Iain M. Banks

Romaani neli esimest arvustust BAASis pärinevad isikutelt, kelle arvamusi ma (üldiselt) aktsepteerin... kõik nad on antud tekstile viie pannud! Romaani tutvustus «Varraku» kataloogis mõjus samuti intrigeerivalt: lubas sünget ja destruktiivset kosmoseooperit.

Lugesin romaani kahe päevaga läbi... päris pooleli jätta ei tahtnud, aga ajuti tuli end sundida küll. Põhiline hinnang on selline: antud romaani põhjal on Banks üsna vilets romaanikirjanik. Raamat laguneb laiali eraldiseisvateks pika jutu või lühiromaani mahtu episoodideks, mida siis mingite maotute tekstikestega ühtseks tervikuks kokku püütakse tsementeerida.

Algus oli suurepärane: läbikukkunud agent gerontokraatide lampkastis! See gerontokraatia tundub üldse Banksi kõikse originaalsem leid olevat. Siis tuli hunnik jahu... Teine ilus koht oli alles raamatu teises pooles: see saar seal Orbitaali ookeanis, kus kohalikud maailmalõppu ootasid... see oli kõikse paremini kirja pandud. Lõpumadin planeedisiseses labürindis meeldis kah... seal suutis autor minu jaoks need jaburad mastaabid mõistetavaks kirjutada.

Väga head olid ka need lõpulisad. Ning see tütarlaps, kes armastas mägedes ronida ja pidi igasugustest olukordadest väljapääsu leidma.

Personaalselt häiris mind romaanis ka see ideede ja kirjelduste teisejärgulisus... lugedes oli silme ees õige mitu varasemat romaani – Larry Niveni «Ringworld» ja Poul Andersoni «Satan`s World» – kui meenutada kahte esimesena pähe hüpanut. Okay, see personaalne kiiks!

Ja kui see Kultuur on utoopia, siis milline peaks veel düstoopia olema? Mulle tuletas Kultuur küll meelde mingit «heade kavatsustega sillutatud põrguteed».

Kokkuvõte:
Soovitada ei julge. Ise kavatsen ka järjed osta (kui eesti keeles ilmuvad) ja läbi lugeda kui mahti saan... Kuid sihukest muljet küll ei jäänud, et... vauuu, olen nüüd miskit ägedat läbi lugenud!

NB! Olles nüüdseks läbi lugenud ka kaks järgmist romaani, pean selle köite hinde punkti võrra allapoole tõmbama... viite pole neist minuarust ükski väärt, aga Phlebasest mõtlemine on ikka tunduvalt nõrgemini välja kukkunud, kui need järgmised köited... saigi neli miinusest kolm!

PS. Kaks aasta hiljem tõmbasin ühe hinde alla. Tagantjärele - mitte üht ideed ei ole meelde jäänud. Sisu kohta liiga paks.

Ma ei arva, et hea ulmekas peaks haikusse ära mahtuma, kuid uuema aja lugudes kipub teksti mahu ja sisukuse tasakaal paigast nihkuma. Mul on täitsa talutavad prillid ja ka vaba aega on piisavalt ning lugemiskõlbuliku ainese puhul mind raamatu paksus ei heiduta. Kõnealust teost käes hoides oli aga kogu aeg tunne, nagu loeks mõne ammu- ja korduvaltnähtud keskpärase filmi käsikirja – kilode kaupa kirjeldusi igast võimalikust vaatest – ja see, mis 90-minutilise liikuva pildi näol kuidagi talutav oleks, muutub paberiltloetuna tõeliseks piinaks. Loos, mis ei sisalda mingeid uudismõtteid ja -tegusid, peaks tekst olema seda enam ladus ja kaasakiskuv, mitte loo hargnemist pidurdama. Mõned kohad olid ju päris mõnuga loetavad, kuid siiski, mida lehekülg edasi, seda raskem oli mõelda Phlebasest ja üha rohkem oli kahju ajast, mida see raamat täiesti õigustamatult röövis – liiga palju sõnu.

