Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Orson Scott Card ·

Ender`s Game

(romaan aastast 1985)

eesti keeles: «Enderi mäng», Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
50
6
2
1
0
Keskmine hinne
4.78
Arvustused (59)
Milady

Ender's Game on kindlasti Cardi parim raamat ja üks parimaid military sci-fi raamatuid kindlasti. Raamat sai Hugo ja Nebula ja on vist üks populaarsemaid ulmekaid, mis viimase 15 aasta jooksul kirjutatud. USAs pole ma kohanud vist ühtki ulmelugejat, kes Ender's Game'i pole lugenud. Cardi tugevaim külg on laste psüühika kujutamine ja selles raamatus näitabki ta ainult oma tugevamat külge, kuna kõik peategelased on lapsed. Süzheest. Aastaid tagasi hävitasid putukataolised tulnukad peaaegu Maa ja inimkonna. Ainult ühe geniaalse kindrali tegutsemine päästis Maa. Nüüd otsitakse uut kindralit, sest tulnukad võivad ju tagasi tulla. Ender on üks lastest, kes valitakse välja ja saadetakse spetsiaalsesse sõjaväe kooli (The School), mille õpilaste hulgast loodetakse leida see uus geniaalne kindral. Enderil on ka õde ja vend, mõlemad enam-vähem geniaalsed, aga üks olevat liiga pehme iseloomuga, teine liiga julm, et neist õiget kindralit saaks. Raamat on igati kaasakiskuvalt üles ehitatud, eriti Enderi õpingud (õieti küll võitlused) koolis ja tema venna ja õe plaan interneti abil maailma vallutada. See viimane on siiski väga väheusustav: mul oli peaaegu häbi seda loo liini lugeda. Ender on usutav, sest üks poisike võib tõesti arvutimängudes parem olla, kui keegi teine maailmas. Lapsed aga interneti kaudu maailma ei valluta. Sorry. Teine viga raamatus on geenius-laste suur osakaal. Siin see eriti ei häiri, raamatu järgedes küll. Mina muide erilist militarismi raamatus ei leidnud, pigem oli selle kriitika. Mis on hullem kui sõda, kus lapsed on kindralid? Igatahes on raamat väga loetav ja haarav.
Teksti loeti inglise keeles
Arvi Nikkarev

Geniaalse lapse Ender Wiggini arengut jälgitakse alates kuuendast eluaastast. Raamatu lõpul on ta 11-aastane ja võrratu sõjamängude oskaja ning inimkonna viimane lootus. Üksikasjalikult on kirjeldatud kosmosejaamas toimuvat sõjalist koolitust. Raamatust kumab läbi militarism. Sõjaväekoolitus on ainus õige koolitus. Ainult tõeline sõdur on valmis lahendama inimkonna ees seisvaid probleeme. Põhjendan öeldut:
1)Vaid romaanis kujutatud väljaõpe annab armeele tõelise Juhi. Totaalse võidu vajalikkuse rõhutamine väljaõppes (näiteks peeti oluliseks, et Ender teeks lõpu Bonzo elule) on puhtakujuline militarism.
2)Totaalse võidu idee (hõimu, rahva või rassi täielik hävitamine) on üldse militaristlik idee.
3)See, et koolitatavad (Ender, Petra, Dink) vihkavad mõnikord väljaõpet ja hakkavad ka oma õpetajaid vaenlasteks pidama, ei tähenda, et taoline väljaõpe teose põhjal halb oleks. Raamat annab mõista, et see väljaõpe oli inimkonna päästmiseks ainuvõimalik tegutsemisviis.

Nagu “Starship Troopers”, nii on ka Cardi romaan sõja ja sõjameeste ülistus. Mõlemal juhul unistasid võimekaimad lapsed ja noorukid sõjamehe elukutsest, inimkonna eliidiks oli sõjavägi. Mulle ei ole sõda ja sõdurielu kujutavad romaanid kunagi eriti hästi peale läinud (olgu tegevus kas II MS-s või tulevikus). Eriti kõrgelt pole ma hinnanud G.R.Dicksoni Dorsai-sarja ega ka Haldemani romaani "Forever War". Usun, et romaani kilbiletõstmine 80-datel tulenes mingil määral Reagani ajastu parempoolsusest ja militarismist. Lugu on siiski väga hästi kirjutatud, seepärast 5-
Teksti loeti soome keeles
Avo Nappo

Võimas raamat. Mis militaarsesse SF klassikasse puutub, siis nagu "Starship Troopers" ja John Steakley "Armor" nii toimub ka siin sõjategevus miskite vastikute sipelgalaadsete putukagressoritega. Põhiline erinevus lähtepunktis seisneb selles, et kui eelnimetatud teosed vaatavad sõda kui nähtust kahuriliha vaatepunktist, siis "Ender" räägib sellest, milline peaks olema ideaalne komandör. Sellest, kuidas selliseid kasvatada, ning sellest millised paratamatud sisemised konfliktid sellises isiksuses tekivad. Päris lõpp vajus võibolla pisut liiga yldsõnaliseks.. Viis igal juhul.
Teksti loeti inglise keeles
Andri Riid

Arvutimäng on elu ja elu on arvutimäng. Siin raamatus on selle virtuaalsuse ja tegelikkuse piiri peal päris edukalt kõõlutud, ehkki põhiküsimuseks jääb vähemalt minule - kes on Enderi tõelised vaenlased - poolmüütilised sitikad või need, kes röövivad talt lapsepõlve, vanemad ja õe-venna?
Card arvab end mäletavat, et lapsed ei tea sellist asja nagu õnnelik lapsepõlv ning kaasatundmine Enderile on lihtsalt "a frequent adult response". Võimalik, kuid "Nahhimovlaste koolis" veedetud lapsepõlve ei soovi ma oma jooksva maailmapildi juures küll ka vaenlasele.

Raamatu esimene pool on kahtlemata väga haaravalt kirja pandud. Teises pooles kummitab seevastu ebaühtlus, millega ühest küljest kirjeldatakse piinava detailsusega Enderi koolitusprogrammi tagumist etappi, teisalt libisetakse paari lausega üle aastapikkustest ajavahemikest.

Suurim viga aga, mida keegi seda raamatut lugedes võib teha, on mitte lugeda ta järge. Ja seda ütlen mina, kes ma sarju üldiselt ei salli. Ilmne paralleel "Hüperioniga", aga koguteose raames on ühe teose piires tajutav ebaühtlus märkamatu, sest raskuspunkt on hoopis mujal. Ka hindaks ma paremal meelel ühe hindega teost "Ender`s War" kui selle koostisosi eraldi.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Kõik eelpool kirjutatu oleks nagu õige, aga täielikult sisse elada sellesse raamatusse millegipärast ei õnnestunud. Ei oska öelda mis segas, võib-olla oli peategelane liiga intelligentne et temaga samastuda vms.. Sestap ei saa viite.
Teksti loeti inglise keeles
Jüri Kallas

Eespool on kõvasti seda romaani ülistatud... lugesin nüüd minagi ning ütlen, et vähe kiidavad. See on superGeniaalne raamat!

Tunnistan, et olin ka enne seda romaani Orson Scott Cardi loominguga tuttav, aga see loetu («Wyrms», «The Worthing Chronicle», «Eye for Eye», «Unaccompanied Sonata» jne.) jättis autorist mulje kui heast kirjanikust... samas ei saanud ma aru, et miks teda NIIVÄGA kiidetakse. Nüüd tean!!!

Romaani mõtte ütleb kõikse paremini ära moto: ...kuivõrd vähe on lapsed teinekord lapsed.

Tõtt-öelda tekitas minus alguses suurt ettevaatust fakt, et romaan on taas maailma saatust määravatest lastest... sel teemal on ikka kuradima palju kirjutatud. Läbilugemise järel nimetan seda raamatut ikka kohe ilmseks ulmekirjanduse verstapostiks... küsimus polegi selles kuipalju uut tõi (kui tõi) see raamat ulmesse... see on lihtsalt hea ja hästi kirjapandud lugu. Liigutav kah!

Kaks korda on Maad rünnanud mingi sitikate tarutsivilisatsioon. Maa helgemad pead on stoilises paanikas, sest teine invansioon sai tagasi löödud vaid tänu geniaalsele Mazer Rakhamile... pärast seda on nn. geeniuse doktriin Maa strateegias ainuvaldav. Üritus kõnnib kogu aeg noateral, et jõuaks kolmandaks invansiooniks Suure Strateegi valmis treenida.

