Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Volnõ gasjat veter

(romaan aastast 1988)

ajakirjapublikatsioon: «Znanije – sila» 1985; nr 6 - nr 12, 1986; nr 1, nr 3
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Suur Ilmutus»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
7
3
0
0
Keskmine hinne
4.409
Arvustused (22)
Tundmatu Arvustaja

Ilmus nõukogude ulmejuttude kogumikus "NF:Sbornik naucnoi fantastiki võp. 32" Käsikiri dateeritud 1984. Nukeravõitu jutustus. Teatud mõttes hüvastijätt "pealiiniga". "Lained" on järjeks "Saarele" ja "Põrnikale". Igati hea ja nauditav lugemisvara. Veel üks vaatenurk kontaktile supertsivilisatsiooniga ja progressile. Panen viie.
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Maksimi triloogia kolmas osa. Ka seekord piirdun ainult progressorluse teemaga. Pärast "Põrnika" traagilisi sündmusi on pendel läinud teisele poole, ühiskonnas on tekkinud süü kompleks. Kuid KOMKON-2 eksisteerib ikka ja jätkab oma tegevust.

Rea sündmuste analüüs viib järelduseni, et Maal ikkagi käib võõraste progressorite tegevus. Tekib tõrge, tahamine vastu hakata. Aga kui need "võõrad" progressorid on pärit Maalt? Kui nad on peaaegu needsamad meie inimesed, vaid veidi erinevad enamusest?

Strugatskid lasevad lati allapoole. Võõrastele progressoritele hakkame vastu, neid me ei taha. OK, aga kui need progressorid on meie endi seast? Hakkame ju ikkagi vastu. Sest me tõesti tahame elada oma elu, vägisi aidata ei saa kedagi, vaid ainult seda, kes seda ise tahab.
Teksti loeti vene keeles
Indrek Hargla

See küllatki ähmase pealkirjaga (millest ka tegelased päris hästi aru ei saa) romaan lõpetab Strugackite tulevikusarja, mis algas “Purpurpunaste pilvedega”. Maailm selle ajaga võrratult keerulisemaks muutunud, ehk liigagi. Sarja finaal on kõike muud kui pompöössne; pigem kammerlik ehk kammererlik. Maksin Kammerer - jälle peategelasena üsna kõrvaline isik - kirjutab Maia Glumova palvel vanaduses memuaare; üritab meenutada ja seletada, mis juhtus omal ajal Maia poja Toivo Glumoviga, kes tema alluvuses KOMKONi Erakordsete Juhtumite osakonnas töötas.

Otsitakse loomulikult Rändureid, arvatakse, et nad on Maal ja viivad läbi oma progresorlust. Suurem osa romaanist on edasi antud aruannete ja kirjade kaudu ja mulle selline dokumntaalne stiil meeldib. Kuna peaks eesti keeles ilmuma, siis sisust ei tahaks pikemalt rääkida. Kohtume siin pooleteistsaja aastase Gorbovskiga, Genka Komoviga, Athos-Sidoroviga. Põgusalt meenutatakse kogu kuulsusrikast ajalugu. Ei ole vist tegelikult Strugackite puhul kõige kanoonilisem või programmilisem tekst; kuigi kõik see, mis nende teosed suureks teeb on täitsa olemas.

Ka selles tulevikuilmas toimiv poliitiline süsteem jäätakse suuresti lugejale arvata...näiteks ainsa riigi nimetusena on tekstis Läti, kus Gorbovski vanuripäevi veedab. Üldiselt on aga detektiivlugu - palju intellektuaalset põnevust, tegevust ja mõtisklusi sedavõrra vähem. Üsna pöörane ideede kaskaad. Ja peaksin kaüheks Strugactkite kõige horrorlikumaks looks...vähemalt minul hakkas kohati üsna kõhe.

Salapära ja saladuslikkust jätkub, lõpus jääb mõistatusi rohkem üles, kui neid lahendati. Igatahes üsna kummalisse lõppu jõuab see “Poldeni” maailm. Minule meeldis tõsiselt. Kuidas siis ikka mõista, et lained summutavad/madaldavad tuule? Äkki nii, et ka lained on ju tuule sünnitis?