P.s. Pronto väidet, nagu oleks selline esituslaad teose võimalikku ekraniseeringut silmas pidades igati põhjendatud, tuleb siinkohal küll ekslikuks lugeda. Romaani ja filmistsenaariumi poolt autorile esitatavad nõudmised on liialt erinevad selleks, et rohkem kui ühe kärbse tabamist ainsa piitsahoobiga isegi üritama võiks hakata. Võib-olla suudab too üksikasjalikkus tõepoolest filmikompaniide omavoli eest mõningast kaitset pakkuda, kuid minu arvamust mööda ei ole Hollywoodis traditsiooni, mis kirjaniku nägemusel, nagu pühal lehmal mööda ekraani ringi jalutada laseks. Hulga sagedasemad on hoopis juhud, kus filmi iga uus kaader on justkui labidas, mis kühveldab kõrvale kõik selle, mis raamatus vähegi oluline oli, jättes ekraanile vaid portsu tavapärast allapoole vööd suunatud lõõpimise, seksi ja vägivalla, mis kassat teeb ja rahva seansi lõpuni saalis hoiab. Raamatu- ja filmiversiooni teksti tasandil lahushoidmine annab meile siiski võimaluse vähemalt lugemisest naudingut saada ja hea kirjanik seda ka alati teeb.

Ülearu pikaks ma Phlebast ei pea. Või siis teistpidi: raamat haaras niivõrd, et sai enne läbi kui jõudsin pikkusele mõtlema hakata. Tegelastest sümpatiseeris kõige enam too pisike drooninähvits. Episoodidest kannibalide saar. Kõige vähem sümpatiseerisid vahepalad naismägironijaga.

Ütlen ausalt raamatu algus oli väga originaalne. Peldikust vangla (vau!!) sellele mõtlemine ajab juba südame pahaks ja Horza mõtted selle üle kas ta sureb oma okse kätte ära või sita sisse uppumis surma olid geniaalsed. Koht kus ta saarel nende usuhulludega oli, see oli lihtsalt vapustav. Jah mängu üks paremaid kohti oli surma mängu ajal ja lõpp oli ka üllatav. Ütlen ausalt uskusin koguaeg happy endi! Vaat aga ei tulnud teist.Ma arvan et see lõpp raamatu heaks teebki. Ma olen üpriski kindel kui lõpp oleks happy olnud oleks raamat mult nelja saanud.Lõpu madin oli väikene pettumus. Horzal olid ju mürgihambad ja -küüised. Miks ta neid siis ei kasutanud kui ta selle kolmejalgse tulnukaga kakles. Minu meelest oli see suurepäraselt edasi antud kuidas Horza raevust kees. Kui ta maniakaalselt seda tulnukat maha proovis lüüa ja miski teda peatada ei suutnud. ( Isegi mitte murtud käega silla küljes rippuv kultuuri agent). Ja veel see masendus mis tal suremise ajal oli, neutraalne ja kummituslik nägu, klaasistunud pilguga tühjusesse.

p.s. Tõlge oli jah kohati raskesti loetav.

Tegemist on ühe viletsama uleraamatuga professionaalselt kirjanikult (mida ma olen lugenud). Antud "viletsus" seisneb just liigses vahutamises ja selgusetuses: vahel kadus ülevaade ära. "Consider Phlebas" on ka raamat, mille lõpetamisel ei suutnud ma meenutada ühtki asjalikku ideed sellest.

Minu hindamisskaala järgi on "Consider Phlebas" ulmesõbrale katsumus. Neile, kes ulmest suurt ei hooli, seda teost ei soovita.

