Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Frenchi ja Koulu reisid

(romaan aastast 2009)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2009

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
6
2
0
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (8)

Kolmas osa Frenchi märkmetest lisab eelmistele seletuse maagia olemasolu, päritolu ja hääbumise kohta. See on muidugi oluline – aga mitte väga, sest French ise maagiat ei kasuta. Muu maailma üldise olemuse kohta midagi uut ei avaldu, ainult mõned geograafilised kohad joonistuvad selgelt välja. Mis on ka muidugi hea. Ma ei tea, kuidas sellega tegelikult on, aga mulle jäi vähemalt mulje, et autor on kirjeldatavad kohad ise üle vaadanud. See väärib kiitust, sest mõnegi kuulsa meistri puhul on mulle tundunud, et eksootilised paigad on kirja pandud internetist lahkumata.

Mitte nüüd kogu aeg, aga vähemalt kohati suudab autor lugeja huvi toimuva vastu üleval hoida. Peab tunnistama, et mind meelitas edasi lugema küll pigem kirjeldatud maailm kui tahtmine teada saada, mis edasi saab. Põhjus ehk osalt selles, et on ju teada – nagunii saab French asjadest valesti aru ja keegi, tõenäoliselt Koulu, peab talle ära seletama, mis tegelikult juhtus.

Nagu varasemateski osades, kippus mind pisut häirima Frenchi komme lüpsta iga nalja kolm kuni viis korda kauem, kui see naljakas oleks. Näiteks et Tunne-Väldo on naljakas nimi küll, aga kas nüüd nii naljakas. Samas, Luhaäärest Kihusääre tegemine oli tore ja selle kordamisega ei pingutatud üle. Frenchi inimesekäsitlus on pisut heitlik ja oleneb sellest, kas inimene on Frenchile parajasti kasulik või mitte. Eriti selgelt väljendub see Frenchi suhtumises Imbisse, aga lahendamata jääb ka Koulu fenomen. No et mis see siis ikkagi on, mille pärast arukad inimesed Koulut hindavad, kui French näeb peamiselt tema koomilisi külgi.

Mitmeosaliste romaanide puhul on hea võte alustada mõneleheküljelise kokkuvõttega eelmistest sündmustest. Paraku järgneb sellele sadakond lehekülge, mille jooksul lisandub sarja sündmustikule üks kiri. Kõik muu on ühel või teisel kujul juba olnud. See on nüüd autori poolt pisut riskantne võte. Lugeja, kes ootab, et midagi juhtuma hakkaks, võib enne sündmusteni jõudmist ära tüdineda. Aga nagu juba öeldud, on kirjeldatud maailm sümpaatne ka siis, kui seal peale Frenchi kiusliku lõõpimise midagi ei juhtu.

Hinnet mõjutab kontekst. Kui see teos oleks tulnud vastu inglise keeleruumis, kaanel Kevin Andersoni blurb, oleksin kolme pannud.

Teksti loeti eesti keeles

Otsustasin panna sama hinde, mis eelmisele osale, sest mõlemad nad on umbes samal tasemel, kuid veidi nõrgemad, kui kõige esimene raamat.

Midagi üllatavat raamatus ette ei tulnud. Häirivat aga küll: liialt palju hakati sisse tooma moodsat tehnikakola või kaasaegse kultuuri nähtuseid
Teksti loeti eesti keeles

Hämmastavalt labaseks kirjutatud raamat. Ilma lõputa seejuures.

Frenchi ja Koulu seikluste kolmandat osa kätte võttes avastasin üllatusega, et see on Hargla seni mahukaim romaan - üle kuuesaja lehekülje! See mulje osutus osaliselt siiski petlikuks, sest teose esimese saja lehekülje jooksul ei juhtu absoluutselt mitte midagi. French, Koulu ja Nell on Koulu maakodus, teevad heina, käivad jões ujumas ja õhtul saunas. Kõik. Romaani seisukohalt mingit arengut ei toimu. Need sada lehekülge võib põhimõtteliselt maha lahutada ja saame standardmõõtu Hargla romaani.

Tegelikult peaks alustama kaugemalt - 2005. aasta kevadest, kui ilmus kolmest lühiromaanist koosnev jutukogu «French ja Koulu». Arvustasin toona raamatut Eesti Päevalehes ettevaatlikult positiivses toonis, kiites mõnusat aurupungilikku maailma. Kuigi juba siis tundus, et see ehitis logiseb igast nurgast - keskmiselt naljavaeseid nalju korrati veidi liiga palju ning stereotüüpide puhul oli vint nii põhja keeratud, et igasugune usutavus oli algusest peale kadunud. Eettevaatlikuks tegevalt palju oli sellist «jõuka mehe Pratchetti» tunnet. Aga üldiselt oli esimene köide siiski uudne ja värskendav ning keskmiselt humoorikas lähenemine Eestile ja eestlastele 1920. aastate alternatiivajaloolises ja aurupungilikus soustis.

Edasi läks hullemaks. 2007. aasta lõpus ilmunud kolmest lühiromaanist koosneva jutukogu «French ja Koulu Tarbatus» sisust ja tonaalsusest võis saada aimu, kui mõned kuud varem oli Eesti Päevalehes järjejutuna ilmunud kogumiku keskmine lugu «Sekeldused semiootikutega». Ilmnes, et kõik esimeses köites pealispinna all ähvardanud ohud on ilmsiks tulnud ja teoks saanud - kõiki kohati üsna halva maitse piiril balansseerinud «nalju» korratakse sõna otseses mõttes lõpmatult, kuni lugejat ähvardab tüdimussurma suremine.