Autorite enda suhtumine (Rändurite) ülitsivilisatsiooni lastakse vist kuuldavale tuua sureva Gorbovski suu läbi. Ja see annab ühtlasi hinnagu ka KOMKONi tegevusele. Mingiteks läbivateks teemadeks on ksenofoobia ja võõrandumine... kadunud on sarja alguse optimism; kontakte võõrmaailmatega jääb vähemaks, inimkond hakkab poolduma, ees seisavad muudatused.
Teksti loeti vene keeles
Kristjan Sander

Ausalt öeldes ootasin triloogia kolmandast osast mingit lahendust "leidlaste" probleemile. "Leidlapsed" IMHO olid liiga oluline sündmus XXII saj. ajaloos, et see edaspidi lihtsalt maha vaikida, nagu seda poleks olnudki. Ka ei mõju see hästi romaani ühele põhimotiivile, mis öeldakse välja Gorbovski suu läbi -- pole mõtet seletada väliste jõududega seda, mis on saanud alguse meist enestest -- sest "leidlapsed" ju siiski olid välise jõu ilming, vähemalt ei antud triloogia viimases osas mingisuguseid vihjeid, mis laseksid vastupidist arvata.

Mis puutub ülejäänud teksti, siis annab tunda, et Vendade loomingu kõrgpunkt on möödunud... Kadunud on närvesöövalt ehtsad tegevuspaikade kirjeldused, tegelased on muutunud skemaatilisemaks, sündmustiku kujutamine lamedamaks. Hindamisel ei näe põhjust anda alla 4, kuid see 4 pole ka mingisugune tugev 4.

29.08.2004: Pealekauba on jama see kontseptsioon, et üliinimeste jaoks olid tavalised maalased tüütud, nagu lapsed väga hõivatud täiskasvanule... Kui mõni täiskasvanu on nii hõivatud, et pole aega lapse küsimusele vastata, siis tõenäoliselt pole ta mitte hõivatud, vaid lihtsalt jobu. See, kuidas Toivo jättis Maksimi mitu korda kokkulepitud kohta ootama, oli hästi ja veenvalt kirjutatud, kuid see siiski ei seleta, miks ljudenid kasvõi lihtsalt viisakusest mõningaid asju ei seletanud. Sest lihtsalt viisakas on normaalne inimene ka endast palju madalamal asuvate eluvormide suhtes.

"Neli" jääb "neljaks", kuid tegelikult jäigi see ljudenite arusaamatu ignorants mulle romaanist kõige enam meelde. Mis ei ole hea näitaja.

19.08.2012. Ei näe põhjust midagi eelöeldust ümber hinnata. Mainiksin vaid, et sama teemaga tegeletakse ka romaanides "Inetud luiged" ja "Selle maailma väetid". Borissi kinnisidee...?
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Parafraseeriksin eelmist arvustust - A&B maailm on vananenud koos nendega, ei ole enam pöörasust, kirge, pea-ees-optimismi, on vanad mehed, kes kirjutavad memuaare. Kusjuures minu arust teevad seda hästi. Nii kuradi hästi, et vaatamata vigadele ulatuvad pea ja õlgade jagu keskmisest üle (mida iganes see müstiline "keskmine" siis ka ei tähendaks ;-) ...) Teos annab minu jaoks loetutest pea kõige sümpaatsema "järgmise inimese" kirjelduse - väga palju jääb muidugi ütlemata, mõistmata, väga palju jääb ka lahtisi otsi, aga sümpaatne on just see, et ega me - st. homo sapiens - sellist supereluvormi tegelikult täielikult mõista ei suudakski. Igaljuhul on saavutatud väga mõjus tervik, mille igast sõnast õhkub pisut resigneerunud, elutarkusest nõretavat ja ometi maailmavalu põdevat vahedat taipu. Murdsin end kord läbi venekeelsest, kuid tunnistan, et osa läks kaduma ja eesti keeles oli seda tõeline nauding lugeda (ütlematagi - alustasin, ja siis lõpetasin lugemise, vahepeal katkestusi peale ei võtnud).

Kui norida tahta - siis teose suurimaks puuduseks loen niiöelda pealiini unarussejätmist - kogu Poldeni sarja läbivat Rändurite teemat ei arendata edasi, rääkimatagi lahendusest. Mitte et see halb oleks, aga tundub tõenäoline, et Rändurid ju ikkagi tegutsesid Maal (?), seega oleksid ljudenid pidanud nendega kokku puutuma. Või ei öeldud seda lihtsalt inimestele? Selle kohta pole kahjuks ühtegi vihjet. Edasimõtlemisvõimalusi on, ja loomulikult suudaksin mõned teooriad välja pakkuda, ent sellise "maailma" kohta, mis tegelikult ju sündinud autori sulest, pole teisi "allikaid" võtta ja kui A&B ei ütle, on iga oletus samaväärne. Tahtsid nad seda edasi kirjutada? Ei tea, sest teoses kasutati ühelt poolt ausat, teiselt aga natuke kunstlikuna mõjuvat võtet vastustest hoidumiseks seal, kus nad väga spekulatiivseks oleksid läinud (mõtlen siin puuduvaid lõike lindil, mida Maksim Toivol kuulata lasi). Ei tea...
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Toomas Aas