Romaan ongi Andrew Wiggini (hüüdnimega Ender) lapsepõlve lugu. Ender on Kolmas... soovimatu (ja kuritegelikult liigne) laps ülerahvastatud Maal. Seega paaria! Paariamomenti süvendavad kogu aeg ka õpetajad: sest ainult väljatõugatu keskendub täielikult oma professioonile, et olla vähemalt selles liider.

Karm ja jõhker... ning samas ilus ja armas lugu. Kiidan Cardi (mis tal minu kiitusest?) leidlike ja värvikate detailide eest... ainuüksi see Hiiglase-mäng on juba saavutus. Lummab see, et kõike ei seletata kohe lahti: lugeja ka justkui õpiks ja areneks romaani käigus... Romaan on alguses üsna etteaimatav, aga siis on lugejale paljud asjad lihtsalt segased... mida enam lugeja raamatule pihta hakkab saama, seda kummalisemad käigud sisse tulevad, kuniks lõpuveerandis asi päris pööraseks kätte ära pöörab.

Iseäranis tuleks kiita lõppu, kõike seda mis seostub selle kolonistide planeedi ja Surnute Eest Kõneleja ilmutusteraamatuga – see kõik paneb asjale sellise kena krooni pähe ning juhatab uue romaani kah sisse. «Ta otsis kaua.»

Üks eelkõneleja heitis ette seda Enderi õe-venna wõrgu kaudu maailma vallutamist... minu arust on see suurepärane liin romaanis. Minu meelest ongi see romaan kolmest võimalikust teest võimule... loomulikult on see vaid üks tõlgendus (ja võimalik, et meelevaldne), aga mulle tundub küll, et romaan «Ender`s Game» eelkõige raamat võimust.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Liitun kiitjatega, üks omanäolisemaid ulmeromaane, mida ilmselt on võimalik ka kirglikult vihata... Just see laste kasutamine on andnud võimaluse neid võimumänge eriti puhtal kujul, sest täiskasvanute puhul kipub, teadagi, seksuaalsus eesmärke ähmasemaks muutma. Kes nägi siin militaarsuse kiitust, pidi küll üle rea lugema... Muideks, detail, mida ükski idabloki kirjanik poleks kasutanud on see jänkide meeskonna-värk, kus meeskondi võrdsetena hoitakse ja seetõttu mängijaid vahetatakse. Väikse miinusena on see maapealne liin pisut naiivne küll ja eriti totrad tunduvad need õe-venna varjunimed. Lõpu surnukõneleja-kultus ei tundunud veenvana, aga lõpulause on küll hea. Ja hiiglase-mängus on arvutimängu tunnetus küll, just kaheksakümnendate alguse oma.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles
Mart K.

Olen Cardilt peale Ender´s Game´i lugenud ainult üht novelli, seega ei oska arvata, kas antud teos on juhuslikult hästi välja kukkunud või kirjutabki Card kogu aeg nii vihaselt.Raske on näpuga näidata, mis "Enderi" heaks teeb. Hoog, ladusus, kujutlusvõime kummastavad käänakud - seda kõike leidub ju ka näiteks Asimovi teostes. Ometi pole enamus asimovit tõsiseltvõetav kirjandus. Aga Card on kirjanik küll. Ja Ender´s Game oli minu jaoks aasta parimaid ulmekaid, kindlasti.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Olen vist esimene arvustaja, kes seda raamatut eesti keeles luges. Enne ostmist uurisin teiste arvustusi raamatu kohta ja praegu peale lugemist "soovituste järgi ostmist" ei kahetse.Ainus viga, mida ette heidaks, on tegevuse liigne sirgjoonelisus: alati tehakse kõike ühe plaani järgi, alati kõik plaanid õnnestuvad, eksimist või varuvariantide etteplaneerimist ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Mõtlesin piirduda hindega, sest tundub, et kõik oluline on ära öeldud, ent ikka ei saa. On ikka suurepärane raamat küll! Võtsin ta õhtul kätte, et loen paar lehte unerohuks, ja asetasin maha kell kolm, sulgedes tagakaane.

Kui mainida vigu, siis jah - see veider arvutimäng tekitas juba keskel tunde, et siit võlutakse välja järg teosele, niisamuti kui võiksin kihla vedada, et algselt kavatses autor lasta Enderil vähe vanemaks saada, siis aga millalgi tüdines ja lasi tal sõja ära pidada. Samuti kui mingist hetkest oli aimatav, et ta peab tegelikku sõda. Arvasin, et kusagil ka seletatakse, miks need õed-vennad nii geniaalsed on, aga seegi tundub jäävat järgedele.

See kõik aga ei muuda üldpilti. Ma arvan, et raamatu militaristlikuks pidamine vastab inimese enda sisehirmudele, samuti ei leidnud ma erilisi seoseid "Starship Troopers"iga - teose mõte on ikka täiesti erinev, ja kirjeldatud vaenlane oli just õige. Küsimus saab olla vaid, kas oodata, kuni järg tõlgitakse või muretseda ingliskeelne variant.

PS. Vaieldes vastu ühes eelmises arvustuses esitatud Cardi väitele - kui lapsel ei ole midagi sellist, mida tavatsetakse nimetada "õnnelikuks lapsepõlveks", ei saa tal olema ka "õnnelikku" või lihtsalt tavalist täiskasvanuiga. Tema saatuseks jääb erikohtlemine, kui ta ei vaata seestpoolt mõne institutsiooni lukustatud uksi.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Raske on kritiseerida raamatut, mis on võitnud nii Hugo kui Nebula auhinnad. Tähendaksin ehk vaid niipalju, et Enderi tee tippu pani natukene kulmu kortsutama -- see tundus lihtsalt ebausutavalt sile (nagu ka ühel eelkõnelejal mainitud). Militaarses elus üks võit teise järel, reaalses elus vaid tsipa psühhoterrorit ja kriimustusteta väljumine eluohtlikest konfliktidest -- see on lausa masinlik õnn. Lisaks veel lapskolumnistid-maailmavallutajad... kaheksakümnendate keskpaigas, kui tollased wõrgud hoopis teistsugust tähendust omasid, ehk küll, kuid praegu tundub see mõte naeruväärsena. Muud häirivat ei leidnud, kokku `viis` rööbastega.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Oli hea küll. Lugesin joonelt läbi ja alustasin uuesti. Kirjutatud on nii hästi, et väikesed usutavuseprobleemid esmapilgul märkamatuks jäävad. Eelkõnelejatele lisaks kahtluse, kas sõja võitmiseks piisab ikka üksikute lahingute mistahes hinnaga võitmisest, seda enam et tundus, nagu olekski iga laevadegrupp vaid ühe lahingu pidanud. Samas oli see siiski loogiliselt ära põhjendatud - 35-75 aasta teekond ja üsna ühel ajal kohalejõudvad laevagrupid. Age of Empires sundis rohkem ressurssidele mõtlema.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Yx väga kummaline raamat... Ma lausa ei oska mingit seisukohta v6tta. Yx häbemata hea raamat. A mis tema heax teeb? Vat löödagu v6i maha, mina mitte ei oska öelda. Absoluutselt mitte midagi uut, ei mingeid värskeid ideid, absoluutselt läbipaistev syzhee, ei mitte yhtegi yllatavat käiku. Sellegi poolest- kuradi hea, 100% yx sci-fi kroonijuveele. A ikkagi - mis ta heax teeb?
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Selles teoses on olemas see maagiline "miski", mis ei lase lugejal teda enne käest ära panna, kui viimane lehekülg läbi. Lugemise ajal jälgisin kasvava ahastusega, kuidas järelejäänud lehekülgede arv kahanes nagu juulikuu lumi ja üks peamisi emotsioone oli kurbus selle üle, et see hea asi saab pagana kiiresti läbi.

Sisust on eelnevad arvustajad juba piisavalt rääkinud, nii et piirdun ainult mõnede mõtetega, mis mul lugemise käigus tekkisid.

Ender`s Game`i peamiseks ulmeliseks elemendiks on minu meelest peategelased - Ender Wiggin ja tema eakaaslased. Tegelikus elus ei ole isegi üliandekad lapsed niisugused "väikesed vanainimesed", nagu keegi siin eespool juba mainis. Aga eks sellepärast seda nimetataksegi ulmekirjanduseks. Kõik muu ulmeatribuutika, mida siin kohtame - tähelaevad, sitikatest sissetungijad jne - on ju vaid tühipaljas butafooria, mis teosele sisuliselt midagi väärtuslikku ei lisa (vormiliselt aga küll!). Selle asemel võiks vabalt olla ka vaenlase ratsavägi - sisuliselt ei muudaks see teost halvemaks, kuigi treeningusimulaatorite asemel tuleks ilmselt midagi muud välja mõelda.

