Rait Piir

Et siis üksjagu elevust tekitanud lugu Eestist pärast maailmalõppu. Selle sajandi lõpust? Või sadakond aastat tulevikus?
Olen palju lugenud etteheiteid, et loo sisu on mitteusutav või vale või võimatu või et üldse on see vanaldase konservatiivse kirjaniku väljaelamine progressiivse rohemaailma mõtteviiside pihta või rohepöörde naeruvääristamine. Et keegi külaoss tema loos viskas lillanalja ja nüüd peaks kirjaniku homofoobi pähe ära tühistama? Ei peaks, kuna lolle nalju viskavaid osse elab külades niikuinii, nii lihtsalt on. Kuna paljud üritavad ridade vahelt sigu kägudeks veerides autorile komplekse külge pookida, mõtlesin, et ma siis kah mõtlen nende ridade üle järele.
Ja jõudsin sinnamaani, et kõik näib täiesti õige ja põhjendatud olevat. Naeruvääristatakse rohepööret? Ei naeruvääristata, pigem vastupidi, sellega näib olevat enne maailmalõppu üsna kaugele jõutud. Muud varianti ilmselt polnud, tuli rumala rohepesu asemel tõsiselt hakata kliimaeesmärkidega tegelema.

Näiteks on jäänud moodi diiselmootorid, mida praegu üritatakse ära keelustada. 80-ndate Passati diiselmootor lihtsalt on ökoloogilisem kui tänapäeva supertehnoloogiline 500-kuubikuline seitsme turboga 10 000rpm 300hp bensiinimootor. See võib võtta liitrikese või paar vähem kui vana Passat, aga Passati diislit ei pea miljoni kilomeetri läbimiseks seitse korda sulatusahjus algmaterjalideks töötlema ja uuesti mootoriks valama-treima-freesima. Rääkimata diisli suuremast kasutegurist.

Samuti ka plastprügiga – selles raamatus see „Taara avitab” ei ole lihtsalt 60-ndate üliõpilaste släng, taadid sellest talust ongi näinud aega, mil Taara päriselt avitas, nagu 60-ndatel. Küllap jõuti korralik pakenditagastussüsteem enne ilmalõppu sisse seada. Paneme näiteks kõigile pakenditele selle naeruväärse 10 sendi asemel tagastusrahaks hoopis euro – küll siis Taara avitab ja pakendeid maha ei visata ja kui mõni jõmm ka viskab, see kauaks loodust reostama ei jää.

Vahepeal on leiutatud ka akud, mis kestavad põlvkondi ja on akuautod kasutuskõlbulikeks muutnud, palju on edasi mindud nende kasuteguriga – selline asi, et pankranniku teest laskudes elektrijalgratta akut laetakse nii palju, et see teiselt poolt üles sõites tuntavalt jalavaeva vähendab, ei ole ju praegu reaalne. Ja kuna tehnika kestab põlvkondi, on ära lõpetatud ka see tarbimisjama, et tehnika kestab mõned aastad garantiiaja lõpuni ja ei ole remonditav.

Ja et vanad pässid korraldavad taluelu ja naiste koht on köögis? Millegi pärast kipub lihtsalt nii minema. Mulle tulid vägisi meelde vanatehnikafännidest tuttavad, kes sõjaeelsele mersule Pobeda kolbe sisse hoonivad ja nukkvõllidele peale keevitavad, nende muhe jutt ja süütud naljad. Aga millegi pärast ei tea ega tunne ma ühtki naisterahvast sellest seltskonnast. Tüdrukud lihtsalt ei taha vana auto keret keevitada või roostes rattaraami puhastada. Isegi mudelrongid ei huvita neid. Ja hundiseaduste aegu on paratamatult ellujäämiseelis neil, kel huvi tehnika vastu ja oskus seda parandada. Oli ju kirjas, et kui traktor on katki, jäävad üle vikatid ja sirbid. Korra isegi mõtlesin, et sellised pässid on ju selleks ajaks välja surnud, aga siis tuli meelde, et on olemas autoteenindused ja muud töökojad, driftikunnid ikka tuunivad ja uurivad oma masinaid ja ehk ka vanatehnikahuvi ei kao kuhugi. Ehk et teadmised ja oskused masinaid parandada siiski ei kao niisama.