Ei oskagi eriti oma arvamust põhjendada, aga pärast läbilugemist jäi hinge kerge pettumus... Et kas siis sellega see lugu lõpebki? Pärast "Põrnikat" oleks nagu oodanud midagi vägevamat, kuigi ei tea isegi mida... Kuna oma arvamust eriti põhjendada ei suuda, ei saa ka hinnet väga madalale lasta. Põhimõtteliselt on tegu siiski Hea Asjaga.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Ka minule meeldis selline dokumentalistlik stiil. Vana inimene kirjutab lihtsalt oma memuaare. Kuid samas oli raamatus palju pinevust, palju otsi jäi väga lahtiseks. Paistab, et ka Maksim ise ei saa paljustki aru. Kokkuvõtlikult hea, lihtsalt hea jutt.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Ülaltoodut lugedes jõudsin järeldusele, et olen ainuke kelle arust ljudenid olidki Rändurid. Aga jah, hästi kirjutatud ja hästi mõeldud igav raamat. Olen vist liiga noor, et seda täiesti nautida. Samal päeval lugesin aga läbi ka "Blade runneri" ja minu arust on need kaks mõnevõrra sarnased - lood teistsugustest inimestest. Viimane meldis mulle enam. Selles oli tunda elu. "Ilmutuses.." olid suured sõnad aga vähe selle väljendust.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Alustaks sellest, et "Suur ilmutus" on t6siselt napakas t6lge selle raamatu pealkirjaks. Teos, milles on niiv6rd palju l6petamatut ja niipalju rohkem uusi kysimusi kui vastuseid vääriks ka vastavat nime. Mille pärast ei v6inudki t6lkida otse "Lained vaigistavad tuule?
See on ka ainus norimine raamatu osas ja seegi ei lähe kirjutajate kapsaaeda. Teoses on olemas k6ik, mis on Strugatskitele omane ja mis teeb kirjandusest Kirjanduse. Maailmavalu, inimese enese leidmine, maailma (mitte)m6istmine ja elu suur mysteerium. Sinna juurde kamaluga p6nevust ja näpuotsaga elutervet paranoiat. Ning suur mystiline "miski", millele keegi ei oska 6ieti nime anda ja mida isegi kardetakse 6ige nimega nimetada, et mitte kurja välja kutsuda.
Kysimused, kysimused ja veelkord vastamata kysimused... Kust tulid ljudenid? Ärme unustame fakti, et neist said ljudenid alles peale vastava menetluse läbimist. "P6rnika.." leidlapsed - mitte s6nagi neist. Kes oli tegelikult Toivo Glumov, ei usu, et ta juhuslikult oli Glumova, Lev Abalkini kunagise s6bratari, poeg. Mis seos oli Toivol ja Lev`il (ja kas yldse?)? Kysimused, millele meil enam paraku vastust saada t6enäoliselt ei 6nnestu. Vääriline l6pp suurepärasele sarjale, mis paraku ei l6peta mitte midagi.
Teksti loeti vene keeles
Lauri Heinsalu

