Mulle isiklikult tundub, et teost v6iks nimetada algupäraseks fantasy`ks eesti moodi. Meeldib meile v6i ei, aga tegelt tunneme selle raamatu tegelstes peris paljud inimesed elust ära. Ei ole parata, ex sellised me olemegi.
(romaan aastast 2000)
eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2000
Rehepapis on palju laenatut. Seda nii stiili osas kui ideede osas. Näiteks rahulikult piipu popsiv rehepapp vm tegelane (Kaval-Antsu lugudest) või lugu kahe pastlaga (Torupill, haldjad ja hiiglased).
Kõik need kratid ja mummid ja külmkingad on tegelikult vahvad, mujal fantaasiakirjanduses neid ju tõesti ei kohta. Hea, et Kivirähk oma raamatuga selle osa eesti folkloorist jälle kaasaega ja meelde toob. Igatahes huvitavam ja originaalsem kui need tüütuseni korduvad vampiirilood.
Mulle meeldis, sobiv ühe-õhtu-ajaviide.
Igast teosest võib leida midagi, mida saab pidada sümboliks, aga kas see ikka teeb teost kohe sümbolistlikuks? Sümbol on ikkagi see, mida autor on sümbolina mõelnud. Trükiajakirjandus kiidab üksmeelselt, et Kivirähk on tabanud eestlase sügavaimat olemust, aga... millise eestlase? Kas nad on siis kõik ühesugused, kas nad kõik on varalise kasu peal väljas? Eestlasi on väga erinevaid ja kui neid raamatus on kujutet kõiki ühesugustena, keeldun uskumast, et AK üldistas siin mingit keskmist eestlast. Ja last, but not least - Kivirähki lugedes-kuulates on mulle alati mulje jäänud, et kritiseerides läbi huumori kõiki ja kõike, tal enesel pole mitte ühtegi puudust. Ka "Rehepapi" tegelased on kõik mingisugused "teised", autori arhetüüpi seal ei ole, sest nii täiuslik tegelane oleks ju väga igav.
Võib tõesti öelda, et teos koosneb sellistest lühilugudest, mis omavahel väga tihedalt kokku pole seotud. Siiski olen veendunud, Kivirähk ei teinud nalja ega visanud kildu palja naerutamise tarbeks. See oli miski lisa, terav maitseaine pearoale. Põhiline on ikka armutu kriitika praegugi lokkavale mammoona kummardamisele. Autor tunneb sügavat muret selle üle, millega see pidev varastamine, kavaldamine ja äritsemine lõpuks lõpeb. Peab tunnistama, et Kivirähk kasutab tõesti kurja huumorit, st paneb küll naerma, kuid hiljem loo üle tõsisemalt järele mõeldes polegi enam eriti muhe.
Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et hindan tänastest Eesti kirjanikest Kivirähku aina enam. Tema lugusid lugedes ei jää kodukootuse tunnet, sest tema suudab alati millegi värskega üllatada. Hinne on mõistagi kindel viis.
Tõhus ugrifantaasia talurahva raskest elust pärisorjandusliku korra tingmustes.
Asi mis kõige rohkem rõõmustas oli tõdemus, et kohalik huumor ei olegi surnud. Olid ju kunagi meelejahutaja ja tollane Pikker.. See mis mulle tänapäeva “naljameeste” loomingust ette on saatunud - masendav. Aga näe, kirjutatakse ja kuidas veel!
Igal juhul oli asi sedavõrd hea, et kui ma kunagi veel sama autori asjadele peale satun, siis ostan kindlasti.
Üldiselt on Rehepapp nagu parem osa Vonnegutist, et loed ja kõõksud narda, aga nutumaitse on suus.
Mis zhanrisse puutub, siis minu arust puhas fantasy. Ja kui mul oleks voli inimesi lugema sundida, käseks ma kõigil läbi lugeda ka Rehepapi.
Mind vaimustas see, et ma ei suutnud absoluutselt ära arvata, mis saab edasi. Kui ma tükk aega olin lugenud, olin veendunud kahes: raamatut kõlbab vabalt lugeda väikestel lastel ja revolutsionääri ei saa kellestki. Aga eelviimases peatükis tappis rehepapp vanapagana ära. Ja viimases peatükis oli vägistamine.
Ja seda ma arvasin ka, et ega Imbi ja Ärni iialgi kellelegi midagi ei anna. Kuni rahapaja juures andsid. Päris niisama, vist heast südamest.
Ainult selle ma tabasin ära, et sööb Jaani kaku ära kes iganes, ainult mitte Luise. Endamisi pakkusin tõupulli või külmkinga, aga et nii rängalt...
Viis kõigi võimalike plussidega.
Üldiselt, väga hea romaan, ja just nimelt romaan. Tegu on ühe tervikuga, mitte juttude kogumiku või samade tegelastega följetonide kimbuga.
Tulevikus kunagi hiljem loen ilmselt veel korra-kaks.