Veel üks huvitav asi, mida tahaks mainida, on Interneti täiesti realistlik kujutamine. Peale Ender`s Game`i ei meenugi teisi ulmeraamatuid, kus kohtame tõepoolest sedasama Internetti, kus seesinanegi arvustus üleval ripub, mitte mingit veidrat moodustist a la William Gibson. Ilmselt ei kirjuta Orson Scott Card oma teoseid trükimasinaga. Eriti tõstaks esile asjaolu, et arvutivõrku ei kujutata mitte ainult riistvarana, vaid ka Useneti sotsiaalset mõju kirjeldatakse täpselt sellisena, milline ta juba lähiaastatel võib olla.Huvitav oli EG lugeda ka sellepärast, et selle lugemise ajal olin ise ajateenistuses. See muutis peategelaste läbielamised üpriski südamelähedaseks, kuigi minust ei püüdnud keegi kindralit koolitada :-) See, et ka minu teenistuskohta Lahingukooliks nimetatakse, lisas kogu asjale veel ühe lõbustava aspekti.
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Ühinen eelkõnelejate kiidukooriga: oli ikka hea raamat küll.Samas ei mõjunud lapstegelased minu jaoks veenvalt: liiga tihti unustasin, et tegemist on alles varateismeliste tüüpidega ja pidasin neid täiskasvanuteks- no võibolla mitte päris täiskasvanuteks vaid nii kuueteist- seitmeteistaastasteks, kus maailmapilt on juba selge, aga mitte veel nii kinnistunud kui ülekahekümnestel. Ja sellepärast neli: oli siis vaja neid kangelasi päris pägalikeks kirjutada.Keegi eelmistest arvustajatest on maininud, et tegevuse viimine laste maailma oli sellepärast parem, et välja jäid seksuaalsusel põhinevad intriigid, aga minu meelest oli see kihistus seal täiesti olemas: kasvõi need kirjade ja piltide näol, mis arvutiekraanidel joosta lasti.
Teksti loeti eesti keeles
Killu

Oli küll hea, pean ma kõiki eelnevaid arvustajaid kordama....

Kui tõmmata paralleele, siis kõige enam on sarnasusi Dan Simmonsiga (kes on vaenlane? keda me kuidas hävitame) ja Ben Bovaga (mis on simulatsioon? mis on mäng? kus on tõelisuse piir). Samas on need ka kaks kolmest olulisimas joonest raamatus. Tulemus on paraku minu jaoks juba pisut trafaretne (surmav mäng), aga lugemiselamust see siiski palju ei vähendanud, kuivõrd haarav stiil, huvitavad detailid ja kaasakiskuvad tegelased selle kompenseerisid.Enderi kõrval, kui mitte rohkem, paelus mind Valentine. Sest mis Enderist saab oli teatud määral etteaimatav, samuti ta ei arenenud teab-kui palju, muutus küll osavamaks, kuid putukate hävitamise ajal oli ta täpselt samasugune inimene kui päris raamatu alguses (kuigi 11 aastane võiks 6 aastasest küllalt palju erineda). Valentine seevastu arenes enam, sai tasapisi ka täiskasvanuks jne jne. Oleks isegi tahtnud pisut enam Valentine`st lugeda :)
Raamat on kahes mõttes nukker ja hoiatav-- esiteks fakt, et Ender ei arenenud--niisugune üksluine (arvuti)mäng paneb mingi piiri isegi geniaalsele isikule, üksluisus ja ühe fakti treenimine lapseeas on ohtlik ühiskonna mõttes. Nii Valentine kui Peter olid kindlasti ühiskonnale vajalikumad, kasulikumad ja omaette ka õnnelikumad (eriti Peter). Eelkõige sellepärast, et neil oli vabadust normaalselt areneda.
Teiseks militarism. Me viime ka kõige andekama komandöri sinna, et ta ei mõtle. Me hävitame oma ümbrust kiiresti ja mõtetult, nagu oleks võimalik maailmale restart teha ja otsast peale proovida. Seda meil ei ole. Sõda ei tohiks võtta kui arvutimängu, kumab sellest (ja teistest sedasorti raamatutest). Mitte, et nad sõda ja tapmist hukka mõistaksid, aga totaalselt hävitamist, mõttetut rünnakut küll. Enderi kuriteod ei olnud mitte nonde poiste tapmine (kuigi geneetilise tulevikuga, aga siiski üksikud elemendid, kelle hävitamine ei muutnud oluliselt tsivilisatsooni-- poleks hävinud nemad, oleks hävinud Ender, aga maailm mitte), kuivõrd planeedi hävitamine terve tsivilisatsiooni, kultuuri hävitamine (kes vist ei tahtnudki meid lõpuks tappa). Sõda tuleb lõpetada enne hävingut...(et Ender nii kole paha ei oleks, talle jäetigi vist kookon).

Ja veel kaks asjaolu:
--raamatul oli lõpp. Ta sai otsa. Ühtegi järge küll enam lugeda ei taha, see lugu on läbi, midagi kaasakiskuvat pole enam ütelda. Hoian järgedest kaugele eemale

--Hiiglasemäng oli tore ja vahva, ainult, et iga laps, kes mõnevõrra arvutis seiklusmänge on mänginud tuleb hoobilt selle peale, mis hiiglaseda teha. Ja pärast mitmekordset katsetamist ka siis kui see on esimene seiklusmäng (adventure), mida ta üleüldse mängib. Kes ei tule, on ikka väga rumal. Ma imestan, miks nad nii suurt paanikat tegid :)=
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Orcus K.

Raamatule oleks võinud taha kirjutada, et see on keskmisele või vanemale (nooremale ka) koolieale. Mina pidin muidugi kogemata terve raamatu läbi lugema, et sellest aru saada.

Ega selle kohta suurt öelda enam polegi. teised ütlesid kõik hea ära. Ulmeline versioon "Viieteistkümneaastasest kaptenist". Muidu köitvalt kirjutatud, aga raamatu teises kolmandikus hakkasid kõiksugu mängude kirjeldused tüüama. Lõpplahenduse aimasin ka ära. Raamatus ei olnud siis enam nii palju lehekülgi järgi, et proportsionaalselt paremat lahendust välja vedada

Ühesõnaga soovitan soojalt kõigile militaristidele, poisipilastajatele ja neile, kel jätkub lapseliku meelt (või kui midagi paremat kätte ei juhtu).
Teksti loeti eesti keeles
Lupus

Pole nagu suurt eelarvustajatele lisada. Suurepärane raamat, kuid `Speaker for the Dead` on oluliselt parem. Kuuldavasti kirjutaski Card `.. mängu`, et saada huvitava minevikuga peategelast `Speakeri` jaoks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Pioneer

Mulle meeldivad korralikult läbi mõeldud ja kaasakiskuvad raamatud, kus pealegi ka parajal määral militaarteemat sees leidub.
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

See ongi siis see raamat mis võitis aasta 2000 eesti keelde tõlgitud parima ulmeraamatu auhinna. Oligi nii hea kui kõik kiitsid. Enderist hakkas nii kahju. Eriti lõpus kui ta tõde kuulis. Ise aimasin ka lõpu ära, aga Enderile oli see siiski suur sokk.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Tõttöelda kõik, mida sellest romaanist enne lugemist teadsin - et ülivõimetega lapsed, kosmilised sõjad tulnuksitikatega, arvutimängud - ei kutsunud just väga lugema. Nüüd, romaani lõpetades, tuleb tõdeda, et Cardi jutustamisoskus kohati siiski midagi päästis ja "kolme" kannatab panna küll. Kõrgemale küll see teos minu silmis ei küüni.

Torkab silma "Enderi" sarnasus lähtekohtadelt Cardi "Seitsmenda pojaga" - samamoodi mitmendana sündinud eriline laps, kellel on maailmas täita oma religioosne missioon; tema kasvamine ja jõudmine äratundmisele.

Üldiselt oli romaan aga minu jaoks küllaltki igav, naiivne, jabur ja lõpuosa vajus täiesti ära. Sinna kasvatati üksteise otsa - rohmakalt aastatest üle hüpates - mitu puänti ning kõige lõpuks selgub, et kogu eelnevat oli autorile tarvis usuliste süsteemide püstipanekuks, uue Kuulutaja leidmiseks. Aga see selleks, mitte ainult lõpu pärast pole romaani hindeks "kolm". Muidu oli see ikka üsna keskpärane - ja nagu öeldud - jabur. Rohkem midagi kommenteerida ei ole.