Oli selle rohepöördega kuidas oli, võib-olla see õnnestus, võib-olla mitte. Kas kliimasoojenemine on inimtekkeline või ei, selle üle teadlased vaidlevad, nagu ka selle üle, kas sellest aktiivsest roheentusiasmist tegelikult on abi või mitte. Eks iga arukas inimene mõista niisamagi, et prügi põõsassepoetamine või liigse tossu tekitamine ei ole ilus, samuti tahaks selliseid külmkappe, autosid ja pesumasinaid, mida ei ole vaja iga paari aasta tagant uusi osta.

Igatahes kataklüsmist see ei päästnud. Loodusega ei paistnud midagi hullu juhtunud olevat, eks maakeral ole ennegi soojemaid ja külmemaid aegu olnud. Ainult inimtsivilisatsioon oli maoli käinud, küllap see jätkuva ülerahvastumise ja näljaste kliimapagulaste tulva tagajärg oli. Aga sellest ei räägi see raamat. Räägib rahulikult eluolust, mis tundus üsna usutav, ei olnud nii, nagu Hollywoodi tuumasõjajärgsetes märulites, kus padruneid kulub kahe tunni filmiga rohkem kui maailmalõpust alles on jäänud, rääkimata hukkuvatele inimestele asenduse sündimisest. Edu tagab rahulik, mõtlik ja ettevaatlik toimetamine, suhtlemine teiste kampadega, äriajamine. Lollus ja hoolimatus maksab peagi fataalselt kätte. Ja oluline asi on ka õnn. Peategelasel oli õnne mitu korda, ta ei lõpetanud paljaksröövitud laibana kuskil maanteekraavis. Igaühel ses loos sellist õnne ei olnud.
Oli ka hollivoodilikumaid äkilisema päästikusõrmega tölle, kes lootsid elatuda teistelt niisama võttes. Nemad ei kestnud kaua, hakkasid närvidele käima neile, kes rahulikult elada tahtsid. Aga kuna nad eksisteerisid, tähendas, et lihtsalt leidus selliseid tölle, kes röövimisest elatumise peale tulid ja piisavalt oli ka neid, keda paljaksröövituna maanteekraavi jätta.
Päris täismõõdus viie jaoks oli lugu pisut igav, samas käest panna seda ei saanud. Viis miinusega siis?

Klannisõda vanas Jaapanis. Samurai Nakamori Arata väike sõjasalk liigub maastikul, otsib jälgi ja püüab vaenlase armee asukohta kindlaks teha, et sellest omadele ette kanda. Jõuavad mägede vahel tühja, lagunevasse linna. Linnas elab vana munk, kes räägib, et koht on neetud ja soovitab sõdalastel tungivalt lahkuda. Kuna aga vaenlane ei olnud enam kaugel ja linna läbis looduslik tõke – jõgi – ning selle ainus sild oli hea koht kaitsepositsiooni võtmeiseks, otsuastasid sõdalased munga soovitust ignoreerida ja end jõge ületavale sillale kaitsesse seada. Ja hakkas juhtuma asju, mis ei piirdunud vaid taplusega silla pärast...
Keeruline oli nimesid meeles pidada, samuti ka jaapanikeelsetes oskussõnades orienteeruda, aga jutt toimis hästi ka ilma nende tähendusi teadmata. Esmapilgug tundusid rüüde ja detailide kirjeldused igavavõitu, aga need olid piisavalt lühikesed, et mitte tüütuks muutuda ja maalisid ikka pildid silme ette. Võib-olla oli takistuseks autori kohmakavõitu lauseehitus, laused ei olnud piisavalt voolavad ja sujuvad.

„UURIMISRAPORT

Koodnimetus: Avalon

Projekti ülesanne: kuulata üle subjekt „Ükssarvik,“ mis toodi operatsioonilt „Vasarapea“ 02.04.2015

Projekti seis: PEATATUD (02.04.2015)

Märkmed lisas: dr Moira Vahlen

Subjekti ülekuulamine algas pärast tema teadvuseletulekut, kuid subjekt suutis uurimiskambrist põgeneda, kasutades mittekonventsionaalseid meetodeid. Käitusime vastavalt standardsetele turvaprotseduuridele ja turvameeskond oli valmis subjekti alistama, kuid dr Charles Shen oli valmis subjektiga kontakteeruma. Meetod, mille abil Shen ja subjekt suhtlesid, on hetkel tundmatu, kuid ta teatas, et subjekt pole vaenulik ja on väga koostööaldis. Tuginedes sellele avaldusele ja muudele tõenditele, on projekt Avalon peatatud ning projekt Tähetolm võtab üle subjekti ja ta võimete uurimise.”

