„UURIMISRAPORT
Koodnimetus: Avalon
Projekti ülesanne: kuulata üle subjekt „Ükssarvik,“ mis toodi operatsioonilt „Vasarapea“ 02.04.2015
Projekti seis: PEATATUD (02.04.2015)
Märkmed lisas: dr Moira Vahlen
Subjekti ülekuulamine algas pärast tema teadvuseletulekut, kuid subjekt suutis uurimiskambrist põgeneda, kasutades mittekonventsionaalseid meetodeid. Käitusime vastavalt standardsetele turvaprotseduuridele ja turvameeskond oli valmis subjekti alistama, kuid dr Charles Shen oli valmis subjektiga kontakteeruma. Meetod, mille abil Shen ja subjekt suhtlesid, on hetkel tundmatu, kuid ta teatas, et subjekt pole vaenulik ja on väga koostööaldis. Tuginedes sellele avaldusele ja muudele tõenditele, on projekt Avalon peatatud ning projekt Tähetolm võtab üle subjekti ja ta võimete uurimise.”
Inimkonna parimad sõdurid, teadlased ja insenerid on koondatud üleilmsesse salaorganisatsiooni, et anda väärilisi vastulööke rünnakutele väljastpoolt meie maailma. Rünnakud muudkui sagenevad, äng ja lootusetus kasvab. Paarisajakilosed soomustatud musklimäed, neist umbes poole kergemad kiskjaputukad, mehhad ja mürki sülgavad või ohtlikku telepaatilist mambodžambot tegevad lupardid on oma lendavate taldrikute, blasterite ja laseritega lihtsalt sedavõrd palju inimestest üle.
Kes on XCOM-i mänge mänginud, need teavad, millest jutt on. Mina ei ole mänginud, aga loo autor on selle olemuse piisavalt hästi lahti kirjutanud.
Olukord muutub... Kas just paremaks, küll aga ebaselgemaks, kui ühel lahinguoperatsioonil vangistatakse senitundmatut liiki tulnukas, kes, erinevalt seni kohatud maavälistest olenditest, ei kipu kohe kõike tapma, mis liigutab ja kelle seotus ülejäänud sissetungijatega on... Kahtlane.
Minu jaoks tegi loo nauditavaks see, üsna parasjagu oli doseeritud muu hulka ka põhitegelaste isiklikku elu, muresid ja mõtteid. Mis pani neile kaasa elama ja tõmbas kogu koleduse kuidagi väga lähedale. No et ei tekkinud sellise tavalise märulifilmi tunnet, et keskid kauged mehised kangelased võitlevad kangelaslikult koletiste vastu ja surevad kangelaslikult. Et need sõdurid oleks just nagu meie kõrvalt pärit ja täitsa lõpp – need krüsaloidid ja mutoonid käivadki päriselt „külas” ja rebivad ja tulistavad auravateks rupskiteks kõike mida näevad, sülelastest raukadeni välja.
Teine asi, mis mulle meeldis, oli see, et autor oskas aegamisi, kriipivalt pinget kruvida. Tõusid rünnakute ulatus ja julmus, hirm ja lootusetus, sellest tulenevalt pinged ka inimeste vahel. Läbisaamine kinnipüütud sõbraliku tulnukaga oli samuti pehmelt öeldes õhukesel jääl kõndimine, mis aja möödudes üha keerukamaks muutus. Hetkegi ei osanud ette aimata, millega see kõik lõppeb, ainsaks vihjeks oli vaid see, et peatükke oli veel ees. Vahepeal olukord nagu leevenes, kuid ainult selleks, et uus ja hullem õudus pihta hakkaks. Ja kõik need pinged jooksutatakse lõpuks kokku ja need leiavad lahenduse, korraliku mürtsuga.
Silma paistis ka see, kui põhjalikult autor kõik läbi oli mõelnud. Sõbralik tulnukas oli ükssarvik Videvikusära Ponyvillest, kellega mina üsna põhjalikult tuttav olen (ilmselt teavad teda mõningal määral ka need siinsed lugejad, kel väiksed lapsed peres). Autor hinnaalandusi ei olnud teinud, poni oligi täpselt selline, nagu multikas, kõige oma veidruste ja anomaalsete võimetega. Ja inimesed reageerisid tema ilmumisele loogiliselt, nagu ka poni ise võõrasse õudsesse keskkonda sattudes. Kui juba XCOM-i tegevus oli mulle arusaadav ja huvitav, kuigi ma seda kunagi mänginud ei olnud, küllap siis pole ka poni-tulnukas kuigi eemaletõukav neile, kel ponifänluse ja multifilmiga kokkupuude puudub.
Kokkuvõtvalt: väga tugev kirjatükk. Eriti, kui arvestada seda, et see on avaldatud fimfiction.netis peatükkhaaval ilma, et algust ja ülejäänut takkajärgi toimetatud oleks, nagu seda tehakse päris raamatuid avaldades. Kordagi ei tekkinud sellist tunnet, et autoriks oleks amatöör, nagu selliste fanfictionite puhul tavapärane on. Tundus, nagu oleks selle neljatähelise nime taga keegi kutseline kirjanik, teos igatahes sobiks pigem klassikariiulisse kui amatöörist fännide võrguleheküljele.
