Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Bruce Sterling ·

Schismatrix

(romaan aastast 1985)

eesti keeles: «Skismaatriks»
Bruce Sterling «Skismaatriks +» 2008

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
2
3
2
0
Keskmine hinne
4.067
Arvustused (15)
Jüri Kallas

Võrratu romaan!!! Ühtpidi kauge tulevik, samas on peategelane otsekui miski oma probleemikestes visklev aadlik klassikalisest vene kirjandusest. Noh, paigas on muidugi kõik need küberpungi jaoks vajalikud asjad: arvutid ja jaapanlus ning ka kuritegelik libaromantika... üleüldse ka need muud jaburused. Aga kuna antud juhul on tegu hea küberpunkiga, siis moodustub neist jaburustest kompleksne ja täiuslik maailm, mis hoolimata oma nõtrusest funktsioneerib tõeliselt perversse säraga. Romaani peategelane on miski aadlivõsu Lindsay, kes on saanud Shaperite juures diplomaatilise ettevalmistuse, kuna tema kodumaalim (miski hapuksläinud Kuukoloonia) otsustab siiski Mechanistide hõlma heita, siis muutub Lindsay olemasolu suht mõttetuks: ta on oma suguvõsale otsekui elav etteheide poliitiliselt lühinägelikust otsusest. Et Lindsay veel ka miskitlaadset mässuasja ajab, siis saadetaksegi ta kodukolooniast välja, kuhugi eriti hallitavasse kolooniasse. Vahemärkus: kogu Päikesesüsteem on miskite orbitaal- ja planetaarkolooniate konglomeraat, kus juhtrolli pärast kaklevad kaks fraktsiooni - Shaperid ja Mechanistid. Esimesed neist on sihuksed pehme suuna, ehk põhiliselt geenitehnoloogia viljelejad. Teised aga ajavad rasket raua rida - arvuti ja tema võlud. Lindsay saab seal hallitavas koloonias sina peale (erinevate ja üksteist eitavate grupeeringutega), nii Mustade Meedikute, kui ka Geisha Panga tegelastega (pangajuhi Kitsunega suisa seksuaalselt), ajab seal koloonias ka miskit näitemängu rida.... aga siis tuleb tal kiirelt koos mingite (suht roosade) piraatidega lahkuda. Ning kogu see trall jätkub... Päikesesüsteemi saabub kolmas jõud, tulnukad (Investorid) ning sõda Shaperite ja Mechanistide vahel soikub. Lindsay võtab naise ning saab Shaperite leeris kõvaks tegijaks ja oluliseks isikuks, maailm õitseb ning kõik oleks justkui hea... Lindsayl on aga üks suur vaenlane, kes samas on tema norpõlvekaaslane (ja kaasrevolutsionäär) kodukolooniast... vaat see tegelane otsustab oma käigu teha... Shaperite paradiis langeb (iseäranis Lindsay jaoks) kokku... Lindsay põgeneb taas... Noh, nüüd olen ma jõudnud rutakalt kuhugi romaani esimese poole lõpuni, aga sündmusi ja ideid näib autoril veel jätkuvat ning jätkubki. Lindsay võitleb ja põgeneb edasi: kõigepealt "keerab ta käru" oma vanadele liitlastele Investoritele, lüües taas kampa Kitsunega... Peab duelli oma põhivaenlasega ning alustab kaugeleulatuvat terraformimise projekti... Puhhh! Raske on sedavõrd sisu- ja mõtterohket romaani kasvõi kuidagi tutvustada... Ütleks kiituseks seda, et pole tükk aega niivõrd tihedat ja globaalset lugu tarbinud, samas ei muutu see globaalsus üldse eemalolevaks ja inimkaugeks: Lindsay (peaaegu surematu) isik hoiab asja hästi koos. Visioon on võimas ja põhjendatud ning ka hästi usutav... samas on kõik see ka omal kombel tohutult romantiline, kuigi selle romantika saavutamiseks on mõnu ja maitsega kasutatud seksi ja armuerootikat, ei loo see üksi seda romantikat, ka tehnika on (omal kombel) romantiline, ka ühiskond on seda jne. Ning see võluv lõpp ka veel... Soovitan kindlasti lugeda!!!
Teksti loeti vene keeles
Kristjan Rätsep

Lugesin seda romaani rohkem kosmoseooperi kui küberpungina, ehkki viimast ta samuti kahtlemata on... Aga jah, võimas ja kuidagi ajast ees. Nagu loeks mõnda Reynoldsi või McDonaldi raamatut, mitte 1986. aastast pärinevat asja. Nanotehnoloogiat küll näiteks polnud, aga ega ma tehnilisele lüljele suurt tähelepanu pööragi...

