puhkes revolutsioon. Naljakas, see ei ole mind kunagi häirinud, nii ürgtobe on see - raamatus kirjeldatud Ameerika ei ole mul kunagi assotsieerunud "päris"-Ameerikaga.
Küll aga on siiani silme ees Neva jahedad veed, hüljatud suvilad ta kallastel, purustatud ehitised, kus elavad endal röövimisega hinge sees hoidvad kaltsukubud. Anarhia ja korratus, kinninaelutatud aknad ja paljal raudvoodil lebav surnukspiinatud mees, nuga kõris.

Pealuuga lipp
Surnupealuuga lipp
Tundmuste tipp
Sinu tundmuste tipp
See on ju vabadus hüperboloid

"…Garin leppis Rollingiga kokku. Ajaloole anti kannuseid. Ajalugu pistis kappama, klabistades oma kuldsete kabjaraudadega lollide pealuudel…" Paljalt nende sõnade eest annaks tüübile preemia. Millal raamat kirjutati - ajal, kui õhus oli tulekahju lõhna! Ükski terve mõistusega inimene ei kahelnud, et IIWW tuleb. Kraane keerati kinni, Vene piiri valvati järjest tugevamalt, kontakte piirati, hakkas kaduma inimesi, helget tulevikku aga ei olnud kusagilt näha. Kuipalju poolikuid vihjeid, kui otsida…

Sinavad veed
Vaikse ookeani veed
Marmorpaleed
Roosad marmorpaleed
See on ju paradiis hüperboloid

Huvitav, kellele olid paleed? Vist lugejale ja tsensuurile. Garin ju õieti ei elanud seal, ta töötas mujal. Naljakas on lugeda seda osa tekstist - et autor teab, mida tuleb kirjutada, lugeja teab, et selliselt kirjutatu tuleb lasta hävida ja mõneti hoolimatult üle nurkade sõites juhitakse raamatut tema lõpu suunas. Mõttetu on esitada küsimust, milline oleks raamat olnud, kui autorit ei oleks kammitsenud teadmine ajastust ja oma loomingule esitatavatest nõuetest? Võitma pidi kasin maa, kus ühtlasesse halvastiistuvasse vormi topitud mehed ja naised päevast päeva "helge tuleviku" nimel rühmavad. Teistel lihtsalt ei saanud hästi minna. Nad ei saanud leida sõpru ja toetajaid, selle asemel juhtisid vaprad bolðevikud ka teiste maade rõhutud ülestõusule. Seda viimast usuti siis tegelikult ju tõemeeli…

Elu ja surm
Meie elu ja surm
Taevalik hurm
Nõnda taevalik hurm

Lumi on maas
Siis kui lumi on maas
Kohtume taas
Siis me kohtume taas

Aga need viimased salmid käivad muide ilmselt juba "Aeliita" kohta.
Teksti loeti eesti keeles
tvr

Hm. Nad on endale oma pisuhänna teinud ja kiidavad nüüd seda.

Kui Trubetsky hüperboloidilugu hakkas jõudsalt edetabeleid vallutama, taipasin tõsiasja, et igavene lapsepõli müüb igale järgmisele põlvkonnale. TT häda peitus ilmselt selles, et talle ei meeldinud omal ajal olemasolev võim - sobinuks ka mõned muud, aga hirmkõvasti karjutav aaaa-narhiaaaa paistis haakuvat rohkemate inimestega, kui näiteks utoopiline diktatuur vormis "nimetame nad tööerakondlasteks" - mis sobiks trubetskytele paremini, kui rübata külma õlut, kõige suurema toru päästik näpu all, valitud seltskonnaga - ja tööd teevad teised ? Idüll missugune.

Ma pole kategooriliselt nõus nõukogudevastase allteksti otsimisega AT raamatutes. Loetagu kasvõi "Kannatuste rada". AT võib oma raamatutes kaevelda vähem või rohkem elu julmuse üle, mille toob endaga kaasa paratamatu, vajalik, maailma muutev revolutsioon - see ei muuda asja. Andekas kirjanik saab hästi kirjutada asjadest, millesse ta usub. Arvestades kasvõi siinseid arvustusi - raamat on hea, pakub tõlgendusvõimalusi nii veendunud stalinistidele kui rahvusromantilistele unistajatele. Võrdlusmaterjali tellimuskirjandusega on terve NSVL-i omaaegne kirjanduslugu täis.