Ja kui hakkad tagantjärgi vaatama, siis nagu mitte midagi ei toimunudki - lihtsalt mitusada lehekülge täiesti sihitut ja mõttelagedat ühest ruumist teise jooksmist ja igast võimalikust valestimõistmisest viimase ja sellele lisaks veel kolme pangetäie väljapigistamine.

Tuleb tunnistada, et võrdlused on Frenchil (Harglal) üldiselt läbi kõigi kolme köite üsna leidlikud ja jätkuvalt naermaajavad. Ohu märke andis aga teine köide veelgi - lisaks neile, millest kohe kolmandale köitele keskendudes pikemalt juttu tuleb, veel need üsna opakana mõjuvad «mis on varem toimunud?» sissejuhatused, mida pole kellelegi 21. sajandi kirjanduses tarvis, pealegi võiks ju eeldada, et järgi ostavad need, kellele vaevalt paari aasta eest ilmunud eelmine köide meeldis, ning siis muidugi see, et 1920. aastate aurupungi elemente täis maailm oli muutunud üsna pastelseks-värvituks.

Sai selgeks, et autor ei kavatsegi seda põnevat maailma (dirižaablid, Euroopa poliitiline kaart, ajalugu) edasi avastada, vaid teda huvitab vaid ühe apla ja ebameeldiva ning kõigest valesti aru saava ülbe kehkadivei ümber toimuv äravahetamiste ja eksituste farss, mis on üle valatud labaste naljade mõõdutundetu üleekspluateerimise ning stereotüüpide absurdistamisega.

Kolmas köide on teisest vaid seepärast grammikese parem, et Hargla on üritanud esimest korda Frenchi ja Koulu sekeldustest romaani kirjutada, miks «üritanud», sellest allpool. Rõhutame vaid üle, et esimese kahe köite romaaniks nimetajad ei tunne kas kirjandusteaduslikke termineid või tegelevad magusa enesepettusega - tegu on selgelt jutukogudega. Romaanile viitavad tunnused üldiselt puuduvad.

Alles kolmanda köite puhul adusin ma isegi asja, millele juhib oma arvustuses tähelepanu Juhan Habicht. Et Frenchi silmade läbi näidatakse meile ju maailma valesti, vildakalt. Ja seda läbivalt. See jahmatas mind kui lugejat päris kõvasti, sest äkki sain aru, et on tekkinud vajadus kõik tegelased peale Frenchi ümber hinnata. Et French kuvab oma isandat Koulut kogu aeg kui keskmiselt saamatut eputist ja hädavarest, Eesti ja Euroopa peavad teda aga mitmel-setmel alal väga tunnustatud tegijaks, siis järelikult French näitab meile mingit oma vildakat maailmanägemist.

Ja korraga ei tunne ma lugejana enam mingit õigust irvitada koos Frenchiga kõigi nende tikkude, aapude, pärakuvalude, mõmmmägede, imbide ja teiste üle, sest Frenchi tahtel näitab kirjanik neid kõiki meile valesti. Ilmselt ei olegi nad nii opakad ja saamatud hädapätakad ning hoopis Frenchi mania grandiosa ületab suuresti piire, mida tema sisemonoloogide põhjal niigi arvata võis.

Frenchi, Koulu, Nelli ja Imbi roadtrip läbi Poola, Austria ja Ungari Itaaliasse, Hispaaniasse ja Lõuna-Prantsusmaale paneb aga karastunud lugejagi tõsise katsumuse ette.

Teise köite kõige halvemad elemendid jälitavad meid kogu selle reisi jooksul ning sunnivad lugejat mitmeid kordi tüdimusest ja jõuetusest peaaegu kaevu hüppama. Hohhoo! Kas te lootsite, et nende labaste ja tüdimuseni korrutatud «pedenaljadega» on ühel pool? Kus sa sellega. Lisa tuleb! Aga ei miskit uudset, kõik vana ja mis sellest et auklikuks kulunud võetakse uuesti kasutusele! Ikka kuni räbalad taga... Te mõtlete nagu minagi, et no mitu korda saab French oma peremehe mingist fraasist valesti aru saada ja teda tõsimeeli homoseksuaaliks pidama hakkab? Oi, saab ja veel mitu-mitu korda!

Koulu teine eesnimi Väldo, mida French ja teised tegelased esmalt tema peenise vulgaarhellitusnimeks peavad... noh, neid «nalju» saate kümneid ja kümneid kordi. Jõuetuse ja oksendamiseni. (Kahju on lausa Tunne Kelamist, kes juhtumisi kuulub parteisse, mida kirjanik peab peasüüdlaseks kõigis Eesti hädades...) Uuesti kraamitakse välja Koulu erektsiooniprobleemid. Kas sõna instruktsioon saab telefonis valesti kuulda? Aga muidugi! Oh, heitke armu...

Ma ei mõista tõesti, miks kirjanik on valinud huumori-tegemise aineseks teemad ja «ühiskonna valupunktid», mis seda lihtsalt ei ole. Või pole juba mitukümmend aastat. Nagu need tüütult labased pedenaljad, nii on ka ajakirjanduse üle irvitamine, kuidagi nii kohutavalt «tule üleeile meile». Hargla jaoks oleks justkui aastal 2010 ikka aktuaalsed ja problemaatilised teemad ja hädad, millest muu maailm on mitukümmend või mitusada aastat teadlik olnud, neid piisavalt hekseldanud ja aktuaalsuse kaotanutena kõrvale heitnud ning haigused läbipõetuks ja patsiendid tervenenuks kuulutanud. Aga vot ei, Hargla jaoks ei ole nii! Samasooliste suhted, bulvariajakirjanduse olemus, eestlaste toitumisharjumused jpm on justkui põhilised teemad, mille ümber maailm keerleb.