Kas need piraadid just roosad olid... lihtsalt kasutasid iidset NSVL-i kosmoselaeva "Punane Üksmeel", mis veel sajandeid hiljemgi tarakanidest kubises. Noile aga oli tulevikumaailmas vahva rakendus leitud-ära värvitud ja lemmikloomadeks tehtud.:)
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Nojah, eks muidugi nägemuse mastaapsus varjutab teatud määral loogikaauke, millest sajandeid kestnud Maa interdikt, mida kõik piraadid ja muidujätised hardalt austasid, vast kõige suurem on. Peatüki päises olevate aastate ning sisus kirjeldatud progressi vahel on ka vastuolusid, aga jumal nendega. Plussiks on vaieldamatult ilmumisaasta: nagu Kristjan-Jaak juba ütles, on siin selgelt näha pinnas, millest kodanik Reynolds võrsus. Kokku siis hindeks "hea".
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Tempo, rütm, diktsioon. Tempo on vägev, rütm on nagu Kimmo Pohjonenil (soome hull akordionist) ja diktsioon eesti keeles talutav. Mind hämmastas, kuidas autor ühe kitsukese teemadevaliku ümber tantsides on tõelise monumendiga hakkama saanud. Nagu Herberti Düüni-sarjas, pole ka siin laialivalgumist. Ühte köitesse kokku surutud selle täiuslik väljaarendus (tempokiirendused) ning sellega paljuköitelisust välditud. Vaieldamatu 5 siitpoolt.
Teksti loeti eesti keeles
Andres Septer

Mnjahh. Kuidagi... igav oli see tellis. Sama maailma lyhilood olid nauditavad. Nende nautimiseks tuli ennnast paraku l2bi n2rida 240 lk. iiiiigav tellis. Oli peategelase poolsihitu sekeldamine l2bi sajandite. Oli m6ningaid h2id ja originaalseid ideid (ema-Kitsune), mille potentsiaal j2i kuidagi rakendamata. Oli... yldselt oli lihtsalt igav.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Sisutühi tekst mumeelest – ja ma räägin siinkohal ainult Schismatrixist, mitte sellest plussiga kogumikust.

Kõigepealt, küberpungiga on teosel ainult nii palju ühist, et autoril on mitu küberpunki viljelevat sõpra. Skisma-värk ei kuulu sellesse alamžanri ei sisu ega stiili poolest. Isegi kui mingi veidra duelli pidamiseks ühendab peategelane end juhtmeidpidi miskite tulnukate masinavärgiga. Samahästi oleks võinud duellandid ka niisama miskit keemiat manustada ja siis kusagilt uksest sisse astuda.

Kordan ennast, aga mis parata – Sterling ei ole hea jutuvestja. Pigem vastupidi. Ilmselt talle meeldib mõtiskleda inimkonna tuleviku, võimalike arengusuundade jms üle. Vähemalt selles romaanis pole ta leidnud nende mõtiskluste edasiandmiseks loetavat vormi. Kuidas seda on võimalik teha, on ju teada näiteks Asumi esimestest köidetest. Toimub mingi areng, see viib mingi konfliktini. Kirjanik leiab situatsiooni, mis seda konflikti kõige paremini illustreerib. Siis vana jobukaku hologramm elustub ja seletab ära, mis tegelikult juhtus. Järgmine juhtum toimub n aastat hiljem. Asumi tegelased on pinnapealsed, lamedad, üldse mitte meeldejäävad, aga Sterling on Asimovist suurusjärgu või paari jagu kehvem.

Skisma vähemalt algab kelmiromaanina, järjestikuste ellujäämisülesannetega. Mille ümber värk käib, jääb aga arusaamatuks. Tähendab, käib muidugi võimu ümber, aga tekkivaid konflikte põhjendatakse absoluutselt sisutu sõnamulinaga. Peategelane ise muutub iga peatükiga eemaletõukavamaks. Autor küll kiidab tema mõttesügavust ja erakordseid võimeid, aga sisuliselt need milleski ei avaldu – lihtsalt autori tahtel ta satub vahel sinna, kus on midagi juhtumas. Mind ei huvita, millised tõekspidamised kujuteldavas tulevikus millistega vahelduvad, mind huvitaks, kuidas inimene end nende või teiste tõekspidamistega maailmas tunneb ja mis teda liikuma paneb. Sterlingi tekstis see inimlik mõõde puudub. On paar terast mõtet, on paar naljakat olukorda – ja tohutu mass tühju sõnu.