Mitmeplaanilisus ? Siin tekib üks huvitav nüanss. Raamat on küllaltki päevapoliitiline - sama lõik, kus professor natsi ja kommunistiga kohvi joob, muutub mida aeg edasi, seda arusaamatumaks, kuna intelligentsi kui klassi hävitamisega sai NSVL kokkuvõttes ikkagi hästi hakkama. Seega muutub raamat lugeja jaoks lihtsamaks; puhtalt selletõttu, et keskmine trubetskymuusikasõber ei jaga ajastust ja selle sümbolitest tuhkagi.

Kahtlemata saab Garini endale sümpaatsemaks muuta. Lõpuks väidavad Garini ideevargaks ja teiste halastamatuks ärakasutajaks ikkagi Garini käest vastu näppe saanud tüübid. Ja - kui mulle meeldib näiteks miski kasakatest rääkiv teos, kus peategelane natuke vägistas ja natuke purjutas - arvestades seda, et kasakad olid nõukogudevastased ja muidu kanged, ehk tütarlaps nagu ise tahtis ka, ja nõukogude ajal joodi hoopis rohkem ?

Jack London olla kuuldavasti imestanud, et Martin Eden lugeja silmis positiivseks kangelaseks kujunes. Garini saatus eesti lugeja silmis oleks teda arvata kõvasti lohutanud...
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Tolstoid hindama kutsus mind kaks asjaolu: 1. Täbna saabtema surmast ymber 58 astat (mitte et see mingi eriti tähenduslik nummer oleks) 2. Öösel tuli ETV`st film "Briljandid proletariaadi diktatuurile". Tegelikult just see viimane oli p6hiajendiks. Olen lähemad 15 aastat juurelnud, et mis see on, mis mind Tolstoi juures v6lub. Ja leidsin vastuse: nagu Julian Semjonovgi (ehk siis sama, kes kirjutas "Seitseteist kevadist hetke" ja kelle sulest on pärit ka "Briljandid..") olles sygavalt punane ei ole kaoptanud oma juttudest inimlikku m66det. Nende teostes tegutsevad INIMESED, kellel on omad sympaatiad ja antipaatiad, omad k6hklused ja meeletused, omad tugevused ja n6rkused. Laskumata objektiivsesse analyysi kahe (v6i enama) ilmakorra oaremustest-halvemustest on nad lahendanud kysimuse puht emotsionaalsel tasandil ja saavutanud selle, et subjektiivselt ja puhtemotsionaalselt ON kommunism meeldivaim olelusvorm.
Rääkides justnimelt "Giperboloid.."`st, siis sisalduvad selles raamatus nii suured teaduslikud idiootsused kui suured ja puhtad tunded. Ja ega ei saagi ju täiesti tunnetuslikult kirjutatud asjalt mingit suurt teadust n6uda, kahtlemata on tegu raamatuga, millest palöjud hilisemad kirjutajad on eeskuju v6tnud. Lähen isegi nii kaugele, et väidan, et ka Strugatskid on siit nii m6ndagi yle v6tnud. Ning need eeskujuv6tmised on head. S6naga, tegemist on hea kirjandusega
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Mõned raamatud on põhjendamatult kauaks arvustamata jäänud... nii ka see. A' võib-olla on asi selles, et eelarvustajad on kõik ära öelnud; minu kirjutamatajääv arvustus läheks vist kuhugi Wõroka alias Tundmatu Arvustaja ja Ats Milleri kirjutiste vahele.
Igatahes on raamat märkimisväärne juba järgmise pisiasja pärast. Punkmuusika ja mina oleme ortogonaalsed, aga see hüperboloidi-lugu jäi mulle kõrva ja kuulan teda suure mõnuga siiani. Ju siis tekitab romaan igasuguseid vägevaid tundeid.
Ja "хорошо пишет, шельма", nagu Kivrin ütles.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Bix Pokupoeg
17.10.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Bix Pokupoeg

Oh miks küll miks, kapten...