Ilmselt ei tooks ma seda pila olgu siis «ühiskonna valupunktide» või eestlaste käitumise ja harjumuste ja kõige muu kohta üldsegi teemana välja, kui see kohati nii veidralt kiuslik, kitsarinnaline ja kompleksides siplev poleks. Ja see kõik on nii tüütu-tüütu, kuna tungib alati kõige ootamatumas ja meeldivamas kohas esile.

Meeldivaid kohti on tegelikult vähe, kuna kui Capri saare maaliline loodus ja miljöö välja arvata, siis Hargla kohta täiesti üllatuslikult ei õnnestu selles romaanis see «pildi sisse mineku» efekt. Prantsuse ja Hispaania Vahemere-rannik, kus toimub suur osa tegevusest, ei ole nagu päris, vaid meenutavad omaaegset nõukogude poliitilist põnevikku tegevuskohaga «kusagil Läänes».

Romaani Capri-leheküljed ehk siis 176-359 ongi vast selle köite paremini õnnestunud ning üldse on Vitalia-liin, tema minevik ja seiklused Capril romaani enim õnnestunud tegevusliin. Ja tõeliselt nauditav ning leidlik tundus siinkirjutajale vahest Frenchi ja Koulu pila vabavärsilise luule kohta ning üks selles laadis sooritus lk 370-371. Kogu ülejäänud romaan aga... noh, loed ja keerad lehekülgi, et mis saab edasi, ja tänad jumalat iga sulle antud lehekülje ees, kus ei korrata mingit juba lõpmatuseni ära leierdatud labasevõitu «huumorit».

Ja nüüd siis see lõpp. Seda ei ole, teate! Romaani lõpp on puudu. Ma ei tea, mulle on vist sattunud poest selline köide, mille kaante vahele kirjastuse või trükikoja apsaka tõttu on viimane poogen koos lõpupeatükkidega köitmata jäänud. Ma olin ikka odavalt tige, sest ma lugesin viimaseid paarisadat lehekülge öösel vastu hommikut, nii kella kuueni, järgmise päeva arvelt ja sain täiega petta. Traagiline ja dünaamiline lõpustseen jääb lahenduseta, jääb sõna otseses mõttes pooleli. Üks põhilisi pahasid kaob justkui ja üks põhilisi positiivseid tegelasi hukkub justkui. Ja kõik. Romaani lõpp. Kohe järgmisel leheküljel.

Ma vist nii juhmi näoga pole ammu olnud, kui tol hommikul kell kuus raamatu tagakaant jõllitades. Aga nüüd tuleb oluline osa! Neljandat osa, kus selguks kahe peategelase saatus ja üldse süžee lõpule viidaks või edasi areneks, ei ole otseselt mingis hoomatavas lähiaja plaanis! «Romaani» lõpp on stiilipuhas cliffhanger, peategelaste saatus jääb sisuliselt õhku rippuma, ja selle peale Hargla vastus küsimusele, «kas neljas «French ja Koulu» ka tuleb?» intervjuust ajakirjale Lugu:

«See on väga huvitav küsimus. Ma mõtlesin, et ei tule, aga nüüd, kui kolmas valmis, avastasin, et tegelased on ju alles noored inimesed. Nende elus juhtub veel nii mõndagi ja tundub natuke ebaõiglane seda mitte kajastada. Nii et ma ei välista, et kirjutan paari aasta pärast edasi. Aga siis ehk natuke teise nurga alt.»

Halloo?! Asume me ikka samas reaalsuses või?

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et mulle jääb sügavalt hoomamatuks, miks kirjanik selle keskpärase sarja arendamise ette võttis, esikraamat oli ju keskmiselt hea, aga sellega võinuks ka piirduda. Edasi on toimunud vaid piinlik tippimine mööda allakäigutreppi. Ja Hargla ise on samal ajal jätkanud ka suurepäraste tekstide kirjutamist, ainult et kui ma mõtlen, kui palju potentsiaalset kirjutamisaega on kulunud selle odava farsi ketramise peale... Miks?

Tjah, ma olen aru saanud, et «French ja Koulu» olla läbimüügi poolest Hargla populaarsemaid asju. Tõesti. Iga rahvas väärib oma kirjanikke. Ja vastupidi.

Nii kõrget hinnet oskan ma seletada vaid sellega, et teistpidi võttes oli ju põnevavõitu ning lobe lugemine ja läbi sain ma ta kiiresti...

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt ma alguses, lugemise ajal, plaanisin "nelja" panna. Paar päeva peale lugemise lõppu ja veidikest settimist on aga hinne langenud "kolme" peale. Miks?

Noh, eelpool on juba enamus ära öeldud. Raamatul pole lõppu. 600 tublit lehekülge ja siis selline lõpp, või õieti "lõpp", nagu oleks Varraku peatoimetaja seisnud relv käes autori selja taga ja sundinud kähku midagi paberile kritseldama, et saaks juba valmis. Mingi segane rabelemine, kõik jääbki segaseks, kiirustades ja ülejala lastud, sulepeast välja imetud hale lõpu paroodia.

Ja no see "Väldo". See ei ole naljakas, ausõna ei ole. Kusjuures seosest miski poliitikuga sain ma teada alles eelmisest arvustusest. Oluliselt võikam nimi on seesama "Koulu", mis mulle algusest peale on erakordselt vastik tundunud. Aga nende lõputute Väldo-teemaliste mitte kordagi naermaajavate "naljade" eest läheb pall maha küll. Kaua võib, tõesti. Pealegi, jällegi nagu eespool mainitud, kõik need Mõmmmäed ja Pärakuvalud ei olnud ka just teab mis andekad, aga selle õnnetu Väldo ilmselge üleekspluateerimine oli liig mis liig.