Lisatud 28.08.2002: Tagantjärele kisub mulje sellest raamatust veelgi viletsamaks. Kui vahest on mõne raamatuga nii, et ajapikku ununeb tüütu vaht ja jahvatamine, ning meeles säilib just oluline ja peamine, siis "Enderi mänguga" on vastupidi. Tundub, et tegu on üldse ühe kõige mõttetuma lollusega, mida ma lugenud olen. Huugod ja neebulad tõi romaanile muidugi mormoonide pikk ja karvane käsi. "Stalkeri" seletamine kalduks juba paratemaatikasse. Ühesõnaga - inimesed ärge raisake oma aega mingi nõmeda "Enderiga"! See on väärtusetu jamps, raamat mitte millestki. Ajapikku ununeb ka see, et see mittemidagi võis olla hästi jutustatud.

Hea küll, põhjendan. "Enderi mäng" on teos, mis võib hästi ära petta. Vaata näiteks Killu arvustust... Isegi kui neid temaatikaid on romaanis kasutatud, siis ei ulatu nende käsitlus mainimisest sügavamale. See on lihtsalt märksõnadega zhonglöörimine, ilma nende tegelikku tähendust, sümboolsust ja mehhaanikat avamata. Kõik see on looritatud pioneerilaagerlikku seiklusjuttu, "poistekasse", mis samuti võib lugeja ära petta. Autori tegelik soov on religioosne propaganada, ühe Kuulutaja loo jutustamine. Vaat selle teema juured ulatuvad siin küll sügavale, et paljud ei pruugi märgata, millest raamat tegelikult on. Nagu hulgalisist eelarvustustest näha on. Aga kui on tasemel propaganada, miks ma siis kõrgemalt ei hinda? Sest see messiase leidmise teema on absoluutselt mõttetu. Ja muud siin ei olnud. Nii et tuli hinne "kahe" palli peale langetada. Ilmselt kuulun siis nende "kirglike vihkajate" hulka.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

hää ja loetav raamat! inimkond on jõudnud (taas?) teatavas mõttes umbteele, millest väljapääsu toob sõda "sitikatega" (siseprobleeme on lihtsaim leevendada välisvaenlase vastu võideldes!), mille käigus mõistuslik võõrkultuur praktiliselt hävitatakase (kes ei ole meiega, see on meie vastu!) teadmatute laste käte läbi (teavita teisi ainult niipalju kui hädapärast vaja!). eks see näita päris hästi inimkonna (õhtumaiseid) suhtumisi ja väärtushinnanguid. loo lõpp annab siiski ka pisut lootust, et isegi inimesed - vähemalt tulevased põlved - on ehk võimelised muutuma. soovitav!
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Jaa, kõik head ja halvad ("väikesed vanainimesed"; ebareaalne internet, kuigi tolle aja kohta...; keegi ei saa anonüümselt nii kuulsaks ja austatavaks) küljed on juba välja toodud. Ega vist muud üle jää, kui nendega nõustuda ja viis ära panna. Erinevalt paljudest teistest kirjanikest ehitab Card üles eksootilise maailma ja paneb sinna seiklema vägagi inimlikud tegelased nii, et maailm jääb tagaplaanile. Rõhk pannakse inimese psühholoogiale ja nende käitumisele. Viimane lause on parim lõpulausetest, mida olen lugend. Meenutab "Linn ja tähed" lõppu. Viimane peatükk üldse... fantastiline.

Muide kes veel ei teadnud, siis Ender tähendab türgi keeles üks miljonist või midagi, mis on väga haruldane. Autor ise aga pani nimeks Ender, et tuua paralleele male endgame`iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Vägev. Tõesti väga hea ja üsna omanäoline raamat, eriti heaks teeb selle ootamatu (vähemalt minu jaoks oli see küll nii) lõpplahendus. Ilmselt peab hakkama järgesid lugema...
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Kui Milady ülalpool nimetas autori tugevaimaks küljeks laste psüühika kujutamist ja kui Toomas Aas nimetas raamatu põhiliseks ulmeliseks elemendiks "väikeste vanainimeste" kujutamist, siis on tegu ilmselt vastandlike seisukohtadega, mille puhul peaks isegi poole valima.

No ei ole kahtlustki, et täiskasvanute mõttelaadi projitseerimine eelmurdeealistele ei ole realismi element selles romaanis. Kui see pole ka lihtsalt rumal viga, vaid taotluslik võte, on see minu jaoks kogu teose vundamendi purustamine. Kui tegevus toimub ajaliselt ja ruumiliselt minust kaugel, kui sotsiaalsed ja tehnilised olud absoluutselt erinevad sellest, mida olen ise kogenud, peab teoses olema miski tuttav ja kindel, mis teeb asja usutavaks ja kaasaelamist võimaldavaks. Ma ei saa tekstist mingit naudingut, kui loo sisul puudub vähimgi kokkupuutepunkt minu maailmaga. Psühholoogiline usutavus pidanuks see punkt olema. Selle puudumisel jäi kogu see "heroiline", "dramaatiline" ja "liigutav" tõmblemine niivõrd võõraks, et midagi pole parata... Arvatavasti saanuks ma oma empaatiavõimet kasutada, kui tegelaste vanused koos vastava mõttelaadiga olnuks harmoonias; teisisõnu tegelased täiskasvanuteks! Ehk oleks neljagi välja vedanud, sest (vahe)puänt mulle meeldis (kui selgus, et tegu polegi mänguga), kuid seegi võinuks olla raamatu lõpulausena, mitte paarkümmend lehekülge enne lõppu, järgnemas veel hulk kramplikult konstruitud episoode.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Lugu haaras, päris edukalt. Tekitas kusagil keskel-eespool mõnusa palavikulise tunde, mida enam iidamast-aadamast saati tundnud pole. Pole ammu laste/lapspeategelastega (ulme-)raamatuid lugenud ning see mõjus psüholoogilise efektina afektiseisundi esildajana.

Lõpp ei meeldinud, üldse kohe mitte. Minu arust on "at-speed-of-light" tüüpi kosmosereisidest kirjutamise aeg läbi. Kvantmehaanika, tunneliefektid & muu hookus-pookus peaksid seda juba ka teaduslikumalt poolelt tõestama.
Just lõpp kiskus palli võrra alla poole.
Teksti loeti eesti keeles
Linda Kaljula

Tegu on eeskätt väga hea põnevikuga, mida võib tõesti ühe jutiga läbi lugeda. Samas esines raamatus ka mitmeid sümpaatseid ideid - näiteks interneti mõjust (1986. aasta kohta ju hästi ennustatud), samuti sellest, mis oleks teisiti, kui ühiskond rakendaks aktiivselt enda kasutusse laste mõttemaailma, nende eripära otsuste langetamisel jne. Ja üldse on väga tore, kui üritatakse kujutada üliintelligentsete inimeste elu. See tõstatab alati huvitava küsimuse selle kohta, kuivõrd on inimesel võimalik mõista kellegi endast intelligentsema mõttemaailma (eeldades, et kirjanik ei ole ise üliintelligentne). Mis aga üldse ei meeldinud, oli lõpp - muutus jube naiivseks.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Raamat oli huvitav ja tõmbas mind lugema. Väga psüholoogiline! Just sellised mulle meeldivad! Kõige rohkem meeldisid vast need kohad, kus oldi võitlussaalides. Lahinguid oli Card väga hästi kirjeldanud. Lemmikkohad raamatus. Samas väga psühholoogiline, kuid ka kergesti arusaadav-selliseid on vähe! Ühesõnaga huvitav.
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Kuigi ma seda zhanrit eriti ulmes ei armasta, paelus see raamat mind küll. Mõtlen samas omaette, mis saab tegelikkuses nendest üliintelligentsetest lastest, kellest aeg-ajalt lehtedes juttu on...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Mina kuulun igal juhul nende hulka, kellele omal ajal kustumatu mulje jättis Soome TV poolt vahendatud kultusfilm "The Last Starfighter". Nii et simulaatorite teema on igati teretulnud :) Lapssõdurite teema on ka reaalses maailmas järjest aktuaalsemaks muutuv (üle maailma on neid hetkel vist umbes kaks korda rohkem kui Eestis rahvast ja alustavad nelja-viieselt).