Progressi pärlitega, mille hulka tuleb lugeda klaksid, laitmatu postiteenus ja rassiline võrdõiguslikkus õnnistatud kettamaailma trügib enne oma õiget aega veel üks moodsa ajastu laps - raudtee. Rahvas on vaimustuses, härra Kuningas loob raudteekompanii, 1200 kilomeetrit rööpaid pannakse maha selleks, et Alumine Kuningas tagasi trooni alla toppida ja kõik annetavad lahkelt orbudele ning leskedele, keda on terve raamatu peale siiski vähevõitu, kuna ükski hea tegelane raamatus ei suuda korralikult oma otsa leida. Isegi Isand Vetinari abiga mitte. Samas tagurlikke hambuni relvis päkapikke langeb nagu loogu.

Vaimukus on kadunud! Stiil on kadunud! Lühikeste ja teravate ütlemiste asemel on pikkadest lausetest ja lõikudest monotoonne jutustamine, mis kulgeb läbi sündmuste üsna sama sirgjooneliselt nagu Uberwaldi raudtee. Ja on nähtavasti sama kiirustades kokku visatud.Kaks sellepärast, et Pratcheti austajana lugesin raamatu siiski läbi. Aga tema IEN Dibbleri mõttemalliga suguvõsal võiks veidi häbi olla küll.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

On Kettamaailm.
On Sam Vimes, vahtkonna kapten, hertsog, tahvlipühkija, Sam Juuniori isa ja muidu kõikvõimalike supervõimetega kangelane, kes peab oma kalli kaasa tahtel pisut puhkust võtma ning oma maavaldustesse (mida ta varem ihusilmaga näinud pole) sõitma.
On kahjuritest (jänesed) toituvad kahjurid (härjapõlvlased), kes on kõigile pinnuks silmas, kuna nad räägivad arusaamatut keelt ning kipuvad jäneste puudumisel näppama kanu ja kõike muud, mis nende ülimalt räpaste ning haisvate näppude külge jääb.
Sam Vimesi õnneks ei pea ta äkki esikohale tõusnud hertsogirollis paari päevagi piinlema enne kui toimub Mõrv ning Vahtkonnakapten peab Hertsogilt tüüri üle võtma.

Seda raamatut lugedes oli mul kogu aeg kahtlane TUNNE. See tunne sai kinnituse hetk tagasi kui ma raamatu BAASi sisestamiseks tema originaali pealkirja uurisin. Sinna juurde oli nimelt pisikeses kirjas ja ainult advokaatidele mõistetavas keeles kirja pandud, et härra Pratchett on tõepoolest lubanud seda raamatut enda nimel välja anda.
Jah, juba lugedes oli selge, et kuigi siin-seal on tunda Pratchett`i korrigeerivat kätt, siis enamiku sellest loost on jutustanud keegi, kelle jutustamisoskus ei küüni mitte kõrgemale meie enda paljukirutud Algernoni ja/või Reaktori autorite omast. Keegi on Terry Pratchetti varasemad teosed mikserist läbi lasknud, uued seiklused välja mõelnud ning siis vanameistri käest kaubamärki lunima läinud. Siin-seal TUNDUB, et ka Pratchett on midagi kirjutanud. Eriti nendes kohtades, kus vanad abielumehed kurdavad, kuidas nende naised sunnivad neid vastu tahtmist kauem elama (peekoni asemel juurvilja närides) kui hädapäraselt vaja oleks.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Tiffany saab kolmteist.
See on just selline iga, kus noored neiud jagavad oma sõbrad tavalisteks ja "erilist sorti" sõpradeks. Samuti ei suuda nad vastu panna tantsule isegi siis, kui tantsitakse salaja pimedas ja ilma kuuldava muusikata.
Kuna noor neiu alles avastab, et mehed ja naised on sisemiselt palju rohkem erinevad kui väliste tunnuste järgi oodata võiks, siis ei oska ta midagi mõistlikku pihta hakata ka ootamatu austajaga, kelleks on vana talvetegija ise. Loomulikult on vanad nõiad eesotsas ERITI kogenud Nanny Ogg`iga valmis õpetama igasuguseid nõkse, kuidas üks naisterahvas saab tüütu kavaleri nööri mööda käima panna, aga need ei taha hästi töötada külma loogika ning veel külmema (et mitte öelda jäämägise) jäärapäisuse vastu.
Loomulikult ei lase ülejäänud nõiad ennast sellisest pisiasjast, nagu eesootav maailma lõpp, häirida ning punuvad oma isiklikke intriige rahumeeli edasi. Seekord siis teemaks küsimus, et kas võlumine on kõrgem kunst kui nõidus ning kui palju boffot on ühele nõiale vaja, et see TÕELINE nõid olla.