Muidu polnud väga vigagi, kui nii võib öelda ilma lõputa raamatu kohta. Lugeda oli huvitav ja 600 lehekülge möödusid üsna kiiresti, kuni ühekorraga saabusid tagakaas ja "mis see siis nüüd oli?"-tunne.

Ma ainult loodan veel, et ülalmainitud intervjuu autoriga, kus mainitakse võimalikku neljandat osa ainult uitmõtteks jääbki. Koulu-Väldo & co on oma aja täiesti ära elanud ja end lõpuni ammendanud. Veidike kahju ainult, et see finaal nii kehvakene välja kukkus.

Teksti loeti eesti keeles

Sai ka siis lõpule jõutud. Ei tea, kas eelnevate arvustuste lugemine enne raamatu kättevõtmist oli paha või mitte, igatahes nende arvustuste valguses üllatusin positiivselt. Ei olnud neid esimese osa tüütuid voolikurullistiilis nalju, samuti ka teisele osale omast ohtrat situatsiooni- ja vääritimõistmiskoomikat. Seda küll oli, aga mitte nii tapvalt palju, et see äktšionit lämmatama oleks kippunud.Väldonaljade koha pealt tuleb mulle meelde, et mul omal on üks kolleeg, kes on üksjagu Frenchi moodi – kaval ja libe, samas kamraade kaitseb ja hoiab. Ja samal ajal on ta ka üks kohalikke juhtivaid lõuapoolikuid. Kui keegi näiteks õllelauas kogemata kiitleb, et temal on depoo pikim riist, siis paar nädalat kuuleb töö juures neid riistanalju, täpselt samamoodi, nagu kõnealuses teoses see väldotamine kestis. Ehk siis tegu oli mu meelest lihtsalt seltskondliku omavahelise ilkumise ja lõõpimisega, mis ei taotlenudki olla naljakas, lisas lihtsalt Frenchi olemusele natuke värvi. Ja kui juba French on selline, siis temast kirjutades polegi vist võimalik sellistest labasuse piiril ilkumistest hoiduda. Ta lihtsalt muutuks kellekski teiseks.Lõppu ma ka väheke kartsin, samas olen sarnaseid “ilma lõputa” raamatuid varemgi lugenud. Õieti üks soome-rootsi kirjanik tegi mulle ja paljudele teistele selgeks, et igaüks võiks teatud hetkest ise edasi jutustada, kas Ilusa Sabaga Orav jäi ikka ellu ja kas Nuuskmõmmik tuli koos kevadpäikesega tagasi. Samuti võib igaüks edasi fantaseerida, kas Nell kasvatas pärast mõõduka näopeksu abil Frenchist tema labased väldo- ja muud naljad välja või mitte ja mitu libahundikutsikat tulemas on. Algus, sisu ja lõpp olid raamatul siiski täiesti olemas, parimal juhul võinuks lõpp võimsam, põhjalikum ja põnevam olla. Praegu jäi see vahepealse ületrumpamiste, pügamiste ja petmiste möllu varju, põnevus ja pinge langesid lõpus kuidagi ära.Muidu see seltskond on lahe küll ja maailmgi üsna huvitav, kui aga kirjanikul hea idee tuleb, lasku aga käia. Mina küll loeksin nende seiklusi edasi.
Teksti loeti eesti keeles

Kolmas Frenchi ja Koulu raamat. Seekord siis reisikirjelduslik seiklus läbi Euroopa, sekka natuke nalja ja näpuotsaga vandenõuteooriaid. Üldiselt mul erilist usku sellesse teosesse ei olnud. Ellmine osa oli küll täiesti loetav ja aitas mõnusasti aega viita, kuid kõige paremat muljet see just ei jätnud. Olin suhteliselt kindel, et "Reisid" on veel hullem, aga võta näpust. Peale esimest paarisada lehekülge, mille jooksul praktiliselt midagi ei toimunud, läks lugu lõpuks käima ning põnevus püsis peaaegu kuni lõpuni. Miks peaaegu? Sest "Lõvisüdame" vandenõu, kui see oli lahti harutatud, jättis suhteliselt mannetu mulje. Ootasin midagi säravamat, võimsamat, mastaapsemat. Viga võis olla ka Lõvisüdames endas, selline natuke kahvatu tegelane oli. Tugevad kangelased nõuavad veel tugevamaid vastaseid. Või vähemalt natuke värvikamaid, mida Lõvisüda kindlasti kohe ei olnud. Lõpu puudumine mind otseselt ei häirinud. Muidugi oleks võinud olla veel üks peatükk, kus otsad kenasti kokku tõmmatakse, kuid ilmselt ei pidanud autor seda vajalikuks. Ei pea ka mina. Küll järgmine osa seletab! Neli
Teksti loeti eesti keeles

Parem kui teine osa, aga lõpu puudumine ärritas küll, mistõttu neljas köide justkui hädavajalik näib olevat, ehkki väga kahtlane, kas see ikka kunagi ilmub. Frenchi vildakas maailmavaade sai küll juba esimesest raamatust selgeks, päris ilmselgelt aga teisest, nii et üllatuda polnud milleski: Koulu on tegelikult tark ja French on äärmiselt egotsentriline ülbik, ehkki kindlasti mitte ilma meeldivate joonteta.
Naljad olid tõesti kohati liialt labased, aga üldiselt loeks siiski sarnast, ehkki vähe paremini tempereeritud raamatut küll.
Teksti loeti eesti keeles
x
Osvald Soobel
12.04.1975
Kasutaja rollid
Viimased 10 arvustused:

Asimovi teos, mis ei rääkinudki robotitest.
Tulnukate olemusega oli keeruline samastuda ja järjele saada, teadlaste intriige tuli kah mõttega lugeda, nii et kerge lugemine see ei olnud.
Aga hea. Mõistliku pikkusega, ei jäänud venima, keris läbi kõigi kolme loo pinget kuni lõpus ei tahtnud raamatut käest panna.
Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Et siis üksjagu elevust tekitanud lugu Eestist pärast maailmalõppu. Selle sajandi lõpust? Või sadakond aastat tulevikus?
Olen palju lugenud etteheiteid, et loo sisu on mitteusutav või vale või võimatu või et üldse on see vanaldase konservatiivse kirjaniku väljaelamine progressiivse rohemaailma mõtteviiside pihta või rohepöörde naeruvääristamine. Et keegi külaoss tema loos viskas lillanalja ja nüüd peaks kirjaniku homofoobi pähe ära tühistama? Ei peaks, kuna lolle nalju viskavaid osse elab külades niikuinii, nii lihtsalt on. Kuna paljud üritavad ridade vahelt sigu kägudeks veerides autorile komplekse külge pookida, mõtlesin, et ma siis kah mõtlen nende ridade üle järele.
Ja jõudsin sinnamaani, et kõik näib täiesti õige ja põhjendatud olevat. Naeruvääristatakse rohepööret? Ei naeruvääristata, pigem vastupidi, sellega näib olevat enne maailmalõppu üsna kaugele jõutud. Muud varianti ilmselt polnud, tuli rumala rohepesu asemel tõsiselt hakata kliimaeesmärkidega tegelema.

Näiteks on jäänud moodi diiselmootorid, mida praegu üritatakse ära keelustada. 80-ndate Passati diiselmootor lihtsalt on ökoloogilisem kui tänapäeva supertehnoloogiline 500-kuubikuline seitsme turboga 10 000rpm 300hp bensiinimootor. See võib võtta liitrikese või paar vähem kui vana Passat, aga Passati diislit ei pea miljoni kilomeetri läbimiseks seitse korda sulatusahjus algmaterjalideks töötlema ja uuesti mootoriks valama-treima-freesima. Rääkimata diisli suuremast kasutegurist.

Samuti ka plastprügiga – selles raamatus see „Taara avitab” ei ole lihtsalt 60-ndate üliõpilaste släng, taadid sellest talust ongi näinud aega, mil Taara päriselt avitas, nagu 60-ndatel. Küllap jõuti korralik pakenditagastussüsteem enne ilmalõppu sisse seada. Paneme näiteks kõigile pakenditele selle naeruväärse 10 sendi asemel tagastusrahaks hoopis euro – küll siis Taara avitab ja pakendeid maha ei visata ja kui mõni jõmm ka viskab, see kauaks loodust reostama ei jää.

Vahepeal on leiutatud ka akud, mis kestavad põlvkondi ja on akuautod kasutuskõlbulikeks muutnud, palju on edasi mindud nende kasuteguriga – selline asi, et pankranniku teest laskudes elektrijalgratta akut laetakse nii palju, et see teiselt poolt üles sõites tuntavalt jalavaeva vähendab, ei ole ju praegu reaalne. Ja kuna tehnika kestab põlvkondi, on ära lõpetatud ka see tarbimisjama, et tehnika kestab mõned aastad garantiiaja lõpuni ja ei ole remonditav.

Ja et vanad pässid korraldavad taluelu ja naiste koht on köögis? Millegi pärast kipub lihtsalt nii minema. Mulle tulid vägisi meelde vanatehnikafännidest tuttavad, kes sõjaeelsele mersule Pobeda kolbe sisse hoonivad ja nukkvõllidele peale keevitavad, nende muhe jutt ja süütud naljad. Aga millegi pärast ei tea ega tunne ma ühtki naisterahvast sellest seltskonnast. Tüdrukud lihtsalt ei taha vana auto keret keevitada või roostes rattaraami puhastada. Isegi mudelrongid ei huvita neid. Ja hundiseaduste aegu on paratamatult ellujäämiseelis neil, kel huvi tehnika vastu ja oskus seda parandada. Oli ju kirjas, et kui traktor on katki, jäävad üle vikatid ja sirbid. Korra isegi mõtlesin, et sellised pässid on ju selleks ajaks välja surnud, aga siis tuli meelde, et on olemas autoteenindused ja muud töökojad, driftikunnid ikka tuunivad ja uurivad oma masinaid ja ehk ka vanatehnikahuvi ei kao kuhugi. Ehk et teadmised ja oskused masinaid parandada siiski ei kao niisama.

Oli selle rohepöördega kuidas oli, võib-olla see õnnestus, võib-olla mitte. Kas kliimasoojenemine on inimtekkeline või ei, selle üle teadlased vaidlevad, nagu ka selle üle, kas sellest aktiivsest roheentusiasmist tegelikult on abi või mitte. Eks iga arukas inimene mõista niisamagi, et prügi põõsassepoetamine või liigse tossu tekitamine ei ole ilus, samuti tahaks selliseid külmkappe, autosid ja pesumasinaid, mida ei ole vaja iga paari aasta tagant uusi osta.

Igatahes kataklüsmist see ei päästnud. Loodusega ei paistnud midagi hullu juhtunud olevat, eks maakeral ole ennegi soojemaid ja külmemaid aegu olnud. Ainult inimtsivilisatsioon oli maoli käinud, küllap see jätkuva ülerahvastumise ja näljaste kliimapagulaste tulva tagajärg oli. Aga sellest ei räägi see raamat. Räägib rahulikult eluolust, mis tundus üsna usutav, ei olnud nii, nagu Hollywoodi tuumasõjajärgsetes märulites, kus padruneid kulub kahe tunni filmiga rohkem kui maailmalõpust alles on jäänud, rääkimata hukkuvatele inimestele asenduse sündimisest. Edu tagab rahulik, mõtlik ja ettevaatlik toimetamine, suhtlemine teiste kampadega, äriajamine. Lollus ja hoolimatus maksab peagi fataalselt kätte. Ja oluline asi on ka õnn. Peategelasel oli õnne mitu korda, ta ei lõpetanud paljaksröövitud laibana kuskil maanteekraavis. Igaühel ses loos sellist õnne ei olnud.
Oli ka hollivoodilikumaid äkilisema päästikusõrmega tölle, kes lootsid elatuda teistelt niisama võttes. Nemad ei kestnud kaua, hakkasid närvidele käima neile, kes rahulikult elada tahtsid.
Aga kuna nad eksisteerisid, tähendas, et lihtsalt leidus selliseid tölle, kes röövimisest elatumise peale tulid ja piisavalt oli ka neid, keda paljaksröövituna maanteekraavi jätta.
Päris täismõõdus viie jaoks oli lugu pisut igav, samas käest panna seda ei saanud. Viis miinusega siis?