Kui ma oleksin ainult eesti keeles lugenud, oleks hinne vist veel palli võrra madalam. Mitte et tõlkel midagi väga viga oleks. Aga iga mõne või mõneteistkümne lehekülje järel tuleb vastu lause, millest on tunda, et tõlkija on sellega hädas olnud. Ja lõpuks langeb see piisk, millest katkeb kaameli kannatus või kuidas sellega nüüd oligi. Tõenäoliselt oleks asi saanud parem, kui tõlkija oleks teinud endale selgeks, mida autor mõtles ja öelda tahtis, ning selle siis rohkem oma sõnadega ümber jutustanud, mitte iga kord autori sõnastust jälginud. Vene tõlge oli seeläbi ladusam saanud ja seepärast ka parem – mis kuradi geišad, eks ole; kui on ikka bljäädid, siis on nii ka välja öeldud. Mitte et vene tõlkes naljakaid arusaamatusi ei esineks. Ning nii eesti kui vene keeles oleks küllap õigem olnud see riigisekretär ikka välisministriks tõlkida. Nojah, aga mõttetut loba ongi väga raske tõlkida.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Andreas Jõesaar

Alustuseks nii palju, et minu meelest ei saa teost liigitatada küberpungiks ainult selle põhjal, et autor on tuntud, kui üks põhilisi küberpungi ideolooge. Kasvõi selle sama kogumiku järelsõnas, kus see romaan eesti keeles ära trükiti, on kirjas definitsioon, mille alusel on väga raske leida küberpungi tunnuseid.

Aga tühja sellest. Arvustuse juurde.

Romaani algus tundus põnev ja paljutõotav. Näiteks eriti meeldejääv oli koht, kus uue riigi kodanikule loeti ette tema õigused või õigemini õiguste puudumine. Ühesõnaga, väga kaasahaarava, kuigi veidi segane sissejuhatus.

Mingil hetkel aga tegevus vaibub ning autor sukeldub vormijate ning mehhanistide omavaheliste intriigide rägastikku. Ja aastad mööduvad ning tegevus muudkui kulgeb. Lindsay vanust võib mõõta juba sajanditega.

Kui mitte varem, siis just siis hakkas see romaan mulle tõsiselt närvidele käima. Sain aru, et peategelasel polegi mingit eesmärki, mingit mõtet. Ta lihtsalt on seal, kus autor laseb tal olla. Ta lihtsalt on. Mõttetult. Korra, päris lõpus, kui külastati Maad, hakkas nagu korraks koitma lootus, et ehk siiski autor päästab päeva, aga ei...

See ongi mu suurim etteheide sellele romaanile — kogu muidu huvitavas keskkonnas toimuv lugu on täiesti sisutühi, pointless.

Kokkuvõtteks, romaan oli väga halvaks sissejuhatuseks muidu ilmselt üsna huvitavaid lühijutte koondavale kogumikule ning võttis vähemalt mul terve raamatu ühe ropsuga läbilugemiseks vajalikku hoogu kõvasti maha. Samas ei ole teos üdini halb, mida näitab ka minu hinne. Nii et võtke või jätke, maitse asi.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Bruce Sterlingut peetakse küll üheks küberpungi ideoloogiks, kuid käesolev tekst ja sari jäävad sellest maailmavaatest üsna kaugele. Tegu on pigem kosmoseooperiga, mille keskmes on inimese ja tehnoloogia konflikt. Peategelane üritab iga hinna eest oma inimlikust, nii füüsilist kui moraalset, säilitada, tänu millele saab temast terves skismaatriksis legendaarne kuju. Ometi on tema võitlus selline suhteliselt viljatu ettevõtmine. Sterlingul igatahes visiooni on ning see on kohati isegi päris hirmuäratav. Kõik need mehhide ja vormijate kemplemised maalivad pildi, mis pole sugugi meeldiv. Vähemalt sobib Sterlingu stiil sellega hästi kokku - küüniline ja lakooniline on see. Küberpunk või mitte, kuid väärt kraam igatahes. Viis
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Jäigi segaseks, kas autor tahtis selle romaaniga midagi öelda, ja kui siis mida. Minule tõestas see kogumiku algusse pandud romaan ainult seda, et jutud tulevad Sterlingil romaanidest märksa paremini välja. Kolm miinus.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Mulle see romaan meeldis. Võib-olla ka seetõttu, et pole küberpunki ega Sterlingit ülemäära lugenud, ent suvalisest kosmoseooperist oli see kahtlemata suurusjärkude võrra sügavamõttelisem. Hea maailmaloome, sündmused ning ka mitmed huvitavad karakterid ning minu jaoks ka igati kaasakiskuv tekst. Sestap ei näe põhjust panna madalamat hinnet kui kõrgeim.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Vaevaline lugemine, suht segaseks jääb see peategelase tõmblemine ja motivatsioon. Või mida autor üldse öelda tahtis. Peale investorite saabumist läks nagu natukene paremaks, aga lõpp vajus jälle ära. Tervikuna nõrk.
Teksti loeti eesti keeles
x
Bix Pokupoeg
17.10.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Bix Pokupoeg