Kolmas osa tundus olevat parem kui teine osa(minu arust), kuid eks seda arvamust soodusta ka tõsiasi, et teist osa arvustades olin ikka veel "shokis", et nii ropult erines esimesest osast! Kui teine ja kolmas osa keskenduvad Ränduritele ja progressoritele siis esimene tundus olevat üks pikk sissejuhatus. Kolmandas osas sai tõesti paarile küsimusele vastuse. Kuid korralik lõpp se siiski ei olnud(kui sellisel lool üldse saab lõppu olla...). Usun, et kolmas osa on tõepoolst viite väärt, kasvõi ainult oma kaasakiskuvuse poolest! Osad kirjanikud topivad oma juttudesse dokumente, kus peavad mõtetult pikki, formaalseid ja pahatihti ka mõttetühju loenguid mingil teemal, kuid Strugatskit suudavad teha seda huvitavalt! ;) Yep, viis. :)
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Neli pluss. Nõrgim teos Kammereri kolmest romaanist. Ideid on häid ja filosofeerivad ju vennad hästi, aga romaani kuub (vorm) oli nõrgavõitu. Esiteks oli tegevus staatiline, mõned erksad momendid (peatükid) ei muutnud üldmuljet, mis oli, ütleme et "mitte eriti erk". Põnevust tappis ka autori poolt sissetoodud dokumendid. Ma saan aru, et intellektuaalselt huvitav kirjandusvõte, aga minu jaoks kuiv ja igav. Näiteks dokument, kust võib lugeda et "Adaptogeneesi hüpotalamiliste piirkondade stimuleerimist mikrolainetega tuleb teostada une sügavuse teise astme täieliku saabumise järel, mis vastab entsefalogrammi alfarütmi 1.8-2.1 mV-le". Ma ei tea, kuidas teistel ulmesõpradel, aga minus tekitab selline tekst isu tukastada või raamat plaksti kokku lüüa ja tegeleda millegi erksamaga. Palju küsimusi jäi tõesti üles. Ega mul selle vastu suurt olegi. Pigem tekitavad minus võõristust need teosed, mis püüavad kõike puust ja punaseks teha. Ma leian, et ulme koosnebki suures osas asjadest, millele seletust pole või on seletus vaidlustatav. Ma sain aru, et ljudenid siiski ei olnud rändurid. Ljudenid olid siiski alles väga hiline inimkonna hälve (või arenguhüpe), seevastu rändurid olid tegutsenud juba palju aastatuhandeid. Fakt on ka see, et rändureid inimkond huvitas, aga ljudeneid eriti mitte (kui mitte arvestada uute ljudenite avastamist ja endi ridadesse hankimist). Kokkuvõtteline iseloomustus teosest: ilus heietus.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Taas hea raamat, aga Kammereri triloogiast minu jaoks siiski nõrgim; kuidagi ära väsinud.
Siin ilmnevad muu hulgas ka ühe maailma korduvkasutamise probleemid: näiteks, kui "Asustatud Saares" olid mutandid lähema kümnekonna aasta jooksul välja suremas, siis siin raamatus selgub, et nad on veel pool sajandit hiljem rõõmsalt alles ning enamgi veel: juba 20-aastaselt raugastunud olnud Nõid on jätkuvalt elus!
Samuti peab tähelepanu juhtima tagakaaneteksti ekslikkusele: Rändurite probleem ei saa lõppkokkuvõttes mitte mingit lahendust. Nagu ka nendega seotud Leidlaste probleem, mis tõesti tekitas lugemsit lõpetades teatavat pettumust.
Teksti loeti eesti keeles
x
Bix Pokupoeg
17.10.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Bix Pokupoeg

Oh miks küll miks, kapten...

Progressi pärlitega, mille hulka tuleb lugeda klaksid, laitmatu postiteenus ja rassiline võrdõiguslikkus õnnistatud kettamaailma trügib enne oma õiget aega veel üks moodsa ajastu laps - raudtee. Rahvas on vaimustuses, härra Kuningas loob raudteekompanii, 1200 kilomeetrit rööpaid pannakse maha selleks, et Alumine Kuningas tagasi trooni alla toppida ja kõik annetavad lahkelt orbudele ning leskedele, keda on terve raamatu peale siiski vähevõitu, kuna ükski hea tegelane raamatus ei suuda korralikult oma otsa leida. Isegi Isand Vetinari abiga mitte. Samas tagurlikke hambuni relvis päkapikke langeb nagu loogu.

Vaimukus on kadunud! Stiil on kadunud! Lühikeste ja teravate ütlemiste asemel on pikkadest lausetest ja lõikudest monotoonne jutustamine, mis kulgeb läbi sündmuste üsna sama sirgjooneliselt nagu Uberwaldi raudtee. Ja on nähtavasti sama kiirustades kokku visatud.Kaks sellepärast, et Pratcheti austajana lugesin raamatu siiski läbi. Aga tema IEN Dibbleri mõttemalliga suguvõsal võiks veidi häbi olla küll.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

On Kettamaailm.
On Sam Vimes, vahtkonna kapten, hertsog, tahvlipühkija, Sam Juuniori isa ja muidu kõikvõimalike supervõimetega kangelane, kes peab oma kalli kaasa tahtel pisut puhkust võtma ning oma maavaldustesse (mida ta varem ihusilmaga näinud pole) sõitma.
On kahjuritest (jänesed) toituvad kahjurid (härjapõlvlased), kes on kõigile pinnuks silmas, kuna nad räägivad arusaamatut keelt ning kipuvad jäneste puudumisel näppama kanu ja kõike muud, mis nende ülimalt räpaste ning haisvate näppude külge jääb.
Sam Vimesi õnneks ei pea ta äkki esikohale tõusnud hertsogirollis paari päevagi piinlema enne kui toimub Mõrv ning Vahtkonnakapten peab Hertsogilt tüüri üle võtma.