Teksti loeti eesti keeles

Klannisõda vanas Jaapanis. Samurai Nakamori Arata väike sõjasalk liigub maastikul, otsib jälgi ja püüab vaenlase armee asukohta kindlaks teha, et sellest omadele ette kanda. Jõuavad mägede vahel tühja, lagunevasse linna. Linnas elab vana munk, kes räägib, et koht on neetud ja soovitab sõdalastel tungivalt lahkuda. Kuna aga vaenlane ei olnud enam kaugel ja linna läbis looduslik tõke – jõgi – ning selle ainus sild oli hea koht kaitsepositsiooni võtmeiseks, otsuastasid sõdalased munga soovitust ignoreerida ja end jõge ületavale sillale kaitsesse seada. Ja hakkas juhtuma asju, mis ei piirdunud vaid taplusega silla pärast...
Keeruline oli nimesid meeles pidada, samuti ka jaapanikeelsetes oskussõnades orienteeruda, aga jutt toimis hästi ka ilma nende tähendusi teadmata. Esmapilgug tundusid rüüde ja detailide kirjeldused igavavõitu, aga need olid piisavalt lühikesed, et mitte tüütuks muutuda ja maalisid ikka pildid silme ette. Võib-olla oli takistuseks autori kohmakavõitu lauseehitus, laused ei olnud piisavalt voolavad ja sujuvad.

Teksti loeti eesti keeles

Ühest küljest on tekst kohmakas, teisest küljest on see hoopis Saaremaa külamehe kiri, mille keskid pärast ilmalõppu leidsid ja sellised mehed ei peagi väga sõnaseadjad olema.
Algaja kirjatsura esikteose kohta täiesti korralik sooritus, oli algus, oli lõpp, kordagi ei kahetsenud, et ette võtsin ja pärast ei jäänud sellist "noh ja siis?" tunnet, mis tihti algajate jutte saadab.
Häiris see, et külamees ise ja ümberkaudsed võtsid liiga kergelt NENDE ilmumist, selline nähtus vallandaks reaalis ikka päris ogara paanika. Jutt toiminuks siis paremini, kui peategelane va viinuskiga parem sinasõber oleks olnud ja NENDEGA kokku puutunud pärast kõva pummelungi nii, et deliiriumi, pohmaune ja reaalse maailmalõpu piirjooned olnuks hägused.
Teksti loeti eesti keeles

UURIMISRAPORT

Koodnimetus: Avalon

Projekti ülesanne: kuulata üle subjekt „Ükssarvik,“ mis toodi operatsioonilt „Vasarapea“ 02.04.2015

Projekti seis: PEATATUD (02.04.2015)

Märkmed lisas: dr Moira Vahlen

Subjekti ülekuulamine algas pärast tema teadvuseletulekut, kuid subjekt suutis uurimiskambrist põgeneda, kasutades mittekonventsionaalseid meetodeid. Käitusime vastavalt standardsetele turvaprotseduuridele ja turvameeskond oli valmis subjekti alistama, kuid dr Charles Shen oli valmis subjektiga kontakteeruma. Meetod, mille abil Shen ja subjekt suhtlesid, on hetkel tundmatu, kuid ta teatas, et subjekt pole vaenulik ja on väga koostööaldis. Tuginedes sellele avaldusele ja muudele tõenditele, on projekt Avalon peatatud ning projekt Tähetolm võtab üle subjekti ja ta võimete uurimise.”

Inimkonna parimad sõdurid, teadlased ja insenerid on koondatud üleilmsesse salaorganisatsiooni, et anda väärilisi vastulööke rünnakutele väljastpoolt meie maailma. Rünnakud muudkui sagenevad, äng ja lootusetus kasvab. Paarisajakilosed soomustatud musklimäed, neist umbes poole kergemad kiskjaputukad, mehhad ja mürki sülgavad või ohtlikku telepaatilist mambodžambot tegevad lupardid on oma lendavate taldrikute, blasterite ja laseritega lihtsalt sedavõrd palju inimestest üle.

 

Kes on XCOM-i mänge mänginud, need teavad, millest jutt on. Mina ei ole mänginud, aga loo autor on selle olemuse piisavalt hästi lahti kirjutanud.

 

Olukord muutub... Kas just paremaks, küll aga ebaselgemaks, kui ühel lahinguoperatsioonil vangistatakse senitundmatut liiki tulnukas, kes, erinevalt seni kohatud maavälistest olenditest, ei kipu kohe kõike tapma, mis liigutab ja kelle seotus ülejäänud sissetungijatega on... Kahtlane.