Eelpool on teosele ette heidetud militarismi... Ma ütleks, et mitte ainult totaalne võit ja totaalne kaotus, vaid võit ja kaotus üleüldse on võitluslikud või kui soovite, siis sõjalised terminid. Ühe võit ja teise kaotus lõpetavad võitluse. Ning üks romaani kandvaid teemasid muuhulgas on, et parem oleks olnud, kui võitlus oleks üldse ära jäänud - kui pooled oleksid leidnud viisi rääkimiseks. Külma sõja ajastu vaimu teos vaevalt et kannab, sest autori sümpaatia Demosthenese poole ilmselt ei kandu. Millest on muuseas kahju.

Kas lapsed tegutsevad "väikeste vanainimestena?" Jah ja ei. Laste füsioloogiline küpsemine on täielikult kõrvale jäetud... Enderist saab Komandör küll enne murdeea algust, kuid kasvõi hammaste vahetumist oleks võinud ju mainida. Või siis Petra muutumist. Ma muidugi loodan, et nad seal hormoonidega ei jamanud, et lapsed võimalikult kauaks lasteks jääksid... Samas vaimse tegevuse osas minu meelest polnud erilisi möödalaskmisi. Vaadake, sõbrad, kõik lapsed pole sugugi miskid mõttetud tatsajad ja podisejad. Mõned neist hakkavad üsna varakult maailma asjade üle küllaltki tõsiselt ja abstraktselt järele mõtlema. Ning ma räägin siin tavalistest lastest, mitte perekond Wiggini ja teiste geniaalsetest võsukestest. Kui kõrvutada "Enderi mängu" näiteks "Kärbeste jumalaga", siis suuremat ebakõla silma ei hakka. Ja ma pole kuulnud, et keegi "Kärbeste jumala" lastekujutust kritiseeriks. Vastupidi, selle eest nimetatud teost hoopiski austatakse... Ning pidagem meeles, et "Enderi mängus" saavutasid lapsed kõik oma saavutused ikkagi täiskasvanute äärmiselt asjatundliku ning psühholoogiliselt peene juhendamise all.

Polnud eriti usutavad nood taktikalised uuendused, mida Ender Lahingukoolis viljeles. Kui see kool juba kümneid aastaid järjepidevalt tegutsenud oli, oleks kõik sellised trikid, nagu vaenlase selja tagant tema värava ära kahmamine, kõiksugused köied jms., pidanud juba ammuilma olema läbikäidud tee. Ega enne Enderit inimesed ka idioodid ei olnud, rääkimata sellest, et taoliste nõksude väljanuputamiseks ei peagi eriline vaimuhiiglane olema.

Tõlge on väga hea, ainsa sõnavärrana jäi silma "eksoskeleton".

10.11.2013: Meelde on jäänud pigem romaani pehmed kohad (Lahingukoolis toimuva naiivsus), mistõttu tuleb hinnet langetada. Loogikavea suhtes on loomulikult õigus ka Aasa Tammel ühes järgnevatest arvustustest.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Enderist hakkas kahju ja iseendal tekkis ka selline tühi tunne pärast raamatu läbilugemist. Samas peab tunnistama, et kui teose algus on rohkem kui suurepärane, siis lõpp vajub kuidagi ära (siplegatega suhtlemine mõtte tasandil jne). Vaatamata närusest lõpust on tegemist üllitisega, millele panen hindeks viis, jänese onu sabaga.
Teksti loeti eesti keeles
Aasa Tamm

Seitseteist kõrvaltegelast oli mul meeles ööpäev pärast raamatu lõpetamist.
See ei ole minu hea mälu näitaja.
See on raamatu headuse kindel näitaja.
Ma arvan olevat selle tehnilise oskuse.
Mis tähendab väga paljude teiste kirjanike tehniliste oskuste puudumist.
Nädal tagasi, viies raamatukokku ära Eesti ulme pakki, tahtsin midagi lihtsat ja ilusat. Midagi, mis tuletaks meelde rõõmu raamatutest. Loed ja kõik ongi selge, ei ole iial vaja hakata meelde tuletama, mis tegelane see parasjagu selline on (ka kümnendal ilmumisel lähevad mõne raamatu mõned tegelased segi), kõigi nimede taga on selgelt eristuvad isiksused ja nimed ei lähe omavahel segi...
Selle tehnilise oskuse puudumine ei ole mitte ainult Eesti ulmekirjutajate iseärasus (puudus). Viimati loetutest näiteks Jelizarov. Aga Jelizarov ei ole erand. Erand on Orson Scott Card.

Ega ma ei oska täpselt öelda, mismoodi seda tehakse?

Raamatu keskseks mõisteks on empaatia, see on teiste õige tajumine...
Geniaalsuseni ulatuv emapaatiavõime on Enderi õpetatavaks valimise peapõhjus (muidugi on ta ka universaalgeenus). Üks autori ja loo (vaike)eeldusi on empaatia sünnipärasus ja selle arendamise teed (eelkõige konflikt?) – see on loo lahutamatu osana kergesti lugeja poolt omaks võetav.
Ma tahan sellega öelda, et kuigi autori arusaamad inimene olemise mehhanismidest ei ole kõiges minu omadega täpses kooskõlas, ei tekita see häiritust. Ma võtan lihtsalt omaks tema reeglid. Raamatute lugemise eelduseks on alatasa nende reeglite omaksvõtmine. Teadusliku tõe tagaajatel ei ole mõtet ulmet lugeda.

Iga kord seda raamatut lugedes komistan (minu arvates) loogika-apsule, millega ei taha hästi leppida:
• Sitikatel on „emad“, „kuningannad“, kes mõttejõul juhivad sõdurite tegevust.
• Neid „emasid“ on palju (üle ühe) ja nad on eraldi tahte ja mõistusega isikud, kes võivad maailmaruumis (koos oma sõjaväega) rännata. Nad ei ole kinnistatud oma koduplaneedile. Ja ühe „kuninganna“ hukkasaamisel ei võta eemal olevad teised kuningannad sõdurite juhtimist automaatselt üle. Teine Sissetung.
• Maailmaruumis on palju Sitikate poolt koloniseeritud planeete.
• Sitikate juhid või vähemalt üks juht suutis ette näha Enderi võitu ja sellega kaasnevat emaplaneedi hävingut. Selle hävingu juhuks valmistati X-planeedile ette arvutimängul ja unenägudel põhinev teate-ehitis, kuhu paigutati inkubeerimist ootav muna.

Kuidas siis mõni „ema“ ei läinud koduplaneedilt muule planeedile, jätkamaks seal liiki ja oma kultuuri?
On võimalik, et ma olen lugedes üle libisenud mõnest olulisest detailist, et vastuolu on vaid näiline. Juhul kui see on nii, palun minu tähelepanu juhtida sellele detailile ja tekkivale uuele loogilisele tervikule...

Mõnes mõttes võiks raamatut lugeda ka hoiatusromaanina – hoiatus tervikut mittetunnetatavate (laps?)sõdurite, lapskindralite suhtes, keda on võimalik suunata inimkonna õnne nimel võitlusesse suunas, mille määrab keegi xxx.
Raamatu esmaavaldamine 1985, Pol Poth’i võimulolek Kambodžas kuni 1979 – enamiku tema sõjaväest ja julgeolekujõust moodustasid lapsed.
(Pol Poth’ist: http://et.wikipedia.org/wiki/Pol_Poth ja ilukirjanduslik ajastukajastus: Madleine Thien, Armastatud ja kardetud, kirjastus Pegagasus, 2012. Sellele tõsielulise taustaga ilukirjandusele on ulmes koleduselt midagi võrdväärset vähe kõrvale pakkuda – lugemissoovitus, kuigi pole ulme.)
„Enderi mängu“ kirjutamise ajaks oli Kambodža juhtum maailmas üsna teada, juba.

Seoses üldpilti mittenägevate ülivõimekate lapssõduritega meenub kohe Eesti oma ulme tähtteos – Kunnase triloogia – sealgi päästavad inimtööriistad enda arvates inimkonda välisvaenlase eest. Minu jaoks on seos olemas – vaatasin järgi – BAASis ei ole seda seni maintud – käesolevaga on see siis tehtud.