Seda raamatut lugedes oli mul kogu aeg kahtlane TUNNE. See tunne sai kinnituse hetk tagasi kui ma raamatu BAASi sisestamiseks tema originaali pealkirja uurisin. Sinna juurde oli nimelt pisikeses kirjas ja ainult advokaatidele mõistetavas keeles kirja pandud, et härra Pratchett on tõepoolest lubanud seda raamatut enda nimel välja anda.
Jah, juba lugedes oli selge, et kuigi siin-seal on tunda Pratchett`i korrigeerivat kätt, siis enamiku sellest loost on jutustanud keegi, kelle jutustamisoskus ei küüni mitte kõrgemale meie enda paljukirutud Algernoni ja/või Reaktori autorite omast. Keegi on Terry Pratchetti varasemad teosed mikserist läbi lasknud, uued seiklused välja mõelnud ning siis vanameistri käest kaubamärki lunima läinud. Siin-seal TUNDUB, et ka Pratchett on midagi kirjutanud. Eriti nendes kohtades, kus vanad abielumehed kurdavad, kuidas nende naised sunnivad neid vastu tahtmist kauem elama (peekoni asemel juurvilja närides) kui hädapäraselt vaja oleks.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Tiffany saab kolmteist.
See on just selline iga, kus noored neiud jagavad oma sõbrad tavalisteks ja "erilist sorti" sõpradeks. Samuti ei suuda nad vastu panna tantsule isegi siis, kui tantsitakse salaja pimedas ja ilma kuuldava muusikata.
Kuna noor neiu alles avastab, et mehed ja naised on sisemiselt palju rohkem erinevad kui väliste tunnuste järgi oodata võiks, siis ei oska ta midagi mõistlikku pihta hakata ka ootamatu austajaga, kelleks on vana talvetegija ise. Loomulikult on vanad nõiad eesotsas ERITI kogenud Nanny Ogg`iga valmis õpetama igasuguseid nõkse, kuidas üks naisterahvas saab tüütu kavaleri nööri mööda käima panna, aga need ei taha hästi töötada külma loogika ning veel külmema (et mitte öelda jäämägise) jäärapäisuse vastu.
Loomulikult ei lase ülejäänud nõiad ennast sellisest pisiasjast, nagu eesootav maailma lõpp, häirida ning punuvad oma isiklikke intriige rahumeeli edasi. Seekord siis teemaks küsimus, et kas võlumine on kõrgem kunst kui nõidus ning kui palju boffot on ühele nõiale vaja, et see TÕELINE nõid olla.

Pratchetti huumorisoon on ajapikku kulunud mahedamaks ning rohkem inglaslikuks. Jalaga tagumikku naljadel kohta ei ole (hea küll, korra ikka antakse jalaga tagumikku, aga pieteeditundega kirjanik libiseb sellest faktist hästi delikaatselt üle).
Jutustamisoskus on autoril loomulikult kadestamisväärne ning põnevust jätkub raamatu lõpuni. Loomulikult jutustatakse meile järjekordselt ümber vana head Persephone müüti, aga seda tehakse hästi ning tulemus on lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Kummardus autorile, kes on suutnud luua omapärase maailma, kus asjad käivad enam-vähem samamoodi nagu meie maailmas, aga vähemalt näivad uskumatud ja huvitavad.

Süžee kirjeldamisega ei pea ma ennast, tänu eelkõnelejatele, jälle vaevama hakkama. Eelmises raamatus kirutud ajalise kaleidoskoobi kasutamine selles raamatus nii palju ei häirinud, kuna esiteks oli sissejuhatavat ja kohustuslikku ajalugu, mida jutu vahele topiti, oluliselt vähem ning kõik vahelugemised olid seekord enam-vähem korralikult märgistatud. Väikestele loogikaapsudele on juba eelpool tähelepanu juhitud, mina lisaks siia enda jaoks kõige absurdsema asja - trümmist väljahiivatud hiiglasliku õlletoobri, mis jäeti sobivasse kohta köie otsa rippuma samal ajal kui laevameeskond teise laeva paljakskoorimist plaanis. Sinna juurde oleks sobinud kasvõi mokaotsast poetatud selgitav lause, et ahned laevnikud tahtsid potentsiaalsele saagile trümmis ruumi teha vms, aga laeva juhitavusele mõjub kole halvasti kui midagi suurt ja rasket on trümmist tekile tõstetud. Seda ei tehta keset merd manööverdamise ajal. Ega ma muidu ei viriseks kui autori enda jaoks meresõidu autentne kujutamine nii oluline poleks olnud.
Samuti ei mahtunud mulle pähe, et miks oli vaja nende neetud toolide jaoks puusepp nii mitmekordselt üle maksta, et toolid ennetähtaegselt valmis saaks kui seejärel toolid lihtsalt panipaika oma aega ootama pandi. Jne.

Teine pisike nõrkus oli raamatu lõpus. Kõik eelnevalt punutud intriigid seoti lõpus "suure pauguga" ühte sõlme kokku. See segas enamiku liinide puhul mängu ilu nautimist, kuna üks suur lahendus varjutas erinevate plaanide mänguilu (kümme miss world finalisti ühes toas EI OLE kümme korda ilusam kui üks miss Kesiganes eraldi vaadatuna). Samuti oli lõpplahendus kirja pandud kiirustades ning jättis emotsionaalselt lahja mulje. Kui raamatul olidki mingid mahulised piirid, siis oleks võinud sissejuhatuse pealt kokku hoida ja lõpplahendust värvikamaks kirjeldada.