Pratchetti huumorisoon on ajapikku kulunud mahedamaks ning rohkem inglaslikuks. Jalaga tagumikku naljadel kohta ei ole (hea küll, korra ikka antakse jalaga tagumikku, aga pieteeditundega kirjanik libiseb sellest faktist hästi delikaatselt üle).
Jutustamisoskus on autoril loomulikult kadestamisväärne ning põnevust jätkub raamatu lõpuni. Loomulikult jutustatakse meile järjekordselt ümber vana head Persephone müüti, aga seda tehakse hästi ning tulemus on lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Kummardus autorile, kes on suutnud luua omapärase maailma, kus asjad käivad enam-vähem samamoodi nagu meie maailmas, aga vähemalt näivad uskumatud ja huvitavad.

Süžee kirjeldamisega ei pea ma ennast, tänu eelkõnelejatele, jälle vaevama hakkama. Eelmises raamatus kirutud ajalise kaleidoskoobi kasutamine selles raamatus nii palju ei häirinud, kuna esiteks oli sissejuhatavat ja kohustuslikku ajalugu, mida jutu vahele topiti, oluliselt vähem ning kõik vahelugemised olid seekord enam-vähem korralikult märgistatud. Väikestele loogikaapsudele on juba eelpool tähelepanu juhitud, mina lisaks siia enda jaoks kõige absurdsema asja - trümmist väljahiivatud hiiglasliku õlletoobri, mis jäeti sobivasse kohta köie otsa rippuma samal ajal kui laevameeskond teise laeva paljakskoorimist plaanis. Sinna juurde oleks sobinud kasvõi mokaotsast poetatud selgitav lause, et ahned laevnikud tahtsid potentsiaalsele saagile trümmis ruumi teha vms, aga laeva juhitavusele mõjub kole halvasti kui midagi suurt ja rasket on trümmist tekile tõstetud. Seda ei tehta keset merd manööverdamise ajal. Ega ma muidu ei viriseks kui autori enda jaoks meresõidu autentne kujutamine nii oluline poleks olnud.
Samuti ei mahtunud mulle pähe, et miks oli vaja nende neetud toolide jaoks puusepp nii mitmekordselt üle maksta, et toolid ennetähtaegselt valmis saaks kui seejärel toolid lihtsalt panipaika oma aega ootama pandi. Jne.

Teine pisike nõrkus oli raamatu lõpus. Kõik eelnevalt punutud intriigid seoti lõpus "suure pauguga" ühte sõlme kokku. See segas enamiku liinide puhul mängu ilu nautimist, kuna üks suur lahendus varjutas erinevate plaanide mänguilu (kümme miss world finalisti ühes toas EI OLE kümme korda ilusam kui üks miss Kesiganes eraldi vaadatuna). Samuti oli lõpplahendus kirja pandud kiirustades ning jättis emotsionaalselt lahja mulje. Kui raamatul olidki mingid mahulised piirid, siis oleks võinud sissejuhatuse pealt kokku hoida ja lõpplahendust värvikamaks kirjeldada.