See (ka) kõrvaltegelaste elusaks kirjutamise oskus ei ole võimalik ilma tugeva empaatiata lugejate suhtes.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea raamat, haaras täiega. Millega, seda on isegi raske öelda, sest tegevus (äkšön) oli ju minimaalne. Elati, mõeldi, räägiti, tehti trenni, mängiti arvutiga. Enam-vähem kõik. Aga kõik see haaras jäägitult.Loomulikult oli ka asju, mis tundusid ebaloogilised. Mulle näiteks see, et lapsed mõtlesid liialt nagu täiskasvanud (okei, nagu sugutungita täiskasvanud). Samuti tundus, et lisaks geniaalsele ajule oli neil lastel ka geniaalsed lihased, sest seitsmeaastased olid justkui eliitsõdurid kehalise võimekuse mõttes. Teisest küljest, lahingukoolis oleksid pidanud olema ju kõik lapsed geeniused, aga osa neist tundus pigem olema pigem "rullnoka" tasemel, suurt intelligentsust küll kuskilt ei hoovanud. Aga "vanainimesed" olid nad tõepoolest kõik, eranditult.Raamatut lugedes need vastuolud siiski väga ei häirinud, üldpilt oli lihtsalt nii hea ja kogu aeg oli huvi maksimumis, et kuidas see lugu nüüd edasi läheb. Tänud ka eelnevatele kommenteerijatele, väga nauditav oli ka teie arvamusi ja tõlgendusi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Hoogsam lugemine kui "Surnute eest kõneleja", aga mitte nii hea, kuigi ka Kõneleja ei olnud päris minu teetass. Mul oli raske ennast samastada robotliku peategelasega, kes ainult võidult võidule sammub. Autor edastab et Ender oli empaatiline olend. Selgusetuks jääb kuidas empaatia temas välja arenes. Kas venna ja teiste suuremate laste rõhumise tulemusena? Sõjakool oma utilitaristliku hoiakuga vist ei ole kõige parem koht empaatiliste võimete arendamiseks. Ei saa nõustuda eelarvustajaga kelle arvates "Enderi mäng" on eelkõige raamat võimust. Ma ei tea mis motiveeris Enderit tegutsema, aga kindlasti ei olnud see võimutahe. Oma hoiakult oli ta lähedane pigem Dink Meekerile, kes iga kord ebameeldivalt üllatus kui teda edutada taheti. Võimuhullu kadetti oleks sõjakooli juhtkonnal olnud kerge manipuleerida, kooli direktoril ei oleks vaja olnud paber näppus käia Valentine`i masseerimas, et ta poisile mõistuse pähe paneks.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Enderi mängu lugesin esimest korda 16-17 aastat tagasi. Meeldis, tohutult. Kuid ilmselt mitte nendel põhjustel, miks see romaan meeldib mulle täna. Tookord kõitis peamiselt hoogsus ja seikluslikkus.
Vahepeal on hulk vett merre voolanud ning selle aja sees linastus ka teose põhjal vändatud film. Ka selle esmakordsest vaatamisest on juba hulk aastaid möödas, aga mäletan oma emotsiooni kinos, kui lõputiitrid kinolinale ilmusid - ütleme nii, et tõusin püsti ja plaksutasin. Suurepärane ekraniseering. Mäletan, et tookord heitis keegi ette erinevust originaalist, aga kuna ma enam raamatu detaile täpselt ei mäletanud, siis ei osanud väidelda. Nüüd, kus teos on taas üle loetud (ja tegelikult ka film teist korda vaadatud), näen erinevusi küll. Kahe sõnaga: raamat on palju julmem. Filmis ei tapnud Ender kedagi, samuti ei olnud seal ühtegi seksuaalse alatooniga seika, mida raamatust leiab küllaga. Kuid siiski on film hea - raamatut üle lugedes kangastusid pidevalt silme ees kaadrid filmist.
Aga miks ma üldse selle teose taas kätte võtsin? Selleks, et lõpuks lugeda pikalt oma järge oodanud teist osa, Surnute eest kõnelejat. Kas kahetsen teistkordset lugemist? Muidugi mitte! Nüüd avanesid mu ees selle romaani hoopis teised tahud - näen seda eelkõige kui hoiatusromaani ja süsteemi kriitikat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Bix Pokupoeg
17.10.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Bix Pokupoeg

Oh miks küll miks, kapten...

Progressi pärlitega, mille hulka tuleb lugeda klaksid, laitmatu postiteenus ja rassiline võrdõiguslikkus õnnistatud kettamaailma trügib enne oma õiget aega veel üks moodsa ajastu laps - raudtee. Rahvas on vaimustuses, härra Kuningas loob raudteekompanii, 1200 kilomeetrit rööpaid pannakse maha selleks, et Alumine Kuningas tagasi trooni alla toppida ja kõik annetavad lahkelt orbudele ning leskedele, keda on terve raamatu peale siiski vähevõitu, kuna ükski hea tegelane raamatus ei suuda korralikult oma otsa leida. Isegi Isand Vetinari abiga mitte. Samas tagurlikke hambuni relvis päkapikke langeb nagu loogu.

Vaimukus on kadunud! Stiil on kadunud! Lühikeste ja teravate ütlemiste asemel on pikkadest lausetest ja lõikudest monotoonne jutustamine, mis kulgeb läbi sündmuste üsna sama sirgjooneliselt nagu Uberwaldi raudtee. Ja on nähtavasti sama kiirustades kokku visatud.Kaks sellepärast, et Pratcheti austajana lugesin raamatu siiski läbi. Aga tema IEN Dibbleri mõttemalliga suguvõsal võiks veidi häbi olla küll.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

On Kettamaailm.
On Sam Vimes, vahtkonna kapten, hertsog, tahvlipühkija, Sam Juuniori isa ja muidu kõikvõimalike supervõimetega kangelane, kes peab oma kalli kaasa tahtel pisut puhkust võtma ning oma maavaldustesse (mida ta varem ihusilmaga näinud pole) sõitma.
On kahjuritest (jänesed) toituvad kahjurid (härjapõlvlased), kes on kõigile pinnuks silmas, kuna nad räägivad arusaamatut keelt ning kipuvad jäneste puudumisel näppama kanu ja kõike muud, mis nende ülimalt räpaste ning haisvate näppude külge jääb.
Sam Vimesi õnneks ei pea ta äkki esikohale tõusnud hertsogirollis paari päevagi piinlema enne kui toimub Mõrv ning Vahtkonnakapten peab Hertsogilt tüüri üle võtma.

Seda raamatut lugedes oli mul kogu aeg kahtlane TUNNE. See tunne sai kinnituse hetk tagasi kui ma raamatu BAASi sisestamiseks tema originaali pealkirja uurisin. Sinna juurde oli nimelt pisikeses kirjas ja ainult advokaatidele mõistetavas keeles kirja pandud, et härra Pratchett on tõepoolest lubanud seda raamatut enda nimel välja anda.
Jah, juba lugedes oli selge, et kuigi siin-seal on tunda Pratchett`i korrigeerivat kätt, siis enamiku sellest loost on jutustanud keegi, kelle jutustamisoskus ei küüni mitte kõrgemale meie enda paljukirutud Algernoni ja/või Reaktori autorite omast. Keegi on Terry Pratchetti varasemad teosed mikserist läbi lasknud, uued seiklused välja mõelnud ning siis vanameistri käest kaubamärki lunima läinud. Siin-seal TUNDUB, et ka Pratchett on midagi kirjutanud. Eriti nendes kohtades, kus vanad abielumehed kurdavad, kuidas nende naised sunnivad neid vastu tahtmist kauem elama (peekoni asemel juurvilja närides) kui hädapäraselt vaja oleks.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Tiffany saab kolmteist.
See on just selline iga, kus noored neiud jagavad oma sõbrad tavalisteks ja "erilist sorti" sõpradeks. Samuti ei suuda nad vastu panna tantsule isegi siis, kui tantsitakse salaja pimedas ja ilma kuuldava muusikata.
Kuna noor neiu alles avastab, et mehed ja naised on sisemiselt palju rohkem erinevad kui väliste tunnuste järgi oodata võiks, siis ei oska ta midagi mõistlikku pihta hakata ka ootamatu austajaga, kelleks on vana talvetegija ise. Loomulikult on vanad nõiad eesotsas ERITI kogenud Nanny Ogg`iga valmis õpetama igasuguseid nõkse, kuidas üks naisterahvas saab tüütu kavaleri nööri mööda käima panna, aga need ei taha hästi töötada külma loogika ning veel külmema (et mitte öelda jäämägise) jäärapäisuse vastu.
Loomulikult ei lase ülejäänud nõiad ennast sellisest pisiasjast, nagu eesootav maailma lõpp, häirida ning punuvad oma isiklikke intriige rahumeeli edasi. Seekord siis teemaks küsimus, et kas võlumine on kõrgem kunst kui nõidus ning kui palju boffot on ühele nõiale vaja, et see TÕELINE nõid olla.