Aga kuna hoolimata kõigist pisipuudustest oli tegemist nauditava lugemisvaraga, siis saab autor teenitult viie kirja. Väikese miinusega küll, aga arenemisruumi peab ju ka jääma.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Sisu on eelpoolkommenteerijad juba ära rääkinud, seega rohkem spoilerdama ei hakka.Mind häiris alguses veidi autori armastus ajakaleidoskoopi kasutada. Nii mõnigi kord ei olnud aru saada, mis ajahetke parajasti kirjeldatakse ja mis järjekorras sündmuses toimuvad. Jutu edenedes jäi sellist trikitamist vähemaks ja need "interlüüdiumid" olid korralikult märgistatud ja asjakohased vahelugemised.Maailm oli viimase peal, tegelased vahvad, sündmused kerisid korralikult - miks siis ikkagi neli. Noh eks see neli ole hästi rasvane, aga päris viiest jääb veidi puudu. Võib-olla oleks oodanud lõpplahenduselt veidi rohkem kelmikust. Locke ei sobinud sinn dramaatilisse rolli, kuhu autor teda päris lõpus toppida üritas. Ja see maailmapäästmine kukkus ka tegelikult üsna haledalt välja - kujutage ise endale ette kelmi, kes tuleb ja ütleb, et jah, olen petis, aga nüüd peate te kõik mind uskuma!Jääme siis lootma, et tuleb veel vint vindi vint järgmiste lugudega siia peale ja siis saab oma hindekotirauad laiemalt lahti venitada.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Kas jumalad karistavad mind kui ma lajatan sellele sõnnikutellisele ühe pärast esimese kolme peatüki läbisirvimist.(Lugeda neid ei suutnud - tunnistan ausalt)
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Keegi (kindlasti minust targem ja kogenum) inimene kirjutas Terry Pratchett`i kohta, et temal ilmuvad head ja väga head raamatud vaheldumisi. Viimasel ajal on too terava keelega härrasmees oma vaimutöö üllitamise tempo pisut aeglasemaks võtnud (või siis vähem head asjad vahepealt enesetsensuuri korras välja rookinud).

See raamat on Päris Hea. Isegi Terry Pratchett`i enda mõõdupuuga võttes.

Terry Pratchett`il on kombeks igas oma raamatus võtta üks moodsa maailma imeviguritest ja see siis kettamaailma kõvepeeglisse panna. Seekord saab oma koosa kätte Kuningas Jalgpall, kes, nagu selgub, pole küll alasti, kuid vajab siiski mikrorõngasriidest alusp... st. lisavarustust.
Läbi aegade on Ankh Morpokis mängitud jalgpalli, millel on reeglid ütlevad, et mängu võidab see võistkond, kes lööb värava või vähemalt midagi, mida võib väravaks pidada. Näiteks vastasmeeskonda. Kuna väravaid lüüakse tõeliselt harva, siis enamasti selgitatakse võitja välja selle järgi, kumb meeskond pärast mängu rohkem elus on. Või siis ühes tükis. Nüüd aga soovib Isand Vetinari kontrollimatut kontrollima hakata ning nii juhtubki, et Nähtamatu Ülikool leiab ennast võistlemas ülejäänud linna kõige jõhkramatest tüüpidest kokku pandud võistkonnaga selle nimel, et "jalgpall" saaks uued reeglid ning muutuks tõeliseks jalgpalliks.
Teine tegevusliin keerleb ümber kummalise üliandeka noormehe, kes Isand Vetinari isiklikul palvel on Nähtamatusse Ülikooli küünlaniristajaks palgatud. Noormehe ülesandeks on olla sõbralik, koguda väärtust ning saada kohaseks. Kusagil on keegi, kes kavatseb hinnata KUI väärtuslikuks ja kohaseks suudab see noormees saada. Ja kas ta suudab mõnel tolgusel pea MITTE otsast rebida.