Oh miks küll miks, kapten...

Progressi pärlitega, mille hulka tuleb lugeda klaksid, laitmatu postiteenus ja rassiline võrdõiguslikkus õnnistatud kettamaailma trügib enne oma õiget aega veel üks moodsa ajastu laps - raudtee. Rahvas on vaimustuses, härra Kuningas loob raudteekompanii, 1200 kilomeetrit rööpaid pannakse maha selleks, et Alumine Kuningas tagasi trooni alla toppida ja kõik annetavad lahkelt orbudele ning leskedele, keda on terve raamatu peale siiski vähevõitu, kuna ükski hea tegelane raamatus ei suuda korralikult oma otsa leida. Isegi Isand Vetinari abiga mitte. Samas tagurlikke hambuni relvis päkapikke langeb nagu loogu.

Vaimukus on kadunud! Stiil on kadunud! Lühikeste ja teravate ütlemiste asemel on pikkadest lausetest ja lõikudest monotoonne jutustamine, mis kulgeb läbi sündmuste üsna sama sirgjooneliselt nagu Uberwaldi raudtee. Ja on nähtavasti sama kiirustades kokku visatud.Kaks sellepärast, et Pratcheti austajana lugesin raamatu siiski läbi. Aga tema IEN Dibbleri mõttemalliga suguvõsal võiks veidi häbi olla küll.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

On Kettamaailm.
On Sam Vimes, vahtkonna kapten, hertsog, tahvlipühkija, Sam Juuniori isa ja muidu kõikvõimalike supervõimetega kangelane, kes peab oma kalli kaasa tahtel pisut puhkust võtma ning oma maavaldustesse (mida ta varem ihusilmaga näinud pole) sõitma.
On kahjuritest (jänesed) toituvad kahjurid (härjapõlvlased), kes on kõigile pinnuks silmas, kuna nad räägivad arusaamatut keelt ning kipuvad jäneste puudumisel näppama kanu ja kõike muud, mis nende ülimalt räpaste ning haisvate näppude külge jääb.
Sam Vimesi õnneks ei pea ta äkki esikohale tõusnud hertsogirollis paari päevagi piinlema enne kui toimub Mõrv ning Vahtkonnakapten peab Hertsogilt tüüri üle võtma.

Seda raamatut lugedes oli mul kogu aeg kahtlane TUNNE. See tunne sai kinnituse hetk tagasi kui ma raamatu BAASi sisestamiseks tema originaali pealkirja uurisin. Sinna juurde oli nimelt pisikeses kirjas ja ainult advokaatidele mõistetavas keeles kirja pandud, et härra Pratchett on tõepoolest lubanud seda raamatut enda nimel välja anda.
Jah, juba lugedes oli selge, et kuigi siin-seal on tunda Pratchett`i korrigeerivat kätt, siis enamiku sellest loost on jutustanud keegi, kelle jutustamisoskus ei küüni mitte kõrgemale meie enda paljukirutud Algernoni ja/või Reaktori autorite omast. Keegi on Terry Pratchetti varasemad teosed mikserist läbi lasknud, uued seiklused välja mõelnud ning siis vanameistri käest kaubamärki lunima läinud. Siin-seal TUNDUB, et ka Pratchett on midagi kirjutanud. Eriti nendes kohtades, kus vanad abielumehed kurdavad, kuidas nende naised sunnivad neid vastu tahtmist kauem elama (peekoni asemel juurvilja närides) kui hädapäraselt vaja oleks.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Tiffany saab kolmteist.
See on just selline iga, kus noored neiud jagavad oma sõbrad tavalisteks ja "erilist sorti" sõpradeks. Samuti ei suuda nad vastu panna tantsule isegi siis, kui tantsitakse salaja pimedas ja ilma kuuldava muusikata.
Kuna noor neiu alles avastab, et mehed ja naised on sisemiselt palju rohkem erinevad kui väliste tunnuste järgi oodata võiks, siis ei oska ta midagi mõistlikku pihta hakata ka ootamatu austajaga, kelleks on vana talvetegija ise. Loomulikult on vanad nõiad eesotsas ERITI kogenud Nanny Ogg`iga valmis õpetama igasuguseid nõkse, kuidas üks naisterahvas saab tüütu kavaleri nööri mööda käima panna, aga need ei taha hästi töötada külma loogika ning veel külmema (et mitte öelda jäämägise) jäärapäisuse vastu.
Loomulikult ei lase ülejäänud nõiad ennast sellisest pisiasjast, nagu eesootav maailma lõpp, häirida ning punuvad oma isiklikke intriige rahumeeli edasi. Seekord siis teemaks küsimus, et kas võlumine on kõrgem kunst kui nõidus ning kui palju boffot on ühele nõiale vaja, et see TÕELINE nõid olla.