Pratchetti huumorisoon on ajapikku kulunud mahedamaks ning rohkem inglaslikuks. Jalaga tagumikku naljadel kohta ei ole (hea küll, korra ikka antakse jalaga tagumikku, aga pieteeditundega kirjanik libiseb sellest faktist hästi delikaatselt üle).
Jutustamisoskus on autoril loomulikult kadestamisväärne ning põnevust jätkub raamatu lõpuni. Loomulikult jutustatakse meile järjekordselt ümber vana head Persephone müüti, aga seda tehakse hästi ning tulemus on lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Kummardus autorile, kes on suutnud luua omapärase maailma, kus asjad käivad enam-vähem samamoodi nagu meie maailmas, aga vähemalt näivad uskumatud ja huvitavad.

Süžee kirjeldamisega ei pea ma ennast, tänu eelkõnelejatele, jälle vaevama hakkama. Eelmises raamatus kirutud ajalise kaleidoskoobi kasutamine selles raamatus nii palju ei häirinud, kuna esiteks oli sissejuhatavat ja kohustuslikku ajalugu, mida jutu vahele topiti, oluliselt vähem ning kõik vahelugemised olid seekord enam-vähem korralikult märgistatud. Väikestele loogikaapsudele on juba eelpool tähelepanu juhitud, mina lisaks siia enda jaoks kõige absurdsema asja - trümmist väljahiivatud hiiglasliku õlletoobri, mis jäeti sobivasse kohta köie otsa rippuma samal ajal kui laevameeskond teise laeva paljakskoorimist plaanis. Sinna juurde oleks sobinud kasvõi mokaotsast poetatud selgitav lause, et ahned laevnikud tahtsid potentsiaalsele saagile trümmis ruumi teha vms, aga laeva juhitavusele mõjub kole halvasti kui midagi suurt ja rasket on trümmist tekile tõstetud. Seda ei tehta keset merd manööverdamise ajal. Ega ma muidu ei viriseks kui autori enda jaoks meresõidu autentne kujutamine nii oluline poleks olnud.
Samuti ei mahtunud mulle pähe, et miks oli vaja nende neetud toolide jaoks puusepp nii mitmekordselt üle maksta, et toolid ennetähtaegselt valmis saaks kui seejärel toolid lihtsalt panipaika oma aega ootama pandi. Jne.

Teine pisike nõrkus oli raamatu lõpus. Kõik eelnevalt punutud intriigid seoti lõpus "suure pauguga" ühte sõlme kokku. See segas enamiku liinide puhul mängu ilu nautimist, kuna üks suur lahendus varjutas erinevate plaanide mänguilu (kümme miss world finalisti ühes toas EI OLE kümme korda ilusam kui üks miss Kesiganes eraldi vaadatuna). Samuti oli lõpplahendus kirja pandud kiirustades ning jättis emotsionaalselt lahja mulje. Kui raamatul olidki mingid mahulised piirid, siis oleks võinud sissejuhatuse pealt kokku hoida ja lõpplahendust värvikamaks kirjeldada.

Aga kuna hoolimata kõigist pisipuudustest oli tegemist nauditava lugemisvaraga, siis saab autor teenitult viie kirja. Väikese miinusega küll, aga arenemisruumi peab ju ka jääma.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Sisu on eelpoolkommenteerijad juba ära rääkinud, seega rohkem spoilerdama ei hakka.Mind häiris alguses veidi autori armastus ajakaleidoskoopi kasutada. Nii mõnigi kord ei olnud aru saada, mis ajahetke parajasti kirjeldatakse ja mis järjekorras sündmuses toimuvad. Jutu edenedes jäi sellist trikitamist vähemaks ja need "interlüüdiumid" olid korralikult märgistatud ja asjakohased vahelugemised.Maailm oli viimase peal, tegelased vahvad, sündmused kerisid korralikult - miks siis ikkagi neli. Noh eks see neli ole hästi rasvane, aga päris viiest jääb veidi puudu. Võib-olla oleks oodanud lõpplahenduselt veidi rohkem kelmikust. Locke ei sobinud sinn dramaatilisse rolli, kuhu autor teda päris lõpus toppida üritas. Ja see maailmapäästmine kukkus ka tegelikult üsna haledalt välja - kujutage ise endale ette kelmi, kes tuleb ja ütleb, et jah, olen petis, aga nüüd peate te kõik mind uskuma!Jääme siis lootma, et tuleb veel vint vindi vint järgmiste lugudega siia peale ja siis saab oma hindekotirauad laiemalt lahti venitada.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Kas jumalad karistavad mind kui ma lajatan sellele sõnnikutellisele ühe pärast esimese kolme peatüki läbisirvimist.(Lugeda neid ei suutnud - tunnistan ausalt)
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Keegi (kindlasti minust targem ja kogenum) inimene kirjutas Terry Pratchett`i kohta, et temal ilmuvad head ja väga head raamatud vaheldumisi. Viimasel ajal on too terava keelega härrasmees oma vaimutöö üllitamise tempo pisut aeglasemaks võtnud (või siis vähem head asjad vahepealt enesetsensuuri korras välja rookinud).

See raamat on Päris Hea. Isegi Terry Pratchett`i enda mõõdupuuga võttes.

Terry Pratchett`il on kombeks igas oma raamatus võtta üks moodsa maailma imeviguritest ja see siis kettamaailma kõvepeeglisse panna. Seekord saab oma koosa kätte Kuningas Jalgpall, kes, nagu selgub, pole küll alasti, kuid vajab siiski mikrorõngasriidest alusp... st. lisavarustust.
Läbi aegade on Ankh Morpokis mängitud jalgpalli, millel on reeglid ütlevad, et mängu võidab see võistkond, kes lööb värava või vähemalt midagi, mida võib väravaks pidada. Näiteks vastasmeeskonda. Kuna väravaid lüüakse tõeliselt harva, siis enamasti selgitatakse võitja välja selle järgi, kumb meeskond pärast mängu rohkem elus on. Või siis ühes tükis. Nüüd aga soovib Isand Vetinari kontrollimatut kontrollima hakata ning nii juhtubki, et Nähtamatu Ülikool leiab ennast võistlemas ülejäänud linna kõige jõhkramatest tüüpidest kokku pandud võistkonnaga selle nimel, et "jalgpall" saaks uued reeglid ning muutuks tõeliseks jalgpalliks.
Teine tegevusliin keerleb ümber kummalise üliandeka noormehe, kes Isand Vetinari isiklikul palvel on Nähtamatusse Ülikooli küünlaniristajaks palgatud. Noormehe ülesandeks on olla sõbralik, koguda väärtust ning saada kohaseks. Kusagil on keegi, kes kavatseb hinnata KUI väärtuslikuks ja kohaseks suudab see noormees saada. Ja kas ta suudab mõnel tolgusel pea MITTE otsast rebida.

Terry Pratchetti puhul on kindel, et pea igas tema raamatus on keegi sihikindel ja kaljukõva tahtejõuga naisterahvas. On äpu, kes saab kangelaseks. On mõni ilus ajudeta blondiin, keda preili kaljukõva kadestada saab jne. On tunda, et see teatritrupp on autorit hästi teeninud ning iga järgmine lugu paneb samad näitlejad lihtsalt uutesse kostüümidesse. Kui sellest pisiveast mööda vaadata, siis on tegemist igatahes korraliku lugemisega ning kes viitsib võib isegi mõne koha peal autoriga kaasa mõelda veidi igavikulisematel teemadel kui lektroloogia (teadus vooditest ning nendes magamisest).
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Ma saan aru, et tegemist on viimase raamatuga, mille Pratchett suutis kirjutada ning nüüd on siis see ka eesti keeles välja antud.Naerda sai. Isegi põnev oli, kuigi olles läbi lugenud KÕIK selle härrasmehe eesti keelde tõlgitu (erandiks vist Johnny pommilugu), kippus minu mõte mitmes kohas tekstist ette jooksma. Ja see võttis üllatusmomenti maha.Aga see deus ex machina (ehk siis kuld arvutist, kui eesti keelde tõlkida) ei sobinud kohe kuidagi sinna lõpu järele.
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Igal mehel on tema 15 minutit kuulsust. Ja igal Hollywood`i filmil on tema 20 viimast minutit.
Need viimased 20 minutit on suvalises märuli(ja mitte ainult)filmis täidetud ohjeldamatu löömingu ja lammutamisega. Kui enne veel kuulipildujatel kassette vahetati, siis nüüd on kuulipilduja lint möbiuse leheks keeratud ning sõrme pole vaja päästiku pealt ära võttagi.
Nagu ülal juba mainitud, lõpp on siirupiselt magus. Ja see siirup on vähemalt korra juba kellegi seedekulgla läbinud.
Mina ei ütleks, et see triloogia on lõpetatud. Sama hästi võiks pidada valmis ja lõpetatuks härra Jordani "Maailma silma". Lahing on läbi, aga sõda on alles noor. Ainus, mille poolest J.A. Jordanist kavalam on, on ajaline mõõde. Bayaz ja Khalil võivad oma järgmise portsu viisakusi vahetada umbes-täpselt samal ajal järgmisel sajandil. Siis kui linnad on jälle üles ehitatud, rahvastik juurde kasvanud ning tühja tooli eesmärk suletud ringis edukalt ära unustatud.
Minu poolt siiski neli - täiesti aus ning ilma lisanditeta.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