Aga kuna hoolimata kõigist pisipuudustest oli tegemist nauditava lugemisvaraga, siis saab autor teenitult viie kirja. Väikese miinusega küll, aga arenemisruumi peab ju ka jääma.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Sisu on eelpoolkommenteerijad juba ära rääkinud, seega rohkem spoilerdama ei hakka.Mind häiris alguses veidi autori armastus ajakaleidoskoopi kasutada. Nii mõnigi kord ei olnud aru saada, mis ajahetke parajasti kirjeldatakse ja mis järjekorras sündmuses toimuvad. Jutu edenedes jäi sellist trikitamist vähemaks ja need "interlüüdiumid" olid korralikult märgistatud ja asjakohased vahelugemised.Maailm oli viimase peal, tegelased vahvad, sündmused kerisid korralikult - miks siis ikkagi neli. Noh eks see neli ole hästi rasvane, aga päris viiest jääb veidi puudu. Võib-olla oleks oodanud lõpplahenduselt veidi rohkem kelmikust. Locke ei sobinud sinn dramaatilisse rolli, kuhu autor teda päris lõpus toppida üritas. Ja see maailmapäästmine kukkus ka tegelikult üsna haledalt välja - kujutage ise endale ette kelmi, kes tuleb ja ütleb, et jah, olen petis, aga nüüd peate te kõik mind uskuma!Jääme siis lootma, et tuleb veel vint vindi vint järgmiste lugudega siia peale ja siis saab oma hindekotirauad laiemalt lahti venitada.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Kas jumalad karistavad mind kui ma lajatan sellele sõnnikutellisele ühe pärast esimese kolme peatüki läbisirvimist.(Lugeda neid ei suutnud - tunnistan ausalt)
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Keegi (kindlasti minust targem ja kogenum) inimene kirjutas Terry Pratchett`i kohta, et temal ilmuvad head ja väga head raamatud vaheldumisi. Viimasel ajal on too terava keelega härrasmees oma vaimutöö üllitamise tempo pisut aeglasemaks võtnud (või siis vähem head asjad vahepealt enesetsensuuri korras välja rookinud).

See raamat on Päris Hea. Isegi Terry Pratchett`i enda mõõdupuuga võttes.

Terry Pratchett`il on kombeks igas oma raamatus võtta üks moodsa maailma imeviguritest ja see siis kettamaailma kõvepeeglisse panna. Seekord saab oma koosa kätte Kuningas Jalgpall, kes, nagu selgub, pole küll alasti, kuid vajab siiski mikrorõngasriidest alusp... st. lisavarustust.
Läbi aegade on Ankh Morpokis mängitud jalgpalli, millel on reeglid ütlevad, et mängu võidab see võistkond, kes lööb värava või vähemalt midagi, mida võib väravaks pidada. Näiteks vastasmeeskonda. Kuna väravaid lüüakse tõeliselt harva, siis enamasti selgitatakse võitja välja selle järgi, kumb meeskond pärast mängu rohkem elus on. Või siis ühes tükis. Nüüd aga soovib Isand Vetinari kontrollimatut kontrollima hakata ning nii juhtubki, et Nähtamatu Ülikool leiab ennast võistlemas ülejäänud linna kõige jõhkramatest tüüpidest kokku pandud võistkonnaga selle nimel, et "jalgpall" saaks uued reeglid ning muutuks tõeliseks jalgpalliks.
Teine tegevusliin keerleb ümber kummalise üliandeka noormehe, kes Isand Vetinari isiklikul palvel on Nähtamatusse Ülikooli küünlaniristajaks palgatud. Noormehe ülesandeks on olla sõbralik, koguda väärtust ning saada kohaseks. Kusagil on keegi, kes kavatseb hinnata KUI väärtuslikuks ja kohaseks suudab see noormees saada. Ja kas ta suudab mõnel tolgusel pea MITTE otsast rebida.