Pratchetti huumorisoon on ajapikku kulunud mahedamaks ning rohkem inglaslikuks. Jalaga tagumikku naljadel kohta ei ole (hea küll, korra ikka antakse jalaga tagumikku, aga pieteeditundega kirjanik libiseb sellest faktist hästi delikaatselt üle).
Jutustamisoskus on autoril loomulikult kadestamisväärne ning põnevust jätkub raamatu lõpuni. Loomulikult jutustatakse meile järjekordselt ümber vana head Persephone müüti, aga seda tehakse hästi ning tulemus on lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Kummardus autorile, kes on suutnud luua omapärase maailma, kus asjad käivad enam-vähem samamoodi nagu meie maailmas, aga vähemalt näivad uskumatud ja huvitavad.

Süžee kirjeldamisega ei pea ma ennast, tänu eelkõnelejatele, jälle vaevama hakkama. Eelmises raamatus kirutud ajalise kaleidoskoobi kasutamine selles raamatus nii palju ei häirinud, kuna esiteks oli sissejuhatavat ja kohustuslikku ajalugu, mida jutu vahele topiti, oluliselt vähem ning kõik vahelugemised olid seekord enam-vähem korralikult märgistatud. Väikestele loogikaapsudele on juba eelpool tähelepanu juhitud, mina lisaks siia enda jaoks kõige absurdsema asja - trümmist väljahiivatud hiiglasliku õlletoobri, mis jäeti sobivasse kohta köie otsa rippuma samal ajal kui laevameeskond teise laeva paljakskoorimist plaanis. Sinna juurde oleks sobinud kasvõi mokaotsast poetatud selgitav lause, et ahned laevnikud tahtsid potentsiaalsele saagile trümmis ruumi teha vms, aga laeva juhitavusele mõjub kole halvasti kui midagi suurt ja rasket on trümmist tekile tõstetud. Seda ei tehta keset merd manööverdamise ajal. Ega ma muidu ei viriseks kui autori enda jaoks meresõidu autentne kujutamine nii oluline poleks olnud.
Samuti ei mahtunud mulle pähe, et miks oli vaja nende neetud toolide jaoks puusepp nii mitmekordselt üle maksta, et toolid ennetähtaegselt valmis saaks kui seejärel toolid lihtsalt panipaika oma aega ootama pandi. Jne.

Teine pisike nõrkus oli raamatu lõpus. Kõik eelnevalt punutud intriigid seoti lõpus "suure pauguga" ühte sõlme kokku. See segas enamiku liinide puhul mängu ilu nautimist, kuna üks suur lahendus varjutas erinevate plaanide mänguilu (kümme miss world finalisti ühes toas EI OLE kümme korda ilusam kui üks miss Kesiganes eraldi vaadatuna). Samuti oli lõpplahendus kirja pandud kiirustades ning jättis emotsionaalselt lahja mulje. Kui raamatul olidki mingid mahulised piirid, siis oleks võinud sissejuhatuse pealt kokku hoida ja lõpplahendust värvikamaks kirjeldada.