 

Minu jaoks tegi loo nauditavaks see, üsna parasjagu oli doseeritud muu hulka ka põhitegelaste isiklikku elu, muresid ja mõtteid. Mis pani neile kaasa elama ja tõmbas kogu koleduse kuidagi väga lähedale. No et ei tekkinud sellise tavalise märulifilmi tunnet, et keskid kauged mehised kangelased võitlevad kangelaslikult koletiste vastu ja surevad kangelaslikult. Et need sõdurid oleks just nagu meie kõrvalt pärit ja täitsa lõpp – need krüsaloidid ja mutoonid käivadki päriselt „külas” ja rebivad ja tulistavad auravateks rupskiteks kõike mida näevad, sülelastest raukadeni välja.

 

Teine asi, mis mulle meeldis, oli see, et autor oskas aegamisi, kriipivalt pinget kruvida. Tõusid rünnakute ulatus ja julmus, hirm ja lootusetus, sellest tulenevalt pinged ka inimeste vahel. Läbisaamine kinnipüütud sõbraliku tulnukaga oli samuti pehmelt öeldes õhukesel jääl kõndimine, mis aja möödudes üha keerukamaks muutus. Hetkegi ei osanud ette aimata, millega see kõik lõppeb, ainsaks vihjeks oli vaid see, et peatükke oli veel ees. Vahepeal olukord nagu leevenes, kuid ainult selleks, et uus ja hullem õudus pihta hakkaks. Ja kõik need pinged jooksutatakse lõpuks kokku ja need leiavad lahenduse, korraliku mürtsuga.

 

Silma paistis ka see, kui põhjalikult autor kõik läbi oli mõelnud. Sõbralik tulnukas oli ükssarvik Videvikusära Ponyvillest, kellega mina üsna põhjalikult tuttav olen (ilmselt teavad teda mõningal määral ka need siinsed lugejad, kel väiksed lapsed peres). Autor hinnaalandusi ei olnud teinud, poni oligi täpselt selline, nagu multikas, kõige oma veidruste ja anomaalsete võimetega. Ja inimesed reageerisid tema ilmumisele loogiliselt, nagu ka poni ise võõrasse õudsesse keskkonda sattudes. Kui juba XCOM-i tegevus oli mulle arusaadav ja huvitav, kuigi ma seda kunagi mänginud ei olnud, küllap siis pole ka poni-tulnukas kuigi eemaletõukav neile, kel ponifänluse ja multifilmiga kokkupuude puudub.

 

Kokkuvõtvalt: väga tugev kirjatükk. Eriti, kui arvestada seda, et see on avaldatud fimfiction.netis peatükkhaaval ilma, et algust ja ülejäänut takkajärgi toimetatud oleks, nagu seda tehakse päris raamatuid avaldades. Kordagi ei tekkinud sellist tunnet, et autoriks oleks amatöör, nagu selliste fanfictionite puhul tavapärane on. Tundus, nagu oleks selle neljatähelise nime taga keegi kutseline kirjanik, teos igatahes sobiks pigem klassikariiulisse kui amatöörist fännide võrguleheküljele.

Teksti loeti inglise keeles

Mis hinnet tõstis?1.Alguse ja lõpuga lugu oli olemas. Tõstatati küsimus, et misasi see läbimurre oli. Siin oli põnevustki mulle, kui mõõduka sõjaajaloohuviga inimesele. Ja saime vastuse ka kätte.2.Stiil oli ühtlane. Alguses häiris see naljatlemine nii julmade-tõsiste asjade ümber, aga siis mõistsin, et muudmoodi see ei saanudki olla: tüüp lihtsalt pidi pisut soe olema, selliseid asju näinuna oleks normaalse tüübi käes see viimane kuul selle 10 sõjajärgse aasta jooksul kindlasti sihipärast rakendust leidnud.Mis hinnet alla tõmbas?1.Vau-efekti täielik puudumine. Nagaanidega politrukid või muud koledikud veel koledamate lemmikloomadega sõdureid selja tagant ergutamas ei ole absoluutselt mitte midagi uut. Nagu ka ilmatumavägeva kangelasfilmi väntamine asjadest, mis asja enese tegijaile tühised paistsid. Nähtavad ja nähtamatud koledikud ka ei liigutanud minus midagi, neid kõik multi- ja muidufilmid oksendamiseni täis.2.Nagu keegi kuskil kunagi mind võttis arvustada: Siit nurgast ja sealt nurgast ja... laiali, mitte keskpõrandale kokku. Hakati üht teemat heietama, jõuti mingisse tupikusse ja hüpati järgmisse teemasse, heietati... ja jälle järgmisse teemasse edasi. Aga Asi ise kippus vahepeale ära kaduma. Sarnane asi on Vikerraadios esitatav D.Vseviovi "Müstiline Venemaa:" Alguses öeldakse, et täna räägime Asjast. Hakatakse rääkima ja takerdutakse Asjaga seotud isikute suhetesse ja eraellu ja partei-ellu ja saateaeg jõuab lõppu - Asja eneseni ei jõutagi. Ainus erinevus, et Kirovite, Rasputinite ja teiste ajalookuulsuste vähemtuntud kiiksudest on põnev teada saada, aga arvustatavas loos on sellised alluvussuhted, kompaniide suurused ja nähtamatud hullud mõttetu ballast, kui nad Asja enese juures rakendust ei leia. Siin saateaeg midagi ei piiranud, aga oli ikka tükk tegu ballastidest läbi närida.3. Kokkuvõtvalt: läbinärimine, pettumine, õlakehitus. Miks?
Teksti loeti eesti keeles