Terry Pratchetti puhul on kindel, et pea igas tema raamatus on keegi sihikindel ja kaljukõva tahtejõuga naisterahvas. On äpu, kes saab kangelaseks. On mõni ilus ajudeta blondiin, keda preili kaljukõva kadestada saab jne. On tunda, et see teatritrupp on autorit hästi teeninud ning iga järgmine lugu paneb samad näitlejad lihtsalt uutesse kostüümidesse. Kui sellest pisiveast mööda vaadata, siis on tegemist igatahes korraliku lugemisega ning kes viitsib võib isegi mõne koha peal autoriga kaasa mõelda veidi igavikulisematel teemadel kui lektroloogia (teadus vooditest ning nendes magamisest).
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Ma saan aru, et tegemist on viimase raamatuga, mille Pratchett suutis kirjutada ning nüüd on siis see ka eesti keeles välja antud.Naerda sai. Isegi põnev oli, kuigi olles läbi lugenud KÕIK selle härrasmehe eesti keelde tõlgitu (erandiks vist Johnny pommilugu), kippus minu mõte mitmes kohas tekstist ette jooksma. Ja see võttis üllatusmomenti maha.Aga see deus ex machina (ehk siis kuld arvutist, kui eesti keelde tõlkida) ei sobinud kohe kuidagi sinna lõpu järele.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Igal mehel on tema 15 minutit kuulsust. Ja igal Hollywood`i filmil on tema 20 viimast minutit.
Need viimased 20 minutit on suvalises märuli(ja mitte ainult)filmis täidetud ohjeldamatu löömingu ja lammutamisega. Kui enne veel kuulipildujatel kassette vahetati, siis nüüd on kuulipilduja lint möbiuse leheks keeratud ning sõrme pole vaja päästiku pealt ära võttagi.
Nagu ülal juba mainitud, lõpp on siirupiselt magus. Ja see siirup on vähemalt korra juba kellegi seedekulgla läbinud.
Mina ei ütleks, et see triloogia on lõpetatud. Sama hästi võiks pidada valmis ja lõpetatuks härra Jordani "Maailma silma". Lahing on läbi, aga sõda on alles noor. Ainus, mille poolest J.A. Jordanist kavalam on, on ajaline mõõde. Bayaz ja Khalil võivad oma järgmise portsu viisakusi vahetada umbes-täpselt samal ajal järgmisel sajandil. Siis kui linnad on jälle üles ehitatud, rahvastik juurde kasvanud ning tühja tooli eesmärk suletud ringis edukalt ära unustatud.
Minu poolt siiski neli - täiesti aus ning ilma lisanditeta.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Parem kui eelmine osa. Kui esimese osa hinne neli oli väikese miinusega, siis siinkohal on nelja taga rasvane pluss. Päris viie jätaks veel reservi.
Sisust on ülalpool piisavalt palju kirjutatud. Tegelased arenevad hästi ning õiges suunas. See tähendab, et veel natuke ning ma isegi usun, et säherdused eksemplarid tõepoolest olemas on. Dan Clokta värvikuse vastu ülejäänud jabur teelaudkond loomulikult ei saa, aga nad vähemalt üritavad.
Vere ja muude igas suunas lendavate kehavedelikega on selline lugu, et teatud kogusest alates pole nagu enam vahet. Et kas Suur Sangar lödistas endast välja ühe või kaks ämbrit punamusta ollust ei muuda ju sisuliselt midagi. Siinkohal tuleb mul ikka meelde Alien 1 ja Alien 2 filmid, kus ÜKS koll (peidus olles) suutis palju enam õõva tekitada kui sada tükki, kes pidevalt mööda ekraani ringi siblisid.
Süžee jookseb paremini kui esimeses osas. Loomulikult aitab kaasa, et mootor on käima löödud ning puudub vajadus niisama jahmerdamist meedia tippsündmusena serveerida. Madinaks läheb ja enamasti on seal ka sügavam põhjus kui lugeja potentsiaalse igavuse peletamine kahe jutustava peatüki vahel.
Kui esimene raamat seostus mul filmiga, siis teise puhul on pigem tunne, et tegemist on MMMM`ga (massiivse multimeeste mänguga). Kirjad kaugelt lahingutandrilt läbi vaenlase piiramisrõnga tulevad e-postiga ning kindluse keskel asub müügiautomaat, millest saab münte sisse loopides osta kive, palke, mörti, relvi ja palgasõdureid. Loomulikult on tal alati ka vahetusraha käepärast. Kõigi rännumeeste taskud on sama avarad nagu Guybrush Treepwood`il (Monkey Island series, kui kellegil kell helisema ei hakanud) ning isegi kuristikku kukkumise järel on alles kõik vibud, nooled ja mõõgad. Ma usun kui shankad oleks ühe kahest armastajapaarist seal koopas õnneks võtnud, siis oleks teine ohates taskust laia labida välja tõmmanud, et lubatud matusetalitus nagu kord ja kohus läbi viia.
Aga see kõik on köömes, sest hea meelelahutus on tänapäeval jumal ning J.A. teeb kõik, et olla tema prohvet.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