Aga kuna hoolimata kõigist pisipuudustest oli tegemist nauditava lugemisvaraga, siis saab autor teenitult viie kirja. Väikese miinusega küll, aga arenemisruumi peab ju ka jääma.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Sisu on eelpoolkommenteerijad juba ära rääkinud, seega rohkem spoilerdama ei hakka.Mind häiris alguses veidi autori armastus ajakaleidoskoopi kasutada. Nii mõnigi kord ei olnud aru saada, mis ajahetke parajasti kirjeldatakse ja mis järjekorras sündmuses toimuvad. Jutu edenedes jäi sellist trikitamist vähemaks ja need "interlüüdiumid" olid korralikult märgistatud ja asjakohased vahelugemised.Maailm oli viimase peal, tegelased vahvad, sündmused kerisid korralikult - miks siis ikkagi neli. Noh eks see neli ole hästi rasvane, aga päris viiest jääb veidi puudu. Võib-olla oleks oodanud lõpplahenduselt veidi rohkem kelmikust. Locke ei sobinud sinn dramaatilisse rolli, kuhu autor teda päris lõpus toppida üritas. Ja see maailmapäästmine kukkus ka tegelikult üsna haledalt välja - kujutage ise endale ette kelmi, kes tuleb ja ütleb, et jah, olen petis, aga nüüd peate te kõik mind uskuma!Jääme siis lootma, et tuleb veel vint vindi vint järgmiste lugudega siia peale ja siis saab oma hindekotirauad laiemalt lahti venitada.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Kas jumalad karistavad mind kui ma lajatan sellele sõnnikutellisele ühe pärast esimese kolme peatüki läbisirvimist.(Lugeda neid ei suutnud - tunnistan ausalt)
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Keegi (kindlasti minust targem ja kogenum) inimene kirjutas Terry Pratchett`i kohta, et temal ilmuvad head ja väga head raamatud vaheldumisi. Viimasel ajal on too terava keelega härrasmees oma vaimutöö üllitamise tempo pisut aeglasemaks võtnud (või siis vähem head asjad vahepealt enesetsensuuri korras välja rookinud).

See raamat on Päris Hea. Isegi Terry Pratchett`i enda mõõdupuuga võttes.

Terry Pratchett`il on kombeks igas oma raamatus võtta üks moodsa maailma imeviguritest ja see siis kettamaailma kõvepeeglisse panna. Seekord saab oma koosa kätte Kuningas Jalgpall, kes, nagu selgub, pole küll alasti, kuid vajab siiski mikrorõngasriidest alusp... st. lisavarustust.
Läbi aegade on Ankh Morpokis mängitud jalgpalli, millel on reeglid ütlevad, et mängu võidab see võistkond, kes lööb värava või vähemalt midagi, mida võib väravaks pidada. Näiteks vastasmeeskonda. Kuna väravaid lüüakse tõeliselt harva, siis enamasti selgitatakse võitja välja selle järgi, kumb meeskond pärast mängu rohkem elus on. Või siis ühes tükis. Nüüd aga soovib Isand Vetinari kontrollimatut kontrollima hakata ning nii juhtubki, et Nähtamatu Ülikool leiab ennast võistlemas ülejäänud linna kõige jõhkramatest tüüpidest kokku pandud võistkonnaga selle nimel, et "jalgpall" saaks uued reeglid ning muutuks tõeliseks jalgpalliks.
Teine tegevusliin keerleb ümber kummalise üliandeka noormehe, kes Isand Vetinari isiklikul palvel on Nähtamatusse Ülikooli küünlaniristajaks palgatud. Noormehe ülesandeks on olla sõbralik, koguda väärtust ning saada kohaseks. Kusagil on keegi, kes kavatseb hinnata KUI väärtuslikuks ja kohaseks suudab see noormees saada. Ja kas ta suudab mõnel tolgusel pea MITTE otsast rebida.