Terry Pratchetti puhul on kindel, et pea igas tema raamatus on keegi sihikindel ja kaljukõva tahtejõuga naisterahvas. On äpu, kes saab kangelaseks. On mõni ilus ajudeta blondiin, keda preili kaljukõva kadestada saab jne. On tunda, et see teatritrupp on autorit hästi teeninud ning iga järgmine lugu paneb samad näitlejad lihtsalt uutesse kostüümidesse. Kui sellest pisiveast mööda vaadata, siis on tegemist igatahes korraliku lugemisega ning kes viitsib võib isegi mõne koha peal autoriga kaasa mõelda veidi igavikulisematel teemadel kui lektroloogia (teadus vooditest ning nendes magamisest).
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Ma saan aru, et tegemist on viimase raamatuga, mille Pratchett suutis kirjutada ning nüüd on siis see ka eesti keeles välja antud.Naerda sai. Isegi põnev oli, kuigi olles läbi lugenud KÕIK selle härrasmehe eesti keelde tõlgitu (erandiks vist Johnny pommilugu), kippus minu mõte mitmes kohas tekstist ette jooksma. Ja see võttis üllatusmomenti maha.Aga see deus ex machina (ehk siis kuld arvutist, kui eesti keelde tõlkida) ei sobinud kohe kuidagi sinna lõpu järele.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Igal mehel on tema 15 minutit kuulsust. Ja igal Hollywood`i filmil on tema 20 viimast minutit.
Need viimased 20 minutit on suvalises märuli(ja mitte ainult)filmis täidetud ohjeldamatu löömingu ja lammutamisega. Kui enne veel kuulipildujatel kassette vahetati, siis nüüd on kuulipilduja lint möbiuse leheks keeratud ning sõrme pole vaja päästiku pealt ära võttagi.
Nagu ülal juba mainitud, lõpp on siirupiselt magus. Ja see siirup on vähemalt korra juba kellegi seedekulgla läbinud.
Mina ei ütleks, et see triloogia on lõpetatud. Sama hästi võiks pidada valmis ja lõpetatuks härra Jordani "Maailma silma". Lahing on läbi, aga sõda on alles noor. Ainus, mille poolest J.A. Jordanist kavalam on, on ajaline mõõde. Bayaz ja Khalil võivad oma järgmise portsu viisakusi vahetada umbes-täpselt samal ajal järgmisel sajandil. Siis kui linnad on jälle üles ehitatud, rahvastik juurde kasvanud ning tühja tooli eesmärk suletud ringis edukalt ära unustatud.
Minu poolt siiski neli - täiesti aus ning ilma lisanditeta.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Parem kui eelmine osa. Kui esimese osa hinne neli oli väikese miinusega, siis siinkohal on nelja taga rasvane pluss. Päris viie jätaks veel reservi.
Sisust on ülalpool piisavalt palju kirjutatud. Tegelased arenevad hästi ning õiges suunas. See tähendab, et veel natuke ning ma isegi usun, et säherdused eksemplarid tõepoolest olemas on. Dan Clokta värvikuse vastu ülejäänud jabur teelaudkond loomulikult ei saa, aga nad vähemalt üritavad.
Vere ja muude igas suunas lendavate kehavedelikega on selline lugu, et teatud kogusest alates pole nagu enam vahet. Et kas Suur Sangar lödistas endast välja ühe või kaks ämbrit punamusta ollust ei muuda ju sisuliselt midagi. Siinkohal tuleb mul ikka meelde Alien 1 ja Alien 2 filmid, kus ÜKS koll (peidus olles) suutis palju enam õõva tekitada kui sada tükki, kes pidevalt mööda ekraani ringi siblisid.
Süžee jookseb paremini kui esimeses osas. Loomulikult aitab kaasa, et mootor on käima löödud ning puudub vajadus niisama jahmerdamist meedia tippsündmusena serveerida. Madinaks läheb ja enamasti on seal ka sügavam põhjus kui lugeja potentsiaalse igavuse peletamine kahe jutustava peatüki vahel.
Kui esimene raamat seostus mul filmiga, siis teise puhul on pigem tunne, et tegemist on MMMM`ga (massiivse multimeeste mänguga). Kirjad kaugelt lahingutandrilt läbi vaenlase piiramisrõnga tulevad e-postiga ning kindluse keskel asub müügiautomaat, millest saab münte sisse loopides osta kive, palke, mörti, relvi ja palgasõdureid. Loomulikult on tal alati ka vahetusraha käepärast. Kõigi rännumeeste taskud on sama avarad nagu Guybrush Treepwood`il (Monkey Island series, kui kellegil kell helisema ei hakanud) ning isegi kuristikku kukkumise järel on alles kõik vibud, nooled ja mõõgad. Ma usun kui shankad oleks ühe kahest armastajapaarist seal koopas õnneks võtnud, siis oleks teine ohates taskust laia labida välja tõmmanud, et lubatud matusetalitus nagu kord ja kohus läbi viia.
Aga see kõik on köömes, sest hea meelelahutus on tänapäeval jumal ning J.A. teeb kõik, et olla tema prohvet.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