XX sajandi rebane oli esimene mulje raamatust, mille tütar mull jõulude eel pihku pistis. Kindla eesmärgiga, et kui esimene osa on hea, siis järgmised lunastatakse lugemiseks välja juba papa rahakoti kaudu.
Ülalarvustajad on olulise sisu (nii palju kui seda triloogia esimesse osasse mahtus) juba lahti seletanud ning enam-vähem niisama vähe teda raamatus oligi. Suured sõjad põhjas ja lõunas alles valmistasid ennast ette ning vahepealset aega pidid täitma (veel) kohaliku tähtsusega löömamehed. Sest kui veri ei voola, siis pole ju tänapäeva fantaasiahuvilisel midagi lugeda.
Sellised raamatud ei sisalda kaarte, kuningate sugupuid, ega kasutatud keelte sõnastikke. Milleks? Kas te olete mõnes Hollywood`i filmis näinud ekraanil mõnda maailmakaarti? Raamatu stseenid on üles ehitatud kõigi filmitööstuse kaanonite kohaselt, kus põhirõhk on lopsakatel detailidel. Tervikpilt on selle kõrval vähemoluline kui mitte suisa olematu. Raamatu esimeses pooles oli mul tihti tunne, et üks pilt järgneb teisele ning, kuigi tegelased on ju samad, on erinevad kaadrid pärit otsekui erinevatest maailmatest. Sest ei sündmustel ega tegelastel ei ole lihtsalt võimalik areneda selles suunas ja säärase kiirusega nagu autoril tegevuse püsti hoidmiseks vaja on.
Tegelaste osas jäi mulje kahetiseks. Mõned karakterid (näiteks dan Clokta) võisid küll olla veidi ühekülgsed, kuid siiski piisavalt huvitavad. Suur enamus teisi tegelasi tundus olema kui ühe vitsaga löödud. Täpselt sama huumorimeel, ülbe üleolek ning teatraalne poosetamine. Selline kuvand sobib nagu rusikas silmaauku mõõgavõistluse jaoks treenivatele noortele kukekestele, kuid tekitas kohutavat võõrastust Esimese Maagi juures. Ei saa võtta tõsiselt sisuliselt maailma loomisest saadik Gandalfi mänginud võlurit, kes talle külla tulnud barbarikuningaga lihtsalt niisama ärplema hakkab.
Aga nende jaoks, kes tahavad lihtsalt mõne pimeda talveõhtu mõtlevamat ajupoolt (või laiekraaniga kodukino) sisse lülitamata mööda saata, on tegemist täiesti sobiva lugemismaterjaliga.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

On kahekümne esimese sajandi lõpp. Noor Anaximandros teeb sisseastumiseksamit Akadeemiasse - asutusse, mis on ühteaegu ühiskonna kõige kõrgem õppeasutus ning kõrgeima võimu kandja. Oma võimaluse eest sinna kandideerida, peab Anaximandros tänama oma juhendajat, Periclest. Eksami teemaks on Anaximandros valinud Adam Forde`i eluloo.

Tegelikult ongi Adam Forde selle raamatu üks peategelastest. Kui mitte öelda, et see kõige peamine tegelane. Eksamineerijate poolt etteantud põhjalikkusega lahatakse mehe poolt sooritatud (kuri?)tegusid, tema üle peetud kohtumõistmist ning sellele järgnenud vangistust. Võttes pakutud kahest valikust (surm siin ja kohe versus elu laboris igavese katsealusena) vähem viletsa saab Adam endale "kongikaaslaseks" tehismõistusega androidi - Art`i ning veedab oma ülejäänud elupäevad temaga.

Nagu ajaloolastele omane, ei huvita eksamineerijaid mitte sündmused, vaid ajendid, mis viisid kirjeldatud sündmusteni. Adam Forde elu lõppvaatus (mida hoitakse kiivalt saladuses nii lugeja kui ka kõigi teiste Akadeemiasse mittekuuluvate eest) muudab tervet maailma rohkem kui enne Adama sündi peetud kolmas ilmasõda. Seetõttu püütakse tungida Adam Forde mõttemaailma kõige sügavamatesse soppidesse, et mõista teda ning tema tegude ajendeid.

Raamat on lühike ning lööv. Kaasaelamine Anaximandrose sisseastumisvaevustele asendub sujuvalt kaastundega Adam Forde vastu ning mõlemad emotsioonid juhitakse autori poolt oskuslikult täisgaasiga üle võlli. Puänt on võimas ning tekitab tahtmise kogu raamat uuesti läbi lugeda. Nüüd siis juba uute "ilmsikstulnud asjaolude" valguses.

Eraldi tahaks ära märkida minu hämmastust, mis mind valdas kui ma pidin (jupp aega peale eestikeelse versiooni ilmumist) nii teose, kui ka selle autori ise BAASi sisestama.
Teksti loeti eesti keeles