Terry Pratchetti puhul on kindel, et pea igas tema raamatus on keegi sihikindel ja kaljukõva tahtejõuga naisterahvas. On äpu, kes saab kangelaseks. On mõni ilus ajudeta blondiin, keda preili kaljukõva kadestada saab jne. On tunda, et see teatritrupp on autorit hästi teeninud ning iga järgmine lugu paneb samad näitlejad lihtsalt uutesse kostüümidesse. Kui sellest pisiveast mööda vaadata, siis on tegemist igatahes korraliku lugemisega ning kes viitsib võib isegi mõne koha peal autoriga kaasa mõelda veidi igavikulisematel teemadel kui lektroloogia (teadus vooditest ning nendes magamisest).
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Ma saan aru, et tegemist on viimase raamatuga, mille Pratchett suutis kirjutada ning nüüd on siis see ka eesti keeles välja antud.Naerda sai. Isegi põnev oli, kuigi olles läbi lugenud KÕIK selle härrasmehe eesti keelde tõlgitu (erandiks vist Johnny pommilugu), kippus minu mõte mitmes kohas tekstist ette jooksma. Ja see võttis üllatusmomenti maha.Aga see deus ex machina (ehk siis kuld arvutist, kui eesti keelde tõlkida) ei sobinud kohe kuidagi sinna lõpu järele.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Igal mehel on tema 15 minutit kuulsust. Ja igal Hollywood`i filmil on tema 20 viimast minutit.
Need viimased 20 minutit on suvalises märuli(ja mitte ainult)filmis täidetud ohjeldamatu löömingu ja lammutamisega. Kui enne veel kuulipildujatel kassette vahetati, siis nüüd on kuulipilduja lint möbiuse leheks keeratud ning sõrme pole vaja päästiku pealt ära võttagi.
Nagu ülal juba mainitud, lõpp on siirupiselt magus. Ja see siirup on vähemalt korra juba kellegi seedekulgla läbinud.
Mina ei ütleks, et see triloogia on lõpetatud. Sama hästi võiks pidada valmis ja lõpetatuks härra Jordani "Maailma silma". Lahing on läbi, aga sõda on alles noor. Ainus, mille poolest J.A. Jordanist kavalam on, on ajaline mõõde. Bayaz ja Khalil võivad oma järgmise portsu viisakusi vahetada umbes-täpselt samal ajal järgmisel sajandil. Siis kui linnad on jälle üles ehitatud, rahvastik juurde kasvanud ning tühja tooli eesmärk suletud ringis edukalt ära unustatud.
Minu poolt siiski neli - täiesti aus ning ilma lisanditeta.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Parem kui eelmine osa. Kui esimese osa hinne neli oli väikese miinusega, siis siinkohal on nelja taga rasvane pluss. Päris viie jätaks veel reservi.
Sisust on ülalpool piisavalt palju kirjutatud. Tegelased arenevad hästi ning õiges suunas. See tähendab, et veel natuke ning ma isegi usun, et säherdused eksemplarid tõepoolest olemas on. Dan Clokta värvikuse vastu ülejäänud jabur teelaudkond loomulikult ei saa, aga nad vähemalt üritavad.
Vere ja muude igas suunas lendavate kehavedelikega on selline lugu, et teatud kogusest alates pole nagu enam vahet. Et kas Suur Sangar lödistas endast välja ühe või kaks ämbrit punamusta ollust ei muuda ju sisuliselt midagi. Siinkohal tuleb mul ikka meelde Alien 1 ja Alien 2 filmid, kus ÜKS koll (peidus olles) suutis palju enam õõva tekitada kui sada tükki, kes pidevalt mööda ekraani ringi siblisid.
Süžee jookseb paremini kui esimeses osas. Loomulikult aitab kaasa, et mootor on käima löödud ning puudub vajadus niisama jahmerdamist meedia tippsündmusena serveerida. Madinaks läheb ja enamasti on seal ka sügavam põhjus kui lugeja potentsiaalse igavuse peletamine kahe jutustava peatüki vahel.
Kui esimene raamat seostus mul filmiga, siis teise puhul on pigem tunne, et tegemist on MMMM`ga (massiivse multimeeste mänguga). Kirjad kaugelt lahingutandrilt läbi vaenlase piiramisrõnga tulevad e-postiga ning kindluse keskel asub müügiautomaat, millest saab münte sisse loopides osta kive, palke, mörti, relvi ja palgasõdureid. Loomulikult on tal alati ka vahetusraha käepärast. Kõigi rännumeeste taskud on sama avarad nagu Guybrush Treepwood`il (Monkey Island series, kui kellegil kell helisema ei hakanud) ning isegi kuristikku kukkumise järel on alles kõik vibud, nooled ja mõõgad. Ma usun kui shankad oleks ühe kahest armastajapaarist seal koopas õnneks võtnud, siis oleks teine ohates taskust laia labida välja tõmmanud, et lubatud matusetalitus nagu kord ja kohus läbi viia.
Aga see kõik on köömes, sest hea meelelahutus on tänapäeval jumal ning J.A. teeb kõik, et olla tema prohvet.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