XX sajandi rebane oli esimene mulje raamatust, mille tütar mull jõulude eel pihku pistis. Kindla eesmärgiga, et kui esimene osa on hea, siis järgmised lunastatakse lugemiseks välja juba papa rahakoti kaudu.
Ülalarvustajad on olulise sisu (nii palju kui seda triloogia esimesse osasse mahtus) juba lahti seletanud ning enam-vähem niisama vähe teda raamatus oligi. Suured sõjad põhjas ja lõunas alles valmistasid ennast ette ning vahepealset aega pidid täitma (veel) kohaliku tähtsusega löömamehed. Sest kui veri ei voola, siis pole ju tänapäeva fantaasiahuvilisel midagi lugeda.
Sellised raamatud ei sisalda kaarte, kuningate sugupuid, ega kasutatud keelte sõnastikke. Milleks? Kas te olete mõnes Hollywood`i filmis näinud ekraanil mõnda maailmakaarti? Raamatu stseenid on üles ehitatud kõigi filmitööstuse kaanonite kohaselt, kus põhirõhk on lopsakatel detailidel. Tervikpilt on selle kõrval vähemoluline kui mitte suisa olematu. Raamatu esimeses pooles oli mul tihti tunne, et üks pilt järgneb teisele ning, kuigi tegelased on ju samad, on erinevad kaadrid pärit otsekui erinevatest maailmatest. Sest ei sündmustel ega tegelastel ei ole lihtsalt võimalik areneda selles suunas ja säärase kiirusega nagu autoril tegevuse püsti hoidmiseks vaja on.
Tegelaste osas jäi mulje kahetiseks. Mõned karakterid (näiteks dan Clokta) võisid küll olla veidi ühekülgsed, kuid siiski piisavalt huvitavad. Suur enamus teisi tegelasi tundus olema kui ühe vitsaga löödud. Täpselt sama huumorimeel, ülbe üleolek ning teatraalne poosetamine. Selline kuvand sobib nagu rusikas silmaauku mõõgavõistluse jaoks treenivatele noortele kukekestele, kuid tekitas kohutavat võõrastust Esimese Maagi juures. Ei saa võtta tõsiselt sisuliselt maailma loomisest saadik Gandalfi mänginud võlurit, kes talle külla tulnud barbarikuningaga lihtsalt niisama ärplema hakkab.
Aga nende jaoks, kes tahavad lihtsalt mõne pimeda talveõhtu mõtlevamat ajupoolt (või laiekraaniga kodukino) sisse lülitamata mööda saata, on tegemist täiesti sobiva lugemismaterjaliga.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

On kahekümne esimese sajandi lõpp. Noor Anaximandros teeb sisseastumiseksamit Akadeemiasse - asutusse, mis on ühteaegu ühiskonna kõige kõrgem õppeasutus ning kõrgeima võimu kandja. Oma võimaluse eest sinna kandideerida, peab Anaximandros tänama oma juhendajat, Periclest. Eksami teemaks on Anaximandros valinud Adam Forde`i eluloo.

Tegelikult ongi Adam Forde selle raamatu üks peategelastest. Kui mitte öelda, et see kõige peamine tegelane. Eksamineerijate poolt etteantud põhjalikkusega lahatakse mehe poolt sooritatud (kuri?)tegusid, tema üle peetud kohtumõistmist ning sellele järgnenud vangistust. Võttes pakutud kahest valikust (surm siin ja kohe versus elu laboris igavese katsealusena) vähem viletsa saab Adam endale "kongikaaslaseks" tehismõistusega androidi - Art`i ning veedab oma ülejäänud elupäevad temaga.

Nagu ajaloolastele omane, ei huvita eksamineerijaid mitte sündmused, vaid ajendid, mis viisid kirjeldatud sündmusteni. Adam Forde elu lõppvaatus (mida hoitakse kiivalt saladuses nii lugeja kui ka kõigi teiste Akadeemiasse mittekuuluvate eest) muudab tervet maailma rohkem kui enne Adama sündi peetud kolmas ilmasõda. Seetõttu püütakse tungida Adam Forde mõttemaailma kõige sügavamatesse soppidesse, et mõista teda ning tema tegude ajendeid.

Raamat on lühike ning lööv. Kaasaelamine Anaximandrose sisseastumisvaevustele asendub sujuvalt kaastundega Adam Forde vastu ning mõlemad emotsioonid juhitakse autori poolt oskuslikult täisgaasiga üle võlli. Puänt on võimas ning tekitab tahtmise kogu raamat uuesti läbi lugeda. Nüüd siis juba uute "ilmsikstulnud asjaolude" valguses.

Eraldi tahaks ära märkida minu hämmastust, mis mind valdas kui ma pidin (jupp aega peale eestikeelse versiooni ilmumist) nii teose, kui ka selle autori ise BAASi sisestama.
Teksti loeti eesti keeles