Sai ka siis lõpule jõutud. Ei tea, kas eelnevate arvustuste lugemine enne raamatu kättevõtmist oli paha või mitte, igatahes nende arvustuste valguses üllatusin positiivselt. Ei olnud neid esimese osa tüütuid voolikurullistiilis nalju, samuti ka teisele osale omast ohtrat situatsiooni- ja vääritimõistmiskoomikat. Seda küll oli, aga mitte nii tapvalt palju, et see äktšionit lämmatama oleks kippunud.Väldonaljade koha pealt tuleb mulle meelde, et mul omal on üks kolleeg, kes on üksjagu Frenchi moodi – kaval ja libe, samas kamraade kaitseb ja hoiab. Ja samal ajal on ta ka üks kohalikke juhtivaid lõuapoolikuid. Kui keegi näiteks õllelauas kogemata kiitleb, et temal on depoo pikim riist, siis paar nädalat kuuleb töö juures neid riistanalju, täpselt samamoodi, nagu kõnealuses teoses see väldotamine kestis. Ehk siis tegu oli mu meelest lihtsalt seltskondliku omavahelise ilkumise ja lõõpimisega, mis ei taotlenudki olla naljakas, lisas lihtsalt Frenchi olemusele natuke värvi. Ja kui juba French on selline, siis temast kirjutades polegi vist võimalik sellistest labasuse piiril ilkumistest hoiduda. Ta lihtsalt muutuks kellekski teiseks.Lõppu ma ka väheke kartsin, samas olen sarnaseid “ilma lõputa” raamatuid varemgi lugenud. Õieti üks soome-rootsi kirjanik tegi mulle ja paljudele teistele selgeks, et igaüks võiks teatud hetkest ise edasi jutustada, kas Ilusa Sabaga Orav jäi ikka ellu ja kas Nuuskmõmmik tuli koos kevadpäikesega tagasi. Samuti võib igaüks edasi fantaseerida, kas Nell kasvatas pärast mõõduka näopeksu abil Frenchist tema labased väldo- ja muud naljad välja või mitte ja mitu libahundikutsikat tulemas on. Algus, sisu ja lõpp olid raamatul siiski täiesti olemas, parimal juhul võinuks lõpp võimsam, põhjalikum ja põnevam olla. Praegu jäi see vahepealse ületrumpamiste, pügamiste ja petmiste möllu varju, põnevus ja pinge langesid lõpus kuidagi ära.Muidu see seltskond on lahe küll ja maailmgi üsna huvitav, kui aga kirjanikul hea idee tuleb, lasku aga käia. Mina küll loeksin nende seiklusi edasi.
Teksti loeti eesti keeles

Välk oli Krõbivana tabanud!Rõske novembrikuu. Seltskond Muumimaa elanikke juhtub peaaegu ühel ajal Muumiperele külla minema - kes loodab Mamma sooja kallistust saada, kes niisama teelauas lobiseda ja lohutust saada, kes päikeselises aias Papaga merest ja purjetamisest rääkida, kes pisiõde kohata, kes niisama külla tulla.Ent Muumiorg ei olegi alati suvine, soe ja külalislahke - kohalesaabunud rahvas leiab eest tühja ja kõleda Muumimaja. Pererahvas on kuhugi kaugele rändama läinud. Teadupärast Muumiorus uksi ei lukustata ja seegi kord ei pöördunud ükski külaline tagasi. Nad hoopis üritasid seal mõnda aega oodata ja muumide moodi elada, mis siis, et nad olid oma olemuselt peaaegu et muumide vastandid. Ja mida kõike seal ära ei juhtunud, kes jutustas nummuliidi elama, kes sai kraavist kala kätte, kes õppis söögitegemise kõrval vilistama. Lõpuks said ikka kõik selle kätte, mida olid otsima tulnud.Isegi Nuuskmõmmik leidis oma viis takti.Võimas kirjatükk, väärib kindlasti seda mõnda tundi, mis lugemisele kulub.
Teksti loeti eesti keeles

Sai ka siis raamat läbi loetud. Ei saa nüüd väita, et “French ja Koulu Tarbatus” oleks halvem kui eelnev “French ja Koulu.” Võrdlus “Politseiakadeemiaga” on suhteliselt tabav, ent mina olen sedasorti inimene, kellele mainitud filmi kolmas ja neljas osa meeldivad rohkem kui esimene ja teine. Siinkohal pean aga kirjanikku hoiatama, et kui ta jätkab Tarbatu lugude kirjutamist samas vaimus nagu “Politseiakadeemia” jätkub, siis ärgu parem kirjutagu – “Politseiakadeemia” viies, kuues ja seitsmes osa mulle enam ei meeldinud.Muidu sai ikka palju itsitatud ja minu meelest oli ta teostuse poolest paremgi kui eelmine – ükski nali ei muutunud labaseks ja tüütavaks nagu eelmise raamatu lõpuosas see kaablirulli ja ihuliikme venitamise teema oli, samuti polnud enam lauseid, mille mõtte tabamiseks tuli neid rohkem kui üks kord lugeda ja üldse oli kogu raamat ühtlasem.Päris tippteoste hulka ei küüni, aga tasus muretseda küll.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, peaks kuuluma reaulmehullu kohustuslikku kirjanduse hulka.Algul lugesin originaali väljaandmisaastat "1986" ja tundsin, et midagi on valesti. Oli justkui tulevik, aga kosmosetehnika piirdus vaid tehiskaaslastega. Hiljem lugesin ka järelsõna ja siis sain aru, milles point oli.Muidu mõjus aktsioon päris usutavalt, aga võiks veidi norida ka.5 aastaga ikka majad, eriti veel kultuurmaades ehitatud, kokku ei hakka varisema. Pripjatis seisavad nõukogude paneelkirstud tänapäevani 20 aastat peremehe hooleta.Ja häid ideid trifiidide vastu ka ei leiutatud. Kui juba lillekesed müra peale kokku kaatsavad, siis olnuks ju lihtne vahest silokombainiga ring väljaspool tara peale teha? Või lihtsalt suur auk kaevata ja augu keskele muti-tuuleveski plärisema panna?Ja kütuseterminalide vastu ei tuntud ka erilist huvi...
Teksti loeti eesti keeles