Inimkonna parimad sõdurid, teadlased ja insenerid on koondatud üleilmsesse salaorganisatsiooni, et anda väärilisi vastulööke rünnakutele väljastpoolt meie maailma. Rünnakud muudkui sagenevad, äng ja lootusetus kasvab. Paarisajakilosed soomustatud musklimäed, neist umbes poole kergemad kiskjaputukad, mehhad ja mürki sülgavad või ohtlikku telepaatilist mambodžambot tegevad lupardid on oma lendavate taldrikute, blasterite ja laseritega lihtsalt sedavõrd palju inimestest üle.

Kes on XCOM-i mänge mänginud, need teavad, millest jutt on. Mina ei ole mänginud, aga loo autor on selle olemuse piisavalt hästi lahti kirjutanud.

Olukord muutub... Kas just paremaks, küll aga ebaselgemaks, kui ühel lahinguoperatsioonil vangistatakse senitundmatut liiki tulnukas, kes, erinevalt seni kohatud maavälistest olenditest, ei kipu kohe kõike tapma, mis liigutab ja kelle seotus ülejäänud sissetungijatega on... Kahtlane.

Minu jaoks tegi loo nauditavaks see, üsna parasjagu oli doseeritud muu hulka ka põhitegelaste isiklikku elu, muresid ja mõtteid. Mis pani neile kaasa elama ja tõmbas kogu koleduse kuidagi väga lähedale. No et ei tekkinud sellise tavalise märulifilmi tunnet, et keskid kauged mehised kangelased võitlevad kangelaslikult koletiste vastu ja surevad kangelaslikult. Et need sõdurid oleks just nagu meie kõrvalt pärit ja täitsa lõpp – need krüsaloidid ja mutoonid käivadki päriselt „külas” ja rebivad ja tulistavad auravateks rupskiteks kõike mida näevad, sülelastest raukadeni välja.

Teine asi, mis mulle meeldis, oli see, et autor oskas aegamisi, kriipivalt pinget kruvida. Tõusid rünnakute ulatus ja julmus, hirm ja lootusetus, sellest tulenevalt pinged ka inimeste vahel. Läbisaamine kinnipüütud sõbraliku tulnukaga oli samuti pehmelt öeldes õhukesel jääl kõndimine, mis aja möödudes üha keerukamaks muutus. Hetkegi ei osanud ette aimata, millega see kõik lõppeb, ainsaks vihjeks oli vaid see, et peatükke oli veel ees. Vahepeal olukord nagu leevenes, kuid ainult selleks, et uus ja hullem õudus pihta hakkaks. Ja kõik need pinged jooksutatakse lõpuks kokku ja need leiavad lahenduse, korraliku mürtsuga.

Silma paistis ka see, kui põhjalikult autor kõik läbi oli mõelnud. Sõbralik tulnukas oli ükssarvik Videvikusära Ponyvillest, kellega mina üsna põhjalikult tuttav olen (ilmselt teavad teda mõningal määral ka need siinsed lugejad, kel väiksed lapsed peres). Autor hinnaalandusi ei olnud teinud, poni oligi täpselt selline, nagu multikas, kõige oma veidruste ja anomaalsete võimetega. Ja inimesed reageerisid tema ilmumisele loogiliselt, nagu ka poni ise võõrasse õudsesse keskkonda sattudes. Kui juba XCOM-i tegevus oli mulle arusaadav ja huvitav, kuigi ma seda kunagi mänginud ei olnud, küllap siis pole ka poni-tulnukas kuigi eemaletõukav neile, kel ponifänluse ja multifilmiga kokkupuude puudub.

Kokkuvõtvalt: väga tugev kirjatükk. Eriti, kui arvestada seda, et see on avaldatud fimfiction.netis peatükkhaaval ilma, et algust ja ülejäänut takkajärgi toimetatud oleks, nagu seda tehakse päris raamatuid avaldades. Kordagi ei tekkinud sellist tunnet, et autoriks oleks amatöör, nagu selliste fanfictionite puhul tavapärane on. Tundus, nagu oleks selle neljatähelise nime taga keegi kutseline kirjanik, teos igatahes sobiks pigem klassikariiulisse kui amatöörist fännide võrguleheküljele.