Üldse ei saa nõustuda eeltoodud väitega (vt. Rauli Rajande kommentaar), et keskmisest kõrgema IQ puhul on soovitav raamatut vältida. Kui kellegi fantaasiat köidavad kosmosesõjad, ei saa sellest teha mingit järeldust ei raamatu ega selle lugeja vaimsuse kohta, vaid tegemist on üksnes maitse küsimusega. Raamatu ainsaks eesmärgiks võib olla ka puhas meelelahutus, aitamaks inimesel viia mõtted tavaelust/tööst muudele radadele - ulmeka lugemise eesmärgiks võibki sageli olla mõtlemisest põgenemine. Selleks ei pea teos sisaldama suurtes kogustes novaatorlikke ideid, raudset loogigat jne - need elemendid on lihtsalt vajalikud aga mitte hädavajalikud abivahendid. Kokkuvõttes piisab eesmärgi täitmiseks, kui raamat on kirjutatud haaravalt ja tekitab lõpptulemusena teatava rahulolu. "Consider Phlebas" nendele tingimustele ka vastab ja muid ambitsioone ei tasu talle omistada.

"Kes me oleme?
Kes me oleme. Just see, mis kuju me olles võtame. Mida me teame ja mida me teeme. Ei vähem ega rohkem."

Raamatu kaas oli harukordselt hea. Ma uurisin seda pärast luubiga võib-olla tund aega. Aga mitte seda ei tahtnud ma öelda.

Horza pälvinuks õnne, kui ta tapnuks Xoxarle ja mitte talle halastanud. See viga maksis palju elusid. Või kui idiraan taibanuks, et Horza on tema liitlane. Xoxarle mõtteid kirjeldas Banks ilusasti, aga Horza motiive mitte. Miks Horza idiraani kinni sidus, miks ei selgitanud talle omi plaane tema suhtes? Kui idiraan pidi vangis olema, miks ei võinud ta edasi olla 6. jaamas plaatide vahel?
Horzal oli palju võiduvõimalusi. Ta ei osanud valida ühtki neist. Ta oli liiga palju muutunud Kraiklyniks, krooniliseks ebaõnnesõduriks, ja kaotas kõik, nii nagu kaotas Kraiklyn.
Tundub, et teise inimese välimusega sai muudik endale ka tolle iseloomu. Ma ei tea, kuivõrd Horza sellest ise teadlik oli, aga see teeb Horzast traagilise kangelase, asetab ühte ritta mitte James Bondi ja Max Otto Stirlitzi, vaid Hamleti ja Romeoga. Ja see annab lootust, et Bora Horza Gobuchuli õnnetu armastuse lugu loetakse ka sadade aastate pärast.

Huvitavaks aspektiks, mida ka Linda Kaljula eespool mainis, on tegevuse kujuteldav toimumisaeg - millalgi Jüriöö ülestõusu paiku :)

Aga Hyperioniga ei ole vaja seda võrrelda, mida paljud eelarvustajad teevad ilmselt seetõttu, et need kaks raamatut eesti keeles üsna üheaegselt välja anti (see oli hea aeg). Need on ikka kaks täiesti erinevat asja, millel peale eesti keeles ilmumise aasta eriti midagi ühist ei ole.

Lugeja on justkui jäetud teadmatusse, kas peategelase motiivid, ta võitlus Kultuuri vastu, on õilis või ajendatud mingitest madalatest tungidest. Mõnes mõttes on see hea, sest on ruumi mõistatamisele, teisalt see häirib. Häirib, sest ei aita mõista, mida peategelane üldse taotleb, mis on ta üldine eesmärk või kus ta asub hea ja kurja teljel: selget hea-kurja telge raamatus pole.

Kuigi Horza vastumeelsusest Kultuuri vastu võib mingil määral aru saada, jääb see ikkagi pigem tema isikliku maitseeelistuse pinnale ja tugevaid põhjusi, miks Kultuur peaks halb olema, ei leidu. Ja nii ongi raamatu lõpp, kus peategelasel just hästi ei lähe ja tema eesmärk, mille poole ta kogu selle aja püüdles, saavutamata jääb, minu jaoks omamoodi happy end.