XX sajandi rebane oli esimene mulje raamatust, mille tütar mull jõulude eel pihku pistis. Kindla eesmärgiga, et kui esimene osa on hea, siis järgmised lunastatakse lugemiseks välja juba papa rahakoti kaudu.
Ülalarvustajad on olulise sisu (nii palju kui seda triloogia esimesse osasse mahtus) juba lahti seletanud ning enam-vähem niisama vähe teda raamatus oligi. Suured sõjad põhjas ja lõunas alles valmistasid ennast ette ning vahepealset aega pidid täitma (veel) kohaliku tähtsusega löömamehed. Sest kui veri ei voola, siis pole ju tänapäeva fantaasiahuvilisel midagi lugeda.
Sellised raamatud ei sisalda kaarte, kuningate sugupuid, ega kasutatud keelte sõnastikke. Milleks? Kas te olete mõnes Hollywood`i filmis näinud ekraanil mõnda maailmakaarti? Raamatu stseenid on üles ehitatud kõigi filmitööstuse kaanonite kohaselt, kus põhirõhk on lopsakatel detailidel. Tervikpilt on selle kõrval vähemoluline kui mitte suisa olematu. Raamatu esimeses pooles oli mul tihti tunne, et üks pilt järgneb teisele ning, kuigi tegelased on ju samad, on erinevad kaadrid pärit otsekui erinevatest maailmatest. Sest ei sündmustel ega tegelastel ei ole lihtsalt võimalik areneda selles suunas ja säärase kiirusega nagu autoril tegevuse püsti hoidmiseks vaja on.
Tegelaste osas jäi mulje kahetiseks. Mõned karakterid (näiteks dan Clokta) võisid küll olla veidi ühekülgsed, kuid siiski piisavalt huvitavad. Suur enamus teisi tegelasi tundus olema kui ühe vitsaga löödud. Täpselt sama huumorimeel, ülbe üleolek ning teatraalne poosetamine. Selline kuvand sobib nagu rusikas silmaauku mõõgavõistluse jaoks treenivatele noortele kukekestele, kuid tekitas kohutavat võõrastust Esimese Maagi juures. Ei saa võtta tõsiselt sisuliselt maailma loomisest saadik Gandalfi mänginud võlurit, kes talle külla tulnud barbarikuningaga lihtsalt niisama ärplema hakkab.
Aga nende jaoks, kes tahavad lihtsalt mõne pimeda talveõhtu mõtlevamat ajupoolt (või laiekraaniga kodukino) sisse lülitamata mööda saata, on tegemist täiesti sobiva lugemismaterjaliga.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

On kahekümne esimese sajandi lõpp. Noor Anaximandros teeb sisseastumiseksamit Akadeemiasse - asutusse, mis on ühteaegu ühiskonna kõige kõrgem õppeasutus ning kõrgeima võimu kandja. Oma võimaluse eest sinna kandideerida, peab Anaximandros tänama oma juhendajat, Periclest. Eksami teemaks on Anaximandros valinud Adam Forde`i eluloo.

Tegelikult ongi Adam Forde selle raamatu üks peategelastest. Kui mitte öelda, et see kõige peamine tegelane. Eksamineerijate poolt etteantud põhjalikkusega lahatakse mehe poolt sooritatud (kuri?)tegusid, tema üle peetud kohtumõistmist ning sellele järgnenud vangistust. Võttes pakutud kahest valikust (surm siin ja kohe versus elu laboris igavese katsealusena) vähem viletsa saab Adam endale "kongikaaslaseks" tehismõistusega androidi - Art`i ning veedab oma ülejäänud elupäevad temaga.

Nagu ajaloolastele omane, ei huvita eksamineerijaid mitte sündmused, vaid ajendid, mis viisid kirjeldatud sündmusteni. Adam Forde elu lõppvaatus (mida hoitakse kiivalt saladuses nii lugeja kui ka kõigi teiste Akadeemiasse mittekuuluvate eest) muudab tervet maailma rohkem kui enne Adama sündi peetud kolmas ilmasõda. Seetõttu püütakse tungida Adam Forde mõttemaailma kõige sügavamatesse soppidesse, et mõista teda ning tema tegude ajendeid.

Raamat on lühike ning lööv. Kaasaelamine Anaximandrose sisseastumisvaevustele asendub sujuvalt kaastundega Adam Forde vastu ning mõlemad emotsioonid juhitakse autori poolt oskuslikult täisgaasiga üle võlli. Puänt on võimas ning tekitab tahtmise kogu raamat uuesti läbi lugeda. Nüüd siis juba uute "ilmsikstulnud asjaolude" valguses.

Eraldi tahaks ära märkida minu hämmastust, mis mind valdas kui ma pidin (jupp aega peale eestikeelse versiooni ilmumist) nii teose, kui ka selle autori ise BAASi sisestama.
Teksti loeti eesti keeles