Parem kui eelmine osa. Kui esimese osa hinne neli oli väikese miinusega, siis siinkohal on nelja taga rasvane pluss. Päris viie jätaks veel reservi.
Sisust on ülalpool piisavalt palju kirjutatud. Tegelased arenevad hästi ning õiges suunas. See tähendab, et veel natuke ning ma isegi usun, et säherdused eksemplarid tõepoolest olemas on. Dan Clokta värvikuse vastu ülejäänud jabur teelaudkond loomulikult ei saa, aga nad vähemalt üritavad.
Vere ja muude igas suunas lendavate kehavedelikega on selline lugu, et teatud kogusest alates pole nagu enam vahet. Et kas Suur Sangar lödistas endast välja ühe või kaks ämbrit punamusta ollust ei muuda ju sisuliselt midagi. Siinkohal tuleb mul ikka meelde Alien 1 ja Alien 2 filmid, kus ÜKS koll (peidus olles) suutis palju enam õõva tekitada kui sada tükki, kes pidevalt mööda ekraani ringi siblisid.
Süžee jookseb paremini kui esimeses osas. Loomulikult aitab kaasa, et mootor on käima löödud ning puudub vajadus niisama jahmerdamist meedia tippsündmusena serveerida. Madinaks läheb ja enamasti on seal ka sügavam põhjus kui lugeja potentsiaalse igavuse peletamine kahe jutustava peatüki vahel.
Kui esimene raamat seostus mul filmiga, siis teise puhul on pigem tunne, et tegemist on MMMM`ga (massiivse multimeeste mänguga). Kirjad kaugelt lahingutandrilt läbi vaenlase piiramisrõnga tulevad e-postiga ning kindluse keskel asub müügiautomaat, millest saab münte sisse loopides osta kive, palke, mörti, relvi ja palgasõdureid. Loomulikult on tal alati ka vahetusraha käepärast. Kõigi rännumeeste taskud on sama avarad nagu Guybrush Treepwood`il (Monkey Island series, kui kellegil kell helisema ei hakanud) ning isegi kuristikku kukkumise järel on alles kõik vibud, nooled ja mõõgad. Ma usun kui shankad oleks ühe kahest armastajapaarist seal koopas õnneks võtnud, siis oleks teine ohates taskust laia labida välja tõmmanud, et lubatud matusetalitus nagu kord ja kohus läbi viia.
Aga see kõik on köömes, sest hea meelelahutus on tänapäeval jumal ning J.A. teeb kõik, et olla tema prohvet.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

XX sajandi rebane oli esimene mulje raamatust, mille tütar mull jõulude eel pihku pistis. Kindla eesmärgiga, et kui esimene osa on hea, siis järgmised lunastatakse lugemiseks välja juba papa rahakoti kaudu.
Ülalarvustajad on olulise sisu (nii palju kui seda triloogia esimesse osasse mahtus) juba lahti seletanud ning enam-vähem niisama vähe teda raamatus oligi. Suured sõjad põhjas ja lõunas alles valmistasid ennast ette ning vahepealset aega pidid täitma (veel) kohaliku tähtsusega löömamehed. Sest kui veri ei voola, siis pole ju tänapäeva fantaasiahuvilisel midagi lugeda.
Sellised raamatud ei sisalda kaarte, kuningate sugupuid, ega kasutatud keelte sõnastikke. Milleks? Kas te olete mõnes Hollywood`i filmis näinud ekraanil mõnda maailmakaarti? Raamatu stseenid on üles ehitatud kõigi filmitööstuse kaanonite kohaselt, kus põhirõhk on lopsakatel detailidel. Tervikpilt on selle kõrval vähemoluline kui mitte suisa olematu. Raamatu esimeses pooles oli mul tihti tunne, et üks pilt järgneb teisele ning, kuigi tegelased on ju samad, on erinevad kaadrid pärit otsekui erinevatest maailmatest. Sest ei sündmustel ega tegelastel ei ole lihtsalt võimalik areneda selles suunas ja säärase kiirusega nagu autoril tegevuse püsti hoidmiseks vaja on.
Tegelaste osas jäi mulje kahetiseks. Mõned karakterid (näiteks dan Clokta) võisid küll olla veidi ühekülgsed, kuid siiski piisavalt huvitavad. Suur enamus teisi tegelasi tundus olema kui ühe vitsaga löödud. Täpselt sama huumorimeel, ülbe üleolek ning teatraalne poosetamine. Selline kuvand sobib nagu rusikas silmaauku mõõgavõistluse jaoks treenivatele noortele kukekestele, kuid tekitas kohutavat võõrastust Esimese Maagi juures. Ei saa võtta tõsiselt sisuliselt maailma loomisest saadik Gandalfi mänginud võlurit, kes talle külla tulnud barbarikuningaga lihtsalt niisama ärplema hakkab.
Aga nende jaoks, kes tahavad lihtsalt mõne pimeda talveõhtu mõtlevamat ajupoolt (või laiekraaniga kodukino) sisse lülitamata mööda saata, on tegemist täiesti sobiva lugemismaterjaliga.
Teksti loeti inglise keeles
Bix Pokupoeg

On kahekümne esimese sajandi lõpp. Noor Anaximandros teeb sisseastumiseksamit Akadeemiasse - asutusse, mis on ühteaegu ühiskonna kõige kõrgem õppeasutus ning kõrgeima võimu kandja. Oma võimaluse eest sinna kandideerida, peab Anaximandros tänama oma juhendajat, Periclest. Eksami teemaks on Anaximandros valinud Adam Forde`i eluloo.

Tegelikult ongi Adam Forde selle raamatu üks peategelastest. Kui mitte öelda, et see kõige peamine tegelane. Eksamineerijate poolt etteantud põhjalikkusega lahatakse mehe poolt sooritatud (kuri?)tegusid, tema üle peetud kohtumõistmist ning sellele järgnenud vangistust. Võttes pakutud kahest valikust (surm siin ja kohe versus elu laboris igavese katsealusena) vähem viletsa saab Adam endale "kongikaaslaseks" tehismõistusega androidi - Art`i ning veedab oma ülejäänud elupäevad temaga.

Nagu ajaloolastele omane, ei huvita eksamineerijaid mitte sündmused, vaid ajendid, mis viisid kirjeldatud sündmusteni. Adam Forde elu lõppvaatus (mida hoitakse kiivalt saladuses nii lugeja kui ka kõigi teiste Akadeemiasse mittekuuluvate eest) muudab tervet maailma rohkem kui enne Adama sündi peetud kolmas ilmasõda. Seetõttu püütakse tungida Adam Forde mõttemaailma kõige sügavamatesse soppidesse, et mõista teda ning tema tegude ajendeid.

Raamat on lühike ning lööv. Kaasaelamine Anaximandrose sisseastumisvaevustele asendub sujuvalt kaastundega Adam Forde vastu ning mõlemad emotsioonid juhitakse autori poolt oskuslikult täisgaasiga üle võlli. Puänt on võimas ning tekitab tahtmise kogu raamat uuesti läbi lugeda. Nüüd siis juba uute "ilmsikstulnud asjaolude" valguses.

Eraldi tahaks ära märkida minu hämmastust, mis mind valdas kui ma pidin (jupp aega peale eestikeelse versiooni ilmumist) nii teose, kui ka selle autori ise BAASi sisestama.
Teksti loeti eesti keeles